Vähe on meie hulka jäänud neid, kes elavat Leninit kunagi nägid. Ometi on meil igaühel temast mingi koondpilt, millega me võrdleme arvukaid Iljitši kujutusi. Erinevad on viisid, kuidas igaühes meist hakkas elama sajandi inimese peegeldus fotod, joonistused, laulud, luuletused, filmid, teatrietendused, kaasaegsete mälestused, Lenini teoste tundmaõppimine. Käesoleva aasta andis meie kujutlusele juurde mitmeid konkreetseid palgejooni sest paljude hinnal teiste materjalidega oli võimalus tutvuda esmakordselt. Nii mõnigi kord sai selgeks seegi, kuivõrd vähe ja pealiskaudselt me siiski tunneme kõike seda, mis on seotud Leniniga. Ehkki meie tänane päev sai alguse just temast mõista ja mõistetavaks teha Lenini ajaloolist osa tema suurust ja inimlikku lihtsust on poolesaja aasta jooksul andnud erinevatel kunstialadel vägagi erinevaid tõlgendusi. Oleks võimatu des jälgida üheski lõigus seda pikka otsingute ja leidmiste teed. Jõukohane vaid teadlastele. Kahju, et olemasolevaist uurimustest eesti keeles nii vähe kättesaadavam. Minul oli Nikolai Zaitsev raamat Pravdaipa ees ja Lenin skava obrasa täielikuks avastuseks nii suureks, et paistis olevat võimatu jätta endale omamoodi dramaatiline nõukogudedramaturgia tee. Vladimir Iljitš Lenini kuju poeetilise ja tõepärase kulutamiseni. 1919. aasta Tbilisis võimutses rahvuslik kodanlus. Etendusi andis Armeenia näitetrupp, kus kutseliste näitlejate kõrval esinesid üliõpilased ja töölised. Ühe tavalise etenduse lõppedes tõusis eesriie uuesti ja vaatajad nägid laval Leninit, kelle ümber olid koondunud töölised, madrused, talupojad, vaatajate hulgast sütti. Elagu Lenin. Elagu Nõukogude Venemaa. Elagu suur oktoober. Saal lausa tormitses artisti taga kelledest Apress Hitarian olid kremeeritud liininiks. Päästsid end sandarmite eest tagaukse kaudu põgenedes. Kui seda Abbott poosiks nimetatud pilti kuu aja pärast korrati, ei olnud arveteõiendus näitlejatega enam võimalik vältida. On omamoodi sümboolne, et juba see esimene portree line Lenini kujutamine oli revolutsiooniliste meeleolude katalüsaatoriks. Ja kuigi järgmistel aastatel Leninit lavale ei tooda püütakse tema ajaloolist osa rõhutada kaudsete võtetega. Polegi õige rääkida lavast. Kodusõjaaegsed massetendused leidsid aset tänavail ja väljakul. Asutustes korraldati agitkohtuid kapitalismi üle. Kutselise teatri kõrval tekkisid isetegevuslikud klubi teatrid, kes oma teemad ammutasid päevaprobleemidest. Püüdlesid objektiivsuse dokumentaalsuse poole. Sel aastal on otsingute ja ulje eksperimenteerimise aastad. Ajaloo sündmusi Esseneerides räägibki Leninist kui nende sündmuste taga seisvast jõust. Sagedasti lasti tema kohta erinevate sotsiaalsete rühmituste esindajatel avaldada vastakaid arvamusi. Õigupoolest ei ole siis eesmärgiks mitte Lenini kujutamine vaid suhtumine liininisse määrab ühe või teise tegelase olemuse. Pöördumine Lenini teema poole väljendab rahva armastust tema vastu. Nii nagu seda vahetult pärast revolutsiooni olid teinud rahvalaulikud kes talle traditsioonilisi vägilaste jooni abistasid. Võib tunduda imelikuna, et välismaa lavadel just Saksamaal ja Prantsusmaal kujutati Leninit otseselt juba kahekümnendatel aastatel. Lenini kodumaal piirduti temal lava, plakatliku