Lugupeetud kuulajad siin stuudios istuvad meil täna üheksa meest ja ootavad oma kõne korda. Jutt tuleb teemal, mis esialgu paistab, võib olla ebatavalisena. Kuid hiljem näete, puudutame meie elu üsna tavalisi probleeme. Et mitte aega raisata. Alustamegi. Selgituseks saab sõna dotsent Helmut Riikoja, palun. Teaduslikus aine käsitluses on väga tähtis koht abstraheerimisel nähtuste, üksikute tunnuste, üksteisest lahutamisel ja selle põhjal üldistuste tegemisel. Teadustest, milles niisugune ekstraheerimine võimaldab aine käsitlemist matemaatika alusel. Kõneldakse kui täppisteadustest. Võib ütelda, et viimaste arv üha kasvab. Matemaatikat rakendatakse nüüd juba arstiteaduses, keeleteaduses, bioloogias ja paljudel muudel aladel, kus ta veel hiljaaegu oli tundmata. Küberneetika otsib teid, et rakendada matemaatikat igasuguste loogilist mõtte arengut nõudvate ülesannete lahendamisel. Matemaatikat hakatakse rakendama ka Eesti eetikaküsimuste lahendamisel. On ju teada, et ajakohased elektronarvutid mitte ainult lahendavad keerukaid matemaatikaülesandeid, mängivad malet, tõlgivad teksti, diagnoosivad haigusi vaid et nad ka luuletavad ja komponeerivad viise. Kuid miks ei saaks matemaatika tulla apiga, arhitektuursete lahenduste otsimisele ja hindamisel ning kujutav kunstialaste kompositsiooniga valdkonnas? Tuleks eeldada, et ka seegi pole võimatu. Selleks on aga vaja leida objektiivsed alused kujutav kunsti ja arhitektuursete lahenduste ilu hindamiseks. On vaja anda ka neile aladele teaduslikult põhjendatud teoreetilised alused. Muidugi on ju ka selleski valdkonnas juba ammust ajast leidnud rakendust mitmedd teoreetilised üldistused ja on olemas teatavad alused silmaga nähtu ilu hindamiseks. Need teoreetilised alused kujutavad aga teatavaid kogemuslike üldistusi mingeid tüüplahendustele, geomeetriliste konstruktsioonidel põhinevaid retseptuurile. Kõigi nende subjektiivsete isikupäraste hindamisaluste asemele tuleks luua vaieldamatult objektiivsed alused mis põhinevad inimeses kulgevatel, füsioloogiliste protsessidele. Selles suunas ongi arhitekti org ruber töötanud juba 1948.-st aastast alates. Tema eesmärgiks on olnud püüa põhjendada ja seletada ilu küsimusi nägemistaju puhul, pöörates eelkõige tähelepanunägemise füsioloogilisele küljele teatud hulga katseid, rakendades jalgu pärast metoodikat katsetulemuste analüüsimisel õnnestustel sõnastada mitmeid nägemist, aju seaduspärasusi proportsioonide kujundite ja värvuse taju hindamiseks. Neid seaduspärasusi füsioloogiliselt põhjendades. On ta tuletanud valemeid nägemistaju objektiivseks hindamiseks on selle põhjal loonud uusi proportsioone, mis osutuvad peaaegu samaväärseteks klassikaliselt kõige ilusamaks tunnustatud kuldlõikega. On põhjendanud, miks jätab ruudust veidi erinev püstkülik, nõndanimetatud elav ruut märksa meeldivama mulje kui ruut ise. Kogu oma uurimuse esialgsed tulemused on arhitekt ruber koondanud kahte mahukasse käsikirja köitesse. Tema töö on olnud retsenseerimise mitmese arhitektuurifüsioloogia kunstiinstituudis saatis üksteisele risti vastu käivate arvamuste osaliseks. 