Tere eelmises saatesarja loos ajasime me juttu siin kahekesi siin stuudios ja see oli siis kaherändaja vestlussaade aitäh, jutukaaslaseks oli polaaruurija Enn Kaupmees, kes on kõigist eestlastest kõige rohkem käinud Antarktikas polaarekspeditsioonidel ja seal me siis rääkisime Antarktikast, aga mitte niivõrd nagu sellest teaduslikust poolest Vaidical nende rännumeeste muljet, sest, ja emotsioonidest mida me seal kumbki omaette käies oleme tunda saanud. Ja seal sai jagatud siis neid muljeid sealt mandrirannikult ja meredelt ja saartelt ja tormidest ja linnu ja mereloomade kolooniatest, aga ka näiteks seda põhjendust, et miks on Artise Mandri-alad kõige sademete vaesemad kõrbed kogu maailmas. See on imelik tõesti, aga nii see on. Ja põhjendus oli seal ära, et tõesti kõrbet ei tarvitse olla alati ainult kuuma kõrbet, nad võivad olla ka külmakõrbed, nii nagu on Antarktikas tänases saates ma tahaks siis jätkata neid Alaska lugusid sealt kaugest Ameerika põhjalast ja tänasteks peategelasteks on kelgukoerad. No võrreldes nüüd Jack Londoni aegsete kelgukoertega on tänased Alaska koerad väga teistsugused. Nad näevad teistmoodi välja, ma tahan teistmoodi koolitatud ja vot seal, kui me käisime, siis me ikka sattusime nende kelgukoertekeskustesse siia-sinna ja mingi pilt sellest kis vähehaaval. Ja vot seda pilti sealt oma reisilt kaasa pilti, seda ma täna tahangi teiega. Sellist koerte kisa, niuksed klähvivad, isegi ulgumist saime me Alaskal ikka mitmel korral kuulda alati siis, kui sattusime mõnda kelgukoertekeskusesse. Need on seal Alaskal ikka päris palju ja mõnda nendest sattusime. Seal on tavaline see, et platsi seal on neid kelgukoeri hulga koos, nad igaüks on oma kuudi juures ketis. Kui inimesi lähedal ei ole, siis nad häälte. Aga kui keegi läheneb, vaat siis hakkab see kisakoor pihta. Ja eriti ärevile lähevad nad siis, kui näevad mõnda tuttavat nägu. Ja kui sa näiteks arvad, et see on mingi meeleheite kisa, siis kaugel sellest, see ei ole ka vihakisa ja see ei ole ka hääleta, õieti. Varsti tuuakse toitu, et nüüd on küll tore sööma hakata. See on ainult üks suur lootus. Järsku pannakse mind täna rakendisse ja ma saan midagi sikutama hakata. Vaat siis sikutamine, see ei ole sugugi nagu me kujutame ette ainult talvisel ajal siis mingit jalastega, sõiduriista kelku või midagi ka suvel sikutavad nüüd kelgukoerad seal Alaskal näiteks kärusid või vankreid või Roteveesid või isegi raskeid maastureid. Et aasta ringi on neil seda Tegevust ja selle peale on nad välja õpetatud ja nad tõesti tahavad seda väga innukalt teha. Ja kui ma nüüd järgi mõtlen, et kui me käisime Alaskal seal mitmete paikade, siis kolm nendest koerte paikadest jäid kõige rohkem meelde. Esimene oli siis kenaali rahvuspargis ja seal oli siis niisugune Koerte kelgukoerte tutvustuskeskus. Siis ühes linnas sattusime siis Alaska kõige parema kelgukoerte muuseumi peale ja kuskil seal reisi teisel poolel käisime ühes väga eraldatud paigas, kus on Alaska kõige kuulsamad kelgukoerte treenerid elamas ja veetsime nendega seal ühe päeva. Aga kõigepealt siis Lenaali matenaali rahvuspark kuulus asub suure maantee ääres, sealt käib läbi tohutult palju rahvast ja seal pargis pakutakse