Tere jälle kuulama rahvateenrite saadet ja täna on laupäev ja ma usun, et väga suur osa meie kuulajatest on täna põõsa vilus või, või kusagil jahedamas kohas, sest kuumus tahab ka Eestimaal hinge seest võtta. Täna on stuudios sellest hoolimata nagu reklaam ütleski, suud ei hoia kinni. Rain Veideman, tere hommikust, Sulev Valner, tere hommikust ja saatejuht Mart Ummelas ja ja ma pean ütlema, et Eestimaa kuumus on küll tõsine, aga ma isiklikult olen hästi treenitud. Nii et kaks nädalat märksa kuumemas kohas, nii et ma ütleksin, et kannatage. See on ainukesed nädalad võib-olla Eestimaal, kui tõesti on soe ja ilus ilm. Tundke sellest rõõmu, mitte ärge kurt. Soomlastel ja meil endilgi on ju tegelikult üks päris hea kõnekäänd, et ega kuumus konti ei murra. Ja praegu just on kõige sobilikum Aege Luubalus vaelvatele inimestel, kes saavad oma radikuliidis seid kehi küpsetada. Aga muidugi Südamehaigetel on muidugi probleeme, teistel on jah, suur ei maksaks peenrale minna mingil juhul. Lubakile kuskil siis võti teadvus kalduda. Ei tea, mina ei saa tegelikult üldse aru sellest jutust, et kannatage ja kannatage ja püüdke Ma ei kannata. Mida, mida me siis kannatama, jah, tõesti, talvel külma käes ja ja siis kevadel ja sügisel kannatame seda, et ilm on kuidagi kole ja millal see ilus suvi ometigi tuleks ja siis, kui see ilus suvi käes on, siis kes kannatame? No võib-olla see rahvusliku omapära muide. See video on täiesti omal kohal, sest et minu hea kadunud sõber peapiiskop Jaan kiivitaja üsna tihti puudutas seda, et see eestlaste Maximalism kõikides asjades, mida nad püüavad, on nende vastukaaluks on pidev hädaldamine ja, ja et ei ole ikka rahul selle olukorra, mida, mida nendele jumal on kinkinud või andnud. Et nad tahavad ikka rohkem saada. Vaata, eestlastel on olnud raskusi eriti viimastel aastatel esineda ühise rahvusena. Et mina nüüd väikesel reisil nägin, kuidas Itaalia rahvas suudab ühineda ühiseks rõõmsaks pereks pärast suvalist jalgpallimängu ma mõtlen võidetud mängu loomulikult. Et seal on midagi erakordset. Noh nagu me teame, itaalia kui riik on üsna noor, ta ei ole palju vanem kui Eesti riigina originaalsus, riigina, ühendatud erinevatest hõimudest lõppkokkuvõttes ja nagu me teame, itaalia keel sai riigikeeleks alles viiekümnendatel aastatel pärast seda, kui tekkis üleriigiline televisioon, mis alles ühendas kõik itaalia erinevad maakonnad, erinevad keeled, siis on küll ja see on sinu jaoks fakt kuulamine Modorneri. See oli väike vahe reklaamida pärast uut ringhäälingu seadust ilmselt teha enam ei või. Aga aga siiski jõuame seal Itaalia jalgpalli. Meeskond muidugi ei ole mingi suvaline jalgpallimeeskond, vaid ikkagi Eestil nagu Eesti midagi sellist vastu panna, muidugi jalgpallis ei ole olnud ega, ega jaka. Aga mis siis ühendab itaallasi, nemad taolisi ühendab just see noh, ühine rõõm või ühine võitvad siis nad tunnetavad, nendel ongi jalgpall nagu selline ühendav tegur kogu riigi jaoks. Tegelikult see ongi kummaline, noh nagu väga vähe on ja siis siis kui on jalgpallivõistlus, siis tuuakse lipud välja, siis lipud lehvivad, kõikidel majadel, kogu selle aja lippudega sõidetakse mööda tänavaid, marsitakse, hüütakse. Vot me räägime siin, et Eesti lippu ei noh, piisavalt jaani jaanipäeval, ma ei leia neid nii palju, aga, aga noh, nende on see noh, osa sellest rahvuslikust identiteedist, millestki suuremast. Sest no tõepoolest, Itaalia ei ole ju mingi homogeenne maa, seal on väga erinevalt jõukuse poolest inimesi erinevate kultuuritaustadega, isegi religioosseid erinevusi on maakonniti. Aga, aga noh, ma ütlen, et Eestil ei ole nagu sellist ühendavat tegurit jalgpalli ei ole, mis meil võiks olla siis selle asemel õlu, näiteks ma just ütlesin, et noh, et võib-olla õlu on sellist eesti rahvast ühendav, vähemasti neil päevil. Kui nüüd sellest suurest õllesummerit on kujunenud, ma ütleksin, alternatiiv ju laulupeole juba? Jah, ma ütlesin nagu kuidagi tõsise kultuuri professori Jah, vastastikune kirumine ühendab muidugi neid ka ja siis üksteise söömine, jah, aga. Ja see on tõesti väga vana nähtus, aga aga tõsi, mitmed rahvad kurdavad sedasama, et kas selle tiitli peale ometi on palju. Aga mis puudutab õllesummer isse, siis minu lähedased käisid seal ja käisid, käisid. Korrake lõõri professorina ja väikeste lõõts. Pildid ühingu kontserti käisid kuulamas ja jäid väga rahule sellega ja üldse see õhustik siiski nendele hoiatustele ja, ja, ja sellele niisugusele teatud eelarvamusele, mis aastatega kujuneb, see pidi, see siiski vähemasti nende meelest ei olnud nii õudne, nagu nad kartsid olema, nii õudne. On ju kohe aastaid on öeldud, et õllesummer on, on oma pidu ja nii edasi, aga nüüd on nad väidetavalt seda väga tagasi tõmmanud ja isegi reklaamides enam õlu ise ei domineeri. Ta ei saagi keegi Postimees peaaegu et tõestas, et alaealine väga lihtsalt ei saagi. Jah, Kanal2 siiski tõesti, võib-olla väga õudseks ei saada minna, sellepärast et asi on nii kallis, lihtsalt jah, jah, see on küll, muide mõtlesin veel välja, et mis on kõige parem alkoholivastase võitluse nii-öelda retsept, jooge kalleid napsi. Palju juua. Ja, ja see, see, muidu asi see, kui me räägime rahvapeost, siis rahvapeona tõesti ei saa reklaamida niisuguseid üritusi, mille sissepääsumaks on ainuüksi juba 120 505, ma ei tea, noh, üle 100 krooni igal juhul. See sel juhul rahva rahvapeo tiitlile, sest selle eestab ju pääsuni peole on juba takistatud juba rahaliste Nad tundub, et Eesti inimesed on oma viimased säästud nii-öelda välja kraaminud. No seal on Eesti inimesi, milline protsent on juba välismaale, sest nagu me Metallica kontsert puhul nägime, eks ju juba oli ava arvati kuri kolmandik võis olla vist isegi välismaalasi, et noh, ma usun, et ka praeguse õllesummer ikkagi vägagi ahvatlev unist turistide jaoks. Pärast on tehtud üsna suguseid kokkuvõtteid ja nagu Sulev või me oleme lugenud, et tegemist on ikka väga edukalt. Kasumlikku projektiga ja võib-olla nüüd sellel teemal tahakski paar sõna veel rääkida. Muidugi kui nad See on tõepoolest see areng, läheks nii nagu Rein kirjeldatut ma nüüd