Tere hommikust, on jälle kätte jõudnud niukesi imekena suvine laupäev päev ja on vikerraadio stuudios ovaalse laua ääres, nii nagu Aarne armastab öelda. Kogunenud jälle targad mehed, Sulev Valner, tere. Tere. Mart Linnart Raadio ja televisioon on mõlemad esindatud ja saatejuht Mart Ummelas endiselt esindamas. Väga paljusid instance. Räägime ja sellest, et on viimane võimalus, viimane šanss Eestil silma paista Euroopa meistrivõistlustel Jöteboris, mida kõikidele raadiotelekanalile News pingsalt terve nädala jooksul jälginud küsisingi teilt, et kas saame siis lõpuks medali või isegi. Mis te arvate? Mina arvan, et saame. Ja Sulev peaks olema tõenäoline, et kanter saab medali kätte, sest pigem oleks nagu vaadates kogu seda taset, mis on läbi ka kahe aasta olnud. Et tema medalita jäämine ilmselt sel juhul ta peab ise läbi kukkuma. Seal vaevalt on kolme meest, kes teda jätavad, aga ta võib muidugi iseendale nii-öelda varba peale astuda. See võimalus on olemas, aga samas ta peaks olema juba ka nüüd nii küps mees, et et noh, samas ei saa kuidagi öelda, et Euroopa meistrimedali saamine on vormistamise asi. Nii kõva mees muidugi ei ole. Et see, et eks ta peab korraliku võistluse tegema, aga pigem see medal, tulekuid ta ei tule. Aga ega see on ka ausalt öeldes ainukene minu meelest selle EM-i puhul eriti pärast Värniku äralangemist, et see varasematel päevadel oleks pidanud medali saama, see oleks olnud, see oleks olnud jälle uskumatu, ütleme, õnnestumine või pigemini ebareaalne, et vaadates ka Kristjan Rahnu tegemisi, et ega ta ega ta ei olnud sel aastal nii kõva, lihtsalt. Jah, samas, kui vaadata tema tema tulemusi, siis, Elamise ja suurema õnnestumise korral ta oleks võinud medali võtta küll, sest ega nüüd venelased Pokoodin, atroosadoff ei olnud kumbki ehk Leematud mehed, noh võib-olla Šivatski oleks olnud raskevõitu rahnule, aga aga noh, läks sedapidi. Nii ta läks. Hõisata ei, ei maksa, aga, aga kuru kurbuseks ei ole alust. Ega siin ka meie lähemal naabril eriti palju paremini pole seni läinud, kui me siin sõdastasime, leedulgi ei ole nagu praegu õnnestumist ja ka Läti alles ootab seda täielikku õnnestumist. Inimestelegi tuli see nagu taevast kingitusena eile see kuldmedal, nii et sport Ta on ka õnnemäng, peale selle, et ta on ka jõu, ilu ja tervis. Selline tüüpiline eestlaslik enese lohutamined läks küll kehvasti, aga vähemalt naabritel ka paremini läinud. Nojaa, aga kellelgi pole siis ennast võrdlema? Ei hakka ennast ju võrdlema suurriikidega. Aga me samas võiks olla selles mõttes ikkagi realistid, et ärme võib-olla mõtle ka spordis nii suurriiklikult nagu vahel eesti oma poliitikas mõtleb väga suurriiklikult, et me nagu olemegi mingisugune maailma poliitika kujundaja. Et võtame spordis ka, et kas või Kristjan Rahnu saab kümnevõistluses üheksanda koha. Ja kusjuures tegelikult seal viiendast kuuendast kohast ei jää nüüd kohutavalt palju puudus on, pigem see on pigem sihuke õnne küsimus medalist ja ikka nii palju puudu, et seal kui öelda, et see ei olnud ainult õnne küsimus aga ta kuskil kuues oleks võinud olla, see oli niisugune mõne ala õnnestumise küsimus. Et see ei ole, et olla Euroopas esikümnes, ei ole üldse nii vähe tegelikult et oleme nagu Ma natuke ära hellitatud, võib-olla selle talvise suusatajate kolme kuldmedaliga ja et noh, on neid aegu olnud ka Eesti spordis, ma mäletan näiteks 10 aastat tagasi Atlanta olümpiamängude eestlaste parim koht oli Erki Noole kuues koht kogu suveolümpia peale kokku. Ja noh, muidugi ei oldud rahul, aga tegelikult ei olnudki reaalset alust rohkemat eriti midagi saada. Oli lihtsalt selline seis. Ma olen sinuga nõus, jah, selles suhtes, et, et võib-olla me oleme sporditulemustega pisut ärahellitatud juba, kui, kui vaadata aastaid tagasi, siis. Levandi sai lõpuks pronksmedali taliolümpial, siis see oli juba nii suur sündmus, et praktiliselt rahvuslik pidupäev. Ja kui me vaatame ikka eesti rahvaarvu, siis jäägem reaalsuse piiridesse ja vaadake, vaadakem, mis on meil nagu reaalsed võimalused. Nii et kui peaks tulema medal, siis ma arvan, et on põhjust rahul olla. Meie viimase 10 15 aasta medalitest on nagu saadud siiski suuresti nõukogude aja vana rasva peal, et oleks nüüd tore, et ikkagi tuleks uusi ja päris noori peale, kellel ei ole kas siis treenerina või mingil muul moel seda sidet enam selle minevik. Koos spordisüsteemiga, noh, ma arvan, et nüüd Gerd Kanter, kui ta selle medali võidab, siis sealt seda nõukogude mineviku otsida on juba suhteliselt keeruline. Ma olen sama meelt, nõukogude minevik on ikka 50 15 aastat tagasi, kaua see peaks kestma? Värnikul ilmselt ei saa kuidagi seda rasva seal all olla ja. Treenerid on ju nii temal kui kontori Tammes lambil kammerdel ma ütlen ikkagi selle süsteemi toodetud, eks ju, või või välja arenenud sealt. Nojah, Camperanud tõesti, puhas poiss, ütleme igas mõttes rahvuslik vägilane ei, ei saa talle mingit silti külge kleepida. Kui võtta, et taliolümpialt Eesti kogu nõukogude perioodi jooksul sai kaks medalit, kui ma ei eksi, oli Ants Antson ja Allar Levandi. Kui palju me oleme näinud, siis nüüd peale seda saanud, ma ei oska küll peast öelda. Nojah, me hakka nüüd siin analüüsima, kust perekond šmiguni edu oma alguse on saanud ja nii edasi ja milline on see side olnud võib-olla selle nõukogude aja nüüd Venemaa spordi. Miljardi tähele eriti Eesti naiste kergejõustiku nii-öelda loodetavasti tõusvate tähtede puhul, ehkki nad esialgu veel Euroopas pildile ei pääse, aga Lootust on, et et see, selline nii-öelda vere segamine, nagu öeldakse, et see on niisugune, selline slaavi veri, nagu on väga hästi-hästi mõjunud. Võib-olla on ka motivatsioon, ütleme, nendel samadel ütleme, mitte-eesti päritolu noortel sportlastel motivatsioon läbi lüüa siin ühiskonnas just spordis on mingis mõttes, et võib-olla üks noor eestlane tunneb, et tal on 100 muud võimalust ka, mida teha siin siin riigis, eks ole, aga aga mitte eestlane tunneb, et sport on üks neid häid võimalusi, et kui ta väga pingutab, siis tast saab. No üks võimalus ka saada kodakondsust näiteks eriteenete eest, nagu me võime ka tänases Postimehe juhtkirjast lugeda, et sport on selline üks vahendeid, mis aitab jah, kiiremini kodakondsust, aga teisalt eks meil on ju siiamaani kodakondsuse saamine olnud