Käesoleva aasta juunis möödus 65 aastat sellest, kui Eesti keskkoolidest läks ellu mitmes mõttes ebaharilik lend. Kõigepealt oli tegemist õpilastega, kes võisid minna algkooli neljandast klassist tollase haridusministri Nikolai kanni. Reformiga loodud progümnaasiumi ehk eestipärasemalt. Täieliku keskhariduse andis niisiis viis klassi progümnaasiumi ja kolm klassi gümnaasiumi. Koos algkooliga tuli siis õppida 12 aastat enne ülikooli pürgimist. Need, kes pärast kuueklassilist algkooli tahtsid edasi õppida, läbisid kolm klassi reaalkooli ja läksid sealt Gümnaasiumi. Vahe oli selles, et alkohol oli tasuta, progümnaasiumis oli aga juba õppemaks. Ebaharilik oli seal end muuski mõttes. Nõukogude võim nimetas gümnaasiumi keskkooliks ja tegi keskhariduse 11 aastaseks, nagu oli Nõukogude liidus. Seega lõpetas 1941. aastal korraga kaks aastakäiku, endise gümnaasiumi, teine ja kolmas klass. Õppekavas asendati ladina keel vene keelega juurde tuli konstitutsioon Nõukogude Liidu põhiseadus mis lubas kodanikele vabadusi, millest paljud olid tegelikkuses kättesaamatut kas või D ja sõnavabadus. Kõige traagilisem oli aga see tookordsed lõpetajad läksid koolipingist otse sõjatulle. Meie klassis Pärnu poeglaste gümnaasiumis ehk keskkoolis olid pooled läinud algkooli kaheksa aastaselt, pooled, nagu hiljem lubati seitsmeselt. Nii olid nende sünniaasta 1922 ja 23. Esimesed kuulusid Nõukogude mobilisatsiooni alla, tegid läbi tööpataljonide ja lahingute õudused, teised ka minu mobiliseeris Saksamaa pärast Stalingradi hävingut 1943. aasta aprillis. Neid ootasid lahingud Narva rindel ja sinimägedel mõndagi ka Nõukogude vangilaager. Meie lõpupildil võetud kuuendal juunil 1941 15 päeva enne sõja algust on 26 poissi käes. Lõputunnistused on omamoodi ime, et ainult neli neist ei näinud sõjale. Puu. Ühe lasid maha nõukogulased teise sakslased, kolmas langes omakaitses, neljas punaarmees. Pärast sõda, 1949. aastal langes veel kaks klassikaaslast metsa vendadena. Kaks küüditati Siberisse, töötasid end üles, lõid pere, ehitasid maja ja jäid sinna ka siis, kui võinuksid tagasi tulla. Ainult kaks meist ei sõdinud piss käes. Saksa poolel oli 15 poissi, kõik ei allunud Nõukogude mobilisatsiooni le. Vastaspoolel viis. Esmakordselt tulime kokku 1981. aasta suvel. Olime kõik nagu ühe klassi poisid 40 ja enam aastat tagasi. Kummaltki poolelt ei kõlanud siis ega hiljem ühtki halba. Sõnaklassivennad olid jäänud klassivendadeks. Praegu elab meist veel mõni üksik, kohtudes küsime veelgi, kust tuleb see vastasseis põhja ja lõunaosariikide ameeriklased võisid seda endale lubada. Neid on palju. Meid on vähe, me peame kokku hoidma.