Tere siis ja kena lähenevat sügist või õieti head uut kooliaastat. Kui vikerraadios järgmisest nädalast minnakse üle sügiskavale ja nii mõnegi saate pealkiri ja sisu muutub, siis rahvateenrite muutust ei ole vähemasti lähitulevikus ega sellel hooajal ette näha, nii et jätkame täie hooga täna maa tervitanud stuudios professor Rein Veidemanni rahvast ja Sulev Valner, et Eesti Raadio juhatuse liiget kes küll esineb saates ajakirjanikuna masinat Kodanik Ülle aaskivi. Ma hea meelega. Ta on vana tuttavat rahvarinde päevilt Ülle aaskivi. Mulle meeldis ta esinemine. Nonii ja mina olen siis palgaline saatejuht. Mart Ummelas. Nii palju siis sissejuhatuseks, aga tõepoolest, ega vabariigi kodanikud kõik? Jah, seda küll, jah. Seda kinnitab ID-kaart, mis mul on raskus. Kooliaasta algas eile ma tegelikult hakkasin jälle mõtlema selle peale, et siin oli küsitlus ühes ajalehes, et mida tähendab teie jaoks esimene september ja üle 70 protsendi seal Online küsitluses vastanutest ütles, et see on kooliaasta algus, et see on, see on kuidagi noh, nii niivõrd sügavale juurdunud meie kultuur, kuigi me teame, et väga paljudes riikides vist enamikus Euroopa riikides esimene september pole ammugi enam oli aasta algus. Et see on üks meie nii-öelda nõukogude pärand täitsa esimene september. Aga sellest hoolimata väga ilus päev oli nii linnapeal liikudes ja kindlasti lapsevanematele ja ka vastsetele kooliminejatele suurpäev, nii et tõesti üks selline üldrahvalik pidupäev, mille puhul ei saa rääkida, et oleksid erinevad arvamused või eri erimeelsused või eriparteid. Et see on üks väheseid selliseid üldrahvalikke pidupäevi, noh näiteks võrrelduna 20. augustiga, mis siis kõiki inimesi siiski positiivsel lainel ühendab. Kuidas uus aasta ma küsin kõigepealt sinu käest, Rain, kes sa oled nüüd Tallinna Ülikooli professor ja nagu me kuulsime, pidasid ka avaaktusel professuuri nimel kõne. Jah, see au mulle osutus, osutati ja kõigepealt muidugi paistis silma see tõesti niisugune ülev meeleolu, mis linnas valitses, aga suurte suurte erinevustega mõnes mõnes mõttes ikkagi ma olen juba üksjagu kaua elanud ja, ja teiste esimesest septembrist. Meil on näinud oma elus, et selles Eesti niisugust tõepoolest edu valem tuleneb kasvõi sellest, et et 31. august esimene november algab ja lõpeb tohutute liiklus ummikutega. Õnneks eilsel päeval oldi kuidagi väga lahked ja kannatlikud selles liikluses ja muidugi jätame vist teie koos veel omal ajal, kui autosid oli vähem, aga, aga Eesti on kogu aeg üks autostatud Nõukogude ajal olid autostatuvaid vabariike, siis soovitati pange enne koolipäeva autodel põlevana, nüüd on see lausa meil eeskirjades ettenähtud ja sellist niisugust tähelepanelikkust oli tõesti rohkesti. Ja see, see mõjub julgustavalt, et Eesti eestlased ja Eesti ühiskond on õppimisaldis õppimisvalmis. Ja Ma siis kõnes Paula kõnes, mina rõhutaksin ühte väga olulist momenti, mis mitte ainult ei ole tähtis kõrgkoolides, ülikoolides ja ka meie tavakoolides seda, et õppejõu või õpetaja ja õpilase vahel suhe peab olema loominguline, mitte niimoodi, et üks on klient ja, ja, ja, ja, ja teine on teenuse osutaja nagu see kahjuks meie hariduskujutluses viimasel ajal nihkunud. Et selle, see, see loomingulisus väljendub dialoogis vaat meil ka meie poliitilises elus, mille juurde me kohe jõuame. Väga palju kasutatakse dialoogi mõistet, aga minu meelest on seal muudetud puhtalt sõnakõlks uks. Sest seda dialoogi, mida mina oma kõnes rõhutasin, mida mina kõige rohkem Eesti ühiskonnas ootan, on, et oleks kokkupuutepunktide eikellegimaa. See tähendab, et me ei, ei sõdiks üksteise üksteisega, ei, ei püüaks 11 välja tõrjuda sellest ringist dialoogi ringis, millega puudu peaks sündima üldine mõistmine. Vaat minu kõne pealkiri oligi olla mõistetav, saada mõistetavaks, aga mõistmismõistmisvalmidust? Mu jumal, vot just seda vajab minu meelest kõige rohkem praegu Eesti ühiskond. Minule ka tuletas esimene september väga kenasti jälle meelde ja meile kõigile ma arvan, et et vaatamata sellele ka, et kas meie olusid kujundab näiteks Toompealt tulev ühte või teistmoodi, siis võib-olla ei ole nii väga dramaatiliselt traagiliselt seda kõike tarvis ka võtta, et, et meil on olemas lisaks sellele ka tegelik elu tõeliselt tähtsad asjad, koolis käimine, mitmed Eesti elu tõesti arengut. Paljud uudised, mis võib-olla mahuvad ajalehtedes kuhugi Võru peale, on on vähemalt sama tähtsad kui, kui see tulemus, mis nüüd kuskil seal hääletusel ühel või teisel noh, nii-öelda küll küll väga suure sümboli väärtusega küsimuses langeb, aga aga jah, et see kooliaasta algus on, on ikka ilus hetk ja ja minu meelest see, kui me noh, minagi käisin lapsevanemate koosolekul oma oma gümnaasiumisse minema poja koolis ja ja mul oli hea tunne seal käia, näha õpetajaid, kelle puhul ma täitsa rahulikult nägin, et niisugused on inimesed, kelle, kelle nii-öelda hoolde võib rahulikult rahulikult oma oma lapse anda. Et, et kõik need ka viimasel ajal nagu lavaks muutunud niisugused nutulaulud, et koolides enam õpetajaid pole või, või, või, või kuidagi nad on nii kohutav stress nendest igal sammul välja. Paistab, et pean tunnistama, et et kui lapsevanemad, kui me nüüd vaatame ringi, et mõtleme nagu oma kooli peale, et siis võib-olla see tasu siiski ka nii nagu traagiliseks ka selles küsimuses minna, et olgem ausad, siiski tänases seisus Eesti Eesti koolides Anto peidus, jumal tänatud, ei ole nii traagilises seisus veel, kõik on väga õige, et tuleb hoiatada ohtude eest, et, et mis kõik saab, kui meil nii-öelda arengut hästi ei lähe, aga ma arvan, et siiski me võime uskuda, et kõigest sellest hoolimata tänase tänane Eesti kool annab veel päris hea hariduse meie lastele. Näitab ka see, et kui siin tänastes ajalehtedes kirjutatakse eesti noortest, kes lähevad maailma tipp kõrgkoolidesse õppima siis no ega nad ei saa sinna