1957. aasta kevadel esitas Georg ruber oma töö kokkuvõtteid ja põhilisi järeldusi sisaldava kirjutise äsja ilmumist alustanud ajakirjale Tehnika ja Tootmine. Ka selle kirjutise kohta sai toimetus, kus kõneleja tol ajal töötas diametraalselt vastupidiseid arvamusi. Pärast mõningat ümber tegemist ilmusse esialgsest mahust kärbituna alles 1959. aasta jaanuarinumbris pealkirja all proportsioonide hinnangu alustest. Nägemiselund tajub keskkonda alati üksikpiltidena just silma hüpetena liikumise tõttu. Avaldubki vaatlemisel teatab rütmine. Nähtavate kujutiste või esemete paigutust, mis rütmi esile kutsub, võib avaldada matemaatiliselt. Sooritanud hulga katseid õnnestuski Orgruubril kujundada kõver, mis väljendab rütmide meeldivuse kohta antud hinnangu sõltuvust rütmi esile kutsuvast proportsioonist. Selles rütmide hinnangut väljendavast graafikus õigupoolest sisaldubki arhitekt Gruberi poolt arendatava proportsiooniteooria põhituum. Selgub, et kõige meeldivamaks osutub klassikaline kuldlõikest tulenev rütm ja hinnangus haiga teooria autori poolt loodud rütm vahekorras üks jagada 1,8 kaheksa kahele. Halvimaks ehk kõige igavamaks ebameeldivamaks osutub aga võrdsetel vahekaugustel asetsevate joonte rütm mida autor nimetab klassikaliseks staatiliseks ripist. Tõenäoliselt kujutab selle hinnanguga Veera kuju tingituna temperamendist eri rahvaste põhjamaa rahvaste lõunamaiste, idamaa rahvaste ja teiste hulka kuuluvate hindajate korral erisuguseks mõjustada hinnanguga Veera kuju, vaatleja tervislik seisund, väsimus, eelarvamus ja muud sellised asjaolud. Proportsiooni hinnangu määrab silmade kaudu saadud erutusmäär. Hiljem on Georg ruber oma uurimust püüdnud edasi arendada, otsides mitmetele füsioloogilisele nähtustele matemaatilist lahendust ja kavandades uusi katsemetoodikaid. Muidugi ei kujutagi Orgruubeli uurimus oma praegusel kujul veel mingit lõplikku ja kõikehõlmavat teadust. Selles püstitatud alustest lähtudes nõuab kogu kõnesolev ainevald ulatusliku ja pikaajalist paljude uurijate panust. Ka püüab see teooria lahendada esteetika küsimusi ainult nende elementaar väärses ulatuses mitte aga ilutaju kogu selle komplitseeritud ja ajaloolisest arengust tuleneval kujul. Korduvalt on kerkinud mõte korraldada selle teooria kohta mõttevahetus mitmete alade eriteadlaste osavõtul. Mina isiklikult pole küll asjatundja kunstiküsimustes arhitekt truuberi uurimusega tuli mul tegeleda vaid oma tolleaegse ajakirjaniku töö tõttu. Et see töö on aga mõningas. Seoses minu erialase tegevuse Jery harrastusena viljeldavate aladega olen ma suhtunud temasse hindavalt ja mul on hea meel võtta osa tänasest mõttevahetusest. Ja lõpuks kerkib mul veel järgmine mõte. Väidetakse, et muusikas on olemas range teooria, millele kogu muusikalooming ja selle hindamine võib tugineda. Ent kas pole veelgi teatav sarnasus kujutavkunstis seni kehtiva geomeetrilise tingliku ja retseptuurilise alusega? Kas praeguse muusikaõpetuse alused on füsioloogiliselt seletatavad või tuleks siingi hakata otsima objektiivsemaid lähtekohti? Muidugi ei tähenda, ei ühel ega teisel alal loodav teooria ja selle matemaatiline väljendus ning elektronarvutite kasutuselevõtt neil aladel neis valdkondades kunstiloomingu mandumist hoopis vastupidi. Täpsemalt ja objektiivsemalt teoreetilised alused ainult aitaksid nende alade arengule