Samal põhjusel jooksis, jooksis. Ta on kuulda küll. Tere, armsad raadiokuulajad. Oleme täna Kohilas ja külas Andres Lutsarile, keda me tunneme hoopis. Kehakultuuri arendajana Eesti judo ja, ja, ja maadluskunsti isana, aga täna me ei räägi sellest. Täna me räägime lõõtsapillist ja Andres Lutsarile on lõõtspill süles. See on depo originaal kolmerealine lõõtspill ja, ja vaatame, kuhu me Jutena tüürib alguseks kuulama ka siis ühe loo ja tere tulemast saatesse, Andres tere-tere, vana andekas Henn Rebane. Oma akordionil. Mina nii kuulus muidugi võinud judos olla, aga lõõtsapill on mul nihuke hea hobi. Ja öeldakse, et see mõjub hästi inimese tunnetele, erootilist teleka, nii et me teenime selle saatega ühtlasi Eesti iivet. No kuna ta võru pill mängime võroloove meelel kuldne kodukotus. Nii et kaks peotäit lillasid oli, tuli seal laulus väljaga, aga ma vaatan, see lõõts seal nagu Võrumaa hümniks nimetatakse kõik pulmad ja kus alustatakse seltskonnaga ikka selle lauluga alati. Ja kuna ma olen Põlvamaa ja Võrumaapoiss Võrus neli aastat koolis siis ma võisuga võru keeli kõnelda. Need võrupilliga le kokkuda võru kiileid, parampide viil. Aga sina alustasid, alustasid siis lõõtsapillimängu, mitte päris n esimese pillinavaid, sa tulid suupilli kaudu lõõtsani. Nojah, see on nüüd niisugune lugu, et minu isa oli leegionär saksa poole peal ja Narva all sai surma ja nendel oli igal mehel suupillid, need liikusid, me olime väiksed poisiks. Viie-kuueaastaselt mängis suupill, isa tõi koju ja mina oskan tänapäevane omapärast mängin sulle kõiki neid metsavendade ja leegionäri ja saksa rivilaule ja nii et ma olen isegi suupillifestivali käin. Aga suupill, kui ma sain esimese lõõtsa oma põlvedele, pruu pilli proovi nii-öelda kui vanalt, kui vanalt see võis olla nahni? 10 11, kaks ma ei mäleta küll. Meil oli külas põivamal kährikkülas oli super lõõtsamees Endel Pettai ja tal oli Teppo originaalpill ja ta oli üks väga hea mängija, ma ütleks. Noh, viinamees oli ka kõva ja aga siis, kui seal lõõtsapilli, aga siis ma sain proove tõmbadel üks Üts hell, surud on teine hääl täpselt nagu suupillil tõstab, ja kuna see kume, hääl ja need rahval lood kurrat meile, nii meeldisid küla teises otsas, ega see, ta ei tundugi nii kõva häälega, aga ta on kaugele vasta, kuradi depo, see hääl, mis huikab Coheni. Sest me panime madinat vennaga kuulama, kuidas Pedaja Entel mängib. Ja siis noh, need lood olid kõik selge, siis sai see hirmus vaimustus, aga no ei saanud pilli, ma olin juba 40 raudteepilli sai. Siis ma ei saa nendega Reali supermeeste vasta, aga asja ajab ära, vahest mõnel isegi pulmapääsenud, kui elekter läks ära, orkester seal piuksugi teha. Sul on oma programm, lõõtsaga laulad ja, ja vahetad mütse ja kuidas see käib? No ma võin selle loo pärast mängida ka, aga sa tulid vist nagu rohkem nende pillimeeste kellega ma kokku olen putunu, nii see oleks, ajame juttu ekspeateema, võib-olla oleks meil rääkida mälestusi tõepoolest kuuldud ja, ja kõrva torganud eesti pilli lõõtsameistritest lõõtsamängumeistritest ja ja võib-olla alustaks siis Karl Kikka ka, et sa oled Karlikaga, kohtun enne ikka August Teppa, kes tegi selle pilli esimese pilli. Pillimeister Nam rääkis, et tema oli, nägi seda. Nüüd nad on mõlemad manalane, kuidas lühikeste sõrmedega talupoeg kuulmise järgi tegi Pill