Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja minuga on täna stuudios luuletaja Jürgen Rooste Tereeri teeni. Aga Jürgen ei ole tänases saates tegelikult mitte luulet Dajana, vaid pigem luulesõbrad, luule tõlkijana ka kirjanduskriitikuna. Sellepärast et tänane saade on pühendatud ühele mehele ühele fenomenile ühele sündmusele, mis hämmastab ja tekitab kõneainet maailma kultuuriajakirjanduses jätkuvalt. Teadupärast astus 13. oktoobril 2016. aastal Rootsi Akadeemia alaline sekretär professor Saara taanius ajakirjanike, kaamerate ja mikrofonidega aitäh ja teatas, et tänavuse Nobeli kirjandusauhinna laureaat Don Bob Dylan kes sattus seda filmijuppi vaatama, on Youtube'ist või ka Nobeli kodulehelt täiesti leitav. Siis vahest ei jäänud märkamata ajakirjanike reaktsioonid seal ruumis, need olid kõige huvitavamad. Loomulikult läbis saali aplaus ja sellised toetushüüded. Aga põnev oli vaadata nende ajakirjanike nägusid, millelt peegeldus eelkõige hämming. Kõige rohkem valitsus seal ruumist tõesti hämmeldunud meeleolu. Samal ajal võib-olla ei ole hämminguks mitmes mõttes põhjust kuuluks olla Bob Dylanile juba 20 aastat lobi tehtud, selleks et ta Nobeli kirjandusauhinna saaks. Ja ka viimase 10 15 aasta Nobeli laureaatide nimekirja vaadates jääb selline mulje et Rootsi akadeemia on katsunud sellisest vanast tolmusest aristokraatlikus imagost kaugeneda, natukene avada kirjandust nii teistele maadele, teistele žanritele, teistele lähenemistele. Nii et võib-olla ei ole selles kõiges midagi üllatavat. Bob Dylani nimega spekuleeriti ennegi. Aga ometi on üllatus siiski suur. Rootsi Akadeemia põhjendus kõlas nõnda. Bob Dylan sai Nobeli kirjandusauhinna, sest ta on loonud uusi poeetilisi väljendusi suure ameerika laulutraditsiooni sees. Ehk siis pannakse kõrvuti laul ja poeesia. The New York Times kommenteeris otsust nõnda. Rootsi akadeemia avardas dramaatiliselt kirjanduse piire. Alustades debatti, kas laulusõnadel on sama suur kunstiline väärtus kui luulel või romaanidel. Sa oled see ausalt öeldes nii lollilausena inimene, kes vähegi on kasvanud üles muusikat kuulates popmuusikat kuulates, on nende laulusõnade mõju all, need töötavad tema pean nagu luuletused siin, siin pole küsimustki, me kõik, eks ole, kes, kes vähegi oleme kasvanud üles sellise popmuusikaga kaasaegsel Rockiga, locker ralliga, pungiga läpiga ja mis tähendab räpp, eks ole. Läppan Rüdomand põueturi ses suhtes, et, et millest me räägime, see on. Ja, ja oleks siis, et siis oleks kohutavalt uus nähtus. Paljud keskajalaulikud selle kaudu olidki läbi suuliste esituste läbi laulude olidki levinud, kui just lugesin vanema hiina pani neide haikujaid Anka vormis tekstidega, neid teati lauludena, kuigi see meile võib-olla kummaline tundub. François joon, eks ole, keske prantsuse laulik, tema, tema ballaadidest pätilugudest veel šoti rahvuspoeet suurima Robert päens teataksegi tänu laulude Koidulast, mida Koidulast kõikide toi Koidula suurim luuletaja läbi aegade mäletatakse ainult neid tekste, mis laulu pidadel kõlanud, eks ole, ja mis juba tema tema lauludega. Nii et see, et see on nagu väga rumal lause nii-öelda kuskilt kultuurihällist algusest peale on see ümin, jorin, loitsimine ja sõnamine koos käinud. No sellepärast ma Jürgen sind siia saatesse täna kutsusingi, et sina oled ka äärmiselt selline sõnaline luuletaja selles mõttes, et sulle meeldib öeldud sõna kõlav sõna ja sa oled ju ka enda luuleloomingus liikunud, et päris palju laulu suunas. Sinu esinemised on sageli rohkem kontserdid kui lihtsalt see, et luuletaja seisab ja loeb midagi maha. Eks ma seisan ja loen ka maaga, selles ei ole ka midagi uutega eriskummalist. Mulle väga meeldis kuulata väiksemana ja, ja, ja siis hiljem oma lastega kuulata Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsep ka nii-öelda neid kontsert-luulekavu