Nonii, kõnnin mööda Vanemuise tänavat Tartus Vanemuise teatrisse suurde majja. Olen ma Andres Noormetsatöövari ja seal hakkab kohe pihta, proov saab olema väga huvitav. Enne helistasin Andres Noormetsale, ta ütles, et ta veel Nad mängisid tennist hoopiski. Viljandis. Kaugeldan. Jooks laua peale. Tere, Andres, rehvad. Kuule, on kiire, kohe minema, kiiresti. Palju õnne sulle preemia puhul ka ja aitäh. Mul on lihtsalt niimoodi, et mul on väga täpselt tuleku aeg välja arvestatud. Vasakpööret tuli teha siin suht kesklinnas ja seal oli nii pikalt saan aru, et ma pidin. Kolm korda atmosfääriperioodi seisma. Ja see tegigi mulle miinus kolme. Selle preemia puhul soovisin seda õnnetut soli. Roopa kuuldemängude kategoorias võitsid kuuldemänguga asjad peapreemia jah, on jah, juhtus küll. Kuidas raha said, sellest? Üldiselt saab, saab, millal täpselt ei tea. Palju said ja vaatasi on see, et me peame seda jagama. Külli tüliga, Küllideniga infoliin on ka raha vaja ja kindlasti. Nii et teda ikka mõned tuhanded teda ikka on sellesse mõtlesin, et see oli lihtsalt selline lehmapea, mida sa oled näidanud siinse pulli, pulli pean nagu iluks. Kuidagi tennis läks tunnistama ja väga hästi. Meil on niisugune segapaarismäng, me võtsime jah, kuidagi väga palju. Urmas on minut varidele. Okei. Madagaskari shokolaadi Berliinis. Täna on isegi, eks Leilat meil ei ole. Siis me saaks tegelikult sina oled ka laupäeval, Marika siis me saaksime teha Leilasin aja margus laupäeval. Siis me oleme ikkagi saanud niisuguse ringi peale ja siis, kui me läheme sadamateatrisse, on meil ikkagi noh, kõik need igast salajased ära räägitud. Mis alalised, vaata, meil on niuksed salaasjad tavaliselt, et et vaata, isegi niisugused asjad on näitemängu juures, et igal tegelasel mingeid salaasjad, mida isegi teistega ei taha rääkida. Räägitakse ainult nagu omavahel täiesti. Ja siis, kui kuna teised näitlejad teada ja jäi ainult väga vähesed antud olukorras, siis näiteks mina tean, Margus ka teha. Ja siis ülejäänud niuksed asjad siis. Iga daam teab enda asju ja siis natukene teist asja. Kahtlane ongi kahtlane, ongi kahtlane. Räägi mis, mis näidanud, son netis natuke, vaatasin jube vähe sellest ooperist juttu olnud. Suur tüüp ta väga noor enam ei ole, ta on ikka kirjutanud üle 20 näitemängu. Rootsi näitekirjanik Christian hoolberi. Näitemängu nimi on suluseis, Rootsi tiitel on sellele Variation. Ja see on kirjutatud millalgi aastal, ütleme 2012 13. Mida Rootsis kahes teatris etendunud, temast on Rootsis tehtud kuuldemäng, temast on tehtud Soomes kuuldemäng. Ja ma leidsin selle järgmise aasta prii Euroopalt. Ja nüüd me teeme siin ka sellest lavastuse. Kas või juba järgmisest nädalast läheksin hommiku õhtu peale. Glen Marika Prambadžk, keda sa mängid? Jääks saladuseks nimetasin haa lihtsalt, et keegi ei ole kindlasti lõplikult otsustanud, kes ma tegelikult olen ta võib-olla nagu peategelase alter ego või siis kaitseingel või siis eksabikaasa kõik sa ise nagu ikka veadla ise ma siin kohe aru, kes ma olen. Võib-olla. Loete seda teksti helistad, loeme. Kristjan ooperi ma olen temaga kohtunud ka Urmas. Kui vaatad margust, siis absoluutselt ei ole sarnane. Anekdoote Margus Jaanovits ei ole ka enam. Sa oled ka ülekaaluline, muidugi. Sa oled siin pea tegelema, tuleb nii välja. Lugesin selle sisukokkuvõttest Vanemuise lähetatud keskealine ja läbipõlenud mees vä? Seal me enda arust ei ole läbi läinud välja selle. Teistpidi natuke tegelikult ta ei ole, ta on ikkagi leegitsev mees, aga me näeme tema läbipõlemise protseduure või seda, seda, kuidas tõepoolest see asi kuidagi niimoodi läheb, et pärast produkt läheb ühtemoodi protsessi sisse tuleb teistsugusena teisest otsast välja ka väga suure nii-öelda selle muutumisamplituudiga mees seal sees. Tõepoolest, ma arvan, et ta tuleb ikka väga teistsugusena lõpus välja. Just seda ei öelnudki, et niitide välja näeb. Ma kuulsin esimest korda. On väga tähtis ka lihtsalt näitab Aagi. Autori pilt muidugi kõikide autorite pildid kuhugi sõnana mingi tumeda peaga juurikas On on tumedam ja pisut-pisut lokkis juustega ja habetunud. No ja noh, siin on habeme ei ajanud enam-vähem ainult vähese novembri puhul vuntsi jätnud. Seda rohkem sellele sarnane. Andres, sa tahad, et peategelane oleks autoriga sarnane, välimuselt on mul alati tegelikult tahan, et keegi oleks igas näitemängus autoriga sarnane. Mõnikord raske sellepärast et vaata, kui naisautorid kirjutavad ainult meestele, siis on teinekord keeruline. Aga