ja loomingulise sügavuse süvendi. Olemisele kaasa alustame arvamuste ärakuulamisega. Pedagoogilise Instituudi pedagoogikakateedri juhataja dotsent Enn Koemets. Huvitav on just minule kui psühholoogili see et psühholoogia saab siin terve rea uusi seaduspärasusi ja vanade seaduste, isegi teadaolevate faktide põhjendusi, mida senini ei olnud põhjendatud ei füsioloogiliselt ega isegi lihtsalt nii kogemuslikult katsutud seletada. Aga need taju seaduspärasused, mis asi see number on formuleerinud, need näitavad, et on tõepoolest võimalik meeldivusi ja mittemeeldivusi me päris põhjendada füsioloogiliste alustega, kui ka siis tajub psühholoogiliste seaduspärasuste ka Ja nüüd saage tuttavaks, töö autor arhitekt Georg Gruber. Võib-olla siis? Saaks isegi kuidagi formuleerida, Ta ei ole, meid, ei mõista, kas ta oleks mõeldav sel kujul. Tähendab üks võimalus võib olla majandust kõige lihtsam, kõige elementaarsem võimalus ta ju Lementi käsitleda kui refleksikaare, milles referenti ots toetub üksikpildile, kusjuures üksikpildi sisu on eluliselt organismi kohanemisvajadustega seotud. Jah, muidugi enesest siin on just see küsimus, miks üks või teine pilt meil nüüd esile tõuseb, miks ta muutub domineerivaks, miks ta on meile tähtis tähtsuse tõttu ta kinnistubki, tähendab ta saab vastava kinnituse. Ja see kinnituse, küsimus oleneb siin muidugi organismi vastavast situatsioonist, olukorrast, milles, milles ta leidub. Aga näib, et siin on siiski ka mitmesugused. Teised komponendid tulevad juurde. Eriti huvitav on see, et niisuguste piltide puhul Ühed meile meeldivad, aga teised ei meeldi, siin tuleb seoseid, ütleme Kunstiküsimustega. Ja selle füsioloogiline alus, nii nagu teie formuleerite oma uurimuses on minu arvates väga hästi põhjendatud ja tõepoolest huvitav ja peaks andma nähtavasti palju võimalusi rakenduseks kunstnikele ja arhitektidele. Oma töös. Kunstnik luulik Kokamägi Muidugi eelkõige ma leian, et seltsimees rubriik töö nägemist seaduspärasusest omab kunsti suhtes küllaltki suurt, rakendusliku tähtsust. Eelkõige ma mõtlen just esialgu võib-olla suuremal määral tarbekunstis ja arhitektuuris kus on tema rakendusvõimalused nii-öelda juba praegu täiesti käegakatsutavad ja silmaga nähtavad nii-öelda võib-olla kujutava kunsti seisukohalt lähtudes esialgu nagu pisut raskem määrata tema rakendusliku tähtsust. Aga ma olen ka veendunud, et tulevikus ta on ka siin oma otsustava lahenduse paljudele küsimustele, mis võib-olla siiamaani kuidagi empiiriliselt. Aga kas teile ei nii vastu ei hakka. Niisugune arvamus, nagu seltsis rikkasin, väljendas, et et võiks nii ütelda kunstilist väärtust peaaegu matemaatilise valemiga väljendada. Nad olid. Tutvusin seltsimees Ruberi tööga esimesel tutvumisel. Mul nagu hakkas ka veidi vastu või oli veidi vastumeelne selline asi, mõtlesin, et kuidas siis nii muljet et siis järsku võimalik ka kujutava kunstiteoseid mingisuguse aparaadi või matemaatiliste valemite abil võimalik hinnata. Muidugi Nendes peab ütlema, et kahtlemata ta peaks olema võimalik. Teoreetiliselt. Tehniliste teaduste kandidaat Ustus Agur. Seltsimees rikkaia ütles oma sissejuhatavas sõnas, et kaasajale on iseloomulik paljude teaduse valdkondade matematiseerumine. Muidugi