kõik võimalik põnevaid tegevusi ja eneseharimise võimalusi. Ja üks nendest on siis ka see kelgukoertekeskus, et kui sa mitte midagi neist ei tea, siis on päris tark sinna minna ja, ja meie ei teadnudki ja, ja me läksime sinna, see oli nii nagu Stahlis tihti, asjad on väga mugavaks tehtud sulle, sa lähed sinna väravate juurde rahvuspargi väravate juurde ja seal on niisugune busside sõiduk. Kohvik läheb kindla kellaaja peale, buss välja, istud sisse ja viib su täpselt siis sinna koertekeskuse ukse juurde kohale. Ja nüüd, kui me sinna kohale jõudsime, siis seal oli seesama pilt, mis ikka koerte niisugustes keskustes on, et platsi peal ridamisi koodi tiga kuudi juures koer. Seal olid ka siis sellised koerte esitlejad, nagu neid nimetatakse, ongi niuke nimetus, kelgukoerte esitlejad, asjatundjad, neil olid seljas kohe niuksed rohelised univormid ja rahvuspargi embleem, käisel mitmed nendest niisugused kenad noored näitsikud ja nad täitsa ootasid kohe, et kui inimesed tulevad, et siis inimesed küsiksid midagi, et siis nad nagu seletavad just seda asja, mida küsitakse. Ja seal pidi pärast toimuma ka kelgukoerte nisugune esinemine, demonstratsioon. Võtsime selle ära, aga mulle see ei meeldinud, see oli ameerikalik show, niisugune palju kära ja noh, pealiskaudne sihukene tsirkus, kus ma ütleksin, et ma sellest parem ei räägiks. Aga nende koerte esitlejatega nendega sai küll just päris pikalt räägitud ja, ja need jutud olid tõesti õpetlikud. Ja vot kui ma nüüd vaatasin seda koerte kuutide ridasid ja neid koeri seal et siis esimene asi, mis pilguga vaadates tundus kohe teistsugune, kui oled oodanud, et On kelgukoertest kujutlus, kelgukoer peab olema selline tugev loom paksu kasukaga, niisugune usaldusväärne ja suur. Need siin olid täiesti teistsugused. Nad olid väga erinevad ja mõned nendest olid ikka väga kleenukesed, lausa. Ütlen ausalt nagu mingi küla, Gransside kari, vaatad sealt. Ja see kõige esimene koer seal kõige lähemal kohe alguses tema oli nüüd enam-vähem see nagu kujutled seal mingi Jack Londoni juttude järgi ühte õiget kelgukoera ette, ta oli niisugune peaaegu väikese lambakoera suurune, tõesti tugeva kehaga ja hästi ilusat värvi valge-mustakirju ja tal olid väga erilised silmad, silmade värv, see oli täiesti sinine. Need olid selgesti sellise klassikalise tõutunnused, kelle nimeks on Haski. Ja noh, tema oli aga need ülejäänud, jah, need olid küll nagu küla grantside kari, seal oli neid pruune ja musti kirjuid ja mõned olid päris suured, mõned olid keskmised, mõnedel ikka täitsa väikesed, mõtled, et kuidas sihuke ültse kelku jaksab vedada. Ja siis saigi küsitud seal kohe lähema näitsiku käest, et noh, et miks nad siis niisugused välja näevad nagu mingid krantsid siin erinevad kõik. Ja tas seletas meelega ja pikalt ja teda oli hea kuulata, aga ma kõike rääkida, aga räägin kokkuvõttest, ta jutt oli siis see, et see, mis oli vanasti, oli see, et kelgukoerad olid Alaskal tööloomad tõelised loomad aitasid vedada kraami inimesi ühest kohast teise, täiesti asendamatud talvisel ajal. Ja sel ajal kuskil seal sadakond aastat tagasi. Nad pidid olema tõesti suurt kasvu ja vastupidavad ja vähenõudlikud ja tingimata pidi neil olema paks