Niisiis jätsime eelmise saate lõpus oma kangelase kolmekümneaastase Sergei Prokofjevi Lääne-Euroopa muusikalisse keskusse Pariisi nautima kuulsusesära ning hüvesid. See oli 1921. aasta kevadel, kui peaaegu üheaegselt toimusid Prantsusmaa pealinnas Sküüdisiidi ja balletinarr esiettekanded, mis kujunesid triumfiks nende autorile. Põhjused olid selleks kahesugused. Kõigepealt muidugi Prokofjevi muusika objektiivsed väärtused, ainukordne talent, uudsus, värskus ja meisterlikkus. Teisest küljest aga ka kavalate kunstiga hangeldajate kusse, vitskia, Diaadi levi tugevasti ülespuhutud reklaam mis erutas sensatsioonihimulise Pariisi publiku närve ja tõstis Prokofjevi moehelilooja pjedestaalile. Ärge ainult lubage endal tekkida eksiarvamust, nagu oleks Prokofjevi talendi kasson ja kunstilised saavutused olnud tingitud mingitest Ameerika või Lääne-Euroopast juba viljastavatest mõjudest. Hoopiski mitte. Pea eranditult kõik teosed, mis heliloojale välismaal edu tõid, olid kas osaliselt või tervelt valminud või siis vähemalt kavandatud veel enne revolutsiooni kodumaal. Kui juba mõne aasta pärast on ammutatud need kodupinnase toitvad allikad saabud Prokofjevi le raske loominguline kriis haihtuvad ka kuulsuse seebimullid. Helilooja kunagine särav talent ei ärata enam tähelepanu. Sellest vastuolulisest kriisiperioodist tuleb meil juttu hiljem järgmises saates. Täna ka tahaksime teile tutvustada kaht vahest kõige väljapaistvamad teost, mis valmisid ja publiku ette pääsesid 20.-te aastate algul välismaas. Need on kolmas klaverikontsert ja koomiline ooper. Armastus kolme apelsini vastu. 1921. aasta suve pärast balletinarr esietendust veetis Prokofjevi pretani maakonnas Atlandi ookeani kaldal ja siin lõpetas kida oma kolmanda klaverikontserditeose, mille esialgsed visandid olid tekkinud juba ligi 10 aastat tagasi Venemaal. Kontsert kujunes helilooja loomingus üheks silmapaistvamaks saavutuseks palju aastaste otsingute tulemuseks klaverimuusika valdkonnas. Teos saavutas ka kiire tunnustuse paljudes maailma maades. Esiettekanne toimus detsembris 1921 Chicagos autori esituses. 1922. aasta jaanuaris mängis Prokofjevi kontserti New Yorgis aprillikuus Pariisis ja Londonis. Hiljem esitas autor teost veel paljudes maades ja see jäädvustati tema esituses heliplaatidele. Ka Nõukogude liidus oli kolmandal klaverikontserdil suur menu. Esiettekanne toimus 1923. aasta sügisel Moskvas. Solist oli sammuelfenberg. Prokofjevi le valmistas muidugi suurt rõõmu. Olin õnnelik, kuuldes kolmanda kontserdiedust Moskvas. Palun andke edasi mu tänu esitajaile, fenbergile ja saratševile, kirjutas ta oma Moskva sõpradele. Ka järgnevatel aastatel esitati kontserti korduvalt Nõukogude pianistide Efaborini, Emil kiilelsi, Jakofasaki ja teiste poolt. Täie õigusega kuulub see teos kaasaegse nõukogudemuusika kullafondi. Võrreldes näiteks esimese kontserdiga on kontsert number kolm märksa sügavam, küpsem ja tõsisem teos. Temas ilmnevad Prokofjevi ande parimad jooned. Ühelt poolt tagasihoidlik ja ülla tundeline lüürika teiselt poolt võimas, vastupandamatu energia. Väga mitmekülgne virtuooslik tehnika kõige keerukamad, efektsed vahendid väljendavad tihti taltsutamatu noorusjõudu. Teose tähtsaks omaduseks on ka tema kindel rahvuslik kuuluvus. Seal vene muusika vene väljendusstiil temperamentne poeetiline, samal ajal uus ja värske. Iseloomustav on selles mõttes kasvõi juba esimese osa sissejuhatav teema. See on klarneti sooloilma saateta, mis meenutab karjase lauluviisi. Rahvapilli meloodia asendub peagi kiirete passaasidega, millest omakorda kasvab välja energiline ja Tratslik peapartiis. Sugulust on sell jonnakalt eemal karjase meloodiaga kuid aeglase laulvuse asemel valitsevad siin