Sides on muusika küllalt valiv vaatelt pirtsakas, mõne ümbritseva maailma näha. See, mida üldiselt tähtsaks peetakse, jätab ta peaaegu puutumata mõnele teisele nagu kõrvalisemalegi, koondab kogu oma poeetilise vääristus jõu. Suvises looduses toimetatavat mitut laadi tööd on helikunsti üheks meelisalaks. Võib-olla seepärast, et nad on inimeseni ammused tuttavad, et keegi ei mäleta nende algust. Võib-olla ka seepärast, et nad lausa kutsuvad end lauluga saatma õhutama. Kindlasti aga põhjusel, et tehtavate ilmestab suve rõõmus loodus. Põhjusel, et need ametid, kütja, aednik, heinaline ja karjane meenutavad nende tähenduste süvenejale suuri üldisi tõdesid iidsete seaduste järgimise tähtsusest ajavate peatumatest, pöörlemisest, rutamatu järjekindla töö alussamba olemusest. Veel varjud on pikad metsa seinast kuid juba käib vikat läbi kaste seinast. Lõi taevasse loo oma laulva kruvi vutt minema, lendas üle niiske näosuvi, heliseb suvi. Sa kuula, 100 ärplevat lindu, see lauluvada on nagu sus endas. Ju tõuseb Rõuke ja heinasaade kui halle tõuke. Ja kuhja pundub. Kui puhevil rindu läbi heinamaade. Siis roidumust tundub, mida kõikjalt liigub vastu palavat keha. Ja hiljem käib luhas veel vilkamalt vikat. Kuni varjud on pikad ja langeb. Heinade pakub heliloojale pinguldavate lõdvate lihaste aeglase jõulise motoorse rütmi kõrtesse lõikuvad vikati tera helina päikesepaistelise juuli ilma. Mati kuulbergi poolt keelpillikvartetile ja puhkpilliansamblile töödeldud Edgar Arro laul heinal lisab veel küla kapilinlikke kandilisi viise. Noorte jalgade tantsida, tahtmist, tunnet, kukkuvate kõrte, monotoonse sahinena mõjuvad keelpillide pitsikad. Jaht on leidnud tee helidesse paljude komponentide loomingus. Seda arvatavasti tänu rõõmule kiirest liikumisest uluki väleduse ja inimese kavaluse võistlusele värvi toredale ja muutuvale vaatepildile, kõikuvate sarvehelide ja koerte Glehvimise saatel läbi laane kihutavast ratsanike hulgast. Just selliseid jahil käike ülistasid inglise, itaalia ja prantsuse klavessiinimeistrid Vivaldi, Bach, Mozart list, Ibermio. Sellise tormneva hiilgava rea mööda vitsetamine kangastub meile ka Austria viiulivirtuoosi ja helilooja Fritz Chrysleri Meiatuuris viiulile ja orkestrile. Jaht. Erakordselt kauni, nii üksikasjaliselt, kui mitmekülgse jahisseni leiame Haydni oratooriumi aastaajad on rida-realt jälgida selle üksikuid sündmusi. Algul hoiatab meid moraliseeriv pritsistatiiv. Jah, ta on küll metsa lõbu, ent peamise eesmärgi poolest siiski vaid põldudele kallale. Kippujate liigse arvu vähendamine. Järgneva Saarias kommenteerib jahile kaasa elav bassihääl. Vaadake, kuidas avaral aasal koer rohus ringi nuhib. Ta jääb jälge. Ta järgib seda kõrvale kaldamatult. Orkestrist, tõmbubaaria sissejuhatuse, rahutute keelpillihüpete vedru üha enam sirgu kiireneva liikumise pingestunud niidina. Koera jälgimine kütab üles ka meid kursis hoidva rentnik Simoni passi hääli. Meloodia saab peaaegu katkematu hüplev joon nagu ripuks Siimann mitte üksnes silmade, vaid kogu kehaga jälgi ajava koera küljes. Nüüd aga, kus lausa kisub saagi lähedast, tajuvad koera edasi jahimeeste hüüdeid ja õpetas, ei tee ta enam kuulmagi orkestri kiirenevate põigete