Seisti jahtus, palg, lapseepõlvi. Ilm oli sellise aasta aia kohta väga ilus. Päike kepp ei soojendanud küll kuigi palju, kuid ta oli igatahes näha. Õhk tundus nii kuiv ja klaar, et otselust oli seda hinnata. Nende koopasse oli hiljuti kartuleid toodud ja vankrirattad pori kõrger üles keerutanud. Ja nüüd oli see nagu rauaks tardunud ja värvilt tume Ruskeks tõmbunud. Seppadega Valendasid jääst. Selle all oli esiti küll vesi olnud, kui siis ära auranud. Ja nüüd oli Kohrus jää, lumivalge. Illimar astus rööpa kõrval ja tagus saapakannaga jääd. See purunes kribinal ja klirinal nagu õhuke klaas ning sellest häälestki kostis talve esimene rõõm. Kui Illimar kartulikoopa tagant välja jõudis ja ülemist järve nägi ta otsejaamades rõõmsast üllatusest. Koguja värv oli läikivas jääs ruttas jooksujalu selle puhule ja järve ilu aina kasvas. Mõned kohad säternasid päikeses nagu ilusaimad suveimat. Randa jõudes haaras Illimar maast kepikese, heitis järvele, see libises kergelt keerelduse kõrisedes kuni kõrketeni. Siis kangutes ta suure kivi ja viskas niisama minema. Salongis raksatas jääle purustada kuidas pisut selle pinna, kuid kargas siis ülese libises kaugele eemale, kuna jääk klirisesid. Vangus. Jää oli kõva andistada. Ta läks libastumisi, mõned sillad edasi, trampis jälle etkumisese vangus, jää ning lõõtsus pisut. Ja Illimarile tundus, et see varajase jää hääl on ilusamaid maailmas. Siia olid nad jäänud nagu juhtusid olema ja jääkolinat sellesse asendisse. Tüüp. Miinus Illimarile midagi kõrkjaid ja pääsukesed kuhu olid pääsukesed jäänud, siin nad mõne aja eest olid ja nüüd ei ole. Täna öeldi küll, et nad olevat soojale maale lennanud kuid kes on seda näinud. Selle vastu räägiti teistki lugu. Kui jõuab sügis ja ilmad lähevad kurvaks, nii, et enam mingi laule ei aita siis pärivad pääsukesed mõne aja kõrkjate kohal maitsevad nende musti admatut ja jäävad sellest uniseks. Nad löövad mitmekesi ühte laskuvad vett, võtavad sealt kõrge juurtest kinni ja magavad talveund, et kevadel uuesti. Välja ilmuda. Selles loos oli midagi ilusat ja sellepärast kuid miskipärast seda korda. Illimar laskus kõrkjate vahele, püüdis põhja piiluda. Vesi oli küll väga tõmmu, kuid pisut ikkagi paistis. Alandas kõrkivaruse ja muidki veetaimi, kuid lõpuks kadus kõik läbipaistmatust pimedasse. Ja nii kaugele, kui nägi, polnud pääsukesi kuskil. Ojalegi oli jää tulnud viisakad, esilaskunud jälle einen, kolmaski kord jäätunud. Vallandasid need Kohrus, jääkorrad, nagu mitmekordsed hakkavad nadolid ise murdunud ja veel ilusama kõlaga, murdusid nad Illimari keppija. Kõrinal jooksid tükid kahe jääkorra vahel, nagu oleks seal keegi väikeste ratastega sõitnud. See oli mäng. Mida poleks osanud ette aimatagi? Oli täitsa vaikne, ei laulnud enam ainuski liinidega kahisenud leht ja taevaski ülal oli nii surnud hall kuigi üheskoos päikesekollakas sõrgust veelgi läbi paistis. Kui Illimar ärkas, oli toas vaikne ja hämar. Ainult vana kell tiksus siinsamas, uksepiidad aga aeglaselt ja rahulikult. Siis tõmbas ta nagu rauk köhatades vasara üles ja lõi kolm põrisevad hoopi. Sellel märkas Illimar mingit valguse vahetus toas. Ja vaevalt langes ta pilk aknale, kui seal hoopis uus nähtus üllatas. Midagi valget keerles vaheliselt ruutude taga liuglev lendlasi laskus siis all ikka rohkem ja rohkem tuli seda otsikuid põhjatust, sulekotist. Ning vahtides sele valges seina lakkamatut vajumist tundus nagu oleks Aki ise ühes raamidega aina kõrgemale ja kõrgemale tõusnud. See oli esimene lumi. Väljas näis nagu valgemaks muutvat kuid sees läks veelgi hämaramaks ainult lainetavalt elav Olisse hämarus. Jega väljastki tõeliselt midagi näinud. Seal oli võiduks