Teppa haugust supermees, kui mõelda ta naise Ventegivistrile, puu, osaled kui ilus ka. Ja siis ma küsisin, palju see maksis, et vanasti Eesti ajal oli viie lehma hind oli sel pillil ta tegi ligi 100 pillist. Ja nüüd õnneks on üksnes minul tänu minu õpetaja Oskar Kallisele, kes oli ka Karl Kikka kolleeg ja Nadali natuke vanem ja siis mina neid nägin Kikast kui ka Oskar Kallist, keda ma loen oma õpetajaks, kelle kaudu maga pilli sain pärast. See oli võru Kandle laval oli mingi konkurss. Valge pika habemega ja sinisilmne ja niiske, igavene ütles, et mängime nakad, spane iks üts kräud või siis on parem matta. No ja tema sai seal laureaadiks, Kikas ei, teiseks isegi oli väga paha on, minu arust mängis Kikas parem. Nabedamaldaga. Tead, artisti esinemine kah mängib ju kaasa seal. Vot nii ma siis oma õpetaja Oskar Kallisega ja tema siis siis sokutas mulle ühe Ostra pilli meisterost Carlustra Karl August Rei ja tema aga, aga tema pill ei olnud see talinski tuim ja aga noh, sõrmaritamis käis küll. Ja siis ma ikka passisin lammi juure, tulid need pilliparandajaid timmijad ja siis seal liikus, oi, seal oli heleda häälega ilus pill lõõtsa süsteemise, mõni kahetsen, et ma seda ära ei ostnud. Ja siis Oskar Kallise kaudu sain, ma siis üks mees oli juba suremisel ja naine müüs pilli ära. Pill oli väga halvas seisus ja siis tegi uue lõõtsa ja tegime kordajana, siis ma olen ikka uhke küll. See oli nüüd siis Teppo pill, see oli Teppo pill ja see oli pindmanile tehtud reserv pääle. Sellel läheb. PIN PIN ja Aadee August Teppo just, ja sellega oli juhtunud niimoodi, et ta oli neljarealine, keegi ära varastanud ja siis tegi kolmerealiseks ümber ja, ja too mees, kelle laga varastati astuses pillimeistri juure sisse, nägi oma pilli. Aga mis endine omanik siis ei saanudki seda pilli kätte enam või ei. Endine omanik sai siis kätt, vali varastatud pill, nagu ma ei tea, kas ta Varkadel jah, sai pilli kätte ja, ja nägi, et neljast reast oli kolm sammudega varjanud. Aga sees on ikka ju praegu nelja rea, keeled ei ole, ei ole kõik ümber tehtud. Ega need meistrid on kõvad vana lammari. Ütles, et näed, mul on need termoregulatsiooni kõik mõõtmisriistad ja töötlusi, aga ma ei saa niisugust häält valmis nagu vanad EPO. Kuidas ta seda vasktraadist termiliselt töötles? Ei lähe, timmist ära? Ei karda, niiskust ei karda, kui. Ja pani omamoodi häälde ka sest ega seda depo häälestust lõõtsadel enam eriti ei kohta. Nüüd on noored pillimeistrid ja remondimehed panevad häälda nagu klaveri ja kokkuvõttes ei kõla üldse. Võib-olla küll ja sa tead seda paremini, aga vanad epo on ära tunda ja see on nagu öeldakse, et ta peab sul käpas olema, kõrv kuuleb ja siis passi lüüakse siin vanad lõõtsamehe, koer, kass on pillimees või ei ole? Oleneb passis sillalt kaks, üks, kaks, üks, mitte üks-kaks üks-kaks. Ei oska pilli mängida. Kohendamastele. Siin lüüakse nii. Antenni ja sisu, vahe vanamehed viskavad siis noh, Riina, ja siis on nad koos tavaliselt nina piss seal lava peal ja siis noomeni. Ja siis, kui passi lööd, valesti alla tagasi pill, saela mängumees, aga see passimängustiil kujunes välja just pidudel ja kui sa mängid nii nagu akordioni passi, siis ei ole passi üldse kuulda, et see, see tugev, tugev basse peab nagu pikemalt peal olevat. Rahvas läks õige õigel ajal jala maha, muidu läheb