üldiselt tõmbab ikka kuidagi välja ka. Et noh, peab olema, siis peab ikka autoriga olema, sest me ei saa ju autorit päris hüljata. Sa võid lavastajaga ka nagu kõige lavastaja moodi. Aga seda niikuinii, sest ma näitan nii palju ette, sest nad hakkad alateadlikult niikuinii tegema minu liigutusi lõpuks. No vot, see on niimoodi. Vaata. Margus Mikomägi kirjutas Othello kohta, et näitlejad käperdavad teineteist, tegelikult see tuli sellest, et ma olen kogu aeg kaks kuud, koperdasin kogu aeg ja siis nad võtsid selle alateadlikult üle ja mul oli kuidagi väga piinlik, et vaata, nad said selle eest need roosata. Aga noh, mis sa teed, vaat see on niimoodi. Sest ega veider kõiki niimoodi õpetatud ja lavakunstikoolis, et sa pead ju järgi tegema. Me hakkame kohe loomi järgi teisi inimesi järgi tegema ja no midagi ei ole teha, niisugune on elu lihtsalt. Okei, kuule, lähme sellest kolmandast Ma hakkan vahele segama niikuinii kohemaid eilse kohta, et see, kuidas eile lugesid seda asja, olid tegelikult väga juba hästi. Niipea kui sealt lendasid kõrvale kõik mingisugused nagu isiklikud asjad, puhtad olid huvitatud sellest ja viskasid talle neid värki ette. Minu meelest see on väga hästi. Seal lõpupoole olid mõned kohad, kus ma ütleks natukene niimoodi, võiksime natuke naamoodi alguses oli täpselt peaaegu sarnaselt sellega, kuidas mina olin teinud, siis kui sind ei olnud. Siin pole praegu hästi kuulda, aga selle koha peal Kärt Tammjärv ütleb Maarika porobonzikuvale, kuidas Andres Noormets luges seda parabantsikuva osa. Kui Marika parabantsikuvat proovis ei olnud. No näed, ei näe. Ongi kõikjal järgi. Isegi kuulujutu järgi saab täpselt teha. Aga see on, ma arvan, et see on õige puhtalt nagu talla alla loopida hagu sinna et see tempo jalaneks ja minu meelest on see, et sa töötad loo heaks, mitte tema heaks. Ka jaoks ei tööta tegelikult kaal oleks võib-olla et ta tahaks pikemalt järele mõelda. Kuidas öeldakse, järele mõelda, järgi mõelda. Kõiki, või ma olen hädas sellega, ma olen kasutanud neid sõnu valesti. Kuigi ma arvan, kõik saavad aru, aga mul on kogu aeg tunne, et ma ütlen just seda kasutan seda valevarianti järgi, see on millegi äkki midagi tegema, järele on kellelegi järele käima. No enam-vähem normaalne peaks aru saama. Nii et siis, et, et see ei ole oluline talle anda ruumi. Nii või teisiti on see, et sina hakkad temaga tegutsema, talle ruumi andma. No vaata, seenindase lõpus ütled, et, et pane suu kinni, ise sai lasedal suud kinni panna. Sellepärast ongi nüüd, ei lasegi. Ja samas kui me mõtleme, et see on võib-olla tõepoolest, et osa temast endast, mis ei lase tal suud kinni panna, eks, et on väga-väga kummaline positsioon. Okei, aga lähme siit siis sest seda veel praegu marguseks, me peame seda kuskil siin hoidma, eks me niikuinii Loperdame edasi-tagasi ja nii edasi, aga tegelikult on ikkagi päris oluline sinul teada ja minul sind aidata teada, et see tema liikumise temperatuur, see on ikka tõepoolest, et et liiga ruttu jõuaks liiga kõrgele. Et see ikkagi noh, niimoodi, et sinna jääks veel mingisuguseid asju, samas et ta võib-olla ei ole ka päris, sest ta vahepeal ikkagi tõmbabki tagasi tütrele ikkagi tõmbab kõvasti tagasi, aga siis vaat see on see, kus ta nagu saab, suudab seda kinni hoida. Kui ennem piisavalt puid alla laotud, siis on see, et me juba tajume seda tuld, mis seal sees on. Ja seal ei pea seda ilmtingimata noh, suurelt näitama, aga see on väga hea, kui niimoodi läheb. Et seal lõpus ta tõesti jääb suu lahti, sellesamase lõpu idee peale ja salongi vaikus. Päris hästi. Vabandust, aga see kõik on segane, tegelikult ma tahtsin just vahele öelda, et tegelikult on jube hea kuulata, isegi lugu ei pea. Et vahel on see, et mõtted on nagunii lahedad. Palju need pärast nagu lavale jõuab, aga praegu on jube huvitav kuulata. Laaljo kõik, aga siis on see, et sealt tuleb hakata kaevandama ja valima neid asju. Ja see ei ole nagu, ega teater ei ole selles suhtes universaal, eino, okei, on universaalsed teatrit ka, kus ikkagi 100 protsenti täpselt nii jõuab kohale, kui kui, kui tahetakse. Sest siin ikkagi väga palju asju, noh, meie teame väga hästi, aga me tahamegi natukene kodeerida seda sõnumit, et see ei oleks niisugune lihtne lauaga ajatamine, Vaidet publikule lisaks ka variante valimiseks, mõtlemiseks ja otsustamiseks ja nii edasi, siis on tal ju hästi. Ei ole huvitav, kui kõik mulle täpselt ära räägitakse, see ei ole uudis. Uudis peab olema hästi täpne, et ma sellest jumala eest