küllaltki hõlbus, võrreldes rätiga, mis nüüd veelgi on karmistamas neid tingimusi. Aga tegelikult ma arvan, et 15 aastat võiks tõesti meil olla selline periood, kui me hakkaksime aga ikkagi ära harjuma, et meie ühiskond ei ole monorahvuslik, et meil on tõesti väga erinevate rahvuslike juurtega inimesi, kes kõik ennast peavad siiski Eesti vabariigi kodanikeks või vähemasti püsielanikeks. Mis minu meelest on ka just nende noorte sportlastega jälle väga positiivne, et et kui me siin veel mõned aastad tagasi tundsime uhkust mõnede Eesti mitte-eestlastest heade sportlaste üle, siis reeglina nad andsid intervjuusid telekaamerate ees vene keeles. Aga tänased Balta näiteks on selles mõttes küll tõesti selline noh, temast on praegu tulemas niisugune teatud mõttes muster, tüdruk mulle tundub, et just nimelt ka suuresti tänu sellele, et noh, see tema head eestikeelset intervjuud. Paistab, et meie spordireporterid on täiesti vaimustuses sellest. Et ta nüüd nime ära ei vahetaks, nagu me vene lastest jalgpallurit siin aastate eest tegid, kõik muutusid korraga nii eestlasteks, et hoia ja keela, kuigi keeltesse suhu ei toonud. Nii palju kui mina olen intervjuusid kuulnud päris alguses nad küll rääkinud, eks nad ole muutunud. Et tegelikult siiski. Integratsioon selles osas toimib, kuidas me ka seal vaadates seda lintidega ümbritsetud pronkssõdurit ei mõtleks, et kui sul probleemil, mis meil selle kõigega endiselt on, aga, aga tegelikult kui päris mustvalgelt vaadata, vaid vaadata ka neid nii-öelda halle toone pildi peal, siis mõned asjad Aga võib-olla varjatud viha on kusagil ikkagi olemas? Ei tea seda. Minu meelest me praegu siin nagu rõõmustame asjade üle, mis peaksid olema iseenesestmõistetavad ja loomulikult nagu näiteks see, et Eesti värvides võistlev sportlane annab Eesti raadiole televisioonile intervjuud eesti keeles. No me rõõmustame selle üle, aga Me rõõmustame lõpuks ometi sellepärast et on olnud aegu, kui, kui nad ei andnud intervjuusid või ei andnud neid üldse. Ega midagi. Rõõmustada on alati tore lihtsate ja heade asjade üle. Aga kurvastada on ka jällegi. Põhjust olnud sel nädalal nii paljudel inimestel, kes on pidanud lendama Londonisse või Londonist kusagile mujale. Tegelikult see terrorismioht, mis nüüd uuesti taaselustas, sunnib ikkagi mõtlema ja minu meelest selle peale, et maailm on muutunud tõepoolest palju ebakindlamaks ja palju ebamugavamaks. Lõppkokkuvõttes räägisin sõjast Liibanonis, mis jätkub hoolimata öisest ÜRO Julgeolekunõukogu otsusest. Aga, aga ma mõtlen, sest iga inimese tavalise inimese seisukohalt seda reisimist on ju üha ja üha rohkem tulnud ja eriti jumalast reisidest ma ei räägi siin puhkusereisist bulla, mida tehakse kaks-kolm korda aastas, heal juhul aga tööalane reisima. Kui palju on meie Eesti firmade peakontoreid kusagil Lääne-Euroopas, Londonis või isegi ookeani taga ja ma mõtlen, kuivõrd suurt stressi niisugused juhtumid ja sellega kaasnevad, need meetmed võivad ikka inimeses tekitada, et seal seal on ikka kummaline, et maailm on tegelikult üsna väikese grupi terroristide käes ja nende mõjutada. Siis võiks ju küsida, et kas see tuleb meile tegelikult ootamatult või mingis mõttes jälle võiks öelda, et kas täna sel nädalal toimunu oli nüüd midagi uut, enneolematut või ootamatut. Ma. No see on tegelikult hind selles, et maailmas on siiski rahu, ütleme, maailmatasemel reaalne rahu peab kusagil kusagil rajal väljenduma millegi muuna seal teada olnud, et mida, kui maailmasõda ei ole, siis on seda rohkem, globaaltähendab lokaalseid, sõdasid seda rohkem, seda terroriohtu. Et ma näe muidugi jah, selles ka midagi ebaloomulikku, ainult et ma küsin, et kui kaugele võib sellega minna ja kas ütleme võitlus nii-öelda terroriohuga ja terrorismiga iseenesest on lahendus. Võib-olla peaks ikkagi lahendama neid probleeme, mis seda esile kutsunud. Oleks muidugi suurepärane, kui saaks need probleemid ära lahendada, aga no eks see probleem olgem ausad, on ju nagu ühes ühes maailma punktis juba juba teise maailmasõja lõpu järel saadik ja see on, see on Lähis-Ida ja Iisraeli riik, mille mida islamimaailm kuidagi omaks ei võta ja, ja sealt punktist on ka see islamifundamentalismi ja ja terrori ideoloogia alguse saanud ja, ja kogu aeg uut jõudu ammutanud. Ja, ja see, et nii-öelda lokaalne sõda, mis praegu käib Liibanonis, noh, me võime teda nimetada lokaalseks, aga, aga selle nii-öelda lained on tunda kogu kogu maailmas ja noh, ka see ma olen kindel, et see toob kaasa terrorismi hoogustumist, aktiviseerumist kogu kogu läänemaailmas. Tegelikult on ju see, et loomulikult islamimaailm tahaks läänemaailmale koha kätte näidata tavalises sõjas. Aga seda jõudu neil ei ole, nad teavad, et selles jõus nad jäävad alla ja nad on noh, Nende seisukohalt vaadates ma ei ütle, et see on kuidagi õigustatud nende seisukohalt vaadates nad on justkui sunnitud kasutama terrorit kui meetodit, eks ole, see, mis on natuke sarnane näiteks tšetšeenid Neid olukorraga Venemaal, eks ole, et nad ei, nad ei saa keskvõimule vastu sellise konventsionaalse sõjameetodil. Nad on noh, vähemalt enda arvates sunnitud kasutama terrorit. Aga siin on huvitav sõrme, selleks sa võrdled tšetšeene nagu ütleme islamiterroristidega, kuigi me ühest küljest nagu tšetšeenide võitlust ju, nagu toetame moraalselt vähemalt Venemaa keskvõimu vastu. Aga islamiterrorismi me siin küll vaevalt et toetame, et kui me nagu ühest küljest seadmine puhub läänemaailma rünnatava ossa, siis teisest küljest võiks küsida, et miks siis on vaja moslemitel rünnata läänemaailma ju neil on ikkagi millegipärast väga südamel valus või millestki on, nad on tundnud, et neid on solvatud. Ei, no kindlasti jah. Kui võtame nüüd selle, selle, jätame praegu selline kõrvale ja võtame selle islamiterrorismi, mis mis tuleneb Lähis-Idas siis, eks need on ju need palestiina põgenikelaagrid, kus, kus see põhiline kasvula on ja kui sa pead ikka aastakümneid elama kusagil telklinnakus olles oma oma kodust ära aetud, siis ja ilma igasuguse perspektiivita sealjuures siis on täiesti selge, et sealt on väga lihtne värvata neid püha sõja terrorivõitlejaid. Ja noh, mis, mis on terrorism. Me oleme harjunud terrorismis pidama seda, et, et see on suunatud rahulike elanike vastu. Samas, kui Vene armee korraldab