Koidutunnil ühelt kaljuservalt üksisilmi vaatasin ma uttu nagu hallil lõuendiga kattis avarused, see ja sügavused. Järsku väike poiss mu kõrval seisis, ütles kuidas võid sa sõber, jõude tühja lõuendit küll silmitseda. Kas siis tõesti maalimise lusti oled minetanud, igaveseks? Asetanud nimetamissõrme roosi, kummaline, see, tal oli kõikjal ligemale lõuendile, jala, Maita joonistama, hakkas üles kauni päikeseda, maalis selle sära, pimestas mu silmi, Kuldse pilve palistuse, tegi lasi kiirtel pilvi läbistada, maalis kastest helkivate puude kergeid õrnu latvu nende taha vabalt visandas mäetippe taustaks. Kõige all ei puudunud ka vesi. Nõnda loomutruult maalis jõegi, et see paistis sädelevat päikses. Et see paistis kohisevad kaljul. Oo, seal seisid kõrgel kaldal lilled ning seal värvid aasal kirjendasid purpur kuldemail roheline kord smaragd, kordroviinset toonid. Nõnda heledaks sai maalil taevas nõnda Synerdavaks kauge mäestik. Et ma võlutult taas sündinuna maaliat ja pilti silmitsi esin. Kahtlemata ankeete äsja kõlanud luuletuse väike joonistama poiss Amor, võrratu meister. Kuid säärane ideaalmaastik peaks olema jõukohane ka meie lihtsurelike mõtte Tiiule. Tänases saates püüamegi maalida sama kauni suvemaastiku pilvede, järvede, puude, rohu ja lilledega. Värvidena abiks Kuperääni torniöö, Bellioosi, deebeeessiivshobeni, Schumanni Vošoki ja Mart Saare muusika. Kaunimad kõigest on pilve, kui nad taevas rändavad nagu määratu meri lambaid või kui nad räbalais tormavad Uigakese sorgus tiivul nagu hallid hiigellinnud ja pikse pilv. Kui tore on, see pimeneb metsa tagant, tõuseb otsekui suure jumala sinimustpea. Ja siis hakkab välku lööma ning müristama. Või pilved vaiksel õhtul taevarannal eha paistel ujumas nagu punased vesiroosid kuldse mererannal. Püsipilved orkestri tipp difonist Noktürnid on mõnes mõttes tõepoolest pigem helisev maal kui muusikateos. Vähemalt võib see nii tunduda, kui järele mõelda, kuidas teos mõjub kuulajale. Tavaliselt tajume muusikat vahetpidamatust liikumises. Iga takt viib meid edasi. Valitseb kindel ajatunnetus. Areng saamine Maal mõjub teisiti. Meie ees on üks oinas kontsentreeritud ajamoment. Vaadeldes paali süvenemine lõuendile tardunud tegevuse või seisundi üha uutesse üksikasjadesse. Sarnase mulje jätab Kadibyysii orkestrifantaasiapilved. Laias plaanis ei videos kuhugi. Oluline areng puudub. Kuulast mööduvat põhikujundi, uued ja uued varjundid. Äärmiselt rikas paljudiiline orkestri keel manab silme ette avarused. Tõelise õhuperspektiivi kangastub pilvede igavesti muutlik mäng kõrge taeva all. Loomulikult nõudis selline teos erilist värvi peenust. Libisevad mööda kummalised armooniad, viirastuslikud, muutlikud kõlad. Helikangas ilmuvad ja kaovad salapärased vilkumised. Ta väreleb, erutub, kord kattub uduga, kord kiirgab heledaid kiiri pillub vikerkaarevärvilisi sädemeid. Kokkuvõttes mõjub teos tardunud, süvenenud ja samal ajal tunde, eks mõtisklusena. Arvatakse, et pilvede tõukejõuks oli pott, lääri samanimeline luuletus milles võõrale maale sattunud kõiges pettunud rändaja meel muutub kergeks pilvemaailma vaadeldes. TPS-i ise ütles oma pilvede kohta. See on liikumatu taevapilt aeglaselt, melanhoolselt mööduvate pilvedega, mis kaovad hallis õrnalt valge värvusega parendatud agoonias. On ajad, mil iga päev on taevas palju pilvi, suuri ja puhtaid. Ma vaatlen neid, ma jälgin nende kuju muutumist. Ja nad äratavad minus kurbi ning ilusaid mõtteid. Kuhjuvad loendamatud pilvelinnad, tornid, müürid, mägede ahelikud voolab sinipunane valgus, nagu päri. Tihenevad tinahallid, sinised ja purpurpilved kui sünged lained Islandi rannikul avaneb jälle see hinge paeluv, hirmus ja pööritav luule, mida peidab taevas. Taevased leinarongid, ristisõjad, kooljatantsud, põlvede külmad ning kuumad joomingud algavad. Ah pilvede, hispaania, pilvede, mehhiko