kasukas, sest tolleaegne kelgukoer ööbis enamasti lageda taeva all, otse lumehanges. Aga enam nii ei ole. Seda tööd, mida tegid kelgukoerad sajand tagasi Alaskal, teevad praegu siin mingid mootorsaanid ja ATVd ja igasugused muud mootoriga riistapuud ja kelgukoertega sõitmine on Alaskal muutunud spordiks või siis hobitegevuseks. Ja vot, kui nüüd koer peab olema sportlik, et misuke siis sportlik kelgukoer siis peab olema, tal on kaks kõige olulisemat tunnust, on see, et esiteks ta peab olema välejooksja. Ja teiseks, ta peab olema väga hästi väljaõpetatud ja treenitud välejooksja selles mõttes, et need vanaaegsed kelgukoerad jooksid hommikust õhtuni ja mitu päeva järjest väga pikki vahemaid ühtlase jooksuga, mitte väga kiiresti, aga väsimatu praegusel ajal see sportlik kelgukoer on niisugune, et nad võtavad, et palju suurema kiiruse üles, aga nad ei jaksa nii palju järjest joosta, sest nad vahepeal puhkavad ja siis lähevad jälle suure kiirusega edasi. Kokkuvõttes nad läbivad sedamoodi palju kiiremini vahemaid. Aga just kiirus ongi tähtis ja et nende talvekasukas ei pea üldse paks olema. Sest enamasti nad on ju kuudis, aga kui on siis võistlus noh, vahel võib-olla nädal või natukene peale, siis ta küll magab lageda taeva all aga mitte kunagi lume peal tale alati laotatakse alla heinad või õled ja vahel pannakse veel selga magamise ajaks niuksed, erilised kelgukoera, soojad vestid. Ja vot sellisel juhul kui on sellised nõudmised, siis tõesti ei ole tähtis, et see oleks mingi kindel tõug või või et oleks üldse mingi puhtavereline. Ta peab olema lihtsalt väga kuulekas kiire sprinter ja koos teiste koertega rakendis väga üksmeelselt tegutsema ja olema niisuguse sportliku meelelaadiga võitlushimuline ja, ja innukas, see on kõige tähtsam. Ja siis, kui me veel seal juttu ajasime, siis mingil hetkel mul jätkus lihtsameelsust küsida sellele isiku käest, et et noh, et praegusel ajal Alaskal korraldatakse neid koerte kelguvõistlused, milline nendest on siis kõige tähtsam kogu aasta jooksul ja siis ta jäi mind küll nagu pika pilguga vaatama, et mis tüüp see veel niisugune on. Et sellist asja ei tea, et iga laskalane seda loomulikult teab, aga noh, selleks ta seal oli, et valgustada ja siis ta valgustas, et loomulikult kõige tähtsam pikamaa kelgukoerte võiduajamine aasta jooksul on see Ainditeroodi võistlus. Võistlusi on teisigi, aga see on see kõige suurem, kõige kuulsam. Ja seda peetakse alati siis talve lõpus seal märtsikuus. Ja on peitud juba peaaegu pool sajandit ja seal on ikka neid koeraajajaid ikka kümnete kaupa papa ja koeri kuskil tuhatkond igal aastal. Algus on alati Ankratsi linnas, sealt meist olimegi õieti tulnud, kui me nüüd seal Tenaalis olime ankrotsi linn, Alaska suurim muidugi seal on algust ja korraldada sinna tuleb ikka tuhandeid kaasaelajaid ja pealtvaatajaid ainult selle stardiajaks sinna kohale. Ja muidugi on kohal televisioon ja kogu muu ajakirjandus ja sellest siis pasundab terve Ameerika, nii et mitte ainult Alaskas ei tea igaüks, kui see lahti läheb, seal klotsilinnasse pikkama. Koerte võistlus, vaedika terves USA-s on see igal aastal üks oluline uudis ja siis nad sõidavad läbi 1600 kilomeetrit. See on niisugune noh, looduses