Möödunud suvel Pärnus Rüütli tänava ääres pingil jalgu puhates ja teispool väljakut asuvat pangahoonet silmitsedes meenusid aastat 1944 ja 45 milli selles hoones oli mu töökoht teater Endla. See oli ainuke aeg, mil teatri orkestris töötades tuli mängida ka süvamuusikat. Varsti pärast hooaja algust tõi Hannes kelder lavale põimiku Ebaverelill milles oli kasutatud Eduard Oja sümfoonilist Aleksei Tolstoi ulmejutustuse I liita aineil. See oli väikese koosseisuga orkestrile päris kõva pähkel. Ent dirigent Woldemar Dago juhatuse all olid head muusikud. Mina tollal küll heaks pidada ei söandanud, aga vilunud klarnatisti oma õpetaja Aleksei Ponomarjovi kõrval tulin kuidagi toine. Eduard Oja oli olnud Tartus Heino Elleri õpilane. Teda peeti modernistiks Ekspressionistiks, kes otsis muusikas uusi ideid. Ta püüdis luua isegi omaenese harmoonia süsteemi. Väga populaarne oli tema laulumäng, Rätsep, õhk, tema ooper, lunastatud vanne, auhinna ja pidi etenduma 1941. aastal Eesti NSV kirjanduse ja kunsti dekaadil Moskvas. Kuid Wehrmachti ajas selle plaani oma rünnakuga nurja. Eduard Oja elas ainult 45 aastat, oli aastaid tõsiselt haige ja pruukis ülemäära alkoholi, kui ta oli oma ajas silmapaistev muusik. Tema muusikat kuuleb praegu kahjuks väga vähe või keda tema põlvkonnast üldse nii palju mängitakse. Siinkohal pakun siiski Magazzitlite tantsu. Mainitud süüdist mängivad Lemmo järjendi viiulil ja Valdur Roots klaveril.