Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, minuga koos on täna stuudios kultuurikriitik Alvar Loog, tere. Tere. Ja teist saatejuhti Peeter Helmet täna ei olegi, ta on Saksamaal, nii et tervitused talle sinna. Tänase saate teema, nagu ka välja kuulutatud, on siis kriitika ja kriitika funktsioon ühiskonnas. Nimelt on tänane reedene sirp suures osas pühendatud kriitika teemale. Aga enne kui me selle kriitika jutu juurde lähme, vaatame natukene, mis on sirbil veel täna pakkuda. Ja ennem kriitikateemaliste artiklite juurde jõudmist võib lugeda Märt Väljataga päris pikka artiklit valge mehe allakäigust. See teema seotud Donald Trumpiga ja, ja ka teine lugu puudutab Donald Trumpi küll rohkem vihjamisi. See on Andrei Liimets lugu Donald Trumpi filmiriiul kus siis jõutakse järeldusele, et popkultuurile, massimeedia on infokülluse ajastul tohutu võim, mida faktitäpsuse Reaalse keerukuse ahelad piiravad üha vähem ja, ja siis sellest, kuidas filmid või sellised Hollywoodlikud mõttemallid on ka ilmselgelt mõjutanud Ameerika valijat. Kirjanduse teema ja poole pealt jäi mulle silma intervjuu, siin on ka samale autorile arvustus Arno Oja kajaloodi vari ja on tehtud ka Arno ajaga. Tema hiljuti ilmunud muide ka ikkagi kriitikateemalisele kogumikuga, et on tehtud autoriga intervjuu ja soovitan lugeda nii intervjuud kui seda raamatut, sest et Arno Oja on tõesti fenomenaalse mäluga ja teadmistega inimene ja teda lugedes saab küll kindlasti alati targemaks. Ja veel üks päris huvitav ja põhjalik teema, mida sirbis tasuks esile tuua. On kolm küsimust doktoriõppesüsteemi kohta, et iseenesest oleks võinud terve saate teha ka hoopis akadeemilisest haridusest ja doktoriõppesüsteemi probleemidest ja väljakutsetest. Aga seekord piirdume siis lihtsalt soovitusega lugeda, lugeda Margus Maidla tehtud intervjuud siis erinevate doktoriõpe teemadega kokku puutuvate inimestega. Ja et mitte jääda ainult sirbi juurde, võtame kõrvale ka veel õpetajate lehe, mis on pühendatud suures osas digiharidusele. Mulle jäi sümpaatsemana silma Tiina vapperi juhtkiri, kuidas leida digitasakaal kaalu, kus ta jõuab ikkagi järeldusena, et hoolimata sellest, et digiajastu on käes ja me peame sellega arvestama nii hariduses kui ka selles, et see mõjutab aina rohkem meie igapäevaelu. Ei maksa siiski ära unustada seda, et, et eneseväljendusoskused, käelised tegevused ja kõik muu mõjutab lõppude lõpuks areneva lapse aju palju rohkem kui siis pidev nutitelefonis istumine. Ja Õpetajate lehest tooksin veel esile väga huvitava Mari Niitra artikli koor raamatus ning üldhariduse teemal Anna-Liisa Jõgi ka tehtud selline intervjuu algklasside õpetajatele, jumal, mis siis on pealkirjastatud õpetagem, algastmes vähem, aga süvenenumalt. Ja kus siis Anna-Liisa Jõgi ütleb, et, et tema just nimelt nii nagu pealkiri ütlebki, on oma oma doktoritöös leidnud, et pigem tuleks lastele õpetada vähemaga süvenenumalt, nii et ennem edasi liikuda, kui, kui neil on see eelmine teema ikkagi korralikult selgelt nagu kuidagi pähe kinnistunud, et muidu niikuinii varem või hiljem tuleb probleemide esile. Et selline, siis väike ülevaade Õpetajate lehte sirbist sel reedel. Nii, aga nüüd lähme siis oma tänase põhiteema juurde, milleks on siis kriitika, kriitika funktsioon ühiskonnas ja loomulikult on tegemist sellise igavese teemaga. Teemal on peetud konverents avaldatud raamatuid ikka ja jälle kütab see teema kirgi ja ega see kirgede möll vist ei vaibu, sest et lähenemised, mis on kriitika, milleks seda vaja on, on ilmselt nii, praegu on olnud minevikus kui ka jäävad mõneti erinevaks, aga Alvar, sina ikkagi oled väga laialdase kogemusega kriitikat nii teatri, kirjanduse kui kui muusika alal, et millisena sina näed kriitika funktsiooni ühiskonnas? Ma tajun kirjutajana seda, et, et sellest, millisena mina seda funktsiooni näen, ei ole noh, päeva lõpuks nagu peleti, kasu või see, see ei ole tegelikult eriti relevantne, sest sest neid võimalikke huvitatud osapooli selle selle kriitika ümber on väga palju ja neil on üldiselt kõigil natukene erinevad arusaamad ja ootused kriitika suhtes kriitikale. Kui nüüd põgusalt loetleda, noh need osapooled võiksid siis olla nii loojad ise, autorid, kelle teostest kirjutatakse nii meediaväljaannete lugejad, nii meediaväljaannete väljaandjad ja toimetajad, nii erinevalt kultuuris sanktsioonid, sealhulgas ajaloolased otsapidi võib-olla sotsioloogid isegi ja nii edasi, seda nimekirja võib lõputult pikendada. Noh, minu suhe kriitikasse on siis nii lugeja kui kui kirjutaja oma, ses mõttes ma ise looja ei ole meed, meedia väljaandeid ise ei, ei oma ühtegi ei ole toimetaja üheski. Et ei et seega ma saan jäikspetseerida aina, ainult nagu neid seisukohti, mis mul on, on lugeja