Kui Sergei Prokofjevi 1918. aastal lahkus oma sõjamöllus palju kannatanud järevolutsioonide, tule karastunud kodumaalt muististe õige vähe tema ümber toimuvast maailma ajaloolise tähtsusega sündmustest. Ta mõtles rohkem isiklikele asjadele ja väljendas end pikale teele asudes küllaltki naiivselt. Tahan tunda merede ja ookeanide värsket hingust, näha kaugete maade eksootikat. Tegelikult oli tal vaid südames tubli annus kibedust ja trotsi, et teda alati mõistetud ning kõrvus pahatahtlike meelitajate sosin, kes ütlesid Sõida Ameerikasse, seal ootaks sind au ja kuulsus, tõeline tunnustus. Vahepeal aga müüdud neli aastat ja Prokofjevi on nüüd omal nahal tundnud, milline on see kuulsus ja tunnustus. Talle on osaks saanud vilet ja loorbereid, ülistamist ja laimu. Kuid enamiku ajast on ta olnud lihtsalt sensatsioonihimuliste kunstiga kaubitsejate tööriistaks, kes kunstniku jalamaid hülgasid, kui tema pealt midagi teenida ei saanud. Lõpuks on Prokofjevi läbinisti tülpinud Ameerika rahaahne, seda elulaadist tüdinud lõputust kontsertreisidest väsinud võitlusest oma teoste eluõiguse ja isikliku olemasolu eest. Ja helilooja. 1922. aasta märtsis Prokofjevi, olles äsja abiellunud, sõidab Ameerika ühendriikidest Lõuna-Saksamaale Baieri Alpidesse, kus leiab varjupaigamaailmakärast ja askeldustest. Umbes poolteist aastat elutseb ta seal väikeses etali asulas mis asub vähem kui 50 kilomeetrit Insbruckist loodesse, kust ta saab lõpuks puhata ja kokkuvõtteid teha oma senisest tegevusest. Vaikset maaidülli maaliliselt kauni looduse rüpes katkestavad vaid üksikud kontsertturneed mitmesugustesse Euroopa linnadesse. Teeme meiegi lühidalt iseloomustada Prokofjevi loomingut ajavahemikul 1918 kuni 23 mis moodustab helilooja eksirännakute esimese etapi. Sõja ja revolutsiooni aastail kogutud loomingulise energia hulk oli heliloojal niivõrd tohutu, et seda minevikku inertsi mõju jätkus veel pikaks ajaks. Ikka veel erutasid kunstniku fantaasiat, mõtted, mis olid tekkinud Venemaal. Veel ei olnud pühitud mälust kodumad saadud elulised muljed. Veel polnud ammendatud. Noorpõlves kogutud muusikalised ideed. Noorpõlveotsingute otseseks jätkuks on juba Venemaalt kavandatud ja alustatud teosed nagu kolmas klaverikontsert ja ooper armastus kolme apelsini vastu. Sama võib öelda klaveripalade tsükli vanaema jutupaun kohta. Siia kuuluvad ka ava mängsextet juudi teemadel ja viis vokaliisi. Nii kolmas kontsert kui vanaema jutupaun on varase Prokofjevi klassikalisteks saavutusteks. Samal perioodil valmistab autor trükkimiseks ette teisi juba Venemaal valminud teoseid. Balletinarr. Esimest viiulikontserti ja teist klaverikontserti. Võib öelda, et välismaise perioodi tegelikuks alguseks Prokofjevi loomingust pole mitte Petro kraadist lahkumise aeg vaid pigem aastad 1922 kuni 23 kui lõplikult on ammutatud kodumaalt pärit loomingulised ressursid. Minevikku inerts ei saa ju igavesti mõjuda. Lahti rebitud rahvuslikust pinnasest, mis teda veel kaua toitis, ei leia helilooja läänetingimustes enam uusi stiimuleid loominguks. Ja nii hakkab eemalolek kodumaalt alates 1924.-st aastast järjest rohkem mõju avaldama Prokofjevi muusikale. 