Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja olen täna üle pika aja võib nõnda öelda kutsunud endale stuudiosse ühe tõlkija, et rääkida ühest tõlkeraamatust ühest autorist ja tegelikult ka selle tänase külalise loomingust laiemalt. Minu tänane külaline on äärmiselt viljakas tõlkija Karin Suursalu. Tere. Tere Teile telekuulajatele. Kui ma enne küsisin teilt, mitu raamatut te olete tõlkinud, siis ohkasin raskelt ja ütlesid, et ei tea ja neid peab olema kuskil paarisaja ringis. Jah, ma kokku neid lugenud ei ole, olemas on mul küll kõik, aga päris arvestusse ma isegi kõik ei tahaks panna, sest osa osalt on seal õhku ja usaldan seal põhku. No ilmselt seda tuleb ette, kui tõlkimine on põhitöö, siis sageli vast vist valida ei saagi, mida on vaja parasjagu tõlki. Jah, valida tegelikult on, aga valida on päris tihti selles vaimus, et kas ma võtan selle raamatu, viimased raamatut ei võta. Aga õnneks on mitmest kohast pakkumisi, tuleb korraga pakkumisi, et mingisugune valik on kindlasti olemas. Tänase vestluse ajendiks on Filipp Key tykki raamat mees kõrges lossis. Kujutan ette, et nii mõnelegi Eesti raadiokuulajale on see teos tuttav, sellepärast et see raamat on ju varem eesti keeles ka ilmunud. 1993. aastal antis eesti keeles välja ja ka siis oli tõlkijaks Karin Suursalu, nagu praegugi. Raamat on sama, autor on sama, tõlkija on sama, aga tõlge ei ole sama, nagu ma aru saan. Täpselt nii, kõigepealt tõlge vananeb ajas ja teiseks olulisem põhjus on see, et see oli minu elu teine raamat, mida ma üldse tõlkijana olen, olen teinud. Ja esimesest raamatust tõlkisime ainult poole kirjastusel Jaania ära. Raamat oli klaar, Ki kohtumine Ramaga. Keegi oli sellest juba poole ära tõlkinud, pooleli jätnud ja mina sain võimalusi lõpetada, see oli mu esimene tõlkija raamatu tõlkimiskatse. Kohe sellele järele tuli Pilip tikk. Ja kui ma nüüd seda tõlget hakkasin üle vaatama, kirjastus soovis anda välja kordustrüki oma vanu raamatuid, ma kordustrükki ei anna, ilma et ma ise need läbi toimetada Läksin. Ja kui ma siis hakkasin vaatama, siis Google'i eelse ajastu tõlge jätab ikka soovida küll ja päris algaja tõlge samamoodi. Tegelikult tegin ma selle raamatu, tõlkisin ümber lause lauselt, võrdlesin oma tõlget originaali. Ja see raamat on, on tõesti teistsugune. Nii et me võime öelda, et need inimesed, kes on ka vana varianti lugenud, peaksid nüüd kindlasti selle uue kirjastuse tänapäev Punase raamatu sarjas ilmunud teose kätte võtma ja uuesti läbi lugeda. Oleks soovitav küll kujus tahetakse võrrelda, siis endal oli huvitav võrrelda, aga kui mõni asja tundev inimene hakkab tagantjärele võrdlema, siis ma väga seda esimest tõlget ei tahaks enam oma nimele kirjutada, aga noh, me kõik õpime ja areneme ajaga. Et tegu on ühe väga märgilise teosega ühe sellise teosega, mida teinekord on ka nimetatud kultus raamatuks, igatahes kuulub see kahtlemata 20. sajandi ulmekirjanduse klassikasse. Alternatiivajaloo klassikasse ja nende aastakümnete jooksul on sellest raamatust väga palju räägitud, möödunud aastal valmis selle põhjal ka telesari. Tegu on tõesti ka mingis mõttes skandaalse teosega võib-olla tulemegi päris algusesse, et millest siis Filipp Keidikenda raamatus mees kõrges lossis räägib? Võib-olla peaks hakkama natukene kaugemalt peale Filipp tükist endast. Miks see raamat sai niisugune, nagu see on? Sellel on oma põhjus Philip Dicki, väga erilise Vaimu seisundil. Tykki raamatud kalduvad üldse väga kummalistest hallutasinatoorsetesse vaimuseisundisse metafüüsikasse ja teda Esku oleksid jälitanud luulud, hullus, nägemused, tema raamatuid on väga palju uuritud, analüüsitud ja uurijate