plaatide päält. Täiesti uskumatud asjad, eks ole, ja viidingule näiteks meeldis väga oma oma tekste sistliku pleedena laulda. Teine asi, et kui me otsime siukest rock n roll, poi, eriti Eestis, kes kuskil Bob Dylani kingadesse mahuks, siis arvatavasti see ongi Juhan Viiding. Sest et nõukogude aegsed mässulisemat bändid, laulsite tekstid kuulsaks eriti Ruja Aga me oleme siiski harjunud kirjandust käsitlema just sellele, millele see eestikeelne sõna viitabki nimelt kirja pandud sõnale ja ilmselt seesama New York Timesi avaldus tulenebki sellisest väga kõrgkultuurilisest hoiakust, kus arvatakse ka, et kirjanduse, miski, mis on trükitud tiražeeritud, pandud kaante vahele ja kui see kõlab elavana, siis see on nagu midagi, mis võib kuskile ruumi hajuda ja jäädagi sinna ja ja seda veel saadetakse muusikaga, mis lubab küsida, et kas see sõna ise siis pole nii vägev, et ta vajab veel instrumentide abi. On on teatud tüüpi kirjandust, mida peab lugema paberit, sest et etteloetud häälega läheb sealt midagi kaduma. Osa modernistlikku luulet kindlasti osa proosat, eks ole, kus testis elabki, elabki nii-öelda paberil, aga kõik, mis on sõnadesse seatud, võtame, mis on Homerose eeposes. Okei, seda ei ole lõpuni kunagi tõstetud ja niiviisi üsna tõenäoline, et hoomaluse epased on kokku pandud erinevate pimedate laulikute tekstidest. No igatahes neid ka päris kindlasti retsiteeriti või lausa lauldi, muidu oleks olnud väga keeruline seda kas või meeles. Just nimelt samamoodi, eks ole, suur jagu piiblist piibli, mõned mõned lemmikumad tsiteeritumas kohad on tegelikult on juba nime poolest, kas ülemlaul võib salmid ja mis on ilmselgelt ka olnud nii-öelda teekandmisele mõeldud, et see ja, ja kui me võtame keskaja kui suur jagu inimesi veel ei osanud lugedagi ja aga samas seda tollaste poeetide teksti teatise selle nii et ma nagu ei näe, et suuline vorm otse nagu päästaks seda kirja pandud kuidagi või teeks seda paremaks, aga ma ei näe, et ta võtaks midagi ära, et, et see ei ole tegelikult üldse küsimus, mina kasvasin niiviisi, mina kuulasin biitlite plaat, aitäh minu jaoks mingil hetkel eriti biitlite teise pooleteise perioodi nii-öelda looming on, on sügavalt poeetiline, alates raber souli plaadist ja ja need need mõjutasid kindlasti seda sedaviisi, kuidas kirjutama hakkasin ise, John Lennon, vahetame esimesed luuletused, luuletused olid körki laulutekstide tõlked, Pirks, Islandi hull daam või tütarlaps mingis mõttes oma tekstidega keeraski kaabul pead sassi võiks seesama Bob Dylan. Tegelikult ongi ta võrreldav mingis mõttes keskaegsete trubaduuriks kääride või minnes hingeritega, et ta on just nimelt laulik, kes laulab väga palju sellest, mis ühiskonnas toimub, teeb seda irooniliselt väikse siukse mürgiga, teeb seda mõistu kõneliselt, kunagi oli tavaks, tähendab, väga tihti ta räägib nagu pettepiltides see eeldab kuulajalt või lugejalt, kaasamõtlemist või isegi mõistatamist kellest räägib, kelle vastuse see Winjet seal suunatud, kes on, kes, kes on need klounid, kes pajatasid, kellest pajatab ja muidugi Dylani alguses ja nad ongi seotud ju 60.-te Ameerika protestija kodanikuliikumisega, et tegelikult oli ta selle selle hetkelaulik ja kõnetas kõige rohkem, võib-olla noh, mis siis oli üks mõistlik liikumine koduperenaised lammutasid lahti seda traditsioonilist perestruktuuri, et teda tahtsid ka nii-öelda inimlikke õigusi käia, väljas käia, tööl olla ühiskonnas osaliselt mustanahalised, tahtsid jõuda sedasamast, homoliikumine alguse saanud rääkimata siis üldisest sõjavastasusest ja sellest nii-öelda, et kas, kas Ameerika peab maailma politseinikut mängima ja, ja üsna jõhkra viisil koman oma noori raiskama. See kõik oli ühiskonnas väga tugevalt õhus ja Dylan sest rääkis ja laulis täpselt ajastu laulikuna ja, ja kusjuures ainult eks ole, ta on suurepärane Lember, lüürik, ta