igavene segadus ja ja lugu võib untsu ka minna. Enna-il pika lõõtsaga ja ja siis mängus on veel nii, et sa pead mängima lahti ja kokku mitte Yorka Yorga nii kiiresti edasi-tagasi, öeldakse mängumees. Aga nüüd tuleb ja millised kokkupuuted siis selle kuulsa Karl Kikka ka on olnud ja ja milline mees Tani pealtpoolt vaadates tundus mina Sul endal ka üks neli-viis korda näinud ja siis noh, ikka pidudel nad olid koos. Ja siis ükskord käisime ta kodus ka. Ja siis ta oli nagu tutta, ega ta suure jutuga ei olnud talineski kõva põllumees ja siis ütles, et aga haige ära ei kats tundi pilli. Kui vana ta umbes siis võis olla? No ta nüüd ma arvestan ja 45 kuni 60 no seal vahel oli siis. Siis ta oli parimas vormis ka ilmselt. Ta oli sellise tõsisema olekuga või viskas nalja ka ikka. Ei päris tõsine olek. Ja kõik see oli nii ja seal oli veel üks lõõtsa läheduses üks lõõtsa timmi. Ise mängis keder, Sergei Joa Johannes kedel ja see oli nii, seal me käisime Oscari, mul oli üks hääle vist ära sellel pillil, mis ta mulle sokutas korvi ja sissekeder tegi ära. Et see oli kõige parema kõrvaga siis Oscardiitilisest, kuule, kui teised võtavad kolme nupuga, sina võtad ikka nelja viiega. Siis nii nagu kohtumine seal ja no Põlvamaa ja Võrumaa mehed kõik, noh jaa, Kikasega juhtus niimoodi, et mina olin ta fänn, ta ikka väga-väga hästi mängis soolased neid lugusid ka asi. Et, et et lasti see plaat välja ja Kikas, Karl Kikas lõõtsapillil ja pandi teise mehe pill. Tallinna mehed ei viitsinud kohale sõita ja siis Kikas asemel oli hoopis teine mees rahvariietes. No seal oli Mahtra kolhoosi tolleaegse kolhoosi pillimehe, tean, nende pilt oli värviliselt peale võetud ja lihtsalt vanameistrist mindi mööda ja ka midagi ikas selle peale, ütles Kikas ütles, et mina ise alustasin juttu. Mind kohe häiris kunagi, kas tundsin ja teadsin tema suhtumist ja mõtlesin, et kurat, kus siis nii moodu pikkust ja maisa kaduvust aru. Noh, aga ta rooga midagi ütlevad ka, nii ei ole illus. Nii ta ütleski muidugi. Aga noh, see viga on nüüd lõpuks parandatud ja siis see vana plaat või vana 29 aastat tagasi kikka poolt mängitud lood on nüüd saanud CD-plaadile ja minul oli õnneks tookord fotoaparaat kaasas, nii et et need pildid on olemas. Aga räägime veel kikkamängust, et mis asi oli siis selle kikka mängus selline eriline, mis kuulama pani. Kas kui ta nii tõsine oli, oli ta mängu juures ka tõsine siis või keskendunud? Ega mina teda nagu pulmas mängimas ei näinud, aga ta oli ta pilli kaudu, avaldas oma tundeid, ilmselt ta oli ikka virtuoos kohe ja musikaalsus ja ja see noh, ma kujutan ette, et ta oli väga hea pulmapillimees ja noh, kõik rahvapeod ja jaanipäeval väga siis suru maalima, lõõtsa pillita ei saanud siis. Ja ja nagu ma ütlesin, kaks tundi iga päev oma töömehe kätega niisugust drillereid teha. See on ikka, see on ikka Eesti, ütleksin rahvakunst ja Enn Rebane, ma ütlen sulle omalt poolt palju tänu valitsusele niisuguse asja ette võtsid ja jäädvustasid nende meeste mälestuse. Ta jääb küll pillimäng lindi pääle plaadi pääl, aga, aga mis mees ise oli? Seda ikka, see on ikka Eesti kultuur ja ja, ja see tekivad noored. Juhan Uppin ja aga vahepeal olid veel need, keda ma tundsin, see Richard Reino oli ja mängumees pettaid ma juba ütlesin ja nüüd on tekkinud veel teisi mehi, isegi neid, kes teevad