Kui mõni uue ideega saad, magame mõttele ju uhke ja õnnelik. Olen targaks, arvan end. Ja siis mõnest kulunud köites, mis meenutab rauda, palet. Loen sajandeid säilinud tõde. Olendeid säilinud, vali siis juhtu, et omagi mõtlema. Järsku leian seal veidi peenivad töödelduna. Ta kirjas on rida read. Salapäraselt lõhnab kulunud trükimus. Kust teadsite? Ütelge ometi, kus. Väärikalt siluvad habemeid, vanad vase krabilvid. Mõttei on omad seadusi. Kuigi me olime inimesed seda olin Justinaga. Panin raamatu kohmetult tagasi teiste kõrvale riiulil. Ja endale olen ma pahane. Diivanid teadur riiuli. Kas tõesti kõik mõtted on mõeldud jõhki lei muutma? Määratud suutma. Üksainuski mõõte leida, seda mõelda ja tunda. Eks ainustki oma mõtte ja siis vain kaduda. Siis vast hoopis ei heidet kõrvale aastate tee mind ja vaadatakse, võib-olla fotoportreed, mind. Vaadatakse ja püütakse minu saladust mõista. Meie mõtted, kuidas küll teada võista, jalad taipavad ise oma jõu ja volida, me oleme inimesed ja tema oli ka otsivat oma mõtet, nad öeldes nii temagi tahtis. Minu mõte on hoiul nei elektronmälu sahtlis. Esineb Rakvere teatri näitleja Ellen Grünkelt. Katkenud Tammsaare jutustuses Mäetaguse vanad. Ei ole aega, lausus Mats oma eidele, kes käskis teda minna paaridega vett tooma ja ronis pommi. G b d seal ees ootab, et seda aega ei ole. Räägi, peed, magad päevad läbi maas, uus, aga ükskord otsadest vedelen läbi vere. Vanamees räägib ikka oma suuna, sest et ETK kaptenihärra hallitavad silinuga tuleb samasugune lugu kätte, kus on ainult heina. Looneksid, näed, haud on otsas. Lambaaedu madalaks jääb Pepati nööte puhköödega ronib sinna lehma hetke sööma, just nagu seal oleks midagi paremat. Kõik-ühes hobunevas Ambla ja vaevaga Seraabude puru. Nii palju, mis asi, näite viskad niisama palju sätti äraga korjab komeeti niisugusi. Kui lind raagi sööma hakka. No küll on inimesel ja eluasju jamaga. Kuule, mine toidi, Maar, Peter, sul lihad, vintsked, jalad, lumi, tule, räägite. Yle meeldiv lõhn matile kes ajapuuduse tõttu pommil lavad entoga Jannas hakkab oma jutu otsast uuesti kinni, kordab seda teises järjes, teistel näol, nagu oleks mõni muusikatükk variatsioonides. Taat kuulab kaua-kaua seda muusikat. Viimaks katkeb ta kannatus otsa ja ta ütleb üle ahju alla. Plära ujute pooku, omassa autod, tee sina oma töö, mina teen oma, vaata siis on nagu kiriku kerjaska öeldud, kõik hasartmajas korras. Ta kaasab tehaksegi piibust ameti Pegiva kibedaks, jäätee ometi kõhtugi täidaks. Kustutaks kee suu muidugi Soovateist. Heid kuuletab jälle. Aga maitse on vait nagu sukk. Laasubient voki seisma jättes ja püsti tõustes kuule oma kontsakingad jalga ja kõrged sääred ei tule lumi üle saapa sisse. Zavod, ta lausa mats silmapilku kuuleb, et ent juba ise minema asub. Aga oota sa seda, mida ma otsin, hakata neid jalast ära võtma. Politsei Bent ja ronib redelit mööda ülesse. Viimaks ometi on koldsed Kalavinskid eide jalas ja ta lõõtserdab nendega uksest välja kaevatud, pahane? Ei, mitte põrki. See kõik on juba niivõrd harjunud asi, et pahast meelest selle juures juttugi ei saa olla. Mats lamab vaikset aega kalliks pidades Wommil kuni supimajas suitsetada. Läkastama jääb alles siis ta ronib alla Jastjuna. Et oled kusagil rabu ei anta. Esineb Viljandi Ugala teatri näitleja Sirje põldu. Valik Ernst Enno luuletusi. Rändavate vete ääres rändavate vete ääres taluk märjavate süles üksi karjapoisi, pasun laule, lõika pilvi üles. Ja nii kostab ikka sõna metsas laulus suna. Vii mind ühes viiminud ühes kauge meelita. Ja ta lõikab oma laulu taluk marjavarte süles. Ja nii hardalt kuulab süda punu häältest rada üles rändavate rändavate vete ääres nagu karjapoisi pääsu liininud, üheks viiminud ühes kauge meelitav kuma. Vaatad, kas ja vaatab? Kuidas see küll Koiusa nutulil kõrval taktiilmas köike viimaks katki kulub maisest ainest kin? Kuldset igatseks, siis anna kingad, kasekene, Anna rõivad haavakene haaval purki. Tasen kulltuuri toob metsadega tull. Kuidas see küll koju sa? Koju sinna, kus on vähe sinna üksinda, see läheb. Okas omad kingato. Okas, purpur, kuuego. Oh seal märja meelekene osta kodu, keelekene, tuul ei kanna enam, tuli, omahind on oma hull. Ma kõnnin hallil lõpmata tee kesknurm täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel. Ju lapsena teesid armastas Smi teed laulavad õhtul hilja. Need teed kui nad nii kõvad kui kee Need otsata kutsuvad joone. Ma kõnnin ja kõnniteed kõvad, kui keed, nii hallid ja tolmused, kõik need teed, need rändaja eluhooned ju lapsena teesid, armastus, mee ju lapsena kuulda. Tee juttu. Julaksina kõndi armastas Me oma lauluni laulda hallil teel. Kui polekski ilmas rutt. Tund hiline, nüüd laula lõpmata, meeligatseb tolmuta randa. Tund hiline, tee on kõva, kui kee mind hoiab, kui mõrsjaks enesele. Ei, siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata tee keskNurni täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin, otsata tee kui teedelaul. Tee helisev mee. Ja kõik on nii õhtu hilja. Mu Averuses õitseb sinivalge maa. Tuulike laulis tasa terve öö. Lumi, tärdage vana niine lehtis. Et pidin sõna muinasjutuehtes, kui uni käima tasa. Terve öö. Tuul sõber. Veel sini valge maas kandlekeeles ja Ööne laul kui kroon veel sinu meeles, kui õnn ja laul. Nii Tässa, terve öö. Ahelad on kodu, niinepuu, tuul, taredada nõiakütt, kes maa, kõik väljad 1000 vaeslapse viisid. Kõik teed veel 1000 kadunud paradiisi. Tuul taredaga Hammingunud, sinivalge maa. O inimese rada. Palun lõpeta ja õnn ja laul. Sa oled üksi tumm kui taredaga vananiini. Ja kuskil salamuinasjutt vetes kui uni kutsub tasaixi luugil. Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks. Nii hallid on eksitee, võeti kõik, nii, ükskõik, ei oleks. Ja hingetiivad niiklit, kes poleks keski janu, kus lõppenud kõik v-o eksijad eneses resid, loovad hall janu eksija sees o eksijad eneses meresid, loovad kõik mered nii eneses tühjaks joovad. Ja kõrbe on ikkagi ees. Ja edasist siiski veel sammud, lääre, halli, janu see edasi ja, ja edasi siiski veel sammud lähevad, mõtted õndsaid aastasid, näevad, et kõrbe veel otse kortsaks.