kirjutab kurblike armastuslaule hüljatud inimese tundes, ta kirjutab ja kirjutab sellest, kuidas kohvik on kinni pandud ja üksikkoristaja lükkab põrandad puhtaks. Mida see tunneb, eks ole, inimene väga sageli tinali tekstid ei ole abstraktsed ja mis teda siis mõjutas? Selles kulgemises oli kindlasti tollal Ameerika luule, et piitnikud jäänudki. Insberg otsite kohe omaks, et, et kui siin kõrt vannegot millegipärast jauranud Dylani kallale, et tegemist on aegade halvima luuletajaga siis aegadeks parimaid luuletajaid minu jaoks häälon Kinsberg leidis kohe, et Dylan on eriline anne. Dylan suudab luua sellise pildi ja kujundijadasid. Et kui nüüd nagu mingeid tekste tema puhul võib võrrelda täiesti Artur Alliksaarega, et nad on pisut söörlist pildijadad, mis siiski ilmselgelt räägivad meile ühiskondlikust nähtusest või inimeste tunnetest. Nad ei ole lihtsalt kaootiline suvaline sõna, sõnade virvarr ja riimid, vaid nad on ikkagi ikkagi jah, mõistukõnemäng. Miks ei ole Juhan Viiding ning eks ole maailmas eesti luuletajana tuntud suurus. Katsu Juhan Viidingut mõnda teise keelde tõlkida, isegi Soome ja ta ei ole suutnud teha Juhan Viidingust või näiteks Toris Kalevast nihedaid tõlkes see tõlgitakse vabavärssi. Nagu mäletad küll, kui meil olid kurja lillede ilmusid, eks ole, meil on õnneks olemas kaks versiooni ja meil on olemas nii-öelda riim tõlge, ilus, aga olemas ka Tõnu Õnnepalu vabavärsi tõlge, mis annab edasi rohkem seda vaimu ja mõtet. Aga äkki siis selle jutu peale peakski laskma Bob Dylanile endal kõnelda. Ja mis laulu sa paned? Mis laule, mis laulnud, iseloomustaks seda, mida sa praegu nii tulihingeliselt tutvustasid? Miks siis niisugune poksija Rubin, Carter, kes pandi Ameerikas ebaõiglaselt vangis, oli täiesti nagu jabur juhtum 66. aastal, et lihtsalt see oligi selline rassistlik juhtum, kui mõrva eest võeti kinni kaks lähedal viibinud suvalist musta meest isegi veel tulistamises ellu jäänud, oli veel haigevoodis suremas, seesama Rubin veidi diviidi nagu sinna voodi jättes ütles, et mis te toote teda siia, see ei ole kindlasti see mees. Seal oli veel mingid pisipätid, näiteks samale seal oli üks valge tüüp oli kassa kallal, kui, kui need mööda laibad avastati, seda ei, ei, mina ei tapnud kedagi, aga ma nägin kõike ja mingi ajaga pressitada tunnistust välja ja siis see tüüp pandigi põhimõtteliselt eluks ajaks kinni mõrvadest, mida ta teinud on. Ja siin ehtsa keskaja ballaadi jutustaja stiilis on Bob Dylan teinud sellise loo, mis viim värsise laulus räägib ära kogu selle ebaõiglase kohtuotsuse ja selle, selle mõrvaloo. Et see on seal või võib-olla nii-öelda üks koht, kus seda on tõesti, sest keskajatuba tuli traditsiooni järgib. Noh, tal on palju, aga, aga see on üks mu lemmikuid. Käin. Kirjandussaade loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme, koos minuga on stuudios Jürgen Rooste ja me räägime optilanist kui kirjanikust ehk siis täna neelisade lauldud ja eurot. Täpselt nii kuulasime äsja optilani üht kuulsaimat lugu, kui nii öelda saab, sest tal neid kuulsaimaid väga palju. Harvikein, mis on siis ballaad, mis räägib ühest Ameerika häbiväärsust kohta juhtumist, kus kaks süütut meest nende nahavärvi pärast vangi mõisteti? Kolmandal aprillil, 2010. aastal tegi klassikaraadios Tõnis kahu saatesarjas kajamasin saate Bob Dylanit. Ja ta üsna saate alguses ütleb ära, et Bob Dylani fenomen põhineb vähemalt osaliselt sellel, et popmuusika on alati vajanud südametunnistust ja Bob Dylan on seda ja sai selleks väga ruttu. Nii et mingis mõttes ütleb kahu ühtlasi ka seda, et võib-olla Bob Dylanile endal ei ole vaja see südametunnistus olla, aga kuna ta on selleks sümboliks saanud, siis ega ta sealt nüüd lahti ka. Isa mõõdeti. Selles mõttes, kui sind Dylan, eks ole, ei ole tahtnud Nobeli Preemia komitee, kes suhelda ja oinas suurt kuulda siis