Ilusat nädalavahetust, raadiokuulaja, kes sa kas juhuse tahtel või teadlikult oled oma vastuvõtjad häälestunud ooperigurmaanide lainele, loodetavalt on sul kodus stereoraadio, siis sa kuuled seda heli ka tunduvalt paremini. Ja, ja kui seevastuvõtja ja siis selle vastuvõtja vasakust kastist või vasakult poolelt peaks sinu kõrvu jõudma maestro Arvo Volmeri ja paremalt poolt teise maestro Hirvo Surva hääl. Sest et need on need kaks härrasmeest, kes on tänased ooperigurmaanide külalised, tere päevast. Tere. Tere. Tere. Ja teeme siis juttu, millest muust kui muusikast teatrist ooperist, aga mitte ainult. Ja mul on hea meel, et, et ma saan selliste asjatundlikke ja kogenud inimestega rääkida ja uurida nendelt võib-olla mõningaid asju, millest suhteliselt harva räägitakse ja hakkame ehk sellest pihta, et milline teie nägemuses praegu Eestis siis räägime akadeemilisest muusikast ja teatrist, kus positsioonil Estonia teater hetkel asub, on ta võrreldes siin sümfooniaorkestrite, teiste teatritega on tal see väärikas ja, ja, ja õigustab ta oma kohta. Rahvusooperi loominguline juht Arvo Volmer. Seda küll nii ametlikku, mõtlesin, et ma kohe ei julgegi enam midagi öelda, muidu võetakse veel äkki liiga tõsiselt. Tähendab ei ole ju saladus see, et palju räägitakse sellest, et klassikaline kultuur ei oma enam säärast kandepinda kuskil mujal ja muusikaelus on niuksed, kitsamad ajad käes ja jääd publikut pidavat nappima. No minu arvates see on mõnevõrra liialdatud ooperiteater võrreldes sümfooniaorkestriga on minu arvates väga eelistatud seisus, sest et kui me vaatame tänapäeva kogu infolevi, siis järjest rohkem tuleb see aktsent visuaalsele poolele ja see on meie jaoks üks väga suur eelis, sest et noh, eriti nüüd pärast meie maja remonti ja mitmesuguseid tehnilisi ümberkorraldusi, meil on päris head võimalused pakkuda lisaks korralikule muusikaelamusele ka niuksed mõjuvad visuaalselt vaatemängu. Kui me nüüd võrdleme rahvusooperiolukorda meie naabrite lähimate naabritega, ütleme siin Soome ja Rootsi ja Läti ja ja vene siis kaitsmist. Ühesugust võrdlust ei saagi saagi tuua, sest et esialgu tuleks vaata millistes ruumides me räägime, et meie maja on siiski, ütleme natukene keskmist suurust ooperimaja, pigem väiksem keskmist suurust, ooperimaja ja lähemad naabrid on siin küllaltki suured, üldiselt võimalused selle tõttu laiemad taseme poolest. Igal teatril on omad tõusud, jamad mõõnad, mina arvan, et me oleme praegu tõusulainel. Ma ei ütleks, et tõusulaine harjal oleme tõusulainel ja ma usun, et, et pikemas perspektiivis on meil väga head võimalused. Aitäh Hirvo Surva, võib-olla siis koorijuhi seisukohal, et sa oled mitmete kooride kunstiline juht ja laulu pidasid juhatanud ja kokku pannud aga ka rahvusooperidirigent. Kas koorilauljate järelkasv on olemas, on tulemas, milline see tase sinu nägemuses? Noh, kui ma lisan siia juurde, et võru ütles, et see publiku huvi üldse huvi rahvusooperi vastu siis noh, ma võin tuua oma näite selles selle koha peal, et meil just nüüd see nädal või nädal tagasi oli, oli uus vastuvõtt rahvusooperi poistekoori ja see huvi ei ole küll ühelgi aastal kahanenud, pigem suurenenud. Et need väiksed noored inimesed, kes tulevad suur kogemus, mida nad seal majas saavad tegelikult väikse lapsena. Et eks see kasvab ja nii edasi, et kui suureks sigimiseks saab, siis ma olen täiesti veendunud, et tema tema huvi selle maja vastu mitte ei kahane, vaid pigem suurenenud ja, ja küllap ka tema lapsed hakkavad seal kunagi käima ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult noortel, kes ennast sellega seovad, on on selle maja vastu suur respekt ja sul huvi tehasel kaasa saada oma esimesed kogemused ja nii edasi. Kui nüüd koolist üldse rääkida või selliseid mainisid laulupidu siis küll, aga siin näha praegu lauljate arvu kahanemist. Pigem küll probleemid selles, et et on vähenenud tegijate arv, ehk siis ütleme nii palju peale noori koorijuhte just nimelt koorijuhte. Kes tõsiselt selle alaga tegeleksid Hiina külmemad probleemid. Olen kuulajale võlgu teadvustuse nimelt siis selle, et millise muusikapalaga meie tänane saade algas ja kindlasti heatahtlik kuulaja tundis ära sellise helilooja nagu Sakkohvenbach ja Anne Sofie von Otter kus siis kuuriga laulis operetist suurhertsoginna Angeros tain ühe hea aaria ja teades seda, et Volmer olles sügav ja tundlik muusik, Justoffem Bachist eriti lugu ei pea ja selles mõttes saigi see, see provokatiivselt selline valik just tehtud, aga ja minna edasi minu järgmise küsimuse juurde, mis puudutab üldse nagu repertuaarivalikut ja, ja et millised nagu sinu enda nagu lähtekohad on selles suhtes ohvembachime ilmselt siis Estonia ja fishid ei näe. Aga millised need printsiibid või sinu eelistused on ja kas meie praegune repertuaaripoliitika repertuaar üldse, et kas ta on tasakaalus, balansist väljas või sinu hinnang sellele? No esiteks, see on üks väga tore ooper, Ravastanud tähendab Hoffmanni otseses nimelt ja see on see kahtlemata ka minu lemmikute hulka see ooper ja mis puudutab tema niisuguse kergema žanri võimalus Estonia laval, siis ka sealt on üks lugu üle käinud, nüüd hiljuti oli vist selline ilus Helena ja noh, üks publiku huvi ja arusaamised ja ütleme, libreto teemad, mida mõnedes kergematel lugudes kasutab, need on suhteliselt keerulised meie, meie ühiskonnas võib-olla atraktiivseks teha, ma ei oskagi öelda, ma ju väga hästi ei tunne ka seda seda, seda sisulist poolt nüüd ei välistaks kategooriliselt. Üldiselt puutub, siis nimi rahvusooper iseenesest juba ütleb üsna üsna palju ära selle repertuaari kohta. Et nii nagu ma ei mäleta, kes seda ütles, mingisugune tuntud ooperi juht, siis vist oli kunagist soome ooperi juhtuks, ütles, et no mis on repertuaaripoliitika rahvusooperis, et see on see natukene klassikat ja natukene moodsat ja pisut omamaist ka see esindabki, seda, mida oleks rahvusooper, peab näitama loomulikult olles ainus niukene suur Eesti ooperimaja, peame me igakülgselt hoolitsema selle eest, et et Eestis ooper üldse olemas oleks saanud enam seda ma pean siin silmas loomulikult eestikeelset ja reaalsetele kuludele Eesti ooperites, noh teatavasti on ka olemas võõrkeelne eesti ooper, on kevadel. Järgmisel kevadel tuleb lavale Erkki-Sven Tüüri Valenberg, mis, millal keel on saksa keel. Loomulikult on meie jaoks ka äärmiselt oluline see, et inimesed ei peaks ooperit sõitma Londonisse või Pariisi vaatama nimelt maailma ooperiklassika ja kõik see, millel tegelikult rajaneb ooperikunst, seal on ikkagi sajandite jooksul tehtud igasuguseid katsetusi jõutud väga heade tulemusteni, korduvalt selle oma eesti publikule oma laval võib-olla ka mõnedel muudel eesti lavadel kättesaadavaks teeme. Ja, ja loomulikult on ka olemas puht meelelahutuslik funktsioon, nii et ka kergem saanud, kuulub lahutamatu osana muusikateatri hulka, nii et sellest ei tohi mööda vaadata. Ja jätkame siit siis muusikaga ja meelelaulab Estonia teatri legendaarne raudvara Kalju karask. Mikamat. Nii tõlgendas siis Kaljukarask putšiinit surematus ooperis, oska