kahte moodi aru ei saa. Muidu ma võin ju tekitada probleeme näiteks liikluses või ühiskonnakorralduses ja nii edasi. Kui ka täpselt aru ei saa, mis piimapudeleid need 10000 tükki Toompeal seisab, siis ma võin ju neid pidada millekski muuks. Okei, olgu, ma saan aru, et, Teel koju mõni päev, nii et kellega oma tütrele releega Narva rongis juba kuue, kuhu te sõidate koju Stockholmi elamus ja sinu ema sõitis koju, kelle koju? Enda koju, kus ta elab? Lanskonnas seal sündisid. Ja sealt edasi andis teadmine. Kuidas te tunnete, kes sina ja-le hästi olema natukene mesilane, telefone mõttes, kus seal siin, kus minu taskus. Kas oled valmis? Milleks? SMSi saamiseks? Ei ole valmis. Körtse sõnum tuleb sinu isalt minu isalt ja ta saadab SMSi. Okei. Midagi on juhtunud. Seal on kõige parem see see koht üldiselt aga vaata ikkagi üks. No asi on, Marika, sul võib olla Hatta. Et ta, et ta ei oleks nagu lõpuni väga tõsine. Et ta on natukene, noh, vot see samane veidi niisugune kiusamine, et sa tead küll, aga tema ei tea täpselt, kuhu sina seda lükkad. Sa ei tea seda, et sa lükkad selle SMSi nii, selle isa on ja nii edasi. Et see oleks väga hea, kui me näeme kogu aeg selles vastamises, et see ei ole päris automaatne vastamine väidet kuhu sihitakse, mis tähendab, miks peab praegu need mõtted ära mõtlema miks, miks, miks just praegu niisuguseid asju, et miks ma pean praegu mõtlema seda, et Lee on kuueaastane. Kusjuures jaamata Margus, kui sa ei lähe sellega matta nagu tõsiseks Vaideton. Jah, see just mida, miks, et on kuidagi noh, niimoodi sellel ega suhtes oleks, kuidas ma ütlen, nagu distantsi ei ole. See on umbes niimoodi, võid võib mõelda, et miks mul praegu vasardab peas niisugune mõte yks lolliks läinud. Üldiselt ma ei tea, muidugi ma ei oska täpselt öelda, püüdsin, kui endale mõelda, et kui minul mingi asi peas keerutab, et kas kas ma juurdlen selle ei kuram, kui keerutab, siis ma juurdle. Kui on probleem, siis juurdled. Kuidas ma seda lahendan, kuidas ma seda lahendan, aga siin on see, et siin ei ole probleemi, siin on tegelikult just mingisugune rida asju, mis järsku tulevad justkui pähe ei saa aru, mis on nutta ja siis kui ja tegelikult see päris niisugune. Proovime niimoodi, konkreetne see dialoog, justkui, kus sa võtad täiesti teda võtad ta mängu, muidu sa ei pea temaga, ma arvan, üldse üks-üheselt suhtlema või otse mängu võtaks siis, kui tuleb see isalt sinu isalt. Vaat see oleks see, kus ta võtab. Oota minu isalt, kust ta järsku tõstab, et see on sündmus? Ah sellepärast keerlasse mõtlesime sellele mõnusalt isasse seal minu pärast võib kama puha seal võib-olla isegi mingisugune asi tekkida. Aga ennem on see, et kas meil mõtlen, kust me oleme siin me oleme selle koha peal, kus ema on teinud oma nii-öelda kaks rassistlikku avaldust kohe üksteise järel. Mis tähendab vabandust, ma panen selle kõlksud kinni. Ta lihtsalt rääkis oma töökaaslasest, kes on somaallane. Ja kuna Margus on mees, kes on, kes töötab alti rassistlike organisatsioonide heaks, siis kõik niisugused vähegi ebakorrektsed ütlemised ei meeldi talle. Ebakorrektne on see ütlemine, sellepärast et Margus arvates on kõik inimesed ühesugused ja üldse pole nagu vaja kuskilt eriliselt öelda, et, et kust keegi pärit on, kui ta on hea töölise lihatööline, pole vaja öelda, et ta on Somaaliast pärit ema, nagu kuna seal on ettekandja satub olema selles restoranis, kus nad söövad mustanahaline, siis. Emale see kuidagi väga meeldis. See ei ole üldse, see ei ole üldse taanlase moodi. Muuseas, eile tegime läbi selle situatsiooni päris reaalses kohas. Tartus käisime ühes restoranis söömas. Laudkondades teenindas mustanahaline ettekandja ja siis lei, lase kontrollida, kuidas talle reaalses elus mõjub, et siis seda kasutada. Kunsti heaks. Ma ei näinud tema nägu päris täpselt, aga selja tagant paistis küll, et silmad olid sellised suured nagu tõllarattad. Tegelikult oli see päris nagu lõbus, tähendab, me kasutame lavastuse kujunduses mustvalgeid fotosid, mis on üles võetud reaalsetes olukordades, mis lähevad kokku selle tekstiga. Kui mina olin prio roopal, siis siin nemad ja nemad sõitsid rongiga Jõgevale ja siis käisid Tamme staadionil jalkat mängimas ja istud istasid erinevates põõsastes nina vastu nina koputasid võõrastele ustele ja vaatasid, mis, nagu inimesed teevad. Kui nad selle lahti teha, siis fotograaf salaja pildistas seda kõik. Et kõik tulevad meile ilusasti sinna kujundusse. Kaasa rahvas saab mõnuleda nende piltide paistel ja saab