on see kehtiv ka selliste valdkondade kohta nagu esteetika. Mulle meenub, et mõne aja eest ajakirjanduse veergudel toimunud diskussioonis akadeemik kolmogorov, üks suurimaid kaasaja matemaatikuid juhtis tähelepanu vajadusele uurida, miks õieti see, mida me peame ilusaks, on ilus. Miks me peame ühte asja ilusaks ja teist mitte? Ilu mõiste pole ju antud inimesele kusagilt väljaspoolt vaid see, mida peame ilusaks. Need kriteeriumid, mille alusel midagi peame ilusaks, peavad siiski ju millegi reaalsel ja materiaalsel baseeruma. Ma arvan vajadust karta, et esteetika seda, seitsmes Ruberi töö liinis kulgevate arengusuuna jätkates võiks sajaprotsendiliselt taanduda edaspidi matemaatikale kuigi on populaarseid artiklites kohati avaldatud mõtetel näiteks kunagi me võiksime ka, ütleme, meeloweenuse figuuri väljendada mingi ei tea mitmesajandat järku randiga kirjeldatava pinnana ja selle ilu ega siis ka nii-öelda matemaatiliselt mingi koefitsiendi alusel hinnata. Ma ei usu, et siiski kunagi selleni jõuaksime ja meil ei ole ju muidugi tarvis selle poole püüdagi. Mis puutub esteetika matemaatilise soola rakendamisse siis õigupoolest praegugi on esteetika täpselt formuleeritud seaduspärasusi, mida saaks juba praegu rakendada märksa rohkem, kui seda on tehtud. Näiteks selline mõte nagu arhitektuursete konstruktsioonide projekteerimisel matemaatiliste proportsioonide arvestamine, nende sisseviimine nii-öelda konstruktsiooni põhivõrranditesse, see tundub inseneripilguga vaadeldes mitte mingi utoopia, vaid täiesti endastmõistetavusega, mida võiks kas või hommepäev hakata rakendama. Või näiteks selline küsimus, nagu ütleme, ruumide sisekujundusel, värvigamma projekteerimine, eriti kui soovitakse opereerida paljude värvidega. Matemaatika ühes harus topoloogias, eksisteerib selline probleem. Maakaardi probleem peitu, värve minimaalselt vajalik selleks, et värvida maakaardil kõikide riikide territoorium, nii et kusagil piiril ei puutuks kokku kaks riiki ühe ja sama värviga värvitud. Kui nüüd siia lisanduda ei söanda esteetilised kriteeriumid, siis võiksime saada mingi võrrandite süsteemi, mille alusel saame juba elektronarvutile anda ülesande, ütleme, projekteerida ruumi värvigamma tervikuna, Viderwe ruumidekompleksi värvigamma. Kui tulla konkreetselt seltsimees Uberi töö juurde, maa pole asjatundja füsioloogiat, esteetika valdkonnas ja seltsimees Ruugari tööd tunnen ainult tehnikas ja tootmises avaldatud artikli põhjal kuid mulle näib, et see töö, mis on tehtud, on sõna otseses mõttes pioneeritöö ja väärtus eelkõige selles seisnebki. Ta on, võiks öelda ukse avamine uude valdkonda. Nüüd palun, mida arvad arhitektuuriteaduste kandidaat Heino Parmas? Arhedakel loomulikult hindavad eelkõige seltsimees Uberi teooriat kui katsed anda sellistele nähtustele mida senini hinnatud kuidagimoodi intuitiivselt või isegi puhtsubjektiivse maitse alusel anda täiesti sealsed alused selliste nähtuste hindamiseks. Muidugi siin on legoga teatud Kunivad väljendada majandusliku efektiga, nagu me loodame, langeb ära vajadus koguda suurt hulka statistilist materjali. Rakendusala tõesti oli varem vajutusetses kokamägi nimetas siin üht-teist sisekujunduse kui ka esmatarbekunsti