sööriga varadossi aaria viimasest vaatusest jäädoska on ka üks nendest ooperites Estonia teatri repertuaaris, kus osaleb poistekoor Hirvo, ole hea ja värskenda kuulaja mälu ka, millistes etendustes üldse rahvusooperi poistekoor hetkel kaasa teeb, meie repertuaaris? Väga pikka aega olnud repertuaaris Karmen, kus teevad poisid kaasa, Tosca samuti siis pajatasid ja talupoja au. Aga kaasanud teinud ju veel eelmise hooaja algusuta illus siis mis oli samas veel veel sel ajal, kui mina tööle tulin, puriscudunu Õhnzovski ja loomulikult mõned mõned solistid, siis teevad kaasa ka mina Napolionis, nii et et poistel on ju tegemist seal päris palju, kohati viis, kuus, nii et saavad oma nii-öelda lavahimu täita ja kõik need poisid, kes rahvusooperi poistekooris on, saaksid oma praktika ka lavalaudadel kätte. Aga üks selline uudishimulik küsimus, sina tunned neid poissi väga hästi ja neid on tegelikult väga palju ja sul on vaja palju olla psühholoog-pedagoog ja nii edasi, on nad ka koolis edukad, kas päris tihe graafik, mis neil poistekooris nagu täita tuleb, kas siis ega õppimist ja või on niimoodi, küsin kiuslikult, et on äkki selliseid vanemaid, kes kes nagu vägisi oma oma lapsi püüavad panna igale poole ja sellega maksavad lõivu, võib-olla sellisele üldharidusele võib see niimoodi ka olla? No üldiselt minu tähelepanek on see, et see laps, kes midagi teeb, kõike teha, vaata võistlev koolipoistest ei ole neil eriti koolis probleeme, jõuavad isegi veel trennis käia. Vaim ja füüsis on ka nagu balansis. Muidugi juhtub, juhtub perioode, kus tõesti graafik on väga tihe. Aga õnneks seda ei ole väga tihti, sest ütleme, põhilised need ajad, kui kui tuleb uus etendus peale, kus on proove siis me oleme suutnud ikkagi kooliga kontakti nii palju hoida ja vanematega, et, et saab need probleemid lahendatud. Tahaks neid õpetajaid kooli direktorit tänada, et kes suhtuvad mõistvalt sellesse, et tegelikult jah, midagi teha neid võetakse võrdväärsete töötajatele, seal teatris, nii täiskasvanutega kui pillimängijate kui lauljatega, kui, eks kellega neil oma rolli täita. Ma olen küll veendunud, et et küll nad sellega hakkama saavad ja saavad koolis hakkama, kui ei teki probleeme, saame teha juba väikseid vahetusi ja need poisid, kellel kipub midagi koolis ehk natukene käest ära minema, siis ywoodil ilusti järje peale ja liituvad uuesti teatritööga. Aga räägime siis haridusteema, lõpetuseks natukene akadeemilisest haridusest, et teatris töötab orkestriaugus ligi 100 pillimeest on kooris üle 60 laulja. Lisaks argument solisti Arvo Volmer, et põhiliseks kasvulavaks on ju Eesti muusika ja teatriakadeemia. Et kas sind kui hetkel siis rahvusooperi loomingulist juhti, see tase? See on ilmselt kindlasti kõikuv, ma mõtlen, kas pillirühmade või hääleliikide puhul, aga kas nagu üldine tase sind rahuldab või sooviksid sa teha mingisuguseid ettepanekuid ka akadeemiale teatud hariduslikke, siis vajakajäämisi osas või oled sa täiesti rahul? Täielikuks rahuloluks on siin maailmas väga harva põhjust. Sama muidugi on ka muusikahariduses ja ega siis nüüd muusikaelu ei ole mingisugune eriline elu nagu kõrbesuaalseitsinud, mingisugusel määral peaksid Eesti ülejäänud elust sügavalt erinema. Muusikaakadeemia on professionaalse muusikahariduse jäämäe veepealne osa ja see ei saaks üleüldse eksisteerida ilma selle veealuse osata täpselt nii võimas, nagu on see veealune osa, mis kannab seda jäämäe tippu täpselt sama kõrgelt või heledalt tahab selle, see kõige kõrgem punkt selles muusikaakadeemias