astuda lihtsalt pühast vaimust ja tahtmisest, nad peavad ikka sellest Eesti üldhariduskoolist olema saanud päris korralikult põhja, kuhugi sinna Harvardisse tõesti vaata kandideerida ja saada valitud. Oluline, et just need andekad edasipüüdlikud eesti noored, kes mujal õppimise valivad, siiski tuleksid tagasi Eestisse, sest et kõikide nende, ütleme poliitiliste probleemide kõrval on üks, üks oluline nähtus siiski kõrvale jäänud meie vaateulatusest mille üle me võiksime üha rohkem hoolt või muret tunda, on ikkagi immigratsioon ehk siis lahkumine Eestist ja mul oli võimalus siin esineda Loengut eelmisel nädalal Soomes ja emad nii-öelda kogemusel sain tunda seda, kui palju eestlasi praegu töötab Soomes näiteks. Siis bussijuhtidest, noh, seda me teame kõik, aga, aga seal õhtusid kyll, teenindas restoran ise eestlasest ettekandja ja kui hakkasid vestlema nendega ja rääkida rääkima sellest, mis, kuidas ennast eesti kogukond Soomes tunneb siis väga paljud on ikkagi need, kes on juba otsuse teinud, et nad ei tule. Nad ei seo Eestiga oma püsielu, maid nutta, peene nad ütlevad, me tuleme käima. Me tuleme siia suviti puhkama ja vaata, see pani mind väga sügavalt järele mõtlema, et, et, et meie kohus, kes me siin Eestis tõesti iga päev elame ja ühiskonna pärast selle arengu pärast võitleme või, või muretu tunneme või mida iganes ka siin ei tee, et see peaks olema siiski suunatud sellele. Et, et siin tahetakse elada, et siit ei mindaks ära või kui minnaksegi mõne tööotsa pärast või majanduslikul kaalutlusel, et tingimata ise arenesime nii kiiresti, et nad tuleksid tagasi. Aga ma ütleks siiski siia juurde ka ühe teise märgi. Sel nädalal oli esmaspäeval aga huvitav üritus kumus, kus Soome äriliidrid olid sõitnud hulgakesti välja, Eestisse arutama Eesti ja Soome koostööst ja soomlase vaatepunktist. Seal esines Joakim Helenius, kellest ma ei tea, järgmisel presidendi vastuvõtule kutsutud saab kui Eesti üks edukamaid põllumehi. Aga noh, tänagi oli ajalehes selle teada, et ta oli Saaremaal ostnud järjekordse suure piimafarmi ja ma arvan, et see Eesti põllumehe number üks tiitlile on ta noh, kui juba mitte selle saavutanud, siis väga lähedal. Ja Helenius ütles muidu niisugust huvitavat asja teistele ärimeestele, et et, et, et kuidagi on tasapisi kätte jõudnud selline aeg, kus juba on tal näiteid sellest, kuidas ta toob oma Eestis asuvatesse firmadesse tööle soomlasi. Sest ei ole enam palgatasemel nii suurt vahet teatud aladel eriti juhtivatel kohtadel. Ja kui veel arvestada seda, et Eestis on maksud madalamad, siis palgaerinevus isegi isegi kipud tasandama. Ühesõnaga, et on juba näiteid sellest, et ja inimesed lähevad Soome ja tulevad siia suvitama, siis soomlased lisaks sellele, et nad kuskil Pärnus ja Kuressaares kohutaval kombel kinnisvara on kokku ostnud, suvitamiseks lisaks sellele hakkavad tasapisi ka siia tööle tulema. Päris poliitikate me kooliaasta alguses ka ei saanud, teame protestidest Kohtla-Järvel sealse direktori vastu, teame sellest, mida sealsamas Tallinna ülikoolis tehti Gaudeamuse laulmisel, aga nende kahe noh, minu jaoks natukene kummalise kampaania kõrval. Mulle väga meeldib, et Eesti üliõpilaskondade liit on aktiviseerunud ja on alustanud rebasekoti kampaaniat ehk võitlus tasuta kõrghariduse eest. See näitab, üliõpilaskond on ka tasapisi Ahtiviseerumas ühiskondlikus mõttes ja võtmast nisukesi põhimõttelisi seisukohti mitte ainult õlletelki kogunedes ja stiilijalgpalli mängides. Et noh, see oli minu jaoks isegi niisugune positiivne positiivne muutus, kuigi ma sain aru, et noh, valitsuse poolt see ju lausa naeruvääristati kohe. See ettepanek Ja siiski ma tervitan seda ikka õppejõuna sellepärast et et noh, me näeme just nimelt ja kõige rohkem häirib see niisugune kliendi ja, ja, ja teenuse osutaja suhe, mis on praegu niisuguse mentaliteedi ja, ja äsja ma lugesin just minu jaoks väga tähtsa inimese emeriitprofessor Ülo Vooglaiu kirjutasid sellest, et, et me peame vähemasti Eestis siin püüdma igati selle poole, et meie ülikoolid ei oleks diplomi. Et mis masinad ja, ja see nõuab ikkagi tegelikult otsavaatamist kogu meie rahvuslikule tulule, kui palju sealt läheb haridusse, haridusse ja, ja, ja noh, muidugi siin on soome igati heaks eeskujuks, mis võiks meil olla ees. Muide, üks huvitav jutt vastuseks sinule, Rein, kui sa ütlesid, et need Eesti inimesed sealt tagasi tuleksid siin ühes selle nädalalehes tsiteeritakse ka vennapoega õieti tema abikaasat, sellepärast et nemad olid Soomes pea kolm aastat ja nende tütar oli, õppis seal politsei ja nüüd selleks, et Eestis taas kooli saada, ta oli sunnitud tegema uuesti nii-öelda sisseastumiskatsed, kuna Soomes ei anta hindeid, algastmel võib anda hindeid algastmel, aga, aga Eestis nagu kui ei ole hindeid, siis ei olekski nagu õppinud. See näitab veel kord, et noh, meil on põhjendatud kahtlus Soome hariduse kvaliteedi. Et selliseid probleeme tuleb? No aga tegelikult on ju tore jah, et ikkagi Eesti rahvas on suhteliselt üksmeelne mõneski asjas samal ajal kui sellises poliitilises plaanis lõhe süveneb, võiks öelda vähemasti praegu presidendivalimiste olles käimas või õieti ühe etapi lõppemise järel teist etappi oodates tundub et poliitikamaailmas ikka lõhenemine on läinud väga sügavaks ja on ju räägitud ja korduvalt praeguse valitsuskoalitsiooni võimalikust lagunemisest tänagi on Reformierakonna laiendatud volikogu koos ja arutab arutama olukorda, et millest see kõik tuleneb, et millest tegelikult teie meelest alguse sai, et nii läks selle presidendivalimistega ma saan aru, et taustale, seal on muidugi eelseisvalt riigikogu valimised ja tõepoolest on tekkinud olukord, nagu me oleme siin tõdenud paaril korral, et Res Publica kadumisega on tekkinud teatav vaakum, on teatav elektoraadi segadus, on, on õhus hääli, mida on vaja püüda ja selle tõttu on nii mõlemalt poolelt