ja kirjutajana lugejana. Ma ootan ikkagi kriitikast eelkõige sellist vahendatud subjektsust vahendatud isiklikku arvamust. Et noh, minu jaoks nagu nagu kriitika, kui nüüd hästi niimoodi puusalt tulistades ühe ühe lausega mingisuguste sihukeste definitsiooni anda või, või, või mingisugust kriitikat ideaalmudelit püüda sõnastada, siis see on ikkagi selline isiklik hinnanguline arvamus, mida on vähemalt üritatud kuidagi põhjendada. Ja, ja kirjutajana minu seisukoht on olnud selline, ma olen seda ise nimetanud Essteedi omaks. Et. Et see on ühesõnaga inimese seisukoht, kes võtab vähemalt mingit osa kunstist ja kultuurist väga isiklikult ja kes võtab ka omaenese seisukohti ja, ja mulje elamusi selles kultuuris sees väga isiklikult ja siis üritab neid neid sõnastada, üritab neid teistega jagada, üritab mingisugust dialoogi võib-olla tekitada ja noh, lootuses, et see minu enda vahetu mulje On ka kellelegi noh, mingil moel siis tähenduslik või, või arusaadav. Et lihtsalt, et, et kultuuri sees mingisugust dialoogi üleval hoida, aga kui veel nagu laiemalt rääkida, siis ma arvan, see dialoog ongi, ongi, ongi see märksõna, et. Et kui me räägime, kellele või milleks on vaja kultuurikriitikat, siis see on suuresti seesama küsimus, ma arvan kui see, kui me küsima, et kellele või milleks on vaja kultuuri või kunsti laiemalt üldse. Et minu arusaam on see, et kunst ideaalis peab alati olema niuke ajastu vääriline kunst. Et minevikukunstil on oma oma funktsioon, aga see on selline Muuseumi kultuur suuresti, aga uus uus ja ajastu vääriline kunst. Ta peab olema oma ajastuga nagu dialoogis noh, mitte niimoodi kramplikult ja väga teadlikult isegi mitte aga ometi ometigi dialoogis. Ja sellise hea ja ajastuväärilise kunsti ilmselt üks selline kriteerium ongi see või mille järgi me ära tunneme, on see, et Ta nagu ei tooda seda juba olemasolevat reaalsust üha uuesti, et aitab seda mingi uue nurga alt tõlgendada või mõista, pakub, pakub mingisuguseid uusi perspektiive asjadele ühesõnaga või niimoodi veel kujundlikult öeldes, et ta ei paku nagu uuesti neid vanu vastuseid, vaid ta pigem esitab uusi küsimusi. Ta ei peagi uusi vastuseid andmata, peab uusi küsimusi küsima eelkõige. Et, et ma arvan, see kriitika funktsioon on, on suuresti sarnane ainult tal on lihtsalt nagu metatasandil, et kui, kui kultuur ja kunst noh, need on kattuvad mõisted osaliselt et kui nemad suhestuvad reaalsusega sellisel moel, siis ma arvan, hea ja selline ajastu vääriline kultuurikriitika suhestub samamoodi kunstiga nagu kunsti suhestub reaalsusega. Et ta ei lase nagu kultuuril ja kunstil võib-olla mingisugusesse, sellisesse enesega rahulollu ja sellisesse ühesõnaga, ühesõnaga sumbuda mingisse sellisesse seisundisse, kus, kus kultuur hakkab nagu halvas mõttes ennast taastootma, et kus, kus selline dialektiline protsess nagu katkenud ja sellisel kultuuril on Mina vähemalt inimesena arvan, et, et mul ei ole seda kultuuri vaja sellist kultuuri vaja ja seega ideaalis kultuurikriitika võiks, võiks aidata sellist olukorda ära hoida. No siin kriitikateemalises sirbis on hästi palju erinevatest aspektidest lähenetud üks kõige veidram Aid viise, kuidas kirjanduskriitikale või kriitikale näiteks läheneda toodud välja katse talviste artiklis, kuidas mõista eetilist kirjanduskriitikat kus ta teeb üle ülevaate ühest toimunud konverentsist, mille korraldajaks olid siis ennekõike Hiina uurijad ja kellel on siis niisugune lähtekoht, et et eetiline kriitika seisukohalt on inimene liigina indiviidina küpsis, kui teda juhib ratsionaalne mõistus, mis paneb teda tegema eetilisi valikuid, mis omakorda tähendab selle teooria raames õiget käitumist mis omakorda arvestab oma ja, ja ühiskonna normidega. No see on niimoodi pealtnäha võib-olla kenasti põhjendatud, et jah, tõepoolest katsume lähtuda mõistusest edasi, aga noh, muidugi konverentsi kokkuvõttest ülevaatest võib aru saada, et seal oli tegemist sellisega nagu varjatud ideoloogilise lähenemisena lähenemisega. Nüüd Made Luiga on selles samas sirbis pakkunud välja ka mõtet, et kriitika sõna võiks asendada ka sama hästi sõnaga retseptsioon. Et see on nagu neutraalsem või et miks sule nagu või kuidas sulle tundub, et miks kriitikat seostatakse kuidagi alati sellega, et kui kriitika sisuline, eks ole kriitiline et siis ta on alati halvustav või negatiivne, ühesõnaga kriitikasse endasse on juba nagu väga eelarvamuslik suhtumine, et, et inimesed ei tahagi seda sõna enam kasutada. Et nad pigem tahaksid laiendada selle. Või noh, minu meelest tegelikult kitsendada seda retsepti juuniks, sellepärast et minu meelest on retseptsioon hoopis midagi muud kui kriitikat, need on kaks erinevat asja, et minu meelest tegelikult ei, ei peaks neid samastama. Aga