1923. aasta sügisel kolib helilooja etalist Pariisi. Mis teha? Rahutu vaim ei lase kaua paigal püsida. Ühtlasi aga ka kartused teda unustatakse, et ta jääb kõrvale elavast muusikaelust ja muutub mingiks teisejärgulise tähtsusega heliloojaks. Just Pariisis oli seni ta helitöid kõige paremini vastu võetud. Täis uusi lootusi suundub ta Prantsusmaa pealinna, mis jääkida peamiseks baasiks järgneva 10 aasta vältel. Juba esimestest Pariisi päevadest alates märkab aga Prokofjevi, et midagi on siinses muusikaelus muutunud. Moodi on läinud sellised äärmuslikud kunstivoolud nagu konstruktivist kubism, puhta vormi, kultusteadlik, emotsioonide hülgamine ja nii edasi. Juhtivate prantsuse heliloojatega esijoones niinimetatud kuue rühmaga ei leia Prokofjevi ühist keelt ja ta enda looming tundnud nüüd tariislastele ootamatult vanamoodsale. Esimene kohtumine toimub koos viiulikontserdi esiettekandega. Viis aastat ootas teos esitajat, kuid mitmed tuntud viiulikunstnikud, näiteks Hubermann pidasid kontserti ise äralikuks ega tahtnud teda mängida. Ühel kusse vitski kontserdil Pariisis toimub oodatud sündmus, mis lõpet kurvalt. Pariisi kriitika suhtub teosesse külmalt, isegi vaenulikult. Seda loetakse ajast mahajäänuks. Autorid süüdistatakse mendel sonismis ja nii edasi. Sugugi paremini ei lähe etalis valminud viienda klaveri sonaadiga, mis autori ettekandes pärislastele samuti ei meeldi. Prokofjevi ise märgib, et vastuvõtt oli tagasihoidlik. Kuna tegemist on õieti esimese teosega, mis algusest lõpuni oli kavatsetud ja teostatud välismaal. Tutvume sellega veidi lähemalt. Solaris avalduvad tõepoolest uued varasemale Prokofjevi le võõrad jooned. Keelust eemaldumine, mahlakuse puudumine, otsitud formaalsed võtted. Viienda sonaadi kolmest osast on kõige selgem ja endisele stiilile lähedasem. Esimene helge peateema tooma sooris peenemaitselist kaldumistega tuletab meelde naeratlevat noort Prokofjevi. Siin on midagi klassikalisest sümfooniast, kuid juba kõrvalpartii eriti ega keerukas töötluses kerkivad esile teistlaadsed, sünge varjundiga meeleolud. Teine osa sonaadist andantiino kujutab endast tantsulise iseloomuga fantastilist Scertsat kolmeosalises taktimõõdus. Lihtsalt kordub üks sama koputan motiiv nagu mingi painajaliku nägemuse kajastus. Miski meenutab siin krahvinna surmas stseeni Tšaikovski ooperis Padaemand. Kui Prokofjevi oma mälestustes rõhutab viienda sonaadi rafineeritud stiili siis kõige ilmekamalt avaldub see teose finaalis. On pokale Greta. Meelevaldselt kuidagi geomeetriliselt üles ehitatud meloodiakäänud politonaalne harmoonia loovad mulje, et komponeerimine valitseb siin elava tunde üle. Seda üldmuljet ei suuda hajutada ka kurglik jutustav kõrvalteema. Viies klaverisonaat ei ärata tähelepanu küll aga hakkab kriitiga kõnelema siis, kui Pariisis esitatakse mõned helilooja varasemad-Venemaal kirjutatud teosed. Tõuseb ette heitvaid hääli, et Prokofjevi püüab edu saavutada vanade helitöödega. Kibestunud heliloojal ei jää muud üle, kui tõestada, et ta on võimeline kirjutama mitte vähem kaasaegselt kui moodsad prantsuse autorid. Nii tekibki Prokofjevi