154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 106. Kui möödaläinud aja kroonika Is loen inimestest kõige kauni mõist. Kui kiidetakse riimes ilusais mõnd kena rüütlit, ammu surnud naist siis näen, et pildid ilule on truud ja muistsel Sulel näidata püüd kätt, jalga, silma, kulmu, kaela, suud, nii kaunina, kui on, et sinul nüüd null kiitjail ilmneb ennustaja vaim. Nad juba tollal kujutlesid sind, kuid ähmaselt, vaid näha suutis aim sust lauldes taid jäi napimaks kui hind. Ent meil kell sind nüüd näha on hea meel. Silm vaatab küll, kuid kiiduks puudub keel. William Shakespeare'i soneti number 106 luges Andres Mähar.