Tänases saates jõuame Sergei Prokofjevi elukäigu kõige keerukamate lehekülgedel aastateni, mil ta viibis kaugel kodumaast. Laialdase tunnustuse võitnud 27 aastane võimekas helilooja ihkas näha võõraste maade kaugeid randu, ihkas kergelt kuulsust loorbereid ning alustas reisi ümber maailma. Rebis kergemeelselt juured lahti kodupinnast just siis, kui Venemaal toimusid maailma ajaloolise tähtsusega sündmused kui seal hakati ehitama uut elu looma uut kunsti. Revolutsiooniline Venemaa vajas sel ajal eriti noori tugevaid andekaid inimesi igal elualal. Kuid Sergei Prokofjevi ei mõistnud seda ja sooritas parandamatu eksisammu. Kavatsetud huvireis kujunes rohkem kui pooleteise aastakümne pikkuseks sund pagenduseks mille vältel Prokofjevi küll õppis hästi tundma kapitalistlikku paradiisi, kõiki vabadusi, kuid loodetud kergelt kuulsust ei saavutanud. Pidas rasket võitlust olemasolu eest ja loomingust sattus sageli ummikusse. Kuidas võis juhtuda Prokofjevi just vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni kodumaa maha jättis? Selle mõistmiseks peame vaatlema sündmusi järjekorras. Oktoobrirevolutsiooni ajaloolistel päevadel viibis helilooja Kislovotskis, kuhu ta oli sõitnud, Emagutseb. Kohalikud ajalehed teatasid Lenini valitsuse moodustamisest Petrogradis. Teated olid erutavat, kuid vasturääkivad ja moonutatud, meenutab helilooja. Side pealinnaga katkes. Kislovotskis aga tõstsid pead valge kaastlikud elemendid. Inimesed, kes suurt korda viskasid, sosistasid heliloojale kõrvu et ega enam Venemaal muusikat ei vajata. Parem juba sõita Ameerikasse, kus võib palju õppida ja ennastki näidata. Revolutsiooni tähtsusest ja ulatusest heliloojal, aga õiget ettekujutust polnud sees ka mina kui kodanik võiksin revolutsioonile kuidagi kasulik olla. Ei ulatunud mu teadvusse, tunnistas Prokov, kes hiljem Alles märtsikuus, 1918. aastal kui maha surutakse Atamand kaleedini kontor, revolutsiooniline mäss, tonni. Mail taastatakse ühendus Kaukaasia ja ülejäänud Venemaa vahel. Suuremas linnas võetakse ta vastu väärikalt. Petrogradis korraldatakse Prokofjevi muusikanädal, mille kontserdid mööduvad erakordse menuga. Nädala viimasel sümfooniakontserdil tuleb esiettekandele klassikaline sümfoonia autori juhatusel ja see teos paneb isegi Prokofjevi endised vaenlased tema võitu tunnistama. Ka teisi teoseid kiidab üksmeelselt Petrogradi kriitika, nii et helilooja triumf on täielik. Seda suurem üllatus tuleb mõni päev hiljem. Prokofjevi palub vastuvõtuhariduse rahvakomissarile Luladžarskilt ja esitab sooviavalduse välismaale sõiduks. Raske on muidugi äärmiselt hämmastunud, et noor helilooja just niisugustel ajaloolise murrangu pingelistel päevadel Venemaalt lahkuda. Olen palju töötanud ja tahaksin värsket õhku hingata, vastab helilooja. Kas te ei leia, et meil on nüüd küllalt värsket õhku ja kuid sooviksin merede ja ookeanide füüsilist õhku? Luladžaske mõtleb veidi ja ütleb siis. Teie olete revolutsionäär, muusikasse aga meie elus. Meil oleks tarvis koos töötada. Kuidagi tahate sõita Ameerikasse? Mina teile takistusi ei tee. Taskus välispass ja käe otsas Kohvelt nootidega, alustab enesekindel helimeister seitsmendal mail 1918. aastal oma pikka teekonda. Marsruut on küllaltki meeliülendav. Romantiline. Petrogradi Vladivostok, Tokio Honolulu, San Francisco. Sunnitud peatuse Jaapanis õnnestub talle anda isegi paar kontserti. Ei