või lavavälise edasiandmisega, sedagi enamasti isetegevuslaste poolt. Ometi on see loomulik. Meilegi mõistetamatu, et Lenini eluajal oleks keegi võinud teda mängida liiga palju, tähendas tema. Selleks ei olnud mõelda seega pärast Iljitši surma kui suure kaotuse tunne ei lubanud teda asendatavaks pidada isegi mitte laval. Ning kuivõrd objektiivsed oleksidki olnud välismaiste autorite taotlused. Aga sagedasti olid nad kõike muud, kui seda suutsid nad vaid kaudu edasi anda ajalooliste sündmuste ja isikute tähtsust. Näiteks püüti Leninit Vjatšeslav probinski näidendis Lenin näidata, kuid piiratud artikut neski teostes, mis austavalt käsitlesid Vladimiri litsi elu ja tegevust oli kahjuks see, et sel ajal ka progressiivsed, dramaturgi ja teatrid maksid lõivu moe vooludele. Ainuüksi fakt, et pöördutakse selle tähtsa teema poole näitab maailma huvi revolutsioonilise Venemaa ja tema juhi vastu. Nõukogude filmikunst hoolimata oma tehnilisest piiratusest jõuab teatrist ette nõukogude võimud, 10.-ks aastapäevaks valmimad kaks filmi. Einsteini, oktoober ja Barneti Moskva oktoobris. Leninit kehastas Urali tööline Nikandrov, kelle väline sarnasus eliitšiga oli hämmastav. Ameti. Just need filmid said poleemika põhjustajaks ja Vladimir Majakovski kirjutas nende tõttu raevunult. Vastik on vaadata, kui inimene võtab leenilile omaseid poose ja teeb sarnaseid kehaliigutusi. Ja kogu selle välimuse taga on tunda täielikku tühjust. Täielikku mõttepuudust. Õigesti ütles üks seltsimees etnik. Kandrov pole sarnane mitte Leniniga, vaid tema raidkujuga. Me tahame ekraanil näha mitte näitleja mängu Lenini teemal vaid Leninit ennast, kes, olgugi vaid mõnes kaadris vaataks meile ginaalinalt. Veel 1937. aastal kirjutab Nadežda Konstantin, anna groups kaja. Ajalooliste isikute suhtes on vaja tõsist ettevaatust. Näiteks isegi selle vastu, et tehakse näidend Tšernaševskist. Veelgi enam, olen näidendite vastu iilitsi elust selle elu lavastamise vastu. 13 aasta jooksul ei ole inimesed veel Leninit unustanud ja vältimatult kõlab paljugi nende jaoks võltsilt. Nii loobutakse Ki otsestest pingutustest ülesande lahendamiseks, milleks pole veel kogemusi ja vajaliku ajalist distantsi. Enne ilmuvad lavale ja ekraanile revolutsiooni teemakandjad, Leninlased, revolutsioonilise rahvaesindajad, kai Chapajev, maksin. Kasutatakse ära andestamatult vähene kroonikafilmimaterjal Leninist. Nii sünnib vertovi film kolme laulu Leninist kus kroonika lõikude kõrval kasutatakse uusi rahvalaule, võtteid, uus ehitustelt, uue ehitajatest kangelastest. See oli sügavalt poeetiline, hingestatud film, tõeline sündmus vaatajaile. Paljuski sai selle filmi novaator lus hingestatud ja paatos Leninjana suurteoste ettekuulutajaks, teatris ja kinos. Oktoobri 20. aastapäeva eel 1935. aastal kutsus nõukogude kirjanduse gigant Maksim Gorki enda juurde gruppi dramaturgi ja vestles nendega vajadusest luua juubelile pühendatud näidend teid vihjates ühtlasi sellele, et on olemas suurepärane näitleja, kellele oleks jõukohane kehastada Leninit. Ta mõtles Boris Žukinile. Järgmise, 1936. aasta märtsis tehti hariduse rahvakomissariaadi valitsuse nimel ametlik ettepanek reale tuntud dramaturgidele osa võtta kinnisest konkursist mille üheks