paar viimast aastat küll käinud ei ole ja see aasta ka ei kavatse ta põhimõtteliselt, ma ei ole kunagi käinud seal. Nii et ma oleks ise sissepääsupiletit ostnud, vot see on minu jaoks nagu selline. Hingan paar korda kutsutud lihtsalt, et ma mingi mingi kutse, kas sa saaksid mõne hea sõna pojad, saatja, selle sõmer kohta, siis ma olen käinud. Ja noh, ei poeta seal. Nii et, aga, aga see on, et, et tõesti, kui see nimi õlle sealt eest ära kaoks ja sellest sakslus kultuurne suur suveüritus siis äkki juba võiks minna. Aga, aga noh, senisel kujul siiski jah, on see minu jaoks natuke. Ma ütleks, et natuke niisugune põhimõtteline küsimus, et mina oma raha sinna ei vii, vot mina ei, ei ole viinud oma raha kuhugi kasiinosse. Ei õllesummerile ka. Kui, kui tuleb lihtsalt ilus summer, siis, siis võiks juba kaaluda. Ja mingis mõttes on see nagu noh, tegelikult ta nagu naljakas, vaata, kuidas seal see kahel toolil istumise igas mõttes kahel toolil istuda. Ilmselt äriliselt jõuame ka selle kahe tooli küsimuse juurde, aga noh, see kahel toolil istumine, et tahaks nagu olla õllesummer ja tahaks nagu üldse mitte olla seotud kuidagi selle mainega, mis seostub siukse suure joomisega. Et see kõik, see on kuidagi niisugune, noh, võib-olla see on mingi meie. Ma olen mõelnud isegi, et seal mingi meie ajastu, praeguse niisugune fenomen, see on mingi selline säästumarketi fenomen, kus sa pead nagunii-öelda hästi. Noh, kus äri äri läheb nagu hästi kujul, kus on nii-öelda selline tõeline rosolje on kokku segatud kõigest, mis nagu tegelikult nagu noh, stiilses mõttes nagu kokku ei sobi või noh, see on nagu mingi kvaliteettabloidi tegemine õhtulehes, eks ole, kuhu segatakse kokku rosolje tabloid ja samas on noh, mingid hästi toimetatud osad ja. Mis suunda nagu näiteks spordiosa, mis nad seal alati väga tugeva müra Ja, ja mida tundub, et näiteks Postimees tahab üha rohkem niisugune olla, sest see tundub justkui nagu edukas olevat ja siis on see õllesummeri efekt, siis on, tõesti vaatad neid, meie, ma ei tea, kas või kauplusi, kus püütakse müüa nii-öelda siga ja kägu sulle korraga, eks ole, ja kõik on kuidagi niiviisi mõtled, et sellest poest asja tegelikult ei peaks saama. Aga vaata, minul tuleb just paralleel, millest sa rääkisid selles mõttes ikkagi laulupeoga tagasi, et kui omal ajal laulupidu sündis Eesti rahvusliku tõusu ajajärgul, eks ja siis ta oli algselt klerikaalse või sakraalne sihukene, noh, vaevu vaimuliku, selle võimendusega headele kommetele. Korralikule käitumisel kõlblusele suunatud, eks ju nagu inimeste Stahli parandamiseks, sest rahvusterviku saavutamiseks on vaja tugevat moraali sellist selgroogu. Et noh, et see summer on selles mõttes nagu kujunenud nagu uue Eesti taasiseseisvunud Eesti mingiks sarnaseks nähtuseks, milles jällegi peegeldada väga selgelt need ühiskonna nagu väärtushinnangud või hoiakud või pürgimused. Et see on kummaline võrrelda, eks ju, kuidas ta sises või iseseisvunud riik ja taasiseseisev riik on niivõrd erinevad erinevates ajastutes, eks mingil määral seesama asi on muutunud nagu farsiks, eks ju, see laulupidu, mis omal ajal pani aluse Eesti rahvusriigi sünnile, eks ju osa osaliselt, eks ju, nüüd on muutunud farsiks õllesummeri näol, eksju, kus me nüüd ehitame uut eesti riiki mingis Euroopa katla ära farsiks. Võib-olla Digijate laulupeoga on ta ikkagi. Laulupeol juuakse õlut ju täpselt sama palju, Ma arvan ja muidugi mitte palju vähem kasutaksin üht või teist sõna. See on tõsi küll, ma arvan, see võrdlus laulupeoga on ikka üldse tegelikult kohatuna kuskil vahepeal see õllesummer isa püüdis seda võrdlust nagu sisse tuua, aga aga üldiselt on ikkagi ainult see tegemise kohti ja see, et suur inimhulk on asjaga segatud, noh nagu on nagu sarnane, aga ega seal muud väga palju. Laulupeost helistab muidugi totaalselt see asjaolu, et tegemist on erinevatest fragmentidest nagu öeldakse, püüdsis igale põlvkondlikule maitsele. Pakkuda midagi ühes suure, ühes teatavast territoriaalsest. Ühtsusest. Kusjuures mitte piirdudes enam sugugi õllega, vaid vaid seal on ju ka muid poisid ja tüdrukud lava, eks ole, mu elu ma mõtlen, ookean, rääkimata lavadest jookidest, mis kangemat suhtelise ja, aga seal on alati mingid veini telgid olnud ja ma ei tea, kas need on nüüd puhas eluehituse ja sellest ma ei tea, ma olen selles mõttes. Me oleme ikka nii võhikud. Ma tahaks. Lihtsalt tegemist on tõepoolest suure üritusega ja mõnes mõttes nende suveürituste niisuguse. Noh, kas jutumärkides või lihtsalt öeldes ka kroonijuveel iga asi on nimelt selles, et minu meelest Eesti on jagunud ka aastaaegade pooles täiesti kaheks. Kui tuleb suvi, siis on kõik, tähendab see kogu eksiku tuuritööstus või see töötab metsikul meelelahutuslikum niisuguses rütmis ainult üksikud võib-olla teatrikollektiivid Nargen Opera siis viinistuse Draamateater või teatrit, kes püüavad sinna vahele. No 90 99 vahe aina rohkem ja aina rohkem püüavad. Seal vargamäe kuningriik ja, ja need projektid, mis on seotud, aga, aga see on selle taustaks, on ütleme tervikuna tuur, tuuritamine, suve tuuritamine, tuurid, kõik ansamblid, tähendab, inimesed peaksid nagu jooksma mööda Eestimaad ringi hommikuse reklaamegi, siis on niimoodi igal päeval on kuskil mingisugune kümmekond või rohkem kas siis tuurimine, vabaõhuetendust ja nii edasi. Nii et see on, ilmselt on siis turg niisugune ja. Ei, minul ei ole midagi selle vastu ja mul ei ole ka üldse absoluutselt selle vastu, et inimesed käivad seal summer, aga see on igaühe vaba valik jumala pärast. Me oleme liberaalses ühiskonnas. Küsimus on nüüd jah, iseenesest selles, et mida mille, mida kompenseeritakse sellega, eks, mis tuleb, miks see tuleb millegi asemel või mille asemele ta tuleb. Muide, see nii-öelda õllesummer tuli rock summeri siis kasvas välja, eks ju, kui rock summerit enam ei õnnestunud korraldada, sest noh, lihtsalt raha ei olnud nii palju ja ma ei tea Eesti maksupoliitika ja kõik muu, eks ju, viis selleni, et noh, välismaa artiste saab need tuua siia vaid niimoodi paar-kolm tükki aasta jooksul, eks ju. Nii palju seda nime sealt üle ja raha on, aga