kuidas, nagu sulle tundub, et millest tuleneb see kriitika ikkagi pidevalt niisugune küsimärgi seadmine, et või kysimärgi seab küsimärgi alla seadmine, et et ikka jälle jõutakse selleni, et kriitika on võib-olla seal liiga negatiivne või, või et, et kellel on õigus neid hinnanguid niimoodi anda ja nii edasi, et et, et kuidas sa seda, tema nisust kõikuvad positsiooni kommenteeriksid. Jah, sa viskasid need õhku väga suure hulga küsimusi, alates sellest eetilisest kriitikast, noh, kõigepealt muidugi, ma arvan, on väga mõistlik üritada endale teadvustada seda nii kõigil kriitikutel kui kriitika potentsiaalsetel, tellijatel või tarbijatel. Et et kriitika kui žanr või kriitika või nähtus on noh, paratamatult midagi sellist, nagu näiteks ilus naine või ilus ilm või ideaalne abikaasa või ideaalne mees mida, nagu me kõik ilmselt, kes piisavalt kaua ilmas on elanud, teame universaalselt kujul ei eksisteeri, ei ole olemas ilusat naist, kes oleks kõigi meelest ilus või ideaalset meest, kes igas olukorras igavesti oleks ilus või ei ole olemas ideaalset ilma millega kogu elanikkond siis nõustuks ja selle üle rõõmustaks, et samamoodi ei ole olemas ideaalset kriitilist kirjutist. Me võime küll üritada sõnastada neid eeldusi, millele üks ideaalne siis kultuurikriitiline artikkel peaks vastama. Ma olen seda kunagi ka ise 10 aasta eest teater, muusika, kinos, nalja pärast teinud. Nime nimestik, mis sinna sai, ei ole mõistagi lõplik. Ja ainult ja mina tegin seda puhtalt ainult selleks, et näidata, et, et need eeldused on olemas ja nad varjatud kujul eksisteerivad ja, aga nende täitmine on ju misjoni Basfal täiesti. Et see on samamoodi noh, et nagu nagu ideaalse naise puhul üks tahab laiemad puusad, teine tahab kitsamat, eks ta pikemad jalgu, üks tahab plande, teine taprinet, nad ei saa kunagi ühes naises kokku, see ei ole võimalik seal füüsiliselt võimalik. Ja ideaalse kriitik kriitilise või ütleme siis kriitika žanrissse kuuluva arvamusartikliga on ju sama lugu, isegi kui tema võimalik tähemärkide arv venitada lõpmatusse, mis omakorda kaotaks tema lugejad ilmselt ära ei suudaks ta ka siis ilmselt neilegi neile kriteeriumitele lõppkokkuvõttes vastata. Jah, sest nagu ma siin eelmisele küsimusele vastata üritades ütlesin, et neid ka võimalike osapooli on seal väga palju, kes on sellest asjast huvitatud ja seega ma arvan, et selle ideaali poole pole, pole üldse mõtet, nagu nagu püüeldagi igale ühele oma, et eks iga ajakirjandusväljaanne tellib läbi oma toimetajate teatud tüüp b. Kirjutajatelt teatud tüüpi tekste teatati siis kirjutajad kirjutavad teatud tüüpi tekste ja lugejad peavad enda jaoks need välja valima nende hulgast, mida nad üldse viitsivad lugeda, mida nad viitsivad lõpuni lugeda või et mis on väga oluline küsimus, mida nad viitsivad üldse tõsiselt võtta. Ja aga kas selle tõsiseltvõetavuse juures ei tekigi see minu meelest vägagi selgelt kriitikaga ikkagi seotud teema milleks on teatud noh, nii-öelda autoriteedi olemasolu või, või sealsamas Luiga artiklis on toodud esile see, et et iga inimene, et igasugunegi arvustus ütleme siis kriitikat, kui teda niimoodi võrdsustada, arvestusega et iga arvustuse kirjutaja on alati subjektiivne, see on tema isiklik hinnang ja et ei ole lõplikku tõde, millega noh, loomulikult me kõik nõustume, sest et muidu me lähmegi sinna eetilise kirjanduskriitika raamidesse. Aga samal ajal ja mulle nagu tundub, et, et on siiski vahe, kas mingisugustki konkreetset kunstiteoste, olgu see siis lavastus või raamat või kontsertettekanne sindab inimene, kellel on teadmised, kogemused ja mingisugunegi professionaalsus selle hindamiseks. Et ütleme, inimene tänavalt ei ole kindlasti sellise absoluutse kuulmisega kui treenitud kõrvaga inimene, kes kuuleb võib-olla mingeid nüansse, palju rohkem samamoodi teenitud silmaga ütleme, kunstikriitik võib-olla vaatab täna oli ikkagi hoopis teise pilguga, ta näeb seal teisi asju, ta näeb seal rohkem, nii nagu ka kirjanduskriitik lugejana. Et noh, mina ise ei samastaks iga lugejat iga lugeja arvamust professionaalse kirjandus või muu kriitikaga eitamata, samal ajal, et igal lugejal on õigus absoluutselt oma arvamusel, et et ühesõnaga, et seal nagu on, minu meelest see küsimus tekib, et kas me oleme nagu valmis või nõus tunnustama, et kellelegi arvamust siiski on natukene autoriteetsem, et kui me ei ole seda valmis tunnistama, et siis mõnes mõttes muutubki kirjandus või ma kogu aeg räägin kirjandusest, kirjandusinimene siis muutub igasugunegi kriitika tegelikult üleüldiseks lobisemiseks, tundub mulle. Ma arvan, et see ei ole ju üldse halvasti öeldud, selles mõttes kogu see kultuur on ju tegelikult nii oma verbaalsel kui mitteverbaalsel kujul ju tegelikult suur lobisemine, ta on