Ja rõõm tervitada kõikide kõiki rahvateenrite kuulajaid. Täna on vikerraadioteenrite stuudios siis Eesti televisiooni agitbrigaad. Mart Linnart, Peeter Kaldre ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe. Ja mul on sügavlootuseta kõik meie kuulajad on tänasel hommikul samas heas konditsioonis ja ühes tükis nagu, nagu meie siia oleme saabunud. Aga enne, kui tuleme maiste ja, ja poliitiliste asjade juurde, tahaksin ma. Ma arvan, et kolleegide jaoks suhteliselt ootamatult, aga avaldada niisugust viimast austust ühele heale tuttavale sel nädalal meie hulgast lahkunud Eesti väljapaistvale diplomaadile Priit Kolbre keda oli mul au ja õnn paljude aastate vältel tunda ja, ja tänu sellele ma julgen öelda, et ta oli kindlalt Eesti uuema aja välispoliitika ja diplomaatia ja meie välispoliitilise teenistuse üks alustaladest kolleegita, jagate seda arvamust? Jahka. Ka minul oli suur suur õnn temaga mitmeid saateid teha, sealhulgas muide siinsamas laua taga, kus me praegu istume argipäeva saates? Jah, välisilmas oli ta meil sage külaline Eesti televisioonis ja kui mina seda uudist kuulsin, siis noh, ma olen kogu aeg mõelnud niimoodi, et Eestis on väga häid välispoliitikategijaid. No võib kokku lugeda vist kahe käe sõrmedel, ega palju, rohkem ei saa ja, ja üks nendest on, on need lahkunud, nii et noh, 10 miinus üks, see on Eesti-sugusele riigile päris päris suur kaotas. Ja noh, siis, kui ta veel siin Tallinnaski oli kantslerina välisministeeriumis, siis siis mul oli, oli alati hea meel sellest, et, et noh, mõeldes selle peale, et kui on vaja midagi kommenteerida, et siis on inimene siin Tallinnas olemas, keda keda alati kutsuda ja kes jagas asjadega hästi ja kes ka alati tulid. Sest väga paljud sellised muud välispoliitika asjatundjad on eestist paratamatult välja sõitnud esindama Eestit teistes riikides nagu näiteks Harri Tiido või või Jüri Luik, nii et kaotus on see igal juhul. Jah, mul ei jää muud üle, kui teiega ühineda selles mälestussõnades ja, ja tõepoolest, kolme kes võib olla organud väga silmajaid, ei tunginud esile, nagu, nagu mõnikord diplomaadid kipuvad seda tegema oli kahtlemata üks Eesti tänapäeva diplomaatia alustalasid rajajaid. Jah, võib-olla Priitu ütleme, laiad hulgad väga ei teadnud, sest et ega diplomaate, no ütleme, 90.-te alguses, kui kui riiki uuesti tekitama hakati ja siis olid nad nagu rohkem meedias ja, ja aga nüüd nad tegid oma rutiinset sellist diplomaadi ja välispoliitika asjatundjate tööd ja aga, aga see ei vähenda kahtlemata nende väärtust ja ja ütleme ka, Priidu ütleme parimad tahad ilmselt selles mõttes, et nii-öelda tema töö, väärtuslikumad ajad jäid, jäid siis möödunud kümnendisse, kui kui ta juhtis suursaadikuna Brüsselis Eestit Euroopa Liitu. Ja, ja praegune ametikoht suursaadikuna Helsingis oli võib-olla natukene liiga vähe, isegi tema temasuguse kaliibriga mehe jaoks. Vähemalt nii niisugust arvamust on, oleme kuulnud, aga tihti avaldatavat Jah, aga viimastel aegadel ilmselt ja ta oli suure töö ära teinud ja tunda oli, et ta oli natukene väsinud sellest kõigest. Et võib-olla see Helsingi saadiku koht oligi talle natukene nagu selliseks lõõgastus eest, aga noh nagu näitas nüüd sündmus, et et kui sa, kui sa oled asjaga, kui sa oled ja hingega asja juures, siis oled sa hingega asja juures igal pool. Jah, nagu öeldakse veel, et head mehed lähevad vara ja nii see paraku kipub ka elus olema. Vaata muude teemadega edasi, nagu hommikul kella üheksa paiku Tallinna linna sisse sõitsin, siis mulle tundus, et siin on plahvatanud neutronpomm. Et kõik elav on kadunud, loodus on alles, majad on alles, aga, aga, aga inimesi ja, ja autosid teedel ei ole, et kui me sellises linnas saaksime kogu aeg elada, siis oleks see päris inimeseväärne linn, aga, aga paraku seda juhtub vist küll ainult paaril päeval aastas. Ja ja kui me vaatame tänast Tallinna, et ma usun, et ka teisi Eestimaa linnu mis on tühjad nagu nagu öeldakse, nagu kell siis, siis on päris selge, et eile õhtul ikka midagi toimus. Nojah, minu geograafia on natukene laiem isegi, sest mina tulin Tallinnasse siit 90 kilomeetri kauguselt ja Tallinn Tallinn-Tartu maantee oli ma nägin ainult liinibusse ja vist viit autot kokku kogu selle selle distantsi peale, nii et täiesti tühi. Ja see on ehk väga hea, et autosid näha ei olnud, sellepärast et ta oleks kraavis käik. Ei, lihtsalt ma mõtlesin, et kui oleks olnud palju autosid, siis kardetavasti oleks olnud ka palju neid juhte, kes, kes seal roolis ei oleks pidanud mitte olema. Mina tulin, sõitsime samuti maalt siia linna ja sõitsime mööda ka sellest kohast Klooga maanteel, kus eile toimus kõige rängem liiklus Marii, kus kaks inimest surma sai kolm raskesti vigastada. No seda ilmselt ei saa otseselt jaaniõhtuga seostada, siis see toimus ikkagi palju varem, kuigi eks võib-olla paljude jaoks hakkas ka. Hakkas ka jaanipäeva pisut varem, kuigi nende kohta küll politseil ei olnud mingit mingit mingeid andmeid selle kohta, et seal oleks alkohol mängus olnud. Meie hommikul me täna teeme koos Peeter Kaldre ka Aktuaalset Kaamerat õhtul ja, aga vähemalt täna hommikul veel ei olnud nii-öelda viimased politseiraportid meieni jõudnud, et kuidas see kuidas see eesti rahvas rahvuslik joomise päev ka nagu politseistatistikas kajastab, aga kuuldavasti esialgu ei midagi hullu ei juhtunud, aga samalt ütlesid siin, et et vastutulevaid autosid vaatasid noh nagu nagu nagu potentsiaalseid mõrtsukaid. Huvitav on see, et mul käis täpselt sama mõte peast läbi üksikuid üksikuid autosid, vaatasin jah, kes mulle vastas oli, mõtlesin, et huvitav, missugune neist nüüd siis ebakaine võiks olla. Jah, milline teeb rooliga järsu jõnksakkuja, keerab sulle ette, eks ole, näiteks jah, sest CD, millest sa rääkisid see Klooga maantee, seda ma olen? On ka sõitnud ja see on täiesti jube tee selles mõttes, et seal on hästi tihe liiklus ja Ta on kurviline tee ja ja ma olen, ma olen korduvalt ise sattunud seal sellistesse olukordadesse, tuleb