ja teadlaste arvates on tõenäoliselt tegu vaimuhaigusega või narkootikumide mõju all olekuga. Et igal juhul on ta oma aja eriti kuuekümnendatel aastate tunnustatumaid ja samas omanäolisemaid ja eriskummalisemaid kirjanikke. Ta on kirjutanud terve hulga Ma romaane ja 121 lühijuttu eesti keeles on neid neid ka päris hea hulk olemas. Lühijutte on ilmunud kogumikus poodud võõras siis on tal ilmunud, kas androidid unistavad elektrilammastest Filitsa metsas kuubik ja kas mis mul on tunne mees kõrges lossis oli kõige esimene eesti keeles ilmunud. Mainisite telesarja TEMA raamatutest teisteski raamatutest on tehtud filme, kindlasti ollakse näinud pleid. Ranner Mailooriti raport, täielik mäluvahetus. Ja nüüd siis telesarja film. Dicki looming üldse on väga-väga pessimistlik, minul endale selline pessimism tegelikult ei meeldinud. Väga masendav, väga lootusetu tulevik, mitte midagi head ei tõota. Vaimuhaiged, robotid, narkootikumid, hallutsinatsioonid, sõjad, tulnukatega siis kõikvõimalikud ebainimlikud, moodused mida inimkonna ees seisvate probleemide lahendamiseks näiteks maa ülerahvastatus vältimiseks tappa, lapsi, karistada inimesi, kes ei olegi veel kuritegu toime pannud lihtsalt mõtte mõtteroima eest. Ja kõike muud. Aga lisaks tulnukatele ja kõigele kõrvalt ähvardlavatele ohtudele on tykki meelest inimkond ikkagi see, kes iseenda hävitab, mitte midagi. Lootustandvat tema tulevikus ei näe. Mees kõrges lossis, millest jah on saanud kultusromaani on ja mis on alternatiivajalugu? Alternatiivajalugu tähendab see, et võetakse mingisugune ajaloosündmus ja kirjutatakse ulme ulmeromaan või tehakse ulmefilm sellest, missugune see reaalsus võiks olla siis, kui mingisugune teatud ajaloosündmus oleks lõppenud teisiti, kui see lõppes. Selles raamatus on tegemist maailmakäsitlusega, mis näitab maailma sellisena, nagu see oleks võinud olla siis kui teljeriigid oleksid võitnud teise maailmasõja. Tähendab mitte liitlasriigid, vaid Saksamaa ja Jaapan. Natsid on New Yorki, mina ei võtnud selle raamatu järgi, Hitler on küll elus, aga Hitler on vaimuhaiglas sellest hoolimata kõrgem nats siiski Gladwiconi kenasti võimul. Jaapanlased valitsevad Californias. Aafrika on enam-vähem hävitatud, maatasa tehtud. Ameerika Ta jaotub kaheks. Neutraalne puhvertsoon lahutab uusi rivaalitsevad ühiriike jaapani osa ja, ja Saksamaa osa. Ja selles pääses puhvertsoonis elab üks põrandaaluse keelatud romaani autor. See on teose telg. Missugune, mis võiks olla veel üks alternatiivne ajalugu selle keelatud teose autor kirjeldab teistsugust maailma nägemust. Seda, kui teise maailmasõja oleksid võitnud liitlasriigid. Aga siiski, tulevik ei ole ka samasugune, või see tulevik ei ole see tulevikus. Meie praegu elame, kus me hakkasime elama, oli veel kolmandat varianti. See pole meie tegelikkus. Selle süzee varjus põhisüsi on viie peategelase elu katsumused, tunded selles olustikus selles õhkkonnas. Ja tehakse katset tappa. Kirjanik, kes on kirjutanud põrandaaluse romaani sellest tulevikust või sellest reaalsusest, mida tegelikult võimude arvates olla ei tohiks. Selle süžee varjus ja peidus on omakorda palju Alhoosi rusuvas õhuvas argipäevas otsitakse treestia nõu idamaisest, filosoofiast ennustatud takse muutuste raamatu abiga. Väga huvita, oi see uurimuse kirjutanud Lorenzo Titov Masso tema meelest on, käsitleb see raamat lunastuse teemat ja tita lähtus dualistlikus kosmoloogias, diagnostilised kristlusest. Tik ise ei olnud, plastik ise ei olnud Tauist vait. Ta kasutas ära dualismi musta ja valge, hea ja halva vastuolusid. Mida ta leidis mitmetest filosoofiatest, põim, mis need kõik ühte on. Piiblit on