sinna tulevate noorte muusikute oskusi lihvitakse, sinna saab lisada väga palju uusi tahke, aga eelkõige need tahavad. Loomulikult on seotud nihukeste, psühholoogiliste ja muude täiskasvanuks saamise ilmingutega tehniline pagas. Eeldused selle tehnilise pagasi täiustamiseks on loodud juba palju varem. Niiet räägime muusikaharidusest Eestis siis põhiline mure on mul seotud meie üldise muusikaharidusega gaasiga. Et see jumala eest ei kahaneks. Laste koolid ja igasugused muud lasteringid tegutseksid edasi igal pool Eestis, sest et ainult Tallinna-keskset muusikaharidust ei taha ma kindlasti näha. Ja fakt, et hoolimata sellest, et muusikakeskkool on töötanud, ma ei tea, kui mitu aastakümmet 40 aastat vist varsti juba on siiski väga paljud tava, et muusikaelu siis ilma tegevad pillimehed ja muud tegelased tulnud igalt poolt muude kanalite kaudu, mis näitab seda, et et niukene, alternatiivne, hariduse, tee on vägagi elujõuline ja seal tuleb väga palju uut energiat, nii et et Tartut, Pärnut, Viljandit, saared, Ida-Eesti kõik need väiksemad keskused sügav lootus on seotud sellega nad ikka õitseks edasi, et muusikaharidusest ei saaks kujundada sellist hobi hobiharidust, kus ei oleks süsteemselt, et niisugust edasiviimist muusika on. Omamoodi ta on nagu eraldi uus keel, seal on oma märkide süsteem ja ja selleks, et selles selles keeles õppida, kõnelema, sellel tasandil, suhtlema sellel tasandil, et suudaks ka teistele inimestele suurt rahuldust pakkuda, peab see ettevalmistus kestma küllaltki kaua, niimoodi lapsest saati nagu see nagu viisidki juttu ise sellele teemale, mida ma tahtsin ka järgmisena teie mõlema käest küsida. Olen märganud, et meid sageli on öeldud, et et Eesti on mõnes mõttes täiesti hunnik ideaalne riik, kus just nimelt see rohujuure tasandil meie laulupeo traditsioonid. Et me oleme selline muusika, rahvas ja tipud, tulevad just ka tänu sellele võib-olla eredamalt esile, noh siin dirigendid ise, eks ole, meie meie heliloojate aga interpreedid kuna see püramiidi alus on suhteliselt lai, et kas te olete selle väitega päri ja samas palju reisinud inimestena mõlemad. Et kas, kas see on unikaalne või on, ütleme selliseid eeskujusid, näiteid kuskilt mujalt veel veel tuua, kuhu meil oleks võib-olla mõtet areneda? Jah, tegelikult unikaalne ikkagi on, mõtlen just sellist, kõige rohkem sellist rahvakultuuri, nagu sa ütlesid laulupeod sest selle väikse rahvaarvuga puhta, kui Eestis on hetkel ligi 900 taidluskoori ütleme see ju tegelikult ongi selle jäämäe kõige alumise osa sealt vundamendist peaks hakkama kasvama ja midagi välja. Võib-olla mulle kõige rohkem muret see, et testi saades paremaks professionaalseks muusikuks, see algab ju väga varakult ja ja vast kõige tähtsam selle jaoks on ikkagi üldhariduskool, kus needsamad muusikaõpetajad peaksid seda last, kellel on tunda, on, et ja, ja tahtmist sinna suunama. Loodan, et need inimesed, kes praegu hetkel selle haridussüsteemi juhtimise juures on, et nad mitte hakkaks kahandama üldhariduskoolis muusikatunde vaid kindlasti hoiaksid seda, mis olemas, on lihtne lõhkuda, aga kuna meil on natuke erilisem kultuurida just kasvõi nendesamade laulupidu näol siis tuleb sellesse natuke erilisemalt suhtuda. Sama laste muusikakoolide võrk ja nii edasi ja nii edasi, et mujal maailmas ju praktiliselt praktiliselt puuduvad, on igal pool ainult valik ja valik, on ta selle jaoks raha. Aga kas oleks mõni eeskujulik näide siiski tuua, et millest, kelle järgi võiks, ütleme, sellel alal veel joonduda, kas siin