unustad ühe asja ära, miks ma seda seostan laulupeoga seepärast, et see toimub lauluväljakul. Siis see, see on ju väga-väga selge seos ju. No ma ei tea, kui meil toimuks Estonia teatris, eks ju, noh, ma ei tea, striptiis, eks ju. Siis ma arvan, et võib-olla tekiks teatavaid küsitavusi selles, kas see kultuurikontekstidelt sobib sinna. No võib-olla siin ongi nüüd jälle hea areng see, millele Ringo viitas ja mis loodetavasti siis nii on, et et see õllesummer püüad nagu vabaneda sellisest läbu mainest ja muutuda nii-öelda kultuurseks kultuuriürituseks. Mis seal siis, mis ilmselt? Rahvakultuuri sõide laiemas mõttes. Kes ilmselt ilmselt ka peegeldab mingit üldisemat ühiskondlikku hoiakut, et, et kui me nüüd ikka vaatame enda ümber sel aastalgi, seda ei ole enam niisuguse rullnokkade suvetuuri aasta see aeg on läbi, see küll, eks ole, ei ole enam selline ja ei ole enam selline läbu aeg, et natukese juba nagu ma ütleks, nii et ühiskond oma natuke jõukamaks saanuna ja võib olla ka lihtsalt natukese edasi arenenuna või natukese seda seda suurt muutust läbi noh, rohkem selja taha jätnud, on hakanud siiski üks stiilipuhtamaid asju nagu eelistama. Et me, me oleme natuke hindama juba kvaliteeti kõrgemalt, et see just niisugune puder ja kapsad tüüpi üritused, nagu ma siin alguses ka kirjeldasin, nagu see õllesummer ikkagi loomu poolest ikka veel on. Jah, muidugi see, see on tegelikult selline vaese ühiskonna üritus, minu meelest. Nüüd on sinu kord, sinul on vähemalt. Hüpotees, et see on tegelikult sellise vaese ühiskonna, et siukses vaeses ühiskonnas, kus tahetakse nii-öelda ühe raha eest kõike korraga saada, eks ole, et umbes, et nagu sa tahtsid umbes minnes, ma ei tea, turismireisile hästi vähese raha eest kõike korraga saada. Et selle summa keerasid bussi põrandal. Õllesummeri ütleme mentaliteet on ka nagu olnud sellele, et sa, et sa siis lähed sinna, sinna ühele platsil on, sa saad korraga õlut juua, pentsik peid ansamblist just, ja mida kõike veel, eks ole, targid kõhu täis, et juba noh, tänasel hetkel ilmselt inimesed on hakanud rohkem hindama, et kui ma tahan ikka kvaliteetselt süüa siis ma lähen sellisesse kohta, kus sööb söögiga. Ja oled koos teiste eestlastega tunned ühist rahvuslikku identiteeti ja kui ma tahan kvaliteetset kontsert Te kuulata siis ilmselt sellises, no ma arvan, et seal õhustikus ikkagi nii palju kui mina mäletan ka mõnda varasemat kogemust ei ole väga kvaliteetne, kontserdi kuulamine võib-olla natuke seda, seda lällamiste lärmi on ikka natuke palju, eks ole. Selle selle seda vahet, mis tähendab vabaõhukontsert ja mis tähendab tõeliselt noh, kõrge kõrgele kunstilisele tasemele pretendeerivat publiku ja, ja lava niisugust kindlat kooslust silmas pidava kontserdi vahe Vaata kui keeruliselt ütlesid hea kontserdi asemel seda tajuda. Tajude ole, on võimalus tajuda ka, et kui näiteks need mingisugused klassika suured esitamised on tulnud, siis need on ikkagi tegelikult on meelelahutuslik selline münt juures, et nad ei saa minna ju niisuguse repertuaariga publiku ekse, mis. Nõuab tähele, iseenesest ei ole halb, kriis on, ei meelelahutuse kvaliteet, kvaliteet peab olema, selles mõttes ma ütlen, et kõla hamburgerikultuur, mis läheb üle kuigi igal pool ei lähe. Parandamatu optimism, soovitus on see tõeliselt hästi, kõlab ikka üks korralik laulupidu ja jumal tänatud, et neid iga nelja aasta, ega ma sellest laulu häälekest ikka juhuslik, räägime siin enne saadet ka natukene Sulevi kaasasime tänane muide Postimehes tehtud provohansorist ju lausa nädala persoon. Oli vist Postimehes ma olen, ma ei suuda taas eristada Päevalehes, oli jumal oli Päevalehes oli jumal, soovitas uue põdrale kirikusse vorsti ja õllekraan, täpselt sama. Nonii. Aga, aga nüüd, kui me nüüd vaatame seda ikkagi seda lauluväljaku fenomeni, nagu väidetakse, et selle aasta kasum ju noh, peaaegu andis, ta on kahekordne eelmise aastaga võrreldes või isegi rohkem, eks ju. Et tegelikult see on äriliselt õudselt edukas ettevõte, ainult noh, küsimus ongi selles, et millel põhineb nisugune äriline edu, eksju, eks see põhinebki suurel määral selle lauluväljaku fenomenile, inimesed tulevad sinna. Neil on kasutada ikkagi väga suur plats, eksju, kus tõesti on võimalik 10 lava püsti panna, eks ju. Väga raske oleks seda teha kusagil Pärnu maanteel, saue saue mõis aku taga, eks ju. Jah, aga noh, siin on nüüd kaks küsimust, eks ole, üks on see, et selle asja sobivus lauluväljakule, mis ilmselt siin nagu esile No ma isegi sobivusest nimi oli natuke hullemaid asju, kuid ütleme nii, et, Tol ajal võib-olla juba romuralli läinud küsimus, eks ole, et, et see oli ju ka aastaid tagasi taeva korral ja aga, aga teine küsimus on muidugi see, et, et nüüd sel nädalal nagu Eesti Ekspress kirjutab, on ju täiesti selge, et õllesummer-ist on saanud ikkagi lauluväljakuperemehe perekonnale. Eks ole, et kui seni püüti vähemalt kuidagi juriidiliselt oli kõik korrektne teemal, et et justkui seda õllesummerit korraldavad firmat omas justkui keegi teine, siis enam ei ole ka see nüüd on ka selgelt, eks ole, Riho Rõõmus ja kui lauluväljaku direktori elukaaslane oma põllesummeri üritust korraldavad firmad. Ja noh, siin võib muidugi nüüd hakata. Vaata, kui ilus elukaaslane saab olla korraga elukaaslane. Nonii, on saatusekaaslane kaadeelile, aga. Et ütleme, et siin on postimehest hästi tugevalt nagu rõhutanud ikka seda seda liini ja siin on seltskonnaajakirjanduses palju räägitud, et tegu on niisuguse hästi kindlameelse naisterahvaga, et et see, tema mees töötab lauluväljakul, et see, see ei mõju üldse, et see, need on kaks täiesti eri asja, eks ole, et et see on muidugi need, ütleme noh. See oli vist eelmisel aastal, oli selline huvitav tema nii-öelda villa partituuris, see on nagu huvitav, huvitav tõlgendus. Minul oli see kaks aastat nädalast nagu juriidiliselt. Vot see on nüüd huvitav tõlgendus, et kui, et kui, kui, kui ütleme noh, ühe perekonna puhul on tegemist noh, nii-öelda kaaslastega, kes on väga tugevad isiksused ja, ja nii-öelda Kas parteiliste seost nagu siin ei otsi ei taha nagu aastaid otsitud ja