kulgev rada vahel läbi tundruta, vahel läbi metsade, vahel läbi soode, vahel jõgede. Tihti on nii, et paigad, kus nad läbi lähevad, ei ole mitte mingisugust inimasustust ja niimoodi siis 1600 kilomeetrit järjest ja siis jõuavad välja noomi linna. Ja miks just selline trass, sellel on ka ilus lugu. Et see noomi kelgukoerte ekspeditsioon oli üks sadakond aastat tagasi ja see oli väga legendaarne niisugune viimaseid vanaaegsete kelgukoerte päästeoperatsioone. Et seal kusagil siis 1900.-te vist kahekümnendatel aastatel oli niimoodi, et seal Nozenoomi linn on, on seal kusagil ookeani Andres väga eraldatud paik. Varand oli asula sadakond aastat tagasi seal ümber elavad siis eskimod ka tänapäeval aga siis just oli seal puhkenud tõsine difteeria epideemia ja inimesed surid ja oli vaja väga kiiresti viia hästi palju ravimeid ja muid abivahendeid nende inimesteni sinna ja ei olnud muud võimalust, ainult kelgukoerad suudavad viia ja siis tehti see ekspeditsioon niimoodi vahetuste kaupa väga mitu kelgutäit, ravimeid väga põrgulikes oludes, aga nad jõudsid kohale ja päästsid noh, kui mitte sadu, siis kindlasti kümneid inimesi. Ja siis nüüd, hilisemal ajal, kui siis kelgukoertesõidust oli saanud selline noh, ütleme spordiala kellelgi ühel päeva turgatas pähe mõte, et teeme niisuguse hästi pika ennenägematult pika ja raske trassi mis jälgiks siis seda kuulsat endist noomi rada ja niimoodi siis 70.-te alguses hakati neid pidama. Ja kui ma olin, parajastasin naalis, siis oli hea küsida, et, et kuidas siis nüüd see viimane võistlus läks, noh, ma olin seal kuskil natuke peale aasta tagasi augustikuus ja siis 2015 andmed olid siis sellel hetkel kõige värskemad märtsikuust ja siis natsid silmapilkselt muidugi teadis. No see võitjasid, tšempion oli Dallas seebi tänavu aasta ja et see on tuntud mees, Alaska legend juba praegu, ta on alla 30 aasta vana ja on paaril varasevalgi korral tulnud nendel võistlustel võitu, eks. Ja nagu ikka võitja saab siin vägeva rahalise autasu, noh, kuskil ikka kümneid tuhandeid dollareid preemiat lisaks veel igasuguseid asju, aga palju tähtsam kui asjad ja raha nende võitjate jaoks alati muidugi see au, et ta tuled sellise raske võistluse võitjaks ja see tallasseevi, see aniga praegusel ajal Alaska laste jaoks ikka rahvuskangelane ja ka paljudele ameeriklastele tõeline rahvuskangelane, mehine mees, kes suudab saal keset Alaska talvekoertega kihutades võitjaks tulla. Ja küsisin ka, et kui palju aega kulus selle 1600 kilomeetri läbimiseks ja ja siis sain teada, et kaheksa päevaga läks ära. Et siis ma natuke hakkasin omaette rehkendama, et 1600 kilomeetrit kaheksa päeva siis keskmiselt päevas, see on ju mingi 200 kilomeetrit või noh, kui mõelda siin Eestis näiteks, et hakkavad Tallinnast kelgukoertega minema ja õhtuks oled Tartus kohal. Et päris vägev, aga see on muidugi keskmine, mõnedel päevadel kindlasti rohkem teistel päevadel, kui on mingi karm tuisk või või lihtsalt mingi üleujutatud talvine jõesäng. Sul liikumine on aeglasem. Kokkuvõttes on see ikka noh, minu meelest ikka ma ütleks, ekstreem ekstreemsport ikka niisugune pingutus, et inimene, kes, Seal võistleb, paneb ikka kõik oma võimed mängu. Nii siin oli