Kalevala tundub mulle täiesti modernse teosega, minu meelest on see puhas muusika teema ja variatsioonid. Tegevus on allutatud tundeile, jumalad toimivad nagu inimesi. Väinalainel on muusik. Nii kirjutas Sibeerivas Aino järgnefeldile oma tulevasele abikaasale 1890. aasta teisel jõulupühal liitlast kus ta oli täiendamas oma kompositsioonioskusi. Nii et just 100 aastat tagasi. Juba järgmise aasta alguseks oli ta leidnud oma nii-öelda kale vajalikkuse helikeele, kasutades selleks väljendusvahendeid, mis olid tollal uudsed ka Euroopa muusikaga võrreldes. Tol ajal kasutati süvamuusikas aina Tertsilisele akordikale rajatud heligi milles oli oluline koht juhtooni lahenemisel. Toonikasse see piirdus, hakkas rohkem kasutama Noonakordi, tema töödesse ilmus ka täis toonilisus koos suurendatud kolm kõlaga mis ei jätnud kohta tungele toonile. Küll aga lisas muusikale tugevasti värvikust juht. Toonilist tunglemist polnud ka modaalsusessioon sellistes helilaadides nagu tooria ja miks Olüüdja, milles samuti puudus lahendust nõudev juht toon. Need võtted sobisid suurepäraselt eetilisele muusikale, mis otse vajas värvikust. Ent neid sai kasutada ka pressionistlikus väljenduslaadis, nagu seda on näha debiicii teostest, mis on kirjutatud natukene hiljem Sibeliuse kuller sümfooniast, mida noor autor ise juhatas 28. aprillil 1890 ga. Kas sibi ilus oli tollal alles 26 aastane, ta oli ju sündinud kaheksandal detsembril 1865. Tema Kalevala huvi muutus Kalevala vaimustuseks 1891. aasta suvel, kui ta kuulis Leelutamas runo laulikud Larin parasket. Nüüd leidis kale vaja e paslik mõtteteed isegi temast sümfoonia issi ehkki nende programme pole sibiirus kunagi avaldanud. Kui neid programme oligi. Eepos, tan muusikud ja küllap muudegi kunstialade esindajad käsitlenud oma loomingus alati kaasa ja seisukohal võrrelgem eesti muusikast Miina härma laulu enne ja nüüd Karl August Hermanni Isamaa mälestust son Isamaa ilu hoieldes Rudolf Tobiase ballaadi sopradyli orkestrile sest ilmaneitsist ilusast Mart Saare koorilaulu seitse Sammeldanud sängi Veljo Tormise Kalevipoja laule. Alati on ühise keele leidnud nii eepose tekst kui ka helilooja oma aeg ja muidugi samuti tema isikupära ega olnud erandiks kassibeerius. Möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel oli õhtumaises kunstis kanda kinnitamas uus loome suund, millel oli vastavuses geograafia eri nimetusi. Põhja-Saksamaal, Skandinaavias, Soomes, Eestis ja Lätis oli selle nimetus juugendstiil Prantsusmaal ja hiljem ka Inglismaal. Ar nuho. Se on uus kunst. Mõnel pool Saksamaal, Austrias, Ungaris, Poolas ja Leedus setsessioon ja nii edasi. Sellele stiilile on olnud vaja nii-öelda ühist nimetajat, sest kõikide nende nimetuste taga on rohkem ühist kui erinevat. Selleks ongi sobiv nimetus süntekisse. Sest suur osa selle olemuses on just igasugu sünteesidel. Näiteks sünteesid hommiku ja õhtumaa kunsti vahel uusajaja keskaja vahel kujundliku ehk Siguratiivsed ja tarbekunstilise abstraktse ehk mitte Finguratiivse kunsti vahel. Sibeeriusegi loomingust süntees kaasaegse Jeepilisel seal müüdile rajanevad kunsti vahel. Sammasega pole sellele võõras kujundlikku ja mitte kujundlikku kunsti süntees. Siin on Kadicuratiivsuste rituaali tunned ornamendi raam. Silmaga nähtavalt on sedasi ilusas sõbra Kalevala illustreeria Akseli kalleel kalle loomingus. Süntatism tõi loomingusse