lähinaabritest või kuskilt kaugemalt on sul tähelepanek, et selles osas no viimati oli väga positiivne näide Ungari kus tõesti toimib selline tugev aluspüramiid ja oma kuidagi süsteemidega, mida kunagi juba kaljust Eestist või, aga, aga paraku siin vabariigi aega kuidagi need süsteemid läinud laiali ja ei ole ka meil on koolis sellist ühtset süsteemi, mille alusel õpitakse. Aga üritab nagu enda oma luua, antakse välja raamatuid, kirjastused muudkui nüüd teevad, aga ühtset süsteemi enam ei, millegipärast ei hoita. Aga siin ongi hea küsimus küsida, et kas ei ole nii süsteemse relatiivne, kas sina oled selle pooldaja või vastane, mina ütlen kohe ära, et minule see ei meeldi? Jah, see on, ilmselt. Tähendab näed seda, seda nii, et et oleks ka mingisugune kirjaoskus. Tavainimesel, kes võib-olla tõesti tahab laulda kooris, tahab tegeleda ise muusikaga, see on tema jaoks lihtsam. Mis on tema jaoks arusaadavam need lapsed, noored, kes lähevad juba Brow muusikuteed ja siin võivad tekkida täielikult käärid, et on üks süstinud investeerimise pärast kokku viia, natuke keerulisem. Aga ütleme sellise üldkirjaoskuse jaoks, populaarteaduslik, ütleme niimoodi. Arvo, 30 sina oled ju, ole nii või, või tooremi mees metsa mitme otsaga asi, mina olen raudselt tooriumi mees, aga mida rohkem aeg edasi on läinud, seda rohkem ma olen revideerinud oma seisukohti, eks, võib-olla kaasneb üldse niukse märksa küpsemaks saamisega, et asjad, mis tundusid täiesti kooriliselt ühteviisi, oled hakanud nägema medali teist külge ja ja ühesõnaga una asju, mida kaaluda. Mis puudutab siis seda joolemi süsteemi ehk suhtelise noodikõrgusesüsteemi siis Mul oli selle sellega iseendal ka suured ebameeldivused, sest ma olin juba varem alustanud Philly õpingute ajal tuttavad isesüsteemiga, ma lihtsalt ei saanud aru, mismoodi nad võivad selle joomis, kõlab nii, too moodi võtta sellega sõita, kuhu jumal juhatab, igaüks teab, et see kõlab ühtemoodi, eks ole. Aga selgub, et päris nii et neid inimesi, kellel üks teatud noodinimetus fikseerub kuulmismälus niimoodi, et see peab alati seesama olema, neid inimesi ei ole. Ei ole muusikute hulgas muusikutega professionaalsete muusikute hulgas mitte liiga palju. Ja tegelikult kui, kui vaadata ajalooliselt, siis Mozarti ajal oli teatavasti kammertooni la hoopis teine, kui ta on praegu üle poole tooni madalam. Natukene ja varasemal ajal ta veel kõikus ühest riigist teise vürstiriigile, Copa oli kõrgemaid variante, madalamaid variante, mis müüki meid tegelikult selle muusika olemuse endani, muusika tulemus ei ole mingisugune suletud seisja süsteem, vaid muusika on ikkagi suhe, tan suhe erinevate helikõrguste vahel, nii et selles mõttes suhteline pinge, mis tekib ühe intervalli teise intervalli minemisega, see on see, mis, mis oluline ja seda, seda koloriiti värvi, mida siis annab üks või teine helistik, see ja see on loomulikult ka väga oluline, aga aga võib-olla siiski, kuna muusikaga protsess, mis toimub ajas, siis tähendab see, mis oli enne ja mis tuleb järgi, ikkagi see on kõik see, kuidas üks asi suhtub teise. Nii et ma olen muutunud sellise suhtelise eri kõrgussüsteemi suhtes hoopistükkis replikumaks, ma mõtlen tõde, nagu alati on kuskil niukene keeruliselt tabata vingerdavad, kui arvad, et toodetest kinni saanud, siis ta saab eest ära. Suhteline süsteem kahtlemata, nagu servas on ainisid, on teatud koolietapist palju lihtsamalt arusaadav, sest et teatavasti mardikaid ja kõik, need on ju lõppude lõpuks suhted ja sellest saab igaüks aru. On palju