ainus keerlev lumehälvete möll. Ülo toonasesse pitsapill tuli alla külmunud sisemine osa lundumati püsima oli üldiselt valge korraga kaetud, kuid selle läbi teinud. Taevas üleval nii hall, veel hallimad, majad, aiad ja puud. Kuid maa. Õhetus lõi üles, täitis avarusi, mingi piine valgusega. Ilmgi oli tuulevaikne, ei soe ega külm samuti nagu sellest pehmest õnnetusest läbi. Käsi milli seerisid olematut jälgi, turtsused mutimullakohani ajasite inimest taga millel juhtus rohkem aega, olemata umbes ta ühel tagumisel konksu ja püüdis kolmed jalad jooksmisega läbi ajada, sest lumi oli ikkagi külm ja kolmel jalal joostes poliitAl tervelt veerandi prosmoya. Maa ütles hiljem, arendamisel jookseks juba parem kahel jalal. Soojendaks kordonisse üht paari, kui teine oleks tarvitusel eta, sest ometi ise aru ei saanud. Ta kujutles, kuidas millid kahel tagumisel jalal edasi siba ja esimesi käppasid kokku peksab, nagu reemehed talvel külmetavaid rusikaid. Ei, ta jookseb jälle ühe külje jalgadega kehapoolviltu teise külje käppadega ilusasti kokku pandud hoiaks iseenese käe alt kinni. See oleks pilt, mida maksaks vaadata. Valgust oli nüüd nii vähe. Päeva ennast oli vaid nime poolest ja sellelegi põgusa päevavalgusele vilets. Päikest polnud iialgi näha ja taevasele alati hall. Ning veelgi hallil oli maa selle sompus taeva all. Oli seal ju mõni riba lund ning mõnel päeval tuli veel lisagi. Kuid sellest pori lörtsist piisas ainult jalgade määrimiseks, sest maa oli uuesti sulanud ja lumekorda peal, vaid silmadeta näiteks isegi selle vastu helkuri sogane. Need olid röstitud välja vaatad ikka ainult hallid majad ja majad ümber märjad, aupinud ning Pehkivad aiad. Kõik imes endasse seda rõskust ja muutus niisama igavaks. Isegi vareste tiivad näisid olevat läbivettinud. Raskelt vehkisid nad tühjade väljade kohal. Jõuludeni öeldi olevat ainult veel nädalapäevad. See oli nagu mingi piiripostajas, sest ikka öeldi niipalju jõuludeni või nii palju pärast jõulusid. Illimar omalt poolt ei teadnud küll täpselt nende tähendust, kuid rõõmsat ärevust tõstsid nad siiski. Nüüd ajas päris tõsiselt lund alla. Mõnel päeval tuli nagu kotiga, teisel keerutas ainult tasahilju tuisata. Kolmandale ka küttis jälle, nii et taevaalune valg. Küllap ka tuisupäevil veel taevastki lisatuli, kuid peamiselt tõsteti juba varem tulnud ühest kohast teise. Võeti sealt, kus neis liiga olevat lükati, sinna, kus rohkem ruumi oli. Ja neis tõesti nagu hoolitsetakse selle eest, kuidas seda lume paljust korralikult ära paigutada. Sest nüüd pidi ta püsivalt paigale jääma. Saanitee, ütles isa ühel päeval. Nii et paremat pole tahtagi. Mitmete näitlejale venelased, nad ei tea seal. Muud aga. Jõululaupäeval oli kõigil palju tegemist üksnes Illimari aeg venis ära, rääkimata igavalt. Nii pingute põli, õhtu ootamine oli ju jõulusid varemgi olnud, kuid Illimari mäletanud meil hästi, oli ainult nagu rohkem jumala sõna ja söömist olnud kui harilikult. Nüüd aga oli midagi hoopis uut ja üllatavat tulemas ning see selgus ikka rohkem ja rohkem täisealiste. Eneselegi ootusest ei olnud neil seni veel jõulupuud tehtud, kuid nüüd tehti. Ega olnud varem ka kingitusi antud. Aga nüüd ainult kuskil suurte sakste juurest olid need kombed viimaks siiagi jõudnud. Töölt tulles isa jõulupuu kaasa, noh, oli kuus nagu neid küllalt nähtud. Aga kui ta keset tuba seisis küünlad ja kirjutas paberitega kompvekid küljes, olid ometi midagi hoopis muud. Ja kõike seda korraldas ikkagi ja Liisa õiendas kaua kuuse juures vaatles seda kord siit, kord sealt, tõstis asju ümber sest ta oli meistrimees, kes, Nüüd oli puu valmis, perekond koos ja isa süütas küünlad. Mida rohkem neid sai, seda