154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 64. Enne kui aja käsi kõike lõhub mis püstitanud muistne rikkus, kõrk kuis kordni uhked tornid rusuks rõhub. Ja igavene pronks on kestma nõrk. Näen, kuis ahne meri kisub kallast, maa kuningriigilt, raasu järeleraas ning manner võidab ruumi vetevallast. Ja kaotus küllaga saab tasa taas. Et näen ma säärast vahelduste, tean, kuis ikka langeb Suurus kustub sära. Siis nukrat mõtet mõlgutama pean. Et tuleb aeg ja viib mu armsa ära. See mõte on, kui surm toob vaid nuttu. Et on mul see, mis kaduda või bruto. William Shakespeare'i soneti number 64 luges Margus Jaanovits.