Kammerkoorile ellerhein ja tema dirigendile Tõnu Kaljuste on põhjust praegu kolm korda hüüda. Hurraa, sest te tulite Ungarist rahvusvaheliselt laulukonkursilt tagasi kolmekordselt pärjatutena. Kuidas oli see teie sinna sattumine üldse, millal saite teada, et teil on niisugune võimalus? Sinna sattusime tänu sellele, et Teaduste Akadeemia meeskoor ütles sellest kutsest ära kuna oli samal ajal laulupidu, meil. Arvo Ratassepp tegi ettepaneku, meie tundsime omalt poolt ka huvi muidugi selle festivali vastu, aga tema omalt poolt siis andis nagu kutse meelekevadel aprilli paiku oli siis päris kindel, et sõidame. Festival oli üheksas oma korralduselt kannataja nimetust Peela päratabki nimeline rahvusvaheline koorifestival. Neid korraldatakse üle aasta konkursi näol üle aasta siis festivalidele. See aasta olime siis konkursil. Muidu on eesti kooridest Peela partabki nimelisel festivalil käinud. Just nimelt festivalil on käinud meie koorijuhtide segakoor ja Teaduste Akadeemia naiskoor konkursist osa võtnud eesti koolidest antseedi juhatatud Üliõpilassega. Nii et teie olite siis neljas koorele või neljas koodis üldse, seal käis aga teine kursis konkurss, meie osalesime kammerkoori kategoorias, kus oli kohustuslikud lood Peela partoki seatud rahvalaulud. Neid oli kaks tükki. Kuna konkursist oli osavõtjaid kammerkoorikonkursist koos meiega kuus, siis jäeti ära, eelvõistluse oli kohe finaalid, need lauldi seal kaks kohustusliku laulu järjest ja pluss meie enda valikul tehtud programm kaheksa minuti ulatuses, nii et laval. Me olime ainult kuskil 11 minutit, ainult jälle pilt oli kohe selge, aga ülejäänud koorid olid meie kategoorias kaunikesti sümpaatsed. All oli üks noortekoor Filipiinidelt jõle jäänud kooritud kõik Ungari koorid. Seal Monte Verde nimeline koor Budapestist siis finantsiliste nimedega koor, kes esines väga avangardprogrammiga. Need olid nagu tugevamad nendest ja me kartsime sinna sõitu kõige rohkem loomulikult Ungari muusikapärastest, seda laulsime ungari keeles ja oleme ise siin kogenud palju esitusi, kui laulavad võõramaised, koorid eesti keeles, et oli võimalus sellel esitamisel on üpris suur, nii et tekstiga tegime üpris põhjalikult tööd ja ja suutsime seda huumorit ära hoida sellel publikul, kes meie pela partaki teoseid kuulas. Nüüd saime pela partabki teoste esitamisest. Küllaltki soliidse punkti kogus või palju seal üldse oli võimalik punkte saada. Punkt oli võimalik saada kammerkoorikonkursil 150 ja meie saime siis 45. Rahvalaulukonkursil osales 28, suri kaheksa esimest, said preemia samasuguse kuldmedali nagu meiegi ja siis punktide arvestuse järgi loeti ette meie saime seal maksimaalse seda punkti meistriks punkt allpool oli Lõuna-Karoliina kontsertkoor. Ja väga hea kooriliga Plovdivis konservatooriumi tütarlastekoor, mis võiks öelda, oli isegi tugevam kui see 75. aastal siinse ilma teinud Bulgaariast alaste kohale. Nii et see oli ja seda nad ei nimeta, konkursiks, sellepärast Nõukogude zürii liikmed eelmistel aastatel on teinud ettepaneku rahvalauludel mitte tollest ranged konkursid korraldada, sest rahvad omavahel rahvalaulud omavahel ei tohiks niisugusse pingesse sattuda nagu kunst muusika puhul. Aga seekord on meie zhüriiliikmed veidikese kahetsesid seda, et nad olid taolise ettepaneku teinud, aga midagi pole teha. Pressis avaldati kasepunktide järjestus. Nii et seal siis iga koor esitas oma moorast Oleneb, kuidas keegi meie esitasime küll ainult eesti rahval, Veljo Tormise seades ja peale Peela partner, ehkki teoste laulsime põhiliselt tormist välja arvatud laureaatide kontserdil seal