noh, see sind ei häiri. Ei, ütleme nii, et see on nagu noh, see võib-olla hakkab häirima mingis järgmises nii-öelda tasemes aga antud juhul nagu küsimus lihtsalt selles, et kui noh, nagu kas öelda, et, et kui me, kui me sama minule nagu tuleb kuidagi kohe meelde kuidagi Ain Hanschmidt ja kõik see, mida, mida nagu eelmise aasta sügisel kuude kaupa nagu Eesti avalikus arutas mis sobivad sobimatust, eks ole, et kus ja kui sa ikkagi mingil ametikohal töötades selgub, et selle asjaga nagu vägagi seotud mingi teine üritus osutub tegelikult olevat noh, kas sinu enda või sinul väga lähedaste inimeste omanduses, eks ole, siis siis selle asi kuidagi selle kohta nagu leiutategi ikkagi kokkuvõttes väljend, et juriidiliselt on kõik korrektne loodetavasti ka antud juhul, eks ole noh, ka võib öelda, et elukaaslased võib-olla isegi juriidiliselt ei ole ei ole täpselt seesama, mis abikaasad. Aga ma olen seda sisuliselt nimetada. Marje Hansar tegeleb Metzeenlasega, ta peab üleval meie kultuurihällilauluväljakut, muidu läheks pankrotti aknad. Marje Hansar toetab seda oma tagasihoidliku üritusega. Kas lauluväljak haldav Firma on siis riigi omanduses või linna või linna linna omanduses, jah. Tuleb jah, küsimus sellest teatavast parteilise osast ka kindlasti mängu, eks, ehk. Küsimus ei ole nüüd. Linna juhtkond on juba külastanud. Oli, tuleb, asi. Noh, et, et see küsimus ei püstitu on seotud sellega, et juhtumisi lauluväljaku juhi ja linnavõimude parteilisuse nagu katud Et kas alati kattunud muidugi, sest me teame, et siin on ka teisi linnapäid olnud, vahepeal aga. Aga midagi ei ole muutunud? Ei ole. See on isegi mõnes mõttes nagu, nagu huvitav, et see on üks huvitav teema, mis tuleks nagu lahti rääkida, minu meelest. Aga mina olen neid teemasid nii palju räägitud, et kõigile tundub juba, et ei paku kellelegi huvi ja see jäetakse lihtsalt kõrval ja ka huvitav, et kas siis kõigil on kõik selge nagu nad või, või teisipidi, et kõigil on küll öelda, sest enamus on nagu selge. Mu küsimus enamusel on selge see, et Rehepapp pluss et see kuulubki eesti äri nõndanimetatud jutumärkides kultuuri juurde ja, ja Eestis on nagu see valge, hall ja mustkapital niimodi kaunilt segunenud vormudest sinimustvalgeks kapitaliks. Ei, minu meelest on tegu Ei, kahtlemata on tegu hea äriideega. Kahtlemata selle õllesummeri tegijad aastate jooksul on, on teinud väga. Ja kuna on tegemist monopoolse üritusega ja ükskõik Võib-olla ütleme nii, et ma arvan, et iga soss-sepp sedasama asja ei oleks teinud, mis on tänaseks tehtud õllesummer iga selles mõttes tuleb au anda, seda on tehtud hästi, eks ole, ja tõenäoliselt ainult sellest, et sa teed midagi lauluväljakule diis, eks seal lauluväljakul igasugu üritusi tehtud ja ei ole kõigist sugugi saanud sellist edu, et asja. Et selles mõttes tuleb au anda, et seda on tehtud hästi. Aga minu jaoks on nagu küsimus, vähemasti kui me vaatame isegi mitte minevikku, vaid vaataks tulevikku. Kas järgmisel aastal me räägime jälle seda, et me ei saa aru, et mis tooli peal üks perekond istub, et kui sa nagu korraga istud siin ja seal, et et peaks nagu valima, tegelikult? Sellega juuri või sa teed seda, haldad seda, kes vägagi ühelt poolt väljendi elukaaslane, see seletab kõik ära, ei ole mingit juriidilist sidet. Noh, nüüd on vist menetluses on minister langi poolt algatatud eelnõu, mis võtaks ka vaatluse alla nii-öelda lähikondlaste majandushuvid, eks ju. Selliste asjade puhul võib-olla see võimaldab. Kuigi ma ei usu, Hanschmidti juhtum näitas, et mitte midagi ei ole võimalik ju tõestanud, on, pigem vastupidi. Me loeme täna tänu Schmidtile niimoodi ikkagi Silja Line'i ost õnnestus ja nii edasi, hind löödi alla ja nii edasi. No ma ütlen, et me oleme vist jah. Eesti Raadio ja meie siin oleme ikka liiga väiksed tegijad. Uuriv ajakirjanik, majanduselu, nagu öeldakse, tegelikesse telgitagustesse, sellest rääkigu Hans Luik oma saates ta vist ei räägi küll enam, noh, räägib siis Rein Kilk, Nemad rääkigu seal oma saates, nemad teavad, sest nemad ise tõmbavad seal nöör. Aga meie siin mingeid nööre ei tõmba. Meie siin üritame kuidagi meie esitame, küsib meie ainult küsimusi, jah, piinlik, teinekord võib-olla ja niisugusi vallatuid, aga, aga me kindlasti ei tea kogu seda mustust, mis seal taga toimub ja parem ei tahagi teada, ei taha käsi määrida. Ei, ma nagu kogu mustust ei taha kindlasti teada, aga vot see asi jälle minu meelest on kuidagi niivõrd tegelikult tõepoolest asi ei olegi segane, vaid asi vastupidi, tundub olevat suhteliselt selge, et see asi on suhteliselt selgelt nii, nüüd, eks ole, kus noh, enam-vähem on selge, et firma omanik ja lauluväljaku peremees nagu kattuvad sisuliselt ikkagi nii-öelda, et selles mõttes, et siin nagu minu meelest selles olukorras ei ole isegi isegi vaja nagu otsida mingeid noh, peast küsima lihtsalt, et kas meil on mingeid mängureegleid või meil ei ole mingeid mängureeglid ja siin ma kujutan ette, et seda küsimust on väga lihtne just nimelt. Tõeliseks ajada, et seda on väga lihtne öelda, et Suleiusatakse jälle Keskerakond. Meie aja partiiliseks, ärme ruttame, ei ole selles, et see, ma arvan, et selliseid Võtame küsimuste kätte Eestis on kaks suurt võimast pädevat süsteemi, maksuamet ja riigikontroll. Ja kui me oleme lojaalsed, usaldame oma riiki, siis varem või hiljem siiski need. Ja sulle öelda, et näiteks Itaalias on, on kolm politseid, on kohalik, politsei on karabineerid ja maksupolitsei. Itaallased kardavad kõige rohkem just seda viimast. Igas kõige väiksematki külas ja linnas. Maksuametnikud Soomes on tõeline hirm kõikides tsiviliseeritud riikides, mis on jõudnud oma demokraatia ja sealhulgas ka majandusliku arenguga sinnamaani, et tõepoolest igaühe jaoks on tähtis reeglite aus järgimine on need, kes seda kontrollivad ja, ja jälgivad, on kõige autoriteetsemaid ja kõige kardetu. No vot eile BNS tuli teatega välja, selle nii-öelda taustad alles alles avanevad, eks Tartus avastati ju nii-öelda arvevabrik, millest võib-olla läbi käinud sadade miljonite eest fiktiivseid käibemaksu tagasi. Selles mõttes müts maha meie siis. Maksu- ja