jah, jälle kuulda seda kelgukoerte kisa. Ka meie reisil oli järgmine koht, kus me kelgukoerte teemaga kokku puutusime, siis fermaksi linn ja me läksime külla kelgukoerte muuseumi omanikule, ta ise oli selle rajanud selle, see oli seal kesklinnas kuskil see muuseumihoone ja naine, kes meil vastus oli seal tänava peal, ta oli selline suurt kasvu tugev naine, blondid juuksed, tahtejõuline olek natuke niisugune, ma ütleks mehine ja tema selja taga oli hiiglasuurmaast on selline nagu Eestis ikka haruharva näeb peaaegu nagu veoauto mõõtu. Auto küljel oli siis maalitud kelgukoerad ja siis kirjutatud selline loosung, et võta hoogu maha, siin autos on kelgukoerad. Kelgukoerad olid tegelikult praegu ka ja see oli selle maasturi väga suures kastis oli selline plekist kate peal ja seal sees olid aknad akende tagant aeg-ajalt kostis nagu kelgukoerte augutusi, seal nad siis olid. Rühm kelgukoeri ootasid kannatlikult ära, kuni siis naine meile selle oma tutvustuse tegi. Aga ta ütles, et tema nimi on siis Kiia Boushart ja et ta tõesti hakkas kelgukoertega tegelema tõsiselt suhteliselt hiljuti, et siis kui ta sai kuskil 50 täis, et enne ta oli lihtsalt et huviline, aga pärast seda võttis ainult selle tegevuse. Et see on ikka niisugune asi, et kui see sind haarab, siis sa enam sellest lahti ei saa ja, ja see annab nagu elule mõtte, nagu ta seletas, ja, ja siis ta loonud ka selle muuseumi, kujutan ette tohutu TÖÖ, tegelikult läksime sisse terve suur maja, täis eksponaatide tsi uhkusega mingi 2000 eset, fotot, joonist, vanaaegseid ja tänapäevaseid, igasuguseid näidiseid, pisikesi vidinaid. Põnevust, palju, aga veel huvitavam oli tegelikult sellelegi ja jutt, sest ta tõesti silmad, seal rahasid kogu aeg. Ja ta oskas ka meile nagu luua kujutluse, et mismoodi oleks, kui läheks ise sinna kelgukoerte võistlustel, oleks ise, eks kelgujuht seal. Noh, sa kujuta muidugi ette, et, et see on seal pakane ja kõva tuul ja karm Alaska loodus ja muudkui kamandad neid koeri juhid kelku, kõik on väga raske, aga üks asi, mille peale ma ei olnud kunagi mõelnud, aga mida ta rõhutas, on mis on väga suur katsumus nendele ajajatele, on see, et kogu selle pika maavõistluse jooksul sa ei saa kunagi välja magada. Sest sinu tähelepanu ainult koertel, see, mis sul endaga on, see pole üldse tähtis, tähtis on, kuidas koerad hakkama saavad ja noh, see tähendab näiteks seda, et ta ütles niimoodi, et esimesed kolm ööpäeva üldse ei maga. Kogu aeg oled sa jalastel, annad koertele korraldusi ja peatsi teda ainult selleks, et kiiresti koertele süüa anda ja lasta neil natukene hinge tõmmata, see paus on seal võib-olla pool tundi tund aega ja selle aja sees said muudkui hoolitsed koertest kõigepealt, et neile need õled lume peale siis hakkad neile kiirestis sulatama jääd ja lund, et koerad saaks juua korralikult, siis paned toiduportsud ette, siis hakkad nende käppasid, vaatame, nad on ju sügavas lumes ja neil on väga kõva koormus ja meil on isegi niisugused erilised sokid või vildid jalas, kui nad jooksevad ja neid siis vaatad, et kas need on ikka korras, kas auke pole sees. Vahel tuleb koordi jalgu isegi õlitada või ravitseda. Ja siis vaatad veel rakmed üle ja kui siis aega üle jääb, siis