tingimuseks oli Lenini vahetu kujutamine. Ettepanek tehti trenni hoovile Korni Chuckile Acinogeenovile Aleksei Tolstoi-le, Kirsioonile Bilbelotserkovskile vussevie Cheoreenile. Hiljem lülitasid võistluse veel Bogoodin, Bliss, Nevski, Kapler ja Mikitenko. Bakunin on valmistunud Lenini teema avamiseks juba alates vestlusest korgi juures ja, ja nii tehakse temale ettepanek kirjutada filmi stsenaarium. Bogodin ise kirjutab, et hoolimata juba tehtud ettevalmistustest ei tahtnud mõtte lenin tuua lavale näitleja esituses kuidagi talle pähe mahtuda. Huvitavad aja dokumendid on konkursist osavõtja, kirjanik, afinogeenovi päivikud. Neis antakse edasi selle võistluse õhkkond ning hinnatakse tulemuste prognoosimisel kõrgelt kirjanikke varasema loomingulise kogemuse tähtsust. Nii vaebafinogeenov oma võistluspartnerite võimalusi sellest lähtudes, mida nad varem on kirjutanud. See oli riiklik tellimus austav ja tähtajaline administratiivorganite eriline tähelepanu kuudsus, risk, loomingulise võistluse hoog, kunstniku õhin ja loomulikult kartused, tagasihoidlikkus afina Keenan kirjutas, et tema esimene näidend suur valik valmistas talle endale äkki pettumuse. Sellesse on pandud tohutu töö, nii palju kordi kõik kirjutatud ja ümber kirjutatud ja jälle halvasti. Kõige paremad kohad on need, kus sõnad pole minu omad kus kõlavad ajaloolised dokumendid ja kõneleb ja tegutseb Lenin. Aga seal, kus kujud on minult kõnelevad nad püüdlikkus keeles kuid ei soojendaga eruta. Ikka puudub midagi. Ka järgnevad katsed ei rõõmusta rohkem ja kirjanik tunnistades endale, et ta ei ole ülesandega toime tulnud peab siiski tööd näidendi kallal enda jaoks väga vajalikuks, kuna see tõi kaasa nõudlikkuse kasvu. Veendumuse ette ei saa töötada nii nagu Ta oli harjunud töötama varem. Bogodinil õnnestus see tabamatu miski kinni püüda juba stsenaariumis. Ometi võttis kriitikas stsenaariumeid tõrjuvalt vastu, heites ette Leninile liiga suure osatähtsuse omistamist ajalooliste faktide ja sündmuste arvel. Filmimist küll alustatakse, kuid tööd lõpuks katkestatakse. Systeporis Žukin, kes leni filmis kehastas Bogoodinile ettepaneku töötada Harju ümber näidendiks Leningradi vaht Ankovi nimelises teatris algavad ettevalmistused etenduseks, mis saab nimeks inimene relvaga. Nende ettevalmistuste käigus töötasid teater ja dramaturg tihedas kontaktis sest nad tundsid oma vastutust iga stseeni pärast. Esietendus oli 13. novembril 1937. aastal. Boris Žukin, kes üheaegselt kehastas Leninit teatris ja filmis Lenini oktoobris. Parajasti filmiti Eiminud tanud väliselt millegagi Leninit. Tallinn märgatavalt, suurem kehakam, kuidagi pehme, esimesel pilgul selleks rolliks lihtsalt ebasobiv. Ometi sundis ta näitlejana kõiki uskuma oma ümber kehastamisse. Sisendas kogu loomingulisele trupile tunnet, et nende töö on väga vastutusrikas, väga tähtis. Juba garderoobist proovile tulles oli ta osasse sisse elanud. Tema kõnnak oli energiline, hoiak kindel. Ei olnud vaja nõuda vaikust. Xukine ilmumine tõi vaikuse endaga kaasa. Jessukinis endas, kui inimeses oli midagi leninliku. See oli tema tark kuses taktitundes inimlikkuses tema oskuses end ennastsalgavalt tööle pühendada. Vaataja oli ajalehe teadete kaudu ette valmistatud