tegelikult, kes võeti, tuleb, on Anton Hansen Tammsaare, kes ka tunnetas oma kirjanduslikku suurust, teadis, et ta on mingis mõttes just nimelt ka eesti kirjanduse südametunnistus olles juba tõde ja õigust kirjutanud, eks ole, ja, ja avaldanud hunnikut olulisi raamatuid ja Anton Hansen Tammsaare ei läinud ka riigivanem Konstantin Pätsi käest kirjandusauhinda vastu võtma, seal oli ka muidugi tema poliitiline protest sees. Aga mitte ainult, see oli ka tema niisugune inimese uhkus või inimese väärikus. Dylanile on see uhkus ja väärikus ka olemas, et ta on. Ta on üsna konfliktne isik. Me teame, eks ole, et kui Ta nägi või, või siis tänane eilne Eesti president üritas Tallinnast tänane kontsert ja talle nii-öelda pool sihukest sõbra mehelikuks komplimenti võib repliiki visata umbes nii, et noh, et sa saa seda laike, Rolling Stone lugu ei teinudki või et ja selle peale saadeti ta pikalt, eks ole. No mis Dylane õigustangi ta ongi mingis mõttes poeetide kõnd on nagu natuke. Ma võrdlesin teda midagi, Puškini ka Puškin oli ka selline, teda meelitustega ei, ei köitnud, eks ole. Sa ei saanud ütelda, et oh, et kuule, sa saad nii äge mees, nii äge, uus plaat või sa nii ägedad luuletused, see ei puudutanud teda. Ja samamoodi, kui sakesid jah, et sa oled niisugune keskpärane luuletaja, mis seal seal mingi värsisepp ka, see ei puudutanud tema eneseuhkust, ta teadis, mis ta on väärt. Et Iraan on mingis suhtes sellise eneseväärikuse kandja ja et kui ma nüüd mõtlen, kes Kahekümnendal bändi rock n roll poeetide kõrvale ei käiks siis arvatavasti kes, kes kõrval sobiks kellelegi natuke hästi-hästi klappisid. Vähemalt mul on tundunud, et üksikud korrad, kui ma olen mingis salvestisi näiteid neist koos näinud, on ikkagi John Lennon ja John Lennon ka oli ju just nimelt sõnumi mees, võib-olla isegi rohkem või isegi prostamalt sõnumi mees Lennon rääkis Jum väga suurelt kahest kõige tähtsamast asjast. Rääkis ka sõjavastasusest, rääkis sellest, kuidas inimesed, et üksteisega sitasti käituvad ja kuidas seda maailmas muuta annaks ja mis on selle põhjused. Ja teine asi rääkis sellest, kui oluline on armastus ja armastus just nimelt selle ühe inimese vastu, keda see siis hoiad, et selline austusega läbi põimunud selline selline no mingid teatud isegi feminismi st kantud mehelik armastus, selline. Dylan teeb seda, mis kunstnikuna on ainuvõimalik, ehk oma tingimustega oma kunsti ja, ja see on, see on ka juba iseenesest poliitiline samm, et sa ei tule ootuste. See selles mõttes on hästi kihvt. Aastal 2009 ilmus Bob Dylani jõululaulude plaat. Nii jabur plats on peaaegu nagu enam-vähem, ma ütlen, mõni lugu polka võtmes lahendatud või seal sellile laagri Alt lihtsalt Dylan laulab oma käheda, eesli häälega laulab tuntud jõululaule ja, ja just nimelt see midagi, midagi kõik talle pahaks panime, mõtlen, siuksed, tõsised, truu haard, fännid, eks ole, mis Dylan teeb, aga, aga see on seal tema punk rock, kui matta saan, ma laulan teile mõned vanad kantsli kaverit ka, kui tahan, ma teen jõuluplaadi, sest et seal mu, see, see tunne hetkel, eks ole. Et selles mõttes on, on see just nimelt see mässu vaim või mingi iseenda ees aus olemine, iseenda vääri. Ta tahtis kuidagi raputada, puudutada või, või alati nagu vabastada inimese meelt ja üksustega, intiimne kogemus oli 65. aastal New Port folkfestivalil, kus oli siis tohutan, folgiliikumine oli hästi kõva, noh, see ütleme, see oli selline Pree hipi või hipi hipiajastu algus, kus tõesti mindi tagasi lihtsa puhta juurde ja kuna sel lihtsal puhtal oli ka poliitiline sõnum ja tõesti selline noh, ütleme, ega Ameerikas ka noored mässulised ei olnud selle nii-öelda riiklikult esit esindatava, sellise vaimuka väli. Ja, ja Dylan oli kindlasti sele keskne kuju, mitte võib-olla mingil hetkel ta ise ei olnudki nii tuntud, aga kõik laulsid tema laule. Kõik need