järsud välja raiutud rütmid. Uus passaažide tulv viib lüürilise jutustava kõrval teemani. See on üks neid muinasjutulise teemasid pooleldi groteskse alatooniga, nagu neid Prokofjevi paljudes teostes leidub. Kuulaja kujutluses tekivad tumedad fantastilised kujud vanadest muinaslugudest. Lühikeses töötluses mängib peamist osa sissejuhatuse laulev teema. Seekord kõlab see kaunis meloodia veel mahlakamalt ja täisverelise nalt. Muusika laulab siin Venemaa päikeselisest avarustest koduma pikkadest teedest. Kontserdi teine osa on üles ehitatud variatsioonivormis. Võluv teema, mille esitab orkester, on kogu teose üks parimaid meloodiaid pehmelt naeratlev naiivselt laulev ja peenerütmiga sarnanedes noore Prokofjevi mitmetele tantsukaladele. Teemale järgnevad viis variatsiooni, mis lausa hämmastavad oma ebatavalisusega ja variatsiooni vormi käsitlemise vabadusega. Autor muudab algteemat väga julgelt peaaegu tundmatuseni. Mõnes variatsioonis teema just nagu pudeneb üksikuid intonatsiooni killukesteks. Ainult kaunid ja täiskõlalised kadentsid, mis korduvad iga variatsiooni lõpus meenutavat materjali temaatilist ühtsust. Kontserdi finaalis nagu esimeses osas võidutseb pidurdamatu energia, mille kiirel liikumisel ei tundu olevat piire. See meloodiline stiihia, mis kohe algusest peale muutub ja varieerub, annab finaali keskmises osas aset kirglikule laulvale teemale, milles täiel häälel on väljendatud joobumust, elurõõmust, nooruslikku usku, kaunisse, tulevikku. Sellele laulule õnnest järgneb lõpuks uuesti algteema. Paindlik liikumine. Repriis on aga veelgi teravamaks ja kirjumaks muudetud igasuguste kõrval helide ja juhuslike akordidega. Virtuoosse sädeluse hüpnotiseeri jõud ja üldine võimas tarmukus kasvavad lõpu poole üha enam ja enam, haarates kuulaja täielikult. Kuulame nüüd finaali allegro majanantropo, Prokofjevi kolmandast klaverikontserdist esitavad Emil keeles ja üleliidulise raadio sümfooniaorkester Kirill kandrashini juhatusel. Edasi teeme veidi juttu Prokofjevi selle perioodi teisest silmapaistvast ja ühtlasi väga omapärasest teosest nimelt koomilisest ooperist armastus kolme apelsini vastu. Eks ole juba teose nimigi küllalt kummaline ja naljakas kuid veelgi kummalisem ja naljakam on ooperi sisu. Armastus kolme apelsini vastu aegselt muinasjutt, paroodia, satiir, jant või lihtsalt lõbus etendus millel on olemas peale muuga kõik ooperižanri iseloomustavad tunnused. Kõige krooniks muidugi Prokofjevi vaimukas teravmeelsustest lausa küllastunud muusika sest teame huumori ja satiiri edasiandmine helides õnnestus tal pea alati. Kolme apelsinikirjutamise idee tekkis heliloojal pooljuhuslikult. Oma pikale teekonnale Venemaalt Ameerikasse oli ta kaasa võtnud ühe teatriajakirja, millest leidis itaalia kirjaniku Carlo katsi samanimelise näidendi täpsemalt selle vene dramaturgide poolt ümber töötatud variandi. Kolm apelsini meeldis heliloojale ja ta visandas kohe tulevase ooperi tegevusplaani. Tegelik töö algas küll alles hiljem, nimelt 1919. aastal, kui Chicago ooperiteater Prokofjevi-le ettepaneku teeb mõni oma ooper lavale tuua. Helilooja pakub dirigent Kleofontegampaniinile oma apelsine, mille peale viimane vaimustatult hüüab katsi. Meie armas katsi, see on ju suurepärane. Sõlmitakse leping ja helilooja asub innustunult tööle. Üheksa kuuga on kõik valmis libreto, klaviir, partituur ja tähtajaks esimeseks oktoobriks 1919 teatrile üle antud. Sama aasta lõpuks on ta määratud esietendus. Chicago teatri direktsioon paneb käiku soliidse summa dekoratsioonide valmistamiseks. Ajakirjandus kiirustab teatama, et California ja Florida apelsinikuningad on uuest ooperist huvitatud kui reklaamivahendist. Kinnitatakse, et California firma sans, et