vaja teravdada oma profiili nii paremalt kui vasakult poolt ütleme tsentrist ja paremat poolt, sest noh, päris vasakut poolt meil ju ei olegi. Et aga, aga miks just stendi, kampaania või presidendi valimine viis nüüd niisuguse terava vastasseisuni, jättes nüüd kõrvale muidugi need kõige viimased sündmused, mis on nagu selle asja nagu eriti põletikuliseks teinud siis nii-öelda valimiste blokeerimine või boikoteerimine Riigikogus ja nii edasi, mis te arvate? Kust see alguse sai? Seda on raske öelda, kust alguse sai, aga aga, aga kindlasti on see selles kampaanias ja ma ütleks läbi viimase ikkagi kolmveerand aasta mitte mitte ma ei räägi meelest viimasest nädalastega meiega mingitest päevadest on seda temagi Loogia annust olnud ikka väga palju. Ja mina siiski ütleks, et, et seda on hästi tugevalt võimendanud see, see pidev ebamäärasus ümber ümber Arnold Rüütli kanditi keerimise. Noh, juba juba talvest peale see see jutt, et kas ta siis, et ühest küljest ütleme rahvaliidu poliitikud on iga tegevust noh, nagu näiteks jutt käis lossiskandaalist talvel, eks ole. Seda tõlgendati sellena, et, et see on aktsioone president Rüütli vastu, et ta, et ta nii-öelda tema šansse vähendada presidendiks kandideerimisel. Olgu siiski kõrvale nagu mõni ajakirjanik küsis, et aga ta siis kandideerib või siis oli ja ei, ei, ei, ei, ärge niiviisi seda küsimust püstitage ja see kestis, kuni eks ole siin nüüd suveni noh, niisugune tegelikult nagu häma selles suhtes, et ikkagi kas, mis on noh, nagu ta presidendikandidaat või ei ole, see tekitas nagu nagu sellise minu meelest ebatervet õhkkonda, mis, mis tänaseks tänu sellele, et nüüd alates sellest hetkest, kui nüüd Riigikogus valimised on läbi kukkunud ja me võime võime vist nagu täna nüüd kindlalt öelda, et Arnold Rüütel on presidendikandidaat siis just nimelt see on nagu pinge maha võtnud selles küsimuses kuidas temasse siis suhtuda nii-ütelda käsitletaksegi normaalse kandidaadina teise kandidaadi kõrval. Ja ma ütleks isegi, et kui vaadata kasvõi mingit intervjuu tooni sellel nädalal, kuidas Päevaleht rüütliga intervjuud tegi, siis toon oli palju lugupidavam võib-olla kui varasemates pöördumistes tema poole. Imelikul kombel, et kuigi ma saan aru, et Arnold Rüütli pooldajad lootsid, et, et nii-öelda selle otsusega viimase minutini venitades õnnestub Arnold Rüütlit säästa igasugustest rünnakutest, see motiiv nagu oli tegelikus elus on nagu kukkus välja ikka vastupidi, ei säästnud mitte midagi, vaid vait pigem tekitas kogu sellele, eks ta ole niisuguse noh, niisuguse kummalise fooni, et, et see rahvaliidu jutt läbi kogusele. Kas ta on olnud niisugune, et et, et ei, me ei tea, kas Arnold Rüütel kandideerib, aga ühestki teisest presidendikandidaadist rääkima, isegi ei ole me valmis hakkama mis oli nagu hoiakuna ikkagi suhteliselt kummaline, et kui, kui me ei tea, kas Arnold Rüütel üldse kandideerib, siis oleks võinud ju ikkagi rääkida, et äkki on teisi variante. Noh, ütleme, et sellest hetkest peale, kui ta tõesti kinnitati kandidaadiks, okei meie kandidaat, toetame teda ei taha teistest rääkida. Aga kõik see enne seda, miks rahvaliit ei ühinenud teiste erakondade noh, nagu võimaliku protseduuriga käia välja presidendikandidaat, et olukorras, kus nad justkui nagu justkui nagu ei teadnud. Tegelikult me ikka teame, et küllap nad ikka tegelikult teadsid eriti nüüd tagantjärgi. No mõtlesin, tähendab, see põhimõtteliselt on, ma tunnen väga suurt probleemsust, et nendest asjadest rääkida on üldse praegu väga raske, sest nii kui mingi seisuga võtad, siis kohe sa tead, et, et praegu nagu näen akna taga või, või kuskil ukse taga seisnud seltskonda rusikad püsti, müürlane viiendal korrusel. Nii, sina sõitsime, ütled seal, ilves nii. Praegu Valner. Ma kuulasin tähelepanelikult ja, ja mul on raske Kuda sellesse vestlusse. Sellepärast et mul on oma seisukohad, aga niipea kui ma seisukohti välja ütlen, siis ma tunnen, et ma kardan kohe olla süüdistatud ja vot just metsast süüdistatud silitab mind hoopis ühes palju sügavamatele taustadele, mida ma olen saanud tähele panna ja isegi jälgida ja, ja mulle tundub, et ma minu jaoks on, on, on, on, on juured vähem, vähemalt Eesti poliitikas ulatuvad väga kaugele ja, ja võib-olla ka rahva rinda aegadesse juba, et need kõigepealt mulle tundub, et Eesti poliitiline kultuuris ei ole seda dialoogi kultuuri olnud ikkagi. Ta on ikka väga noor ja ta on ära lõhutud. Ja, ja me oleme suurepärased meistrid. Kambakraatiaks, see tähendab, võtame kokku, vaat seal me oleme ühtsed, kui me saame sellelegi rünnatavat, seda, selle ühtsuse koondamine on meile kuidagi omasem ja, ja, ja seda me saame hästi teha, siis see toimib siis kui me ise oleme survestatud mõne välisjõu poolt. Aga kui me oleme isekeskis vabad, siis tõepoolest mandub, taandub niisuguseks ütleme siis selle moesõnaks ärapanemist ära tegemiste. Kultuuriks ütleksin kultuurituseks, see on üks asi, teine asi on see, et, et tegelikult see presidendikampaania on välja toonud ikkagi need vanad võimsad vastasseisud, mis väljenduvad endiste ja uute, tervete ühiskonnarühmade nii-öelda välja sulgemises. Ja praegugi, tähendab, kui me selgitame ühe või teise inimese olulisust, siis kuulge, me välja ühiskonnast terved ühiskonnagruppi, kes, kelle jaoks on see inimene tähtis näiteks Arnold Rüütel või näiteks siis Toomas-Hendrik Ilves kui antud juhul nagu kahest kandidaadist rääkida. Ja, ja minu mureks ongi see, et me ei suuda ja antud sest presidendi ma tulen ikkagi selle teema juurde, et kui oli näha, et kummagi kandidaadi puhul jõuab Eesti poliitika nii-öelda välja sulgemise flants baasi ja selle tohutu sõnalise kodusõja faasi, mida ta praegu on seeria mis tegelikult toimub kusagil pealisehituses. Noh, mul tuleb meelde ühe talumehe ütlus või kellega ma olen kokkupuude, kes nad, Need võiksid vähemalt noad ära teritada, kanüüli