noored, protestilaulikud, heledahäälsed tüdrukud ja mõned karusemat poisid. Jaga mõni rock n Roll Band, seda öeldes, eks ole, tegid tema laule ja Diana keskne kuju ja kui ta siis nagu seal folkfestivalil ühesseti oli akustiliste pillidega maha mänginud. Ja siis ma olen lugenud, et seda, seda vaielongi, et kas puugarjut ikkagi talle või kaljuti puutehnika. Tegelikult kui nad videosid üle vaadata, seal ikka sulaselgelt fännid pärast vihased sõnad päris pikki intervjuusid, kes ütlevad, et Bob Dylan reetis kõik, saad aru, ta võttis koguda, ta tuleb lavale mingi undavate elektrikitarri tega, ta teeb mingit vaatad, noh ma tea, rütmibluusrock n rolli seal, ta tähendab täitnud oma oma veendumused, põhimõtted. Ja ta karjuti kaljuti välja, peaaegu ta mängib, mängib, kui sa vaatad seda videot, mängib sellise ülbe kurja näoga lõpuni oma selle väikse seti, kes mängima loojasku sellest setis siis vä? Mängimegi siis sellessetist, mägisfarmi, mis pärineb 1965. aasta plaadilt prindingitoolback rõõm, ja tõesti, see oli see, mille ajal ta haaras siis elektrikitarri ja fännidele see ei meeldinud, sest kõik teadsid seda lugu küll, aga oluliselt rahulikuma variandina plaadilt, aga meie kuulame neid siis seda kontsertesituste seal lõpus on tõesti kuulda, et kuidagi räuskamiseks läheb publiku poolt. Loetud ja kirjutatud. Lähme edasi kirjandussaatega loetada kirjutatud, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Jürgen Rooste ja räägime jätkuvalt elanist. Kuulasime nüüd äsja ühtema murranguliseks peetud lugu mägisfarm selles esituses, nagu see kõlas liupordi folgifestivali 1965. aastal, kus Dylan võttis kätte elektrikitarri ja hakkas tegema midagi, mis tema fännidele väga ei meeldinud. Siin on väga tunda seda musta rütmibluusi mõju ja nii-öelda üldse sellist orjalaulude tausta. Kardan kõigest mõjudest, mis tema muusikas olemas on, vist väga rääkida ei jõua käega räägiks hoopis sellest, kuidas tema on mõjunud teistele. Ehk seda saadet ette valmistades ei jäänud mulle märkamata kriitilised noodid Bob Dylani aadressil ja sageli kõlanud väide hakkas mulle silma et tema, ma ei lugenud kokku, aga hinnanguliselt 40-st plaadist. Väga paljude kohta on öeldud, et need on ikka üsna üheselt viletsad plaadid. Plaadid, mis võib-olla kõnetavad Bob Dylanit ja võib-olla veel mõnda tema väga andunud fänni aga ei ole nagu väga tugevad. Sa kuulanud või mina oled nagu kuulan peaaegu kõike ja ma ei saa aru sellest ses suhtes, et ta ikkagi see on nagu noh, selles mõttes, et võtad ette kõik Andres Ehini luulekogude loed järjest läbi ja ikka on Andres Ehin ikka näge. Aga ma tahtsin selle jutuga siiski välja jõuda selleni, et Bob Dylani fenomen, mida sa enne mainisid, ka juba ei põhine mitte ainult sellel, kuidas ta ise laval on ja mida ta seal teeb või kuidas ta ise oma plaatidel laulab vaid väga paljud tema lood on tõeliselt kuulsaks lauldud teiste poolt väga paljusid tema lugusid teame ju hoopis teiste muusikute esituses. Näiteks kui võtta, eks ole, mingis mõttes Jimi Hendrix jaoks oli väga tähtis soolong devotška avar, et, et see on võib-olla Hendrix üks olulisem Raimu lugu ja ma isegi olen siin valmis tunnistama, et et Hendrix, ehitus, saund ja see hullumägid, Starr seal ja see, kuidas ta jutustab, seda, see on võib-olla isegi kraad ägedam jah, kui Dylani enda versioon, et kuigi see on tema kirjutatud laul ja neid on hunnik veel, et et kui ma mõtlen siin noh kuini trummar Taylor laulis mässasofooli, kes pärast kuulama ka võib-olla seda või et Masters of voor siis sellistest noh, tõesti sõjaisanda-ist või, või, või nendest, kes ise asustavad kuskil laudade taga ja ma olen mõelnud, et seda laulu peaks praegu tõesti rajult mängima raadiot, kõik Dylani versioonis raisad, reederi versioonis, neid on veel, seda on tehtud kavandatud ikku hulkade viisi. Et kui seda laulupeoks tõesti mängima, see