areng on valmis tasuta apelsinidega varustama kõiki ooperitegelasi ja kuulus apelsinimahla. Leiutaja nõustub mis tahes kuludega, kui talle lubatakse teatri fuajees üles riputada järgmine plakat. Need, apelsinid, inspireerisid Prokofjevi ja ta tarvitab aineid Meie apelsinisorte. Kuigi reklaam on ehtameerikalik kul tasemel, ei tule ooperilavaletoomisest esialgu midagi välja. Proovide ajal sureb ootamatult maestro kämpaniini ja esietendus lükatakse edasi järgmiseks hooajaks. Mis teha, õnnetu juhus? Kuid ka järgmisel aastal ei toimu esietendust see kordan siidihelilooja enda tõrksus. Kes põikpäiselt hakkab Beatrilt nõudma kahjutasu lepingu murdmise eest. Direktori vastus sellele lihtsameelsele nõudmisele kõlab ennemmingu korstnasse dekoratsioonidele raisatud 80000 dollarit kui et endalt midagi välja pressida laseb. Ja nii näeb ooper rambivalgust alles 1921. aasta lõpul siis kui isik aego teater on endale saanud uue direktori energilise naise, lauljatari meri, kaadeni, kes on suur moodsa muusika ja Prokofjevi austaja. Oktoobris 1921 sõidab helilooja kolmandat korda Ameerikasse, et osa võtta teose lavaletoomisest. Töö käigus avalduvad esmakordselt ka Prokofjevi võimet lavastajana. Ta mitte ainult juhataja orkestrit, vaid tutvub ka dekoratsiooni kalanditega ja segab endatiivselt lauljate ja režissööri töösse. Terav konflikt tekib tal kohaliku lavastajaga, kes osutub kaunis vähe leidlikuks ja ande vaeseks. Kui helilooja olukorra päästmiseks ise lavale läheb, koorile liikumist õpetada ei suuda lavastaja end pidada ja hüüab. Kes lõppude lõpuks peremees on, teie või mina? Prokofjevi vastab teravalt teie, aga selleks, et minu soove täita. Esietendus 30. detsembril 1921 läks täissaali ees ja väliselt suure eduga. Chicago lased olid uhked ja ühtlasi jahmatanud pöörastest lavastuskuludest, mis ajalehtede kuulduste järgi olid tõusnud 250000 dollarini. Ainus etendus New Yorgis toimus kaks kuud hiljem. Publik võttis ka siin hästi vastu, kuid kriitika osutus ootamatult vaenulikuks. Võis mõelda, nagu oleks mulle koerakariväravaalusest kallale karanud ja püksid lõhki rebinud, kirjutab autor ise selle kohta. Põhjus oli iseenesest väga lihtne. Chicago publik kaitses oma lavastust, kuigi ta sellest suurt ei mõistnud. New Yorklastel polnud aga midagi kaitsta. Vastupidi, linnadevaheline võistlusmoment ja kadedus mängisid siin hindamisel peamist osa. Üks kriitik kirjutas. Lavastuse maksumus on 130000 dollarit, see tähendab 43000 dollarit iga apelsinikohta. Super tõi nii vähe rõõmu, et selle kordamine oleks lihtsalt majanduslik krahh. Tähendab poolt ja vastu nagu ikka. Soe vastuvõtt ja õel kriitika, nagu enamasti, see näib juba olevat Prokofjevi helitööde saatus. Kuid mida siis kujutab endast ooper, armastus kolme apelsini vastu? Lühidalt sisust, ooperis ju see on terava intriigiga lõbus paroodia. Mingis väljamõeldud riigis valitseb risti kuningas, keda vaevab suur mure. Ta poeg, noor krints, on haigestunud parandamatusse hüpohondrik tõkke. Kuningaperekonna vastu tegutseb õel vandenõu. Ta vennatütar Claritse ja peaminister Leander Nad tahavad printsi mürgitada ehitise troonile pääseda. Koos reaalsete tegelastega esinevat näidendis ka nõiduslikud kujud, hea võlur Tseelius, kes kaitseb kuningat ja kuri nõid Fata Morgana, kes aitab Leandrit. Arstid teevad kindlaks, et krintsi võib ravida ainult üks vahend. Naer. Koomik Trofaldino, kes on kutsutud õukonna juurde, korraldab lõbusad pidustused ja prints, kui need maha kukkunud ja naljakalt Upper pallitavat vanamoori fatamargaanat hakkabki lõpuks naerma. Maruvihane leid tõotab printsile raskeid katsumusi. Ta peab reisima kaugele maale otsima kolme nõiutud apelsini. Pärast põnevaid seiklusi printsi ja