vastu kurvis ja sõidab mööda teisest niimoodi pimedas kurvis, mida ma kunagi ei tee, et pimedas kurvis mööda sõitma, aga täiesti tuimalt. Ja kui seal pimedas kurvis mööda sõidad, siis on laks kindel. Jah, ja see koht, kus seina varia juhtus, oligi just üks niisugune, kus, kus tihtipeale neid pimedas kurvis mööda sõitmist ette tuleb, sest et seal võib-olla kõigil ei ole kiirus nii suur nagu nagu mõnisada sooviks oma autoga sõita ja, ja tõepoolest, üks kurv on teise järel suhteliselt järsud kurvid metsa sees, midagi näha ei ole, et kui seal närv vastu ei pea ja tahad tingimata mööda sõita, siis on see muidugi. Aga noh, tundub vähemalt jah, tõesti lõplik andmed ei ole, aga et see väga-väga hull see jaanipäev ei olnud ja ma olen alati mõelnud, kui on kas maipühad või jaanipäev, et kui kuulata Neid meie statistilisi uudiseid ja jälgida üle lahe naabrite statistilisi uudiseid, siis noh, me oleme ikka väga vaikne ja magusrahvas, sellepärast et soomlaste maipühad või jaanipäevad mööduvad ikka tunduvalt hullemini, juuakse ilmselt palju rohkem, uputakse pannakse põlema. Minu meelest. Möödunud esimese Maiel põletati vaat et pool Helsingit maha, seal suures joovastuses. Neli korda rohkem peksis laugu, potentsiaalsed ohvrid on ka rohkem selle võrra Soome ja Helsingi kohta muide oli isegi värske statistika olemas, aga see kõneles Kahest ümber läinud paadist, kus oli mõlemas kuueliikmeline seltskond ja ja ükski õnnetus ei juhtunud, ei lõppenud surmaga, nii et esialgu ei ole kuulda olnud ka teisest soomlaste rahvusspordist bussitamisest midagi, mis tavaliselt suure viinavõtmisega kaasas käib. Aga üks asi, mis mul selle jaanipäevaga küll silma torkas, oli see, et no kuskil nädal aega enne enne seda päeva hakati ju tegema igal pool ajakirjanduses ja raadios ja televisioonis vastupropagandat joomisele, kõik ju kutsusid üles, et mitte tarvitada alkoholi ja käis kampaania kaine autojuhi otsingul ja nõnda edasi. Ja, ja kogu selle kampaania ajal ilmus siis päeva enne ennesele jaanipäeva saabumist massiliselt ajakirjandusse alkoholireklaame. Vaatasin kas või televisioonis, kus olid võlu tõesti, võluvalt ja hästi tehtud reklaamid, kus kutsuti inimest tarbima, kas siis Saaremaa viina või Viru valge oli eriti hea reklaam seal nagu pitsi võtsid siis kolm alasti näki tulid siia juurde kohe, eks ole. Pluss veel ajalehed, õllelehed, vahel kõik Eesti viljast tehtud viil tarbija, ainult et see jättis nagu sellise sellise kummalise ja vastu oksliku mulje, et ühest küljest nagu kutsutakse üles mitte jooma. Aga alkoholitootjad nendel on nagu kama kõik. Jooge, aga nojah, millal siis veel seda on ka väga-väga lihtne mõista, et millal siis veel, kui mitte ilusal suvisel ajal ja ja mitte ainult Saaremaal, et et võiks ju nagu lõõgastuda ja, ja loomulikult, see on ju nende pidupäev, kõik alkoholitootjad Ma isegi vaatasin Maalehe vahel oli mitmekümneleheküljeline lisa kus kiideti kõiki õllesid ja viinasid üksteise järel ja räägiti, üks on puhtam kui teine ja nii edasi. Nojah, aga niikaua, kui alkoholireklaam ei ole keelatud, ei saa neli ju ka midagi ette heita selle selles, et nad oma toodet reklaamivad. Kui kui alkohol on toodetud, siis peab keegi selle ju ära jooma nii-öelda, sest et muidu on see puhaskahjum tootjana. Nojah, see on üks asi, aga noh, sellest me oleme siin saates ilmselt varasematel aastatel isegi rääkinud on ju see, et, et kui see ei ole üldse seotud nüüd jaanipäevaga üldse päeval, kui sa lähed mõnda suure suurde kauplusesse kaubandusketi kauplusesse, siis esimene asi, kui sa korvi võtad ja sisened, siis kukud ja alkoholikastide otsa, sest need on kohe sissepääsu juures või siis osavalt pikitud niimoodi, et noh, ma ei tea, pandud lasteriiete vahele, eks ole, siis on panus šašlõki juurde, siis on soojaleti juurde ja niimoodi sa käid terve poe läbi ja sa kuue kukud alkoholikastide otsa. No ma ei tea, kas noh. Ma ei ole seda, seda meelt, et Eestis peaks olema mingisugused spetsiaalsed alkoholipood nagu, nagu Rootsis on näiteks kuus tükki Stockholmi peale, kus või Soomes või Soomes, eks ole. Aga noh, see võiks küll olla, et alkohol võiks olla ikka ühes kindlas kohas kuskil tagapool kaupluses, mitte kohe, et sa ei pea haarama selle viinapudeli, et noh, lõpuks kui sul see mõte tekib, siis võib-olla võtab Jah, aga see eeldab siis mingit riiklikul tasemel reguleerimist, sellepärast et ega vist kaupmeeste nii-öelda enda eetikale loota, et nad selle alkoholi kuhugi ära peidaksin, väga ei saa, sest et siis kohe jäävad nad naabri naaberpoele alla, kes, kes niikuinii paigutab selle nähtavale kohale. Aga miks mitte reguleerida siis sellepärast, et riik on ju reguleerinud seoses selle öise alkoholimüügikeeluga ja nõnda edasi. Kogemus olemas. Jah, aga me ei ole päris kindlad selles, et missuguses niisugust tulemust andnud kas nii-öelda reguleerimine öisel tunnil mitte müüa ja, ja teatud pühade ajal teatud kellast alates mitte müüa, et kuidas see nagu mõjunud on ja, ja noh, kõik see on niisugune just nagu preventiivset meetmed, aga samas nende tulemused ja tagajärjed on, on väidetud ju ka, et annavad hoopis vastupidist tulemust, et isegi isegi need, kes nii-öelda jommis peaga autorooli ei istu Arvestavad sellega, et poed pannakse kinni ja siis varutakse nii-öelda topelt. Ega ma ei tahtnudki selle kohta midagi öelda, et kas, kas need on vähendanud või mitte, aga noh, et riigil on nagu kogemus olemas reguleerimise osas, et poodidest võiks tõesti siis koristada kindlasse kohta need kastid Jah, me oleme aastate vältel nii palju, kui see meie saade on käinud ja, ja mitte ainult loomulikult meie, vaid ka paljud teised saated ja meediaväljaanded ja toimetused on alati nende nii-öelda riski riski päevade eel rääkinud seda juttu, aga ega sellest suurt tolku pole seal nagu, nagu kaevu hüüdmine, et et iga inimene ikkagi lõppkokkuvõttes teab ise, mis ta, mis ta teeb ja ja, ja kui inimene tahab ennast sinna ära uputada, siis selle selle vedeliku sisse, siis