lauspommirünnakuid Tšetšeenia külale pühib selle maalt ära, siis see on ka sõda rahuliku elanikkonna vastu. Kui Iisrael tulistab Liibanonis põgenikekolonni, tappes seitse rahulikku elanikku pärast küll vabandab, siis noh, see, see on nagu tule terrorism. Sest et seda tehakse kaasaja kaasaegse sõjatehnikaga ja pärast vabandatakse. No kust me selle piiri tõmbame? Nõukogude ajal ju meie propaganda nimetas Iisraeli alati riiklikuks terroris terrori ja noh, riikliku terrorismi kantsiks, eks et noh, siin on see poliitiline hinnang, on väga, väga oluline, mis on terrorism, kus lõpeb vabadusvõitlusega. Terrorism, nojaa, aga kui ma jälle suuremas plaanis võtame, siis Iisrael tegelebki jälle enda vabadusvõitlusega, sest mingis mõttes Iisrael jälle tunneb ennast ju sisse piiratuna araabia maailmast, aga järeldas ta ju kasvukoha auras vähemuses, Iisraeli riik on ju ise valinud selle asukoha ei saa kedagi teist selles süüdistada, eks meiegi oleme selle asukoha. No ma arvan, et me oleme selle valinud jah, mõnevõrra varem ja me ka ära läinud. Või ära aetud. Võib-olla tõepoolest on küsimus selles, ma ei tahaks siinkohal hakata nüüd loomulikult neile etteheiteid tegema rohkem, kui tal on juba tehtud selle selle eest, mis on taunitav. Aga loomulikult ei pärast seda Liibanoni ründamist kujutada ette, et islamiterrorism vaibuks, vastupidi ta sellega puhutakse ta uuesti lõkkele, sa võid küll hävitada seal mingi osa selle Hizbollah Hamasi võitlejatest, aga sellega tekib tuhandeid ja tuhandeid uusi juurde nii Iraanis kui kui, kui mujal islamimaailmas ja ka kindlasti Iraagi sõda läheb tänu sellele üha raskemaks. Jah, loomulikult, sest et noh, selle liibanoni sõjakäigu eesmärk nüüd peaks siis olema Hizbollah purustamine või otsustav nõrgestamine. Ma ei usu, et Tiisay õnnestub purustada, ehk suudab ta jah, lükates oma piirist 20 kilomeetrit kaugemale, mis ongi selle tänase viimase nii-öelda üldrünnaku eesmärk. Ja ilmselt ka nõrgestada teda mingil määral, aga noh, ma olen kindel, et samas tekib juurde uusi organisatsioone, mille nimi ei ole enam Hizbollah, on, on mingi muu nimi. Aga tihtilugu seostame kogu selle islami maailma ju ainult araabia riikidega, te teate ju, missugune on kõige suurem islamiriik maailmas Indoneesia, Indoneesia, milline ressurss, eks ju, terrorismile oleks näiteks Indoneesiast kui tõesti kas fundamentalism seal hakkab levima, et noh, selles mõttes ikkagi tuleks nagu Läänemaalt maailmal ka islamimaailmaga ikkagi üsna tõsine dialoog ette võtta. Et ära lahendada need vähemasti osaliselt, püüda ära lahendada neid konfliktikohti. Jah, aga mis jälle Iisraelil üle jäi, võiks teisipidi öelda, kui tema, kui tema piiri Ast kujutage ette, kui, kui näiteks Põhja-Lätis seab ennast sisse mingi organisatsioon, kes saadab Lõuna-Eestisse pidevalt rakett, eks ole. Ja, ja Läti valitsus ütleb, et me ei saa mitte midagi teha, aga eks ole, meie jõud ei käi üle. No no no mida sa kaua sa kannatad seda või, või kuidas näed, et tegelikult see, et kuhu suunas see asi liigub, eks ole, et mina minu meelest Iisrael mõnes mõttes võib öelda, valis ennetava löögi taktika, nähes, et see asi liigub nagunii selles suunas ja parem me proovime selle asja praegu kuidagi ära lahendada. Ei, no ma saan ja sõjaliselt sellest täiesti aru. Iisrael on alati olnud väga tugev nii sõjaliselt kui oma luuretegevusel noh, niisuguse räiga poole osas, aga ütleme, sellist diplomaatia poole siukse välispoliitika osas ta ei ole sama tugevamad, sest tema ainukene ikkagi reaalne toetaja on seni olnud ühendriigid. Eks ju, ega ega ka Euroopa liit ei ole ju kunagi nagu selgelt Iisraeli poolel asunud, pigem on Euroopa liit rahaliselt toetanud just nimelt palestiinlasi. Selle sõjakäigu tulemusena nüüd Liibanonis on saanud surma juba umbes 1000 inimest, kellest valdav enamik on ikkagi rahulikud elanikud, ma ei tea, need Hizbollah hukkunuid on seal vist suhteliselt tühine, tühine osa. Et kui sa räägid ennetavast löögist, ennetav löök, selle õigustatus üldse on väga õrn jää. Kusjuures raketirünnakut ei ole ju vähenenud nende ennetavate löökide tõttu, nii et noh, see ei ole ilmselt ka õige vahend Et neid, aga samas jälle nende raketirünnakute olemasolu ju näitab, et probleem on, et Iisrael ei ründa mitte lihtsalt mingisugust rahulikku maakohta, kus talle mingit ohtu ei olnudki. Selg mäda peame ju aru saama ja on täiesti arusaadav, aga me teeme selle möönduse igal juhul peagi teda Kressoriks selle sõna otseses tähenduses, eks ju, me ei ole seda kunagi öelnud, ega julgeolekunõukogu ei nimeta teda ju agressoriks, eks. Aga küsimus on ikkagi selles, millised on nii-öelda need noh, nii nagu iga ka inimesele enesekaitsepiirid, eks ju, kas need enesekaitse piire on ületatud või ei ole ületatud sel kombel tegutsedes, sest no kui me räägime ikkagi jälle sellest Hezbollah, eks ju, ega ta on ju olnud ju kogu aeg olemas ja ja kusagilt on ta pidanud neid rakette hankima. Küsimus on selles, et kuidas oleks võib-olla võimalik takistada, et ta saaks neid rakette võib-olla leida mingisuguseid selliseid poliitilisi lahendusi, eks ju, et vältida sellist terrorismi, noh ma ei ole muidugi Lähis-Ida poliitika asjatundjad, Aarne oleks kindlasti märksa kompetentsem, aga ma nagu sellel vägivalla sihukese spiraalil ikka mingit lõppu, kui, kui sel kombel tegutsetakse kummaltki poolt. Viimane ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon On näeb ka ette, seda tuleb keelata igasuguse relvastuse müük igasugustele eraisikutele Liibanonis. Kas see, kas see toimima hakkab või mitte, no suur osa Hezbollah kasutatavatest rakettidest nõukogude päritolu ja mõned neist üsna üsna vanad, mis selline kurioosne lugu, et Iisrael Iisraeli ülimoodne, tehnika tõrje oli kohati nende primitiivsete rakettide vastu võimetusest, noh kui sind nootidega nooltega lastakse, siis radar ei võta kinni seda. Nii ta on ja, ja paraku on tõepoolest, et need võidi olla ju hangitud tõesti juba ammu need raketid, eks ju, võib-olla ka Iraan oli need hankinud juba, ma ei tea, Nõukogude Liidu ajal. Sest et kui me jälgime praegu näiteks Venemaal relvakaubandust, kui me teame, et hiljaaegu Venemaa sõlmis ju väga suure relvamüügilepingu või need sõelale, eks praegu on seal võimul ütlemisega vasakpoolne saalise valitsus, eks ju, aga võib-olla see kukub, kuhu