heledamaks muutus tuba. Kuni isa lõpuks käskis lambi sootuks kustutada. Ja see mõjunudki enam palju. Kuuse virvendab, valgus mängis laese, pani inimeste näod helendama. Nende silmad hakkasid särama nagu küünaldes kuusk ise. Väikevend ja ema süles liigutas kilgates käsi. Nagu kõike seda ilu imestades. Ja koeradki näisid rõõmu tundvad hingede silmad läikesid puu poole, vahtides. Pikkamööda täitus tuba värske kuuse ja põlevate küünalde lõhnast. See oli pärit nagu kuskilt imedemaalt ja erines kõigest argipäevasest. Talveõhtut kodus laualambi ääres. Õieti polnud ööst päevast palju muud jäänudki, kuid päratu, pikk kõht. Kõik muu oli ainult kehvaks lisandiks ta küljes. Ta algas varakult peaaegu samalt kohalt, kus enne lõunavaheaeg lõppes. Nii et isagi nüüd palju varem koju jõudis. Siis tunnistati see aeg nagu ametlikult Ki õhtuks. Igatahes ei pidanud seda keegi mingiks päeva lõpuks visanud päikesevalguse puudumise pärast. Äpardunud. Oli käre külm, kui päike helendas ja lumi sätendas. Silmipimestavalt. Oli juba ammugi öeldud, et päev on nüüd kukesammu võrra pikem. Kuid nagu kukesamm on, nii polnud ka päeva keegi mõeldud. Ainult teistsugune oli ta küll kui talve alguses, sest elu allikas, päike meenutas jälle oma olemasolu ja inimesed varjasid ta helgies silmi, hõõrusid külmetama kõrvu ning rõõmutsesid nende tuju. Illimar vedas parajastama kelku üle koha, kus pidi olema pleekkaja abistanud, kuid kus praegu läbi hange paistis ainult mõni teiba otsas. Nii tohutult oli sel aastal lund tulnud, kuid see polnud enam kohev jahuhunnik, vaid oli vaheajal sulanud ja siis kõva koore peale kahutanud. Ning selle peale oli ainult nii palju värsket tulnud minnes ilusad jäljed järelegi. Need olid parimad liulaskmise päevad. Jõudes üles hange harjale, nägi Illimar kaugemalegi enese ümber. Talv muutis kõik vahemaad, tõi mõned asjad lähemale, lükkas teised ka kaugemale. Põõsastest ja aedadest polnud palju jälgegi. Punning, majad, naised, hoopis madalamad. Silm võttis laiema kaare, kuid saladusi oli ometi vähem. Ainult üks salapärane ime oli lisaks tulnud. See oli õrn härma koend, iga oksarao, iga tai Maning tüve ümber päikese etendas sellest 1000 värviliselt ja karge õhk isegi oli nagu täis seda sädelust. Midagi nii kaunist polnud ta kunagi varem näinud. Siin kummardasid kogu ranna ulatuses puud järvele. Kuid nagu järv polnud enam järv liiga puudlite puud. Illimar läks lookas okste Alutsi. Päike paistis läbi nende härmatis sätendas 1000-st tules. Nüüd nägi ta seda lähedalt. Iga oksakene oli nagu õrnas pits looris. Milliste idee? Ühedge inimsõrmed? Illimar tõstis oma punase kinda ja puudutas oksa. Härmatis pudenes, kiirgavad tolmune. Siis läks ta jälle ettevaatlikult ses kristallitehniku Helenduses ning puudutas uuesti ja ta ei teadnud enam, mis olid kauni, kas see pitsloor ise või ta niivõrd. Suuskade siidudus. Õhtu lähenemisel oli ilm veelgi külmemaks läinud, kuid Illimari teha otse õendas. Õhk oli küll jäine, aga pärast lauda Unksust ometi oli hingata. Illimar kobis kelgule ja hirm võttis nööri. Ei, alustasid nad koduteed. Lume kühmudia kühmukesed paistsid ees bussinistena, aga mööda jõudes muutusid nad roosaks kui jalaste ja hirmusaabastel Rudises lumi käredamalt. Ja samasugust häält koostis mujaltki mõisest, olgugi et kedagi ei näinud. Ma ise oleks nagu terav paljult häälitsevad. Illimarile tundus nagu oleksite mingit und näinud, kas magas või mitte. Alguses ja lõpus oli see külm valgus ning värvide mäng nende vahel aga hämaralt kuumlaut kosjalugude tondijuttudega. Nüüd veeres see siniroosa maa mööda ja õhk otse kõlises ümber. Uni, uni. Varem oli Illimar härmas puude ilu lähedalt imestanud. Nüüd nägi ta