lihtsam teha mingisuguseid samme edasi, aga võib-olla ta tuleks mingisugusel, suhteliselt varasel etapil ka katsuda oskuslikumalt siduda absoluutsed helikõrgussüsteemile, leida mingisugune kompromisskoda, sest minu mäletamist mööda oli selles kaunis jäik. Ma julgesin seda väita oma skepsist, seal ei ole nii suhtes lihtsalt ühe näite varal, kuna mu enda tütar õpib muusikakoolis klaverit ja seal on siis nagu see tuur MI, aga, aga üldhariduskoolis ei ole meedia ja teeb neid imelikke käemärke. Ja, ja ma näen, et ta on kohati nagu segaduses ja nii väike laps ei saa päris hästi siis võib-olla aru sellest asjast, nii et selles mõttes metoodika, millest te rääkisite, et nende ühtlustamine või kuidagi nagu mõistetavamaks tegemine, et see kahtlemata oleks väga õige. Aga nüüd paneme siis lugupeetud dirigendid Arvo Volmeri ja Hirvo Surva, kes on tänaselt ooperi romaanide külalised ka väikese viktoriiniküsimus, et paneme järgmise muusikapala ja, ja noh, kui te ka seda ära ei tunne, siis te kindlasti oskate kuulata seal öelda, millises helistikus seda muusikapala mängiti. Te kuulsite stseeni Leow Janadžiki ooperis Dianufa, kus siis Royal Opera House või siis kuvand kaardeni orkestrit juhatas Bernhard Haiting ja Sapraniks oli meie põhjanaaber karitamattila edenoriks Cherry Hadley. Ja see oli sellises üsnagi stabiilses helistikus, kus esitatud nii, et maestro, et mis, mis helistik siis oligi, kontrollime teie kuulmist. No mõni ei saanud teid alt võtta, nii et, et kui siin tõepoolest ei tembutanud see meie plaadsin nende poolte toonidega, siis ilmselt ilmselt see nii oli, minul ei ole võimalik seda siin praegu kontrollida. Aga Ma olen siin teadlikult kasutanud teie puhul väljendit maestro ja mõnikord olen ka selle ära jätnud tahaksingi järgmisena küsida, et kes maestro on, mis ta on ja kas tõepoolest kõik dirigendid peavad ilmtingimata olema trad. Mastron, õpetaja, mõnes mõttes dirigendid, ametinimetusena nüüd minu arvates küll õigust ja ütles, et ei ole, mõni jõuab sellesse staatusesse, mõni ei jõua, et see ei ole niimoodi, et kui oled dirigent, et siis oled ka kohe apriori maestro ega vist ei ole ja hakatakse hüüdma, selleks, siis hakatakse, kui hakata hakata sellest ise selleks nimetada, ütleme niimoodi, kuidas Hirvo sinu poisid sind kutsuvad õpetajaks või, või, või maestroks. Meil on selline, kuidas ma ütlen, et NX mingi loominguline tegevus, eriti väikse inimesega siis ei saa luua mingit barjääre õpetaja või, või maestro näol. Pigem on see, et me üritame koos teha, koos olla, sa oled talle tegelikult nii õpetaja kui sõber kui vend, kui sa, kui kõik asjad koos, sest et tihti ringi sõita ja pole vanemaid kaasas ja kui nad respekteerivad sind respekteerivad sind respekteerige respekteerib. Aga et oleks selline paha loominguline õhkkond, siis nad võtavad sind nagu sa oled ja, ja võtad sina neid igatühte personaalset kui kulised noort muusikut. Kuidas nad sind ikkagi kutsuvad? Kuidas keegi, kes on ikka mõni aasta rohkem kooli sutsakad hirmuks ja mul on sellest väga hea meel. Ja et uued noored lauljad siis nad ikka mõnda aegutsulekas õpetajaks või, või lihtsalt dirigendiks või kellegi siis on jahe just dirigentidele minu meelest kinnistunud see maestro mõiste ja noh, küllap et nagu Arvo Volmer ütles, küllap ka õigusega nende dirigentide puhul, kes oma oma kogemustega ja oma oma teadmiste ja tunnetuse pagasiga oskavad õpetajad olla, oled sa pärisele väitega ja võib-olla nii tõesti, et aga ma arvan, see on kliendile on väga palju liikunud, mina alustasin