idamaist, filosoofiat ja mitmeid muid kreeka-rooma igasugustest koolidest võetud filosoofilisi ideid. Lorenzo Titomaasa on kirjeldanud ka viie põhitegelase osa ja rolli Philip Dicki romaanis. Viis peategelast on jaapanlane ruumi siis vaimse enese salgamise hinnaga küllaltki kahtlast äri ajav kaupmees, childan pidevas avastamishirmus. Juut Frank pink. Juljana, tema abikaasa, kes rändab mööda Ameerikat ringi koos sinna tellaga, kes on saadetud kirjanik apelsini tapma. Nad kõik on justkui teel reaalsuses teise, Tito Maanso arvates hakkavad nad oma oma oma teekonna käigus aru saama sellest, missugune on reaalsus, mis meid ümbritseb ja missugune see peaks mõistuspäraselt olema. Kõik oli siis, kui tegelikkuses võõrandunud. Ja nad otsivad ja ka leiavad oma võõrandamisele õigustusi, teod ja sõnad lähevad tegelikkuses lahku. Ja me nimetame seda raamatut ulmeks, need mulle endale isiklikult tundub, et ei ole üldse ulme reaalsus. Et see, mis oli tikile ja Ameerika ja paljude teiste riikide lugejatele ulme ja paralleelreaalsus. Tegelikult oli see meile eksisteeriv reaalsus väga kaua aega, arvestades, et meie silmis ei võitnud seda need head lääneriigid vaid Meie just kogesimegi niisugust julma võõrvõimu meie jaoks tuligi võimule Hitler teises kehastuses. Et seda seda lugeda üsna ängistav. Kui jaapanlaste ja sakslaste asemel panna Nõukogude võim, siis just sellisesse reaalsuses elasime meie. Kõike seda, mida selles raamatus väga ängistav kirjeldatakse konformismi alistumist, allasurutud viha nuhkimist peale. Aga mis lömitamist, rahulolematust, tunnet, betoiad rusikat taskus, seda tundsime meie päevast väga pikka aega 50 aastat. Et mina käsin seda romaani pikem nõukogude korra allegooriana kui ulmena, kuigi tikil see ei olnud niimoodi mõeldud ka venelasi Nõukogude liitu selles raamatus ei maini. Aga kuna Nõukogude Liit kuulus liitlasriikide hulka, siis ta ise peab ennast teise maailmasõja võitjaks. Teda on harjutud pidama üheks võitjatest. Tiki tegelaste võõrandumine oli meile 50 aasta jooksul täiesti igapäevane nähtus. Teod ja sõnad läksidki lahku, nagunii läksid lahku mõtted ja sõnad ja teod väga tugevalt see, mida mõeldi sellest räägitud. Ja paraku minu arvates pessimismi lainel jätkates räägi vaja lugeda Dicki pessimistliku romaani. Aitab sellest, kui vaadata ringi, jälgida uudiseid, mõtelda kaasa. Ja siis hakkad ise ka pessimistlikult küllaltki mõtlema, et tegelikult ei ole mitte mingisugust vahet, kes on vallutanud, kes on valitseja. Üks valitseja paneb maksma täpselt samasuguse ülemvõimu nagu teine. Korra ajal on sundkeelud kord selle võimu poolt kehtestatud kord teise ühe ülemvõimu rajal kohanetakse muganud, mugandetakse, alistatakse või võideldakse teise ülemvõimu ajal täpselt samamoodi. Üks raamat või teos või kõne, mida ühe võimuajal peetakse lubatuks Patriot pistlikuks. See kembeldakse teise võimu ajal vihakõneks keelatakse ära, selle eest saab karistada. Dicki romaanis on see Apenseni romaan, teised reaalsuses oleks olnud võib-olla kultus, mida kõik on kohustatud lugevam. Nii et see on täiesti täiesti reaalne kurjus selles raamatus, see on reaalsus, ei ole ka ulme. Hea meelega kasutaksin ulme vastandudes ulme, paraku see teises tähenduses, aga, aga olemasolev olemasoleva lühendina võiks seda kasutada. Minu arvates on pigem headus, ulme ja utoopia eriti utoopilised ja ilusad, helged ja optimistlikud raamatud, neid nimetataksegi utoopiat, eks. Mulle meenus Ivan ja Freemobi Andromeeda udukogu ilmus 1960. aastal. See oli mõeldud küll kommunismi naastu teosena ülistusena, aga tegelikult on kõige puhtakujulise mehelge optimistlik ulmeimekaunis inimkond. Kõik on