ülejärve mõisaparki aedu, mis varjasid kogu taevarannapäike, oli juba madalas ja puude looklev Ladastik õhetus roosat, nagu me ahel. See paistis nii kaugena nagu jõuaksid iialgi rände, kas või eluaeg. Siis avanes nende ees lagendik kuni soe valikuni ning taevani selle kohal. Seal rippus kakskolm liikumatult pilvelinti nagu mingi hiigellinnupunased tiivad. Sügavus nende vahel oli aga külm ja klaarklaasist ja selle klaasise sügavuse poole tõusid vana õllekuja, kummastki korstnast sirged sinihallid, sambad. Suits püsis imeväärselt kohus alles kõrgel üleval hakkas ta nagu värisedes sulama ja kadus taeva Helendusse. Seegi oli nagu. Ei need. No. Mina ei ole. Mis? Järgnevad Oisu meil. Imede see uks Ja. Seadja seal. Oli alles küünlakuu, kui see algas. Seda mäletasid kõik, olgugi, et ta tuli südaööl, kui juba ammu voodis olnud. Äkki haaras vali tuul maja ja paisus varsti kohutavaks tormiks. Vingus tumedalt katusel, undas korstnas ja kolistas pööningul ning siis hakkas lahti jäänud ees kuja uks edasi-tagasi paukuma. Ikka plug ja play-plug ja play kinniaval. Ja see mürtsumine just kirgutaski kõik uuesti unest ega pääsenudki sellest enne, kui ema pidi üles tõusma, juuksehaaki panema. Ning tagasi tulles ütles, ta, on hirmus vali tuul kuid teine, pehme ja soe, tea, kas tuleb sulavõi, mis. Kuid hommikuks oligi ta tulnud, seda nägid kõik. Kuid seda ei teadnud ometi keegi, et ühtlasid, tõeline kevad oli alanud. Oh, mis igatahes sellega jää arvati, tuleb veel külma ja tuisku, nii et küll saab. Eks ole seda ennegi nähtud. Aga jäi just sellega ega aidanud siin eelmised ägemiselt milady. Maru rauges varsti, aga ilmi endiselt pehmeks ja hanged hakkasid otse silmanähtavalt hajuma. Nad läksid rabedaks, nagu poleks enam lumi, vaid mingi jää, sõmer. Nad tõmbusid sinihallideks tinud näolisteks ja olidki otsast otsani täis lahtist vett. See ainult ei osanud veel kuhugi minna, nagu taipamata, pole enam külmunud. Paar päeva hiljem läks Illimar juba oma väikese labidaga välja. Käimestes plekk, aiateibad olid nagu kasvama hakanud, samuti olid kasvanud puud-põõsad majadki. Ta pidi käigu õllekoja otsa aiamaale. Seal lumi seina ääres äkki peaaegu maani vajunud ja puude ning postide ümber olid lahva veerõngad. Oli näha, nagu oleks sula veel nii nõrk olnud, et suutis ennast ainult tugede najal püsti ajada. Liiva lendasid eemalväljad alles endises Elenduses, aga majade ümbruses ja mõisavahelistel teedel olid juba hoopis teised Loodla. Tuulekera. Kas soola ja ka toonud? Iga-aastaste eel esiliigas viis oli igalkale nireke vilgas, igal pool oli ja vooli. Päikesekera Woods. Jah, see SA Hiinale soola, soola jaga toonud mulgi. Eriti huvitav oli hommikuti välja tulla lumekübar katusel sulas küll öö läbi, kuid ühtlasi ka kahutas ja nii rippusid räästas eriti maja nurkades toodud jääpurikad. Nad olid üleval Illimari reiepaksused. Eelnesid Albol säärteks ja Hardnasid all teravik sõrmiks. Meisid ühel hoobilt kasvavate, sulavad Illimar labaselt labidaga. Jää langes klirinat, purikad purunesid, seal lõbus mäng. Isegi hoolimata häda ohustada, mõni jääkamakas võiks otse lagipähe langeda. Aeg-ajalt paistis pilves umbus väikest, kuid üldiselt teda ei vajatudki. Kõik toimus nagu iseenesest. Vahel tuli ka vihma, isegi lumelörtsi, kuid seegi ainult kiirendas üldist lagunemist. Mis imet, kas siis kevad tõesti oli tulemas? Seda kõike kestis paar nädalat, kuid siis paistis ka kulu juba keltsast läbi ja mutimullahunnikut mustasid taris avalikult. Muld kui kaugel näis olevat aeg, mil teda viimast korda kui on, nähti, kui lillepotis. Ei olnud see maailma määrdunud nägu küll, kuid elus kuid teda ümbritsevas sulamis aurudes tundus ometi uue elu.