ühel või teisel moel üks, üks suur dialoog, mida enamasti ju peavad, et omavahel inimesed, kellel on väga erinev hariduslik taust ja igasugused kõikvõimalikud nii esteetiliselt kui eetilised kui poliitilised tõekspidamised. Et see dialoog ei toimu selles mõttes kunagi niikuinii võrdsete vahel, see on nagu seda ei ole mõtet üldse eeldada ega, ega oodatagi. Aga selles mõttes ma olen muidugi Made Luiga ka täiesti nõus ja see on ka seisukoht, mida ma olen, mida palun tulnud korduvalt endal väljenduda, väljendada ja enda teatavaks hämminguks ebameeldivaks üllatuseks, kuna kuna minu jaoks on, on see pidevalt üha uuesti selgunud, et on inimesi, kes on diametraalselt teistsugusel seisukohal, kes ikkagi eeldavad ja ootavad et kultuurikriitika laiemalt ja siis ka konkreetselt teatud konkreetne kriitik ja tema artikkel suudavad siis vaadeldava käsitleda kunstiteose kohta väljendada mingisuguseid objektiivseid hinnanguid ja seisukohti, üldistusi, et et see on küll midagi sellist, millega on, on väga raske nagu, nagu nõustuda, et kui veel haarata kinni sinu esitatud väited selle kohta, et tõesti on teatud kunstiliigid näiteks minu enda poolt armastatud ooper või kasvõi klassik, klassikaline muusika sealjuures, kus nooditundmine ja noodist kinnipidamine on, on hästi oluline. Ja pealtnäha isegi võib nagu mingil hetkel jääda mulje, et, et see on selline valdkond, kus on võimalik nagu spordikohtuniku pilguga peale minna, et öelda nüüd, et kust maalt siis keegi nagu ütleme, kaugushüppes üle paku astus ja siis katse nagu läbikukkunuks lugeda. Aga. Ma tean küll ja küll endisi tipplauljaid, praegusi vokaalpedagooge, muusikaakadeemiate professoreid, kes on teatud ütleme, orkestri kõlade, teatud dirigeerimist, stiilide või teatud konkreetsete solistide konkreetsete esituste puhul täiesti diametraalselt erinevate seisukohtadel. Et keegi, keda me siis nüüd nagu suuremaks autoriteediks peame, kui meil on kaks professorit, on ju, et, et minu meelest isegi sellel tasemel, kas kahjuks või õnneks see lihtsalt ei kehti, see oli nagu, seda ei ole mõtet eeldada ega, ega oodata, aga, aga ma saan aru, et kriitikale on see sotsiaalne tellimus kogu aeg olemas, et olla objektiivne. Jah, et seal tekibki see küsimus, et tegelikult ju kriitika väga paljus osas mõnes mõttes kukub ju ühest küljest sellise lihtsa teose tutvustuse ja sellise pikema teadusliku käsitluse vahele, et ütleme Me võime lugeda sellist lihtsamas vormis lavastuse või, või muu asja ümberjutustust ja, ja sinna juurde ka sellist hinnangut, et mulle meeldis ning vaatame, sai nalja või vastupidi, said nutta, mõelda või, või siis juba niisugune väga põhjalik teaduslik käsitlus, mida suurem osa inimesi ilmselt ei, ei oota ja muidugi tekib siis küsimus, et, et mis hetkel, kui, kui noh, lugeja ootustele vastu tulles, et kuhumaalase kriitik peaks nagu lihtsalt ümber jutustama või isegi lausa nagu reklaamima, et, et on ju ka see niisugune kriitiline koht toodud välja. Et, et ei saa, et kriitika justkui ei tohiks muutuda daami osaks, et peaks säilitama justkui mingi distantsi, aga samal ajal kui sa nagu südamest kiidad seda asja ega siis see ei ole ju nagu mingisugunegi kellelegi kinni makstud reklaam, vaid sa ju tõesti leiab, et et see annab nagu kriitikule ka teatud võimupositsiooni, mis on ka võib-olla teeb ta rünnatavaks. Jah, mis puudutab kiitust või laitust, siis kumbagi puhul ei ole ju kuidagi a priori võetuna midagi head ega halba või midagi midagi kiilu või taunimisväärset kiituse või laitusele annab mingisuguse mõõtme ja mingisuguse tähtsuse. Kui üldse siis ikkagi see põhjendus, mis neid saadab. Et minule näiteks ka on korduvalt ette heidetud, et noh, mingitel perioodidel, kus ma olen aktiivsemalt kirjutanud, need ajad on küll tänaseks, ma loodan, pöördumatult möödas. Aga mul on heidetud ette, et, et näiteks kriitilisi artikleid on olnud ridamisi kuidagi märkimisväärselt palju. Ja siis on kuidagi üritatud mulle mõista anda, et võib-olla see on seotud minu, mingite isiklike eraeluliste seikade või, või mingisuguste vaimuseisunditega, mis ei, ei võimalda mul asja positiivselt näha. Ja siis ma olen alati öelnud maika reflekteerin nagu teosti omaenesemuljeid nendest teosest. Sellisel moel mu nagu eraelu sinna ja sinna kuidagi ei puutu ja ja kui ma olen palunud, siis nagu välja tuua, et, et kas et kui sama artikleid nüüd lugesid, et, et need olid okei, negatiivselt mul on ka kahju, tegelikult mulle ei meeldi negatiivseid artikleid, kirjuta ehk neid on lihtsam kirjutada, aga emotsionaalselt ei ole hea. Et, et kas, kas sul jäi siis nagu õhku mingisugune minu negatiivne hinnang, millele sa ei näinud nagu põhjendust või et sa ei saanud aru, kust see tuleb, et loomulikult sa ei pea sellega nõus olema, sest