järgmine suur vormis teos, teine sümfoonia reemi noor, mille kallal autor visalt töötab. Kogu 1924. aasta sügise ja talve. Sellest peab saama teos, mis on tehtud rauast ja terasest, kirjutab Prokofjevi. Jonnakalt, maksku mis maksab, ihkab ta Pariisi publikut hämmastada ning jalust rabada. On väga iseloomulik, et helitööd, milles Prokofjevi taotleb sihilikke keerukusi ei õnnestu tal kergesti. Samal ajal kui lihtsamad teosed loob ta kiiresti nii-öelda ühe hingetõmbega. Teise sümfoonia kirjutamisel võitled Prokofjevi suurte raskustega. Näeme seda, kui esitame mõned katkendid ta kirjadest. Töötan kõigest jõust, kuid komplitseerituse tõttu venib see aeglaselt. Märgitades kirjas. Olen peadpidi sümfooniast, kuid kuidagi ei jõua lõpule, kirjutab teises. Kardan, et ma ei saavuta sümfooniast vajalikku taset ja nii edasi. Ja kui lõpuks 1925. aasta suvel sümfoonia kõlab ühel KUS Savitski kontserdil mainib autor enesekriitiliselt. Ei mina ega rahvas saanud sellest midagi aru. Ka paljukogenud Pariislastele tundus teos mingi ime elukana. Peaaegu kõik kriitikud, täpsemalt 28-st 25 tekitama tasa. Minu sümfoonia puhul on kõik kohkunud, teatab autor. Kuigi leidub ka tuliseid austajaid. Paljud pooldaja taga nutavad taga mu hävingut. Tänapäeval Prokofjevi teine sümfoonia meis huvi kui autoreid, teatava kriitilise loominguperioodi seaduspärane produkt ei ole raske ta selles teoses märgata geniaalset tuuma, mille mõistmist raskendavad ainult mõnevõrra üle kuhjatud orkestratsioon ja keerukas, harmooniline ning kontrapunktiline kude. Oma viimasel eluaastal kavatses Prokofjevi sümfoonia ümber töötada, kuid surm tõmbas sellele kriipsu peale. Teisest sümfooniast ettekujutuse saamiseks esitame katkendi selle esimesest osast. Teise sümfoonia, ebaedu ja üldine huvi langus Prokofjevi vastu sundisid heliloojad tõsiselt järele mõtlema. Edasistest perspektiividest ähvardasid materiaalsed hädad. Rasked pettumused, kukutatud ebajumala saatus. Ka Nõukogude sõbrad jälgisid ärevusega Prokofjevi kuulsuse langust. Just sel raskel momendil meenutab end ootamatult Sergei teadyles kes teeb heliloojale raba vältimine, kui kirjutada ballett Nõukogude elust. Taibukas teatriettevõtja aimas, et nõukogude teema muutub Läänes populaarseks. Nimelt sel perioodil, kui kapitalistlikud riigid hakkasid tunnustama Nõukogude Liitu tugevnes kõikjal huvi uue Venemaa vastu ja bolševistliku ballett võis saavutada edu. Prokofjevi võttis muidugi teed väga siiralt kui kodumaale vaimse lähenemise teed. Ma ei uskunud oma kõrvu mulliavasse akna sellesse värskesse õhku, millest kunagi kõnelesime charski, jutustas helilooja. Asjade käigust ette rutates võime öelda, et seegi teos valmistas heliloojale hiljem kõike muud kui rõõmu. Ballett ebaõnnestus ja seda eelkõige halva stsenaariumi tõttu, mille autoriks oli keegi kunstnik. Konstruktivist jääb kuuluv. Viimane klopsis kokku mingi võltsingu Nõukogude elust ja vaene helilooja muidugi nõustus sellega, kuna ta ise Nõukogude tegelikkust ei tundnud. Ballett pidi koosnema üksikutest stseenidest, mis kujutaksid kodusõjaaegset laastumist ja Nõukogude inimeste industriaalsed