Anid olen Ki ütleda. Tere päevast hea raadiokuulaja, kes teadlikult või juhuse tahtel oled häälestunud oma vastuvõtja ooperigurmaanide lainena. Ooperigurmaanide kolmas hooaeg algab ja seekord küllaltki pidulikult. Rahvusooper Estonia tähistab oma sajandat juubelit. Ja koostöö siis Eesti Raadio Rahvusooperiga selle saate tegemisel jätkub ja saatejuht Neeme kuningas püüab ka selle hooaja täita põnevate külalistega ja loomulikult imekauni muusikaga. Ja meie saate algus oligi selline, kus kõlas kaunis Mozarti muusika ka meie saates Ignatuuristutav Don Giovanni, sel Liinad ott siis ühe tuntud eesti soprani ja tuntud eesti baritoni esituses ja mul on hea meel ka üks tuntud eesti soprani tuntud eesti bariton on praegu siin stuudios tegevlauljat praegused Estonia teatri juhtivad solistid Eli Veskus ja Raunol. Tere siis teilegi jaa, ja siis ka alustamegi siis kohe väikese sellise viktoriiniküsimusega, et heli sina, palun ütle, kes sopran sinu siis saatusekaaslane oli, kes laulis ja Rauno äkki tuli sulle tuttav ette, baritonihääl. No ikka vist nagu Anu Kaal oli? Õige üks punkt. Tere päevast ka minu poolt ja mina tundsin vist raba haritlane. Voldemar Kuslap. Sulle ka üks punkt seis on üks üks praegu viktoriin ja ikka väiksed tuleb teha selliseid väikseid teadmiste kontrolliga. No selge see, et tänuga valu ja, ja võrdlemargus lapihääled on antud mitte ainult professionaalsetele, lauljatele ja kolleegidele, vaid ka kindlasti siin Eestis laiemalt. Ja need on nüüd kaks lauljat, kui me nüüd nendest alustame, et me ei pea hakkama nende elulugu ümber jutustama, aga aga kas te olete minuga nõus, et ka nende kahe inimese puhul Anu Kaalu ja Voldemar Kuslap ja puhul on tegemist selliste olemuslikke solistidega Estonia teatri, ütleme, lähiajaloos ja keda rahvas tunneb, armastab ja kelle pärast ka kindlasti tullakse Estoniasse. Et võitsin ehk heli siis. Anu kohta midagi iseloomustuseks öelda kõigepealt ka seda, et kas sa üldse oled teda laval näinud ja kuulnud ja, ja Rauno, sina siis seesama oma kolleegi Voldemar-i kohta. Jah, onu kohalt olema lavalaudadel küll näinud ja kuulnud muidugi mitte palju selle pärast, et tema nii-öelda siis, kui mina üldse nagu hakkasin laulmisega nagu tegelema ja üldse hakkasin nagu seda maailma tajuma, siis olid nagu põhimõtteliselt tema viimased etendused, mis ta nagu Estonia laval tegi. Aga loomulikult on Anu Kaal ja ka Voldemar Kuslap need inimesed, keda inimesed jätavad ja kes peaksid tegelikult ka meile nagu eeskujuks olema, isegi kahju on mõnes mõttes, et et nagu meil puudub nagu eespõlvkond kellele nii-öelda üles vaadata ja kelle käest õppida. Rauno Woldemar laulab aktiivselt ju praegugi edasi, janu on oma aktiivse laulmise lõpetanud ja töötab pedagoogina. Voldemar sellest sellest 100-st, mis nüüd teater, Mil, mis teatrile täitu maas, olen maa saanud 14 kaasa teha 14 hooaega, 15. on kohe-kohe algamas. Et au olnud Voldemar Kuslap, ega siis rohkem aga k Anu Kaaluga laval koos olla. Anu Kaaluga siis Pohhimis ja võluflöödi-is ja Voldemar Kuslap iga siis kõikides ülejäänud etendustes. Et no mis ma oskan ütelda, sattusin teatrisse sellisel ajal, kui nemad hakkasid mõni neist juba aktiivset lavaelu nagu koomamale tõmbama. Ja eks ise endale oli veel siis palju tegemist et ennast leida, otsida, seal polnud aega väga palju kolleege kolleege kõrvalt kuulata, et selle koha pealt ma jään vastuse võlgu, aga eks kus lapiga on ikka tekkinud ka seal mingisuguseid, selliseid, võib-olla, võib-olla naljakaid situatsioone, sellepärast et mina ei julgeks ütelda, et meil on. Ta kuulub sellesse põlvkonda lauljatesse, kellel olid laval teatud asjad tähtsamad kui võib-olla nendele, kes uued on, et ma julgen ütelda, et me uued oleme, võib-olla mõne koha pealt natukene natukene ladna maad