tolliameti ees just ega, ega see ongi tore, et viimastel aegadel, nädalatel ja kuudel ja isegi võib-olla on viimase aasta jooksul on tõesti maksu- ja tolliameti tegevuses näha positiivseid nihkeid, et on meil riiki küll, on meil riiki küll, jah. Aga ma ütleks, et aga me ei ole kadedus, rõõmustame koos selle keskmise eestlasega, kes tegelikult tahab, niisugust võib-olla tahabki, kui nad sinna tuleb, siis ta tahab niisugust. Ma veel kord tulen selle juurde tagasi, et see on meiega isiklik probleem siin, et meie ei taha väga. Aga haavad minge ja tundke rõõmu jumala pärast, eksju inimestel on väga kummalisi erinevaid harrastusi. Aga, aga nüüd minnes selle teema juurest, millele me oleme taas hardanud ehk liigagi palju tähelepanu Selle nii-öelda järgmise astme juurde ehk selle poliitilise seotuse juurde sina, Sulev tahtsid tuua näite ikkagi sellest maavanemate küsimusest, et miks maavanemad peavad olema ikkagi poliitiliselt määratletud, et kui me sellel teel edasi läheme, siis tõepoolest eks ju noh, üha rohkem see riik, aga tegelikult päevapoliitika küsimus päeva poliitik hakkab tungima meil meil nii-öelda sellesse avaliku sfääri, kus peaks nagu olema kõikide kodanike, kogu ühiskonna huvid võrdselt esindatud. Just Saaremaavanema määramisel niisugune politiseeritud protseduur, ma isegi, ma ei tunne seda uut maavanemat võimalik ja ma ei ole ka aru saanud, kas ta isegi täpselt nüüd väga parteiline on. Võib-olla ei ole, aga see, et tema määramine peabki nii-öelda, nagu seisis pikalt ja pikalt selle taga, et üks partei pidi pakkuma oma kandidaadi ja see oli ju läks sellise komöödia, nii et et eelmise, Saare maavanema kohusetäitja volitusi pikendati kolme kuu kaupa järjest 13 korda. Aga tõesti, kui hakata nagu mõtlema, eks ole, kuidas inimese volitusi 13 korda järjest kolme kuu kahte pikendatakse, siis see on üks, üks, üks, üks naljakamaid absurd. Ime, et tal ei ole veel südameatakk tulla. Mis nagu saab, eks ole, tuleneda sellest ja ja see kõik on toimunud ju suhteliselt vaikselt ja, ja lühikese aja jooksul, sest alles viimaste riigikogu valimiste ajal veel ütleme oli ikkagi meil selle maavanematega, nii et noh siis nad siis umbes olemasolevat maavanemat massiliselt parteistusid ja osutusid teatud nimekirjades skandideerijaks ja see kõik kõiki meid ju üldiselt nagu natuke üllatas püüdmise see oli siuke hääle püüdmine aga, ja sealt peale, et kui mõelda, et see on toimunud nüüd paari viimase aasta jooksul kuidagi enesestmõistetavusega. Et jälle üks riiklik niisugune struktuur on, on muudetud kuidagi noh, nii-öelda absoluutne kuidagi enesestmõistetavalt parteiliseks, kusjuures varem ütleme et ega, ega me ei saa öelda, et varasemad võimul olnud valitsused ja varasemat teised parteid ei ole riigis ühte ja teist asja parteistanud. Aga seda on saatnud niisugune teatav häbenemine, eks ole, see on see, see on olnud asi, mis, mida ei ole hea toon teha. See on olnud asi, mille puhul mille, kui ajakirjandusvälja kaevab, et näete, sokutasid oma mehe nüüd sinna maavanemaks, eks ole. Noh, seda on varem ju teame ka näiteid, et oli, aga sisse oli alati niisugune asi, et siis pütiga eitada, et ta on muidu väga tublim see, see, see ei puutu üldse asjasse. Mõne parteiga seotud on, see oli sihuke asi, mida, mida ei olnud hea toon teha. Et täna me oleme suhteliselt järsult muuta NUT seda retoorikat, eks ole, tänane valitsus ütleb, et nii ongi õige. Ma tuletaksin muide meelde Toomas Kivi nii-öelda keissi või juhtumit, eks ju, keda tõrjusi valitsus aastaid ja aastaid, eks ju alles nii-öelda Pärnu üleujutus ja, ja selle staabi juhtimine, eks ju. Päästestaabi juhtimine tõi Kivimäel lõppude lõpuks siiski selle maavanema koha, mille ta oli kindlasti ära teeninud, sest teda toetas kogu maakond ja ta oli ennast tõestanud ja aastate jooksul. Sest tema ei olnud teda jah, nüüd küll ei saa otseselt ühegi erakonnaga seostada, ehk siis võib-olla see oligi üks põhja ja ma arvan, et oligi põhjus ja üks peamisi põhjusi, miks, miks teda siin on Margus Mets ju ka rääkinud korduvalt sellest. Et noh, tõepoolest see Saaremaa tuleb nüüd ja kui me nüüd mõtleme edasi, ma muidugi ei tea, kas selle taga on parteilisi mingeid probleeme, aga näiteks kaitseliidu ülema määramisega on ju praegu täpselt samasugune punnseis, eks ju. Nüüd on see aeg kolm kuud on ju läbi, mis on üldse ette nähtud kaitseliidu seaduse järgi, eks ju kohusetäitjana olla, eks ju, endiselt ei ole Kaitseliidule ülemat leitud. Noh, ma ei tea, eks ju, mis selle taga on, aga ma ka aiman, et siin ka mingisugused poliitilised jõujooned. Muidugi. Eks ole, mille kohta meil justkui nagu on mingi ühiskondlik lepe, et seda asja politiseerida, aga vot nüüd on ka huvitav huvitav jälgida, et kuidas tegelikult kus toimib, eks ole. Et me siiski, et seda sellele tasandile nüüd edasi, et maavanematest järgmisena hakkame nagu kaitseväge ja siis võib-olla riigikohust nii-öelda. Noh, kujutage ette näiteks situatsioon, et riigikohtu kohtunike määratakse niiviisi, et kolm tükki keskerakonnale kolm tükki rahvaliidule noh, mõni Reformierakonnale teistele kampaaniaks. Noh, kasvõi midagi, kas, kas õelumisega nii nagu presidendikandidaate sõelumisega tõelitakse kogunetakse, ei tundu, et asi siiski juba toimib ja ma arvan, et see toimib kogu aeg kuluaarides. Kulisside taga. Ju on üsna selge, ilmnenud niisuguseid ametikohti, mille puhul tõepoolest inimene ei kuulu sellesse või teise erakonda, kuid avalikku saatsin, teatakse, et ta on lähedane selle erakonna ütleme siis eliidile ja ma üldse kuulan sind tähelepanelikud Sulevalt. Kuigi mind peetakse naiivseks inimeseks, aga silma laius, silmad avanevad tegelikult Eesti ütleme see korporatiivsus on juba ikkagi 90. aastate nii-öelda algupoolelt, hakkas kujunema aste nii-öelda esimese laine, nagu tehti plats puhtaks, siis ju üks põhjus oli ka sees, et tegemist oli nagu vanade endiste kompartei liikmete, kellest tuli riigiaparaat puhastada kes keda, kelle arengut ei tunnistatud kelle võimalusi või võis suutlikkust kohaneda ja ümber õppida, ei tunnistatud lihtsalt nende parteiline kuuluvus, nende kunagine valik oli takistuseks ja nii hakkas minema kuni tervete ministeeriumide vertikaal naase mehitamisega oma erakonnale lähedaste inimestega nende inimestega, kes pidid selle erakonna eliidi või tagatubadega väga heades seostes olema, kellel olid mingisugused hüved, võimalused, seosed, sidemed. Äriilmaga teatud ja nii edasi, nii edasi, kui hakkad võtma laeval, siis see pilt Kuigi ma tahaksin natukene vana kohe sulle sõna ei ole midagi, mina olen saatejuht. Ma tahtsin seda öelda, et vot see meenutus mida Rein rääkis, et hakati mehitama parteiliselt, et tegelikult vot siin ongi toimunud nagu mitu lainet ju, et vot see parteiline mehitamine seda ei maksa nüüd võtta niimoodi, et, et see on nüüd tekkinud, see tekkis kohe 90.