Ei saa üle ega ümber kooliaasta algamisest, aga ka esimesest septembrist laiemalt. Võiksime meenutada Oskar Lutsu kevade klassikalist algust. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Sest juhtus nii, et riigikogu alustas tundi, küll aga Arno kandidatuuri presidendiks, tema toetajad ei esitanudki andes segaseid põhjendusi. Rüütel ei soovi ise kandideerida Riigikogus, aga presidendiks soovib küll. Veel segasemad on põhjendused, et Rüütli esitamine poleks olnud demokraatlik nagu poleks olnud ka demokraatlik valimistest osa võtta. Järgnes Savisaare bolševistliku praka Tabra humaanset Estaktidest, mis välistasid eos kellelegi hüpoteetilise soovi kedagi ära osta. Reiljan oli otsekohesem, tunnistades siiralt, et tema lambakarjasaagiga karjamaale lubada sest niikuinii raha lõhna kuskilt tuleb tormavad lambukeset pimesi raha poole ja unustavad Rüütli poolt hääletada. Niiet nüri lugu, mis tipneb sellega, et akadeemiline rahvas ei pea enam sobivaks õppeaasta alguses Gaudeamuse Waba riiki kiitvat salmi laulda. Kuid tarkus puhul unustavad enamus inimesi, selle omariiklus, narriva sündmuste jada ja üritavad kaasa elada laste nii tillukesemate kui suuremate kooli algamisele. 12000 esimesse klassi minejad ikkagi terve tugevdatud brigaadi jagu, kui kaitseväe rehkendust silmas pidada. Muidugi eesti pole Iisrael või Soome, kus kõik riigikaitset kodanikukohuseks peavad. Aga 10 aastaga oled suhtumised ja hoiakud muutuda, mis omakorda võivad muuta seadusigi. Muidugi pole kuskil ette määratud, need suhtumised ja hoiakud paremuse poole peaksid muutuma, kuid esimese septembri puhul tahaks optimismi säilitada. Et näiteks 10 aasta pärast poleks müüdavuse probleemi enam nii kesksel kohal Eesti elus. Et kodud ja koolid suudavad sisestada teistsugust õpetust ja arusaama müüdavusest, kui seda poliitiline eliit on otsustanud teha vähemalt üks kolmandik sellest eliidist. Kui me kitsalt turu filosoofiliselt lähtume, siis on ost ja müük ju keskne ühiskondlik toiming. Nõudluse ja pakkumise vahekord määrab hinna Niibjev nurga hakkame otsekohe ennast pakkuma, et olla atraktiivne tööandjale konkurents parima koha pärast ülikoolis spordiklubis või riskima ja teedelt kõrvale kaldumisega. Kas säärane surve trimmibkaa eetilisi aru saama näiteks pole oluline, mille eest mulle 5000 krooni antakse, peaasi on 5000 krooni. Usutavasti siiski mitte. Sest eks koolis pannakse ainetundides tähele ka seda, et 30-st reetmise eest saadud hõbeseeklit ei tulnud, aga ei ole lõppkokkuvõttes midagi head. Eriti kui taandet uskuda. Ja kui valijameeste enamik peaks miskipärast otsustama tänase kooliminejate elust veel viis aastat vale kursil purjetamise mõistma siis mõistagi mitte mis tahes koolmeistrite ponnistused eetilist kompassi korda saada. Aga valijamehed pole muidugi pehmest puust. Ma tahan, need enamusele neist on Dante põrgu tuntud asi. Südametunnistuse värk, panused, kõrged ja valeotsuste hind, seda enam. Vaata nüüd ma ei puudutanud kordagi teist maailmasõda, mis tunnistuseks, et tasapisi hakkame selle sõja tulemustest toibuma. Sest eks esimesel septembril oli ju ka 67 aastat sõja puhkemisest.