tööd. Esimene pilt pidi toimuma jaamahoonest sõjakommunismi epohhil, miitingut, komissaride kõned, rong, spekulantidega. Teises pildis pidi näidetama sotsialistliku ülesehitustöö argipäeva Nõukogude tehas masinate ja suru haamrite töö. Eilse madruse muutumine tööliseks ja nii edasi. Autorite fantaasia tahtis kujutada mingit masinate poeesiat, joonistada transmissioonide jahurataste liikumist, valgussignaalide sähvatusi, tantse, mis imiteeriksid masinate tööd. Niisugusel kujul oli aga see nõukoguliku balletiloomise idee juba ette nurjumisele mäletud. Prokofjevi püüdis küll kirjutada lihtsat ja arusaadavat muusikat ning anda sellele rahvusliku koloriidi kuid loomulikult ei saanud vältida stsenaariumis esinevaid veidrusi. Balleti klaviir valmis erakordselt kiiresti. Mõne kuuga esitati Diaagilevile. Viimane oli kõigega nõus ja pani omalt poolt teosele kummalise nime. Terashüpe. Balleti esietendused toimusid üksteise järel Pariisis ja Londonis 1927. aasta suvel. Teos tekitas ennekuulmatut sensatsiooni. Nii publik kui kriitika olid hämmelduses. Mida sellest kõigest arvata? Mõned fragmendid arvustustest. Mis see siis on, kas kuulsa ettevõtja väsimatu fantaasia, järjekordne vili või bolševistliku propaganda? Pentsik teos alates nimetusest ja lõpetades muusika ning koreograafiaga. Kas meie lavadel nüüd asendama ooperit elu tsaari eest? Kas arvate, et publik nördimust avaldas, mitte sinnapoolegi? Snoobitööritasid silmi ja karjusid, šarmantne vaimustab. Ja pärast etendust kutsuti autoreid seitse korda välja. Ja nii oli see välismaal. Asjaliku ja õige hinnangu oma äpardunud teose kohta saab Prokofjevi alles palju hiljem. Nõukogude liidus. Aga nüüd oleme tõepoolest ajast ette rutanud. Vahepeal toimusid nii mõnedki olulised sündmused Prokofjevi elus, millest kahtlemata tähtsaim on esmakordne Nõukogude Liidu külastamine. Pärast pikka ajavahemikku sellest aga samuti helilooja lõplikust tagasipöördumisest kodumaale ja tema kujunemisest tõeliseks Nõukogude kunstnikuks tuleb juttu järgmistes saadetes. Tänase saate lõpuks lubage teile tutvustada veel üht huvitavat teost mis on nagu kokkuvõtteks Prokofjevi välismaaperioodi loomingule nimelt tema kolmandat sümfooniat. Kunagi varem kõnelesime ühest Prokofjevi ebaõnnestunud ooperist tuli ingel, mille kallal helilooja töötas järjepanu kaheksa aastat. Kui ooper lõpuks valmis sai, ei tahtnud seda keegi lavastada. Siis otsustas autor valminud muusikalist materjali kasutada sümfoonilise süüdi loomisel. Töö käigus 1928. aasta suvel kujuneb sellest välja suur neljaosaline sümfoonia üks dramaatilise maid, teoseid helilooja loomingus. Siin ei ole midagi tegemist kunagise ooperis süžeega, vaid siin kajastuvad isiklikud elamused. Eneseotsimise rasked piinad, jõuline protest kõigi välismaal üle elatud mõttetute vaevade vastu. Sisust tingituna on sümfoonia helikeel keerukas, täis teravusi, ootamatuid kontraste rõhutatud ekspressiivsust. Matthias süngele alatoonile on teos haarav ja seda eriti seepärast, et siit leiame veel ühe helilooja natuuris seni avastamata joone sisu sügava dramatismi. Kuulamegi nüüd finaali Prokofjevi kolmandast sümfooniast.