aru, et ikkagi maailmas elu läheb edasi ja kõik ei ole sugugi nii halvasti. On välistatud veel kiiret kuhugi. Kes sa oled teel koju mõni päev hiljem. Kellega tütrega Matit releega rongis vana Kuueaastane koodi sõidate ju Stockholmiga elamisel esino küsivaima. Sõitis koju, kelle koju? Koju, kus elab? Ants Kruus. Seansi sündisid. Sind tundus praegu sa tegid õigesti, aga seal kaasa seesamane olid nagu üldisemalt küsimus nüüd emaga läksid natukene sügavamale. Vaata see on väga hea, kuid tulevad küsimused, Ühe, nagu ühe asja, laialdased. Ja et ta nagu vaata, need ei ole nagu sarnaselt. Et kui, nagu erinevalt ja kui siis on ühe asja kohta, siis tuleb teine nagu kiiremini, järgiat ei anna talle nii palju aega mõelda selle üle. Ema sõitis koju, kelle koju, kus ta elab. Ja ongi see samane paus on järskusi, ta ei suuda kohe vastata. See on väga hea, kui ta satub segadusse, aga sealsamas sa annad talle. Oota, kui on ühe asja kohta seesamane, fookus, fookus, sumin summauteks. Et kus on võimalik nagu sisse suumida, siis on see, et nad natukene kiiremini seda teha. Et talle mitte nii palju ruumi anda, see on, tundub, et on hästi. See täpselt niimoodi sa tegid. Esimese ütlesid teise, tegid kiiremini, aga siis kolmanda kandsitele ruumi, tegelikult kolmandaga võiks samamoodi tihedalt minna. Ja see, kuidas teil tunnetavad, siis järsku annad ruumi. Kes nutta, ta ei oskagi. Aga see on väga hea vabaned, sinu kiusamine oleks see, et ta oleks segaduses, et ta nagu tema on see vend, kes võtab kohe selle nagu õige kuju. Ta teab täpselt, kuidas seal õige. Et sa ei laseks tal võtta seda niisugust. Mina tean ja oskan vastata. Siis sel juhul lähevad nagu paika ka natukene need. Ärge pangest, Urmas tähendab ma püüan mitte panna jube raske mitte panna. Kusjuures tegelikult nende hulgas ja see oli niisugune tunne on, et kui seal miskit asja ütled, et see jääb kuskil alles lülite sellest päriselt-päriselt lülitasin niuke tunne, et jääb alles, tegelikult on alati, et tavaliselt on mul niimoodi, et vaata, kui ma ütlen palju tarku märkusi, siis järgmises proovis mu kõik need annulleerin. Et see kõik, mis jääb siia praegu tegelikult järgmises proovis võib-olla kõike ära kustutatud, saadad näitlejatele failid, saad öelda. Tegelikult ongi vaja proovida igasuguseid asju ja need ei pruugi üldse nii jube raske praegu teha, kuna me oleme nagu mina olen siia jõudnud. Ja, ja väga raske on nagu laksud, mõtlesin eile oli jube hea, ma püüdsin seda Materis, laena puud ja just nimelt. Ja eile tekkis ka väga ägedas midagi, aga praegu niimoodi lihtsalt see kaks lehekülge lihtsalt seda jubedat. Aga ma ei taju veel kus või mis ja sest mõneti oleks lihtsam hakata. Ta kohe nagu leega pea, aga samas on, mul ei ole tunnet, et kui me seda ette neid asju võtta, siis ongi vate liiga lihtne hakata, sel juhul see annab mingisuguse nagu ebakindla pinnapealseks. Trühvel, kus sale ei vaju meile hiljem kellega oma tütrele Afaime korrake, vaata teda, vaata, mis siis toimub, kui sa, kui sa oled temaga suhtleb temaga samal, et see eelmine eelmine sai läbi ja nüüd see võtab üle ja sa võtad kohe nagu ta mängu endale. Ma arvan, et seal on vist ikkagi üldjuhul kasulikum, kui, kui sa teda näed. Muidu jääb see ikkagi natukene kosmosesse. Kus oled Veerpalu mõni päev hiljem ja jaga oma tütrega muidugi leega. Rongi, vana lee, kuue aastane, kuhu te sõidate? Koju Lofonit elamise. Kuidas te tunnete, kes sina jale? Praegu absoluutselt õigesti läheb. Praegu oli huvitav, kama puha, kuidas te seda nimetate? Väga hästi, ikkagi on oluline see, see, see on oluline. See on oluline, nii, kui seda ei ole, on see läheb kuhugi kuradi kosmosesse, mida, millest ei oska aru saada. Just nimelt, see on väga hea, kui ta natukene, tal ei anta küll aega, aga ta ikkagi võtab endale aega natukene järgi mõelda ja seesama, et ei tea kuhu suunda see läheb seal väga hästi. Vaheaeg. Siin kabineti või Irdi kabinetis on kell neli. See on igavesti neli igavene pärastlõuna. See ei liigu alati, ongi nagu proov lõppenud etendust pole veel algana niisugune keskmine aeg, kus jah, ma olen tähele pannud ja see on ilmselt tekkinud selle teatri aastatega, et minul on nagu. Kui ma sõidan autoga, siis minu surnud tunnid on kolmest viieni päeval kui öösel ja kohati päeval on isegi need rohkem, mul on keeruline sõita, sest mul tuleb nagu tukk peale kolmest viieni, selles vahemikus. Ja öösel kõige raskemad ajad mujale ja tagasi selles, et loomulikult ma mõtlen, kui peab autoga sõitma, teinekord