-te aastate alguses, eks ju. Ja, ja nii kui vahetus nii-öelda põhimõtteliselt valitsus, noh, ma mõtlen niisugune maailmavaateliselt noh, näiteks Isamaaliiduvalitsus vahetus Koonderakonna valitsusega ja nüüd nii edasi siis on just see probleemiks on olnud, et need, need inimesi vahetatakse parteilise tunnuse, mitte kompetentsuse põhjal. Et puudub niisugune konsensus, ütleme, erakondade vahel, et noh, et kui on inimene sinna edutatud, eks ju tegelikult ju riigiametid edutatakse ju praegu Riigikantselei ju konkursisüsteemi kaudu ehk siis mis peaks olema piisavalt läbipaistev, eks ju, et siis ei hakataks neid vahetama, et probleem on just tekkinudki sellest, et neid inimesi on pidevalt hakatud vahetama parteilise põhimõtte alusel. Et ei ole inimesi nagu usaldatud kompetentsuse järgi, see on see probleem isegi minu jaoks niivõrd sellest parteilisest kuuluvusest kuuluvuses, parteiliste sümpaatiate probleemi, see on täiesti normaalne, igal inimesel on isegi meil ajakirjanikel on omad sümpaatiad, eks ju. Kuigi me valdavalt kuulu parteidesse, kuigi mõni peatoimetaja pärast on astunud parteisse, eks teises ametis asjaga, mida ei saa ka ära keelata, vaid isegi mitte taunida, aga küsimus ongi just selles, et, et noh, parteilisuse on nähtud nagu mingisuguse sildina, mis kohe muudab sind ebalojaalseks sellele uuele võimule. Jah, et see ongi nagu kurb on see, et, et parteilisusest on saanud nagu inimese noh, märgistamise või mingisugune. See on nagu lehmale pannakse peale see põletusmärk, eks ju, see jääb sulle külge. Aga mina siiski väidan, et, et mitte, et mu silmad oleks kuidagi nüüd järsku avanenud või millestki, et, et see olukord on oluliselt viimasel ajal muutunud, on asi on kõvasti hullemaks, et üheksakümnendad saartel Eestis ikkagi ütleme ministeeriumite tasemel, no võtame kasvõi maavanemad ministeeriumite kantslerid. Ja, ja ikkagi sellised selline ametnikkond valdavalt oli, ütleme, mehitatud. Siiski mitte sellel põhimõttel, et paneme nii-öelda parteilasi, partei lasigi oli vähem ilmselt võib-olla vaata nüüd on hakanud ka tekkima see uus laine, et inimesed astuvad parteisse selleks, et saada mingit ametikohta. Ma ütleks siiski, et see ka, see on nagu kõvasti suurenenud ja, ja, ja minu meelest on kõige hullem, mis nagu ühiskonnas tekkida on see mentaliteet, mis täna nagu poliitikud ju aina rohkem ja rohkem ütlevad, et aga teisiti ei saagi, et ja, ja et miks ma rõhutan, et on siiski vahe, et kui varem nagu seda häbeneti sellist parteistumist kuisel, kui kuhugi sokutati mõni oma mees, ütleme kuskil 90.-te keskel ja, ja siis näiteks ajakirjandus selle üles võttis siis noh, see oli niisugune häbiasi, seda, see oli ikka skandaal. Noh, see oli probleem, eks ole, sellepärast noh, seda seda nagu noh ei öelnud selle selles suhtes, mis siis kõik teevad niimoodi. Vot täna on see olukord, kus, kus kuhugi määratakse parteiline tegelane nagu siis nagu teema üles võetakse, siis, siis vastatakse, et aga mis siis kõik ju teevad niimoodi. Vot see on juba vot see see nagu noh, mingis mõttes nagu õigustada oma mitte heade, ütleme siis noh, väärtegu või kuritegu ei ole just, eks ole, aga ütleme, et mitte õigesti käitumist õigustada sellega, et aga nii ongi kombeks. Nii tehaksegi. Ma tean, et ma teen valesti, eks ole, noh, ma tean, et ma tea, rikkunud liikluseeskirja või ma tean, et ma midagi teen taunitavat, aga mis aga, aga noh, see on nagu muutunud üldiseks käitumisnormiks, vot see on nagu mentaliteet, mille vastu noh, tõesti ütleme nii, et naiivse inimesena ma jäängi võitlema. Ma ei kavatse vaene lind. Mind selle asja juures kõige rohkem. Tekitab minus tekitab kõige rohkem ohutunnet see, kui kolm väga olulist riigi ja ühiskonna seisukohalt toimivat sfääri. Mehitatakse puht erakondlikult põhimõtteliselt sisejulgeolek Ma pean silmas politsei. Ja, ja siis samuti. Tervishoid ja haridussfäär, tervishoid, kõik haigla nõukogud, juhtkonnad ju kõik on, käib ainult võitlus nii-öelda erakondlike positsioonide panevad, kes, mida. Valitseb ja nüüd me oleme siin juba ütleme, koolide direktoritest, millest kohtunud. Teatanud ajakirjandusse lausa aga haridus väärid kõik õppekavade kas seotud käib ju täpselt samuti erakondlikud heitlused selle ümber. Vaat selles on küsimus, küsimus on meie majandusedu ja selle tõttu on praeguse ümberjagatava raha hulk nii suur, et kahtlemata poliitilised ringkonnad on huvitatud, kuidas seda raha suunatakse, näiteks tervishoiusfääris on tohutult palju raha, haridusvahelisem, tohutult palju raha. Ma ei tea, kas sisejulgeolekus seda raha nii hirmus palju lõppude lõpuks on, aga siin on võimalus, nagu ollakse, hoida teataval seal kaane all probleeme. Aga, aga millega me seda seletama ei hakka, seda noh, niimoodi hindama. Seda praegu eelkõige sellega, et meil on siiski pragmaatiline, mitte ideoloogiline valitsus, keda hoiavad Ühtki koos ainult vastastikused konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid, eksju, nad müüvad üksteisele ainult just neid samu kohtasid kohtade arvel. Käib seega mingi ideoloogilist ühisplatvormi, on nendel kolmel erakonnal nüüd küll ei ole minu teada ja teine asi majandusbuum, eks ju, mis annab selleks võimaluse praegu ei ole vaja ju võidelda ega nuhelda negatiivse eelarvega või teha negatiivseid lisa eelarveid, eks ju, ja sellega väga palju ebapopulaarsust võita on võimalik raha jagada vasakule, paremale, vasakule, paremale, eks