nugadega 11 susida, tähendab et see ei ole aus ja nii edasi. No niisugusi kommentaare kuuled sa lihtsalt inimeste käest, kes tegelikult ei saa üldse aru ja kellele ei ole juurdepääs valimistele, mina rõhutan seda, rahvas on olnud kõik need 15 aastat võib-olla isegi kauem tegelikult ikkagi väga paljus manipuleerimise objekt. Meil ei ole põhiseaduses referendumi võimalusi nii palju välja kujundatud, kui me näeme, et me oleks vaja rahvas, kasvata seda ei ole ja ühesõnaga seetõttu on kogu aeg see protsess suunatud niisuguste klikkide, rihmade tagatubade noh, meistrite oskuste väljatoomisele. Ma tahtsin ühte asja vahele öelda, selle nürida nugade koha pealt, et et võib olla siiski talunes natuke jälle dramatiseeriks, seda selles mõttes üle, et et me ju kõik, me kõik, kes me seda asja nii-öelda natuke kuskil oleme lähemalt ka näinud, teame, et needsamad mehed lähevad rahulikult, olles oma sütitavad kõned kõnetoolis ja ajakirjanduses ära pidanud, lähevad rahulikult koos õlut jooma, aga eks ole, needsamad Savisaar ja Ansip istuvad rahulikult ühes valitsuses. Ja kui siin jah, Mart just alguses nagu küsis, et et või õigemini, et 1000, et kas see valitsus nagu äkki kuidagi noh et, et valitsus üldse õieti tegelikult koos hoiab, kui nad nagu mitte millestki praegu ühel meelel ei ole. Et siis huvitaval kombel on see hea küsimus ja ennekõike tõesti Reformierakonna aadressil, et et kas see kõik on ainult retoorika, eks, et kas see kõik tegelikult Traditsiooniliselt on see küll nagu väga võimas või noh, suhteliselt lähedal näidend, aga. Tähendab, ma tahan oma mõttekäigu lõpetada selle küsimusega, et kui oli näha, et, et kumbki kandidaat viib nii-öelda terve suurte rahvaosade välja sulgemiseni siis Etteheide poliitikutel on see, et nad oleksid pidanud ju kolmandat teed hakanud, hakkame otsima, siis tähendab ikkagi niisugust kandidaati, kes kes ei oleks tekitanud seesugust poliitilist, kas siis mis sa ütleksid pinnatorni või, või tormi, et ütleme, et, et kui ei dramatiseeriks üle, siis tegemist on mingisuguse vahutamisega lihtsalt mahutamisega. Kuigi ma ei ole teiselt poolt arvan, et ta päris selles mõttes pinnatorm ei ole, et mingil määral need mulle jälle meeldis Marju Lauristini eelses Postimehes suhteliselt nagu selgelt välja toodud noh, niisugune vastandus kuskil kohas on nagu olemas, et see noh, kuidas seda nüüd täpselt kirjeldada. Et, et see ei ole ka päris selles mõttes pinnapealne, et need on mingid ütleme, suhteliselt olulised elukäsitluste, suurte gruppide erinevad esindused, kes jäävad ikkagi seda Aga ta on väga eri moodi see, et ühiskonnas on erinevad elukäsitlused ja neid lihtsalt ei lülitata välja, vaid neid püütakse kaasata sellesse protsessi. Samal ajal Marju Lauristini iga intervjuud ikkagi välja selle noh, on näha, et ka tema, ma ei tea, kas kibestumise või, või kuidagi nördimus on niivõrd suur, et keegi tõi välja selle vastanduse vana vastanduse Savisaarele, nii et seal läks ikka niisuguseks arvete klaarimiseks. Kõige kurvem ongi Ja kogu selle asja juures see, et meil elavad edasi endiselt 15 ja 20 aasta tagused tondid, noh, ma ei räägi siin Arnold Rüütli nii-öelda minevikust, punaminevikust ja uutest paljastustest, mida on võimalik kusagilt sahtlist välja tõmmata tema vastu. See on omaette küsimus, aga ma just mõtlen sedasama nii-öelda rahvavalimist, mida ei saa teha, sellepärast et omal ajal otsustas siis põhiseaduslik assamblee, et, et Arnold Rüütlit ei valitakse presidendiks. Täna tunnistan muide seda Ene Ergma oma intervjuus. Ta ütleb ja selle peale, kui küsitakse talt, kas see oli eesmärgiks, ma ei tea, kus ta ei olnud, see, no ma tean, Ergma ei olnud, aga ta ütleb, et jaa, no järelikult olen informatsioon selle kohta. Et see oli põhjuseks, miks tollal tehti teistsugune valimisseadus ja nüüd omal kombel sedasama valimisseaduses tuleb bumerangina tõesti tagasi ja võimaldab, eks ju. Arnold Rüütlit võib olla tagasi valida valijameeste kogus jääda Marju Lauristini puhul, keda ma väga sügavalt oma õppima alustan, ka mind hakkab ikka üha rohkem rohkem häirima, et kõige hinnangute taustal ka maailmavaateliste hinnangute taastalt läbi noh, teatab niisugune Savisaare eitamine, rääkige oli Savisaar kuitahes sotsiaalselt õigetest asjadest, et noh, minu meelest see Eesti poliitika kõige hullem probleem ongi need isiklikud vastuolud, mis ulatuvad aastate taha ja millest ei saada tänase päevani üle, ehkki ühiskond on ju absoluutselt teine ja ja olukord on muutunud ja näiteks ähvardamine ida või või idasuunalise mõju kasvuga, see on niivõrd naeruväärne, et seda ma ei tahaks üldse mitte kommenteeridagi. Sellepärast et meie areng on ju ikkagi niivõrd selgelt läänesuunaline, me kuulume Euroopa Liitu, kuulume NATOsse. Et sellised ähvardused, need nagu ikka kuuluvad ulme valdkonda. Ja no meie, ma pean ütlema, et noh, meie selle nii-öelda kokkuvõtvad kokkuvõtet sellest sellest, mis praegu toimub Toompeal siin on mitmed Tasakaalukad ja, ja tegelikult edasi vaatavad kokkuvõtet ka ajakirjanduses ilmunud ja ma tahan juhtida tähelepanu mulle isiklikult väga nii-öelda noh kuidas öelda, vaimselt rikastav või kuidagi rahustava artiklina siis karujärve analüüs, mis siin paar päeva tagasi Päevalehes ilmus, nii et et me peaksime rohkem jõudmata niisugusesse faasi, kus me ei peaks lugema seda sõjateated, rindeteateid, erinevatest erakondade või nende nende omavahelistes klaarimistest, vaid politoloogide siis sotsiaalfilosoofide, ühiskonna vaatlejate käsitlusi ja aitab tegelikult aitaks just nimelt sedasama. Val oma otsusi teha ja võib-olla ka siis arendaks rohkem paremini meie poliitilist kultuuri, kui kui me ise osalesime, tähendab nendes niisugustes vastastikuses, kas poriloopimist s või või, või, või muul viisil vastandumisest. Jah, aga mina ei ole, ütleks, et see, mis riigikogus toimus, kui need puhtmehaaniliselt võtame, siis