Trufalkino leiavadki võlur kreonti lossist kolm määratu suurt apelsiniühes neist peitub võluv printsess nimet. Ületades veel hulga takistusi, toob armunud prints nii netilossi ja võtab tänaiseks printsi vaenlased koos katamargaanega langevad kõrgusse. Võidakse küsida, mida helilooja tahtis öelda oma teosega. Milline on ooperi idee? Lühidalt öeldes on see muinasjutt paroodia, mis määrab välja 18. sajandi lõpu itaalia teatri kulunud võtteid. Rutiiniastanke autor ise häda ütleb selle kohta veel lihtsamalt. Katsi näidend haaras mind oma muinasjutunalja ja satiiriseguga peamiselt aga oma teatraalsusega. Püüti küll kindlaks teha, kelle ülemana eral kas publiku, Katsi, ooperivormi või koguni nende üle, kes naerda ei oska. Mina aga lihtsalt komponeerisin lõbusa lavateose. Ja niisiis kirjutas Prokofjevi ooperietenduse neljas vaatuses, 10. pildis koostroloogiga. Suhteliselt lühikesed pildid vahelduvad kergelt ja kiirelt. Psühholoogiline sügavus puudub. Autor armastab teatri, tindlikust ja olukordade fantastilist ebareaalsust. Siin võlur Tseelius ja Fata Morgana vihuvat metsikult kaarte mängida paharettide ulgumise ja põrgulikult tantsu saatel. Seal ilmuvad kuninglikele pidustustele koletised, tohutu suurte peadega Nende järel naljakad õgardid, loomarid, kes peavad maha metsiku kakluse sisele, tige köögitüdruk, apelsinide valvur, kes püüab supikulbiga printsi profaldinot maha lüüa ja nii edasi ja nii edasi. Kõik kujud on antud irooniliselt ja ülepakutult. Ooperis puuduvad täiesti lõpetatud harioossed, numbrid, ansamblid ja kooriepisoodid. Kolme apelsini kogu muusika on kirjutatud puhtalt deklematsioonilise stiilis katkematult areneva illustreeriva orkestripartii taustal. Tegelaste dialoogid on lakoonilised teravate liikuvad. Sealjuures on muusikalised karakteristikud pigem tantsuliselt kui laululised ja üldse tegevuse sõlmpunktid edasi antud tantsudes. Kokkuvõttes on kolme apelsinimuusika suhteliselt lihtne, selge ja läbipaistev, vähemalt võrreldes autori varasemate lavateostega. Ning mis peaasi, see muusika on ääretult teravmeelne ja kuni peensusteni meisterlik. Kui sellele lisada huvitav tegevuse koomika ja värvikat lavastus, siis peaks saama etenduse, mis publikut haarab ja lõbustab. Ometi vaatamata paljudele lavastus katsetele mitmes Lääne-Euroopa linnas ja ka Nõukogude liidus ei püsinud armastus kolme apelsini vastu kuskil kaua repertuaaris ja vajus hulgaks ajaks päris unustusse. Mis võis olla selle põhjuseks? Genemaski, leiti, et kõige kaalukam põhjus on ideelise suunitluse puudumine teoses asjaolu, et ooperitegelasteks pole elavad inimesed, vaid karrigeeritud Marionetid kelle tegevuse ajendiks on vaid naljategemine. Nalja enda pärast. Leiti ka, et tegevus on üleküllastatud, asjatute detailidega puudub muusikaline üldistus, puuduvad meelde jäävad muusikalised numbrid, välja arvatud üldtuntud marss, jäskertso ja nii edasi. Selles kõiges võib omajagu olla õigust vähe, aga kõneldi sellest, et teos nii lavastuslikult kui muusikalisest küljest on äärmiselt komplitseeritud ja nõudlik. Eks esitab suuri nõudeid nii lavastajale, dirigendile kui osatäitja eile jäid sageli just ühe või teise komponendi küündimatuse tõttu. Lavastust tervikuna ebaõnnestus. Tänapäeva pilguga vaadates tundub täiesti ebaõiglasena, et see ääretult huvitav lavateos pikkadeks aastateks unustati. Tahame sellepärast loota, et juba lähemas tulevikus Prokofjevi ooper armastus kolme apelsini vastu kindla koha leiab Nõukogude ooperilavadel koha, mille ta täielikult on ära teeninud. Meie tänase saate lõpuks kuulame ookeani neljandat, see on viimast vaatust, mille esitavad üleliidulise raadio solistid, lauluansambel ooperikoor ja orkester, dirigent algati juhatusel. Oo-oo.