püüad kiiresti mingi kiirtoidu endale valmis teha, sisse vohmida. Ja siis veel jääb aega pool tundi, siis viskad sinna rändsite lihtsalt kelgu peale maha, sa ei võta mitte midagi seljast ära, kõigi nende talveriietega lihtsalt maha iga minut und on kulla hinnaga magada praktiliselt ei saa jälle üles jälle edasi. Me ei räägi siin mingist noh, üle nädala sellist võistlemist selle aja sees, et sa saaks korrakski minutikski kuskile sooja, ruumi või WC, oleks mingi pesemisvõimalus, unusta ära. Järgmised päevad lähevad natuke kergemaks, et siis saad ikka, tahtis juba pikalt magada, et magan öösel kolm tundi tervelt. Aga kogu aeg tähelepanu on ainult koertel. Ja tihti on ikka niimoodi, et ütleme, katkestatakse võistlus, sellepärast et see koerte juht kukub ära, et ta lihtsalt ei pea vastu. Et kogu hool läheb ainult koerte peale, koerad on kõige tähtsamad. Ja siis ta rääkis üldse, et kogu see kelgukoerapidamine, et see on ikka päris kallis lõbuvaene inimene, ei saaks seda teha, sest ainuüksi noh, kus sa neid treenit ja kasvatad juba see ütleme, toidu hulk, mis koertele igapäevaselt läheb. Seller hind on aasta jooksul ikka väga-väga suur, rääkimata kõikidest nendest vidinatest, mida seal võistlustel vaja läheb ja nii edasi. Ja ometi on Alaskal niimoodi, et neid, kes niimoodi kelgukoertega jännata viitsivad neid on alati rohkem palju rohkem kui neid, kes sinna iideroodi. Siia vahele siis jälle natukene seda kelgukoerte ärevat kisa ja ma arvan, et selles viimases väga meeldejäävas kelgukoertekeskuses, kus me käisime, seal oli see kisa veel Kõve ja mees, kes meile vastu tuli. Tal oli niukene. Must T-särk seljas augustikuus päris soe ilm oli ja seal särgi rinnaesisel oli selline kiri pööraste koertekasvatajad. Ja all oli niuke joonis niisugusest noh, niuke naljakas joonis kollane koera joonis. Ja see mees, kes meil vastu tuli, ta nägi natukene mustlase moodi välja, minu meelest niukene, tumedat verd, lokkis juuksed, mustad vuntsid, sitke sihukene, temperamentne, kirglik. See kõik õhkus tema olekust. Ta oli kahtlemata ikk Alaskal täitsa tuntud ja tunnustatud kelgukoertepidaja. Ta oli siis neid pidanud aastakümneid ja tema nimi oli John Shandel Mayer. Ja see koht, kuhu me tulime, oli ausalt öeldes üsna kõrvalises paigas, et meie giid oskas metsijad tuua. Siin ei ole asustust eriti ümberringi, asub kuskil seal Alaska mäeaheliku jalamil metsa piiril, tundru ümberringi. Ja siis, kui me sinna tema juurde sõitsime sellatsiooni juurde, siis meie giid rääkis ka natukene noh, niisugust ta taustajuttu, et mis mees see niisugune on, et pidi olema elanud üsna kirjut elu. Ta on olnud mitu korda abiellus ja praegu on abiellus endise modelliga sooja selle naise nimi ja et, et see naine on omakorda väga sellise värvika minevikuga, et ta oli enne modell täitsa edukas modell, aga ühel päeval tundis, et talle sellest on villandeta, tahab looduse lähedale, tahab tegeleda koertega, olla rohkem omaette. Ja siis ta tuli Alaskale väga kiiresti, leidis, et just kelgukoertega tegelemine haarab teda täielikult ja ja see omakorda viis teda kohkusessellatsioon mõningasest, Jon oli kogenud, sooja alles alustas ja siis neil juba tekkiski perekond. Ja praegu, kui me