kohal kõlava trükkavate hüvettena hääle oktavi hüpped. Ootamatult seisatab koer nagu kivist raiutud. Tagaaetav on kuskil siinsamas. Äkitselt lõhestavad pingul vaikust, viiulite kärmed üles all oli piisavalt käidud. See on lind, kes püüab meeleheitliku lennuga end päästa. Viiulite värelev sähvatus maksimaalkõlalise orkestri akordiga võimendatud Timpani mürtsatus ja keelpillide laskmata siksak idena Lotterdab lastud lind taevast. Teksti ja muusika võrdlemine vihjab meile, et heliloojale polnud tapet linud lihtsalt haardeulatusse sattunud isuäratav lihakamakas vaid hukkunud peenia kaunis olend. Kogu aaria ühtlaselt tormav liikumine seiskub linnu surma hetki mainimisel mitmes sünges pikanaadilisest aktis. Järsku näeme uusi tegelasi. Need on ajajatest piiratud jänesed lausa silmade ees on hulk Halpslevaid kõrvu. Nii ilmekalt jäljendab keelbli rühm haavikuemandate ringi hüplemist. Ehkki just sellise kohmaka ja abituvõitu olemise pärast meenutavad Haydni jänkud vast pigem koduküülikuid kui elu näinud metsajäneseid. Igal juhul ei pääse nemadki oma saatusest. Varsti lebavad nad ridadena maas. Ja nüüd kajab hääldest kogu metsaalune. Käimas on hirvejaht. Kaikuvate metsasarvede pikkade soololõikudega vaheldub talumeeste ning küttidekoor mis imestab hirve kaelamurdvat hüppeid, asetab koeri ja toob stseeni võidukas lõpus kuuldavale juubeldava alali. Alati ei tähenda jahiromantika, vaid saagi rõõmu pilootsoodumust. Iseäranis romantismiajastust peale on paljudes muusikateostes kajastanud ka vastavad ohud ning õudused. Eriti valitsevad need muidugi üksikut jahimeest meile kõigile hästi tuttavat meest rohelises riides püsse õlal sulg, kübaral, meest, kes on pikapeale saanud nagu isegi osakeseks metsast kes on läänes peituvate, heade ja kurjade olendite tuttav kohisevad maailma pimedate saladuste kaasteadja koos kõigi nende ohtudega, mis nendest tutvustest ja teadmistest tulenevad. Alati on suurim oht jahimees endas. Kiusatust kasutada eeliseid andvaid udutarkusi kas täitmatu ahnuse või meelevaldsete tujude rahuldamiseks, mis muinasjuttudest ja küllap omamoodi ka elus proovisele ikka saatuslikuks saab. Kahtlemata meenuvad esmalt Carl Maria von Weberi ooperinõidkütt tegelased metsikuid saamil tegelikult vanakuri ise ja tema lepinguosaline nõrk, kuid alatu jahimees Kaspar. Mujalgi kui sellest ooperist on tuttav kesköine nõiakuulide valamine pimedas tehnikus. Vanades kohtutoimikutes kohtab vahel sarnaseid süüdistusi ja isegi ülestunnistusi. Kuulame praegu aga pala hoopis teisest ooperist, õieti hoopiski mitte ooperist. Tartut, klaveripala jaht Teed valimatu, üha kiiremini, ühtlasi raske sammulisem, peaaegu masinlikku energiat tulvil tormamine passi registrite julm jõud, metsikud aktsendid, mis mõjuvad hoopide või laskudena arhailiste laadidega küllastatud, lausa jõhkrust, faktuurist õhkuv, tige otsustavus. Säärase jahimehest vaevalt pääs on, ajab taga kasvõi ilma otsani. Millegipärast meenub üks nägemuslik kurikoht Aleksander Suumanni luulest. Ühel hilisel õhtul sügisekuul Mees passib metsas küüni suul püssi põlvedel, heinad põlvede all. Hagijat ei ole kaaslastel. Täna öösel on kindel, et vead tehtud, taiad, mis tegema Bear? Jões sai supeldud loojangul