ta seda ka teeb ja tähtis on see, et ta nagu selle tegevuse juures teistele ohtlikuks ei muutuks. Siin siin on see koht, kus nagu riik peaks, peaks oma sõna ütlema. No riik ei ole praegu suurt midagi teinud. No aga nagu sa enne ütlesid, on see selline kahe otsaga asi, sest tõepoolest, sest kui me vaatame Soomet, kus on range alkoholipoliitika ja siis vaatame Soome turiste või noh, saabki turistideks nimetada, kui nad sadamast palju kaugemale ei lähe. Et, et kui nad siis nüüd lähevad siia, et siis nad teevad tasa, mis tähendab seda, et see mõjub palju rängemini nendega ei juhtu, võib juhtuda palju rohkem õnnetusi. Ja, ja nii edasi, sellepärast et kas siin võib olla niisugust väga-väga ühtselt head head lahendust välja pakkuda ei olegi nii lihtne. Nonii ei ole tõesti lihtne ja sellepärast õpetame selle jutu, et me oleme selle nagu taas kord meelde tuletanud, et see on probleem ja, ja vaadates kasvõi kõiki neid kirjatükke, mis jutte, mis avaldati enne, siis 20 kolmandad noh, on selge, et see on suur probleem. Viimastel aastatel üha rohkem on 23. juuli meie ajus hakanud teadvustama ka kui võidupäev. Ma täiesti mõtlesin tükk aega, kuidas seal päeva õige nimi on võidupäev. Seekord siis toimus seal Saaremaa põhjatipus ühes lahes, mille, mille nime tavaliselt ükski eestlane ilmselt ei tea. Küdema lahes siis toimus Eesti vabariigi esimene mereparaad, palju räägitud, palju ette räägitud, palju reklaamitud, palju raha maksnud ja nii edasi. Noh, loodetavasti te vaatasite seda vähemasti televisiooni vahendusel, et, et mis, mis, mis siukseid nagu teil siis nagu esimesed muljed. Mina vaatasin seda muide televisiooni vahendusel, kus ta oli kokku monteeritud, vaid ma vaatasin seda musta materjali, mis mis nagu otsesaates saadeti ja mis kestis oma paar tundi, mis tähendab, et seda oli suuremas ajas suhteliselt igav vaadata, sest et suur osa ajast oli lihtsalt seal merepilt või keegi läks kuhugi ja, ja ma ei näinud seda sõda, mis lõpuks eetris oli. Aga noh, on loomulik, et paraad, mis toimub kusagil linnaväljakul ja kus mehed marsivad ja autod sõidavad, et see on visuaalselt paremini jälgitav ja huvitavam, aga, aga ma siiski arvan, et mereparaadil on, on omad omad eelised, omad oma mõtteid ja, ja sümboolselt kindlasti rõhutada seda, et, et Eesti on või tahab olla mereriik ja, ja mereväel peaks olema meie kaitseväes oluline koht. Nojah, eks see oli algusest peale teada, et ega ega see paraad ei kujune selliseks publikumagnetiks tänu tänu sellele, et ta toimust mere peal on tõepoolest lihtsalt ei näe seda. Rahvast oli väga palju rahvast, oli jah, kaldal oli, oli ju palju vaatamas, aga aga minuga juhtus see õnnetus, et mina kuulasin seda paraadi ülekannet Eesti raadiost. Sandis nagu päris hea pildi sellest ja, ja siis. Ma sõitsin õhtul televiisorist televiisori juurest eemale, siis ma panin video käima. Selleks ajaks vaatasin kavas, millal ETV seda ülekannet panin video käima ja nüüd täna hommikul, kui ma tagasi tulin, küsisin. Polnudki midagi, et, et jõudnud vist korralikult, see, see esimene ülekanne ka eetrisse. Noh, mina ei ole asja kõigi asjaoludega hästi kursis, ma usun, et Mart, sina oled rohkem ja, ja tõepoolest ma usun, et paljud tuhanded, kümned tuhanded, võib-olla ootasite ETV vahendusel ka seda paraadi ülekannet siis juba salvestatud kujul, küll aga, aga ikkagi nii-öelda mingisugust tunnist kokkuvõtet sellest paraadist ja pidid pettuma, sest nad nägid selle asemel hoopis mingeid purjeid ja, ja inglise meremehi ja nii edasi, mingit ilusat vaatefilmi. Aga eks ta nii-öelda, kui ta oli korraldajatele suur kasutades moodsat sõna väljakutse ikkagi esimene kord, siis ma usun, et ta oli seda ka ETV jaoks ja, ja see, et me seekord nii-öelda lati maha ajasime. Ma ei ütleks, et nii-öelda lati alt läbi jooksime vaid, et ta noh, selgelt maha ajasime, et see on, see ongi see, see nii-öelda tehniline mahajäämus suure tõenäosusega, mis, mis, mis ETV praegu on ja võib-olla et võib-olla, et me ei ole praegu valmis sellisteks asjadeks andma edasi pilti õhust, merelt ja maa pealt nii-öelda ilusas pakendis, nii nagu seda paljud teised maailma telekanalid teevad. Nojaa, aga selge on ka see, et no tõesti, noh loomulikult on, on on see paraad ka eesti rahva jaoks ja see on vaatemäng ja seda tuleb korralikult jälgida ja seda tuleb korralikult näidata, aga noh, kui tõesti päris hästi ei õnnestunud, see on nagu üks pool, aga teine asi nagu sa Mart ütlesid, et selle mereparaadi olulisus on ikkagi see, et kui palju oli siin välisriikide esindajad kohal kui palju välisriikide laevu oli siin ja see sümboolne tähendus teadvustada Eestit esiteks tõepoolest mereriigina ja teiseks rõhutada ikkagi seda, kuhu me kuulume, ehk siis NATOsse Ma saan su jutust niimoodi aru, et sa põhimõtteliselt sul ei ole midagi selle vastu, et selline paraad toimus, et et nii palju raha, nagu sinna pandi, noh, ma ei saa enam kasutada sõna magama, eks ole, vait, kulutati selle asja peale mingi f 3,2 3,5 miljonit kohalikku krooni, et et see asi nagu õigustas ennast ja, ja seda on vaja ja, ja ütleme, selline esimene eksperiment tehti ära ja tõenäoliselt järgmine tuleb alles paarikümne aasta pärast, aga, aga põhimõtteliselt oli tegu vajalik. No loomulikult see rahasumma on ikkagi köömes, võrreldes sellega, mida Eesti liiklaristab kuskil mujal maa ja seal ei ole tegemist mitte kolme koma millegagi, vaid mitmekümnega, nii et see läks asja, et ma küll ei taha öelda, et nüüd järgmine aasta peaks korraldama näiteks õhuparaadi sellised. Et aga mereparaad iseenesest tore. Õhuparaadil vist Eesti osaleda väga, ise ei saa, kaks kopterit. Lühikeseks jah, ja kaks moosiriiulid, mis, mis täidavad ka mingisuguseid abi abifunktsioone. Aga ma olen jah, Peetriga nõus. Et see raha nüüd liiga suur ei olnud, sest et ega ka maismaa paraadi korraldamine läheb üht-teist maksma, ma ei tea täpselt kui palju ühe niisuguse ütleme, vabariigi aastapäeva paraadi korraldamine maksma läheb sõduritele muidugi