seal nende õue peal olime, siis oligi see sooja oli sealsamas kõrval tõesti nägus naine ja ikka hüppeliselt noorem kui see John John nägi välja umbes nagu viiekümnene. Tegelikult on ta kuskil 63 aastat vana, aga no sooja oli ikka ikka noor naine ja ometi olid nad olnud juba 10 aastat abiellus ja neil oli ka kaks tütart sealsamas kõrval. Niisugune tore rõõmsameelne Pavar. Ja nüüd siis, kui me seal olime, siis läksime muidugi neid koeri seal vaatama ja ja ikka samasugused krantsid nagu seal Tenaalis eri suurusega eri sort. Ja aga siin me läksime täitsa neidika nendega suhtlema nende koertega, siis on huvitav, et et nad on tohutult sõbralikud ja sa võid neid silitada ja nunnutada, ta on ainult õnnelik selle üle. Ja nüüd siis Johnjas oja otsustasid, et nad siis näitavad ka nende koerte koorma vedamise oskust, et rakendavad siis koerad niisuguse riistapuu ette suvisel ajal. See peab olema siis loomulikult mingi neljarattaline asi. Väga imelik, ma ei oskagi öelda, mis ta oli, võib-olla need hiigelsuur ATV või siis midagi niuksed traktori või üksi maasturi vahepealset. Suur võimas asi, kabiini mahtus korraga neli inimest. Ja siis nüüd nad hakkasid rakendama neid koeri, see oli ka ikka täitsa omaette vaatepilt, kui nad ühekaupa neid ketist lahti võtsid ja sinna rakendi juurde talutasid, sest nagu koer sai aru, et temal on nende kümnete seas tänase õnnepäev, et ta saab hakata midagi sikutama, siis ta muutus täiesti üle keevaks ja siis, kui John võttis ta need keti otsast lahti, jättis niimoodi sellest kaelarihmast kinni. See koer hakkas rebima täie jõuga sinna rakmete suunaseks saaks ometi Pakmetesse. Ja siis see on lihtsalt juuga, rebis tal esimesed jalad maast lahti. Vahepeal hoidis ausõna kaelarihmast niimoodi kinni, et koer oli kõige nelja jalaga õhus siis koera moodi tantsides, hüpates niimoodi nad jõudsid sinna nagu ta koera rakmed, saini koer rahunes maha, hakkas kohe kiikama, et kes nüüd järgmine õnneseen on, kes nüüd järgmiseks pannakse ja niimoodi pandi sinna kuskile kümmekond koera niimoodi rakendisse. Ja siis giid seletas meile, et, et see on nüüd niimoodi, et kui sõitma läheb, siis mootor pannakse küll käima sellel riistapuul, aga käiku sisse ei panda mootori vea ja et siis saab nagu roolida, kui on vaja. Et koerad ikka ainult üksi veavad seda rasket masinat ja kõiki neid kuute inimest, kes seal masinas on. Ja et koerte käskluste andmine, et see on ka täitsa omaette keel, pidi olema mingi 40 käsklust, mida kõik kelgukoerad alati tunnevad ja mille järgi nad käituvad ja noh, näiteks et kui on vaja pöörata paremale, kes tuleb hõigata c ja kui tahad pöörata vasakule, siis hõikad haa, täiesti kõva häälega. Ja kui tahad, et koerarakend pööraks järjest kogu aeg paremale, mitu astet siis paned nagu järjest seda õiget, mitu korda. Ja nüüd, kui kõik koerad olid rakendis ja täiesti vaguralt seisavad paigal, liikumatult ootavad ja siis kõlasse hõiged, haid, niisugune hääl ja siis panid koerad täie hooga, nad sikutasid niisuguse hooga, et mõnedel oli ikka esijalad jälle maast lahti, kõik püks nagu üks mees. No raske masin, inimesed sees, et masin ei liigu, aga siis hakkab vaikselt minema, kui juba minema hakkab, siis läheb aina kiiremini. Koerad