ju. Ja sel kombel on see nagu see mootor töötab selle arvelt. Ja ma arvangi, et noh, küsimus ongi selles, et noh, Eestis võib-olla on tegelikult see poliitiline kontroll sisekontroll, ütleme ja ka meedia poolt on ikkagi jäänud üsna lõdvaks, me meil nagu ei kontrollita võimu enam niisugusel tasemel nagu aastates Jah, kuigi, mis see meedia ütleme, saatnud kontrollida, kui ütleme, poliitikud ikkagi aina rohkem suhtuvad sellesse põhimõttele, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi, et siis selles mõttes on ka suhteliselt keeruline, nagu ütleme, meeldisin pärast saadeta, eks ole eeldada, et kas. Ühesõnaga, niikaua kuni tuleb uus ringhäälingu seadus, ei ole jõustunud. Me võime veel rääkida. Kolleegid kõige akuutsemalt Ma ei tea, kui teie olete tähele pannud, on minu jaoks kõige absurdsem on see, et teatud kohad nagu kantslerid, asekantslerid, osakonnajuhatajad keeriumides on lausa juba broneeritud, saate koht ise on broneeritud teatud erakonnale, et kui sealt inimene lahkub omal soovil või ta ise saab, teeb oma karjääris edu, siis kuulutatakse välja konkurss. Nii konkursiga komisjonid, nagu me teame, on juba ise nii sätitud, et selle konkursikomisjoni tulemus on täpselt niisugune, et see koht saab mehitatud vastavalt sellele erakondlikule planeeringule. Minu meelest on selle asja nimi ikkagi parteiline vähkkasvaja ja ma mäletan, et isegi president Rüütel nii-öelda on selle kohta ühe sama, kas kas ei olnud mitte vabariigi aastapäeva kõne tänavusel aastal? Isegi tema, kes ta ju väga nii-öelda ilmet praegu jääb. Aga ta on, mäletan isegi temapoolset niisugust muret Eesti ühiskonna liigse parteilise parteistamise pärast ja, ja see on nagu tõesti see on probleem, et, et minu meelest, et see on nagu, see on nagu asi, mille puhul me ei saa öelda, et me nüüd täna oleme niisugune. Me püüame olla totaalselt vastupidi, aga aga kui me mõtleme, et suund, kuhu Eesti ühiskond peaks arenema, oleks ikkagi vähem parteiline. Et mitte nii-öelda mitte aina uusi ja uusi eluvaldkondi ära parteistades, kuni selleni, et politseinik, kes tänaval peatab, eks ole, küsib, et mis parteisse kuuluda, eks ole, vastavalt sellele võib-olla. Tegelikult tähendab liikluspolitseinikul vennale kompuutrid. Nimetame kohe teada, millise erakonna liige. Tegime ühe olulise korrektiivi sinu mõttekäiku. Lasta meid kõiki löögi alla panna, mitte vähem parteisid Eesti riigis, tähendab vähem parteis. Jah, aga erakondi tulgu, sest et iga erakond on mingisuguse üldmingisuguse eri huvikandja väljendada, peaks seda rohkem tooma esile ja, ja, ja, ja tõepoolest siis ka seda avalikustama, kuid meie häda on seesama, mis oli tegelikult Eesti vabariigis 20.-te aastate lõpul, 30 aasta algul, kui lõpuks pühiti üldse erakonnad ära päts, kehtestas. Üks rahvarinne aitab meile küll milles asi on ja mille, milles asi oli, milles asi, on ka praegu? Nagu läheks, mõni tahtiski laulva revolutsiooni ajal sama asja teha. Jah, tuleb vahet ja erakondade ja ära erakonn selle konna nii-öelda kollastumissannastamisega, tähendab mis mis seisneb selles, et tegelikult nii-öelda maailmavaatelised siis elu edasiarendamise lahendamise küsimused tegelikult taanduvad väikesteks kitsateks võimu ja esmahüvede realiseerimise pumpadeks. Vaat see tendents, mis muide kardab kõikides demokraatlikes riikides lähiriikigi vaadata, kui palju on seal olnud seda niisugust erakondlikku Ei no ei ole mingi erand siin, selge, selles Eesti ei ole erand, ainult et väikeses riigis väikeses peres paistab see väga räpakalt rohkem silma. Loomulikult selles osas Probleem ongi nagu selles, et otse erakonnastamise ja parteistamise nagu taamal kaob nagu ära see ühistunne, mida me sealsamas, kui me alustasime juttu lauluväljakust, laulupidude, eks ole, siis me oleme ennekõike eestlased. Meil on olemas mingit ühiskonna ühishuvid. Ja ikkagi noh, vähem või rohkem on neid ju ka sõnastatud ja On olemas mingid põhimõtted, ütleme mida, mida järgides Eesti riigis me kõik usume, et elu on parem, kui me neid põhimõtteid silmas peame. Mingid elementaarsed aususe, korralikkuse põhimõtet, mis on igal juhul ju erakonnaülesed. Ja vot see on nagu küsimus, et et kas me ei ole mitte jõudnud praegu aega, kus kahjuks põhimõtted on nagu muutunud nii-öelda marginaalseks, võrreldes erakonnastumisega. Et, et kus Eesti riigis tehakse otsuseid mitte vastavalt sellele, et et nii on õige teha vaid tehakse otsus, et vastavalt sellele meie erakondade kokkulepe on niisugune Vot see dilemma hullem mõnes mõttes demokraatia nagu võiks öelda eeskujuna esitletud asi. Ma samas suunas on ju meie presidendivalimise kampaania mis on ju nagu öeldud, et seal on demokraatia proovikivi umbes aga tegelikult ei ole, ma tulen ikkagi tagasi selle juurde, et kes otsustavad, otsustavad erakondade juhatused tegelikult väga väike ring, eks ju seal sõeluvad annavad mingeid punkte, eks ju, siis meie rahvas vahib suu ammuli, mis need tulemused on, ma ei taha öelda, need tulemused halvad on, ma arvan, et neli kandidaati, kes seal on praegu sõelale jäänud, on kõik ja toredad ja väärikad inimesed kindlasti saaksid ka selle presidendi tööga hakkama, mis iseenesest ei ole ju kuigi raske, eks ju. Tunnistagem ausalt noh näiteks keskealisele hea tervisega 500 inimese ja viies kandidaat saab igal juhul hakkama. Kahtlustki. Aga, aga küsimus ongi selles, et noh, minu jaoks on ka siin jälle see probleem, et, et noh, kas see on need meie põhiseadusesse sisse kirjutatud, selline presidendi valimise meetod ei ole seda põhiseaduses kusagil öeldud põhiseaduse rakendusseaduses on, see hakkas kogu, see tähendab House valitakse, aga sellise kokkuleppe küsimus ei ole ju kusagil juttu olnud. Näen siin jälle, et niisugune teatav niisugust uut demokraatiat või ütleme, jälle libisemist parteilise määramise teel, et ka ikkagi president parteiliselt otsustatud ja nii-öelda parteide juhtkondade otsustajad muidugi siin on nüüd üks on õige lähenemine täpsustus. Vähemasti siiamaani, ma arvan, on enamik vaatlejaid üsna skeptilised, et see parteide, et seal parteide ringisse asjana otsustataksegi Laevale erinevas