maksma ei pea selle marssimisi arutamise eest aga, aga ikkagi. Jaa, noh. Kui võtta asja väga pragmaatiliselt, siis üldse igasugune paraad on ju mõttetu asi, eks ole. Nojah, vabariigi presidendi vastuvõtt on ka mõttetu. Aga kui neid on rahalises läbi aegade igal pool riikides korraldatud, siis ju neil siis mingisugune ideoloogiline mõttele pole. No Eesti riigil on need sümboleid niigi väheks jäänud, enam isegi lippe kohustuslik välja riputada, nii et mingisuguseid sümboleid ja sellised tähtsündmused võiksid ikka nüüd nagu jääda küll. No iseasi on nüüd see, et võib norida selle kallal, et kas aastast kaks paraadi noh, on nii väikse riigi jaoks nagu nagu asjakohane, et, et võib-olla aitaks ühest küll, et siis asjaomased pead mõtleksid välja, kas see on siis 24, veebruar või on see siis võidupühal juulikuus. Et kas neid kahte kahte sellist asja korraldada, küsimus ei ole ju ainult nii-öelda rahas. Et rahaliselt Eesti võiksid ilmselt ka 10 tükki korraldada, et 10 miljonit leiame ja ja igasugustest varufondidest ja reservidest võib seda raha ju lõpmatuseni võtta tegelikult noh, lõpmatuseni jutumärkides jaganud. Aga et kas, kas nagu vaja, no ütleme, mere merevägi noh, Eestis on, on tõesti ütleme, arvestataval kujul ikkagi olemas. Ja meie, see admiral Pitka on, on teinud väga tänuväärset tööd NATO missioonidel ja ja ma olen ise selle selle laeva pardal korra käinud ja see on uhke tunne, seal olla ei saa, ei saa midagi öelda. Ja muide, oli ka ETV ekraanil oli päris hea dokumentaalfilm. Eesti mereväest oli teinud Erik Bartowski, kui ma ei eksi, mis oli väga-väga ülevaatlik ja ajalooline, väga head ajaloolised kaadrid olid seal ja, ja üldse oli teine dokfilm, mida ma juhtusin nägema, oli Narva pataljonist. Mis, noh, ei ole nüüd päris seotud selle sündmusega kaudselt ikkagi mis oli ka väga hea asi. Nojah, aga sellel nii-öelda võidupüha tähistamisel on kindlasti alati olemas mitu poolt ja üks pool on poliitiline. Ja peab tunnistama, et meie pere, president Arnold Rüütel pidas sellel üritusel seal mere ääres asfaldi kaldapealsel maha ühe väga jõulise kõne, minu jaoks isegi ootamatult jõulisem. Kuigi, kui mõelda nii-öelda aega ja ajastatus siis ja sündmusi, mis nädala alguses, õigemini möödunud pühapäeval toimusid, siis siis ei olnud seal väga suurt üllatust midagi, aga et meie president tuleb peaasjalikult diplomaatilise korpuse ees välja selliste seisukohavõttudega tema persooni ja seniseid kogem, selliseid kõnesid arvestades oli minu jaoks ikkagi tegu märkimisväärse üllatusega. Jah, kui me oleme harjunud, et president Rüütel oma kõnedes pigem säilitab niisugust madalat profiiti, ei, ei ei osutu nagu kellelegi väga näpuga ja, ja noh, et seal on nagu niisugune tasane veevulin, siis siis seekord jah, oli ta tuli välja vägagi konkreetsete seisukohavõttudega küsimustes, mis ehk Eesti riigi praeguse programmiga kaitse kaitseväe arendamise osas kokku ei lähe. Päris, sest et kui praegune kaitseminister on selgelt võtnud joone professionaalsele armeele ja ajateenistuse kaotamisele, siis Rüütel ütles konkreetselt, et see ei ole tema arvates õige samm. Kui Eesti on panustanud põhiliselt viimasel ajal oma rahvusvahelisele kaastöö kaastööle NATO-ga, siis ka selle kohta ütles president, et hea küll, aga rohkem peaks ikkagi kodus kodus ja kaitsevõime eest hoolitsema, nii et täiesti selgelt välja tuua mitu niisugust mitu niisugust joont, mis mis ehk praeguse riigi riigisuunaga kaitse võimalus päris päris kokku ei lähe. No selge oli see, et, et selle kõne sisu oli selgelt sisepoliitiline ja, ja see oli väga-väga konkreetselt suunatud ka ühe mõtteviisi, ütleme veelgi täpsemalt ühe erakonna vastu. Ma pean silmas Reformierakonda, kes on ju kogu aeg propageerinud palgaarmeed ja kaitseminister Jürgen Ligi on Reformierakonnast ja, ja selle kogusele asja taust on meil ju ka see, et kindlasti meenus kõigile Pärnu pataljoni sulgemine. Me teame, et selle vastu on ju nii Keskerakond kui rahvaliit olnud reformierakond jällegi toetab ja kui nüüd küsida, et milline idee on rahva seas populaarsem, kas see, et meie ajateenistus otada totaalne kaitse kaotada ja minna mingisuguste eliitüksuste peale, siis on selge, et Eesti rahvas arvab, et totaalkaitse ja peaks säilima. Elik siis. Selgelt oled sa selles, Peeter, nägin, ma olen selles kindel. Jah, ma ei tea ühtegi küsitlus selle kohta, mida oleks korraldatud vaadates seda, kui loiult laisalt teie poisid armeesse lähevad siis nii-öelda patriotism kodus televiisori ees on üks asi, aga kui asi läheb niimoodi asjaks, siis, siis ilmselt noh vaevalt küll, et seda entusiasmi väga kauaks. Vaata, siin on asi selles, et enamikku eesti rahvast moodustavad ikkagi eakamad inimesed, seda küll ja eakad inimesed toetavad kindlasti seisukohta, et see ajateenistus peaks, peaks säilima kasvõi oma minevikukogemuse tõttu. Ja noh, ma ei tea, tõmbame siin veel paralleeli, varsti tulevad meil presidendivalimised ja president hakkab teatavasti valima, ilmselt hakkab valima valijameeste kogu mis koosneb ka ikkagi rahvaesindajatest ja eakatest inimestest valdavalt siis noh, selge see Rüütli seisukohad meeldivad neile tunduvalt, tunduvalt rohkem, kui ütleme nende inimeste seisukohalt, kes võib-olla seal rüütli vastu tulevad, aga keda toetavad parempoolsed erakonnad eesotsas reformierakonnal Ja kui sa juba tõid siia Pärnu pataljoni teema sisse, siis eks Pärnu pataljon eest võitlemine on ju ka täiesti täiesti selline populistlik programm, sest et need, need argumendid selle kasuks ei lähtu ju mitte riigikaitse seisukohast, vaid, vaid pigem pigem nagu mingisugusest niisugusest sotsiaalsetest seisukohtadest. Pärnu rahvale meeldib, et Pärnus oleks sõjaväeüksus, need on toredad poisid, ma saan nendega hästi läbi, neid saab kasutada. Ma ei tea, kui uputus tuleb või, või mis iganes kaitseminister samas pataljonis kaotamise seisukohalt lähtub, lähtub üldisest riigikaitse huvidest. Nojah, ütleme seal ikka lähtub, see on nüüd niisugune vene