ja improviseerimisvõimelisemad märgusõnasid ja muid totraid asju juhatama, mis tollel tollel ajal, kui nemad, võib-olla noored olid, olid pühad, et seoses sellega ehk on temaga tekkinud nii üht kui teist ja Kuslap on ju vana naljahammastaju poeemist, kui ta penoad laulis, siis see arve, mida ta neljale poeeemmasele esitas, ei olnud teps mitte arve seal kõike, kõike muud ja talle endale oli alati hästi lõbusad, mis siis, kuidas meie reageerime selle peale, mis ma jätan praegu saladuseks, aga aga, aga naljasaia. Anu Kaal, Voldemar Kuslap, aga siia ritta võiks ju panna veel Hendrik Krumm, Margarita Voites, Teo Maiste rääkimata Georg Otsast, kes olid omal ajal oma aktiivse laulja tegevuse ajal oma karjääri tipus, olid vaieldamatult Eestis väga-väga tund kuulsad professionaalsed lauljad, keda teati, keda armastad. Minu küsimus on selline, et kas teie praegu teie, kes te olete ka oma sellise lauljatee, ma usuksin, et kuskil tipu lähedal võib olla või te olete küpsed lauljad juba professionaalid. Kas teie tajute samasugust tähelepanu samasugust armastust kui, kui, siis noh, mina võin öelda, et mina olen nagu selle tunnistajaks olnud või teeb teid natukene kadedaks, et seesama romantikute põlvkond, kes kes võib-olla väga aktiivselt enam ei laula, et kas see ooper, ooperilaulja tähendus, tema koht ütleme meie, meie siin ühiskonnas või sootsiumis, et kas ta on, kas ta on muutunud selle aja jooksul ja kui, siis, siis kuidas ja miks. Kindlasti on, kindlasti on muutunud, et eriti suure pitseri vajutas kindlalt 80.-te lõpus alanud ülemineku aega ja mingil määral see Meile kestab siiamaani. Et avardasid võimalused, avardasid piirid, see on selline blablabla jutt, seda kõik teavad. Ooper, mis tähendab mulle tundub niimoodi, mis oli veel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel nagu kõrg kõrgkultuur, see jäi tahaplaanile vaatamata sellele, et meie kogu arvasime ja jumal tänatud, et arvasime, et see on kõrgkultuur. Tekkisid uued lemmikud. Inimestel tekkisid uued vajadused, et ei, Ooperi ooperilaulja ei olnud midagi erilist, ta muutus täiesti täiesti tavaliseks tööinimeseks võrreldes kõikide teiste erialadega, mis olla tulid, teised üllamad, eesmärgid elus, et raha ja maja ja korter, euroremondid ja asjad, et me jäime tahaplaanile. Aga võib-olla oli see meie õnn, sellepärast et siis kui meie alustasime, me seda pead nii palju, et kui ehk praegu, et nüüd me oleme ehk võimelised ka seda suurt kuulsuse koormat, mis meil kohe uksest-aknast sisse tormama, sõnuga kandma ja auga kandma, sellepärast et me suudame ka vabalt pakkuda midagi sellist, mis peaks nagu publikut vaimustama. Ülima teen. Sinu jaoks küsimuse natukene võib-olla keerulisemaks, aga võib-olla natuke lihtsamaks siis nüüd siis niimoodi, et et tol ajal olid, oli väga palju selliseid, noh, nimetame organdeid, olid aunimetused, oli teatud hierarhia, olid väga palju soodustusi, mis sellega kaasas käisid ja, ja ooperiartistid olid ühed vähestest, kes seda kõike nagu nautisid, et kas sa sellest tähelepanust tänapäeva Eestis praegu töötades ooperilauljana tunned puudust või, või ei oskagi sellest puudust tunda? No mina ei oska nüüd sellest küll mitte mingisugust puudust tunda, sest vot ma vist kuulun veel veel või juba ma ei oska öelda kumbapidi, see on sinna põlvkonda, kes see ei ole nagu midagi saanud, ilma tööta on, mis põlvkond see on, ma ei tea, seal kuskil seal keskel vist. Et mina ei tunne sellest mingit puudust ja ka mingit mingit vajadust selle järele, sellepärast et mina armastan kõik ise välja teenida. Aga kõlaks ju uhkelt, et Eesti vabariigi rahvakunstnik Heli Veskus mulle annab? No ma ei tea. Kindlasti see kõlaks uhkelt, aga, aga ma arvan, et et meil tulevad kindlasti teised aunimetused. Ei hakka medaleid. Viies, neljas