muidugi võitjad olid ju Keskerakond ja Rahvaliit mehaaniliselt. Ja tõenäoliselt mehhaaniliselt võidavad noh, selles mõttes nemad said oma tahtmist, eks ole, teine pool ei saanud oma tahtmist? Ei no aga võit, eks ole, nemad tahtsid seda eesmärki saavutada, et hääled jaguneks umbes nii, ja nad, noh, nii läks. Valimiskogus võib ka osutuda, et need, kes ütlevad, et hääled on koos ja need hääled ongi koos ja saadakse nii-öelda võit mehaaniliselt. Aga siin on pigem küsimus, et mõlemal puhul, et kas see võit, et kuidas see võit tegelikult maitseb nendele võitjatele ja ma arvan, et see, mis sel nädalal riigikogus toimus, seda, selle üle jäävad targemad inimesed keskerakonnas ja rahvaliidus tükk aega veel arutlema ja mõtlema, et et kas see võit oli nüüd mingi võit. Inimest koguga võib täpselt samuti minna, mille, mille järel saadakse ütleme siis, mehhaaniline presidendi äravalimine, kallatakse, eks teisele shampust öeldakse, meie võitsime. Aga tegelikult natuke hiljem selgub, et, Näiteks kolme häälega Tahaksin veel siin ajakirjandusele südame panna, see tähendab siis muidugi ka enesekriitikat. Et miskipärast ei arvestata just nimelt selles niisugustes kriitilistes nendes olukordades või kriisiolukordades kui seda muidugi nüüd. No Sulev, ma tean, sa ütled, et ärme üle dramatiseeri krim, mingit kriisi ei ole, tegelikult mõnigi viitab, et see on tegelikult normaalne demokraatia nisugune, palavikuline ilming. Aga, aga mida ma tahaksin öelda, et, et ma arvan, et me teeme üsna suure vea, kui me tambime ühes või teises suunas, sest tegelikult sellega kinnistame just nimelt väljakujunenud stereotüüpe nõukogude. Kui sa kujutad ette, et, et sa järjepidevalt iga leht tülitad rüütlit ja sellega sa Rüütli toetajate paneb kõhklema pani, tähendab eesti vot niisugused meie Psähholoosid aga vähemasti nii palju oma eesti kultuuri uurinud rohkem saad Dimikad, seda kindlamaks jääb minu koorid ja ma ei anna järele, ikka hambad ristis. Ma teen oma valiku selle, nagu ma kord olen selles kinni ja midagi pole teha. Aga vot selle koha pealt tahan ma küll öelda, et see oli muidugi hiilgav artikkel, mille jutumärkides ütleks ma, mille üllitasid nädalal Savisaar ja Reiljan Postimehes. Algas praktiliselt sellest, kuidas kogu Eesti meedia nii-öelda teed midagi. Vaata siinkohal tahaks mina küll öelda, olles nagu natuke näinud ja teades seda, seda, mis on Eesti meedia eks seal meil on Postimees, meil on ühtede omanikega avaleht hoopis teiste omanikega Äripäev, kolmandate omanikega ringe, Palling, eks ole, neljandad Maalehe Maaleht viiendad, Need toimetused Asuvad Tallinnas eri kohtades, need inimesed ei käi nii-öelda üksteisega ninapidi koos ja kui ja tähendab, kui niiviisi üldistada kogu Eesti meedia on otsustanud, et nad ründavad kedagi või nad kaitsevad kedagi, siis selle jutu nimi on tegelikult jama. Sellepärast sellist ei ole sellist kohta, kus tegelikult see Eesti meedia nii-öelda mingist kartellileppes otsustab. Jah, võib, kui mingil põhjusel osutub, et näiteks ma ei tea päevalehe Postimehe Õhtulehe Äripäeva arvamustoimetused ühel päeval kirjutavad juhtkirjades suhteliselt sarnast asja siis ülima tõenäosusega iga toimetuse eraldi otsustanud, et nad teevad seda nii ja, ja ei ole. Mingisugust koordineeritud suurt juudi vandenõu. Arnold Rüütli Keskerakonna vastu ja kolleeg siinse alahindad ajakirjanik. Tondi suhtlemisläbikäimise võimalusi. Telefon, internet, need on tegelikult meil seda, seda aluskihti ei tea, kuidas omavahel suhelda. Ja ütleksin nii, et kogenud ajakirjanikuna on peas väike kompass häälestub õigele poolusele, aga ma tahtsin öelda, et tegelikult seesama artikkel, mille nad avaldasid ja tõestab, selle ilmumine tõestab seda, et meil ei ole suletud nendele veeruvad, eks ju. Või kui me loeme lehest järjekindlalt Allan Alaküla, komm kolumne tänasest SL õhtulehes, siis noh, mina ei hakkaks kogu meediat tõesti süüdistama, rääkimata sellest, et meie siin Eesti raadios oleme alati püüdnud. Vaadata neid asju muidu üks teine nähtus on veel, mis minu meelest et mis minu minule teeb muret just nimelt sõnana vabaduse koha pealt kogu selles presidendivalimiste kontekstis ja mis on tulnud mõlemalt poolelt. Nii Toomas Hendrik Ilves kui siis Arnold Rüütli toetajad on öelnud, umbes väitnud, et vot nüüd on meid nii-öelda ebaõiglaselt, rünnatakse ilvesel oma ema päritolu küsimustes Arnold Rüütlil kohe paljudes küsimustes, eks ole, mõlemal puhul minu meelest tuleks hoida nagu suuta, hoida rahulikult lahus noh, tõesti võib-olla mingid hetked ja mingid juhtumised, kus on noh, mingitest piiridest üle mindud. Aga see ei tähenda, et näiteks ei ole õigust esitada täiesti õigustatud küsimusi. Et meil on Eesti avalikkusele on täiesti õigustatud küsimus teada saada presidendikandidaatide päritolust. Ja täiesti õigustatud on ka tegelikult väga suur osa neid küsimusi, mida tõepoolest Arnold Rüütli käest tahetakse küsida näiteks selle kaksikliidulepingu garandiks olemisest mitmesugustest, nii-öelda sellistes konkreetsetes teemadel, mis ei ole kuidagi isiklikud rünnakud, vaid tõepoolest, nagu tahetakse teada seisukohta Muide, ma tahan siia vahele öelda, et tõepoolest, päritolu on tähtis, sellepärast et meie põhiseadus näeb ette, et Eesti vabariigi president peab olema Eesti vabariigi kodanik. Nii et noh, tõepoolest tema kodanikuks saamine on tähtis Mil, millisel õiguslikul alusel on inimene kodanikuks saanud ja see on vajalik teada. Ei, lihtsalt see Sulev mainis avalikkust, Moldovat maarjapärlilehekülje pikkune artikkel ikka professionaali kommentaar selle viimase aja eesti poliitilisele elule ja seal on ka ühtlasi analüüsitud meedia seisukoht, seisukord ja me teame, et praegusel ajastul, infoajastul see, mida me nimetame avalikkuseks, on ikka väga oluliselt sõltub sellest, kuidas meedia selle avalikkuse on kujundanud, nii et need küsimused, nagu sa