teatris 1985. aastal ja mina olin seltsimees. Küll aga olid ka muud tegelased, olime siis kutsuti maestro Eri Klassi, vahetame siis mõni veel pääses vaikselt sinna maestro poole ja siis ülejäänud olid ikka seltsimehed edasi. Vahepeal vaatad, vahepeal on see pendel läinud kõvasti sinna maestro poole, et kõik tundub maestroks olevat, aga õnneks on kõik niukene kultuurikonteksti asi ka Itaalias, näiteks kui sind dirigendina maestroks ei kutsuta, sest selles on mõttetult puldi lähedale minna, et seal on see käsidki käibel ametinimetusena. No näiteks minul on kogemusi Leedust ja ka Venemaalt, kus ka mind lavastajana tituleeritud maestroks ja alguses ma ei saanud aru üldse, et see käib minu kohta, ma vaatasin selja taha, et räägivad kellestki teisest, et et maestro ka samamoodi. Aga see on lugupidamise märk, olen mina aru saanud ja maestroks võib ju kutsuda ka kogenud ja, ja eeskuju andvaid lauljaid, muusikuid keda iganes. Nii on seda alati on tehtud meil. Aga siis meie maestro teema lõpetuseks kuulakem ühte muusikapala, kus Arvo, kas sinu hinnangul kraan TPI, kas ma hääldasin õigesti? Ei oskagi öelda, kasvõi pilli, ma arvan, see oleneb, mis Prantsusmaal, maakonnad, kust see mees pärit on, kuuldavasti on erinevaid erinevaid variante, aga maestro on ta vaieldamatult täiesti kindlasti. See maestro tähendab jällegi koondkaardeni orkestrit ja üks teine maestro Roberto Alanya kes on tenorit hulgas, usun küll kindlasti vaieldamatult. Maestro. Koos esitavad Hector Berlioosi ooperis troojalased ühe kauni tenori aaria. Ooperigurmaanide külalisteks on, nagu me kokku leppisime, siis täna maestrot. Maestro Arvo Volmer, maestro Hirvo Surva. Lubage mind systeid tituleerida, kuni vähemalt selle saate lõpuni niimoodi see on minu meelest täitsa seda kogu aeg teha. Aga see olgu see siis vastastikune. Aga gurmaandusest tahaks nüüd rääkida natukene ka, võib-olla kergemas võtmes, et oleme, oleme muusikud, kõik teatriinimesed, aga on midagi veel, mis, mis, mis tõid, ütleme, isiklikus elus. Lisaks sellele köidab ka või ka vabal ajal söögi tegemine, mägironimine, kirjamarkide kogumine, mille iganes äkide, meie kuulajale ka mõned mõned oma vigurid või veidrused, ütlete välja? Arvasin, et spordimees ma tean raja sportima olen lapsest saadik teinud erinevaid, täna seda ka kuskil siis niukses. Kas koolilõpu paiku ma leidsin enda jaoks järsku tennise ja teate, mis hilja leian, selliseid armastus on tugevad. Tugevad emotsioonid ei kao kuhugile ja nüüd küll viimasel ajal on olnud nii palju tööd, ringisõitmist, et on mõnevõrra niukene, järjepidevus kannatanud, aga kui ikka vähegi kuskil paigal olen, natukene aega on, siis katsun seda asja võtta, seda tõsisemalt. Olen lausa viimasel ajal treenereid palganud endale mõned korrad et saaks võimalikult lühikese ajaga võimalikult efektiivselt katsuda taastada, mis on aastate jooksul kätteõpitud või vähemalt säilitada mingil mingisugustki vormi. Tennisemäng annab nii-öelda dirigendile ka mingisugust sellist tunnetatavat või otse tajutavat efekti. No minu jaoks on ta eelkõige üks mäng, mis väga mitmekülgselt hoiab niipeatöös kui ka käed-jalad ja selle tõttu pakub täielikku väljalülitust sellest tegevusest, mida ma siis oma tööks pean tegema. Veendumus, et tennis on üks väga muusikaline mäng, sest nii nagu terrigeerimises või iga pillimängimises veel alguses on vaja ette valmistada kõigepealt ja siis alles saab mingisugust heli toota või? Eellöök tuleb anda, siis saab alla midagi teha, eks ole, siis on täpselt sama ette