kolmas klass tuleb nagu krõbinaid. No aga, kus te ennast võiksite paigutada praegu ütleme selles samas hierarhias, eks ole, et et Eesti NSV teeneline kunstnik oli, ütleme, siis oleks Eesti vabariigi teeneline kunstnik, Eesti vabariigi rahvakunstnik ja siis nüüd tänapäeval Nõukogude Liit enam ei ole, et, et siis võiks olla Euroopa Liidu rahvakunstnik, et kust te selles hierarhias praegu oleksite, kui me sellist mängu mängiksime? Euroopa liidu kohta on raske ütelda, see sõltub Brüsselist, mitu kohta nad Eestile annaks, aga, aga ma rahvakunstnik oleksid juba T4 neid, ma arvan, et ma oleks alles teeneline kunstitegelane, võib-olla kultuuritegelane, rahvakunstnikuks selleks oli vaja ikka kah juba juba soliidsema tiga natukene seda iga poisike ei saanud. Nonii ja profikunstnikega jätkame. Oleksid sina ees, kes viina. No ma ei ole nii naiivne, et hakata küsima teie käest, kes laulis muidugi, Georg Ots ja see oli Kalmani operetist Krahvinna Maarid, saadassilo laul, kaunistage siis see kaunis muusikapalaga meie kohtumist siin ooperigurmaanide saates, kus minu külalisteks on sopran Heli Veskus ja bariton Rauno help, aga võiks nüüd natukene baritoni dist rääkida ja nendest suhetest sopranite, aga ma tean, et üks kõige kõige dramaatilisem, vaid viimase aja asju, mis te olete koos teinud, on see, kui sellil õnnestub siis Rauno laval ära tappa ja hästi mitu korda seal. Hästi mitu korda selles mõttes, et seda etendust on läinud mitu korda. Ühel etendusel muidugi ainult. Ühe korra jutt käib muidugi Toscast ja, ja, ja sellest kuulsast teise vaatuse stseenist. Millised on lauljate suhted laval, sest ma kujutan ette, et lihtsalt proovisaalis ja lava kõrval olete te sellised head kolleegid kuivõrd, et nii-öelda rolli sisse kõlades näiteks heli sinul olles oska ja, ja tõesti võib-olla raevukalt vihates seda Rauno poolt kehastatavad sellist võimumaniakki ja, ja miks mitte ka seksuaalmaniakk. Beat, kas sul on see tunne, on, on selle tegelaskuju vastu või, või tekib salamisi tunne ka selle vastu, kes seda kehastab? No vot siiamaani mul ikka siukest tunnet ei ole tekkinud, et mul tekiks viha ja raev nagu nagu inimese vastu, kes seda saastab, aga aga tegelaskuju vastu on küll tekkinud jah, siukest on paar etendust olnud, kus tõesti, et on niisugune tunne, et no nüüd virutaks. Aga tegelikult on mul väga kahju, et paritonidega ei ole ühtegi ilusat ooperit, Sapralli, kus tegelikult üks on meil isegi koos teinud pajatitesse on küll nii lühikene neto ja Silvia et kus oleks sopran ja bariton, läks nii-öelda esiarmastajapaar. Galaton, need tenorid antud mul. No mina võtnud selle asja nüüd lihtsalt kokku, fakt on see, et nagu endale valetama ei hakka, et ei, me käi seal laval kindlasti nüüd jäägitult oma tundeid välja elamas, eks me ikka natuke Vassime ka. Olemegi ausalt, nii nagu need asjad tegelikult olla. Aga mis puudutab mingit poeetilist hinge, siis on olemas oopereid, mille teatud ideed ja põhimõtted võib-olla lähevad ka kokku sellega, mis nagu endast sisimas toimub. Ooper on laulja seisukoha pealt pigem läbi elamiskunst või etendamis kunst. Oleneb, mis nurga alt vaadata. See on nii ja naa, on kohti, kus tuleb etendada ja on kohti, kus saab läbi elada on ilusat läbielamisooperit. Kas seesama pajatasid, mida heli just mainis, oleneb kummalt poolt vaadata, et Silvio, kes on ühtepidi nagu esimene, samas see võib olla ka kõige suurem kaabakas. Sa, see juba sõltub sinu jaoks, aga minu jaoks ei ole seal, sinna ma räägingi, et aga see sõltub juba lavastaja vaatenurgast, et keda me peame õnneks meil on seal suhteliselt heas mõttes vabad käed, et me ei ole seal tolles kohas kammitsates, aga mis puudutab nüüd mingisugust kaunishinge ja romantikut, siis ei saa üle ega ümber. Syranoost tähendab, see on üks