tuletab natuke meelde, et kuskil on kuskil on keegi, kes on hunnikul aha magama pannud nendesse rakettidesse, automaatidesse ja nii edasi. See kõik muutub varsti vana valaks siukseks pleki kolaks ja selleks, et selleks ei muutunud ära kasutada. Ja aga, aga et, et ise seal oma hambaid ja turvakoobastes või, või suurte Tammiste laudade taga istudes need tüübid oma vältiv vala, nad mõõdavad seda numbrites, nende jaoks on see, võib-olla on seal isegi mingi ideoloogia taga, võib olla, mitte. Nii et on väga ohtlik poeet, võib-olla, võib-olla ta ei ole enam nii poliitiliselt esinenud, eks ole, võib-olla tema praeguse ajaplaatidel mõnes hulka viimaste plaatide pealt meelde, et oleks nii kurja poliitilist teksti olemas, et selles suhtes Dylan on võib-olla rohkem lükkad Eminemi uue loo peale selle, need, kus ta, Donald Trumpi läppi tegi nii-öelda, et võtad Eminemi peale. Et see on võib-olla tänane, seda on niiviisi võib-olla Dylan ise on, on kuidagi tatramäletan Tallinnas lauliste peaaegu vaadanud publikupoolegi, tal oligi ilmselgelt ka paha tuju, sitt saund oli seal Saku Suurhallis, mis karbis seal kahjuks mõnikord juhtub ja, ja tal oli veel millegipärast nagu sandi Volec võib-olla ka väga ei vaatagi publiku poole ja räägib oma lugusid ja, ja see on ikkagi nagu ta on, ta on ikkagi köitev ja natuke deemonlik, jutuvestja. Kui sa juba mainisid seda Roger Taylori tõesti väga kihvti varianti Dylani 63. aasta loost maastasu voor siis ta ei kirjutanud seda Roger Taylorile kirjutusele alguses iseendale. Kellele sa kirjutad luuletusi? Et selles mõttes on lihtsalt ütleme, et hämmastav on see, et esmapilgul väga paljud ongi, noh, tal on niisugused noodiga suupillisoolod, kitarri mängib, Ghana mängib täitsa hästi, aga mängib nagu niisugune korralik tubli, mõned akordid ära õppinud. Rock n roll, koolipoiss, pidanil läks pungi, ajastuga hästi, sobib, ta oleks võib-olla ütleme, körtscabein oli ka natuke selline, kes on väga andekas ja oskab, oskab nende väikeste vahendit, et ega väga palju teha. Et võib-olla oleks Bob Dylan õitsenud ka kuskil pungi ajastul või oleks õitsenud grunge ajastul ja muide, dinaadid on ju kuulata tema tihedat lüürikat ja liimimist ja, ja siis sisse peidetud kujundiga ikkagi tal on kalla sellist Räpiliku maailma ka. No tegelikult sa oled maininud siin juba päris palju äärmiselt erinevaid tegelasi, kes on Dylani muusikat teinud, nii et see omakorda tähendabki, et eks ta sobib kõigisse nendesse maailmadesse. Tema laule on tõesti esitanud nii noh, mitte võib-olla just nurgatagused, aga ütleme väga alternatiivmuusika bändid kui ka ju kõige mainstream'i tegelased üldse eesotsas Elvisega Dylan, vist kõigi teiste kaverdajate kiuste ütles, et temale meeldis Elvise versioon kõige rohkem ta, ta on nii paaris kohas ütelnud, et ta on suur Elise fänn. Elvis oli üks tema mõjutajaid, miks ta, miks ta ise muusikat tegema hakkas, koos liider Richard ja teiste tollaste noh, voodikatsega kedagi ma juba ka mainisin. Ja kindlasti bluuskitarrist laulja Robert Johnsoniga, eks ole, kõik sealt kuidagi Dylanile meeldis rõhutada, et näed, Elvis laulis minu lauludega paremini, et kõik teie teised kaverdajad. Noh, võib-olla see on see, kui oma lemmikraamat, kes Eestis on laulnud Dylanit sa enne just Siis on ka väga erinevad esitajad Dylani lugusid teinud, muuhulgas näiteks Jaak Joala Geon teda laulnud näiteks koos Tõnu Aarega on teinud protestilaulu, mis on siis kaver Dylani 64. aasta loost Tšaimsofyydam. Nii et Dylan on selles mõttes jõudnud üsna mitmes mõttes Eestisse, aga ma mõtlen, et enne kui nüüd kuulaja täitsa ära unustab, millest me üldse rääkima hakkasime siis äkki siiski sinu rõõmuks ja selleks, et rahvas ikka mõtleks selle peale, kui ebakindlas maailmas me elame, kuulame ära selle Roger Taylori versiooni maastrozovhoolist. Lähme edasi kirjandussaatega loetide