154 William Shakespeare'i soneti. Sonett. Number 79. Kui mina üksi hüüdsin sinu poole su lahke arm, vaid minu laul hoomas. Kuid nüüd on tulnud mõõn molule hoole. Mu muusa põeb nüüd Wood on värsse loomas. Ma möönan, arm, et sinu armsust täita võiks selle töid, kel suurem taidejaks. Ent mis on sinu laulikul sust väita? On sinult röövitu eest kasin maks? Ta laenab sulle voorust kudeks käituda nii, et näpatud see sõna näib. Ta pakub ilu. Kuid eks näosul näitu kõik, mis tal kiitvalt sinu kohta käib. Sul teda tänada ei ole vaja? Sa ise oled võlaosal. William Shakespeare'i soneti number 79 luges Gert Raudsep.