kõige kaunim tegelane, keda on olnud üldse võimalus laval kehastada ja kuna muusika on. Mul on küll, on paar korda selline tunne, et ka proovisaalis, aga Neeme on ise seda näinud, et help mõnikord elab liiga sisse ja unustab ennast ära. Et tuleb rohkem valetada, mitte liiga sisse, mina muusikasse. Ja üks ilus lugu veel on olnud, kus on tõesti ilusad ja üllad ideed olnud, muidugi seal on ka pidanud. Kuidas me seda lavastuse ajal rääkisime, et eesmärk pühendab abinõu on don Carlo ja Rodrigo tipuosa, et et need on sellised kaks kaunishinge nagu olnud minu arvates. Keda, mis tuleb kohe meelde, eks neid on teisi ka veel. Nonii baritoni saime nüüd siis asjad selgeks, et kuigi nad on oma olemuselt põhiliselt on need rollid sellised kaabakad ja, ja selliseid Jaagolikud, aga soprani on sellised kaunid õilishinged, traagilised kannatajad. Rahvas nutab saalis ja tunneb neile kaasa ja, ja daamid asetavad ennast nende asemele ja mõtlevad, et kui on ka kaunis elu ja, ja õhkavad, et küll kunagi peaks surema, vot siis tahaks niimoodi surra nagu teema. Aga kas nende sopranite hulgas, keda sina kehastanud oled ja võib-olla hakkad kehastama, et äkki seal on ka selliseid vigur Ventasid või krutski või pahasid või on nad kõik? Kõik soprani rollid on jäägitult head ja ja sellised patoloogiliselt positiivsed. Ei, seda kindlasti mitte kõik. Aga ma ei tea, võib-olla on mu iga sihukene võima, mu hing selline tahes-tahtmata kuidagi mul kukuvad paremini välja just nimelt need rollid, kus on seda romantilist, hinge, ilusat surma ja eneseohverdust. No ma nüüd kipun kindlasti täiesti isiklikuks, aga kas see, et sulle see meeldib ja sa seda naudid, et kas see on see, mis sul elus puudu jääb, et sa saad seda laval väljendada või oskad sa seda ka elus nii hästi, et, et sul on see kõik tuttav, mida sa laval nii-öelda taas toodad jutumärkides? Hahaa siuke provotseeriv küsimus. Eks meil kõigil jääb midagi kindlasti elus puude ja, ja loomulikult teater on see ja lava on see koht, kus mul võimalik nii oma nii-öelda neid nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi välja elada. Ja samas on ka kindlasti lava see koht, kus ma oma nii-öelda elukogemusi pagasit saan, saan kasutada. Nonii me oleme rääkinud ooperist väga palju sellest, kuidas kaunid kaunist muusikat kaunilt esitada ja ja tegemist on olnud nende karakterite, nende tegelaskujudega, kes seda ilusasti edasi annavad ja kes on romantikud, õilishinged ja see on olnud nagu selline kaunis muinasjutt täiskasvanutele. Aga mis muusikapala me hakkame rääkima hoopis teistel teemadel, Me hakkame rääkima poliitikast ja spordist. Me jätkamegi, siit siis viktoriiniküsimusega seisan siiamaale üks üks. Et mis ooperiga oli tegu ja kes laulsid. Kumb kumalastab ühise võistkonna ooper Verdi tila palm, Anvelt? Jenny Anvelt ja see on täiesti tõsi, tegemist oli siis Verdi ooperiga Attila Mati Palm nimiosas ja Anvelt odab Ella osas trenni, Anvelt on tegelikult olnud kümmekond aastat Estonia teatri solist, aga nüüd juba elab päris pikemat aega Itaalias Milanos ja õpetab seal noori lauljaid, seal on käinud ennast täiendamas ka mitmed eesti lauljad ja ta on väga hinnatud laulupedagoog ja saavutanud ka mitmel aastal tegelikult ka parima laulupedagoogi tiitli Itaalias, nii et, et ma arvan, et rahvusooperi juubeli künnisel ajal on, on mõtet ka seda veetlevat daami meenutada noh nii lauluga kui ka kui ka sõnaga ka lubasime rääkida poliitikast ja, ja väga paljud ooperid on poliitilised. Tegelikult siin juba mainitud Don Carlos, sellesama Verdi väga tugev ja, ja, ja huvitav teos on ju puhtalt poliitiline seotud rahvaste vabadusvõitlusega on seotud suurte laatorite võimu ihaga, aga tegelikult ka kogu selle valuga, mis sellega kaasas käib, sellised isiklikud tunde puntradon selles