just kalmudesse jäid higi ja must. Kui oli pugenud puhtasse, pessuda jopet, hõõrus hobuse Essuga. Kuuse kasvasid, murdis puust, sai neid, et piibu lõhn kaugsuust. Kährikkoera näe, pakub öökaod, lähvits, muld, tähtsam töö. Äkki. Sealtpoolt, kus kumab kuu tennisehääl manu manu. Mehel õnnestub pette stabki. Üles ja alla õõtsudes kiiruga hakkab, siis kasvana enam ei julge, lastata. Kasvab juba turi ja küür kõrguvad puude kohal kui nöör. Sarvedel, mis lakad ripuvad ööbilve palakad. Ilma ta täitnud endaga. Kärbsed ja karvad lendavad. Vastulaotust siis jutiga pressib kütti kui nutika. Jõuame nüüd järjega suvetöö tegija juurde kellele muusika on aegade jooksul vist suurimat tähelepanu pühendanud. See on karjane. Helikunstile on tähtsate rõõmud ja mured nagu jahimehedki omad. Ent kui suurune erinevus? Kütt täismees läheb metsa isandana ja tunneb ohust mõnugaditustki karjalapse abimeesteks, olnuid, vits ja mõni pika või paka või krants võiduks. Nii-öelda paratamatult suure ja saladusliku laanemeelevallast täienisti sõltuv. Kui mustaks läheb taevatelk ja vihma Kahab kärgib välk. Sisvjanna välk puutmata mu isa maja jätasa Makaria poisikene. Kui kuri maailm igal pool mind ähvardaks, kui pikk see nool siis hüüan vastu valjuste ning kurjus. Ja ta rahule ma karja poisikene. Edward kriigi teoses karjapoiss ei leidu, tavalist olustiku kirjeldust on küll karjusega seotud muusikaliseks tagasipeegeldamiseks tänuväärset karjapasun vilepill linnuse linna karjakellad. Teosest hoovab siirast kaastundlikku õrnust mida tekitab üksinduse ja kaitsetuse kurbus keset võõra ja võib-olla vaenulik. Kolhoose ükskõiksed kulgu. Võib-olla ei tulene nüüd järgneva muusika häälestatuse sügav erinevas kriigi, kujutas laadist niivõrd helikeeleajast, oli, sest muutumisest kuivõrd vaatenurga sisseelamise kogemuse, vahest. Diplomaadi poja kriigi kaastunne näib lähtuvat mööda Jarutavalt kõrvaltimetlejalt. Veljo Tormis on aga ise metsatalust pärit. Tema koorilaul karja metsas võlub lausa nahaga tuntavalt esile Saradesse varjudes võbelevam puude labürindi kariloomade melanhoolsema aste. Karjuste Kumedad igatsevad luikede külla pahandada. Hirmuste köitusest võisid värsked lapse meeled tajuda metsa võru lossi sellises teravdatud tõelisuses. Niisiis Veljo Tormis karja metsas sarjast liivlaste põrandas. Lähene karjased metsakarjale metsas on nii värske õhk metsas pehme siidipõhk metsa sees põõsastes selge allikkees tallekesed veised ka on kõik rõõmsad meiega siit ja säält põllu päält kuulda. Lauluhäält. Karjuste eluga on seotud üks vanemaid elujõulisemaid müüte mis eriti koostis on kõigil aegadele rohket vilja kandnud. Pasteraalse koolilise tõlkes tähendabki karjuse elulist muusika, luule maalidena. See müüt on poeetiline ja kaunis igivana nägemus lõpmatust, muretust, pidude rikkast suvest. Vana-Kreekast pärinev müüt kuldsest ajastust. Esmalt kuldajajärk oli õitsmas. Meil puudusid kohtud veel ning seaduse sundkõik austasitat vabal tahtel. Järskude kraavide vööd ei piiranud sel ajal linnu sirgeid, vaskpasunaid, sõjasarvede keerdunud tõrvi, mõõku ja kiivreid, siis polnud üldse ja end sõjavalmis seadmata. Julgesti sai head puhkust nautida rahvad. Keegi ei puutunud maad, mis kõpla ja