iga päev selle nimel, et otsustatakse ära, käib mööda maakondi ja küsib rahva käest ja kõikjal saame ju kuulutajat, keda rahvas massiliselt. Toetab NOK, nemad aktsepteerivad ka ühe kindla kandidaadi kasuks, jah, see on, ilmselt on omad põhjused, aga, aga ma mõtlen seda, et et vot erinevalt paljudest asjadest, mille puhul me võimegi öelda, et kui koalitsioonid nõukogus on nii kokku lepitud, siis nii see Eesti vabariigis ka läheb, eks ole, et noh, presidendi valimine on nüüd üks väheseid asju, mille puhul me küll teame, et need parteid käivad koos. Aga isegi kui nad jõuavad lõpuks selle ühe kandidaadi välja sõelumiseni, siis noh ikkagi õnneks võib öelda, et selles protseduuris nii-öelda nii jäme ots, nende käes ei ole. Aga ma ootan seda hetke, kui see üks kandidaat on välja öelnud, et siis me hakkame lugema leht, sest väga huvitavaid asju tema minevikust, tema eraelust, tema vigastustest ja tema vestlustest ja kõigest muust seda näidanud äsjane lugu meie armsa praeguse presidendi mineviku nii-öelda lahti harutamisega. Mina ei taha siin hakata ütlema midagi selle kohta, ma olen nagu ettevaatlik selles küsimuses. Ma pean seda muidugi väga inetuks, et niisuguseid asju on tehtud, aga ma ei tahaks hakata selle põhjal andma üldse inimesele hinnangut. Ja selles on midagi halba, kui ka inimesel oleks niisugune noh, poeg, kusagil poeg kusagil minu meelest näed, Mark Soosaarel oli poeg Mongooliasse, keegi ei teinud sellest suurt numbrit. Sellepärast Vare kui poliitikuna sugune renomee ei muutunud. Mark Soosaar kandideeris presidendiks, siis võib-olla tehtaks? No ma ei ütleks, ma arvan meie, Eesti ja Mongoolia suhted tiheleksid endisest märgata ja. Ma arvan, et Eesti ja Venemaa suhted tiheneksid ka sel juhul, kui Arnold Rüütlil oleks poeg. Kui nüüd tõepoolest välja sõelumist käigus. Toomas Hendrik Ilves jääb presidendikandidaadiks. Tal on terve perekond Ameerikast ja meie ka nii. Tuleb käsitleda ka seda suhet eelmise perekonnaga, kuidas see on kujunenud? Miks lahkumine 2000 sellest, millised suhted tal noorpõlves reisi tolleaegse, kes me seda teame, mis seal Münchenis veel võib-olla. Et see Arnold Rüütli nii-öelda väidetava nii-öelda poja Nii-öelda pojapoeg mõtleb ringhäälingu seaduses, mis. Sellele mõtleksid, et sealt tuleb nüüd poliitiline otsustaja, muide seesama tähendab, kui me nüüd selle juurde ka tuleksime, leiab vähe, vähe aeglasem? Jah, olgu nii, ärme ärme võtame, võtame selle kollasema teema, küsime Hollasemal teema kodasemal teema muidugi, et kuidas teil meeria inimeste hindate selle asja välja. Mina meediainimesena hind on väga positiivselt, et Eesti tõeliselt suured väljaanded selle teemaga ei ole tegelenud ja selle tõttu on ka hea, et meie saade hakkab ära lõppema, vähemalt pikalt sellega ei tegelenud. See ei olnud isegi esikülje lugu, on ikkagi ütleme, see on jäänud õhtulehe tasemel teise ja selles osas ei olnud isegi teiseküljel, et selles osas me võime siiski öelda, et, et selles mõttes meedia sellele liimile nii-öelda ei läinud. Et hakata iga hinna eest suvisel ajal, eks ole, seda nii-öelda hapukurgihooajal justkui teemat üles pumpama. No meil ei ole maasikahooajal, pigem mitte praegu võib-olla on ka see põhjus, et, et on ka hästi palju muid teemasid, isegi üllatavalt juulikuu kohta on ikka üllatavalt palju teemasid üleval, ei ole sugugi. Kuumus ja metsatulekahjud. Lood, aga teiselt poolt ka ma arvan, et see ei ole teema, mille puhul isegi saaks väga öelda, et see oleks nüüd et see peaks, nüüd oli see provokatsioon, siis, aga mina ei tea, kas, kas ikka oli, et see isegi isegi See tegeleks nii-öelda netivestlustes mingite asjade sisse sokutamisega, siis vestja need üles korjaks, mis on praegu tuntud üks Venemaa kõmulisemale väljaandeid. Jah, samas siiski tähendab võib-olla paranoilise väikese mündiga võib ju siiski öelda seda, et Arnold Rüütel ei läinud Moskvasse võiduparaadile ja kindlasti on seal ringkondi, kes ihuvad tema peale hammast, et talle nii Keerata, ja ma arvan, et see, see lugu tegelikult mõjub Arnold Rüütli mainele võib olla hoopiski hästi, lisab talle selliseid inimlik, huvitavaid jooni, eks kohe sugune suhteliselt ütleme hall. No viimastel aastatel olime kuju, eks ole, varasemaid valitsevaid jooni kohalikke valimisi meenub mulle, kus Jõgevamaal oli keegi Mees kandideerinud kohalikku võimuorganisse ja oli tuntud naistemehena ja siis toodi kõik see esile, teda tambiti siit ja sealt ja. Üks, kui hääled kokku hakati, tugev mees oli kõige rohkem hääli saanud. Aga muidugi selles võib-olla ka hoopis ivad. Võib-olla ta ei saa sellega taanduda ja. Mina arvan, et, Mina mina võiks seal esitada samasuguse paranoilise väita, et võib-olla see lugu on tõepoolest provokatsioon selleks et Arnold Rüütel Eesti vabariigi presidendiks saaks täiesti pärast, et kõigi loogika järgi see on lugu, mis, mis tekitab just nimelt selle efekti, et kuidas nad võivad meie presidendi kohta nii-öelda milline kohutav jälkus, eks ole, ja, ja, ja noh, loogiline, kaastunde fenomen tõuseb esile ja, ja, ja kui veel tahta nii-öelda veel paranoilise olla, siis võiks öelda, et see on just nimelt lugu, mille ongi Arnold Rüütli nisugune vastas tiib sokutanud. Kui tema enda kampaania täitis sellepärast, et, et tegelikult oivaline Eero Rauna. Mida sa pead minema, mina, mina ütleks, et, et siia võib-olla seda. Et võib-olla Arnold Rüütli saamine presidendiks tegelikult nendele nii-öelda paremtiiva erakondadele isegi hakkab üha rohkem meeldima, sellepärast et pärast seda on neil hästi hea öelda, vot see on nüüd see üks punt, kes on seal Rüütli taga ja meie oleme teistsugused. Kevadistele rihmade maandumisele minnes on see muidugi teatud eelist, no näed, kaljuranna ranna püstitamise juttusid oleks ju väga tore, aga meie aeg on tänaseks tõesti läbi saanud lõpuks öelda, et on üks tore asi tänases saates met kordagi meenutanud Pronkssõdurid. Ja see on seda. Aitäh, Sulev Valner, Rein Veidemann, saatejuht Mart Ummelas järgmisel laupäeval peaks siin olema juba Aarne Rannamäe seltsis. Järgmine seltskond. Hakkame läbi suve, nii et meie oma suud kinni hoiab. Nii palavaks kui tahes.