asjas sees. Kuivõrd tee tajute ooperit nagu sellist poliitilist kudet just nendes teostes, kus teil on vaja olnud kaasa teha, tegelikult oleme ausad ka Toskaana tegelikult mõnes mõttes poliitiline ooper. Kas poliitikal on kohta ooperilaval ja kui, siis kuidas ta võiks väljenduda ja kuidas ta võiks ka, ütleme meie seda tänapäeva, miks mitte seda eesti poliitikat aidata mõista paremini. Nagu praegu tundub Eesti elus üldse võib-olla maailmas nagu ooperis võimu ja vaimu vahekord. Ta on alati ebastabiilne, üks tahab teist allutada iseendale. Aga kuidas nüüd seda ooperis tunda? No ma arvan, et operette sa võid päevakajalist kaasa võtta, aga ooperis sa siiski pead ennast kujutama antud aega, kus, kus see ooper on või mis situatsioonis on ooper kirjutatud, et seda nüüd laiendada tänapäeva see on niuke, libe, libe tee ja jääb rohkem lavastajate pärusmaale jälle näiteks lauljale, ma arvan, ei ole sellest mitte mingit abi. No aga kaks erandlikku ja täiesti vastandlikku rolli, mida sina oled laulnud ühelt poolt sinu poolt palavalt armastatud Rodrigo ja ma arvan, et ka teiselt poolt, mitte vähem armastatud pea ühe inimese näol oli tegemist märtrina võib-olla ja sellise rahva päästjana väga-väga õilsa enese ohverdajaga. Ja teiselt poolt oli tegemist sellise võimu Manjakiga. Et kas laval olles oled sa embas kumbas rollis, poliitik, oled sa bariton või, või mis, mis tunded, kas sulle endale näiteks piana ei teki? Kas sul hirm ei hakka enda ees, et kui sa oleksidki selline inimene, keda sa vihastad? Alustame Rodrigo ost, oleks just mõtleme selle peale, mis praegu Eestis toimub. Vaat nüüd oleks ühte sellist märtrit vaja meile, kes päästaks meid ära sellest supist, kuhu kogu rahvas on sisse keeratud ja võib-olla sa täpsustaksid, see on meil presidendivalimised kus käib ju üks suur kammajaa, võib-olla ma kasutan imelikku väljendit selleks, aga kõik ju näevad, mis toimub tegelikult, et vot sellist Rodrigo sugust, Rodrigo-sugune mees on praegu puudu. Et muuta see Eesti elu natukene võib-olla teist sugusamaks natukene, võib-olla paremaks. Sest minul on küll selline tunne, et me läheme praegu pikkade sammudega kuskile võssa. No see ei puudutanud ooperit seal nüüd see võimalused võiks olla kui niimoodi tuua nüüd ooperitegelane, tänapäeval võiks olla meil üks selline märter. Aga no keegi ei hakka muidugi selleks sellepärast et kõigil on oma elu kallis, arusaadav. Aga mis puudutab nüüd sellist maniakki, nagus karp ja Ma loodan, et meil tegelikult selliseid poliitilisi maniaki on. Nimesid ei hakka nimetama, aga mis ma ise tunnen seda lauldes? Scarpiat? No ma juba ennem ütlesin, et natuke tuleb valetada ka, kui seal nüüd hakata tundeid läbi elama ja kolleeg Heli Veskust laval päriselt räsi maja tapma vägistama, siis ma arvan, et sihukese natuke inetu Ja nii ei ole autor tegelikult ette näinud, et aga need Oskaroli puhul Kastosca on ju ka ta on nagu poliitiliste manipulatsioonide ohver ühelt poolt, aga teiselt poolt on tegemist kunstnikuga, kes endast kunstist väga lugu peab ja ta ka ju võitleb mitte ainult enda ja oma armastatu nimel selle, selle jõhkra võimu vastu, vaid ka ta on ka omamoodi selline poliitiline tööriistaga, aga me näeme, et kunsti ja kunstniku sellised püüdlused ja, ja võimed jäävad sellest siiski väheseks, et teda, ta jääb paratamatult sellise poliitiliste intriigide ja, ja, ja madalate kirgede ohvriks, nagu see ooperiga traagilisel moel lõpeb. Et kassa kehastadest oskad näiteks noh ka hetkekski mõtled selle peale nii-öelda Toscana, et sa oled selliste poliitiliste intriigide ohver. Kui ma nüüd nii-öelda läheneksin sellele sellele kõigele nagu sedapidi, et, et ma ikkagi enamjaolt Orlandos ka nii-öelda armastav naine mitte nende poliitiliste intriigide ohver. Kuid jah, loomulikult