need relvad sealt siis lähevad. Ma arvan, et suur osa nendest läheb siis ütleme, Chavezi toetajate või mingisuguste vasakpoolsete sisside kätte, nii et niimoodi see relvastus liigub maailmas. Et igasugune relvakaubandus on tegelikult kogu selle maailma niisuguse ohu või sõjaohu ja kogu selle vägivalla ikka aluseks ongi relvakaubandusse relvakaubandus sünnitab tegelikult sõdusest, kusagil peab neid relvi kasutama, kui neid on juba ostetud. Aga teine asi, mis sünnitab, on ikkagi riigid, mis ei suuda oma territooriumi kontrollida, selles mõttes jälle on kuidagi nagu avalikkuse silmis liiga minu meelest lihtsalt pääsenud Liibanon kui riik. Sellepärast et tegelikult on üks peamisi selle probleemi allikaid see, et Liibanon kui riik ei kontrolli oma territooriumi või ei taha seda mingil põhjusel teha. Et ette sisuliselt ess ballaad. Me võime meenutada näiteks jäägrikompaniid Eestis, eks ole, kes ei allunud kellelegi. Olete ka, et meil on niisugune erakordne jäägrikompanii võrreldes sellega, mis meil bulla pääl oli. Kes ei allu Eesti võimudele ja kes siis noh, umbes ka naaberriikidega toimib noh, nii-öelda aeg-ajalt käib või ma ei tea, umbes Soomes ja Rootsis rüüsteretkedel noh, et, et no no mismoodi, noh sellises olukorras nagu Eesti riigi kohta ütleksime, eks ole. Naaberriigid ütleksid selle riigi kohta Liibanoni ajalugu on muidugi väga keeruline ja Liibanoni rahvuslik ja usuline koosseis on ka väga keeruline. Ta ei ole mingisugune homogeenne riik ja ja eks seal nagu teada neid peaministreid ja presidente tapetud ka kogu aeg ja samal ajal jälle vahepeal on Liibanon tänu oma asendile tõusnud ju Lähis-Ida Šveitsi seisundis vaieldamatult kõige rikkam Lähis-Ida riik olnud, kuna kapital maailma ja Lähis-Ida vahel ju ongi läbi liibanoni pankade käinud. Poolest jah, et gruppi. Nojah, aga, aga nüüd, kui me mõtleme, mis oleks siis Liibanoni muuseas, et nagu sa meenutasid siin meil jäägrikompaniide bulla, no mis siis oli siin Eesti riigi võimuses, eks ju, noh Eesti riik sai ikkagi ainukene võimalus oli püüda seda ikkagi lahendada kuidagi rahumeelselt, ega meil ju ka nagu tulistamiseks ju ei läinud. Ja, ja noh, siin mõni mees läks, põgenes Eestist, jättes maha oma välisministri koha selle tõttu ja vabandust, kaitseminister, mitte välisministri kaitseministri koha ja noh, täna just kirjutab SL õhtulehes ka sellest Lagle Parek, kes oli tollal siseminister, et ka meil on Eestis olnud selliseid aegu, aga noh, me oleme siiski võib-olla suutnud veidi tsiviliseeritult lahendada kui, kui Liibanonis. Et võib-olla siin on ka küsimus tõepoolest, juba sellest temperamendis Nojah, aga kui nüüd toome selle näite, oletame, et meil oleks seal kusagil lõunapiiril niisugune jäägrikompanii, kes Lätit tulistaks, aeg-ajalt üks kord saaks lätlastel mõõt täis ja siis nad võtaksid ette sõjalise aktsiooni, aga mitte ei tuleks maavägedega üle piiri, seda, seda jäägrikompaniid lündama, vaid annaks õhulöögi Tallinna pihta. No kuidas sellesse suhtuda? Ja kas me peaksime selle peale andma õhulöögi Riia pihta? Vot see on omaette küsimus. Ma arvan, lähme oma spekulatsioonidega väga ohtlikule rajale seepärast, et Läti vabariigi saatkond ametliku protesti pärast rõhutama, et me rääkisime hüpoteetilisest ja väga hüpoteetilisest, jah, et võib-olla oleks valil, esindasime ainult isikliku arvamuse. Et meil ei olnud nagu mingisuguseid mingisugust informatsiooni sellise jõuliikuja tegevuse kohta Läti territooriumil. Aga. Ja aga ikkagi saab ju olla lahendus, kui me räägime mingist pikaajalist lahendust selles, et et meil on nüüd valida võimalus, et kui me aktsepteerime, Iisraeli riik peaks alles jääma siis lahendus. Siiski mulle tundub, et et Iisraeli riik tegelikult, ehkki nad araablaste naabrid ju arvavad ilmselt teistpidi Iisraeli riik ei, ei plaani iseenesest nii-öelda oma naaberriike vallutada. Ei ole nagu aru saanud, et see, et see plaan oleks noh, nii-öelda nagu olemas, et juudi impeeriumi rajada Lähis-Itta, eks ole, et ütleme, laieneda näiteks tänasega võrreldes noh ma ei tea kahekümnekordseks ja tegin ka, aga, aga teisipidi on hästi selge, eks ole, araabia maailma on selge. Noh, ja seal neil samadel Hamassidel Hizbolladel on nii-öelda selgelt välja öeldud eesmärk Iisraeli riik hävitada. Ja selles mõttes on ele Ameerika Ühendriikide positsioon, kui nad aga ükskord on otsustanud Iisraeli riik peab olema siis see positsioon seda riiki ka tõepoolest kaitsta on jälle nagu ainuvõimalik. Ja, ja võib-olla just nimelt see, et Euroopa Liit on siin mänginud, sellist kahepaiksed mängu on andnud ka sellele araabia maailmale nagu vale signaali. Et võib-olla meid ka väga nagu hukka ei mõisteta, kui me selle Iisraeli riiki ikkagi püüame hävitada. Et võib-olla, kui USA ja Euroopa liit täiesti üksmeelselt ütleksid, et jätke see Iisrael ükskord rahule, läheb niikuinii alles ja tooks sinna ümber tõesti sellise ütleme siis oma kõigi jõududega kaitsekilbi. Et seda Iisraeli, noh, ütleme vähemalt väga ebamugav üldse ründama hakata. Võib-olla see oleks mingi lahenduse võimalused. Tegelikult jah, ma veel kord siin rõhutan seda teadmatust sellest kohalikust olukorrast, sellepärast et kui kuulatakse olev sind, siis jääb mulje, nagu tõesti Iisrael oleks kõigi araabia maadega ja kõigi islamimaadega konfrontatsiooni samal ajal on, tal võiks öelda suurepärased suhted. Nii Egiptuse kui kui Jordaania ka mingisugust sõjalist tegevust ilmselt nende vahel eriti ei käi või ei, juba käib. No ütleme, et nende sõjad on sõditud. Egiptus pidasime ikka mitu väga päris Iisraeliga maha ja noh, kus sa David ja kokkulepetest peale ei ole ikkagi olnud sõjategevust Iisraeli ja Egiptuse vahel, seda küll jah ja ei ole ka Egiptus näiteks asunud toetama seal Gazas tegutsevaid palestiinlasi kuidagimoodi, et noh, ei ole näha olnud, et Egiptus oleks nagu sekkunud sellesse Iisraeli-Palestiina konflikti. Jah, viimasel ajal küll, aga noh, kui me meenutame natuke ajalugu, siis tungis Iisrael Egiptusse hõivates territooriumi kuni Suessi kanali välja ja okupeeris seda ikka päris pikki aastaid, kuni siis Egiptus läks vasturünnakule ja nad sealt välja lõi, mis siiamaani Egiptuses tohutu rahvuspüha ja mul ei ole. Meeles, mille, mille nimelisi tänavaid Iisraeli, Egiptuse konflikti minagi näen suurriikide vahel see nii-öelda