valmistasin, ettenägemine on kõige-kõige tähtsam asi, et selles mõttes ma arvan muusikute jaoks sonis sobilik mäng lisaks tänapäeva tennisereketid on muutunud nii palju käesõbralikumaks, sellega ei tee endale eriti häda enam. Aga su vanem vend on sind võtnud ka purjetama kaasa. Ma olen ise purjetanud lapsena ka? Jaa. Jaa, asi vajus siis muusika tõustes kuidagimoodi tahaplaanile ja hakkasid tulemused täiesti muutuma, niukseks ei tahtnudki neist eriti rääkida, seal lausa võistlesid. Soikus lõpuks niimoodi ära, et jah, ma olen küll paar korda merel käinud, nüüd hiljem ka ja ma ei kujutaks endale, et peaks kuskil elama, kus ei oleks või mõnda suuremat veekogu käe-jala ulatuses, aga tema, sellel veekogul idel olemisest mulle esialgu täiesti piisab. Aga Hirvo, mis on siis sinu salajane või ujumine või sumo? Just nimelt see ongi, et ma olen tähtkujult vähk ja ma olen lihtsalt veeloom, et nii palju kui võimalik, ma olengi vees. Aeg on, mulle meeldib väga ujuda, hüppad ka, ei hüppa. Et niisama või saab ikka edasi ka on ja ma saan edasi ja siis ma käisin kunagi isegi ujumistrennis ja suusatrennis. Aga noh, ujumine on jäänud, aga viimasel ajal ma olen nüüd enda jaoks avastanud hoopis rattasõidul üsna palju rattaga sõitmas. Ikka hommikuti Piritale ja sealt veel edasi ja tagasi ja on sul hea ratas. Noh, normaalne Scott on ikka all ja siis sellega rahulikult sõidan maastikuga. Pool poolmaastik, pool teed. Aga see on, mulle meeldib mõned kiirküsimused veel gurmaandusest, milline, milline toit teil kõige paremini välja tuleb, kui te. NUT kehast kõige lihtsam toit, kartulipudru hakkliha tuleb alati välja. Tea, kas te mulle see väga meeldib? Mina pean päris palju ise kokkama, sest et kuna mingisugune neli kuud möödub igasuguses üksinduses siin ja seal, siis ei ole võimalik lihtsalt iga päev hotellis restoranis käia söömas ja muutnud oma elustiili, nii et kasutanud niukseid hotellitüüpi elamispindasid, kus siis on ka kööginurk olema natukene ise vahest ringi askeldada. Mulle meeldivad väga lihtsad asjad. Natukene salatit ja mingi väga hea tükk sisefileed või või. Lihtsalt asjad, et et selline selline kokakunst kui selline, mis tähendab seda, et tehakse mitte millestki midagi erilist, et see on minu jaoks täiesti kättesaamatutesse kõrgustesse. Aga Austraalias siis nagu jaanalinnu ja känguru sisefilee läheb ka mõnikord pannile. Kängurud on väga hea, kängurud on väga erinevad, teatavasti need on need suured kängurud ja siis sellest pisemaks nad lähevad ja mida väiksemad nad on, seda spetsiifilisemaks muutute tugevamaks muutuks, nii öeldakse, eripärane maitse ja selle tõttu noh, kängurufileed, mida tavalises supermarketis müüakse, siis ta selle suure oma suured tükid seal on. Nad on väga väherasvased, kindlasti väga, väga tervislik toitumine, aga ma ei ole üritanud nende pöörama, kätte proovida. Ja viimane küsimus, nimetagem mõlemat maantee oma oma lemmik siis või? Kuidas ma ütlen, see, see küsimus on kiuslik, mis nüüd tuleb kas siis poprockartist Eesti muusikamaastikul, kui mitte just lemmik, siis keegi, kelle puhul te ei pea raadiovastuvõtjad kinni panema. Tõnis Mägi meeldib mulle väga, vastas Hirvo Surva. Oi, neid on nii palju häid ja siit siis kummardus ka kõikidele meie kolleegidele kergema muusika valdkonnas ja, ja me võtame tänase ooperigurmaani. Te saate otsad kokku, külas olid dirigendid Volmer ja Hirvo Surva, küsitles neid maestro Neeme kuningas ja meie teiega, head kuulajad, kohtume juba nädala pärast, aga meie saadet jääb lõpetama Karl Orphy karmina Burana.