selleks, et ta näeb etendusel Leninit. Oli neidki, kes olid saatnud dokumente ja hinnalisi fotosid sooviga kaasa aidata etenduse õnnestumisele. Kui Boriss esmakordselt Lenina lavale ilmub tõusevad vaatajad püsti ja võtavad ta vastu aplausitormiga mitte kui näitlejat. Jeshukinik mõistab erinevust. Ta leiab aplausi ajal endale laval tegevust. Ühel etendusel koguni vaatab kella nägu, kutsudes vaatajaid aega kalliks pidama. Alles pärast etenduse lõppu tuleb publikut tunnustusele vastama kui näitleja. Aga ilma paruka ja kleebisteta. Küsimus, mis seni oli olnud vastuseta, kas on sünnis kujutada revolutsiooni juhti laval ja filmis ja kuidas tuleb seda teha? Sai tänu Boriss šokinile vastuse. On võimalik. Veelgi enam on vajalik. Selline ei olnud ise Leninit näinud kuid oli oma loomingul sel teel kehastanud liinindlasi uue ülesehitajaid, revolutsiooni võitlejaid. Samuti oli tal ka kogemusi väga keerukate koerkki näidendite karakterite edasiandmisel. Ehkki 1937. aastal peeti vajalikuks kleeninid kujutada kui rahva tribuuni nii ehkki Žukinil, õnnestusid ka pidulikud stseenid ja tema teeneks just kammerlikes episoodides Lenini maisuse ja inimlikkuse. Šokini loomingus oli tema töö Lenini kuju juures tema elu ja loomingu kõrgpunktiks. 1937. aastal piirdus nõukogudedramaturgia põhiliselt Lenini ajaloolise osa illustreerimisega. Mitmeski nimetatud konkursitöös, nagu trenjovi Neeva kaldal ja Kornitjuki tõde. Korratakse seda, mida Lenini kohta öelnud varasemate draamateoste kangelased ühistan tegelastes ja kompositsiooniski. Mõistetav on hirm uudsuse ees, kui tuletame meelde, et 1937. aasta ei olnud mitte ainult võidu entusiasmi vaid ka vigade ja kaotuste aeg oli kaotuste aegki dramaturgi Tepp peres isegi nii äravalitute hulgas kui riiklikust kinnisest. Konkursist osavõtjad. Samal 1937. aastal kerkib Moskvas esile ka teine silmapaistev Lenini osatäitja. Moskva revolutsiooni teatris etendub Kornitšuki tõde Maksim strahhiga Lenini osas. Kastraagil puudub väline sarnasus, ka tema pole kunagi Leninit näinud ega kuulnud tööst osa kallal, kirjutab oma mälestustes. Raamatuid ja raamatuid Leninist. Õppisin tundma revolutsionääride Lenin. Laste elulugusid. Otsisin elavaid tunnistajaid ja pärisin neilt geenini üle. Sagedasti ja kaua käisin Lenini muuseumisaalides elades sisse sellesse, mida nägin. Õppisin kroonikakaadreid põhjalikult tundma ja kahetsesin valusalt, kui vähe andestamatult vähe filmiti elusat Leninit. Kuulasin Lenini häält ja jäänud enne rahule, kui oli raske eraldada Lenini hääle lindistust. Samast tekstist, mille olin lugenud ise. Maksim Strauss meenutab, et palju andis talle Lenini märkmete uurimine, mis olid tehtud pingelistel poliitilistel momentidel. Neis avaldus mõttedünaamika kõnerütm. Maksin trahvi on kuulaja Lenina võinud näha filmijutustuse Leninist. Boris zuccini ja maksime Strauchi osatäitmise, vaatas Kalinini elukaaslane Nadežda Konstantin Nahk krõpskaja. Teda vennas lavaliselineniana vajalikkuses, eriti just vaatajate reaktsioon sellele, mis laval toimub. 