tahes-tahtmata tuleb ju tegelikult sealt leida üles ka see just nimelt see, et jõuda sinna välja, et sa oledki tegelikult OSKA on ju nende poliitiliste intriigide ohver ja no aga samas ka Scarpia ihadofer Nonii meie jutud lähevad küll väga-väga keeruliseks ja, ja need on tõtt-öelda kuulajale lihtsalt vihjeks, kui loodetavalt teil ei ole igav, aga, aga need on teemad ja, ja teemade ring ja ka arutelul, mida me oma proovides teeme, et me tõepoolest oma oma tegelaskujusid püüame ühiselt mõista, püüame mitte hukka mõista, vaid ka mõista. Neid negatiivseid pooluseid ja, ja sellepärast me peame ka oma nendes analüüsides tihti olema väga otsekohesed ja leidma neid paralleele ka ka tänapäevaelust, aga me pidime rääkima ka spordist, heli, millise spordialaga sina tegeled või oled tegelenud. Mina olen tegelenud tegelikult lapsena päris paljude spordialadega, olen väga palju teinud kergejõustiku ja tegelikult ma olen tegelenud kolm aastat, garanteerib tuleb laulja luud, selle kasuks. Tuleb ikka loomulikult, laulab, peab olema füüsiliselt tegelikult väga heas vormis. Rauno sinu spordihuvi on meile kõikidele kolleegidele väga teada ka see, et, et sa tead tulemusi väga hästi, tead, mis spordimaailmas toimub nii lokaalselt kui ka globaalselt, aga kas ise ka mingit sporti teed? Olen olnud koolipõlves, ma olin asja armastama. Tegin kõike, mida üks 80.-te aastate koolipoiss tegi, suusatas, mängis jäähokit, jalgpalliga. Võib-olla praegu Madistakse kuskil võpsiku summat maadelda malet, mängisime isegi kõike, aga praegu jah, ei, praegu ma ei tegele, võib-olla niimoodi mõnikord käin basseinis natukene sulistamas, aga seda ei saa sportimiseks nimetada. Aga mis puudutab ja füüsiliselt peab olema võib-olla laulja suhteliselt heas vormis, aga ma arvan, et see hakkab siiski mõistusest peale, nii et kui sul on mõistus korras, siis füüsis ei väsi ka ära niisama. Nonii, see oli meie väike spordirubriik. Me jätkame oma spordijuttu siin stuudios, kuid teie, head kuulajad, nautige senikaua kaunist muusikat. Teinekord, kui välja lähen, olen, pole kuigi palju. Oleneb, kui tagasi ma tulen, keda sa oled ka? Kõik olid, ma ei tea, pakkuda istutud, aga halvad kombed, maa, oled pehme nagu vajaga staabi daami hobusena Kulama. Vastan häbematult plika, oled pirtsakad. Ohupäritolukorda pole enam vaja kui vaja joru, mina ei ole küll tulla kogu maja valve, kogu aja taga pole enam vaja rahulikum. Nüüd see eelmine lugu, mida te just äsja kuulsite, head kuulajad ja ka minu stuudiokülalised heli Veskus Rauno-l on üks üks ääretult rariteetne lugu mida saab ka kuulata vastilmunud siis Estonia selliselt suurelt CD kogumikust mis käsitleb siis meie lauluteatriajalugu nii kaugele tagasi, kuivõrd helisalvestuse võimalused on, on selleks võimalikud. Ja ma usun, et ooperite tundsite ära. Ooperini tundsime ära ja see oli Rossini, Sevilla habemeajaja partolo aaria. Nonii, sellega on teil üks punkt käes, aga, aga nüüd siis salapärane esitaja esineja, ma nägin, et kulmud olid kipras ja te olite üsna üllatunud siin, kui te seda kuulasite ja mitmed nimed käisid siit juba läbi üle õlekõrt õlekõrre annaga. Õlekõrre no ma arvan, et kuna seal seda salvestamisaastat ei olnud, aga ma kujutan ette, et see pidi olema kas pisut enne maailmasõda või siis ta võis olla ka peale maailma, seda, seda peab Jüri kruusikas täpselt järele küsima. Kui ta peale maailmasõda on siis laulja Eestisse, eks ole? No see on Eestis olnud Eestis olnud laulja, bass. No vot, ma ei tea, kas ta oli pass, kuidas ta oma hääleliik ise määratles, igal juhul Estonias on ta laulnud. Aga tegelikult on ta legendaarne ja tuntud eesti laulja rinne, see on Artur Rinne ja et Artur Rinnet me teame jah. Mets mühiseb ja muud sellised toredad rahvalikud laulud, et ta on olnud Estonia teatri