sõidad kuskil. Noh, on vaja teha niisugust öist sõitu, teinekord suvel puhkuse nimel tuleb öösel pingutada, sõita, et siis natukene rohkem kuskil kohal olla. Mis kell on? Neli? Kas sa tahad margus süüa? Võtaks teemaga siis? Vajame teemegi pikema, aga mõtlen, et mis uuesti kella 20. TV3 veerandini. Pool kaks on kell juba kuidagi Andres Noormets, ma tahtsin küsida seda, et see näidend Suluseis, mille proovi sa praegu teed, et näitlejad läksid need sööma ja et kuidas üldse prooviks ette valmistada, et mis sinu jaoks proovis hästi. Oluline on, et mulle praegu tundub, et, et sa nagu räägid hästi palju ja see on jube lahe kuulata ja kuidagi see atmosfäär või see tunne või, või mis sinu jaoks on oluline, et see proov nagu hästi läheks. Asi on selles lihtsalt, et mul on, mul on juba päris pikka aega selline tunne, et tööd peaks tegema rõõmu pärast. Ma tahan sellest ise rõõmu tunda ja mulle meeldivad, meeldib, kui, kui teistel on ka nagu niisugune hea tunne, lihtsalt ütleme küll töö ja saame sellest raha, aga, aga sellesamase ette antusse sees on võimalik ka rõõmus olla, õnnelik olla. Et see nagu on mulle oluline ja tavaliselt on niimoodi, et et eriti kui veel neid asju noh, laua taga räägitakse okei, on oluline ikkagi teada saada, noh ütleme, kust mingid asjad tulevad, kuhu jõuavad, missugused potentsiaalid on mingisugustel olukordadel, aga, aga olulisem on see, et, et ei oleks mingisugust. No et näitad, ei kardaks teha. Et neil ongi tunne, et tegelikult kõik on võimalik ja keegi ei hakka neile ütlema, et oht nüüd ei tohi seda teha, et mingisugust krampi oleksid, nad oleks võimalikult avatud endale iseenda materjalile ja sellele sellele tekstimaterjalile nad omavahel ei kardaks. Sest kui nad omavahel kuidagi tekivad mingid pinged, siis pinge sees, kes tahab nagu ennast täiesti nagu lahti võtta. Et neid asju ei oleks. Ja samas on mul kama puha, tähendab, noh, eks kui kaugele me jõuame selle selle analüüsiga, nii kaugele me jõuame, ega mul ei ole seda eesmärki, et me peaksime kindlasti jõudma, ma ei tea, kuhu oluline on see, et on niisugune tunne, et me ikkagi enam-vähem valdame nüüd neid põhipunkte, kes on kes, kust ta tuleb, kuhu ta läheb mis toimub ja millised on nii-öelda need mängu mängupotentsiaalid, et kui kaugele ma võin ennast siis lahti teha või, või kui palju ma pean ennast tagasi hoidma või mingisugused taolised raamid, et oleksid selged. Ja selle jaoks ma enam Ma kodus spetsiaalselt ei valmistu. Püüan üldse võimalikult vähe sellel ajal mõelda, aga kuna ma sõidan autoga, siis nagu noh, tulles tunde minnes tund on, on eel ja järeltöö sest tulles tundma küll mõtlen selle asja peale ja päris nagu tõsiselt, et kuidas mul on mõttekas, kuhu ma tahan jõuda ja nii edasi ja tagasi minnes ma mõtlen läbi, kuhu me jõudsime ja kuhu mul siis oleks mõistlik keerata järgmisel päeval, et siis ma teen oma selle kaks tundi ette ja taha valmistustega. No vot see kuhugi jõudmine, ma just mõtlesin seda ka, et kui palju sa nagu alguses oled ette mõelnud mingite lavalist lahenduste peale, et on seal juba see ruum olemas või mingid lahendused. Et see tuleb sadamateatris. Vist kuu aja pärast on see esikas. Et mis sul juba olemas on, kõik on olemas, ma olen viimastel aegadel ise teinud. Ma need lavaruumi kujundused, aga see kujunes, tekib kohe nagu teksti lugedes. Väga tihti jah, mul ikkagi ongi üldiselt nii, et see tekst, mis mul ruumilist pilti ei tekita, nendega ma ei oska midagi peale hakata nagu teen seda ruumis toimumas, siis ma nagu oskan temaga toimetada. Väga harva on see, et, et see ruumiline pilt ja kõik on olemas ja siis ma jään väga sellesse teksti kinni, ma ei oska üldse sellega kuhugi liikuda. Koos sellega nagu tekib mingisugune, ma ei tea, see on, on mingisugune tavaline asi, ma ei oska seda päris täpselt isegi seletada. Ma ei saa öelda, et ma teen vähe kodutööd, ma tegelikult päris kõvasti kodutööd enne seda, kui esimene proov algab. Ja see ei ole mitte isegi niivõrd see töö, et, et ma uurin, ütleme, et kes see autor väga täpselt on ja, ja missugune kirjanik ja mis on tema põhiteemad ja mis keskkonnas ta elab, et see pole isegi niivõrd oluline, kuigi ma noh, natukene seda ka vaatan. Aga mul on see oluline, et ma tavaliselt võtan selle teksti ette, ma toimetan selle ära. Isegi, kui see on eesti keel, ma ikkagi toimetanud ära. Põhimõtteliselt ma mängin teda ikkagi päris põhjalikult läbi. Ma käin kõik laused läbi, kõik kirjavahemärgid, kõik remargid viinud sellisesse punti, nagu mulle