väga head ja kurjust ei ole, kuritegevust ei ole, ühiselt tegutsetakse, ühiselt lennatakse kosmosesse, avastatakse kosmose ussiauke siis küll teise nimega. Et niisugune ideaalühiskond elaks tõepoolest ise ka. Artur Klaaki kosmosoide Seio seia pakub midagi kaunis, seal on ka suurte vendade hoolitsevad pilgud ja abi ja elu jätkumise võimalus pärast surma mõistusliku energia toona nii-öelda kõik, millel on nii nii idülliline ilma halvata, lõpp ja tulemus. See kõik on ulme, aga kurjus ja, ja masendav ja passimistlikum, paraku reaalsus, seda utopistliku elu me ei ole kogenud ja vaevalt et me väga kogemendigi küll aga oleme näinud, kurjustab ja siis väga palju. Tik kirjeldab kurjust, võib olla paelu vana sellepärast või, või võib-olla mõni lugeja leiab, et see paelub, paelub teda tõenäoliselt sellepärast, kurjus tähendab tihti võimu, võim võrdub kurjusega ja kel vägisel võim ja kel võim, sel õigus. Karistus väga karta ei ole, muidugi tahetaks olla võimas üliinimene Need, kes võib teha mida tahes ka kurja. Samas see kurjus, mis tuleb väikese inimese kibestumisest ja enesekaitseinstinkti, see see on alandatud kurjus, seda seda ei hääleta. Nii et mitte kurjus, vaid võim on see, mida tahetakse ja paraku võim on julm ja kuri. Kui nüüd rääkisite Filipp keediki pessimistlikust maailmavaates, siis tema kõiki teoseid vast tähendab see küsimus, et mis siis üldse on reaalsus. Ja ega ta ju üheselt ei ütle, et reaalsus on tingimata halb ja headus on miski, mida me peame võib-olla otsima iialgi ei leia. Minu meelest ta jätab selle küsimuse üldse lahtiseks, mis tegelikkus on kas või seesama mees kõrges lossis, lõpeb ju väga imelikult. Lõpuks me ei saagi enam aru, mis see reaalsus siis on. Oh, sa ei saagi aru, et see, nagu öeldakse, on narkootikumide arvele kirjutatud, seda me ei tea. Aga, ja ega see lõpp optimistlikuna paljutõotav ana ei tundu küll otsad jäävad lahti, aga kogu üldine tonaalsus jätab, jätab ikka sellise mulje, et ega ta ikka sellist inimkui inimestest ja neid tulevikus midagi head, aga ei arva. Võib-olla selle raamatu narratiiv sellepärast ei ole ka väga lineaarne, et ma just lugesin enne seda raamatut kirjutades ka Filipp keedik ise kasutas vana Hiina muutuste raamatut, et ennustada erinevate liinide arengut ette võib-olla ka sellest tuleb teatav ebaloogilises, mitte ainult sellest, et kogu aeg narkootikumide mõju all. Jah, võib-olla, eks see ei olegi väga üheselt kirjutatud raamat, seal on kõik asjad põimuvad, läbi, on on poliitilisi reportaaže, ajalookirjutisi on katkendid, rohutirtsuraamatusse on kirjalik apelsini ulmeromaan. On väga palju muutuste raamatu värsse. Et see on küllaltki eklektiline mosaiik, klik raamat, aga sellest hoolimata isegi kui muutuste raamatu mõned õpetussõnad tõotavad muutusi ja midagi huvitavat, mingeid üllatusi. Minu meelest oli see kokkuvõttes ängistav, mina ei leidnud sealt mitte midagi optimistlikku, aga see on muidugi ainult minu, minu arvamus lugejana ja tõlkijana. Teistel võivad olla hoopis teistsugused arusaamad sellest mulje sellest raamatust. Ei, muidugi on see ängistav ja seda ängi ei kahanda ka see, millega siin mõned raamatu tegelased ennast lohutavad, nimelt sellega, et kosmosereisid on võimalikuks saanud, et sakslased on läinud Marsile. Aga see ei ole ka midagi lohutavat. Mida nad mainivad ka kuidagi muuseas, seda ei ütle mitte ükski tegelane, ei ole suure rõõmu ja uhkuse ja vaimustusega kõik kuidagi kas nenditud või mingisuguse väikse mõru kõrvalmaiguga öeldud. Jah, selline kibedus on kõigi hinges, aga kuidas seda raamatut siis tõlkida oli, kui sa nii kibe ja mõru ja masendav? Vaat oligi, oligi raske alb tõlkida, mulle