pilvedesse, Samoa saared, pilvede eksootika, tumepunased ja tumesinised joobustavad orgiad. Nagu valged laevad lähevad seal sinises meres. Kuid kuhu. Puud on minu meelest ikka olnud kõige veenvamad jutlustajad. Austan neid, kui nad elavad rahvastena ja perekondadena metsadena saludena nagu üksiklased, mitte nagu erakud, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud vaid nagu suured üksildased inimesed, nagu Beethoven ja niitse. Taim kohiseb nende latvades. Nende juured puhkavad lõtmatuses, kuid nad ei kaota enda mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga, ainult üht teostada neile ainuomast, neis elavat seadust, kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast. Miski ei ole püha, miski jõle täiuslikum kui ilus, jõuline puu. Kui puu on maha saetud ja näitab päikesele oma alasti surmahaava siis võid tema kännu ja hauasamba Valeval kettal lugeda, koguda saab Dust. Aasta ringides ja armides on tõetruult kirjas kõik võitlus, kõik häda, kõik haigused, kõik õnn ja edu. Kehvad aastad ja külluseaastad ära kannatatud rünnakud, ei üle elatud tormid. Iga maapoiss teab, et kõige tihkemal ja kõige õilisemal puul on kõige tihedamad rõngad. Et kõrgel mägedes ja alatises ohus kasvavad kõige vastupidavamad, kõige tugevamad ja täiuslikumad tüved. Puud on tühimused. Nad ei loe õpetusi ega anna eeskirju. Üksikasjust hoolimata jutlustavad nad elu ürgset seadust. Pianist, kes praegu mängib Alfred korto šotaani muusika hingeelu võõrata tundja andis sellele ainulaadsele leheküljele järgmise, poeetilise alapealkirja puu tulvil helisid. Ent teie hunnitud siin teie kui titaanide hõimud taltunud ilmas ju vaid iseend, eks kuulajad taevast, kes teid tõstnud ja toitnud, ja maad, kus sündinud teie enim koolides teist ole õppinud iiales, ükski. Ning vabal rõõmukal viisil kerkib jõulisel juuril üks ühe võidu ja nii nagu kotkas on kahmamas saaki ruumi terrammukal käelsin haarata pilvede koole, tõstate päiksekrooni, mis võimsalt helgena hargneb. Seeläbi klaasina paistad ja all süvapõhjani välja miskit varjoy jõgi sust nagu õhk, eluandev, sa oled vaataja ees ühe korraga lõpuni lahti silmagi nägemast segatuul, mis leebe nahui juba, nii et on läbi vee, kui hoolega vaadata ainult neis sügavikudes all näha kõik salaUrkedki hästi kus on aeglasem vool seal selgete lainete keskel näed sinivalguses siis nii mõndagi vormi ja pilti, kui sa kurdunud liiv, mida kergelt kündmas on voolus. Kuist Tutjumas on rohi hallijais kinkudest põhjas. Allikakohtades taas vesi kasvusid, keerises võngub ning Valev kärgastik kord ilmub ja sealsamas peitub kruusasel põhjelonent Viheralt näha kasvamas sammalt. Siis peatuvad mu silmad, roos. Kui imelik, suur näikse maailm siit vaadates. Koer putkade pead kõiguvad mu kohal nagu Saagobu käharad ladvad. Orasheinad värisevad mu üle nagu hiiglabanaani, lehed ja maarjaheinad nagu leivapuuoksad, milles tilguvad pisikesed pätsid. Rohupaks tihnik seisab mu silme ees otsekui põline mets, täis saladuslikku loomi, varjatud elu, remondi ning surma mille üle valitseb armu heitmatu saatus. Sekkuperääni klavessiini pala on pühendatud Florale õitsvate põld taimede jumalannale. Õrn juurtesse lill end varjab liigilga täikseist celongus. Peaga suigub ööd oodates vaikses vees Kuu, tema kallim teda. Nii lahkelt äratab ta vaga lille palet. Kuldkiirtega säratab. Lill õitseb, hõõgub ja vaatab hääletute avarust. Ta vabised lõhnab ja nutab täis kurbust, joobumust. Kuuldud Heinrich luuletusele lõi Robert Schumanni oma kuulsa laulu lootos. Ongi meie suvemaastik lõpetatud. Tõsi, mõnda kildu lahutavad teises sajandid, kuid näib, et kui perääni peened graatsiliselt kahisevad rohukõrred sobivad suurepäraselt TPS-i pilvede jahedatesse varjudesse. Siiski pole vist veel kõik. Ränduri, kes läbib seda maastikul mööda tolmust teed ränduri kellele tundub jahedal rohul puhates alati, nagu