solist ja, ja niimoodi on ta ka siis heliplaadile laulnud ühe toreda sellise ooperiaaria, noh seda vist jah, laiemalt ei olnud teada. Ja, ja noh, räägime siis lauljatest natukene edasi, kuna lauljad on meil siin stuudios peame selle privileegi ära kasutama. Tulles nüüd tagasi sellesama kogumikku CD-kogumiku juurde, kus on väga palju selliseid muusikalisi näiteid, usun ja loodetavalt olen kindel, et te olete ka meie nii lähimineviku kui ka ütleme, vanemaid lauljaid, üht-teist olete kuulnud? Teate nendest, et äkki te ütleksite mõlemad ühe või paar nime, kes te arvate, et ütleme, teie kolleegid siis eelnevatest aegadest, kes on olnud ühed suured ess taanlased ja kui me leiame sellelt kogumikult jäädvustusi või salvestuse nende esituses, siis me seda vaieldamatult ka kuulame. No loomulikult ma alustan sopranite nendega sõprindik, aga palun ma arvan, et ainult külvanud, kindlasti. Kui räägime suurest suurtest Estoniasse, siis ma lähen tänapäeva ja Teo Maiste Nonii nüüd me peame siis võtmagi välja sellesama kogumikku, jaa, jaa, nüüd emba-kumba. Osaino külvanud või Teo Maiste kindlasti sellel kogumikul nende hääl kõlab ja olgu see siis ka tervituseks siit meie poolt nendele väärikatele Stonlastele, noorema põlvkonna poolt. See oli siis Aino Külvand ja teoseks oli Wagneri ooper Lendav Hollandlane, kust me kuulasime senta ballaadist kuplee aga läheme oma ooperit juttudega edasi, ooperigurmaanid on eetris minu külalisteks, täna on heli Veskus ja Rauno help Estonia ja teatri, kas neile peaks ütlema noored solistid või kuidas, kuidas te ennast klassifitseerida? Et rääkiksimegi noortest noorusest ja ooperist kui niisugusest, et ehk siis alustame võib-olla kõigepealt sellest, et et minu tähelepanekute nägemuse järgi, nagu tänases saates on juba jutuks olnud, sa Eli, ütlesid, et, et puuduvad võib-olla need isiksused eredat, kellest eeskuju võtta, ma mõtlen pisut vanemat põlvkonda, kui, kui sina oled. Et mulle ka tundub, et võib-olla üks põlvkond on nagu kuidagi nagu vahele jäänud Estonias ja teie olete nüüd see põlvkond, kes peab selle teatepulga üle võtma või ongi juba võtnud ja edasi andma. Milline on tänapäeva Estonia, mis solistid seal esinevad? Jaa, jaa. Lambli ooper on see staaride? PUR minu arust tänapäeva Estonia on üks väga tugeva trupiga teater, kus igas hääleliigis on kaks vähemalt kaks väga head lauljat, kellega on võimalik minu arust teha väga mitmekülgset repertuaari ja minust selle teatri tugevus ongi just nimelt tugev trupp. Mina julgen ütelda, et põlvkondade vahetus kusjuures Neeme sinuga olema rääkinud, et see on tegelikult lõppenud. Et see valus aeg, 90.-te algus on üle elatud, nüüd on uued tegijad tulnud kusjuures töökad tegija ja julgen ütelda, et see on selline ühtne löögirusikas, kellega annaks nii üht koma teist liigutada. Õnneks ei ole meil selliseid staare, kes nagu meediakära enda ümber tahavad nooremate hulgas ja need, kes omal ajal meediakära tahtsid, need on juba läinud oma teed koos selle meediakäraga. Selles suhtes selline tööka Sa avatud trupp, andke võimalus ja õnneks on seda võimalust antud ka ja me teeme ära. Aga kas te tunnete ka, et te olete juba sellised, noh, ma ei ütle, et vanad vanad kalad, vanad tegijad, aga, aga ütleme siis natukene viisakamalt kogenud tegijad, kas te tunnete ka mingit hingust kuklas, et kas te näete ka päris noorte puhul selliseid andekaid ja võib-olla teie väärilisi tulemas, mis oleks ju tegelikult suurepärane nii väikeses riigis kui Eesti kus rotatsioon on, on väga-väga aeglane nagu toimuma. Ma tahaks siin kohe öelda seda, et loomulikult on tulemas samamoodi väga häid noori lauljaid aga lihtsalt paraku me oleme kõik praegu veel ühes põlvkonnas, et meie vanusevahe on kõige rohkem pluss-miinus viis aastat. Et nii-öelda põlvkonna