kunstilise deformatsiooni nähtused, millest hiljem kasvasid välja kubis turism ja lausabstraktne kunst ise. Juba ainuüksi kunstilise deformatsiooni esiletulek ei luba kunstnikesse ketist liigitada hilisromantikute hulka ka mida viiruse puhul on püütud teha küllaltki tihti. Sibeliuse kunst, see on 20. sajandi esimese poole kunst. Sibeerius on ütelnud, et tema muusikat ei tohi kunagi kiirustades ette kanda. Sellele viitavad ka tema rahulikkusele manitsevad taktimõõdud sealjuures või sealhulgas kuus neljandiku või kolm kahendik. Sellega seoses meenub Thomas Manni poolt eepose kohta öeldu. Eepose geenius on võimas ja majesteetlik vaim eksponsiivne täis elu avar nagu meri selle voogavas monotoonsuses ühtaegu suurejooneline ja pisiasju talletav laululaadne jatargameer. Ta tabab tervikut kogu maailma selles toimuvate arvukate episoodide ja üksikasjadega, mille juurde võib lausa enese unustamiseni pidama jääda. Nagu läheks iga üksikteist talle eriliselt korda. Pole ju mingit ruttu aega, on tal lõputu. Alatas Abeepas vaevalt teisiti kui kõigi asjade alguse algusega. Ent tema suurus on mahe, rahustav elu, tar nii-öelda objektiivne. See hoiab teda parajas kauguses kõikides tassidest. Distantsi tunne tuleneb juba tema loomusest. Eepika kunst on Apollo olid kunst. On ju Apollo kauguse jumal distantsi ja objektiivsuse jumal. Kõik nendest Thomas Manni sõnades nagu naelapea pihta tabatud ja tõepoolest eeposes endas võib-olla sünteesi pidulikku rituaalsuse ja irooniliselt nähtu vahel kes on Kalevalat lugenud ehk meenutada kasvõi väina neist, kelle tegemisi on mõnikord nähtud iroonilise pilguga. Veel paar väikest kõrvalekallet tuginenud meie folkloristid Ülo Tedre arvamusele, kes on kinnitanud, et ilmselt olemas olnud läänemeresoomlaste alg- või ürglaulust mis oli kasutanud parallelismi algreemia ohtrasti kordusi, kuid millel puudus kindel värsimõõt, arenes välja kas balti hõimude mõjul umbes viimasel aastatuhandel enne Kristust niinimetatud algregivärss, see on kaheksasilbiline vääras. Ja nüüd tsiteerin täpselt siit edasi tuli juba Kalevala mõõduline värs mis põhines pikkalisikese silbi vastandusel. Ilmselt olid sidemed üle ja ümber Soome lahe tihedamad, kui maad pidi. On ju ammu juhitud tähelepanu v tee ühendavale osale rahvaste elus. Mõistagi on siin veel palju hüpoteetilist, kuid faktid on kõnekad. Ehtne regivärss ehk Kalevala mõõduline värss on levinud ümber Soome lahe tsitaadi lõpp. Seda leiame eestlaste vadjalaste, Ingerlaste isurite karjalastest Savo, laste ja teiste läänemeresoomlaste juures. Veel tsiteerin kaugemal asuvad hõimud, vepslased, lõunaeestlased, liivlased ei ole jõudnud ehtsa regivärsid. Nende laul peegeldab vanemat laulujärku rahvalaulu arengus. Niisiis, Kalevala on ümber Soome lahe asunud või asuvate läänemeresoomlaste ühiseepos. Seda Ülo Tedre väidetud on õigeks pidanud kaugus tahtmist. Kalevala on ühisSoomeline eepos ka muinaseesti hinge Jakultuuri monumentum. Tsitaadi lõpp. Mis ime siis, et nii Kalevala kui ka tema koostamisel ülejäänud runodest moodustatud kandeleta on innustanud muusikat tegema ka eestlasi enne tormisteeriti Mart Saart kelle teise klaveri süüdi paladest on ehtsaimalt Luitsuliku nimetusega tõuse mu loomust tugeva loitsu lähedane, palav on, männid metsastantsisklevad. Selles süüdis on samuti kale valalik lugu kasest kannel teinud ju Väina möinen kasest