Pillega. Isegi see torupillimees mängib ka tahul Taulat, Augur vihane, sümpaatne teeb lennukest. Heljanudki veel ja teeb ka trelli alliansis. Aga kui nüüd võrrelda Pettai ja ja kikka mängu, et olid nad võrdsed mehed või kuidagi nende mäng erines ka millegi poolest. Nad pidid ikka täpselt mängima, tead, ütleksin, et võrus stiil oli enam-vähem ühtemoodi. Minu arust petajali ääretu virtuoos. Ma mäletan, et siin oli Endel Pettai nõukogude tulid kokku või kalju labi ja need metsavennad ja ei korra me laulsime siis siis ilma Endel petteid ei toimunud ükski pulm ega pidu ega Sanna mäel. Siis kui mul nüüd kõrva jääb, siis. Nagu ürgtalent oli, võib-olla isegi petta ei suur. Aga Kikas oli virtuoos töömees, no ma arvan, nii ma. Ja siis, kui ma juba Teppo pilli sai natuke nagu mängida, mõista, siis ma tahtsin minna. Endale Betaile külla tuli välja, et ta on juba aasta-poolteist surnud ja oli oma Teppo pilli andnud muuseumile. Nii et Tallinnasse. Vaat seda ma ei tea, võib-olla tõesti muusika, muuseumid, muusikamuuseumisse, seda saab järgi uurida ja. Nojah, nii et ta endale tegin trikke nagu pea peal mängis, siis lasi otsa lahti ja teise jana kontsert Liinoga tegi. Need esimene naljad olid sealjuures, aga ükskord me mingitest uus viis tuli mina oma vennaga laulupoisid kahe laulsime metsavendi sisse naiste poole ja siis nägime neid tõelisi ikka. Ja minu arust üks metsavend, mida loeti Võrumaa kõige paremaks mängijaks, Koovik. Vot ma ei tea sellest midagi rohkem, aga lõõtsamees ütles, et too mängis, pill tuli nagu kõige parem, seda meil kuu tapeti maha. No ja, ja siis mina õlgikast ütlen, et sa ütled, et mis vahet, ma mainin seal suurt vahet midagi. Aga see, et igal mehel on oma käekiri seal selgadega akordioni peal nagu sina tead, on samuti ühtelugu võib mängida erinevalt, olenevalt isiksusest. SÕNA, kuidas hääldad? Teine kuulab sama sõna, aga igaüks interpreteerib seda vastavalt oma intelligentsile, isiksusel. Põne aga võib-olla temal, et jutus väikese pausi ja kuulaks veel siis Teppo lõõtsa ja mängib Andres Lutsar. Mängime seda. Ma tahaksin kodus olla. Seal lugu, mida minu isa viimasena mängis suupilli peal. Sellepärast supi libergas. Ja kuidas napsuvõtmine spordiga kokku ka käib, kas on päris selline reegel, et kui ka sporti teed, siis siis mingit meelemürki ei võeta või, või kas see ongi meelemürk? No ma ütleksin valaja nagu jaapanlane, ütles ala 72 aastane professor pärast raskeid heitlusi, väike sake ei ole paha. Selge, eks igaüks teab oma mõõtu ja olukorda ise aga aga võib-olla siis tuleb veel meelde mõni mõni tore seik nende lõõtsapillimängijatega, mis või mõni humoorikas hetk. Pole need on nii palju. Me võiks mitu tundi rääkida. No üks selline seal Intsikurmus. Ma mäletan, ma olin noorakrobaat ja algaja lõõtsamees ja seal oli siis kallis ja Reino ja ma ei tea, kas Kikas kolinat istusid seal kõik seal looduses ja viinapudel käis ringi ja mina siis hüppasin, läks, läks, läks, läks salto ja siis Asgard, mis tal agrobot üle käed-jalad-käed-jalad, ülessilla ja kure. Samiistid ilusid sõõre rattaid ja, ja külma Apasu pilliga mängima ja seal ootaski tuli võsast, eks poiss ütles, et temaga pilti proovi. Kallis Oskar ütles, et tal oli hea lõõts, tal oli veel kaks tikk, ükse lööbik, teine lookenemina panin nimedele. Sinikollane, teine must, räägitakse, et