ütled, et avalikkusel on õigus teada õigus valitsuse esindajana meedia tähendab, ajakirjanikud esitavad need küsimused Toomas Hendrik Ilvesele ja Arnold Rüütlile. Nüüd tuleb mängu just nimelt tegelikult iga ajakirjaniku enda professionaalsus, tema eetiline nivoo. Kuidas need küsimuse formuleeritakse, mis nendest küsimustest järeldatakse, kas nad ise teevad need järeldused või nad annavad, tähendab edasi teistele otsustamiseks, nii et mina olen pannud tähele niisugust tendents, et ajakirjanikud ise üritavad olla kohtumõistjad, mis on minu meelest ei ole tervitatav. Vähemasti minu kogemuse põhjal ajakirjanduse, ma mäletan Mina jälle ei ole väga palju pannud tähele tendents, et ajakirjanikud on kohtumõistjad viimase aja ajakirjanduses minu meelest ajakirjanikud toovad välja küsimusi, mis sageli jäävad vastuseta. Jah, need jäävad nagu retoorilistes küsimusteks, aga ma ei näe seal seda kohtumõistmist selles. Ma tahaksin siiski meenutada seemned veidi vananenud, aga Raivo Palm, ma arvan ja teinud omal ajal küllaltki põhjaliku uuringu, kus ta tõi välja, et Eesti ajakirjanike soov olla poliitik on märksa suurem kui näiteks Briti ajakirjanike puhul. Noh, see on natukene erinev taust ja erinev kultuur ja selle tõttu võib-olla tõesti meie ajakirjanikest paljud ja ka meie siin laua taga teeme ju kohati poliitikad, eks ju. Üritame nagu öelda, et kas see on nagu õige või see on säärane suhtumine, ma tahaksin muide siinkohal tänada südamest põhiseaduskomisjoni esimeest Urmas Reinsalu, kes tegi ühe asja selgeks esitades protesti pärast teise parlamendi teise või riigikogu teise vooru hääletust nõudes. Valimiskomisjon otsustab, kas on rikutud seadust? Jah, valimiskomisjon otsustas seadust ei ole rikutud, vähemasti Eesti demokraatia naine on selles mõttes päästetud. Küsimusele tõesti ehk nagu öeldakse, Riigikogus toimunu oli juriidiliselt korrektne, täpselt nii. Aga ma tahaks siia kohale tsiteerida Evi Arujärve, ometi on probleem olemas ja mitte täna tekkinud erakondade poliitilised ja ärieliidi käitumisest lähtudes on vastu, oled juristika eetika maatika vahel Eesti vabariigis päevakorras juba pikemat aega, meenutades üleostmisi valijat, lollitavad ideoloogiliste vastastega diili tegemisi, ärimehi, kes erakondades makse optimeerivad, jutumärkides kohtuprotsessides sujuvalt välja ujuvaid, tegevpoliitikud ja nii edasi võib öelda, et pole meil ühtki puhast jutumärkides erakonda. Meenutades eurointegratsiooniga seotud topeltstandardeid, ei ole see ka üksnes kohalike juurtega Eesti asi või eriline rahvuslik nõmedus. Nii et tegelikult ta juhib tähelepanu sellele, et tõepoolest seadused on üks asi, tegelikkus on, kipub olema teine asi, kuid kui me oleme valinud niisuguse läänelik õigusriigi malli, kus me teame noh, praktiliselt igas küsimuses asi lõppeb kohtuga, siis me peame ka leppima sellega, et tõesti, juriidika on peamine väide, et juriidiliselt on kõik korrektne seda hoobilt ümber lükata ja öelda, et kusagil tänaval väljakul otsustatakse tõde hääletamisega. Et selles mõttes me peame, kui me oleme valinud lääneliku õigusriigi mudeli, noh, võtame või asjaõigusseaduses, mis on ju kogu meie tsiviilelu aluseks, eks ju, siis kõik need protsessid viivad lõppkokkuvõttes ju välja kohtuni. Ei ole enam mingeid muid variante, praktiliselt et me peame sellega leppima. Tõesti, kui asi on juriidiliselt õige, siis seda vaidlustada saab ainult uue juriidilise protsessi algatamise. Ja on olemas eetika ja on olemas ka poliitiline vastutus, et me oleme siin palju varasemate valitsuste ajal, mis on veel olnud hoopis teise poole juhitud valitsus, et ma mäletan Mart Laari endise valitsuse ajaloole on arutatud ja suhteliselt selgeks räägitud küsimus, et kas minister peab tagasi astuma alles siis, kui ta on kohtus süüdi mõistetud ja on selge vastus ikka palju. Et ikka, kui ikka ta on vabadusega hakkama saanud, siis poliitiline vastutus ikka algab natuke varem, kui see alles kohtu alla antud kohtus süüdi mõistetud seda ei pea päris ära ootama. No siin on ühelt ja teiselt poolt näitajaid ausalt punasega selliseid nisukesi vapraid tagasiastujaid ei ole, siin on ka viimasel ajal ümber lükatud väited, nagu oleks nii mõnigi meister ise tagasi astunud, neile on lihtsalt avaldatud selleks survet või tehtud ettepanek. Ma arvan vist Signe Kivi on ainukene, kes on tõesti ise teatanud, et ta tagasi astub. Noh, ma ei. Kui sa siin juriidikat mainisid, siis üks teine möödunud nädalal juba möödunud paaril nädalal võib-olla isegi varem on ju see põhiseaduse vaim ja, ja see põhiseadus, mis on meil juba nii-öelda muudetud sõnakõlks, ukse ja meil siin enne saadet oli juttu see, et see viitab sellele, et me vajame tegelikult konstitutsioonikohust. Kui sa räägid juriidikast, et siis tuleb täiendada meie demokraatiamehhanismi nagu Evi Arujärv soovitab meile kõigile konstitutsioonikohtuga, et me saaks aru saada, et. Põhiseaduslikus assamblees nii või teisiti otsustati, kes on enam seda väga mäletama siin Jüri Adams kasutatakse aeg-ajalt või siis kohtunikelt rätsepat, eks ju, kes midagi mäletavad tollasest ajast, et miks on niisugused muleeringud, kui me võtame ka näiteks vabariigi presidendi valimise seaduse, siis seda võib vägagi erinevalt tõlgendada ja tõepoolest küsimus sellest, mitu kandidaati peab korraga kandideerima riigikogu voorudes, noh, sealt võiks nagu lugeda, et ühest ei nagu ei piisa. Ja ausalt öeldes minu jaoks oli ka hammas, kui nõutakse Rüütli kandideerimist, et miks siis Ergma ja Ilves ei võinud ühes voorus koos kandideerida, ma ei näe nagu selleks mingisugust reaalset põhjendust, siis oleksid nad võinud ju ka koos minna edasi valija meestekogusse, järelikult ka siin mängiti poliitilisi mänge. Jah, aga. Ma ikkagi ütleks nii, et minu arusaamist mööda demokraatia on kaks väga olulist Belgia tegelikult mille ümber praegu, kui hästi üldistada ka kogu kogu see