ole viga. Maailmakuulsus paistab. Kuid ei, nii kergesti ei lähe. Esimene kohtumine Ameerika Ühendriikide valitsusega pole kuigi sõbralik. Prokofjevi peetakse pohhevistlikuks agendiks ega taheta maale lasta. Alles pärast pikki sekeldusi lubatakse tal astuda Ameerika pinnale. Kuid selleks ajaks on taskus lõppenud viimane tross. Juhuslikud teekaaslased muretsevad talle pileti New Yorki ja sealt toetab teda algul keegi vene näitleja. Endine jäägi levi, balletitrupi liige. Selgub paraku, et Prokofjevi unistus Ameerika ühel hoobil vallutada on väga raskesti teostatav. Keskmine ameeriklane uuest muusikast eriti huvitatud ei ole. Ta on nõus raha maksma eelkõige sensatsiooni eest. Niisiis kõige rohkem huviäratavat maailmakuulsad kunstnikud, virtuoosid nende hulgas, aga läbi lüüa ei ole Prokofjevi sugugi lihtne. Ta hakkab seda nüüd mõistma isegi. Prokofjevi esimene iseseisev klaveriõhtu toimub 20. novembril 1918. aastal New Yorgi ühes suures kontserdisaalis ja küllaltki menukalt, mida kinnitavad ka järgmisel päeval ilmunud retsensioonid. Pealkirjad on neil kirjutuste leht, Ameerikalikult pianistita vene kaos muusikas, vulkaanipurse, klaviatuuri taga, kakofoonia karneval, bolševism kunstis ja nii edasi. Endastmõistetavalt sisaldab kontserdikavaga Prokofjevi enda loomingut, mille kohta arvustajad avaldavad väga kummalisi mõtteid. Tema muusikas leiab ükshopääni väegneri Beethoveni mõjusid. Teise arvates lähtub Prokofjevi kreabinist. Kolmas nimetab teda mendel Sonics vale nootidel. Võtke üks sümbek, kaks Holsteini pisut satiid. Segage hoolikalt Metneriga, siis lisage tilk Schumanni pisut velsker jääbinitias Travinskit ja saategi midagi Prokofjevi taolist kirjutab retsensent ajakirjas Musicale. Medike. Teise klaverisonaadi finaali võrdleb ta mammutite kallaletungiga Aasia kiltmaal. Prokofjevi klaverimängu iseloomustatakse mehaanilisena tunnete vaesena terasest sõrmed, keras vandamet, terasmusklit, seon terasest helide trust. Pärast helistate statsiooni, katsub lifti neeger hotellis Prokofjevi käemuskleid, pidades teda kuulsaks poksi eks. Niisiis esimene klaveriõhtu oli selja taga. Erilist materiaalset tulu see ei toonud, kuid huvi andeka vene helilooja vastu oli äratatud. Üks New Yorgi kirjastus tellib Prokofjevi klaveriteoseid ja viimane kirjutabki terve rea väikesi palu mille te hulgas eriti silma torkab miniatuursete tsükkel pealkirjaga vanaema jutupaun. Lubate kuseda noore Prokofjevi üht parimat teost järgnevalt tutvustada. Tsüklile vanaema jutupaun on helilooja andnud poeetilise epigraafi. Mõned mälestused on mälust pooleldi pühitud, kuid teised ei kustu iial. Teos koosneb neljast palast, mis kõik on väljapeetud rahulikus, mõõdukas tempos. Seda kinnitavad ka autori märkused noodis lauluvalt väga rahulikult, nii õrnalt kui võimalik ja nii edasi. Meloodiline joon on kõikides palades lähedane vene laulule. Kord arhailine kordülik romaatiline annab muusikale väga ainulaadse Prokofjevi-le iseloomuliku varjundi. Teoses domineerib läbinisti lüürika, hingestatud ja intiimne mis aeg-ajalt seguneb muinasjutulist jutustavate joontega. Vahel harva ka omamoodi õudse fantastikaga. Palju väljendusrikkust annavad paladele seesmised, huvitavad kontrastid. Nii näiteks kuuleme esimese muinasjutu algul heatahtlikult askeldavad muusikat, mis nagu joonistab muinasjutuvestja vanaema portree. Teine teema on omapäraselt