meeldib. Teen kogu selle leiaudi, nii nagu mulle meeldib täpselt need leheküljed ja kuidas see, et mul on see hästi oluline, see tekstipilt otse kõlab hästi. Sest ma tean, kui ma ise näitleja olid need, nii et mul on nagu nägemismälu oluliselt parem kui kuulmismälu. Ja kui see pilt on selline lihtne haarata ja ta on esteetiline ja ilus ja nii edasi, mulle jääb tekst palju lihtsamalt endale meelde, siis mul on sihuke tunne, et äkki teistel on samamoodi, ma teen samamoodi ja siis seda läbi käia, siis ma muidugi ikkagi noh, päris päris põhjalikult nagu mängin mingisugused variandid läbi ja nii edasi ja nii edasi ja Pean mingisugust keeruline sõnastada, see on mingisugune. Mingisugust lõpp-punkti, kujutan ma ette, kuidas see võiks toimuda. Ma ei taha mõelda seda detailideni täpselt välja ja ma ma ei taha, et see on kuidas nii-öelda katkematult selge. Sest siis ma ei jäta üldse ruumi sellele, mis siin võib toimuda, sest inimestel võib tekkida väga huvitavaid mõtteid ja kohandumis ja mida tahes teksti vette keerata. Tekkides täiesti erinevaid külgi. Et selleks ma ikkagi valmistanud ja ennast ette ennast selleks, et see keerab ennast kuhugi teise külge, kuigi ta peab sellesse visuaalsesse raami mahtuma, mis mul on, seda ma kogu aeg kontrollin. Ja väga tihti ma räägin näitlejatele ka, et et see võiks nüüd umbes välja näha, vaata niimoodi, et te olete umbes niimoodi ja see kuidagi räägin seda või avaldab neid pilte, mis mu peas on. Ühtepidi on see, neil on hea teada, et kuhu see võib asetada ja samas ma nende pealt kontrollin seda pilti, et kus see kõvasti selle välja räägid, siis saad nagu aru, et kas see on kas seal hästi või võib selle kõrvale heita. Juba need, need Porsseenimiste siin lugesite, nüüd juba juba näitab seda, seda mehe, seda liini väga selgelt. No see on inimene, kes, kes on ebakindel ebakindel inimene, tihti hakkab võtma mingisugustes asjades väga konkreetseid seisukohti ja pooli valima, ise ebakindel, siis on sul vaja nagu samastuda kellegagi millegagi, sa võtad väga konkreetse positsiooni ja see justkui aitab sul olla vähem ebakindel. Siit võivad tullagi täiesti. No siin on nagu hämmastavad muidugi hüperbool sees, kuidas valge läheb mustaks ja must läheb valgeks tagasi ja ühe ühe lühikese stseeni jooksul, kas sa saad aru, et see mees tegelikult Ta libiseb eriliselt uhkelt mööda mööda seda maailma pinda, et paneb, paneb viie minutiga ringi ümber maakera, tähendab, on kõikidel positsioonidel? Kuule, aga mis nüüd edasi, teised läksid sööma, et kas sa tahad ka sööma, minnakse, sööd sa vahepeal? Mõnikord söön, mõnikord mitte, mul ei ole väga hullu, sest ma olen hommikul ma ikkagi nagu manustasin üht ja teist. Ja üldse ma olen hommikul niimoodi, et mulle meeldib ühe liitri keefiri hinge alla näiteks mulle väga hästi sobib. Ja sellega ma pean päris pikalt vastu. Proovi ajal on mul kogu aeg selline tunne, et tänane natukene teistmoodi ma tegelikult tahtsingi, et meil jääks võib-olla natukene aega niimoodi omavahel olla, et siis ma tahtsin ka, siis saavad nemad nagu natukene nii-öelda sellest TÖÖ varjutamisest ka puhata. Aga ma üldiselt mulle meeldib, kui näiteks on 11-st kolmeni, on proov, et ma pigem kuna sealt peaks justkui olema see lõunapaus. Tihti oleme kokkuleppe saavutanud, niisugused teeme 11-st, ütleme poole kolmeni ja siis lõpetame. Sest vahepeal seal seedima hakata see kuidagi energia muutub teistsuguseks, seda uuesti üles korjata on jube keeruline jälle. Et sealt peab jälle hakkama kuskilt niimoodi sa ei saa päris sama hooga sama koha pealt edasi minna. Mul on õudselt hea meel, et sa lubasid, mul on su ori, sest ma kujutan ette, et see tegelikult ma saan aru, et sind häirib, et ma su vari olen. Et hea ütles, et sa lasid mind siia. Ma pean ütlema, et see, kui keegi on, kui sul ei oleks salvestajat, ma ütleks, et see mind isegi väga ei häiriks. Aga kui on mingisugune salvestav asi, siis on niisugune tunne, et vaat see muudab nagu mingid asjad lõplikuks. Et see on see asi, mis tohiks olla. Vaata see, kui sa räägid, et sa ei taha, et proov oleks lõplik või muuta midagi veel või et midagi muutub kogu aeg ja kogu aeg muutub raudselt. Sest mina olen kuni kuni kontrolletenduseni valmis kõiki muutma ja peale seda ka olen nõus muutma. Ja kui on häid mõtteid, võib ka hiljem muuta, kuigi vaat seda, see on see, mis mulle jälle ei meeldi, mulle ei meeldi neid taastusproove teha. See on niisugune taastamine, on ikka kõige hullem asi, ma mõtlen, et alati, kui ma vaatan