kandlesõnadest. Saagu kit kutsu, iluksi sündigu, murestab mängud hooltesta, ilu, higine. Ei saa jätta siinkohal nimetamata Eesti heliloojatest Adolf vedrot sündinud 1890 kelle sünnist möödus oktoobrikuussada aastat. Vedru on loonud klaverile kolm runot. Runo vaim on tema klaverikontserdis ja ministeeriumis jaanitulemine, mis kõik viitab vanimale ürgusundile, mida aegade hämaruses jagasime soomlastega. Kordan veel Toomas Manni lauset selle kohta et eepos tabab tervikut kogu maailma selles toimuvate arvukate episoodide ja üksikasjadega. Aga meie kirjandus? Kas öeldu ei käi suurel määral ka August Gailiti kohta ja temagi sünnist on 100 aastat täis saamas? Üheksandal jaanuaril 1000 8991 möödub ju 100 aastat minu meeliskirjaniku August Gailiti sünnist. Kas tema romaanid novellides ükskõik kas välja kuulutatud või välja kuulutamata kujul nagu Toomas Nipernaadi isade maa ettemoor ei kujuta endast terviklikku maailmas selles toimuvate epis, ohtudega. Ja Gailiti ütlemisviis võlub oma piiliseeritusega, millega liituvad kümneid ja kümneid üllatavalt ootamatult kõlalised, ees- ja perekonnanimed. Minu jaoks on, kallitasin tekist, kelle loomingust on juba tehtud kaks päris head film. Ehkki Gailiti ütlemisviisi eripära läheb paraku, kaotasin mis tahes teisest kunstiliigis. Nüüd aga Sibeliuse juurde tagasi. Kuulame kõigepealt kahte lugu, Kalevala müütide tekstidele tule sündi. Jaloonatari. Tule sündi, mis on valminud 1902. aastal võiks nimetada kantaadiks paaritonile, meeskoorile ja orkestrile. Kantaadis toimuvast võib lugeda Kalevala 47.-st Runast. Vana tark ka väina möinen, kaua mängis kandlekese mäng, kuuldus kuu tubagi Ilo päeva, Ace naile. Tuli kuukene toasta, astus küürus kõivu peale, päev puges omastel linnastad laskus Pedaja ladvale kandlekese kuulamai Iloda imetlema. Loughi Põhjala emanda põhjaeite harva hammas säält ta päeva kinni püüdis, võttis kuukese käsitsi need kohe kodu ja kandis pimedasse põhjalasse. Peitis kuu kumendamasta kirju rinda ja kivi laulis päeva paiskemasta mäes terakse sesse. See oli siiamaani eellugu, et aru saada, miks teki sisse pilkane pimedus ja Kalevalas juttu jätkatakse, kandaadis aga seda alustatakse. Siis oli ö Igi alati Pitka pilkane pimedus. Häda on inimestel vilets, Ukolgi üleval käis ta kuude otsimas päevada taotamas. Tulga raius ilm hukku, välguteli valgeda, mõõga alla tuli teralla sädemeid särtsu alla saida tulda, löömisel peitis tulesädemeid kuldasesse kaudu kasse hõbedasse karasse neidu pika pilve pääl ilma Imbi veerikul seda tulda, Sist udutas valgekestacki niiguteli. Tulite, õndschilta pudenes seadja sõrmede vahelt, keerles tule kübeke läbi, tuiskas taevast läbi taeva üheksa kaudu kuue kirju kaane. Ja nii oligi, tuli sündinud Jorma õnninen ja meeskoor laulavad seda teksti pikemalt ja põhjalikumalt enne kui kuulama hakkame. Meenutame, et tekstis oli jutud tuld hoidnud ilma Imbist pika pilve peal. See ilma Imbi ehk ilmaneltsi on ju samuti tegelaskujuks kalevipoja tekstile kergitatud Rudolf Tobiase ballaadi. Sest ilmaneitsist ilusast Jorma hünnise kõrval laulavad koos Helsingi Ülikooli meeskoor ja meie Eesti rahvusmeeskoor mängib Helsingi filharmoonia orkester. Juhi puldis Paavo pärilunud. Advokaat. Ajab. Loa notari nimetust on eesti keelde tõlgitud kui veehaldjat. Annisti Kalevala tõlkes on juttu jällegi ilma Imbist. Joonatan ongi Kalevalas antud nägemus