Arsenal kriterite Victoriat ka rahvalaulude osas oli ka piiratud pikkus ja 10 minutit seal kohustuslikke laule ei olnud aga igaüks olist programmis, millega Savena 10 minuti jooksul ennast kõige paremini näidata. Nii lühikese programmiga on vist küllalt raske ennast nii serveerida, et kõik head küljed esile tuleksid. Kohe. Ja mida siis praeguses situatsioonis muidugi tahaks kiita, et on niisugune situatsioon ainult õige ongi, aga sinna sõidetud küllaltki tagasihoidlike soovidega ja olime nagu kõige halvemaks ja isegi ette valmistanud, et meie esindajatest seal on käinud varem Kuuno areng, Arvo Ratasepa, Veljo Tormis kui külalised, nende linte ma olen kuulnud tasemest oli mul üpris selge ettekujutus. See andis põhjusi üpris suureks Narveerimiseks. Minule Endale konkursi miljöö eriti sümpaatne ei tundu, ma küll saan aru, et need konkursid on väga tähtsad asjad ja need on meilegi oli see väga tähtis. Edu seal ja ma leian, et kontsertkoorid, kui neid üldse võrdlema hakata, peaksid just konkursil tegema veidikese suurema programmi, võib-olla isegi terve kontserdi ette laulma, kui mitte mitu programmi. Siis oleks nagu pilt suurem ja keskendumisvõime, oleks ta žüriil veidi täpsemalt. Siin jäi hindamine taolistele kriteeriumitele nagu esimene muusika, mida ehitati selle partituuri täitmine. Žürii lauale olid kõik partituurid, näid, Nad, kontrollisid intonatsiooniliselt kui ka intervjuud inflatsiooni poolest. Meilt küsiti pärast raua eelmise ettekannet, kas kooris on kõik absoluutse kuulmisega algasime, kui lõpetasime ühest samast noodist rahast meile endale sellega suureks üllatuseks. Seal kõik nii juhtus, aga ju siis mingi mingil erilisel kokkuvõtmismomendil sünnivadki teatud imed, mis võib-olla tavalisel kontserdiandmisel tekkiv üldiselt mingisugust erilist imet me koorilisel enda arvates teinud laulsime ikka nii, nagu me oleme laulnud, vastet see eksimiste ja interpretatsiooni õnnestumine oli seal veidiksemaksime varem kui tavaliselt sel ajal andis muidugi suuremaga õnnestumisele andis suure osa ka publik. Niisugust publikut pole varem oma silmaga näinud ega kuulnud, sest nad olid nagu väga temperamentsed, mitte temperamentsed, aga just väga temperamentsed. Kas publikut oli palju ja kus need kontserdid üldse toimusid? Kontserdid toimusid Peela partabki nimelises saalis. Selleks väga sümpaatne. Meie Estonia kontsentraadist veidikese väiksem ja Tartu riikliku ülikooli saalist veidikene suurem, niisugune mõnus kammersaal ja peale seleta meile väga sobis. Nii igasuguste värvide mõttelised meiega igatahes väga hästi kokku läks. Sobista meelega oma suuruselt. Me suutsime ta täis laulda ja ja seal kõige peenemaid nüansse esile tuua, nii et meelesoliivad presideaalne esinemispaik, mida võib-olla siin Eestis isegi ei ole meeldinud. Et eks igal pool me peame ennast nagu mugandama saalile mingisuguseid erilisi tähelepanekuid tegema enne kontserdile minekut, aga seal saalis nagu seda polnud tarviski, sest saaliga kohanemisaeg oli minimaalne. Me saime kuskilt viis minutit saalis proovile, publikut oli sees tahtmise ajal täis pilgeni täis jälle. Publikuks kõikide maailma koorifestivalidel juhid, direktorid pluss koorimuusikaspetsialistid Ungarist ja kogu Euroopast need et see oli võrdlemisi võimelisus vorm kohutavalt autoriteetne, küllaltki hea, sest ma niisugused nimed nagu Erik Eriksson ja Veski lämberg ja Jürgen Jürgens ütlevad koorimusega spetsialistidel üpris palju. Minu jaoks need nimed, vot ja on siiamaani üheks suurimaks autoriteediks, mis üldse koormuseks saar olla ja, ja nende silma alla oma kunsti pakkuda. Muidugi ei