võitluse Areenina tegelikult seal oli ikka Egiptus oli sel ajal suuresti Nõukogude liidu poolt toetatud ja Iisrael oli Ameerika poolt nagu ja oli ka mingil määral nagu ma ütlesin, üks väljund relvatööstusele ust relvastust kasutada, aga noh, näiteks kui me võtame, noh, Jordaania, aga on ka loomulikult olnud oma oma konfliktid, aga siiski noh, tegemist on küllaltki selgelt ju islamiriigiga, mis ma tahan öelda, et suuresti kogu selle probleemi taustal on minu meelest islamimaailmas sisemised vastuolud nende erinevate usu sektide või, või kui ma ei oska neid nimetada, ma ei tunne kahjuks nii hästi islamit, aga, aga need omavahelised vastuolud, šiiidid, sunniidid, maroneedid kõiksugused, muud need nii-öelda islamikihistused on need, mis võitlevad suuresti võimu pärast. Neis riikides ka Liibanoni probleem, teeme ju sisuliselt on ju selles, et seal käib ju kah sisemine võitlus ja küsimus ongi selles, kes jääb peale. Ja selles võitluses on loomulikult igasugused vahendid ju head, eks ju, ja Hizbollah nagu teada, ju enda positsioone Liibanonis pidevalt tugevdanud jõudis aasta tagasi, eks ju juba nii-öelda valitsusse ja loomulikult kaasa olukorra muutuse, nii nagu ka Hamasi tulebki, eksju palestiina selles riigis, mis riik ta nüüd on, aga võimule. Nii et siin siin käib see sisemine võitlus, mille, mis annabki selle väljundi ka, ütleme selles Iisraeli vastases terrorismis terrorismi kaudu kinnistatakse positsioone oma riigis. Ma arvan, et see on, see on ka üks põhjusi, miks seda on väga raske lahendada, siin ei ole meil vastas homogeenset islamiriigid, rääkimata terviklikkust islamimaailmast, islamimaailm suudame ainuke ühiselt otsustada, et me protestima Iisraeli tegevuse vastu, see on kõik milleski muus ei ole ju islamimaailm ammu enam kokku leppinud. No selles ongi häda, et neid homogeenseid riike suudavad maailma suur jõud tõepoolest korrale kutsuda, nad suudavad ikkagi neile öelda, et, et noh, meie, teie nii-öelda, eks ole, selles mõttes, ega otseselt, ütleme Süüria või Iraan, eks ole, seal ikkagi sõdima pole läinud. Ainult et see Hizbollah ja see, see Liibanoni niisugune teatud mõttes eikellegimaa annab hea võimaluse noh, nii-öelda pidada sõda võõraste kätega või, või siis omaga pikendustega. Et see on just see, mille vastu, eks ole. Ja see ongi kokkuvõttesse terrorism tegelikult, ega see terrorism, eks ole, siin on ka suuresti sõjapidamine mingisuguste, selliste peaaegu tabamatute käepikendustega. Sest sa ei saa nagu otseselt karistada ühtegi riiki. Nojah, selles mõttes, et Süüria ju tegelikult on toetanud küll Iisraeli vastaseid terroriorganisatsioone ja Iisrael on ka Süüria territooriumi pommitanud kohtades, kus väidetavalt need väljaõppelaagrid ja punkrid on noh, selles mõttes on nagu olukord Liibanoniga suhteliselt sõnana Süürial ja, ja ja noh, ka Ivan toetab neid neid organisatsioone, kuna tal lihtsalt vist piir ei ole, isa oli ka siis ta ei saa seal sõda pidada otseselt. No muidugi, mingi lahendus nüüd Julgeolekunõukogu resolutsioon, olgu, see täidetakse, tuleb tõesti 15000 ÜRO jõudusid sinna kahe vaenupoole vahel, et vähemasti seal liibanoni osasse nagu eraldab neid, aga noh, ei ole ettekujutatav kogu Iisraeli riigi võiks niimoodi ümbritseda ÜRO jõududega ja kogu maailm kaitseks siis seal Iisraeli selle eest, et keegi sinna raketti aktsiis terrori ümber terroril. Eks terrorism läheb siis jah, mujale terrorism, masendav näiteks sellega sinna Iisraeli saabuvad siis mingeid mingeid nii-öelda käekotti või vedelate vedelate pudelitega vedelikupudelitega terroristid ja panevad sealsele lõhkema. Nojah, me läksime nagu tegelikult sellest Frithi terroriohust ikka väga kaugele, kuigi jah, veel kord tulles tagasi selle juurde ikkagi üsna kohutav on mõelda selle peale, kui tõesti selline juurde ja pikalt kehtima nagu nüüd välja pakutakse, sellepärast et et noh, küsimus ei ole ju mitte ainult selles, et sul seal käekotis on kaasas ravimid, eks ju. Millest ma nagu aru sain, ka vedelaid ei lubata, vaid küsimus on ju selles, et kui kõik sa pead ära loovutama paga, siis nii-öelda check-inis, siis seal võib ju jääda veel tunde ja tunde, kui sa pead siis oma pass kilekotis näpus, seal kusagil lennujaamas rahvusvahelises tsoonis kuivama. Noh, ma kujutan ette, et see ikkagi lennuliiklusele paneb väga kõva põntsu. Kui niisugune kord jääb kehtima. Jah, kindlasti juba juba nafta hind maailmaturul hakkas langema tänu sellele, et ilmselt lennu lennuliiklust jääb vähemaks. Tõenäoliselt ja noh, ütleme kui meil siin mingisuguseid abinõusid tarvitusele ei võeta, nagu ma aru saan, siis siiski on täiesti selge, et kuna meil üsna tihe lennuliiklus Londoniga, siis nii või teisiti ikka meile vajutab oma pitseri. Nii et ei, ei ole midagi rõõmustavat kõiges, selles on tõesti tõesti maailm on natukene käest ära läinud, aga see-eest Eesti on vabariik on väga tugevalt kätes mõningate erakondade kätes, nagu nüüd seegi nädalavahetus ilmselt tunnistab, kuigi ma ütlen kohe enne kui me läheme selle presidendi teema juurde ära, et ma ei saa natukene aru sellest teatavuseks hüsteerilistes sõnavõttudest, mis on tulnud viimasel ajal nii Reformierakonna kui siin ka sotsiaaldemokraatide poolt, kes ütlevad, et et Keskerakond sellega nagu võtab ära endalt võimaluse kevadel moodustada koalitsioone ja ja, ja noh, ühesõnaga ta nagu on oma usalduse kaotanud, et selle peale võiks küsida, et aga parempoolsed erakonnad peaksid selle üle rõõmustama sellepärast et noh, nad on ju kogu aeg tahtnud omavahelist koalitsiooni teha. Siis neil see võimalus nüüd tekib ilma igasuguste süümepiinadeta, milleks siis alarmeerida rahvas selle üle, las siis ront teeb oma vigu kui, kui ta neid on tegema asunud, et miks peaks teda siis nüüd hoiatama selle eest, et kust selline Samaaria mehelikuks. Kas korraks, noh, eks sellised avaldused on jah eelkõige niisugune ideoloogiline relv, ütleme sest, et iseenesest jah, see, et Keskerakond olid omavahel kokku leppisid ja, ja võib-olla ka koalitsiooni moodustavad, on ju iseenesest suhteliselt loogiline, sest et tegu on küllaltki sarnasel ideoloogilisel positsioonil ment mentaalselt positsioonil ja ilmselt ka küllaltki sarnase valijaskonna erakondadega, nii selline liit on nagu küllaltki põhiline, loogiline nähtus. Noh, iseasi on see jah, et miks