või kujutelm maailma loomisest millest on juttu kohe esimeses Runas. Sibiilius on antud tekstile loonud helipoeemi soprani liia orkestrile, mis valmis 1913. aastal. Loeme jälle Kalev alad ja vabandan uute lühendust eest. See oli Imbi ilma tütar Kaweloon, notar toreda elas pingana, pühana pidas pikad neitsidusta, tundis aegade igavaks, olles üksinda alata. Ja siis astus allapoole, laskis enda laineil, tuli suuri tuulehoogu mere kiikuma, kohutas tuunseneedistatudutas laine neidu, lükka elik tuurse hällitas emaksi, meri kiitles kandjaks, kandis kõhtuda, kõvada aastaid seitse ja sadada ujus. Kõik need ilma rannad vaevades valusa sünnioimu, vaese vaevasid lapse õnnetu elude paremgi oleks ju olnud ilma neitsena elada, oi Uku, ülijumala ai. Kus sind kutsutakse. Tulipart, pisku lindu otsides pesa, aseta, ei lei, aseta hääda paikai pahemadragi. Karsten tuhamatuur peale, Tuulseid mu toa purustab seal lapsisse ilma Imbi tõstis põlveda merest. See oli parti, pisku lindu põlvele, pesa ehitas munad, kuldased, Muniesin kuusi Kuldeta munada, rahuda, muna seitsmendama, hakkas hauduma, muneda. Ja siis sellest ilma Imbi mõtles põlveda põlevat põlve ta pisut vääristas, veeresid munad. Ei munad Budasse jäänud ega killud, kooletesse muutusid kenakese killud, tükid, kõik need kauniksid. Alumine pool munasta, alamaksimaa emaksi. Ülemine pool munasta, ülemaksid, taevaksid ülapool puna rebustab täikeseksi paiskemajja ülapooli valgest akuukeseks kummendamandia. Mis munasse kirjuvada, need täheksi taeva all, mis munasse mustavad. Need said ilmad ilvedexi. Sibilise muusikas on seekord lausa ilusaid jätkusid, on põhjust kitkuda nii v eemandaks ja hiljem väina möise emaks saanud ilmani kui ka pesakoha leidmiseks lootust kaotanud kaardil. Muusika kuulamisel juhiksin teie tähelepanu kohe helipoeemi algusele. Seal on siis mullis ehk faadiesmi nooris selline käik Fahadofaas olla Fahas olla ja nii edasi, kusjuures eriti tähelepanuväärsed noodid Fahasolla toodi. See on lima sooris, kui ikka minuris erinev motiiv. Marsoorison Ladies mis ilmub alati des kolmandast sümfooniast 1907. aastal kuni viimase seitsmenda sümfoonia need 1924. See motiiv muudab igast sümfooniast oma sisulist ilmet, toimides nagu psühhoanalüütiku Ongi arhedilt. Sellel motiivid on ilmselt müütiline karakter, mis veel korda rõhutab Sidi Ilusa sümfooniat müüdilisi pilist olemust. Kui laulja sisse astub, laulata kõigepealt nelja esimese noodina jällegi seda olulist motiivi lauljaks Marianne hõngander. Jöteboris sümfoonikuid juhatab Jorma panula. Esimesel kalleen kallele illustratsioonid Kalev alale on kujutatud Kose kuulaja kose ääres kõrgele kaljule nõiatuv laulumees. Teeme korraks kõrvalepõike Kalevala lugudest kuulamaks August Oksase romantilistelt sõnadele 1897 loodud ballaadi. Kosest lasku jääb mõrsijad kosest laskja Silho ütleb oma mõrsja Annale. Gaamiks muutud armas on pöördaja koski mõelgamist kuuldes pöörde koski seal pööris kose. Kuid kes selle kaljusid tunneb, jätkab Wilho. Selle vastu on töö Riscoski võimetu. Jani Wilhoya anna vaatavad vaiksed ööd ning Will võtabki pruudikose sõidule kaasa. Ent keset koske ootab vilkud temasse armunud nakk. Kui see näeb, et Wilholon mainet tüdruk kaasas keerata, raevu nunna paadi ümber. Ihoyanna upuvad. Et ega näki leia enam rahu leinates elupõliselt juba oma armastatud. Sibiilus kirjutas nendele sõnadele