panevad ka hoogu juurde ja mingi 100 meetrit, mis oli nüüd selle väravateni selle ajaga nad said ikka väga suure hoo sisse, õueväravast välja ja nüüd oli siis niimoodi, et tegelikult tee läks nii vasakule kui paremale ja siis kostis tsoonilt sealt kabiinist kolm õiget järjest c c, c ja siis koerad hops hops, hops võtsid aina järjest paremale, 10 koera täiesti nagu ühtlaselt. Keerasid selle kurvi niimoodi sujuvalt välja ja panidki minema, sinna kuskile kadusid mägede taha ära mingi 20 minuti pärast tagasi. Enamik Sul olid ikka keeled suust väljas ikka lõõtsutavad täiega, aga päris hea tempoga tulid ikka tagasi ka, et see 20 minutit neil küll jõudu ära ei võtnud ja kui nad siis uuesti lõpetasid, siis, siis on selleks, et kui tulnud, et me oleks ikka selle sõidu teinud, et see on tegelikult koerte trenn, treenimine käib iga päev aasta ringi, et siis selleks ajaks, kui need võistlused tulevad, siis aetakse koerad nagu tippvormi. Aga treening käib vahetpidamata IGA PÄEV. Ja seal oli tõesti põnev. Terve päev läks ära, õhtul hakkasime ära minema, siis mul tuli õnneks pähe küsida, et misasja see nimi siis nende firma nimise pööraste koertekasvatajad, et mida see siis seal tähendab õieti jääd, kas siis, et neil on niuksed, pöörased ja ülemeelikud koerad või John sooja isand, sellised pöörased või on seal mingi huumorivärk? Aga siis on selleks, et ei huumor võib ka olla muidugi, aga et see on üks nende põhimõte, et mis oli nii soojal enne kui nad üldse Johniga kohtusid ja see on neil ka enne, kui nad kohtusid, et nad mõlemad pidasid tähtsaks seda põhimõtet, et mis tahes koerast saab kasvatada korralikku koera, kui sa teda õigesti treenid. Ja siis, kui nad koos hakkasid tegutsema, siis nende loosung oli selline, et nad kõik oma koerad, kelgukoerad valisid ainult et kusagilt koerte varjupaikadest ehk siis ärapõlatud koerad. Või siis teine võimalus, et nende kelgukoerte seast, keda oli treenitud ja keda siis oli välja praagitud, et nad ei kõlba. Et nad on allumatu võtnud, ei ole treenitavad ainult selliseid korjasid kokku ja neid treenisid ja nii nad on tegutsenud 10 aastat. Ja John on igal aastal käinud ka nendel pikamaavõistlustel ühel aastal kadunud tšempioniks nende koertega, nii et ei mingit kahtlust, et see, mida nad on uskunud et seda nad ka tõestasid. Et kui kasvatad koeri õigete treeninguvõtetega, siis ei ole oluline mis päritolu ta on. Oluline on see, kes teda kasvatab, nii et kui nüüd niimoodi mõelda, siis see ei tähendagi see pööraste koertekasvatajad, see ei tähendagi mitte midagi muud, kui et polegi olemas koeri, keda ei ole. Võimalik treeninguga heaks kelgukoeraks kasvatada. Ja, ja siin nüüd jälle koerte koori kuulad, siis võib-olla kuuladki natuke teise kõrvaga kõike seda, mis varem sai öeldud. Sest et see ei ole siis mingisugune ohjeldamatu hääl vaid see on väga hästi treenitud esmaklassiliste koerte hääl, kes teavad, et kohe-kohe ma pääsen midagi sikutama ja sellega see tänane saade lõpeb, aga millest tuleb järgmine? Järgmises saates ma tahaks jagada muljeid laska linnadest ja asulatest. Me käisime neid läbi ka ridamisi ja need olid väga erinevad ja neid kirevaid muljed need ma siis järgmises saates jagada tahavad.