sa võid hoopis teistelt eeldustelt jõuda hoopis teistsuguste järeldusteni, aga et kui sa nägid minu eeldusi, nägid nende kasuks toodud põhjendusi nii palju, kui see tähemärkide arv seal lubas, et kas sul jäi midagi, õhkus enamasti selgub, et tegelikult ei jäänud, et jah, sa põhjendasid ära, miks sulle ei meeldinud see okei, aga miks sa siis minu isikumängu tood, nii et, et ma arvan, sellega on väga paljud kirjutajad kokku puutunud ja see on üks, üks suur häda tõesti. Et selles mõttes kui kirjutada ainult positiivseid arvustusi ja ma tean, et Eestis paar sellist kriitikut on noh, keda tingimata ei saa ka võib-olla selles mõttes nagu kriitikuteks üldse siis nagu nimetadagi, et võib-olla see niisugune tegev kriitika on nagu tänavatüdruk, et ta nii väga ikkagi kliente ei vali, et et, et said nagu, äkki lähed ja võtad selle elamuse püstipäi vastu ja see on sulle endale huvitav, et mis tuleb siis sa üritad seda sõnastada. Aga jah, on selliseid, kes niukse hea karma nimel. Siis annavad nõusoleku kirjutada alles peale seda, kui nad on teosega tutvunud ja kui nad on veendunud, et see on positiivne, mis on täiesti okei Nii aga lähme selles mõttes isiklikuks, et palusin sul välja valida kaks laulu, mida tänases saates kuuleme. Ja, ja esimene nendest on taki lugu 59 kraadi põhjalaiust, et soovid sa paari sõnaga seda kommenteerida, enne kui me eetrisse laseme. Kui sa küsisid, et kas ma soovin või mida ma soovin, mõtlesin loomulikult, ma soovin, oleks ju väga vastutustundetu kergemeelsus jäta kasvatamata võimalus riigiraadioeetrisse, mitte oma oma lemmikmuusikat mängida ja mõtlesin, et noh, vähemalt üks lugu võiks olla kindlasti eestikeelne ja mõtlesin. Noh, milline on see bänd, kes mulle hetkel võib-olla eesti muusikas ja just eestikeelset muusikat tegevat rühmituste hulgas kõige rohkem korda läheb, jõudsin kiiresti Taagini ja paar päeva tagasi, kui me sellest rääkisime, oli veel ka selline väga lumeeelne, niiske, külm, tuuline, pime ilm ja siis konkreetselt see lugu 59 kraadi põhjalaiust tuli kohe ette. Veel ühe aruande. Räägi jäävad ära. Nädalaid. Jätkub kultuurisaade vasar, stuudios on kultuurikriitik Alvar Loog ning saadet juhib Maarja Vaino. Ja me ennem selle laulu eetrisse laskmist jõudsime tegelikult väga intrigeeriva teemani kriitikavaldkonnas ja just nimelt kriitika isiklikult võtmises ja sellest, kas seda peaks isiklikult võtma, kui suur oht see on, et seda võetakse isiklikult. Et mis seisus see kriitika on, kui ta soovib oma arvamust avaldada tõesti väga otsekoheselt, tihti ka kriitiliselt just selle sõna nagu negatiivses mõttes, et kastab, peaks pigem seda üritama vältida, kui ta tahab säilitada mingisuguseidki seltskondlikke suhteid seal autorkonnaga, kellest, kellest ta kirjutab, et et sinul nüüd, Alvar on tõesti üks niisugune väga kena isiklik kogemus just praegu käimas sellega seoses, et kirjutasid arvustuse etendusele sugu M mis oli siinsamas silbist mõned nädalad tagasi ja, ja oli seal etenduse suhtes pigem kriitiline. Ja nüüd äsja ilmunud, kes, kus siis on üks Näidendi autoritest, Jürgen Rooste lõpetanud siis oma nii-öelda vastureaktsiooni sellele arvustusele, nii et see on tema jaoks väga isiklik tükk ja selle ründamine TTL isiklikult valu ja et kui ta on oma sõbrad talle tundub, et tema sõbrad on löögi alla sattunud, et kui tema on niimoodi löögi alla sattunud selle kaudu, siis ta lööb vastu väga kõvasti ja Alvar olgu valmis, et kuidas sa nüüd siis leiad. Mis sa nüüd ütled, kommentaariks selle peale? Tsiteerides ühte tundmatut klassikut, et sellist jama on päris raske kommenteerida, muidugi. Eks ma üritan löögiks valmis olla, ehkki ma küll ei tea, mis kujul ja mis lööks olema saab. Aga mul ei ole siin muud teha, kui õigustada ennast on kuidagi raske, ma ei näe, et mina või minu minut tekst kuidagi mingisugust täiendavat õigustust vajaks, võib-olla siis natuke selgituseks, et. Esiteks, artikkel ei olnud üldse nii väga negatiivne, selles konkreetses lavastuses oli paljudki positiivset ja ma loodan, et see kõik, see, mida mina seal positiivselt positiivsena nägin, sai ka minu artiklisse kirja. Jürgeni reaktsioon muidugi ei ole selles mõttes üllatav, et noh, need napid aastad, mis mina olen tegev, kriitikuna toimetanud, on seal päris mitmes kord, kui ma, kui ma analoogset vastukaja saan, mõnikord on see tulnud, kuigi ka mõnikord läbi mingite kolmandate inimeste mõnikord on see tulnud meili või telefonikõne kaudu, mõnikord on seda tehtud siis avalikus meedias, nüüd ma saan aru, et Jürgen siis on minu poole juurdunud läbi ajalehe Inimlikult on see mõistetav selles mõttes, et. Iga looja, kui ta omaenese seda kunstitõde ja omaeneseteost väga tõsiselt võtab, kaitseb seda nagu oma oma lapsi või oma last, et, et