pealetulekust küll veel rääkida ei saaks, et me oleme üks põlvkond. Lihtsalt varem teatrisse tulnud. Ja tegelikult väärikus on ju kuulaja silmades, eks ole, kui väärikas sa oled, mina võin arvata nii või naapidi, aga tegelikult on see, mida kuulaja arvab. Ma julgen ütelda, et tegijaid nagu oleks aga nii minul kui helile, kui me suudame kannatlikud olla, siis meil on suhteliselt pikk rida ees. Sellepärast et tänapäeval noored, nende esimene asi on vaadata ainult, mis toimub. Meist lääne pool, kedagi ei huvita see, mis toimub Eestis. Või kui siis püütakse seda jõhkralt kasutada, ära hüppelauaks läbi väikese akna Euroopasse. Annaks jumal, et oleks kainet mõistust nende inimeste tellimineerida, las nad töötada seal, aga meil on olemas inimesed, kes töötavad Estonia heaks. No oleksingi kohe küsinud, et miks teie ei ole juba emigreerunud ja miks te püüdlikult ei otsi võimalusi minna ja töötada välismaal, vaid olete jäänud siia Eestisse? Aga meil on siin, me oleme nagu või sees siin siis meil on siin olemas kõik normaalsed tingimused, et tegeleda selle ametiga kõige kõrgemal tasemel Eestis ei anna kõrgemale ronida enam seal ametiga palgaga olete rahul? Me leppisime kokku, et rahast ei räägi, täna olete järelikult rahul? No see on nii ja naa, see ei anna, välismaal saaks võib-olla rohkem, aga välismaal on tingimused, teised, seal ei ole teps mitte kerge. Selleks, et välismaal välismaal olla tegija ja pääseda kogu aeg niimoodi orbiidile, selleks on teised vahendid, meil ei ole neid vahendeid, ei ole otsinud ka neid vahend, võib-olla heli on eksinud. Minul näiteks õlaagenti ja mänedžeri, kes kes mind semiks kuskile välismaale välismaale tööle ma ei ole otsinud, et mul ei ole vaja seda, on elu, pere, siin süda. Ma olen oma ilusa nooruse siia pannud ja lähen kuskile. Ja minul see agent, jah, on küll, aga ma ei tea, muidugi kauase agent minust huvitatud on, sellepärast et minu ainukene tingimus seal on see asi, et mina tahan elada Eestis. Tahan tööd teha Eestis. Ja mina tahan ka seda mitu korda, et miks ära lähe, aga mõtlen samamoodi nagu Raunage. Kogu elu on siin. Ma ei ole enam nii noor, et hakata kohvrite otsas elama ja, ja oma pere kuhugile tassima, et ma leian, et et ma olen siin vajalik. Üldiselt siis peaks hakkama otsast peale tegema, kõike, tähendab, selles eas ei ole veel 40 kumbki. Meil on veel sinna jupp maad aega mõlemale, aga me oleme jõudnud praktiliselt laulda ära sellise repertuaari, mida teised laulavad terve karjääri jooksul. Miks ma peaks sellest loobuma, miks ma peaks minema algusesse tagasi? Nii meie empiirilised olemuslikud jutud lähevad siin väga tõsiseks ja keeruliseks, aga see on rõõm kuulda, et, et see niimoodi mõtleti arvata ja usun, et, et see on ka kompliment nii meie teatrile kui ka kõikidele kolleegidele ja sellele atmosfäärile, mis meie teatris on ja mitu korda on siin rõhutatud, et me oleme ansambliteater. Et seda saadet juba tasapisi lõpetama hakata, siis tooksin sisse veel viimase mõiste ja see primadonna mõiste. Ehk siis, kui me räägime praegusest Estoniast ja räägime ansambli teatrist, siis loomulikult meil ei ole primadonna Sid aga ka siin jällegi lähiminevikust, et kui võiks kedagi tituleerida selleks noh, jutt käib siis tavaliselt daamidest alati siis Eli, kes sulle pähe tuleks esimesena? No kui kasutada sõna primadonna, siis ma arvan, et ikkagi Margarita Voites aga kergema poole pealt kergem ja poole pealt. Eks ikka Helgi Sallo seda nimema välja. Pressisingi kuna oli, kavatses lõpetada tänane saade meie poolt väga palavalt armastatud Helgi Sallo laulmisega ja aitäh teile tulemast stuudiosse, Eli Veskuse, Rauno L. Ning meie poolt siin palavad tervitused ja takkajärgi juubeli õnnesoovid helgi sallale. Lülita laul Lehari operetist kiudita. Kohtumiseni.