oleks kaunis vaatepilt, vaid tema jaoks loodud. Las rändur puhkab suvel lämmataval maas pehmel murul varjuks vanad puud kus karvust hoovab laotus, kõrge avar rind, vabalt hingata võib taevatuult Al lagendik ja ülal ilmaruum. Las valdab rõõm, ta hingeokste kahust ei tungi läbi, päike, tulikuum, Rasrutamata siin ta lebab rohus, kus hommik, päev ja õhtu möödub vaikses rahus. Ränduri rõõmud ja mured on muusiku elukutse loomusega tihedas seoses. Praegu jääb kontserdilt kontserdile töötavale helikunstnikule loodes küll vaguni akna taha kuid vanemalt rühkisid noored muusikamehed jala läbi paksu ja vedela, küll kuulsat meistrit kuulama küll kultuurimetropoli õppima, küll teenistuskohta otsima. Legendaarseks on saanud Johann Sebastian Bachi jalgsirännakud liine purgist 45 kilomeetri kaugusele Hamburgi Johan Adam Rainkini orelimängu kuulama ja ainstatist koguni 300 kilomeetri kaugusel asuvasse Lüübekisse Vukste hude juurde ennast täiendama. Kõigist Euroopas nurkadest rändasid terved põlvkonnad pillimehi, heliloojaid, kunstide tõotatud maale, Itaaliasse kuuma päikese innustama, looduse parima oopri ja rangema kontrapunkti maale. Ferentslist kirjutab Itaaliast. Need, kolm päeva veetsime täienisti küpressi varjus. Olin kui vaimust vaevatud, isegi kirikus ei suutnud mõelda muule kui nende põlistele juure tüügastele. Ja kuulsin nende raskeleherüüga koormatud oksi laulmas ja nutmas. Lõpuks ometi puhkavad nad noodipaberil. Eriti tähtsaks muutub loodusmuusikutele, romantismi võidule, pääses peale. Temast saab peaaegu perekonnaliige. Kui Berlioosi tabab korraga kaks välgunoolt ühelt poolt esmatutus šveiks piiriga ja teiselt poolt eluaegse armastatuga näidendiks oli Hamlet ja armastatud kuulus näitlejanna Henry etes Misson etenduse Ophelia. Siis põgenes vapustusest meelerahu kaotanud helilooja lähima sõbra looduse juurde. Nagu kuutõbine hulkus ta mööda Pariisi ümbruse Nurmi ja metsi. Vaid harva suutis ta kohta valimata, usaldavad tugineda. Oli see siis Ani kaldanõlv või teele juhtinud aassarja. Eelmises saates oli juttu Gustav Mahleri looduses viibimisest, kus sündis enamik helilooja teoseid. Travel meenutas eluaeg lõbureisijahil piki Belgia Hollandi rannikut mööda Reini hindiumiti Veeberni ja hilise Brahmsi muusikal akoonilisusesse karguses on kindlasti oma osa nende sagedastele rännaku-ile, Alpidesse Schubert, Sibeliuse, Stravinski, võimatu, mainidagi kõiki heliloojaid, kellel olid sina suhted loodusega maastikutega. Mändide ja merearmastaja. Heino Eller oli esimene Laulasmaal, kuhu praeguseks on tekkinud eesti heliloojate suvemajadest. Terve külake. Robert Schumanni arvukaid reise kodumaal Itaalias, Šveitsis, Tšehhis võime jälgida peaaegu nagu kinolina alt. Võib öelda, nagu helilooja enda silmade läbi. Poisipõlvest peale peata hoolikalt päevikut. Seal on kirjas rännuteede juhtumised ning mulje pildid. Olgu näiteks 25. august 1829, helilooja Šveitsi reisi viies päev. Loeme päevikust. Värske ärkamine, taevalik ilm. Berliini õlu, sirgete ninadega Frankfurdi neiud hüvastijätt, teekond jalgsi erutatud, rõõmus meeleolu, roninud pilved taevavõlvil, ilus org, hüplen vägilase kepiga nõlvast üles nagu gasell. Naerdes mäkketõus taevalikku vaadet Zürichi järvele. Minu vaimustusest vaimustatud teejuht. Võluv rada läbi põllulillede ja lehtmetsade vaadet suugi järvele ning kaugetele lumistele mägedele. Jalgsi tee läbi aedade, kaunist neiu, Magdaleena saabumine suudi kell kuus. Elegantne peremees, hõõdvein väga soliidne õhtusöök. Jalutussõit järvel, Khanis päikse loojak, Petrarta lektüür. Rahulik maheuni. Romantiline loodusvaimustus ei takistanud Schumanni reisimas võimalikult mugavalt, millest annavad tunnistust arvukad sissekanded nagu dise Piewstik, baar, piljardipartiid, suurepärane Borg, Under. Mõnus, unisid voodis. Kohaliku rahva ja paljude uute tuttavate tarvis suunalile varuks terav