värk, vähemalt vähemalt oma põhjendused lähtuvalt sellest, et minu, minu jaoks on see ikka nihuke vene värk, kui mõeldakse selle peale, et ajateenijaid ja ka professionaalsed sõjaväelased need on põhiliselt nagu selleks, et las nad seal oma taradega teevad, mis nad tahavad, õpivad, mis tahavad, eks ole. Aga põhimõtteliselt on, on nad vajalikud selleks, et kui uputus tuleb, et siis on hea poissi võtta või, või metsatulekahjusid kustutama. See, see näitab ikkagi, et noh, et riigil on ikka midagi väga palju tegemata, selleks on olemas hoopis teised ametid, kes nende asjadega peavad. Jah, aga, aga just selles sellistest argumentidest lähtuvalt need, kes võitlevad, et Pärnu pataljon alles jääks ja, ja iseenesest üldse veider, et käib nagu mingi üldrahvalik arutelu selle üle, kus mingisugune väeüksus peaks paika. Mulle meenub, ma ei mäleta ajaloolane või oli see, oli see keegi teine, kes, kes, kes meenutas nende kohalike sõjaväeosade kaotamist läbi ajaloo, olnud ka esimese Eesti, kui nii võib öelda esimese Eesti vabariigi ajal, siis tema väide oli see, et see linn, kust viidi sõjaväeosa minema, see linn käis alla et sõjaväeosa distsiplineeris seda linna, see hoidis selle linna elanike uhkust kuidagi üleval ja, ja sellega ma tunduvalt võib nõustuda. Sellel asjal on kindlasti olemas oma oma seos, tuletame meelde, kuidas kasvõi näiteks Paldiski linnapilt muutus, kui või rahu rahuvalvekeskus sinna sinna toodi ja ja, ja takkaotsa, eks ole, Scoutspataljon, Eesti eliitväeosa seal nüüd resideerub ja kõik, et see, sellel asjal on oma oma seosega, me läheme oma jutuga natuke liiga kaugele, nagu eilsest päevast. Minu meelest see oli nüüd Arnold Rüütli presidendiks olemise aja jooksul esimene kord kus ta nii-öelda selgelt kompas või, või ma isegi ütleksin tugevalt, ületas nii-öelda presidendi volituse võimupiire. See, see kõne, president võib näppu viibutada nii-öelda poliitikutele selles mõttes, et del eemaldute rahvast ja, ja kui riik on võtnud endale kohustusi ja poliitikud hiilivad nendest kõrvale, ütleme kasvõi see kahe protsendi SKT jutt, eks ole, NATO eelarvesse edasi, et see kõik on nagu omal kohal. Aga kui president sekkub selles mõttes päevapoliitikasse, et ei ole ju ju kaitsekaitseasjades nii-öelda üheseid lahendusi, ei ole olemas õigeid lahendusi ja valesid lahendusi meie ümberriikides. Me näeme ju hoopis igasuguseid erinevaid kogemusi, on ajateenijate armee ja palgaarmee, on segavariante mitu tükki mitmel erineval moel. Et see ei ole nii-öelda noh, presidendi asi kui, kui rääkida just presidendist kui öelda ühendajast, kui noh, minu poolest kas rahvaisast või, või muudest sellistest kujunditest. Aga kui me vaatame seda nii-öelda reaalselt pilte, mida meile nägime mida me mainisime ETV võib-olla parimal moel ei, ei tulnud vaatajateni siis kes seisis presidendi kõrval, eks ole. Admiral kõuts, kaitseväe juhataja? Millist nägu tegi kaitseminister presidendi sõnade peale? Me nägime mõni minut hiljem, et see nägu oli väga hapu. Noh, ei, ei ole nagu presidendi asi õhutada, me teame noh, mis, missugused on suhted, eks ole, kaitseväe juhataja ja kaitseministri vahel niipalju kui kui meediasse on jõudnud ja palju kindlasti ei ole meediasse jõudnud ei ole nagu presidendi asi, neid, neid neid asju veel nagu õhutada ja tüli. Siis ma ei ole sinuga nõus, Aarne, minu meelest selle seisukohavõtuga ei ületanud Arnold Rüütel mitte mingisuguseid volitusi. Tuletage meelde, et president on riigikaitse kõrgeim juht ja ajateenistus ei ole see küsimus, mis, kui me puhtalt lähtume loogikast ei ole see küsimus, mille teemal ei või president sõna võtta. Vastupidi, president peabki sel teemal sõna võtma, sest küsimus on Eesti riigi tulevikust ja president peab selle eest hoolt kandma. Aga kui me mõtleme selle peale, et mis kontekstist poolest praeguse sisepoliitiline olukord on ja mis on tulemus, et on tulemas presidendivalimised, et president ikkagi tegelikult tegi valimispropagandat enda kasuks, siis see on teine küsimus, aga sellega ma küll ei ole nõus. Sellel teemal seisukoha võtmine on volituste ületamine. Mina olen küll seda meelt ja ma jään seda meelt, aga, aga noh, see selleks minu arvates president ei, ei peaks olema nii-öelda väga konkreetsete asjade kritiseerija, eriti eriti, kui, kui võimul olevad poliitikud on küsimus ei ole reformierakonnas minust ükskõik, mis erakond, võib seda esindada. Aga, aga presidenti ei peaks nii-öelda võtma sellest seisukohta, kus, kus tõepoolest on, on võimalikud mitmed lahendused ei ole nagu üks, üks lahendus ja nüüd siis eriti pärast möödunud pühapäeva, kui ta rahvaliidu kongressil teatas, et jah, ma olen valmis kandideerinud selle juurde me kohe jõuame. No ma arvan, et Mart peab meie meie eriarvamustes olema praegu nagu nagu. Ma ikka meelde seda, et Lennart Meri võttis ka väga konkreetsetes küsimustes ja väga teravalt sõna ja ei ole siin midagi, et pigem pigem Arnold Rüütlilt noh, seda ei oodanud, selles mõttes ta varem ei ole seda teinud, et miks ta seda just nüüd tegi, selles on küsimus. Ma võin, ma pigem kaldun ka selle poole, et ega ei ole ju niisugusi teemasid, mille kohta president ei tohiks sõna võtta, kus, kus need kirjas on, lihtsalt ütleme, talle ei ole otsustanud otsuste langetamise õigust eriti Eesti vabariigis aga aga sõna võtta ja võib ta kõige kohta. Ja teisest küljest, eks me, eks me oleme ju kogu aeg nagu Arnold Rüütlile ette heitnud seda, et tema kõnedes ehk seda sisu vähevõitu, et noh, nüüd oli nagu konkreetne sisu olemas, kas seda võib heaks kiita või, või, või et seda seisukohavõttu samas mingi seisukohavõtt oli konkreetselt olemas. Samas loomulikult olid nagu valimispropaganda avalöögiga võiksin öelda. Ja vot seda ma tegelikult ka silmas pidasin, aga kahjuks ei jõudnud enne välja uurida, et kes, kes selle autorite kollektiiv, kes selle kõne koostas, kindel on see, et Arnold Rüütel seda ise ei kirjutanud. Ma arvan, et eks see on ikka üks kindel Kadrioru töökoda, kes neid, kes neid