osas. Tuleb märkida ka, et minu arvates leiaks selline teooria väga head rakendamist meie kaasaja nii-öelda ainuvõimsa ehitusmeetodi juures, nimelt industriaalseid meetodi juures. Me teame, et seal koostatakse hoonete fassaadid üksikutest fragmentidest teatud konstruktsiooni detailides, mille te, kokkupuutekohad on esiteks väga raskesti maskeeritavad ja mida võib-olla ei olekski õige maskeerida, kuna see oleks vastuolus monteeritava meetodi olemuse endaga. Siin seltsimees Uberi teooria rakendamine lubaks meil muude tegurite kõrval, mis määravad üksikute detailide suurust, proportsiooni kuju ka arvestada puht nii-öelda pealikul, võib-olla isegi teaduslikul alusel. Selliseid kategooriaid, mida me oleme siiani pidanud rohkem intuitsiooni ja maitsevaldkonda. Kas ei ole mõeldav ka automaatika rakendamine, nimelt selles mõttes, et kui meil on olemas mingit kindlat parameetrit hoone projekteerimisel, kas ei ole mõeldav, et mingi automaat projekteerib selle fassaadi mõne sekundiga valmis ja esitab teile kas või vaatmanil valmis projekti nende parameetrite alusel? Praegu on muidugi raske öelda, kas ma tõesti kunagi jõuame nii kaugele, et valmis kvark tuleb masinast. Üks on aga selge, et siinselt duubel poolt mainitud küsimuste lahendamisel praktika selline tõesti tohutu hulk variante. Ja nende kõigi detailne läbitöötamine on tavaliselt projekteerijatele täiesti üle jõu käiv. Aeg lihtsalt ei anna oodata nii kaua kuni me jõuaks tõesti olukorrast parima välja pigistada. Seen võib valetada. Et projekteerijate töö kergeneks tohutul määral võiks öelda, isegi kui me saaksime kõigist võimalikest variantidest välja valida kas või selle seltsi suubel poolt mainitud tehnika põhjal kõige olulisemad kõige reaalsemat, et siis lõplikku kontrolli teostatakse ikkagi kasvõi sellel kombel, nagu me senini oleme projekteerinud. Täiendab vast küberneetika instituudi aspirant Moskvast Arne Lauringson. Mulle tundub niimoodi, et ei tohiks millistaks olla, et kui avatakse teatud kriteeriumid mis on juba objektiivselt põhjendatud, et nende alusel saaks masin sedasama teha, mis inimene masinvõimetud juhul on tunduvalt suuremad, sest masina töökiirus on suurem ja tulemas on objektiivsemad. Kui on antud, siis objektiivsed tingimused. Aga inimeste juures omab tähtsust siin subjektiivne mõju. Lasiinil pööratud väga suurt tähelepanu, et silmaga sellist Kõigepealt geoloogide poolt ja ka küberneetika batuurida. Ja teisest küljest teda mingil määral asendada. See tähendab luua masinat, mis oleks samamoodi võimeline vastu võtma kui inimene. Kuid siin tekib küsimus, et, et kas see masin, mis kunagi projekteeritakse, omab samu seaduspärasusi kui inimene, see tähendab kas täiesti uuesti luua see silm või osutub otstarbekamaks sealt ainult oluline alles jätta? No siin on püütud modelleerida tunnetusprotsessi, saab just põhiliselt nägemist, et kuidas inimene võtab vastu ümbritsevat loodust ja modelleerida seda masinale. Selles suunas on olemas mõningad tulemused, nimelt masina võimeline tundma õppima numbreid ja tähti elemendid ära tundma seda, ta töötab, noga, inimene. Ja veel kord dotsent Helmut Riikoja Ma tahaksin veel paar sõna juurde lisada. Üks võimalus on ju see, rakendada seda teooriat