Eestis on restoranides traditsiooniliselt mänginud väikesed ansamblid neljast kuni kuueni meliseni ent varsti pärast punaarmee teistkordset sissemarssi Tallinna pakuti tuntud orkestri juhile John porile võimalus luua 11 liik, milline orkester restorani Gloria, mis asus endise kino glooria praeguse Vene draamateatri keldris. See kuulus niinimetatud Ossop torgi ehk eri kaubastu alla. Kui muu kaup Bremeni käis sõja ajal toidu või ostukaartide alusel siis eri kaubastus kehtisid niinimetatud. Et hinnad riiklikest tunduvalt kõrgemad. Orgest randid olid vilunud muusikud, nende seas olid laulev trummar Georg Metssalu pärastine helilooja Uno Veenre, Gustav Ernesaksa lellepoeg, Oskar Ernesaks, Valgrega koos alustanud Artur Ranne ja muidugi pori ise, kes mängis sujuvalt saksofoni ja viiulit. Saksa okupatsiooni ajal olid kõik uus puhkpillimängijad läinud rindele saatmise vältimiseks vabatahtlikult Tallinna kaitsepataljoni orkestrisse. 1943. aasta lõpul nimetati aga kaitsepataljonid politseid pataljonid, eks rindel vangi langenud tõi see ümber nimetus risti ja viletsust mitte vähem kui kuulumine ESSi. Oma kodulinnas eraisikuks moondunud muusikud pääsesid vangilaagrist enamasti ka repressioonidest. Siiski pidi pori mõne aja pärast loobuma heast trombonistist Heino ilmjärvest kes pataljoni orkestri kontsertidele esines ka solistina mängides suure menuga Georg loomani vaieri polkat. Ta vahistati peagi ikka sellesama politseipataljoni pärast. Kui ta tööle ilmunud, saatis pori kellelegi noore kontrabassimängija Ilmjärve koju küsima, milles asi. Ent kinni võeti ka küsija asjaosaline. Kuigi tal erilisi patte ei leitud, oli ta ülekuulajate surve all viimases hädas tunnistanud, et ta oli laulnud Eesti Rahva ühisabikooris. Sellest piisas, mees niipea tagasi ei tulnud kadunuks jäiga trambonist Heino Ilmjärv. Nii need asjad käisid.