kirjutatud stuudios Peeter Helme ja Jürgen Rooste ning teemaks Bob Dylan, kuulasime äsja tema loo maastaga Sovoor versiooni Roger Taylori esituses. Selline väga tige tekst, väga tekstipõhine laul võib nõnda öelda ja Jörgen selle saate jaoks. Täna tõlkisid ka nüüd ära ühe Bob Dylani teksti, et me saaksime siis üritada siiski kuidagi Eesti keeles tema poeesiat lugeda. Miks ma selle teksti valisin, oli, oli see, et, et ei oleks nagunii poeetiline või tekiks üks, üks kurblik armastuslaul Taimastus mainud plaadi pealt 97. Armastusest haige, muitan mööda koonud tänavaid, uitan, uitan sina mu pääs, vaid. Mu jalad on väsinud, maju on käsi pilvede ülal Tihuvad. Kas ma kuulsin, kuidas keegi ajas udu? Kas ma kuulsin, kuidas keegi kuskil ulus nagu laps, ma kõnelesin naeratusega, leidsid mind, lesin unenäod, aju ihuvad. Ma olen armastusest haige. Et olen siis kõrini sees, sihuke armastus siis Mul on kõrini, sest näen, ma näen arvunuid väljal. Näen ma näen aknal sinu ette ja vaatan, kuidas nad kaovad, jätavad mu niiet Vandma varjudesse välja. Ma olen armust haige ja tiksub kell. Sedasorti armastuse siis, et kogu hing on hell. Mõnikord on vaikus nagu torm. Mõnikord ma tahaks, et mul oleks tee röövlivorm. Kas sa võiks kunagi olla päris see mõte? Mind närib. Ja ma ekslen. Olen armastusest haige, tahaksin sind purustada. Olen armastust haige, tahaksin sind lihtsalt unustada. Ma ei tea, mida teha. Annaksin kõik, et saada su hing ja keha. No see kõlas täiesti päris luuletus. No ja see on, see ongi ilus nokke võtan, Dylan suudab, selles mõttes on ta ikkagi nöörina suur, suudab kirjutada maailmas kõigest poliitilisel laulu armastuslaulu olukirjelduse siis nagu, nagu enne kuulsime, eks ole, ilmaasjata vangi pandud tüübist täiesti realistliku jutustuse riimituna. Et ta on poeetiline surve ja täpselt, kellega ma siis võrdleks mõttele lähedased lähedased kohad on Puškin ja ja siuksed vennad ja võib-olla siis tõesti Viiding Eestis, et tüübid, kes oskavad luulesse panna peaaegu kõik Vot enne rääkisime sellest, et tema ampluaa nõnda lai, et tema tekstid, et ka sobivad peaaegu kõikvõimalikele lauljatele, aga olles ka kuulanud tema asju väga erinevate lauljate esituses, siis võib ka öelda nii et ta vist on ka osanud pakkuda selliseid tekste, mis just kellelegi konkreetselt sobivad. Me juba enne natuke rääkisime Morris'e long taim sellest loost, mida Elvis on esitanud ja kui seda kuulata, siis võikski öelda, et noh, see on Elvise lugu. Aga helistage ise tohutult, tähendab, Elvised kirjutas peaaegu null laulu elus mõne üksiku ja ta tohutult kuulas muusikat teda väga, väga siis seda, mis puudutaks teda ta hinge, nii et Elvis oli ise selle väga väga selle taga. Milline, milline on temal laulja nägu, tõsi, lõpuosa oli sihuke pisut narkootilist ja ühtlaselt uimane ja hale. Mitte kõik, aga siiski, aga Elvis tegelikult väga teadlikult valis neid laule, millega ta inimeste ette tuli. Aga kuulamegi Systomoroy salong Times on Bob Dylani enda plaadi Greatest Hits volium kaks aastast 1971, aga meie kuulame, kuidas siis kuningas seda laulab. Äsja kõlas Morrise Long, Tim Bob Dylani lugu Elvise esituses. Väga ilus sunnis esitas tõesti nagu Elvise jaoks loodud. Aga katsuks võib-olla kokku, võtaks siis natukene sõnastada seda, et mille valguses või mille kaudu me üldse saame Bob Dylanit looja isiksust? Ei hakka siin ütlema, kas ta nüüd muusik või kirjanik, ütleme, lihtsalt looja isiksust mõtestada ja laenan jälle ühte mõtet, et Tõnis kahu saatest kajamasin kolmandast aprillist 2010 kahu võtab arutelu võib-olla isegi mõnevõrra Risigneerunult kokku sõnadega, et kui teinekord on öeldud, et Bob Dylani mõistmiseks tuleb näiteks mõista Ameerikat või Ameerika rahvakult tuuri või ka kuuekümnendaid Ameerikas siis tahes-tahtmata peame tunnistama kahu sõnul, et Bob Dylanit on võimalik mõtestada ainult tema enese kaudu. No kas ei käi iga looja kohta, et see on nagu suurest plaanis on see nii, et kui me leiame kunstniku, kes teeb ainult abstraktseid vorme sulatatud klaasist, siis ikkagi see on, räägib temast endast kõige rohkem see sulatatud klaas aga, aga mind kummitanud ikka see, kui filmistendile Zmainz, Esselfaifri mängitud väelasest emakeeleõpetaja, oh oleks Eestis siuksed, lähevad kooli ja hakkab siis geto lastele luuleanalüüse õpetama. Laevades seda Tamburiini meest Volesin, Juhan Habichti tõlkija ja 91.