saa sa mitte iga aasta. Me oleme rääkinud kahest võidust, aga kuidas tuli kolmas? Ta oli üks võit, oli kõige suurem selle üle, et me võitsime, publikkusin Paat ja nagu igas faasis alates oma esimesest õhtusest kontserdist kuni viimase lauretele kontslaseni kulgesid meie kontserdid tõusvas joones, kusjuures Nad algasid üpris kõrgelt. Need heas kvaliteedisfääris olemine oli muidugi suur elamus koorile endale. Publica pani veel meile kargud alla, nii et me tundsime ennast kaunikesti pimedasse, nendel momentidel tervet sees. Aga minu Enda preemia sai teoks pärast folgifestivali, kus kuulutati välja samad kooride dirigendid ja nende hulgas sain ka mina preemia, nii et seal jälle pandi punktide arvestuses kirja täpselt järjekord. Et ma sinna etteotsa sattusin, see oli noh, lihtsalt see, et ma mõlemat festivali konkursiprogrammi kammerkooride kategoorias ja folgikategoorias lihtsalt nii edukalt sain delegeerida niisamamoodi, nagu folkloorifestivalil käia anti üks kümmekond võrdset autasu asemel oma pingele. Ja teil õnnestus olla seal pingerea eesotsas päris? Ma ei tea, kui kuivõrd tõsiselt selles hääletus tehti ja kuivõrd seal seal nii oli, aga no aga kui seal nii altarid tehti, publik ja žürii oli, ega siis vist ei ole põhjust ka kahtlustada selles, et noh, tõsiselt aja see seal kooride konkurss, meite dirigentide konkursi, nii et paratamatult ükski kooris hästi laulda, kui nad dirigente nõuavad, dirigente dirigeerinud, et seal seal on üksteisest sõltuv asi ja see on nagu loomulik jätk, nii et lihtsalt tähelepanu nendele dirigent, kes edukalt on oma koori sinna festivali toonud. Mitu kontserdi andmise võimalust teil üldse oli seal? Ma hakkaksin järjekorrast pihta. Jõudsime Debretseni kuuendal juulil. Seitsmenda päeval oli rongisõit läbi linna ja õhtul oli Serenaadide laulmine erinevates linnapaikades. Meie sattusime serenaadi lõhe Tšehhoslovakkia suure segakooriga. Laulsime seda muusikat meie mõistes kuskil Õismäe Mustamäe rajoonis. Majakarpide vahepeal, seal kõlas imeliselt, ilusasti läheks vaiks siingi proovida. See oli esimene juhtum, mida te laulsite seal Gennadi laadset muusikat, ega siit selle alasid ja vaikselt. Igaüks valib muusika, laula muusika, mis toimus kuskil kella 11 paiku, need inimesed või magan seal seal, tegid akna lahti ja kuulasid akende pealt. Nii et ikka täitsa serenaad serenaadi õhtuja sest keegi ei tulnud välja kuulama, et kõik olid mugavalt oma tubadesse, kuulsin ta publiku hulka, oli muidugi võib olla suurem kui kontserdi. Kontserdid olid festivali kõigil päevadel, seitsmendal oli serenaad, kaheksandal oli meil õhtune kontsert Peela pardoki nimelises Stahlis. See on siis sama saal, kus oli järgmine päev. Kammerkooridega hukkus. Esimesel õhtusel kontserdil laulsime Veljo Tormise Ingerimaa õhtud. Peale meie esimesel kontserdil Lõuna-Karoliina kontsertkoor, Houseni kammerkoor, fännigi Roode, raadio koor ja Bloutivi konservatooriumi naiskoor. Üheksandal oli kammerkooride konkurss, 10. sõitsime depretsenist välja kaba asulasse. Seal andsime kontserdi koos ühe võluva itaalia meeskooriga. Siis võitis meeskooride kategoorias esimese koha. Nii et juhtumisi sattusime mõlemad esimesed kohad kokku ja kaba linna elanikel oli hea meel meid tervitada. Kontsert õnnestus seal üpris hästi. Mida seal laulsite karmist tormist ja vanemat muusikat rohkem 11. leidis aset folkloorifestival, seal oli siis 28 koorinud. 