ei meeldinud see raamat ja ma olen väga tundlik ülekohtu ja vägivallale ja kui see tuleb lugejana mul raamatus hetkes, ma jätan liti peale niisugused kohad vahele. Aga tõlkijana ma olen sunnitud igav iga ändistava, iga Vägivaldse, iga psühhopaatilise stseeni selt täht, tähed mitte ainult sõna-sõnalt, vaid täht-tähelt läbi kirjutama, läbi mõtlema, mitu korda läbi lugema. Ja see tegelikult viib mind ennast tavaliselt natukene masendatumasse meeleseisundisse. Selles raamatus ei olnudki nii. Üldine üldine vaimne mäng on aga lausa vägivalda. Vägivalda ei ole, ülekohus on küll ülekohtune, on üks kõige hullem maid raamatuid, mida ma olen tõlkinud, mis angistavam ega vägivalla poolest on maiste lõbude aed. 15. 16. sajandivahetusel Hieronymus Boschi ja tema õpipoiss maalivad maailmakuulsat maali lõbude aed. Ja see on see aeg, kus Saksamaal said võimule või pitsid võimust. Ana Pakistid, usuhullus, metsik märatsemine ja piinamised, tapmised, vägivald, et seda oli seal, oli erakordselt raske tõlkida. Peale vaimse vägivalla on seal ka füüsiline vägivald. Tik ei ole vägivaldne, tikk on ängistav. Ka vaimne ülekohus on teinekord hullem veel kui, kui füüsiline ülekohus nüüd mul, mul oli halb see tõlkida. Aga kui see minule Läks hinge kui tõlkijana, siis siinsed autor saavutas oma eesmärgis on kellelegi korda läinud, ükskõik missuguse mulje Ta avaldas, aga ei jätnud, ükskõik siis seda kindlasti mitte. Küllap siis saavad lugejad gaasilest aru, mida autor on taotlenud. Enne loetlesite ka teisi Philikkeediki raamatuid, mis on samuti eesti keeles olemas, noh nagu näiteks uubik või kas androidid unistavad elektrilammastest, millel põhineb siis kuulus film Blade Runner ja Filipp pikki jutte on välja antud ja teda ikka eesti keeles on. Kuidas on tõlkida sellist autoreid, keda ka teised tõlkijad on tõlkinud, kas see teeb kergemaks või on hoopis see tunne, et see autor ei kuulu enam ainult teile? Sellele ma ei olegi mõelnud, sest mul ei ole päris ühte ja oma autorit, keda ainult mina oleksin kogu tõlkinud. Valgajamana ma võtsin ja lugesin teiste tõlkeid läbi, näiteks sei Noostin Henno, Rayangi tõlkis uhkuse ja eelarvamuse. Väga loetavalt väga mõnusalt, väga ilusasti. Aga kui mina võtsin siinoosteni kätte, hakkasin mõistuste tundeid tõlkima, siis ma avastasin osteni, stiil on hoopis teistsugune seinu ostenil on lohelaused ka terve lehekülg võib-olla üks lause. Eino rajandi tegi väga kenasti lühemadeks lauseteks, mina ei julgenud. Ja minul jäidki kõik nii veenmises kui ka mõistuse tunnetes Onseinusteni laused, mida on kindlasti raskem lugeda. Piletik Tal ei ole üks kindel stiil, minu arvates väga palju vahelduv, väga palju erineb, väga muutlik, sellepärast ei ole ka tunne, et ma tõlgin seda autorit. Ma. Mul on tunne, et ma tõlgin seda raamatut. Teised tõlkijad on tõlkinud hoopis teist autorit tähendab trikki küll, aga hoopis teistsuguses tonaalsusest meeleolus. Võiks öelda isegi žanris ka ulme on palju. Alasanda. Aga kuidas teil tunne on, kas te tahaksite Filipp kee tikkisid tulevikus veel tõlkida või on temast isu täis? Seda tüüpi alternatiivajalugu ei taha sellest tüdimus, tüdimus sees tegelikult alternatiivajalugu ongi väga üle ekspluateeritud sellega, et mis saaks siis kujust Hitler võidaks see selle selle teema ümber nii palju kirjutada, sellist küll tõlkida ei tahaks. Aga mõnda Androidide laadi raamatut miks mitte, proovis ka teistsugust? Sest nagu te ütlesite, ta kirjutas ikka päris palju ja, ja väga erinevalt tõesti kuigi see keskne probleem just see, mis siis on tegelikkus, see ja, ja vot, see sunnib mind ka nüüd küsima, kuna ma ise sellele küsimusele kuidagi vastust ei