kui oleks ka surience must pill läks lõhki ja see puulaugud ja noh, ja siis tuli võsast välja, tähendab belli proovi. Võttis pilli ja siis pani. Õieti mängis, mängisin, tekitate Peterinalüütid, no niivõrd kiiresti. Ja siis Oskar, vana habe pani siis käepilli peale kulla, pea kinni. Sul on ta mänguga ei kipu nagu jänes, nagu. Ta solvus panimegi kinni, pill käib nii kinni, et vajutad kokkus ja siis viskad selle ülakeha nagu haagi kinni ja läks minema ja solvus kohe ja siis Oskarda. Mõni pillimees, aga ei tea, mis, mis mees see siis oli või poiss, et ta natuke oli proovinud, aga üks kuulus enne ma ütleksin, jutumärkides, kuulus mees oli, oli kuusksalu. Ma ei teagi, mis tema oli siis nende metsavendade püüdja, NKVD poiss ja niisugune. Ja siis tal oli originaal Teppo pill. Ja siis teda kutsuti ja kõik sõjaveteranid, kes esines, ja kui ma selle nüüd end rebane, ütlen, siis kui see oleks seda mängu näen. See oli nii, et talle pilli seal üle kuldandi ära rikkunud. Pill oli originaal, Teppo magister külaseks vana Nam müts, mine kuusksalu poole, sa lähed kinni. No ja kuidas mängib, siis ta mängis nii panini. Tör ter töötatud niimoodi tõstis jälle üles, kurat. Ja ta ei saanudki aru, mis kuradi astments. Ja tema nii suur kunstnik ja siis nad üldse lammi pol koosna. Panid seal vist õlut, mina ikka nagu kutsikas, vahin seal, kuidas vanad penid, seal ta siis. Ja, ja siis mina Edemisse kuusksalu sinna tuli ja siis sa ütlesid, mängis, kui see oli juba teada, kuidas ta mängib, tead. Too paneb jälle televi veneri Viloo pess aga ta nagu tuul hoidis lõõtsapill üldse kärnpass. Paremaga viisist aru ei saanud, midagi. Ei Arvisanud, ütlesime, millest lugu, see oli nii kõrge kunst, noh. Ja siis. Oskar oli kübaras pomm, ütles, et kuule, mees, pea kinni. Sa ei mõista üldse seda pilli, mängi söömani lilli kokku ja kohe uksest välja ja, ja siis oli läinud Karl Kikas juurde väntama kurrat kurradi Oskar, kallis minu vähemasti Mc. Mind kutsutud Vigala voolu kuurort, kus ma mängin siis Kikas, see oli siis kui lõhnade, seda asja ja ütleme siis niimoodi, et jah. Hea nali? Jah, eks neid kui on hea pill, see ei tähenda veel, et et hästi mängida oskad, aga aga lõõtsapilliareng on praegu niimoodi kujunenud, et noortel inimestel ikka ikka see huvi on säilinud ja ja võib-olla siis räägime paar sõna ka veel. Juhan Uppin istet, kuidas sa Johaniga kokku saite? Ja Johan on praegu praegu siin ilma teinud nii Viljandi folgil kui ka siinsamas, kuulan, ma varjasin neid ässasid kõik seal Rocca al Mares kuulamas. Ja meeldis väga meeldis kohe Funa seal tantsuks kõiks nelja-viie lõõtsaga paneedeeaa, Ena rahvuslik elamus ikka elada nii fännid ja see noor poiss sealt Haanjas ja ja Aivar Teppa ja mina olen isikliku Daewartect lennukiga. Saime tuttavaks. Küsisin võru keelt kõnelejad ja noh, eks varugee kurat. Ja siis. Otepää noor poiss soniga mängimises nimeni, Tarmo Noormaa noor mängis minu pillipäev, nendel ei olnudki depo pildi peale peale upina. Nii et ma kuulsin kõgudes minu pilli peal ikka klaas kurat, virtuoos. Soni pääson. Naljamees kuidas mullad loodumiks soni all mängis, tore kohtumine oli, jah. Ma tegin pilti veel ja ja, aga no upinaga sain mani tuttavaks Susi hotelli ja sellise Jüri või Jaanipäev, ma ei mäleta, ma tunnen seda Jüri upinat. Toetust Juudot pidi. Aga see oli aastaid tagasi