atrade jõuta kõiksugu saaki ka nii iseendast teostades andis looduse toidust küll oli kõikidel noppida võidi marjasid maasika, Built ning mäestiku muuluka. Vardelt. Pea oli vallimas saak, mida Maarinud kündmata kandis. Valgena raskeist päist näis põld, mida keegi ei hooldanud. Piim jõe sängides kordoli voolamas, kordoli nektar. Koltsena piisutas metkiri tammede haljusest alla. Nii kujutas kuldset ajastut. Toidjas Vergiilius sidus nägemuse kindla paigaga Arkaadia maakohaga ja asustasama luules Arkaadia õnnelike muinaskarjuste tõuga. Sellest on möödas üle 2000 aasta. Kuid Arkaadia võlu jõudi lahtu vahetada pidamata sünnib üha uut pastoraalset karjuse muusikat, mis ei taha tunda, karjusid ajastukaaslasi vaid igatsed tagasi muinasaegsete rõõmu saarekest. Nägemus pildi võis paisutada ooperis balletiks. Kuulsad pasteraalsed ooperid on näiteks Lilliil Ramool, Klukil moodsardil. Rajal pakkus pasteraal heliloojale võimalust teha suurteose raamides suvalisel hetkel väike lüüriline kõrvalhüpe. Muusikaliselt kujutasid sarnaselt taanlaste endast tavaliselt sujuva, rahuliku, sageli kahehäälselt hertsist liikuva meloodiaga ja kuus kaheksandiku V12 kaheksandiku taktimõõdus. Sundimatult rõõmsailmelist helipilti. Küla kandiliku Heliveeringut lisas tihti oboe ka Georg Philipp keelemanni pastoraal. Osa ühest orkestri süüdist on sedalaadi suvetujuline kõrvalepõige oma mugavavõitu alguses ehk veidi ajaviiteline, ent seda siis ka sõna parimas mõttes. Muinasaegse Hellase karjused olid suured muusikasõbrad. Seitsmeosaline vilepill, Süürings, millel iga endast lugupidav karjus meisterlikult mängida mõistis, on praeguse pillide kuninga oreli kauge Esiza. Sööringsi olevat leiutanud karjuste kaitsejumal sokujalgne ning sarviline Paan. Ja seda üsna kurba selle asjaoludel. Pärimus suhtestada. Elas kord imetoredasti laulda oskav kaunis, karjus neid nimega söörings. Ta karjatas, kitsi mängis koos nööridega ja laulis, nagu ta veel praegugi laulab. Ühel päeval tuli ta juurde, Paan keelitas teda oma soovidele alistuma ning lubas, et kõik neiu kitsetavad kaksiktalled. Neiu aga naer Hispaania armastust ja ütles, et tema küll selliste armsamat ei taha, kes pole päriselt Sokeiga inimene. Paan hakkas neid taga ajama, et teda väevõimuga omandada. Söörings põgenes sõgeda paani ja ta vägivalla eest laiali luhale põgenedes taga väsis, peitus roostikku ja vajus sohu. Paanits roostikku maha, ilma, et neid oleks leidnud. Siis vaibus ta viha ja nukruna, mõistis ta tüdruku kannatusi ning leiutas vilepilli, ühendades vahaga ebavõrdset pillirood. Nende armastuse mälestuseks, mis samuti oli ebavõrdne. Nüüd aga, kes kunagi oli kaunis inimlaps on nüüd heledakõlaline, karjus flööt sööriks. Kloote püsiibala söörings kujutabki muinaskarjasse kahekümnet Omaföödiga. Noorte muretsete inimeste jõudeelu hellitavas kliimas keset vaba looduse ilu eemale ükskõik millistest purustavatest jõududest ahvatleb eriti linnainimest. Maaeluga tuttav muidugi kahtleb kas polnud siis neil karjustel vähemalt omavahelisi kisklemisi karjamaade või kaduma läinud loomade pärast. Kuid inimlik vajadus pääseda korraks pakku eluigapäevase proosa eest osutab kainest mõistusest sageli tugevamaks. Näiteks jutustab Morris