koostab, ma hüppaks korra kõrvale, sel nädalal ilmus Postimehes kahe presidendi nõuniku artikkel, mis puudutas pronkssõdurit ja all oli, et see on nende isiklik. Väljendame nende isiklikke seisukohti, aga kui ma seda artiklit lugesin, siis taas nagu iseenesest tekkis selline Arnold Rüütli intonatsioon, sest et see lauseehitus oli kõik täpselt niisugune nagu Arnold Rüütel. Arnold Rüütel räägib, nii et ma arvan, et kui nad valmivad nii, nagu ka see artikkel kõik ühes töökojas Jah, ma kardan, et see ei ole mitte Kadrioru töökoda, vaid asub kuskil mujal ilmselt Kadriorus nii-öelda viimistletakse ja antakse võib-olla üldiseid juhiseid, aga, aga töökoda ise ja need arvud, et kuskil hoopis Jõgevamaal näiteks noh, miks ka mitte, jah. No igal juhul möödunud pühapäeval kuus päeva tagasi, siis teatas praegune president on valmis kandideerima valijameeste kogus. Ta ei põhjendanud oma ei selles kongressikõnes ega ta pole põhjendanud ka kuskil mujal miks ta ei kandideeri riigikogus. Küll on ta öelnud, et, et tal on hea meel, kui riigikogu täidab oma põhiseaduslikku ülesannet ja presidendi ära valib siis 28. või, või 29. augustil. Aga ta ei ole vaevunud nagu põhjendama jah, seda, et miks, miks, miks ta ise ei, sinna ei lähe kandideerima? Noh, me ju teame ja me aimame, et miks, miks see nii on, aga, aga ütleme, see on selles argumentatsioonis üks, üks väga pehme koht. Jah, noh, ta on nagu andnud mõista põhjendusena, et parem kui saate ilma minuta valida, aga kui ikka kuidagi ei saa, eks ma siis olen valmis appi tulema, kui riik on ohus just, aga mis nagu kehvem on seejuures on ka see, et, et president rahvaliit on selgelt välja öelnud, et ta ei kavatse osaleda mingites valimisdebattides. Ja, ja see on nagu selline kehvem lõbusast, see. Selle kohta võib ka öelda teisiti, et rahvas näksi muru, see ei ole üldse asi, mida, mida presidendikandidaat muide, siin on veel üks, aga ega rüütel ei keeldub ennast kategooriliselt ju nimetamast presidendikandidaadiks. Ta on öelnud ju ainult seda tõesti, et ta on valmis kandideerima valijameeste kogus, aga ta ei ole praeguse seisuga ütleme kuni siis see protseduur lõpeb läbikukkumisega Riigikogus, ta ei ole presidendikandidaat. Jah, mis tähendab ka, et teda ei saa kutsuda debattidel aega, esitada talle küsimusi kandidaadina. Jah, ja ega ta ei ole osalenud teised kandidaadid, kes nii-öelda viie erakonna või pärast seda Rahvaliidu kongressi ütleksin, rohkem nelja erakonna sõelumisele on osalenud on ju noh, väga väga suures mahus olnud meedia pilgu all ja ja ja meedia on ikka kõva tööd teinud nende nii-öelda iga igasuguste vaadete teada saamiseks. Aga, aga paraku jah, istuvat presidenti me seal kuulnud ega ega näinud ei ole. No ma ei tea, võib-olla arvavad need inimesed, kes Rüütli selja taga seisavad, et et äkki Rüütel ei ole võimeline debateerima teiste kandidaatidega mingitel olulistel, näiteks välispoliitilistel teemadel, kuidas nii, ilmselt Road, aga muuseas ei jaga seda seisukohta, ma arvan, et Rüütel oleks väga hea debateerija tegelikult sest me oleme näinud ju eelmisega paanial, kui suurepäraselt näiteks Urmas Oti saates esines ja kui, kui hästi ta rääkis ja Rüütel näiteks debatis vastamisi ilvesega kütad, ilves purustaks ta võib-olla jah, argumentidega võib-olla purustakski, aga olles nüüd jälginud Arnold Rüütli esinemisstiili siis ma arvan, et ta suudaks väidelda niivõrd pikalt, et sinna sa isegi vahele, nii et mitte sekkuda. Ja ega nad argumentatsiooni nüüd päris laest võetud ka ei oleks. Ma kutsun Arnold Rüütlit ikkagi üles debateerime, ei ole häda midagi. Noh, ütleme rahva ja avaliku arvamuse ühiskonna seisukohalt oleks mittevajalik vaid häda hädavajalik ja enda nii öelda kõrgemal asetamine. Ei, ma pigem arvan, et, et tema nii-öelda niiditõmbajad, kes, kes on selle asja sellise poliitika selja taga on, on arvamusel. Jaa, jaa, alandavad presidendi mainet sellega päris päris tublisti, kui nad, kui nad on võtnud sellise joone, et president ei peaks nagu üldse kuhugi sekkuma. Aga nagu siin käis mõte läbi, et isamaa on hädaohus, kui, kui president Rüütel on valmis kandideerima valijameeste kogus, siis tundub, et see isamaa on ikka suures ohus, sellepärast et valimiskampaaniat võetakse väga-väga tõsiselt. President on ju pildi peal olnud lõppeval nädalal ikka tõepoolest väga palju kord abiturientidel sõnu kaasa ütlemas ellu Kadrioru roosiaiast ja püsti avamas endistele presidendile Lennart Merile, Konstantin Pätsile. Ja, ja rahvaliidu kongress ja eilne võiduparaad ja nii edasi ja nii edasi, nii et president võtab seda asja praegu väga tõsiselt. Jah, kui vähegi kuskil mingi mälestustahvel avatakse, ega siis naljalt president Rüütel kõrvale sektoritest. Meie kuulajad ei näe seda, aga meie ees laual on üks, üks raamat, millest on viimasel ajal ka väga palju ajakirjanduses räägitud. Tema selle raamatu pealkiri on valges ilusas ma ütleksin pool piibeldikus köites. Ja president Arnold Rüütli fotoga Eesti vabariigivapi taustal. Ja raamatu pealkiri on Eesti vabariigi president Arnold Rüütel ei rohkem ega vähem. Et ei ole tegu mingite mälestuste kogumisega, vaid vaid see on nii-öelda ametlik raamat, siis mille, mille koostaja, kunagine ajakirjanik, Eesti televisiooni töötaja Madis Salum on välja andnud ja Me servisime, sirvisime ka seda raamatut ja, ja siin on minu jaoks siin, siin kumab läbi täpselt seesama asi, mida me, mida me nagu just juttu lõpetasime, et selle raamatu koostaja nii nagu kõik presidendi enamustes, presidendi selja tagustes, niidid hambetest alahindab Arnold Rüütlit ja, ja päris päris tugevasti. Jah, selline ohjeldamatu kiidulaul, mis, mis selles raamatus on siis ainult ühe persooni aadressil Arnold Rüütli aadresse, minu meelest tõesti solvab Rüütlit, sellepärast et see, kas, kas Rüütel on olnud tegus ja Eesti vabariigi eest seisnud, see selle eest kõnelevad tema teod, eesti rahvas, tema tegusid teab neid ei ole vaja niimoodi üle vindi võimendada. See, noh, ma tea, tuletan