neid pilte sõjakolletest, siis mul alati tuleb kuidagi eriliselt rusuv periood, ilmselt on taastamise periood, kus inimesed saavad järsku aru, kui mõttetu see kõik on. Sa pead uuesti üles ehitama ja. Nii või teisiti ei tule tihti parem vaid. Ta võib ka kehvem ikkagi tulla. Et see, see taastamine on niisugune nagu asi, mis mulle ei meeldi, sõnad, taastamine üldse, mulle ei meeldi võib-olla taastamine selles mõttes, et kui tegemist on, on ma ei tea mööbli taastamise, vot see on hästi. See mulle meeldib, aga kui on niisugune nagu normaalne asi, on uus asi valmis tehtud, hakkad seda taastama, vot see tundub nagu totter ja see ei ole normaalne. Näitlejad on lõunapausilt tagasi tulnud Andres Noormetsaproov. Näidendiga suluseis jätkub. Kärt Tammjärv ja Margus Jaanovits loevad teksti. Okei, tulge. Palun. Ma ei tea, tundub nii. Ei. Ei ei. Ei ei see ei Rootsis ei ole kunagi vormel. E sellepärast ma ei tea. Ma ütlesin, ma ei tea. Loodetavasti mitte. Lõpeta veel mõni? Ei ükski rootslane ei saanud suur, kuidas seda teha? No ma ei tea, aga aga see on väga väike võimalus. Ma juba võimalik, mõni rootslane surma sai restor. Kõige tõenäolisemalt ja mind üllataks, kui mõni rootslane oleks asjasse segatud. Me oleme harva millegi taolisega seotud. Me polegi kunagi sõdinud nii suurt, see oli väga. Miks oleks pidanud rootslane olema? Ei saa nagu sinagi otsesaates ei olnud kindlasti rootslastele veebruari lähedaseks. Eks. Vähenesid streigi vormis, mis oleks pidanud rootslane Alevõime telefonivestluse teinud, sellise asja pärast ei hakka mitte keegi ulat poolitakseni minusse ähvas. See ei ole kindlasti sinu süü, leerub, pole vaja niimoodi rääkida. See ei olnud sinu süü, eestlane võib olla surnud keegi ja, ja see ei olnud sinu süü ja see ei olnud rootslane. Rootsi, rootsi on ju maailma kõige rahumeelsem maal. Tarvitatakse Liisorid, käsil, vabadust. Levi palun räägi maitsemaailma või tahame, palun tasa. Kui sa rauda praegu tuleb, konduktor, totakaid, maabait jääme, läheme maa. Vaata, vaata. Vaata. Kui sa selle pealt üle lähed, sa, vanaisa, mis asja ta kirjutas, et see oli pump? Oleks emal küll, poleks seda öelnud, ei läheks see asi niimoodi edasi. Vot see ongi seesama, see ajab pea segamini nende asjadega. Kummaline, vaata see saad talle nagu räägid siiralt. Ja samas ikkagi tegi päris täpselt sadat tõde. Seesamane see, see, see tekst siin, seda pole võimalik seletada. Seal see samane, kus ta nagu noh, ikkagi pole võimalik, seda pole võimalik seletada. Ei taha minna nagu sügavamale. Mitte ei ole võimalik seletada, vaid ma ei osanud seletada, on võib-olla õige vastus. Ma ei oska seletada. Ei oska seletada, miks ma seda ütlesin, ma tegelikult ei oska seletada. Nojah, aga vot see on seesama, et pole võimalik, tegelikult oleks võimalik, kui kaevaks siin ta nagu eest ära, no ei ole võimalik, ei ole võimalik, ei, ei ole. Miks mitte, need ongi miks mitte, miks ei ole võimalik? Sest SMS oli, kes sõnumi saatis ja visatakse sinna tagasi? Ongi jääbki selle niisuguse, selle selle pool tõe peale. Kas tõesti ei ole võimalik? Vaata nagu keeldub nagu enda asjadega lõpuni minemast, samamoodi kardab, mis sealt vastu vaatab, miks ma ütlesin seal al-Quaeda, mis sealt tegelikult vastu vaatab? Mina ju rassist ei ole. Mina ju ei paneme, tähendab niisama ma ei, ma ei nimeta asju lihtsalt nimetamise pärast maid, kleebi, silte. Ma ei tee seda. Tähendab, ei ole võimalik seletada, lihtsalt tuli jumalik etantus, mingisugune see samane, ümberpööratud ümberpööratud, ma ei tea, mis asi keeldub nende asjadega, mis puudutab teda, ta nagu ei ole ühelegi asjale tundub põhjani otsa vaadanud. Ja sellest tulevadki kõik need tagajärjed järjest, ta keeldub nagu endale põhjani sisse vaatamast, põhjajahus olemast. Miks ma olen vabatahtlik, anti rassist? Sellepärast, et vot minu lapsepõlve ja nii edasi, nagu tema võtab seda, sellepärast olen, et ma olen niimoodi arenenud. Ma saan sellest maailmast niimoodi aru ja ma ei taha teha nõrgematele liiga, ma ei taha olla, tal on, tal on need samased definitsioonid on käepärast. Enne põhja tuleb loata, nagu on maakoor seal, kus elad. Ja siin on, siin on see südamlik. Vahepeal on see, kus meil on mingisugune see vöö on, kus on need kivimid ja värgid, kivimite vööme kuskil kaugele teavad, temal on definitsioonide öö seal definitsioonide öö ei luba nagu tuumapuudutada ja haiget saada, tähendab ta võtabki definitsioonid välja, siis ta kaitseb ennast ära. Korraks tekib proovis paus. Andres Noormets jääb enda