kohmakas ja fantastilist laadi. Erakordselt haarav on teine muinasjutt, mis võlub oma õrna kurbusega ja isesuguste haprate läbipaistvate ämbritega. Siin avaldub väga ilmekalt Prokofjevi hingeline soojus, ühtlasi ka tema sügavalt sidemed Vene Rahvusliku lüürikaga. Väljendusrikas on ka kolmas muinasjutt, mis kujutab mingit nõidusliku pildikest. Ja lõpuks, neljandas muinasjutus paelub väljendusrikas kontrast kahe teema vahel milledest esimene on sarnane aeglasele vene rahvalaulule, teine aga kiireloomuline, naljatleb. Vanaema jutupaun võitis kiiresti populaarsuse ja levis peagi ka nõukogule. Liidus 1923. aastal kirjutatakse ajakirjas künoovunbereilam järgmised ülistavad sõnad. Võid eksimatult öelda, et 10 aasta pärast, igas ka kõige väiksemas provintsilinnakeses, kus ainult leidub klaver mängitakse neid muinasjutte ja ollakse meist vaimustatud. Prokofjevi elu Ameerikas kulges edaspidi võiks öelda vahelduva eduga. Rohkem oli küll ebameeldivusi, kuid juhtus ka rõõmsaid silmapilke. Esimese klaverikontserdi ettekanne New Yorgis vilistati välja kui Chicagos kirjutati Prokofjevi ist kui tuleviku Venemaa säravast lootusest. Helilooja ümber keerutate igasugust kõmu. Ta loomingule anti tihtipeale põhiklike ja veidraid iseloomustusi. Nii kirjutati näiteks küüdi süüdi ettekande puhul järgmist. Muusikalise anarhia punane lipp lehvis tormiliselt eile orkestrile hooli soliidse hoone kohal. Sel ajal, kui bolševistliku meloodiad voolasid lainetena elide mere haaramas kakofoonia. Töölisajalehest aga võis lugeda. Tema, see tähendab Prokov on kunstnik, revolutsionäär töölised peavad tema muusikat kuulama. Sellest õhkub vabadust. Kõige suuremat rõõmu esialgu küll petliku, nagu peagi selgus, valmistas heliloojale Chicago ooperiteater, kes oli valmis lavastama mingit Prokofjevi teost. Prokofjevi pakub koomilist ooperit armastus kolme apelsini vastu, mille mõte tal tekkis sõidule Ameerikasse. Ettepanek võetakse vastu, sõlmitakse leping ja suurima õhinaga asub helilooja tööle. Umbes üheksa kuuga on teos valmis partituuri üle antud teatrile täpselt tähtajaks kuid mida ei tule? See on esietendus. Proovide ajal nimelt sureb ootamatult dirigent kompaniini ja lavastust lükatakse edasi järgmiseks hooajaks. Tegelikult toimus alles kaks aastat hiljem. Nüüd on helilooja hulka aega ilma tööta ja rahata. Ooperi loomise ajal on ta eemale jäänud kontserttegevusest. Ta pole mänedžeride arvates ka enam mingi sensatsioon. Majanduslikes raskustes siiski suuremat hoolimata asub Prokofjevi kohe uue ooperi kirjutamisele. Laineks valitava leeri prioussovi ajaloolise jutustuse tulingel. Peab ütlema, et selle teose loomine ei taha autolil kuidagi õnnestuda. Mis on tingitud eelkõige kirjandusliku algallikailmsest ikka templikkusest. See on lugudes keskaegset müstikat, selles esineb erootikat ja usulist ekstaasi, haiglasi nägemusi ja kummitusi. Tulingli kallal töötab Prokofjevi järjepanu kaheksa aastat kuid lavavalgust ooper autori eluajal ei näegi. Teose täielik ettekanne toimus alles 1955. aastal Itaalias. 