või püüda rakendada nende probleemide lahendamise alal, mida tehakse nende masinate loomisel, millest Lauringson rääkis ta enam niisuguste masinate loomisel, mis on võimelised ise kujundeid nägema ja näitis eristama ja hindama ja võib-olla kunagi hiljem ka juba selle alusel. Televisioonis on tänapäeval teatavasti sagedusriba väga lai ja selle tõttu saab televisioonis, et üle kanda ainult ultralühilainetel nende levid ala nagu Mägi väikene. Ja praegu on mõte niisugune, seda riba tuleks ahendada sel teel, et televisioonisaates kõige üleliigsed asjad välja lülitame. Kui mingisugune televisiooni saade toimub, me näeme ekraanil ka põhja ja sellel liigub üks inimene, aga tagapõhi on muutmatu. Me kanname selle taga pyha ühe ainsa pildina üle ja sealsamas aparaadis olev salvestab tema ja annab teda korduvalt edasi ja lainetega anname üle ainult seda liikuvad kujud sealjuures või teine võimalus on niisugune, et me inimese asemel kuni piltlikult võiks ütelda inimese kujutise ülekandmise asemel anname ainult mingisuguse leppe signaali linnu üleandmiseks mingisuguse teise lepi signaali muidugi lõppesid, väga lihtsad olla ei saa. Need peavad jällegi koosnema mingisugustest mõtlevatest, filtritest, mis neid kujutisi helistavad ja neid signaale loovad. Niisuguseid võimalusi on kirjanduses mainitud väga mitmel pool ja sellega avaneks võimalus televisioonikanalit teha, niigitaks võimeta, kanda üle digilainetel või isegi kesklainetel. Neuropatoloog Erich Moisar seltsimees ruber näitab meile kuldlõikega samaväärseid proportsioone ja tõestab seda meile matemaatiliselt ja psühholoogiliste eksperimentidega. Näiteks keel, inimese keel on teatava kindla rütmiga ja reeglipärane. Kui keegi eksib selle rütmi vastu, siis seemneid häirid ei ole ju keelt loonud teadlased ega pole ta üldse nii-öelda teadliku aju tööprodukt. Aga ometi on keelel kindlad reeglid, kindel süsteem. Ja keeleteadlased uurivad seda. Sama uurivad kuulmise analüsaatori piirides. Muusikateadlased, miks seda ei või teha? Siis? Teame, et kompleksi tajus kõrvale elemendid pidurdatakse. Aga see ei tähenda, et kompleksid ajus need kõrvalelemendid ei oma tähtsust, need moodustavad fooni ja sellega olnud seotud ütleme. Jõudlus ja samuti on see ju ka väga esteetiliselt tähtis. Mina ei saa nii-öelda vaimsel tööle hakata, kui mul on mingi asi, näiteks toas segamine, midagi, ma ei saa ennast kontsentreerida, see häirib mind aenema panengi, toolid ritta, nii nagu nad peavad olema laua teen kordi ja siis ma saan täiesti tõsiselt. Nüüd ulatame mikrofoni ajakirja Tehnika ja Tootmine toimetaja asetäitjale Hans Luigele. Sissejuhatavas sõnavõtus lühidalt juba märkis seda osa, mida toimetus omal ajal tegi seltsimees Ruubry kirjutise avaldamisel mis sisaldab õieti lühikokkuvõte TEMA teoreetilisest uurimustööst. Aeg on sellest ajast juba edasi läinud. Kirjutis ilmus 59. aasta jaanuaris. Toimetusele laekus 57. aastal ja peab ütlema, et toimetusel oli terve rida seisukohti nii poolt- ja vastu seltsimees Rubele teooria suhtes. Kuid peab ütlema, et toimetus leidis, et selle kirjutise avaldamine, millele võib-olla ajakirja tehnika lase proofiliga täiel määral nii juhtunud, on siiski vajada palk juba sellepärast et see