ees olevat seina vaatama. Ma vaatan, et siin täpselt otsa mul laata Puškini taldrik. Me oleme Kaarel, Irdi kabinetis. Ei hirmuta sind. Ei, siin on kõik Kaarel Irdi kõik teklid kõikidest nendest ülikoolidest, kus ta käinud on, Eesti poksikindad on ka seina peal ja 100 aastat vanemaist. Ja siin on tegelikult teatrinupp. Kui seal teater toimib ja kui see on välja lülitatud, siis mitte midagi ei toimu, mingi nõukaaegne lülid. Vaat ma tõesti ei tea, ma arvan, et see on teatri, sest miks ta siin peaks olema selline? See puudutab tervet teatritsenup. See oli kunagi oli Oliver. See oligi see jah. See oli nagu niisugune muuseumi kahtkusteni loeti küll, aga väga ebamugav oli lugeda, sellepärast said aru, et keegi on nagu hetkeks eemale läinud, oma asjad laiali jätnud. Huvitavad täiesti nagu tavaliselt on need peanäitekabinetid ja niisugused nad on ikkagi kuidagi nagu see on nii eraldi, see on nii eraldi, et sa siiatulekuks pead ikkagi tulema muide, 100 meetrit ja siis kõike seda asja kõik peas ette kujutama ja kannatama. Kas ta oli projekteerimise juures ka siin? Tõesti ei tea. Samas on need vastused kindlasti olemas, aga me ei saa ligi. Ja siin on koridor, siin ei ole isegi ühtegi mingisugust naabruskabinetti. Ta ei tahtnud võib-olla inimesi näha. Ma ei tea, ma ei tea, miks see niimoodi on hästi-hästi nagu ühtepidi kummaline, aga teistpidi ma ei tea mulle kuidagi see see ruum väga meeldib jälle, samas. Te olete omaette saatsin rahulikult toimetada. Pärast seda nuppu vajutada ei julgenud, Triinu, ma ei julge, äkki ma lülitan just nimelt teatri välja. Sest see võib olla vastupidi, vajutad valgete mõte, et kõik läheb nagu paremaks ja võib-olla vastupidi. Ta võib alati petekas olla niisugused lihtsalt ilma ühegi sildita suured lülitid seinal, kus ei peaks ühtegi lülitit olema. Need on kahtlased, üks valge, kaks musta nuppu. Täpselt sellised nupud, millele vajutades vahetatakse reaalsust, vaata roolis. A nagu Aabel. Kus tüübid läksid lifti ajutiselt kõige ülemist nuppu, lendasid listiga läbi katuse hoopis, ma ei tea, kuhu mõtlesime samasugune seal. Vajutad seda ülemist nuppu ja kogu selle kabinetiga paned sinna dimensiooni, kus see Hirdmedi peesot. Okei, laseme sellel eel siis ligidal olla. Kena, homme on reede hommikul niisugune asi, et ma pean. Kell üks, ei, jah, kell üks. Ma pean Kellüks ära käima. Ma pean viima auto teine sesse. Mulle antakse sealt asendusauto, ma saan sellega tagasi kohe sõita. Ja pärast ma saan sellega sõita ja seda ära võtta. Ja siis me peame selle selle pausi tegema sellel ajal. Et ma pean seda meeles pidama, seda ei unustaks mingil juhul. Olgu tšau, kõike head, aitäh. Natukene sõnu proov läbi, seal põhiliselt on läbi ja midagi, mis sellele edasi, et need on nagu tööpäev läbisõidult tagasi, pigem. Ma pean minema alt läbi sealt. Kuna sa küsisid, muidu mul poleks jälle meelde tulnud minema lavastusele juhataja juurest läbi ja vaatama, et seal on tulnud järgmise lavastuse jaoks lambid. Mingid mingi lambi näidis on, et kas see sobib kaaslasele lambi näidis. Nii, Andres Noormets pani kollase jope selga ja, ja lahkumine tirdi kabinetis. Kell on endiselt neli, vist ongi neli tegelikult. Noh, peaaegu jah. Nii. Ja nüüd lähme lampi vaatama, lähme vaatamaks. Kuidas oli, oli oli ju hea proov ja loomulikult proovid on head asjad, aga halba proov ei ole. Väga arvan Al kraan siis, kui inimesed on väsinud. Ja see pole mitte halb, vaid siis lihtsalt on päevi, kus ei pea tegema, näete, et inimesed on väsinud, mõte ei liigu siis rahulikult ka proovi ära, jätad maha, et, et sa suudad nagu seda märgata. Raivo läbi, siis, pole mõtet aega täis teha, sest see ei ole ajatöö, see on ikkagi mõõtkavad, teised. Teinekord veidi ikkagi, ma ei tea, kolme tunniga saavutada midagi, mis teinekord võib-olla väsinud olekus võtab aega nädal aega. Energiatihedus ja need asjad on, need on nagu reaalselt eksisteerivad ikkagi. Ja ma pole kunagi noh, niimoodi ikkagi kogu aeg olen öelnud näitlejatele, et me ei pea aega täis tegema, peame nii tegema, et meil oleks ise oleme rahul, et me saame aru, et pole midagi ära teinud. Loha. See aeg on oluline, et, et ma arvan, et lõpetame, krants, ootasin Lähme vaatame muidugi lompi, aga aga ühesõnaga kõnnime Vanemuise treppidel, Janno lambi vaatamine on suht lambitegevus ja niikuinii ei näe. Ja ma ütlen ära, et täna oli mu Andres Noormetsatöövari. Selle saate, mida te kuulete, on kokku mänginud Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval. Okei, tšauhh.