leia, et no mis siis on näiteks, kas või sellesama mees kõrges lossis õppetund või mida see raamat meile öelda tahab? Kui ta ütleb, et ükskõik milline reaalsus meid ümbritseb, ikka on elu närune ja masendav. Kas esis nüüd Ongi kogu õppetund, mis me siit raamatust saame? Kas raamatust peab alati õppetunni saama, võib-olla piisab muljest. Jah, see ei olnud hea sõnavalik, ma olen nõus, et ma ei pidanudki võib-olla õppetundi silmas, vaid kas me saame kuidagi ühte lausesse siin raamatus avalduva maailmavaate või need järeldused kokku. Mõtlema paneb kahtlemata, kas tekitab mässulist mõtet, et kuri vaim, kas siis tõesti ei olegi mitte midagi head tulemas kasvõi see? Jah, see on küll üsna selline nukker, aga mõtlesin, et et me nüüd nii nukralt võib-olla sellest mees kõrges lossis rääkimist ei lõpetaks, siis valisime enne koos ühe muusikapala siia saate keskele. See on 1961. aasta muusikapala lauljaks kiusaka mooto jaapani laulja. Laulu nimi on uue muite aruko ja seda laulu on kasutatud nimelt mees kõrges lossis ainetel vändatud telesarjas. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minuga koos stuudios tõlkija Karin Suursalu ja saate esimeses pooles rääkisime Filipp Key tikist ja tema romaanist mees kõrges lossis. Aga et me ainult selle raamatu juurde ei jääks, siis hea meelega tahaks ikkagi ka muude teie tõlgete kohta teada, nagu ma saate alguses juba taastasin, olete tõlkinud üle paarisaja raamatu ja kuigi nende hulgas on nii õhku kui põhku, nagu te ise ütlesite on ometigi see niivõrd aukartust äratav number et selle seest leiab ikka kõige erinevamaid raamatuid. Kui ma teie tõlgete nimekiri vaatasin, siis ma tegin umbes sellise kokkuvõtte, et te olete tõlkinud kõike soolbelloust paar, paraku. Nii-öelda, et tõesti väga erinevaid asju olete tõlkinud. Jah, mul on olnud õnn ja võimalus päris palju tõlkida tõesti, ja mul on olnud veel see õnn, et ma sain alustada Ta. Kui ma veel noor ja kogenematu tõlkija olin, sain alustada üsna kergete kergete kriminullidega kergete naiste katega, raskemad asjad, täiesti nobelistid, Buckeri auhinna laureaadid, Loomingu Raamatukoguteosed, filosoofilised esseed. Need sain ma tõlkida siis, kui ma juba olin selleks küpse valmis. Kas teil on endal mingisugune eelistus ka, sest et tõesti mul raske teie tõlgete nimekirja vaadates teha mingisugust järeldust, et kas siin prevaleerib mingi üks stiil või žanrh või mitte, et kas teil endal on mingisugune eelistus teatud autorite, teatud žanrite teatud lähenemiste osas? Mulle meeldivad meeldib erinev töö, mitmed mitmeid paljusid autoreid, paljusid stiile. Aga mul on üks nõudmine, mida ma esitada ei saa, aga, aga töö käigus ma näen, kas, kas, kas see on nii või ei ole, et autor peaks olema hea keeletunnetusega, raudtee peaks valdama oma keelt tohutu hulk eriti meelelahutuskirjanduse, eriti Ameerika pidanud, siis on näha, et nad on isegi toimetamata, autor on lihtsalt visanud oma teksti valmis, sõnavara on kehva. Lausestus on vilets ja sellist raamatut on palju raskem tõlkida mul kui on tõlkida ja auhinnatud romaani või, või väga hea keeletunnetusega autorit. Sest minus lülitub siis käima keele, inimese professionaalne kretinism. Ja ma kipun nimetama, et mul on tunne, et kui need laused panen kirja niimoodi, nagu see autor on kirjutanud, siis igaüks ütleb, et jube halvasti tõlgitud ebaloomulikud lauset tuleksid välja. Raskemaid raamatuid on palju kergem ja sõnavara on suur, stiil on ilus. Lähed selle sisse ja liigud sellega kaasa, võtad selle omaks. Ja, ja need tõlkub nii-öelda iseenesest. Aga kas on ka selliseid teoseid, mille tõlkega ei ole tagantjärele ise rahule jäänud, noh kui me