muusika 1897. aastal. Uuesti kuuleme laulmas Jorma sünnist. Mängivad Jöteboris foonikud puldis ikka Jorma panule. Rets. Nüüd kuulame Sibeliuse helipoeemi Põhjala tütar. Hanevalas leiame selle kohta järgmise loo. Sama põhjala harv hambuline ema, kes kuu ja päikesekord ära peitis, lubab väina mõisele oma ilusa tütre naiseks anda, kui see talle imeveskisamba muretseb. Kodudel näebki Sibeerias põhja neidu. Ohe palub teda omale naiseks põhja tütar lubabki välja lõi selle tulla, kui see teeks kedervarrekildudest Hene ja saadaks selle vee peale ilma ise seda puudutamata. Laine hakkab raiuma, lööd kirvega põlved kõvasti veritseva haava ning leiab õnneks teadjad taadi, kes selle võidab ja seob väina või neil on nüüd õnnelik, et minema saab. Seekord juhatab ja Tepparisem foonikuid Neeme Järvi. Kalevala lugu läheb siitpeale kohe edasi väina mainele saadab vastu pulklevas sepa Ilmarise põhjale neidu kosima. Kui Ilmarinen põhjalasse jõuab, paneb emand Louchi teda kohe sammud taguma. Kui imeveski valmis saab, peidab Louchi sellest seda maid. Kivime Põhjala neiu aga punk läbi Ilmari selle minemise vastu. Ilmarine läheb tühjalt tagasi. Järgnev tegevustik on saanud aluseks sibi ilusalt ühele varasemale teosele niinimetatud lemming käise süüdile ehk teisisõnu neljale legendile aastatest 1893 ja 95. Esimene lugu on lemming, käinen jah, saarepiigad. Muide saare nimi ongi saar soome keeli saari, nii et kirjutatud on see suure algustähega. Lemming noaga selle eepose südametemurdja. Kõige rohkem meeldib talle piigades Külliki. Mängivad jällegi Jötebori sümfoonikud, Neeme Järvi Külliki unustab oma lubaduse enam mitte minna külapeol. Lemming ainel vihastab ja läheb põhja neidurkosima. Ema hoiatab teda, seal võib surma saada. Lemming ütleb, et kui temast peaks hakkama Verioolama, tuleb peaharjast kirjelt. Põhjalas luudes laulab ta iga mehe toast välja peale ebameeldiva karjuse. Viimane aga vihastab. Tütre kosimiseks tuleb lemming käisel kolm tingimust täita, püüda kinni hiiehirv. Teiseks ka hiiu tuli suur ruun. Läbi häda tuleb ta nende ülesannetega toime. Kolmandaks aga peab ta ambuma toonela jõe. Geonsideerius kujute teises legendis eriti ilusaid inglissarve soolo näol. Toonela jõe kaldal luurab lemming põlatud, karjus, tapab ta ja viskab toona. Tuunipoeg, raiub surnukehadelt tükkidekski. Kodus hakkablemmin käise peaharjast verd tilkuma. Ema kiirustab poega otsima. Saab põhjale emandalt ja päikeselt eneselt teada, mis lemming käis ega juhtunud. Ema rehitseb jõest poja tükid kokku, sobitab need omavahel. Loitsude ja õieti abilerkab lemming, hinen L. Aga Lenin käis ja kojujõudmise rõõmu kujutab neljasimegi. Lõpetame meie tänasest Sibeljana kantaadiga oma maa, mille pealkiri kõlab nii soome kui ka eesti keeles täpselt ühtemoodi. See teos on kirjutatud segakoorile ja orkestrile 1918. aastal, kui Helsingis võimutsesid punaväed. Kodusõjasündmused aitasid kaasa kantaadiga idee teostamisele. Selles on ka lohutusena, kõlas ideaalpilt sünnimaast ning selle valgetest öödest maast kus oli kunagi kuulda sambo kandele mängu kus oma toimingute ajal mehed rääkisid ja laulsid väina mõisest kus selle maa ürgmetsadest poisid karudega maadlesid. See maa pidi vabaks saama. Teksti on kirjutanud Samulik Kusta Kaljo kantaati oma maa laulab Helsingi Ülikooli koor. Mängib Helsingi Filharmoonikute orkester Paavo pärilundi käe all.