Rawell autobiograafilistes märkmetes omarkadja ainelise balleti tahnisse Klooja saamisloost. Mõtlesin luua selle teose suure muusikalise Kreeskonna koormanud ennast arheoloogiliste tõdede otsimisega. Püüdsin kujutada Hellast, nagu ta hõljus, mees unelmates. Lahmise armastuse lugu, mille on kirjutanud keegi tundmatu nimega Longos või selle nime taha varjunud tuntud kirjanik. Meie ajaarvamise esimestel sajanditel on žanrilt klassikaline lamburi romaan. Küll täis päikesepaistet ja esmajärgulisi ilusid, ütleb ta kohta Göte. Dramaatilised episoodid ainult varjundavad rahuliku maastiku ja noorte armunute naiivset puhtust. Rawell kirjutas oma tahvlist kolm aastat tema tavalise komponeerimis kiirusega võrreldes üliaeglaselt. Ent ühes ülesande keerukusega tuleb arvesse võtta ka autori andumust, kes oli pärast pikki rännakuid randunud oma rõõmude saarel. Tahniliste Kloest sai Kirovelli rõõmu ja valgusküllase teos. Kuuleme balleti kolmanda pildi lõppu. Üldist pidu juubeldas tahtmise koe võidutsema armastus. Arvukatest pidustusi jäädvustavatest või mõneks konkreetseks pidupäevaks kirjutatud teostest on Georg Friedrich hendali sulest pärinev tulevärgi muusika vist kuulsaim. Praegugi kõlab ta igal suvel Halle endale pidustustel. 65 aasta vanune meister kirjutas tulevärgi muusika Austria pärilussõja lõpetanud Aacheni rahu puhuks. Juba teose proovi kuulas 12000 inimest. Esiettekanne Londoni linnapargis pidi kaunistama ühtaegset kuningliku saluuti 101-st kahurist pidi kuna tulevärk ebaõnnestus täielikult ja päeva au päästiski vaid Händeli muusika. Majesteetlik samm, rütmiline energia vägevana mõju, workistratsioon. On aitavad luua teosest kordumatu pildi inimhulkade ülevast juubeldusest. Devisii klaveriprelüüdi tulevärk, lõpukaugusest kostev marseljeesi katke laseb meil aimata, et ka selles teoses kujustatud ilutulestik oli ehteks suurele suvisele pidupäevale. 14. juuli pidustustele. Tabab meid ootamatestega valguste varjude järsu vaheldumisega. Üksteise otsa kuhjuvad passaažide kireva keerisega. Prelüüdi alguse tuuletate õhku rebestavad tulevärgi süttimissähvatust Prodin ja sisin. Võime nagu silmaga eristada ilutulestiku kujundeid värvikat klisse andud tähistamas rakettide säravaid kaari. Hõõguma ratta pöörlemisest vibreerib terve klaver. Tardide lõhkimist saadavad sätendavad kõlapursked. Saate lõpetame Igor Stravinski orkestri fantaasiaga ilutulestik. Kuigi teosel pole helilooja hilisema loomingu taustal esile tõusvat kunstilist väärtust. Andrew Stravinski loomingu isiksuse kujunemisloos tähtis koht. Nagu kunagi häält murdnud orav, 26 aastane komponistanist stiili. Rimski korsakovilik Plaza Novilik, nagu ta ise ütleb, geomeetriline laad jääb selja taha. Ilutulestikust proovib helilooja romantilise impressionistliku orkestri keele kõige ekstravagantseid võtteid millest paljud jäävad kasutamisvalmis püsima. Tema alalise orkestri balletti ja säravaid efekte tekib siingi. Suitsu seinast nagu kõverpeeglist moonutatud unenäoline maastik keskosas. Nagu poognad otsestest paiskuvat ragisevad sädemed. Teose alguses. Vaevalt saab kuulaja külmaks jääda ristujate põimuvate tule kaskaadide meeletult kireva sisuline vastu. Ilutulestiku vikerkaare värvilisest.