algupärale uurimus, selle prioriteedi kaitsmine avaldatud artiklina oli meil siiski väga vajalik, nüüd mitu ja mitu aastat hiljem, nagu ma kuulsin, seltsimees Koemets on oma õppepraktikas juba vist rakendanud neid teatud loengutes üliõpilastele. Ja nagu me kuulsime, on praegu ka juba meie arhitektid ja ka kunstnikud on asunud sellesse süvenema. Nii kerkib üles üks küsimus, et seda tutvustada laiemalt. Võib-olla see oleks siiski vajalik, selleks tuleks aga mingisuguseid võimalusi. Kas leida võimalus brošüüri kirjastamiseks, milline sisaldaks ka needele meeldis Luubele teooriast, millised kahjuks meie avaldatud artiklis välja nimelt värvielementide küsimus värvi värvitaju küsimus, mida me artiklis oma mustvalge tehnika tõttu kasutada ei saa ja mille tõttu see kirjutis võib-olla muutus Lagoonilisemaks, kui ta tegelikult oleks võinud kujuneda. Minu arvates nii suur väärtus seisneb just selles, et ta on tänapäeva teaduse tasemel mitmeteaduse nii-ütelda nagu vahekohal ja sellepärast nähtavast need kannatuste rada tuligi tal läbi käia, et üks ei tahtnud omaks tunnistada, teine ei tahtnud omaks tunnistada, mõtlesin, et katsetan nagu psühholoogilised, nimelt et see silmade vaate suunal märgivad terasele Katsalus oma väidet järgi. Aga et katsetaks täiesti objektiivne, selleks tuleks silmad, asend, katse käigus fikseerida, objektiivsetab kas siis optilisemetega üles märkida silmad, asend sellesse protsessi käigus või siis selleks, et märgi, sellised oleks objektiivsed materjalid tulevaste kohta ja neid saaks ümber lükata. Aga kusjuures katsealuse endale märkused ja kus me seda teed võivad olla, mitte objektiivsed. Sinu muidugi, katseid tuleb laiendada ja teooria autoril omal katseid kavandatud väga mitmesuguseid, ainult temal ei ole olnud võimalust realiseerida. Ilmselt seltsimees Ruubeli töö edasiarendamine vajaks mitmete teadusharude esindajate koostööd esmajoones füsioloogide, psühholoogide, kunstiteadlaste ja küberneetikutega koostööd. Ja sellisest koostööst arvan, võiks oodata vägagi viljakaid tulemusi. Sellega on oma arvamuse kõik öelnud ja paar sõna palub ainult seal autor. Töö käigus tegelikult olukord kujunes selliseks, et arhitektuuriajalugu pakub ise suure hulga proportsioonide hinnangu, katseandmeid seni puudus, aga nende füsioloogiline põhjendus. Tehtud tees on seda püütud anda katseid värvuste taju osas, eriti tuleks kindlasti laiendada Jagger katsemetoodikat, täiustada peamiselt entseflograafia meetodite rakendamisega selle töö avaldamiseks. Ettevalmistamisest võttis osa akadeemik Arnold Humal kellega peetud sagedased matemaatilist laadi konsultatiivvestlused mõjustasid oluliselt töö kujundamise iseloomu. Rohkem enam siis nii-öelda sõnasoovijaid pole ja tuleks teha kokkuvõte. Arvamused olid meil üsna üksmeelsed, tehtud on pioneerisamm ja seda tuleb kindlasti toetada. Teadus nõuab langust ja edasisele tööle peaks kaasa tõmbama juba mitme eriala spetsialiste ning kasutama kõige kaasaegsemaid meetodeid. See on selge ja nii tulebki teha. Nüüd aga me pole kuulnud veel, mida antud probleemi kohta arvate, teie mõtted, mis saate kuulamisel tekkisid, pange palun kirja ja saatke ära aadressil Tallinn, postkastid 402. Teaduse ja tehnikasaadete toimetus.