1940. aasta toob Pokoodinilt uue näidendi pealkirjaga Kremli kellad. Autor keskendub oma tähelepanu siin Leninile quiceniaalsele elu ümber kujundele. Lenini unistus, Venemaa elektrifitseerimine, sest ajal kui Venemaal valitses mitte ainult pimedus, vaid ka nälg ja laos on see, mis moodustab Pokoodinit teose telje. Pokaadin läheneb oma ülesandele väga julgelt. Ta annab suure tähtsuse alltekstile, hülgab tsitaatide keele, püüab näidata mõtteprotsessi kulgu. 1956. aasta Moskva akadeemilise kunstiteatri etendus on viinud Lenini ideede, tema karakteri kõige poeetilisema ja õnnestun oma kujutamise dramaturgias kaugele väljaspoole Nõukogude Liidu piire. Vorismirnavile On aplodeerivad teatrikülastajad Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Prantsusmaal. 40.-te ja 50.-te aastate teoseid varjutas ajastu üldine suund retoorilisusele armastusele liigse pidulikkuse vastu. Näitleja, kelle kohta öeldakse, et tema mängis Leninit peaaegu liikumatuna et tema tähtsusest mitte piiskagi maha loksutada. Paljudes näidendites, mis ajaloo murrangulise momente kujutavad näiteks Steni proloogis antakse rahvast edasi ilma näota massina Lenini taga passiivse monumendina. Pole, siis ime, et Pokoodini teosed saavad uuesti eluõiguse alles pärast partei kahekümnendat kongressi. Et pärast seda kongressi ilmub rohkearvuliselt teoseid Lenini teemal ka liiduvabariikide autorite sulest. Nõukogude kunsti viies aastakümme toob omad saavutused ja omad vastuolud. Mõnigi kord avastatakse uuene, seda, mis on tegelikult kunagi varem juba põhjalikult unustatud. Uuesti kerkivad esile vormi küsimused aga nüüd hoopis teisel tasemel, sest on kasvanud tivaataja, näitleja kui ka teatrite tehnilised võimalused. Omamoodi piirväärtuse andis Moskvas populaarne teater tagant kal lavastades 10 päeva, mis vapustasid maailma. Kui teil oleks olnud pilet ühele sellisele etendusele oleksite juba tänaval sattunud etenduse meeleollu, sest valju hääldetest kõlasid revolutsioonilised laulud. Fuajees marssis teist mööda salkkond madruseid. Revolutsiooniliste loosungitega. Pilet tuli teile anda mitte kontrollerile, vaid ka tunnimehele, kes selle torkas paljastatud täägi otsa. Laval jätkus etendus tulevärgi, laulu, pantomiimi, balletitsirkuse, varjuteatri ja tulistamisega. Leninit ei olnud laval tegelasena. Küll aga kasutati tema suuri fotosid ja häält. Õigupoolest küll Lenini teksti, aga maksin trahvi klindistuses. Kuigi selle etenduse vormiline külg oli huvitav ja täiuslik, ütles etendus, et lava ei saa läbi ilma elava näitlejata. Vaevalt annaks midagi juurde nende arvukate teoste loetlemine, mis viimastel aastatel on täiendanud lavalist Lenianat. Seda enam, et nende seas on äärmiselt erineva väärtuse ja kaaluga teoseid. On ka mõistetav, et mida aasta edasi, seda raskem on autoril anda midagi uut, sest materjali valikul on dramaturgi võimalused piiratumad kui kujuril graafikul, luuletajal või heliloojal. Tänase päeva dramaturgia son Lenini teema kaugelt laiem kui otsene, Vladimir Iljitši elu ja tegevuse kujutamine. Sinna mahuvad teosed, milles kujutatakse Lenini ideede ellurakendamist meie päevil. Tee esimestest arglikest katsetustest klubi lavadel. Kuni meie päevade süvenenud psühholoogiliste Panoraamideni on olnud vastuolude rikkam ja keerukam kui kõrvaltvaatajale paistab. Aga ikka on nii, et asjad, millest me teame vähe, näivad lihtsad ja muutuvad huvitavaks sedamööda mida enam me neid enda jaoks avastame.