Tere hommikust. Te kuulate Raadio kahe hommikuprogrammi silmad lahti, äärmiselt hea meel tervitada telefoniliini teises otsas psühholoogiaprofessor ja akadeemik Peeter Tulviste. Tere hommikust. Ja meile tuli siis täna meerilt üks päris müstiline ja suur küsimus. Tõesti, miks inimesed on niisugused, nagu nad on? Aidake meid. Härra Tulviste. Ma mõtlen, et sellele nagu paljudele küsimustele kahtemoodi vastata, esimene võimalus on küsida, miks inimesed üldse miks inimesed üldse on niisugused, nagu nad on, niisama nagu saab küsida, miks koerad on niisugused, nagu nad on või miks karud on niisugused, nagu nad on. Ja kui loomade puhul saab öelda seda ainult loodust uurides, miks nad niisugused on, siis inimese puhul on asi keerulisem, sest inimese puhul oleneb ka sellest palju, missuguses ühiskonnas kõlab. Nii, et inimese puhul on veel raskem sellele küsimusele vastata. Aga kes tahab selle asja üle mõtelda, ise seda vastust otsida, siis ei ole vist paremat viisi, kui tuletada meelde, missugune oli ta ise ja olid lähedased inimesed 15 aastat tagasi ja missugused nad praegu on. See on üks näide niisugusest suurest muutumisest, mis on seotud sellega. Ajaloos sünnib teine võimalus, seda asja vaadata on igaüks meist on jäänud mõnikord imestama mõne konkreetse inimese puhul püha haljastus, miks ta niisugune on nagu tavaline. Ja sellele on, on veel tunduvalt raskem vastata, siis me oskame või teadvus oskab üht-teist ütelda selle kohta, mis sünnipäraselt tegurid inimeste võtavad. Geneetika on väga kiiresti arenenud ja seal on tõepoolest juba võimalik paljude asjade kohta öelda, miks inimene on vasakukäeline, miks tal on ühed või teised haigused ja nii edasi. Aga mis puudutab neid asju, mis on kultuurist tingitud, siis laps hakkab peale lapsepõlvest seletamine. Kõik need asjad on tähtsad, mis inimesele ette tulevad, nii et et see on üks suur seletamine alates loodusest ja lõpetades inimesega kõigega, mis tema elus on juhtunud, aga öelda, et me praegu kõiki neid asju oskame täpselt kirjeldada, oleks patt jamale. Aga need, ühesõnaga sellele ei olegi ühte sellist nagu nagu lihtsat vastust, ma saan aru, aga mõnikord on niimoodi küsimusele jah, kindlasti mitte olla ühte lihtsat vastust jah, et, et vähemasti hakkasin mõtlema ise nagu selle peale, et inimene, eks ole, seostatakse sageli sellega, et inimene ikkagi on osalt nagu no ja siis väideti, et väga palju asju tuleb sealt looma juurest õige ja siis on see mõistuse osa, mis loom pluss mõistus, et kas sellepärast on inimene selline, nagu ta on. Et nagu ma ütlesin, ühed asjad on need, mis on loodusest ja teised on need, mis ei ole loodusest või tulen tulenevalt sellest, et inimene on teistsugune olend kui teised loomad. Ma ei oska seda paremini seda põhilist erinevust kirjeldada kui selle toreda looga, kui üks mees küsib teise käest, et kas saab ette kujutada veel suuremat imet, kui see, et rändlinnud lendavad, leiavad teed ilma kaardi ja kompassiga ja teine ütleb, et muidugi saab. Veel suurem ime oleks, kui nad leiaksid teed kaardil. Inimesel on käepärast niisugused kultuurilised vahendeid, mida loomadel ei ole. Lootus on läinud täitsa teist teed siin. Jaa jaa. Aga ütleme, kui me jätame siin on näiteks selle geneetilise tausta natuke kõrvale jätame ka võib-olla isegi sellise kultuurilise situatsiooni kõrvale, et kuidas on võimalik selline asi, et näiteks ühe pere lapsed, kes on kasvanud ühesuguses keskkonnas ühesuguste vanemate poolt sarnane genofond, on neil, et kuidas on võimalik näiteks ainult üks aastat vanusevahet, et nad võivad osutuda täiesti erinevateks inimesteks. Kõige paremini on läbi töötatud see osa, mis puudutab seda, kumb laps on noorem, kui laps on vanem, sellepärast et see, kuigi see vanusevahe võib tõesti olla üks aasta ja suur erinevus võib tuleneda sellest on ühe või teise lapse positsioon perekonnas ja kuidas näiteks vanem laps lepib sellega, et tal on noorem õde või vend juurde tulnud, kuidas noorem õde või vend lepib sellega. Et vanem laps, see on ju selle võrra tõhusel tublim tegutseja, et aasta vanem on, see võiks olla kasvõi üks väikene näide sellest, et kuigi paljud asjad ühe pere lastel lastel on ühised, aga juba see sünnijärjekord ja sellest tulenev roll perekonnas ja võimalused perekonnas võivad olla kardinaalselt erinevad. Alfred Adler on see, kes on sellega kõige põhjalikumalt psühholoogides tegelenud, kelle raamat inimese tundmine on ka eesti keeles olemas. Aga kui rääkida veel raamatutest, siis milliseid raamatuid härra Tulviste soovitaksite inimestel lugeda, kes just sellesama küsimuse vastuse saamiseks, et miks inimesed on niisugused, nagu nad on. Tagasi andis Tartu Ülikooli psühholoogia osakond välja niisuguse raamatu, mille nimi on isiksusepsühholoogia üldarusaadavalt ja, ja tänapäeva tasemel lumest kenasti kirjutatud. Seda soovitangi. Kas on mingit sellist raamatut, mis ei ole tingimata seotud teie valdkonnaga, aga mis on kuidagi selline, avaks inimese loomust väga-väga hästi. Sellega psühholoogia tegelebki hingepsühholoogia uuribki ja hing ongi see, mis teeb inimese teistsuguseks kui teised loomad, niiet psühholoogiast mööda siin mitte ei maksa proovida. Nii et kuritööd ja karistust ei ole mõtet lugeda. Kindlasti on mõtet lugeda, aga see ei ole küll teadusega, vaid rohkem teada saada, teinekord kui seadusest, nii et kunst kindlasti oma vahenditega ütleb ka inimese kohta palju. Suur tänu, härra Tulviste, ilusat hommiku jätku.