Tsiilis kaheksa aastat küll tagasi ja vaata näiteks noorpoja. Ilusa pillidel mängib see all restoranis istub ja mina muidugi huviline kohe. Tanja kuune ja löök ja tip-top nii. Akordidegaja ilusti karata ja, ja siis esineb nimi ja. Juhan. Ahah. Siis tuli Jüriivist sinna juurde ja. Snap pojad aitab küll täna või midagi. Kas Vaigve allini Juhanopin pärast tuli välja, et ta õpib minu tuttava koolis ja ja pühendud kõik. Ja noh, tema on nagu ütleme nagu Henn Rebane akordionil deta paneb, ikka saab aru kamise nooti ja kuidas ta nüüd süsteemid üldiselt on nad, need kõik need teised sellest juttu oli? Need olid, need on käpakäpp pääle ja kuulmise järgi. Ega, ega need noodiste mängija Aga eks see kuulmise järgi õppimine tegelikult terves maailmas erinevad, et rahvaste juures väga populaarne ega pole ju kuulnud, et aafrika neegrid trummi õpivad noodi järgi või siis kas või Jaapanis on praeguse Suzuki meetod, kus isegi viiulit õpitakse kuulmise järgi ja pidavat olema palju parem ja paneb rohkem mõtlema, kuulama. Täiesti võimalikud vaja seda täpselt nüüd ei tea, aga aga nagu suupill, aga ega need on kõik tunnetuse värk ja suupilli mängib Õiga mees isemoodi ja ja ma olen seal Veeliks kargu festivalil käinud õige mitu korda kaheksa korda küll. Vanemad härrad suupill, huvitav, võiks olla nagu noortepärane rohkem. Ja kui ma nüüd läks juba, kuna suupill on ka sugulane sellele lõõtspillile, siis võiks öelda, et jah et suupill oli Vene Nõukogude Liidu ajal keelatud pill nagu Saksa demokraatlikus vabariigiski. Kuidas see pill on keelatud, rääkimata saksa lugudest. Ja kui me trehvasime üks kord võidupühal Berliinis oli Nõukogude Liidu delegatsioon teede ERR-is, oli kõik see see suur müüridel olemas siis see oli maikuul võidupühana, siis kutsuti siis meie delegatsioon pidustustele, kus oli siis umbes 400 lauda kõlakoda Berliinis ja siis sealpool 400 saksa kommunististasid kõike. Ja tolle ja inimesed, kes oli siis Wehrmachti süüdise koondi, Laaks teisi polnudki. No ja siis võeti venelasi ja me oleme kõik venelased võeti meid vastu, silitasid ja pudel valikviivnelgiga tsement laua pääl. Aga oli suupill ka taskus ikka ja minul on alati Taskle siia habilleliga Mullen. Tantsisid seal sõprustantsud ja tõlkija, mikrofon kõlaga ta toosti tegi, täna ma tegin köika paar toosti ja ja siis tuli see nõukogude liidu peatreener, sudo peatreener, minu juure Lucyczofolitel nimi, ütleb, et no Lutsar, töötaku artist Mooset võstopaanias toorse suuda uuesti ja siis läksin sinna mikrofoni ette, ütlesin, siis tõlgiti rikki, lasti vene keeles. Järgmise loo. Ma pühendan kaotajatele, poleks saanud olla suurt võitu, kaotajaid. Ise mõtlesin oma isa pääl ja siis mängisin keelatud pillil keelatud loo lilli Marle. Aeg ei, vastupidi, praegu, et kuulajatel ei tekiks sellist sellist umbusku, siis paluks, et järsku saaks seda lugu veel korra kuulata. Mis seal DDR-is kõlas? Ma ei ikka vaikus, järgmine hommik küsib siis lutid seal minu käest. Tutelutsurdon, tako Hydra. Aga eks selle muusikaga vead teinekord isegi sõdu valla päästa ja. Me olime sõjaväelaagris, oli viimane laagriülikoolis, meid viidi sinna Kaliningradi oblastisse kummine, nii linn, varemetes Tšernjehovsk. Ja siis meil olid oma Riisame, kukkusin patrulli kätte, võeti meid füüsikapoisiga kinni ja siis pandi sinna auto, kastsin patrull. Ja