juba saate alguses edastasime sedasama. Mees kõrges lossis on põhimõtteliselt nüüd uus tõlkina meie ees, sest et ei olnud rahul oma noorpõlvetööga. Aga kas on ka selliseid asju, mille puhul tunnete, et vot ei tule nii välja ükskõik kui palju pingutaks, et midagi ikka jääb kriipima mingit haakimist autori mõttemaailmaga või tema keelega? Ma olen üldse väga kriitiline, enesekriitiline ja ühtegi oma varasemat tõlget esimese 10 aasta tõlget ei laseme kordustrükki, nii et ma ei ole seda korralikult läbi toimetanud, üle vaadanud. Ja kordustrükk, kirjastused ikka vahel teevad. Vaatame kõik lause lauset üle ja väga tihti ma kipun parandama ja teen parandusi ja see peab paremaks saama. Ei, ma olen üsna rahulolematu. Samas nende paremate raamatuid ka hea keeletundega raamatuid tagantjärele uuesti üle lugedes tunnen, et jah, ma olen autoriga kaasa läinud, jah, tal on hea stiil ja jah, ma ei ole seda ära rikkunud. Sellist uhkustunnet tuleb siiski ka ette. Aga kas on mõni selline teos, mida te ei ole veel tõlkinud, aga mille tõlkimisest unistate äkki, mille puhul te tunnete, et ei ole veel aeg küps? Ma arvan, et, et nii ma ei saagi küpseks kunagi näiteks luuletuste tõlkimiseks. Ma ei tõlgi värsse ja ei hakiküpseks näiteks eksperdi tõlkimiseks. Et on teatud žanrid, on teatud kirjandus, mida, mida ei, ei, ma ei ürita keema, ei võtakski Shakespeari tõlkida. Ma vaatan nendest Buckeri auhinna saanud teostest, mida te olete tõlkinud, torkavad mulle kohe silma. Andres sai kaotuse pärand ja Aravindadiga valge tiiger, mis mulle endale mõlemad väga meeldisid, need mõlemad siis india inglisekeelsed autorid. Kas nende tõlkimisega nende keeles oli mingisugust spetsiifikat, mis seal just Indiale omane mis tegi äkki selle tõlkimise veel eraldi keerulisemaks? Nad on kirjutatud kohe inglise keeles, aga muidugi teatud mingisugune napim stiil, nendele mõlemale omane ja jälle äng ma tegelikult panin. Kui ma hakkasin rääkima raamatutest, mida mulle ei meeldi, tõlkida, mida valus olnud tõlkida, siis need kaks ma mõtlesingi ja sinna juurde lisada. Neis mõlemas on India väikese inimese ängi, valu ja niisugused ülekohtutunne. Nad olid mõlemad huvitava ja omamoodi keelega, aga mõlemas käis tugev, tugev ülekohtutunne, mulle jälle mõlemat raske teha. Valge tiiger oli napp pidelausetega ja lühemate lausetega kirjandi saidi sai, oli natukene viimistletud keel, palju rohkem viimistletud keel temalt küsisin, praegu on hea võimalus küsida teinekord autorilt ka küsimusi tema raamatute kohta kirjandi sai, oli üks nendest, kelle käest ma sain küsida mõningaid selgusetuks jäänud asju väga lahkelt vastas. Aga raamatud olid mõlemad täiesti head. Kas on mingi põhimõtteline erinevus ka, et kas tõlkida need klassikat või tõlkide autoreid, kellele saab vajadusel näiteks ka meili saata, et midagi täpsustada? Selge see, et kui, kui on võimalik küsida, siis on, siis on väga hea. Sest ma olen kuulnud täpselt vastandlikke seisukohti, mõni tõlkija on öelnud, et tema eelistabki tõlkida ainult elus autoreid, kellega ta ise rääkida saab. Mõni teine ütleb, et see on pigem segav faktor ja sellepärast on parem tõlkide ammu surnud kirjanik. Ei, mulle ei, mulle, mulle meeldib seinast seina. Ma olen mõnes mõttes kõigesööjast. Meeldib nii ajalooline populaar, Karteaduslik-filosoofiline elulugusid olen päris palju tõlkinud, ega ilukirjandus vist on hea ilukirjandus, olgu siis. Klassikaline, olgu kaasaegne, need on, need on vist kõige südamelähedasemad. Aga kui te nii paljusid nii erinevaid autoreid tõlgita, kas seda ohtu ei ole, et autori keele või stiilitunnetus kaob ära, kuna noh, neid erinevaid nii palju aastate jooksul