lõhe jookseb. Ja mina julgeks öelda, et need kaks telge on parlamentarism ja sõnavabadus. Ja, ja need on kaks küsimust, kus ühed parteid lähtuvad nii-öelda ühest ettekujutusest Eesti ühiskonnas ja teised parteid natuke teisest. Et parteide ettekujutus vähemasti ei ole vastuolus sellega, et riigikogu saal, ehk parlament, koht, kus sünnivad otsused, mida valitsus täidab ja mida Eesti riigis täidetakse. Ja, ja teiseks, et, et siiski tänane Eesti meedia nii väga kui õige ei ole teda paljude asjadest kritiseerida, on põhimõtteliselt see tribüün, kus mida ei saa öelda, lihtsalt korjata, et tegemist on mingisuguse, kogu meedia olekuga kellegi poolt kellelegi vastu, vaid et me peame ka mingis mõttes leppima, et see tänane Eesti meedia on niisugune tribüün, mis mängureeglitega me mängime, võime teha teisi ajalehti sinna kõrvale, kui keegi suudab nii-öelda seda teha. Kui me saame kasutada teisi vahendeid, eks ole, me saame internetis kust iganes, aga noh, meil ei ole nii-öelda teist Eesti meediat. Me me, me peaksime tegelikult ühel hetkel nagu endale siiski ka selles mõttes nagu küsima, et teisel juhul ma, ma kardan, me jõuame olukorda, kuhu ma värsket olen lugenud, Magnus Ilmjärve raamatut hääletu alistumine, kus Konstantin Päts väidetavalt kahekümnendatel aastatel oli väga sageli arutlenud teemal, kuidas teda tüüdanud see sõnavabadus ja mingi parlamenti riigikogusse pidev nääklemine. Milleni see viis, see viis selleni, eks ole. Et kui me võrdleme tänast 15 aastat iseseisvust, siis 16. ennesõjaaegsel iseseisvusaastal kehtestati vaikiv ajastu, parlament saadeti laiali? Noh jaa, Konstantin Päts, nagu et nüüd on nagu küsimus, et kas mõni inimene kas meil on oht, et mõne inimese jaoks on ka tänases Eestis nagu sõnavabadus ära tüüdanud ja parlamentarism on ennast ära ära nagu tüüdanud ja tahaks nagu vaata nii-öelda ühtse rusika nasele tegevus enda kontrolli alla, see ei peagi olema mitte see, et nüüd kuskilt Venemaalt midagi suunatakse, vaid vaid vot selles osas mina näen, see on oht. Marju Lauristin selgelt sõnastas. Lukašenka on sündimas sinu meelest. Tähendab, ma tahan, ma lihtsalt tahan küsida, kas see oht on olemas, jah, oled seal. Ja öeldakse, et ma katkestasin, et ma tahtsin ainult süüa ja öelda, et mina olen selles mõttes sinuga üsna põhimõtteliselt seal eriarvamusel, mina ei tõmbaks joonte parteide vahele, kes on tagurlikud ja kes on edumeelsed, ma arvan, see joon läheb siiski läbi kõikidest erakondadest. Ja kui sa mõtled selle kahe partei all keskerakonda ja rahvaliitu, siis selle toetajaskond eesti valijaskonnas on väga suur. Viimaste kohalike valimiste andmetel on ta kindlasti üle veerandi võib-olla 30 protsenti, võib-olla isegi rohkem. Nii et see näitab seda, et me ei saa. Meie rida seda osa elanikkonnast, kuid aga valesti mõtleb, kui ta on ka loll, nii nagu siin ka Evi Arujärv ütleb, et lõviosa meediakajastusest moodustasid selge erakondliku taustaga etteheiteid keskerakonnale, Rahvaliidule ja eliidilik hala lolli rahva teemal. Lolliks nimetada. Mis alusel näiteks Evi Arujärv ütleb, et selge, erakondliku taustaga etteheited, kas need olid, kas olid mingid ajakirjanikud erakondliku taustaga, vot siis ma tahaks tegelikult lugeda nagu määratlust ajakirjanikest, kes on erakondliku taustaga, mina ei tea väga Eesti ajalehtedes niisuguseid töötajaid. No vaat üks asi on erakondlik taust formaalse tunnuste alusel, kuid see ei takista meil tõepoolest oma Mazda ja siis väga kindlaid poliitilisi sümpaatiaid ühe või teise isiku. Sümpaatia ei ole asja. Armas kolleeg, sümpaatia kuulub sümboolse kapitali hulka, tähendab, mul on sümpaatia, mul on informatsiooni. Ma elan kaasa selle või teise erakonna ideedele ja mina realiseerinud selle. Ma tegelikult kapitaliks oma töö kaudu, mis ma olen ajakirjanik oma artiklite oma palga saamise kaudu, nii et nii saab sümboolne kapital, minu sümpaatiad saavad nii reaalse väljundi, kuigi ma ei kuulu ühtegi erakonda. Nii et see on juba üsna tehniliselt väga põhjalikult mehhanism, aga ma tahtsin Sulev sellesse. Keemilisse mõttevahetuse tuua oma seisukoha siis demokraatia, parlamentarismi ja sõnavabaduse suhtes. Mart väljendas oma seisukohta, ma ütlen oma seisukoha. Tähendab meie ei saa ühte ega teist mõistet dogmatiseerida ega absolutiseerida. Me teame, et parlamentarism maailmas võib väga hästi viia ka täiesti kaalsete diktatuuride tekke juurde, nii nagu see ajaloos on olnud. Vaimari Wabariigis viidatakse sellega seoses. Ei, seda küll, aga see tähendas seda, et diktatuur ikka saatis parlamendi laiali seal diktatuuri ajal enam seal parlamentarism ei toiminud. No seda küll jah. Ja, ja täpselt samuti see vaba ajakirjanduse põhimõte või ajakirjandusvabaduse põhimõte või sõnavabaduse põhimõte, muide ajakirjandusvabadus, sõnavabadus, kultuuriministeerium, omaaegse ametnikuna ma mäletan, kui palju tuli tegeleda selle mõistete sisu, kuna seal ajakirjandusseadust taheti teha üldiselt see on sõnavabaduse vastu ja nii edasi, nii edasi, aga see on ajalugu. Ma tahan öelda seda, et sõnavabadus on tegelikult informatsiooni õiguse saamise vabadus kõigepealt meeskonnas, millega määratletakse, see tähendab, minul on õigus saada infot, olla informeeritud, sest et minu elu on iga kodaniku elu, on sellest sõltub. Vaat sõnavabadus on tõepoolest selles mõttes väga kindlalt määratud, kuid kes kasutab sõna, tema ei ole vaba. Vaat temal hakkavad tema, tema vabadust hakkab piirama kohe. Sina hakkad üle lava piirama minu vabadust oma sõnakasutusega, mina oma sõnakasutusega piira, minu vabadusekasutust piirab teised ja nii ja vaat nüüd läheb see sõnavabaduse juba nii-öelda mõiste ise. Väga paljude piirangute raamistik. Ajakirjanduse osas ma tahtsin ka natuke taas minna tagasi sellega kuulsa Raivo, palun Maran uuringu juurde, mis ka võrdles meie ja lääne ajakirjanike poliitilisi või maailmavaatelisi hoiakuid ja kui