Keskerakond siis hakkas üldse neid läbirääkimisi seal riigikogus pidama, millest ju kes kõik, kes vähegi asja tunnevad, arvasid, et niikuinii midagi välja ei tule, noh, eks see oli ka mingi, ma ei tea, luure või mingi ideoloogiline mäng. Jah, muidugi Nendel 40 neljal erakonnal nüüd õigus osutada, et näete, et mängisid seal topeltmängu ja aga noh Topeltmängu mängiti näiteks ületud uste taga, ega me ei tea ju, millest seal tegelikult üldse räägiti ja kuidas sellise tulemuseni jõuti, ka mitte keegi ei tea seda. Minu meelest see on üldse eksitav arvamus ja sellest on just sae. Tõnis Saarts on tema tuntud meie sotsioloog, kirjutanud vist eilses lehes, et tegelikult ei saa sellest küll midagi eriti demokraatliku näha, et selliseid läbirääkimisi peetakse kusagil suletud uste taga ja siis loodetakse selle tulemusena saavutada väga head sensusliku presidendikandidaat ja minu meelest see on algusest peale siiski olnud üsna läbikukkumisele määratud ja need järeldused, mis nüüd on tehtud, on ikkagi õiged, et see seadus iseenesest presidendi valimiseks on ikkagi halb või, või ei sobi Eesti oludesse, et neil ei maksaks nagu kogu aeg kinnitada, et et seadus näeb ette, et peab parlamendis valima, et see ongi siis aamen kirikus. Aga kui ei ole suudetud seni ühtegi korda valida, siis võiks tekkida küsimus, kas seaduses on piga, mitte valijates. Jah, kogu peale seda mängu nagu, nagu presidendi institutsioon tundub oma autoriteedis ikka väga kõvasti kaotavad, sest noh, mis rahva presidendiga siis nüüd saab olla tegu, kui kui kaks erakonna juhtida omavahel paika panevad. Kahe erakonna kokkuleppes ma ei tea, millise, noh, see nagu pigem pigem äritehing, mitte mitte mingisugune poliitiline tulem. Mille järel siis hakatakse ära ostma Ma kohalike omavalitsuse juhte, lubades nende omavalitsusele mingisuguseid soodustusi, rahasid. Ma ei ütle, et see oleks teistpidi oleks olnud olnud palju parem, kui need viis erakonda oleks suutnud kokku leppida, et see on ainult nii-öelda kvantitatiivne erinevus, kas nad leppisid kokku, kaks erakonda teevad presidendi või viis erakonda, teevad presidendi. No usutav oleks kogu see protsess olnud siis, kui oleks kuus parlamendierakonda kõik koos leidnud sellise kandidaadi, ma arvan, et siis oleks rahvas jäänud rahule kui ka poliitikud, aga aga nagu me näeme, see on algusest peale olnud võimatu ja, ja selle tõttu ka see tulemus on nüüd niisugune, nagu ta on. Ja, ja kui me nüüd vaatame tulemusena siiski alles saame ja tulemuse tähendab see tulemused. Meil on praegu siiski riigikogus kaks kandidaati kes seatakse üles, eksju, vähemalt kaks eks, Ene Ergma ja siis tõenäoliselt siis teises voorus, kui Ene Ergma esimeses ei valita. Siis Toomas-Hendrik Ilves, nii et noh, tegelikult seda ühte ja ainsat konsensuslikku kandidaati meil ikkagi Noh, see oli ka, ütleme ideaal, mille poole üritati pürgida ja noh, ei kukkunud välja, aga, aga mina ei oleks nii kriitiline kogusele sõelumis protsessi suhtes. Selles osas, et ma arvan, et suuresti tänu sellele, et see on käinud, oleme me ikkagi juba täna olukorras, kus me põhimõtteliselt vaatame, millised kandidaadid üles seatakse, teame isegi, millistes voorudes nad tõenäoliselt üles seatakse ja teame, millised jõud nende taha lähevad. Ütleme, et see kõik võib meile mitte meeldida, mida me tänaseks teame. Ja aga presidendiks, aga me ikkagi oleme selles mõttes me ei ole vähemasti mingisuguses pimeduses kobamise olukorras see on kindlasti iseenesest positiivne tänu sellele nii-öelda pikale jutule ütleme siis ka ka ilmselt nad Rahvaliit ja Keskerakond olid tõepoolest sunnitud selle koostöölepingu juba täna ära tegema mitte ajama mingit häma, näiteks veel kuu aega edasi. Nojah, selle, kui see positiivne, eks ole, Aleksei kevadel küsinud, kes need on. Ma oleksin sulle öelnud need kolm tükki täpselt samuti tollal kogu ilma kogu selle protsessi ta, no näed, aga demokraatia nõuab teatud protsent. Kraatia protseduur, kraatia, protseduurid, seda, seda sellega, ma olen ka nõus, protseduurid, läbipaistvad protseduurid on põhiläbipaistvust, seisan läbi, siin ei saa nagu väga rääkida, sest ega ametlikult ei avalikustatud kunagi ka seda seda järjekorda või nii-öelda eelistusi, kuigi nüüd viimase vooru eelviimase vooru osas, eks ju, midagi tuli läbi, eks ju. Aga noh, näiteks sellesama viimase nelja partei otsustamise puhul me ikkagi ka siiamaani ei tea, kes keda lõpuks toetas. Nii et noh, selles mõttes läbipaistvust. Aga selles protseduuris ei ole, ei, see on hästi halb külg asjal, aga, aga ma ütleks siiski, et demokraatia on ka õigus teha vigu. Eks ole, teha valesid valikuid, et selles mõttes ma arvan, et ei ole mõtet ju öelda, et Keskerakonnal ei olnud õigus leppida kokku rahvaliiduga ja keskerakonnal ei ole õigus toetada presidendikandidaat ladinarüütlite Rüütlil ei ole õiguse olla presidendikandidaat. Muide, täna on muidugi hästi naljakas IKKA VEEL rääkida, et Rüütel nagu ei ole presidendikandidaat nüüd, kus juba kaks parteid on väga selgelt öelnud, et nad teda toetavad. Muide, täna ei oleks ka mingi küsimusena Arnold Rüütlit riigikogus üles seada, sest linnadega kahel parteil kokku on juba küll ja küll, et see argument, mis alguses nagu oli Arnold Rüütli riigikogus ülesseadmise ka, et rahvaliidul üksi pole neid hääli. Et see argument on ära langenud tänaseni. Unustad selle ära, et Arnold Rüütel Ise öelnud, et tema ei sea ennast sest tema tahaks, et saadaks konsensuslik kandidaat. Noh, see on tore, aga, aga jah, et selles osas nagu ei saa keskerakonnale iseenesest seda valikut ette heita. Ma olen Mardiga täiesti nõus, et et kui vaadata, kellega keskel tänasel poliitikamaastikul peaks liidu moodustama, siis ei ole ühtegi põhjust öelda, et nad peaksid seda kellegiga rohkem tegema kui rahvaliiduga. Noh, kindlasti on nad kõige lähedasem, mina, mina näen, et ja, ja see on nagu loomulik liit pigemini ebaloomulik oleks pigem see, et nad ei mina presidendivalimistel moonud moodustanud liidu näiteks ütleme, Res Publica ja Isamaaga rahvaliidu vastu. See pigem kõlaks nagu ebaloo. Mina seda ei vaidlusta. Aga mina alustasin seda juttu sellest teatavas nihukesest reageerimisest, mis tuli teiselt poolt, et mina näen ikkagi selle taga üsna selgelt hirmu selle ees, et tõepoolest Keskerakond koos rahvaliiduga võiksid