see, selline kirglik hoiak on, on väga mõistetav ja isegi ma arvan, kiiduväärne. Aga noh, siin on nagu mõistlik jah, nüüd nagu aru saada, et et tegu on ju minu poolt kõigest ühe arvamusavaldusega, mis ei pretendeeri mitte millelegi rohkemale kui lihtsalt ühe konkreetse inimese arvamusavaldusele. Ja eriti üllatav, et, et selline reaktsioon tuleb nüüd nagu kogenud inimesed minu enda põlvkonnaga. Kordades rohkem kultuurikriitilisi artikleid kui mina, ta on lihtsalt nii-öelda selles mõttes istub natuke nagu kahel toolil, mis ei ole probleem. Et ta nii looja, kui ta on kriitik ja ja, ja mitte ainult ma ei arva, ega spekuleeri, vaid ka ma tean, et Jürgen on oma elus kirjutanud väga palju kriitilisi artikleid. Et et selles mõttes tal peaks ju ka nagu see kogemus olemas olema või et et jah, et kui selline vastulöögi haridus või, või lubadust tuleks mõnelt noorelt geeniuselt nii-öelda, kes, kes ei ole ise kultuuri kriitikaga eriti kokku puutunud ja kes ei ole ka varem omaeneseteostele mingisugust negatiivset retseptsiooni saanud, et et siis oleks võib-olla mulle natuke nagu mõistetavam, ehkki jah, ma ei leia sellele mingit õigustust, kuna see tuleb Jürgenilt, siis, siis ma olen nagu natuke mures, et et ma loodan muidugi, et seal vastulöök tuleb siis sellisel kujul, et minu postkasti tuleb üks päev kutse võib-olla mingile loengule või seminarile või kus siis mina, kes ma ilmselt Jürgen hetkel antud juhul siis ekslike hinnanguid ja järeldusi levitan, saan siis äkki nagu targemaks või, või ma ei tea, mis kujul seevastulöök peaks tulema. Siin on muidugi kahe selles jutus ja tuli kena paradoks välja, et et kui me oleme valmis või noh, näiteks ka ka Jürgeni puhul praegu selgelt räägitakse, et tegemist on eksliku hinnanguga, et siis me ju justkui öeldakse, et on olemas tõene hinnang, aga see on ju samas see, mida me kogu aeg väidame, et tõest hinnangut lõplikud tõest hinnangut ei saa ükski kriitik anda. Objektiivset tõde ei kuuluta, ehk et et loomulikult me lähtume alati sellest, mis on mulle isiklikult meeldivam ja ma põhjendan seda just nimelt oma oma teadmiste, kogemuste ja, ja muude, selliste emotsioonide või põhjenduste najal. Noh, minu jaoks on siin natuke ka nagu see paradoks, et mis puudutab meid isiklikult võtmisi, kuna tõesti kahetsusväärsel moel ma olen üsna palju sellega kokku puutunud, et et alati mulle meenub see, kes iganes Kreeka antiikaja tänava filosofoli, kes kes rääkis sellest kellele see väike miniatuurne mõistulugu vist, kui ma ei eksi, eeslist, kes kes tänaval auväärset kodanikku kabjaga lõi, et kas siis auväärne kodanik peaks nii-öelda selle kallale minema, kas ta peaks vastu lööma? Et, et siin on natuke nagu sarnane olukord, et et kui sa leiad autorina loojana, et sinu teose aadressil tehtud kriitika on tehtud inimese poolt, kes aneesel siis minu meelest on üsna lihtne seda seisukohta avaldanud, mitte tõsiselt võtta ja edasi astuda. Kahju küll muidugi, et nii-öelda, et see löömine siis nii-öelda tänaval toimus, on ju, et noh, ehk tänav siis antud juhul kujundlikult kui avalik meediaruum, aga kui sa leiad, et see inimene, kes kes sind siis jalaga lõi või sinu teost jah, aga ei olnud eesel, vaid oli ka lugupeetud inimene noh, siis ilmselt on mõistlik tema tema seisukohaga vähemalt tõsisemalt tutvuda ja selle üle järele mõelda. Ja isegi kui sellega jätkuvalt mitte nõus olla, mis on väga loomulik, siis võib-olla ei ole mõtet nagu jalaga vastu lüüa. Ma saan muidugi aru, et ilmselt Jürgeni jaoks mina olen pigem sees, seda enam ma kutsun teda edasi rahulikult edasi astuma ja, ja miks mitte ka teatriga edasi tegelema ja sedasama kogemust, mis ta nii loojana kui nüüd, kas siis kriitika vastuvõtjana antud juhul oma esiklavastusele sai lihtsalt et seda ära kasutada edaspidistest loomadest? No mulle meeldib, mul tuli lihtsalt selle mõistulooga seoses meelde ka Ristikivi Karl Ristikivi üks väljaütlemine kuskil tsitaat pole kindlasti täpne, aga see kõlas umbes niimoodi, et kilet pandi arvamus kunstnikule paati solvav, olgu seal aitav või kiitev. Aga see muidugi jälle omakorda viitab mingile teatud professionaalsusele, et me eeldame, et, et noh, Ristikivilauses on eeldus, et on diletandid ja on siis nagu need, kes tunnevad asja. Jah, no selle see tsitaat kõlab muidugi hästi, aga ma ei suudaks talle ise väga sügavat nagu mõttesügavust omistada, võib-olla ma ei mõista teda täielikult üldse selle taga, et kedagi otseselt diletandiks nimetada on ka noh, teatud tüüpi, võib-olla selline elitistlik selline kambavaim, mis mis ei ole ka hoiakuna, võib-olla nagu noh, päris selline jätkusuutlik või, või mõistlik, aga ma hüppaksin korra veel selle juurde, mis sa ennist rääkisid sedasama nii-öelda nagu ka sa ei kasutanud sõna diletantlik, aga