-st aastast ses originaal läheb siis need e-mees. Shan Fomi singel Jean Lõmmo ning algampa Ingi ju eesti keeles siis heid hamburiini mees, laula mulle laulu, mul ei ole und ja mul pole kuhugi minna. Heidan Puriini mees, laula mulle laulu helisevas kõlisevas hommikus, siis järgnen sulle maana, see on pikk tekst, aga seal filmis ka igal pool on käsitletud tämburiinmen, narkodiiler ja siin on inimesel, kes kõnetab, on kehv olla, tal on vaja see öö mööda saata. Ja hakkaks jälle, et oleks mingi asi, mis ta, mis ta mõnusasse kulgemisse viiks. Ja kuidas siis asja tõlgid või vahendada eriti näiteks kohesukest Nõukogude Eesti kultuuri, seda vahendatud, see ei kasva taksoviin tasa su käest. Kas see oleks see olnud või et, et see on üks asi, mis kõigi teiste, et sageli tema tekstiga tegelema hakates ei ole üldse üheülbaline luule, see on, see on tõesti selline, kuhu sa pead sissetungiva ja, ja ma siin saate, lõpuks tahaks ikkagi meelde tuletada ühte teatšukest poprock, supergrupi, et kui keegi muidu ei viitsi praegu Dylanit peale panna, kuulata siis päevaling vööburist võiks ikka kuulata, et see 80.-te keskel kaks plaati välja andnud ja, ja kes seal siis mängisite, eks, Bob Dylan Sis elektrit laiku aukestas, Chef linn siis biitlites George Harrison, Tambeti ja Roy Ormisson tegi oma viimased asjad põhimõtteliselt üldse selle panniga, et see on uskumatu super grupp, eriti alguses esinesidki nagu varjunimega. Tõtt-öelda see vist tuli, müstifikatsiooni lagunes kohe laiali, sest et kuule et või rai orbessoni või Lynnivaid George Harrison laulmas. Tom pätid, sa tunned nad ära, eks ole, isegi kui nad teevad sulle koosnevad Ameerika kantrit, aga et kui muidu ei viitsi Dylanit kuulata, siis Polangide päeveling Vilburis peale. Ja nüüd on ju jõulumüügid alanud, igal pool nägin juba kunstkuuski punaseid tuttmütsi saadaval misse. Meil on, meil on põhimõtteliselt ju pikku jõulud juba, eks ole. Täpselt kuulame siis jõulumeeleolu loomiseks ära selle täieliku jaburuse, millest meil oli saata see eespool juttu ja nimelt 2009. aasta Bob Dylani plaadilt mastaabis, Santa, mis on polka kaver ühest kunagisest saksa jooma laulust terve plaate, muideks klassikalised jõulude liidul, trammer, broiba, ram-pam-pam. Nii et võib olla medali see kirjandussaate kohta natukene eriskummaline, aga tahaksin siis siiski rõhutada veel seda, et eks Bob Dylan ongi igaühe jaoks üsna selline isiklik nähtus ja tema mõtestamine jääbki sellesse pinge välja, et ühest küljest on ta väga konkreetne, väga ajas ja ruumis kinni, nagu sa. Jürgen tõid äsja näitusele meistrit rämburiin männiga, mille tõlkimine nõuab tõesti eriteadmisi Ameerika subkultuurist, aga teisest küljest räägib ta väga ajatutest igavest teemadest ja selle valguses võib vaid nõus olla Rootsi akadeemia otsusega fundadele Nobeli kirjandusauhind, sest ta on loonud uusi poliitilisi väljendusi suure Ameerika laulutraditsioonis. Huvitav, mis ta nüüd järgmise plaadi peale paneb mingid täiesti kambarai Oradeeveegis süldiplaadi, et kätte maksta teile. Seda kõike saame me veel ära oodata, sest et optimaalne on tõesti mees, kelle jaoks muusika tegemine on sama nagu kellegi teise jaoks lihtsalt hingamine. Mina olen Peeter Helme, minuga koos stuudios Jürgen Rooste, tänan selle vestluse eest loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.