saada absoluutse enamuse riigikogus, et nad, see on selle tegelikult selle hirmu allikaks, nad ikkagi kardavad teine pool seda nüüd tõepoolest Eestisse tuleb selline noh, ma ei hakka nimetama vasak- või kesk-või-mis-poolne. Valitsus. No eks see võib ju väga tõenäoline olla, et see võiks nii minna, aga, aga mina jälle arvan, et see võib osutuda ka see, et, et nüüd Keskerakond ja Rahvaliit, juhul kui see nii läheb, et saavad presidendi tehtud isegi mitte valitud, vaid tehtud. Et, et see võib osutuda tegelikult selliseks bürose võiduks neile, mille järel küll noh, kes eriti just keskerakonnale. Rahvaliit on seda rida ajanud nendele nii-öelda nende potentsiaalne valija kindlasti noh nii-öelda on see kõik korras, aga aga Keskerakonna puhul, kes tahab saada kevadistel riigikogu valimistel ikkagi suurvõitu tähendab seda, et, et Keskerakond tahab saada toetust mitte ainult oma sellelt kõige kindlamalt valijate tuumikud, kes pimesi nende poolt hääletavad vaid nad tahaksid saavutada ka seda noh, nende valijate võimalikult suurt toetust, kes noh, on natuke kahevahel, kes on noh, niiviisi ei tea täpselt, kuhu poole pöörduda. Ja siin võib see argument, et Keskerakond osutub mitte ainult venemeelseks, vaid ka vanameelseks. Eks nendes nüüd vaatan isegi, mina asjad kommentaatoril ei kasutaks. Uuendusmeelsus on minu meelest ikkagi puhas klišee, aga ma, ma väidan, et see klišee tuleb hästi kindlalt üles ja ma arvan, et Keskerakonna konkurendid tegelikult see on pigem rõõmsad, et nad nüüd rahvaliiduga selle leppe ära tegid. Ja mõnedki konkurendid võib-olla on isegi rõõmsad, et Rüütel presidendiks ära valitakse. Sest mõtle, kui hea on sellelt pinnalt minna kevadel riigikogu valimistele vastu ja öelda need kaks praegu on, ta olid need, kes ei oskanud midagi muud teha kui see noh, see vana Rüütel presidendiks valida ja meie, kes me toetasime palju paremaid kandidaate. Näete. Oled sa kindel, et ühiskonnas on selget toetust sellisele mõtteviisile? Ei, ma ütlen, et meil on praegu midagi halvasti riigis. Majandus on kõige paremal järjel, Mac, inimeste palgad tõusevad. Ma saan aru, kui oleks kriisiseisund, siis võiks sellised asjad peale minna. Ei saa, mart, arvan. Ma tahtsin. Aga seda, et jah, just sel nädalal tuli ju välja üks järjekordne avaliku arvamuse uuring, mis esmakordselt üle väga pika aja näitas, et Keskerakond ei olnud kõige populaarsem partei, vaid Reformierakond teda ühe protsendiga edestas ja kõik kommentaatorid alates emal oli Emori enda analüütikutest, väitsid, et see on seotud Ansipi selge seisukohavõtuga pronkssõduri suhtes vaid ma ei tea, kus see veendumus oli võetud, kas see oli kuidagi seal küsimuses sees? Mina ei oleks selles nii kindel, kas, kas see pronkssõdur on nüüd ütleme laiemale eesti rahvale niivõrd oluline teema, et, et just see peaks niisuguse hüppe andma. Võib-olla oli osalt ikkagi selle taga just see see mäng, mis käib seal presidendivalimiste ümber ja ja tõepoolest, kus sa suled olid välja selle selge polariseerumise, siis sellel võib tõesti olla, ma olen nõus oma positiivne külge, et noh, asjad on nagu selgemaks tehtud, et ühel pool on need siis jah, see Rahvaliidu ja Keskerakonna koalitsioon ja teisel pool võiks siis olla need ülejäänud. Kui kuigi ma ei saa endiselt aru, mis poolel see Reformierakond sellepärast on, et ta on ju ikkagi selles valitsuses Trahvi ja ilmselt jääb sinna vähemasti kevadeni kohta, on seal. Ma siiski arvan, et tegelikult kõigi näitajate poolest kuulub ta sinna teisele poole. Aga võiks kuuluda, ütleme nii, et Andrus Ansipil on, saab olema ütleme nii, et see Keskerakonna rahvaliidu koostöölepe on ju tegelikult Reformierakonna ja peaminister Ansipi jaoks noh, peaaegu et mõnitamine, sellepärast et tema valitsuspartnerid avalikult teatavad, et nad ei toeta peaaegu mitte midagi, mida Andrus Ansip tahaks ette võtta ja nad nii-öelda on otsustanud valida põhimõtteliselt teise tee, et kujutate ette, et ta teeb kolmekesi mingit asja, eks ole, moodustavad mingisuguse juhtkonna näiteks firmas ja, ja see juhtkonna kaks liiget ütlevad, et sellele nii-öelda nime poolest juhile number sellised, et noh, avalikult lepivad kokku, et me hakkame sinu tegevust veerima. Hakkame, me põhimõtteliselt leppisime kokku? Vaatame, ei ma sellega peale hakkan, aga põhimõtteliselt sest selge on ju see, et tegelikult muidugi me ei tea täpselt seda koostöö lepinguteksti Me ja et üldse enam-vähem kindlalt teame ainult seda, et nad otsustasid Arnold Rüütlit toetada. Astmelist tulumaksu. Savisaar on öelnud tugevat riiki tugevama tulevikuga. Samas, aga, aga me näiteks ei tea seda, kas seal leppes sisaldub midagi, ma pigem arvan, et kirjalikult ei sisaldu, aga laua taga lepiti küll kokku näiteks seda, et Andrus Ansip ei saa seda, mida ta tahab pronksmehe kohta. Sellepärast et noh, ma arvan, et päris kindlasti oli see teemaks, sest noh peavad arvestades oma koostöö lähema lähemat perspektiivi, nad peavad selles seisu seisukoha kujundama ja ma arvan, et Keskerakond Rahvaliit leppisid kokku, et nad toetavad keskele Oma seisukoha, et selles küsimuses rääkisin tõsiselt poliitikast, siis äkki ikkagi jätaks selle pronksmehe taas kõrvale, minu meelest meenutab Muhamedi pilte, et seal midagi sarnast umbes oma tõsiselt see teema et tohutu emotsioon, aga sisulist tähendust tal üldse ei ole. Aga ma räägiksin ikkagi sisulisest ehk majanduspoliitilisest, et asjast, mis lõppude lõpuks mõjutab näiteks seda, keda toetavad ettevõtjaid ja kestvat, kes toetavad, keda toetada ettevõtjad, sellest sõltub Eesti riigist suurel määral ikkagi valimisedu, nagu me teame, ikkagi raha on see, kes teeb Eestis valitsuse. Ja, ja kui me nüüd vaatame seda, millega rahvaliit ja Keskerakond võivad välja tulla astmelise tulumaksuga siis nagu olete pannud tähele ettevaatlikku toetust, sellel on andnud ka juba sotsiaaldemokraatlik erakond. Tegelikult küsimus selles astmelisuse ilmselt on mitte ainult nii-öelda majandus Likega põhiline kategooriat kestriga majanduslik ühel hetkel riigi majanduse nii-öelda ülalpidamine võib sundida seda, et kui üldine maksukoormus langeb meil nii, nagu on otsustatud eks siis peab tekkima ja selle tõttu teatud astmelisuse, sellepärast et muidu ju need madalamates tuludetsiilides ehk vaesemad inimesed kaotavad üha rohkem ja rohkem