1920. aasta kevadel veendub Prokoopiat lõplikult, et õnnistatud Ameerikas pole tal enam midagi teha. Kõik ta loomingulised püüdlused on tühja jooksnud tänu Ameerika ärimeeste üks kõiksusele ja hingelt tule küünismile. Ta mõistab nüüd, millise andestamatu vea ta tegi venelast lahkudes taga, ajades kahtlast kuulsust talle võõras Ameerikas. Nüüd vaevab kojuigatsust. Kuid noor nõukogude vabariik on ikka alles sisse piiratud imperialistliku blokaadist. Mõte kodumaale tagasipöördumisest tuleb edasi lükata. Ameerikas siirdub Sergei Prokofjevi Pariisi millist linna ta peab Lääne-Euroopa vaimse elu keskuseks. Siin kohtub ta taas oma modernistlikke püüdluste kunagiste toetajate jäägi levi ja kutsevitskiga. Need kodumaa hüljanud emigrandid avaldavad Prokofjevi hiljem küllaltki hukutava mõju. Kuid esialgu on nad heliloojale suureks abiks. Jäägileforma balletitrupiga otsib parajasti uusi kriise hellitatud Jentuurile. Jäädakse peatuma Prokofjevi balletil narr mille lavastus kunagi sõja tõttu ära jäi. Narryglaviirunud jäägi levi arhiivis veel alles ja helilooja asub kiiresti teostorkestreerima ning vastavalt näpunäidetele ümber töötama. Kevadel 1921 toimub Pariisis Sergei Prokofjevi Kahekordne debüüt. Kussewitzki esitab ühel sümfooniakontserdil Sküüdi sviidi jäägile avab hooaja hoolikalt ettevalmistatud narri esietendusega autori juhatusel. Sensatsioon on täielik. Kalevi poolt juba varakult mobiliseeritud kriitika tõstab Prokofjevi paugupealt kuulsuse kõige kõrgemasse tippu. Publiku vaimustatud, sest jäägi lepp oskas pakkuda just seda, mida nõuti. Nimelt eksootilist palagani Alaris vene moodi. Katkestame siinkohal Prokofjevi elukäigu jutustamise ja tutvume põgusalt balletiga nal. Teose täielik pealkiri kõlab. Muinasjutt narrist, kes narris seitset närvi. Ta koosneb kuuest väga lühikesest pildist, mis on omavahel seotud sümfooniliste vahemängudega. Balletitegevus kulgeb kiiresti vahelduvate pantomiimi dist episoodidena. Terviklikke tantsunumbreid on suhteliselt vähe. Süžee on lühidalt järgmine. Küla naljahammas, kes armastab igasuguseid vigureid välja mõtelda, müüb seitsmele oma küla mehele ime piitsa, mille abil olevat võimalik surnuid ellu äratada. Tõenduseks lavastab ta ostjate ees oma naise tapmise kelle taaga nõiapiitsa abil otsekohe jälle teadvusele toob. Rumalaks tehtud seitse narri, kes piitsa eest on maksnud 300 rubla tahavad selle võlujõudu proovida ja löövad oma naised Kasurnuks. Piitsaga osutub nüüd võimetuks. Naised ei ärka ellu. Raevunud narrid tahavad julmale Petrovile kätte maksta. Narr on aga vahepeal jõutud oma välimust muuta ja oma õeks ümber riietuda. Süüdlast ei leita ja ümberriietunud noorik võetakse kaasa koduseks toidu valmistajaks. Edasi läheb sündmustik hoopis kentsakaks. Tuleb kosjarikas kaupmees, et narride tütarde seast mõrsja valida kuid valib hoopis köögitüdruku. Kohkunud ja tüdrukurõivais narr viiakse noore naisena armunud kaupmehe magamistuppa. Kuid kas siin ei jäta Tarrvi mõistuste taheta, teeseldes haiget, läheb ta värsket õhku hingama ja sokutab kaupmehele enda asemele kitse. Vihane kaupmees arvab, et ta noorikul kitsaks nõiutud ja hakkab viimase tõusetuma ja kolkima kuni kits hinge heidab. Ja nõuab kaupmehelt 300 rubla kadunud veest. Sellele mõnevõrra vei sellele süžee-le lub Prokofjevi vastava ülimalt groteskne muusika kus enamik tegelasi, iseloomustavaid teemasid ja motiive on karikeeritud naeruväärsuse nii ebaloomulikuks moonutatud, üleskruvitud tunded. Laev kohutab hirv õelt, pilge on edasi antud dissonantsi Terike harmooniaga. Teravate kooskõlade ja ebatavaliste orkestrivärvidega. Partituuris leidub ehk Prokofjevi pliku helget lüürika. Ja kõik see annab tunnistust helilooja kaheldamatult suurest talendist.