ütleme, et siis nagu mitte professionaalne tänane kriitikat, et sellest vahest, et ma saan ka aru, et põhimõtteliselt ju justkui noh, teatava sellise laia binaarsusena selline asi ju eksisteerib, et, et justkui tõesti on inimesed, kes on siis teistest natukene nagu haritumad, kogenumad võib-olla järele mõtliv mõtlemissuutlikumad, järeldus, suutlikumad. Aga jah, et kuhu me selle piiri tõmbame, et isegi me oleme kõik ju kunagi olnud isegi need, kes, kes praegu on siis nii-öelda need professionaalselt kriitikud või, või need mitte diletandid mina ennast nende hulka lugeda julge, et nad kõik on olnud kunagi noored alustanud nullist. Et siis tekibki see puhtalt selline niukene noh, peaaegu füüsika nagu parameetritest minev küsimus, et mis päeval või mis minutil või mis tunnildasis professionaal selleks sai või, või mis, mis päeval ta siis küpseks sai, et seda on võimatu määrata. Ja lõppkokkuvõttes ma arvan, et, et niivõrd kui sepinaarsuses üldse kehtib selle nii-öelda professionaalse või mitte mitte professionaalse või pädeva või mitte pädeva või diletantlik või mitte diletandliku vahel, et, et seda tuleb, Ta on niivõrd kui seda üldse vaadelda saab või selliseid määratlusi anda, seda tuleb alati vaadelda iga konkreetse kultuuri kriitilise artikli kontekstis. Et see, et nüüd, et keegi, võib-olla kirjandusprofessor, aga see ei tähenda, et tal on justkui siis mingisugune priviligeeritud juurdepääs mõistmistasandil kõigile kirjandusteostele ei ole, tal on ikkagi mingisugused omad eelistused, tal on mingid valdkonnad, mingid isegi žanrid, mida ta tunneb paremini mingeid ajastut, mida tunneb paremini ja mingid, mida ta võib-olla ei tunne üldse. Ja seega ta, ta tegelikult on kohe diletandid asemel tagasi. Et, aga mis ei tähenda, et ta ei võiks selle kohta arvamust avaldada. Et ja eriti hea, kui sealt arvamusavaldusest tuleb see välja, et ta ei tunne selle põlvkonna või selle žanri või, või mis iganes teose siis ümber olevat kultuuriruumi nii täpselt, et, et seda ja selle žanri või, või kirjandusvoolu nagu sees valitsevate kriteeriumite kohaselt hinnata, et ta lähtub lihtsalt mingitest muudest kriteeriumitest. Aga tema tähelepanekud, järeldused, hinnangud, eriti kui nad on koos põhjendusega, võivad olla väga huvitavad, väga viljakad. No Eestis on vist olukord selline, et meil peaaegu ei ole puhtalt ainult kriitika rollis olevad inimesed, et suurem osa tegelikult paljud, kes kirjutavad arvustusi. Aga meil on hästi palju selliseid loojaid, kes tegutsevad ise mitmel alal ja muuhulgas kirjutavad ka siis seda kriitikat. Ja, ja muidugi siit kerkibki hästi, mitu küsimust me tõenäoliselt enam ei jõua siin saates põhjalikumalt lahata, aga aga võib-olla ma siiski lihtsalt viskan õhku, nagu, nagu need paar küsimusteta Nendest esimene on, on kohe see, et, et kas sulle tundub, et autor võiks ise olla samal ajal nagu kriitik, et, et kas see tuleb pigem kasuks või kahjuks. Ja, ja teine küsimus, et kas Eestis on autorkond, kõik need valdkonnad, inimesi on vähe, kõik on omavahel nii seotud, et kas see tegelikult tingib selle, et inimesed pigem eelistavad tihtipeale kuidagi pehmemalt asjadesse suhtuda, et selline sõprade värk, et, et ma ei taha sinu asja kohta halvasti öelda, siis on pärast suhte rikutud. Vastates esimesena sellele viimasele märkusele, see on kindlasti nii, aga ma arvan, et niivõrd, kui seal on probleeme, ei ole see probleem, mis tõukub nüüd niivõrd autoritest endist või sellest meie kultuuriruumi väiksusest. See tõukub kindlasti eelkõige toimetajatest, sest toimetada need, kes artiklit tellivad oma mingis blogis võib muidugi inimene arva avaldada igasugust arvamust, siis nii-öelda sõltumata sellest, aga enamasti seda ei, väga ei tehta aga avalikku meediaruumi pääsenud teosed on enamasti kellegi poolt sinna tellitud. Ühesõnaga, toimetaja on sageli see, kes teose ja, ja, ja sellest kirjutava kriitiku omavahel kokku viib ja kahjuks või õnneks väga suuresti on võimalik selle noh, kriitilise teksti vesised, kultuurikriitika teksti üldtooni võib-olla natuke ette aimata juba lähtuvalt sellest, et milline paar siis kokku on pandud, et et see probleem saab nagu sealt alguse. Aga üldiselt ma ei leia, et, et, et see, et inimene istub üheaegselt kahel toolil, oleks tingimata probleem, senikaua kui ta suudab jätkuvalt oma arvamustes ikkagi nagu aus olla vä. Et aga jah, kahjuks on, see on see ikkagi nii, et et enamasti see jah, nii ei ole, mis on omakorda väga inimlik, et noh, meil oli kõigil neid näiteid, et et kasvõi raadiokuulajad võivad mõelda isiklikele tuttavatele, kriitikutele või inimestele, kes on kriitilisi artikleid kirjutanud, kuna Eesti on väike, ilmselt igalühel keegi on, et kahjuks suuresti see jutt, et mida need inimesed räägivad