siis ma võtsin suupilli taskust, mängisin vene romansi. Ja seal ohvitser tuli vist kadu meelde. Ühtes pärast kinni mingi mine. Milline see lugu oli? Saksa pinna arreteeritud seal seekord päästidelovica laevalt. Ma ei ole, mul oli see nuppudega viljakoti, ise läheme siis võistlustele ja siis Rostov Nathan valgustab minu koti läbi, vaatame, mis kurenupuga ja aukudega ja toetavad Ako, ja ma ütlesin, et see on karmus. Oige kästi välja võtta ja mängis Isama karmoškaga nad elusalt näinud suupillidel. Ja mina panin õhtut Moskva lähistel. Nad kuulasid ohvitser Digiga lollil spadziiba Mooslaieti. Ma läheksin selle lennujaamas. Aga see suupill käib ikka elus kogu aeg kaasas ja te olete ka suupillimänguvorm pole hetkekski kuhugi haihtunud, vaid tellida. Pillid on siin laua peal kõik rivis, üks kallim, kui teine, vahe on, aga ma olen kaval. Ega siis selle Pärnu festivali seal nende maailmameistrite vastu ju ei saa. Ava panin Zweigi mütsi pähe ja mängisin, soldati neid laule. Ja siis ma sain laureaadiks kõige humoristlikuma mängija. Nii et seal on ikka tore see pill võiks levida tõesti nagu Võrumaa lõõtspill. Nii võiks suupill ikka üle Eesti kohale. Aga ma arvan niimoodi, et eks ta tänu sellele ülesvõtmisele, mis seal Pärnus nende festivalide näol on, et huvilised tulevad ikka kokku ja ega vägisi ühte asja ei saa ka sundida, aga, aga kui niimoodi rõõmsalt humoorikalt ja, ja põnevalt kuulatavalt teha. See, see paneb natuke sellest tormlevast maailmast eemale vaatama ja siis võib-olla ta kutsub neid kuulajaid, kuulajaid, mängijaid juurde. Vaata siin on ju kahepoolne mängulust iseendale ja mängu emotsioon nüüd pealtvaatajale. No näiteks ma nägin seal pärast kontsert seal. Pärnu seal kõlakojas puhkajad istusid. Ma nägin Leida sibulat ja siis ma mängisin, tal pühendasin temale, kutsusin ta lavale, siis me isegi laulsime koos, veel võib 100 aasta kestel korda kevade. Maja, aga kui sa pead nüüd seal rahvusvahelise žürii ees, mäng neid noh, minu arust see on nagu liiast, no see on ju teada, kes on kes ja nad mängivad seda hoopis teises stiilis hoopis teist muusikat ja. See seda pole vaja, võiks olla nii, et iga osavõtja saab oma selle Skysi seal ja noh, vaadata neid üle, ega sinna tuleb kokku. Aga kahjuks on jah, suurem jagu vanad inimest. Ja aga seal oleks Mäer, sorry, 72 aastane tuli Saksamaalt, see kinkis mulle väikse suupilli. Kae kaela, pane sellega sa isegi väiksema raamentali nii pihigi vähegi leidsin, kui väike, niisugune rahvusvaheline sõprus ja, ja siis see Piccolo on teinud ikka väga toredat tööd ja miks mitte, kuule, see pill on ikak, kes proovib see õpik ära, kel vähegi kuulmist, hakake kuumisteerlasega kelleltki midagi ja see kuulab niisama, mida teised teevad. Kritiseeritud. Aga igal juhul oli väga mõnus tund siin veeta erinevate pillidega ja, ja kuulda siis Lugusaid. Mul on kiiktool ja seal on juba 69 aastane ja ja arst soovitas mul palju liikuda, moosisin kiiktooli. Malegi. Sellel sobiver suuri kordaminekuid ja toredaid muusikaelamusi ka edaspidiseks. No mina tervitan kõiki lõõtsapillimehi ja huvilisi ja võiks tihedamalt raadiovski tulla lõõtsamuusikat ja ja ma loodan, et Henn Rebane teeb väga tänuväärset tööd. Olen kindel selles ja võib-olla teeme edaspidi veel koos saateid ja ajame juttu ja mis võiks eesti rahvast huvitada? Jalul aitäh.