meelde, et ma kujutan ette, Nursultan Nazarbajev võib-olla kirjutatakse selliseid raamatuid ja kindlasti hakatakse kirjutama ka, võib-olla kirjutatakse Putinist või, või noh, sellist nagu riiklik ametlik poliitikale, ülistuslaulu tuleb laulda, Arnold Rüütel ei vaja sellist ülistuslaulu, et noh, järjekordselt oleme selles elas, solvab juurde. Jah, ebameeldiv oli selle raamatu juures veel see, et noh, ülistuslaule ülistuslauluks, aga, aga seda vürtsitati nagu niisuguste vate solvavate alandavate märkustega kõikvõimalike teiste poliitikute suhtes. Nii eelmise presidendi Lennart Meri kui kui kunagise peaministri, Laari ja kelle iganes suhtesse Meristan maalitud nagu suhteliselt No aga vaata, see vist ongi ühe seltskonnastiil sellepärast et mulle tuleb meelde üks Villu Reiljani intervjuu, kui ma ei eksi vist maha lehele või. Või oli see kuskile mujale, no ükskõik, mõte oli selles, et mis ta ütles ju Toomas Hendrik Ilvese kohta. Esiteks ta ütles, et Toomas Hendrik Ilves ei tunne eesti rahvast, eesti rahvas, ei tunne Toomas Hendrik Ilvest. See oli üks asi. Veelgi hullem, oli ju selge vihje sellele, et mine tea, millise välisriigiteenistuses ilves võib-olla mis, mis, mida ka ei tehta tegelikult poliitikas see on, see on ka noh, teiste inimeste muidugi alandada ei ole ju mõtet, argument ei ole. Ja no võib-olla natukene meie kuulajatele selgituseks, et kõnesolev raamat on ilmselt ka raamatupoodides odaval, kuigi tema tiraaž oli väike ja suurem osa sellest tiraažist omandas presidendi kantselei. Nii et võib-olla kõige paremini varustatud raamatupoodides on ta saadaval, sest puht füüsiliselt seda seda köidet ei jätkutegu, on siis sellise poolenisti pildiraamatuga. Ahjaa, poolenisti juturaamatuga juttudest ütleme noh, kes seda täpselt teab, aga, aga nii esimesel vaatlusel 90 protsenti moodustavad presidendi kõned ja temaga ajakirjanduses avaldatud intervjuud ja siis see 10 protsenti on just see mida me, millest me räägime. Aga kui me võtame ainult pildid, siis ka pildid kõnelevad tegelikult ju väga nihukest kõnekad keelt. Teatavasti meie president on suur rännumees, nii nagu eelmine president oli. Ja vist päevade arv, mis, mis president on Eestist eemal olla, on juba on juba tunduvalt suurem kui, kui president Lennart Meri ajal omal ajal sõitis Eestist ära välisresidentidele. Aga kui me räägime nendest piltidest, siis siis keegi ainest tabavalt öelnud, et piltidel on, on nii-öelda presidendi nii-öelda haavatavam pool ehk siis tema, tema välissuhtlus mis vastab tõele, tõesti, välissuhtluse pilte on, on tunduvalt rohkem kui ja kordades rohkem kui nii-öelda teise Eesti pilte. Et presidendi suhtlemist omaenda rahvaga kuskil maalt maakonnas, linnades ja nii edasi. See ka räägib mingisugust keelt. Sa tahad öelda, et selle, selle, nende pildivalikuga püütakse ümber lükata seda muljet, mida, mida aeg-ajalt rüütlist on kujundatud, et ta nagu ei mõista võõrgeene ja teistega ei suhtle hästi vä? Ma ei tahtnud seda välja öelda. Sinu suu läbi õnnestus. Nojah, aga samal ajal ta on kohtunud nendega inimestega, pildid ei ole võltsing. Igat nooti. Kahtlemata mitte, küsimus on nüüd rohkem selles, et presidendil on ette heidetud nii-öelda nende visiitide tuulutust, et reisija on palju, aga aga efekti näe, efekti on ka, aga efektiivsust on vähe. Jah, samas Arnold Rüütel ikkagi on püüdnud või teda on püütud välja pakkuda ikkagi rahva presidendina ta rahva isana, kes sellest lähtudes võiks tõesti olla rohkem pilte sellest, kuidas ta kohtub rahvaga valdades, maakondades. Aga jah, ilmselt selle pildivalikuga tahetakse anda ka mõista seda, et välispoliitika ei ole sugugi tema nõrk külg. Jah, ega me sellest raamatust ilmselt nii palju ei peaks rääkima ja me ei räägikski ja üldse ajakirjanduses ei oleks sellest nii palju juttu olnud, kui tegu oleks nii-öelda noh, järjekordse mingisuguse raamatuga raamatuid ilmub meil ju kümnete kaupa päev ja, ja igaüks võib kirjutada raamatu, sina võid mart kirjutada Peeter, kirjutada raamatu ja mis tahes teemal, küsimus on ainult selles, et kui sa leiad kirjastaja, kirjastaja arvates seda raamatut ka keegi loeb, Jostab. Aga, aga kogu häda ju tegelikult selles ongi, et miks, miks nagu ajakirjanduse turmtuli on, on selle tagasihoidliku raamatukese nagu pihta langenud on, on see, et presidendiga kantselei omandas sellest raamatust suure osa ja seda hakatakse nüüd nagu jagama nii-öelda noh, presidendi visiitidel ja väliskülalistele ja Ta on paljude paljude riigipead, jagavad endast raamatuid ja endast oma karja vääristama visiitidest kirjutatud raamatuid. Eestikeelne raamat, kes seda ikka, eks ole, välis välisnagu külalistest lugema hakkab, aga aga põhimõtteliselt ma arvan, kuna see on tehtud nii-öelda presidendi ametlikuks raamatuks või ametlikuks elu looks tema viimasest viiest aastast siis saatkondades oli, ma usun, kõvasti Kübamist, et, et missugune see raamat on ja mis sinna kaante vahele on siis tulnud. Eesti kohta konkreetselt, praegu räägib see raamat ikka väga palju, kes meil võimul on ja kes presidendi selja taga seisavad. Ja see on minu jaoks kõige suurem häda. Jah, kuna presidendi kantselei selle sisuliselt ära ostis, siis võib öelda, et meie maksumaksjatena oleme kõik raamatu sponsorid ja kirjastajad nii-öelda. Aga. Just see selleks, need need, need kroonid ei ole antud, on kõige tähtsamad. Ei no küsimus on, et kui on tegemist sellise esindusraamatuga ja ta on, ta on väga kvaliteetne raamat tegelikult ja pildid on väga hea kvaliteediga ja ja Kieike, kui teda jagatakse, igal pool on kriitpaberil ja, ja siis siis hulluks teevad just autoripoolsed need hinnangud tõesti teistele poliitikutele seoses Lennart Meri matustega ma pidin, kuna ma kommenteerisin seda ülekannet, siis ma pidin, või lugesin läbi tagantjärgi paljud asjad, aga, aga mõned asjad ka täiesti esimest korda. Lennart Meri enda mälestused, mis ta on kirja pannud või teiste mälestused lennata. Verist. Ma nagu ei mäleta, et ma oleks kohanud seal, et