kogu aeg võrreldes rikkamates tuludetsiilides olevate inimestega, sest tulumaksu protsendi vähenedes nende võitu kogu aeg väheneb ja sisulisem võrreldes nendega, kes saab kas 6000 või 60000, eks ju üks protsent 60. või kuuest 1000-st on 60 krooni, 60-st 1000-st on 600 krooni ja 600-st 1000-st on juba 6000 krooni, nii et nagu me näeme, see võit ühe protsendi ulatuses pluss on teine asi. Et kui nüüd üritatakse selleni astmelise tulumaksu peal mängida, siis niikuinii tuleb ju ära muuta ju ettevõtluse maksustamise senised reeglid, sest seda nõuab juba meie kuulumine Euroopa liitu. Me peame nii või teisiti tegema siin uue lahenduse, nii et ma arvan, et need küsimused enne valimisi saavad siiski märksa tähtsamaks kui nüüd see pronkssõduri küsimus, kuigi selle peale annab väga palju mängida, sest inimeste emotsioonid Ja selles mõttes on ta tähtis just nimelt emotsionaalselt, aga, aga miks ma selle tõttu isegi kahtleks natukese selles, et kas Keskerakond vaadates, kui kaua tegelikult ikkagi keskkonnaga vanad läks aega, et Arnold Rüütli taha nii-öelda tõesti avalikult ja ametlikult minna siis see võis olla mäng nagu kõik peaaegu kommentaatorid arvanud, et algusest peale oli selge ja lihtsalt käidi nii-öelda teised teiste juures suuremas ja siis tehti ikka seda, mis alguses plaaniti. Aga see võis olla ka nii, et tegelikult keskerakonnas ei olnudki väga suur ja ei ole võib-olla tänaseni väga suurt vaimustust iga hinna eest. Just nimelt noh, nii-öelda Rüütli taha minna just mõeldes, et mida siis Keskerakond selle sammuga nii väga võidab. Mina ausalt öelda astmelise tulumaksu paigutaks umbes samasse kategooriasse, mis pronkssõduri see tegelikult see on noh, niisugune ideoloogiline loosung, ega, ega ta sisuliselt ju noh, kas me ütleme, et kui kehtestataks astmeline, kui maksad, siis hakkad metsikult riigieelarvesse raha juurde voolama. Ka praegu maksud laekuvad väga hästi ja, ja järjest rohkem neid laekub, kuigi seda astmelist tulumaksu ei ole. Küsimus ei ole ilmselt rahas, sest üldse Eesti riigi tuludest tulumaksutulud moodustavad väga väikese osa, põhiline osa ju laekub ikkagi käibemaksust. Käibemaks peaks, saab ikkagi nimelt ka just rohkem neid, kes rohkem ostavad. Jah, ja kas see, kui me nüüd meenutame, mismoodi see astmelise tulumaksuastmed Keskerakonna projekti järgi ette näevad, ega siis seal ei ole küll selle arvelt kuidagi näha, et peaks rohkem raha juurde tulema, võib-olla ainus ainus positiivne on see, et inimene näeb, et näe, rikkamalt võetakse nüüd rohkem raha ära ja, ja see teeb tema südamele rõõmu. No aga see on kõikides ühiskondades nii, paraku rikkaid on alati vähem kui vaeseid, aga valijate seas on jällegi vaeseid rohkem kui riik, et et ei maksa unustada, et demokraatia on selline mäng omal kombel, aga see on selline mäng, kus peab arvestama inimeste tunnetega ja tema isikliku seisundiga. Inimene tahab ikkagi valima mitte ideede põhjal, vaid läheb ikkagi valima selle põhjal, kellelt tema loodab endale maksimaalset heaolu kasu ja paremat tulevikku endale, oma perele, eks ju, see on see valiku alus ja selles mõttes nüüd väita, et keegi läheks ainult valima, sellepärast et noh, vot näed Savisaar ja Reiljan nihukese mustaga teoga hakkama saanud, siis ma arvan, see on ikkagi üsna üsna tagasihoidlik protsent, kes inimesi, seda, seda. Väga nagu kevadise riigikogu valimise juurde juba, et tulles selle presidendivalimise teema juurde tagasi, et. Esimesena visatakse lõvilõugade vahel Jörg ma nagu ma aru sain, nagu järgman ise. Et mis muidugi oli, kõige halvem, on kogu selle, selles sõelamis protsessi juures minu meelest olnud, et kui ma rääkisin ennem, et see oli hea, et tänu sellele me oleme tänaseks vähemasti mingi selguseni jõudnud, siis minu meelest halb on just olnud kogu see selle kohal hõljuv niisugune mingite mehaanik, plaaniliste hääletamiste vaim. Et selle asemel, et toimuks diskussioon ütleme selle üle, et kes on Eestile parim president ja mille ja, ja et toimuks tõepoolest püüa saavutada president, mis ei ole ühe poole president ega teise poole president. Sest kui me räägime, on neile sellest hääletamisest, siis sellise presidendi me saame lõpuks niikuinii, sest keegi saab natuke rohkem hääli ühel poolel ja teisel, teine pool nagu vähem ja, ja mis on nagu just siin on varem ka kirjutatud seda, et mis on nagu halb tegelikult mõlema sellise põhikandidaadi Ilvese ja Rüütli puhul on see, et kui saab üks presidendiks, siis on nagu üks pool saanud presidendi ja teine pool on väga krimpsus ja kui saab teine, siis on teine pool saanud presidendi ja, ja on oht, et tegelikult see teine pool jälle seda nagu oma presidendiks ei tunnista. Et siin on nagu see RMK oleks kompromiss olnud natuke kompromissina, eks ole, ilmselt kõige jällegi, aga ütleme ausalt, eks kõik kompromissid ei ole alati parimad lahendused ja ütleme, tulen tagasi selle juurde, Sulev, et oleksime kevadel küsinud, oleksin võinud sulle öelda juba siis, et lõppvoorus lähevad vastamisi Toomas Hendrik Ilves ja Ene Ergma ja kui tõepoolest mingi ime läbi Keskerakond oleks olnud edasi seal siis oleks ikkagi valitud Toomas Hendrik Ilves, et just nimelt viimases voorus oleks temal ilgelt noh, ütleme temaga võrreldes nõrgem kandidaat ja see oli see eesmärk, aga see katkes nüüd, kuna noh, Keskerakond, ma ei ole siiamaani näiteks aru saanud, et mille poolest Jaak Aaviksoo, Jaan Manitski kehv Aaviksoo, no ma olen ka nii-öelda kompetentsete inimestega rääkinud, kes tõesti väga imestasid just Aaviksoo väljalangemise üle. Aga ilmselt siin olid jälle just isikulised vastuolud. Palju nimetatud ka Tulviste väljalangemise üle? Jah, kuigi ega tea Tulviste võib veel tulla, ega me ei saa, lõppude lõpuks, kui asi läheb valijameeste kogusse välistada mustade hobuste tulekut, kui ikkagi osutub, et näiteks Arnold Rüütel oma hääli kokku ei saa siis tuleb see lahendus leida. Ma minule tuli üks tore paralleel, et valimiskogus, kui inimesed on sunnitud hääletama partei käsul siis isegi võib-olla väga tahtmata, nii nagu partei ütleb, et mille poolest see erineb nagu ülemnõukogu koosolekust aastal 25 aastat. Tagasi võisin naljavend, Sa oled. Täna olid töödes Sulev Valner, Mart Linnart ja Mart Ummelas üritas juhtida. Kohtume nädala pärast, siis on, Eesti taasiseseisvumisest möödus 15 aastat.