vaatleja pilk. Eesõigus on muidugi kaunite naisolevastel, helilooja ise käib parajasti kahekümnendat eluaastat. Seljataha jäänud kohakeste mainimise ja kaarikus pähe torganud filosoofiliste arutluste vahele on sageli peitunud mõni killutaoline märkus. Prantslastest abielupaar, ülimat huvitavate tütardega. Väike ohtlik kammerneitsi, ilus habras inglane, mäest laskumas, neiu tuliste silmadega või Vellakoonilisemalt kaunis neiu nägu. Veetlev tüdruk. Ent looduspilt on kahtlemata palju rohkem. Kohtume udusid, kuristike sünget õhtu, kulda, kaugete tormipilvedega, nõiduslik, valgusi pilvedesse peitunud mäetippe. Resident märgistavate loetlevate kirjeldavate pahandavate sisse kallati kirevast summast leiame aeg-ajalt paar lühidalt sära. Jumalik tuju. Olen õnnelik. Nii vaikne Eraevani järv. Tas peegeldub laatuse värv, hõbepilvede piir, kust vilksatab päikesekiir. Mets kõigega koos, näe, peegeldub helkiva sovhoos. Ei orgudest kaljurünkdiata, pilvisse küünitab pea. Kohal on sinine helk, seal Synerdab laotuse telk ning Rauvaid ergab mu ees ja tuhanded õietta sees. Näen virveid, mis pagevad veel. Neid veeretab tuulama, teel on paitavalt pehmedatiiv ning lõhnu ta endaga viib. Keskjärvega helendav saar, lainetel luikede paar liblikaid kergeid, kui vill neid mahlaga, kostitab lill. Hector periood oli hoopis teistsugune rändur kui härrasmehelik Suumann. Muretu loodusest kirglikult joovuv pealaest jalatallani meeletu romantik. Akadeemia stipendiaadina Roomas viibides muutsid sagedased hiilgavad ballid ja muga pansioni elu talle varsti talumatuks. Ketikoeratunnet ei leevendanud ka igavese linna kunstiaarded ja ratsajalutasid kosmendilsoniga. Borrelioos põgenes metsikutest Sabrutsi mägedesse. Odav hall linane ülikond ja õlgkübar moodustasid kogu oma vara. Kuusbjastasid kogu raha tagavara. Võtsin veel püssi või kitarri ja asusin teele. Pidasin jahti või laulsin muretsemata öömaja pärast. Teadsin, et leian alati ulualust mõnes koopas või teeäärses kabelis. Tormasin, jookse jalu. Kord seisate siin, et uurida mõnda vana hauakivi. Kord katkestasin linnuparve jälitamise tähendada märkmikusse, täheldanud sümfoonilised mõttekildu. Või juhtus teele külake, väheste räbalais kahtlaste elanikega kelle kulunud püssid tulistavad kaugele ja liigagi täpselt. Või vääris tähele Paluoja, mida kirjeldasid veel Horatsius ja Vergeerias. Vahel ronisin koopasse, mille sissekäiguni jõudmiseks tuli hüpata ülevalt riskides maantee 500 jalga Albol purustatud liikmetega. Vahel tõusin Kaljo rünkale, et vaadeldav võimsate kasta. Nimetasite tumedat lehestiku, millest paistavad vanemad, kust näeb õhtuti inimesel ju ette, kes kohe jäljetult kaovad. Karjased röövlid. Sageli, kui püssi asendas kitarr ja kui leidsin end maastikust, mis sobis mu meeleoluga muutus lapsepõlvest mälus soiku vigi vana ainese legend jälle elavaks. Siis improviseerin kummaliste harmooniatega kummalisi retsitatiivi. Mälestuste luule, muusika, ühismõju erutasid mind uskumatul määral. See kolmekordne purjusolek maandusin sageli pisaratevoolu kramplikesse nõuksetesse. Ja vahetpidamata nautisime täitis rõõmudega tõelise vabaduse ülimat õnne. Tegevus mõistuse, hinge ja tegevusetuse vabadus, vabadus mitte mõelda, punastada auahnust, irvitada kuusse üle, mitte uskuda armastusse. Vabadus, mille põhja lõunasse Nende ita, magada lageda taeva all. Perioosi rännakute lahutamatuks kaaslaseks oli Vaironi köide. Küllap samastas helilooja mägedes Child härraldiga, kes saadab looduse võlust joobununa kuradile ühiskonna kõige tema keelebeks väitlusega pummeldamas mägiröövlitega ja tühjendab keset metsikute orgiat energia karika, et jätta hetkelist naudingut, et ühine maailm. Igal juhul on helilooja Plutsi rännu muiates sündinud sümfoonia äraldit Itaalias mille igatsevad külaline solvavalt näib ühendavat Mihhail Haroldi. Kui Hector Bellioosi looduselamused.