et teda oleks nagu upitatud selle kaudu, et tema rivaale oleks solvatud. Et sellist asja mäe kohanud, mitte kusagil. Et seal noolib tema tsitaadid, tema käitumised ühel või teisel, ühes või teises situatsioonis, aga sellist nagu teiste maha tegemist ei olnud, nii et see on nagu selles mõttes natuke piinlik lugeda. Ja siit nagu ei tule ka konkreetselt välja, kelle kommentaarid siin raamatus on, sest et noh, raamatu autor Madis Milline raamatul ei ole autoreid, sellesama asi koostaja jah, ja need on ilmsed koostaja kommentaarid. Jah, samas koostada ja minu arusaamist mööda peaks olema nagu see isik, kes materjalilt kokku kogub ja ja toimetada paneb nad siis kuidagi kaante vahele. Mitte ei kirjuta suurt osa. Kommentaar siia juurde. Noh, ka see võib olla, aga see peab olema siis ka väga selgelt välja toodud, et kelle omad need on ja ja veel kord noh, see taoline ütleme otse välja soperdis presidendi upitamine, tema eelkäijate ja poliitiliste vastaste mahategijad tegemise kaudu ei saa olla Kadrioru ametlik raamat, mida, mida presidendi kantselei hakkab kellegile kellelegi kinkima ei kodu ega, ega välismaalt, see on ja jääb selle raamatu peamiseks puuduseks. Ma arvan, et president Rüütel on kirjutanud või pidanud väga palju normaalseid kõnesid ja viie aasta jooksul on ta seda jõudnud teha korduvalt. Ja üks ilus kõnede raamat välja anda ja ilusas kujunduses minu poolest kas või nendesamade piltidega ja, ja kõik on korras ja see raamatut võib levitada väga suurest iraažis ja kinkida kellele iganes, ainult et ainult et sellisel kujul seda ei tohiks küll näidata, mitte mitte kellelegi. Tegelikult. Ja veel kord tegu on meie presidendi alahindamisega ja kui seltskond tema ümber arvab, et et president ei ole mõnes asjas päris Kopen kompetentne, siis jäägu see nende arvamuseks, aga aga, aga president ise peaks sellest sellest nõiaringist muidugi välja välja tulla. Ma olen täiesti kindel, et et kui see saade meil nüüd lõpeb, siis on rahvaliidu juht Villu Reiljan täiesti pöörane ja raevus, sellepärast et Eesti raadios ja talle süüdistuse ja ka Eesti Televisioon et me lihtsalt Mustamäe rahvaliitu ja rüütlit, aga me ei teeks seda. Meie absoluutselt. Kordame veel kord, Arnold Rüütlit teod räägivad enda eest ja lugupeetud rahvaliidu propagandistid. Ärge tehke Rüütlile kahju selliste tegudega ja selliste seisukohavõttudega. See on nagu see sõnum, nii et ega me ei kipu kallale president Rüütlile ja me ei tõsta üles kedagi teist vaid lihtsalt nii ei ole kombeks. No aga kombeks ja öelda, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Ja kui vaadata nüüd president Arnold Rüütli upitajaid järgmiseks ametiajaks, siis enesekindlust on nüüd viimane asi, mis seal nagu puudu jääb, seda, seda jagub kohe ikka nii, nii kõvasti, et ajab üle ääre, igav, igal pool ja igal ajal. Et tundub, tundub praeguse seisuga küll, et, et Keskerakond ja, ja rahvaliit on, on löönud käed ja, ja on otsustanud nii-öelda tehase omad panused, mis, mis viis aastat tagasi ja kui valijameeste kogu suuri üllatusi ei paku, siis tõenäoliselt ka president Arnold Rüütel jätkab teisel ametiajal. Või milline on jäänud teie mulje? Seda mina näiteks rääkinud siin mitu kuud tagasi, et et ilmselt see asi on juba mitu kuud tagasi. Diil tehtud, tegelikult kogu see etendus, nüüd tuli ju teade, et me nüüd teame seda kuupäeva, 28. August, millal riigikogu siis kokku tuleb ja selle selle mapid šõu korraldab, ehk siis üritab valida presidenti, mis minu hinnang on endiselt ei õnnestu. Ja praegune olukord jätab küll jah sellise mulje, et see kokkulepe on sündinud samas Keskerakond on niisugune väga Flexi piilne partei kelle puhul mina ei oleks päris kindel, et, et see on nüüd nii. Et aega on palju ja pakkumised on teretulnud või jah. Fleksibiilne ehk paindlik ehk põhimõttelage tahtsid öelda sünonüümidena. Panin sulle sõnad suhu, Martned selle viimases, mis mul enam öelda, no ja ka ütleme kui nii jätkub ja siin on teatud konkreetsed kuupäevad paigas sellel kuul ja juuli kuuski, et et need viis erakonda, kes siis nii-öelda on enda hulgast seitse kandidaati välja valinud, istuvad uuesti kokku ja siis siis ma tahaks ikkagi nüüd selle Edgar Savisaare tervituskirja taustal näha nüüd ikkagi teiste erakondade reageeringuid, kes seal istuvad uuel sõelumisel ja arvavad, et nüüd seitsmest kandidaadist peaks ikkagi neli välja valitama ja siis kaks ja nii edasi. Et kaua-kaua see tola mängimine nagu, nagu kestab. Kaka lõpuni kestab, ma arvan, 28. augusti. Ja iseasi muidugi on see, mis mõte sellel ei olegi mõtet, aga miks siis ülejäänud 400 mängu nii-öelda väga jäärapäiselt kaasame. No aga ilmselt ongi see, et on olemas veel plagu ehk siis selline fleksibiilsust pragu, et mine tea, mis juhtuda võib. Usud sa sellesse? Ma ei välista seda, ma ei usu, aga ma ei välista. Sina, Mart. Ma arvan, et see on täiesti mõeldav, võib-olla võib-olla tõenäosus, et, et käivitub see stsenaarium, mida te siin rääkisite, et Rahvaliidul ja Keskerakonnal on kokkulepe koos, et, et see ei lähe, et see viiakse lõpuni. Noh, ma olen nõus, selle stsenaariumi tõenäosus on suurem. Aga see protsent võiks olla, ütleme, pakun praegu 90 10 vastu. Noh, see on umbes. Presidenti ei valita. Ära, ja no see on umbes sama protsent, kui ütleme, jalgpallis oleks Ghana võitnud Brasiilia. Aga mängis ju päris korralik. Nonii jalgpallist ei pääsenud, ma lootsin küll, et, et enam ei. Aga noh, jalgpallifännid muidugi tõelised maiuspalad alles alles algavad ja juba täna õhtul, kui, kui nii-öelda viigimänge enam ei tule ja eks meiegi siin tasapisi püüa neid nende sündmusega. Nii nagu ka muude sündmustega kaasa arvatud siis asjadega meie meie poliitikas. Nonii, paneme siia punkti, Mart Linnart, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios. Meie saade läheb kordusesse nagu ikka õhtul pärast üheksaseid uudiseid ja ja järgmine kord on siis uus kolmik asjaolude kokkulangemisel küll sama saatejuhiga. Aitäh tänaseks kuulamast ja kuuleme jälle.