laua pealt läbi käinud või on see mingisugune aastatega omandatud automatism, millega suudate kohe autori mõtte ja keelemaailma sisse minna? Notaril on oma käekiri ja see tuleb välja sõnavarast lausestuse stiilis kõigest, kui selle selles samas stiilis nendesamade sõnadega hakata peale, siis, siis minu arvates küll, kuigi muidugi jah, inimestel on oma väljakujunenud sõnavara. Et sellepärast mul on väga hea meel, kui minuga teeb koostööd toimetaja, kes teeb omapoolseid pakkumisi, siis ma märkan, jah, vot seda sõna ma olen liiga palju juba kasutanud. Et võib-olla siia sobiks hoopis midagi muud ja ma pean väga-väga suure tänuga toimetaja, kuidas sõnad vastu. Aga kui päris algusesse minna, siis kuidas ta üldse tõlkimiseni jõudsite? Ma ütleksin, et see on peaaegu kaasasündinud, minu isa Matti piirimaa on ka väga-väga-väga viljakas tõlkija ja ta on tõlkinud tegelikult terve minu eluajal. Päris väikese lapsena oli, isa, istus oma kabinetis, muutut tõlkis, tema tõlkis vene keelest siis. Ja kuna raamatuid peeti meie peres aga tähtsaks, siis ma õppisin hästi varakult lugema. Minu arvates on just keele inimesi, tunneb ära tõlkijaid, toimetajaid, kirjanikke tunneb ära sellest, et nende sõnavara on suur. See tuleb sellest, kui nad on vasakult hakanud lugema ja väga varases lapsepõlves palju lugenud. Mina lugesin viie aastaseid kindlasti juba varem lugesin Seiklusjutte maalt ja meresarjas. Lasteraamatuid, oli mul neljandal eluaastal suure hulga läbi lugenud ja praeguseni on tunne, et see kõik need sõnad, sõnavara on kuskil alles. Aegseid raamatuid oli ka väga hästi tõlgitud, väga hästi toimetatud, sõnavara oli suur, keel oli ilus, see sõnavara on kõik kuskile tallele jäänud ja mul kogu aeg justkui võtan arvamust. Et isa kogu aeg tõlkes ja mind pandi inglise keele eriklassi siis tegelikult sa pakud raamatu lugemine nagunii kirjutada. Ma püüdsin, maga lapsena jutukesi luuletusi ja miskipärast hakkas isa töö tõmbama. Et kui ma teise raamatu sain tõlgitud esimeseteise raamatu vahele, jäi veel kaks kuud pausi ja pärast teist raamatut tähendab pärast seda mees kõrges lossis ei ole mul enam olnud rohkem paaripäevaseid pause raamatute vahel, sest see töö on tõesti minu töö, see, seda ma naudin. Aga kas te jõuate vahel lugeda ka mõnda raamatut, mis ei ole otseselt tööga seotud? Kui loomulikult ma võtan, ma pean tunnistama küll, ma võtan raamatukogust virnade viisi ja ma loen igal õhtul raamatuid oma lõbuks, oma huvides. Seda on rõõm kuulda, sest et võiks ju ka karta, et see töö mürgitab igasuguse armastuse raamatute vahel. Oi ei, vastupidi. Üks on töö ja teine on lõbu. Ja teil on praegu ka kindlasti mõni tõlketöö pooleli. Ja loomulikult on praegu pooleli praegugi, Cheinoostinist oli enne juttu, siis praegu on mul üks omapärane küll kerge kirge sisuga, aga tahab olla Noosteni paroodia, kirjutatud kaasajab praeguse aja inimestest. Sama süžeeliin oma oma rõngastega. Travestja paroodia, vaimukas see pealkiri on veel on mõtlemise ilmselt väärt mees. Võib-olla on selle raamatu originaalpealkiri, aga kohe pärast seda, kui ma selle lõpetanud sain, väga huvita pakkumise alternatiivajaloo laadis see alternatiive ajalukku läheb Loomingu raamatukogule. See on kirjutatud aastal 1917 ja see käib aasta 2017 kohta. Et aga huvitav on vaadata, mis, mis voodi meie praegust aastat Ta on järgmiselt. Järgmist aastat on ette kujutatud aastal 1917. See kõlab küll põnevalt ja tuleb siis kõrva taha panna, jälgida, millal see Loomingu raamatukogus ilmub. Ma tänan Karin Suursalu selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme, sellega lõpeb loetud ja kirjutatud ja oleme taas eetris nädala pärast.