sõprade seltskonnas, omavahel mingist teosest ja see, mida nad ajalehte või ajakirja kirjutavad, on sageli üsna erinevad ikkagi. Kas sa arvad, et see on ainult Eesti probleem või on see tegelikult enam-vähem igal pool, nii, sest ringkonnad, kes omavahel suhtlevad, ikkagi on, on ju pigem sellised samad ringkonnad, et, et see ei tule nii palju arvesse, kas ühiskond ise seal ümber on suurem või on see ikkagi seal nii-öelda suuremates ühiskondades? Fragmenteerumised on nagu ka suuremad ja seetõttu see niisugune paine, et äkki äkki ma nüüd rikun kellegi suhted ära, on nagu väiksem. Igaüks alateadlikult tiksub ikka noh, mingis mõttes on see ju väga inimlik ja see on ka väga selline teistpidi kiiduväärselt empaatiline positsioon, et sa saad aru, et kui me nüüd halvasti kirjutan, et, et see teeb kellelegi haiget. Ja näiteks noh mina võin nüüd siin riigiraadioeetris öelda, et et näiteks mina selles mõttes olen nagu halb inimene. Et mulle eriti seda empaatiat ei ole. Et mind huvitab väga see iseenese kogemus, mida ma olen kunstiteosega kohtumisel saanud. Olgu ta kui tahes diletantlik, see minu pilk, aga, aga see on minu kogemus ja kuid annetan mult artikli tellinud siis ma üritan seda kogemust ikkagi hinnanguliselt, et sinna sõnastada jaa, põhjendada ja ja selles mõttes ma olen saanud küll hiljem näiteks iseendale nagunii-öelda psühhoanalüüsi tehes saanud aru, et, et ma tegelikult kirjutan nagu psühhopaadi positsioonist suuresti, et, et ma ikkagi välistan nagu noh, peaaegu täiesti kõikvõimalikud, et võimalikele nii-öelda reaalelulistel suhetele, mis võivad siis läbi minu artikli mingis suunas enamasti halvemuse suunas muutuda. Et see on mulle väga palju probleeme toonud ja aga, aga miks see nii on, ei olegi nüüd mitte sellepärast, et ma oleks tingimata psühhopaat või et mul oleks õudne, mingisugune tõearmastus, et no mis, mis tõde see on, kui sa kuulutad iseenese subjektiivsete seisukohta, et see, see ei ole midagi muud kui sinu enda subjektiivne seisukoht. Küll, aga ma arvan. On kirjutades oma artikleid enamasti nii, nagu ma kirjutanud olen, ma olen ikkagi lähtunud natukene, võib-olla pooleldi teadlikult, pooleldi alateadlikult sellise lugeja positsioonist ehk seadnud omale eesmärgiks kirjutada sellist starti kitleid, mida ma võib-olla lugejana ise lugeda tahaks. Et kus oleks ikkagi selgelt aru saada, mida inimene, kes seal nüüd käis ja kes siis nii-öelda avalikku meediaruumi raiskab oma seisukohaga, et mida ta sellest ikkagi tegelikult arvas. Et, et ega ma väga ei janune mingisuguste ümberjutustuste või essistlike eietuste või mingisuguste teoreetiliste klassifitseerimist või mingisuguste epitehtud semiootilise interpretatsiooni järele. Mind huvitab ikkagi lugejana ka konkreetse inimese konkreetne mulje ja selle põhjendus. Ja, ja selleks, et seda ausalt ja vahetult edastada, sa pead olema natuke psühhopaat. Jah, no mulle tundub ka nii, et tegelikult ka inimesed, kes et, et see on laiem ootus ka lugejatelt, et ja ühest küljest mingi mingi ülevaade ikka, et noh, millest me üldse nüüd rääkima hakkame, et mille, mille, millest see sisu on, aga, aga teiselt poolt just nimelt see isiklik kogemus ja see hinnang ja arvamus on, on, on ka see muide, mida mina lugejana tegelikult tahan teada saada, et et kõige hullemad on minu meelest sellised arvustused, mis kirjeldavad seda, kuidas raamatu lugemiseni või etenduse vaatamiseni jõutud, sest tehti hoopis midagi muud. Ja siis see ongi selline mingisugunegi suvaline suvaline heietamine. Aga meie saateaeg hakkab paraku mööda saama või läbi saama. Ja me kuuleksime siia saate lõppu ära veel ühe loo, mille sa oled välja valinud, Sanna, palun Eddy LUGU smash singlil digit ja, ja lõpetuseks siis sinu kommentaar veel sellele loole. Neipalmit oli mul lihtne valida, kuna see on ka üks bänd, kes on peaaegu kogu minu teadliku elu minuga olnud, et nende suhtes mul on väga palju nostalgiat, et ma olen mingis mõttes koos nendega üles kasvanud ja võib-olla saanud selleks, kes ma praegu olen, nii kahetsusväärne, kui see ei ole. Ja, ja samal ajal ta on, siis on üks selline bänd, kes lisaks nostalgiat on mulle just eriti oma paari viimase albumiga pakkunud väga palju sellist värsket, et nagu, nagu hingamist või mul mulle väga meeldib see sess. Praegune direction nii-öelda inglise keeles ja see suund, kuhu, kuhu neid palm on, on edasi liikunud, et. Jah, ja ta on ka üks bänd, keda Mulle alati meeldib, meeldib laivis vaadata, et ma olen katsunud nagu noh, peaaegu iga aasta viimase 20 pluss 25 aasta jooksul teha mingi palverännaku, et neid kuskil kuskil ikka vaatamas käia. Et tundus nii orgaaniline, mõistlik valik, valisin nende uue albumi pealt kõige lühemalt. Kuulame seda lugu ja kuulmiseni järgmisel nädalal.