ma enne ütlesin, et noh, eelkõige meie ajakirjanikud tahavad teha rohkem poliitikat kui lääne ajakirjanikud, siis samal ajal on ka selge, et näiteks Briti või Põhjamaade ajakirjanikud on heegelt märksa vasakpoolsema. Noh, ütleme sotsiaalsema mõtteviisiga kui meie ajakirjanikud. Nii et me saamegi sellise kombinatsiooni, kus meil on ajakirjanikud, kelle maailmavaade on selgelt parempoolne ja kes tahavad teha poliitikat ja sellest tulenebki see, miks ütleme, Need erakonnad tunnetavad sellist olukorda, et ajakirjanduse või meedia kaudu üritatakse nagu teha poliitikat nende vastu. Mina jälle olen väga nõus nagu Marju Lauristiniga, kes ütles, et küsimus ei ole siin praegu parempoolsuses vasakpoolsuses ja Marju ise kui täielik sotsio absoluutne, sealt kindlasti vasakpoolne, isegi kui me ilvese vasakpoolses kahtlemis, ma arvan Marju puhul ei pea selles kahtlema, et, et kui, nagu tema arvates rindejooned jooksevad teisest kohast ja noh, ma arvan, et siin mina ütlen oma nii-öelda seisukohalt, et kuni Eestis parlamentarism ja sõnavabadus korralikult toimib ausalt öeldes kas valitsevad vasakpoolsed või parempoolsed on niisugune maitse küsimus. Et selles mõttes peaasi, et, et see asi kraavi ei läheks. Ma tahan öelda, et see ei ole midagi niisugust lõplikku, vaid see vajab viga, tähendab täiustamist need mehhanismid. Parlamentarism on tegelikult teatud mehhanismide kogum. Ja, ja selles mõttes oli see esmaspäeval toimunu, kui me ikkagi selle juurde tuleme, millest meil jutt algas. Et see oli noh, ütleme, ohtlik märk, ma ei ütle, et see oli mingisugune parlamentarismi, niisugune tohutu nüüd ennekuulmatu häving. Aga see oli ohtlik märk, et siiski noh, nii-öelda otsuseid püüda teha nii, et riigikogu otsust riigikogu saalis nii-öelda ei otsustata enam eriti midagi. Ja, ja see ei ole loomulikult see ohtlikkus on just selles, et me näeme, et see ei ole sugugi nüüd sündinud, vaid juba ammu räägitakse, et riigikogust on saanud tegelikult üks kummitempel, kes kinnitab valitsuskoalitsiooni otsuseid, eks ole, et riigikogu saadikute, et siin nagu see oli, äkki ma loodan ka heas mõttes pöördepunkt, kus riigikogu saadikud nagu nagu teadvustaksid endale taas, et miks nad sinna valitud on, nad ei ole valitud lihtsalt kummitempliks kinnitama seda, et et kaks parteibossi on kusagil kokku leppinud midagi. See tuleb mulle väga tuttav ette, ma lihtsalt olen seal olnud, ma olen seal olnud tõesti ja nii oli see paraku 94. aastal me teame, kuidas see väljendub, see kummitempli väljendub nõndanimetatud ruumid traktoritest, opositsiooni. Tahan selle jälle öelda, et see on, kust otsast sa vaatad? Ühest küljest, eks ju, blokeerisid kaks tükki ära. Presidendivalimisi, teiselt poolt teised neli jälle nagu öeldakse. Hääletasid nagu üks, kes ühe ja sama kandidaadi poolt üldse sisuliselt arutamata. Kas kumbki neist on parem pull seisuga tegemist ja see on kahetsusväärne, loomulikult see näitab meie parlamentarismi kriisi, aga selle juured on, ma ütleksin siiski selles riigikogu koosseisus, mis võrreldes valituga on ikka muutunud drastiliselt alles sellel nädalal jälle Imre Sooäär, eks ju astus Reformierakonda läbi viimase kahe nimetatud riigikogu, soostub. See on eurovisioon olnud poliitiline erosioon, et see on suuresti tekitanud sellise moraalivaba õhkkonna, kus enam muud meetodid ei aita nii-öelda tulemuse saavutamist, poliitilise tulemuse saavutamist, kui tõesti niuksed repressiivsed, nagu praegusel juhul Kusjuures mind teeb väga ärevaks kõik need jutud mõlemalt poolt jutud, et valimiskogu hääled on loetud, et minul on hääled loetud, hääled loetud, aga siis ma mõtlen, et isegi need valijamehed pole veel valitud. Aga hääled on juba loetud, see tähendab, et parteijuhid a priori eeldavad, et, et noh, ükskõik kes sinna valimiskogusse nende nii-öelda partei poolelt nagu nii-öelda valijameheks valitakse nii-öelda, ta täidab korraldust, punkt, mitte mingit valimiskogu ei tule midagi valima, vaid valimiskogu tuleb kummitempliks jälle vot see on nagu, mis, mis selle valimiskoguga seoses noh, nagu nagu. Nojah, aga eks siis mõnega mõne esindajatega juhtub sama, nagu siin mõne riigikogu liikmega, kes ootamatult haigestusid radiku liiti. Et ehk siin juhtumeid, kuidas seda protsessi ohjata on Anne või võimalusi, on üsna palju. Me oleksime tahtnud täna rääkida ka Peeter Esimese kuju, mida sa vist sule vaba maa vabad raadiostuudiokümnendat aastapäeva tähistanud. Aga kuna Sulev, sa oled tulemas vist jälle meile paari nädala pärast rahvateenrite sekt, eks siis me saame sellest Peeter Esimesest rääkida. Tähendab jah, see on muidugi naljakas lugu, sa Peeter esimese ausamba püstitamine, arvestades seda, et linnas korra juba maha võetud vabariigi algusaastatel, aga kui me räägime vallutajates, siis meil on ka Gustav Adolfi kuju olemas Tartus, kes oli ka üks eesti okupeerijaid, nii et et noh, siin on neid variante ju küllalt palju, kui nüüd asja hakata ajaloolises plaanis arutama ka sinul oli Rein veel näide Kallast. Oja oja, kui lähete Peetrit tulevast Peetrit vaatama, ma loodan, et see hea küll ei sünni, aga enne seda käige ära kallastes. Ma pean ütlema, et selles keskkonnas oli üks lõbusamaid suveelamusi, see näha seal niisuguses antiikse Skitzis monumenti vabastajale, seljaga Peipsi poole, muide ja supelpüksid jalas mingi pronkskuju plastmasslilled ees, ma pean ütlema, mitte ainult mina ei, ei tundnud niisugust meelelahutusliku lõbu, sellest, vaid ka Soome turistid, nadolid lausa kabuvaimustuses. Missugune postmoderne monumendi kultuur on meil Eestis kuskil leitav, nii et lõbustage. Jah, no pronkssõdurist me täna ei rääkinud, septembrikuu ohtlikud tähtpäevad lähenevad, aga ma arvan, et me tuleme järgmistes saadetes nende juurde. Ma tänan, Sulev Valner, Rein Veidemann, saatejuht Mart Ummelas, järgmisel laupäeval on Aarne Rannamäe siin seda juttu juhtimiskuulmiseni.