12. õhtul oli laureaadid kontsert, mille me lõpetasime Rovoneedmisega viie lisapalaga, mis olid lisapalad. Laulsime Britteni konkooli dema kloriana tantsudest. Siis. Kahte veena partabki kohustusliku laulu, millega ise lootsime, et lõpetame festivali ära. Partoki nimel näpata keha sobiv, aga tuli veel lavale tulla. Laulsime Veljo Tormise käsikiri mängu ja Victoria Ave Mariat. Nii et praeguseni maa lugesin kokku, kui nüüd õigesti sai, siis kuus kontserti. Jah, iga päev seitsmendast kuni 12-ni Meid võeti lindile nii plaadifirma poolt kui ta Budapesti raadio poolt. Järgmine aasta pidi välja tulema plaat, kus pidi olema tal Raua needmine ja mõned Veljo Tormise laulud. Üks tehnil nime, mida me varem polnud kogenud, oli sööd. Päev peale konkursi saime näha oma esinemist videolindilt, seal võeti see väiksele videomakile. See oli kohaliku ülikooli videomakk, nii et ainult ühest televiisorist sai pärast näha, aga aga nad ütlesid, et kui neil õnnestub montaaž, siis nad võivad selle ära müüa ka Budapesti televisioonile need. Nii et enda jaoks oli väga õpetlik jälgida ennast järgmine päev kohe peale seda suurt võitu jälgida, seda inimeste olekut laval eriti just meeldisid meile ingelema õhtu mõningad lõigud, mida seal Ingeri maast nad võtsid peale ainult kolm esimest osa. See oli eriti kasulik koorile, sest seal on lauljate emotsionaalne külg kõige olulisem ja lauljatel vead tulevad. Kõige paremini saavad neile endale selgeks, kui nad ise seda kõrvalt näod. Kas oli mõnel teisel kooril ka midagi selletaolist, tähendab niisugusel põhimõttel tehtud lavastuslikult nagu Ingerimaa õhtud? Sellel konkursil ei olnud väga üldiselt liikumine koorimuusikas on viimastel aastatel nähtus ja palju heliloojad isegi kirjutatud partituuri sisse, seda liikumist ja välja tormiline, seda küll siis siis ei ole kirjutatud, aga meie enda arusaamine sellest muusikast on siis sellisel moel nagu, et kontserdisaalis välja paistab. Et sel konkursil ei olnud ühtegi selle printsiibina esinevat koori. Kuigi varematel konkursidel Debretsinis oli esinenud Filipiinide kammerkoor Vanem kammerkoor, mitte see, kes meie kategoorias oli. Nendel on oma suur eksperimentaalshow taevaste liikumiste värvide peal. Ungari koore on seal festivalidel ja konkurssidel ju alati mitmeid. Aga kas külalismaadest on siis igast poolt üks või, või ka mitu? Ma täpset reglement ei tea, kuidas nad kutsuvad. Ma tean seda, et näiteks sellel konkursil oli kaks koori Soomest Tšehhist oli ka kaks koori ja Jugoslaaviast oli kutsutud ka kaks, nii et ega neil ei ole kindlat arvu nähtavasti piiramaks seatud. Aga mida tahaks öelda, on see, et nende konkursite kõrge tase on garanteeritud sellega, et nende enda, Ungari kuurid on väga kõrge tasemega. Nad ise ütlevad, et nende kooride seas on see konkus kõige suurema autoriteediga, nende koorid on hästi palju võitnud välismaal igasuguseid auhindu, BBC konkursid ja Hollandi ja brüsseli festivali toretsevad ja kõik. No konkursid on ikka ungarlastel võidetud, on maailmas kõrge mainega Debretsinis, neil ei õnnestu kuidagi. Nüüd nad kutsuvad seda kõige kõrgemaks konkurendiks üldse, mis olla. Aga samas me sättisime ennast niisugusesse olukorda, kui oleks seesama konkurss kõikide samade osavõtjatega olnud Tallinnas siis paraku mingisuguse mingisuguse teise ilmingu jäi mingisuguse teise atmosfääri, annab paratamatud publike asjale. Nii et siin ma arvan, et oleks rohkem esile tõusnud. Just niisugune Eerika koor. Omad Raivo on siga ja vast ikka noh, see bulgaaria naiskoor meie publik. Ja mõnikord liialt harjume nagu liialt ära ja tema väärtus ei suuda hinnata. Aga seal oli loomulikult tegemist klasele uudsuse momendiga. Kuigi tormis on seal festivalil varem käinud ja oma rauaneelistegi plaadi peale ette kandnud ja oma loomingu printsiipidest rääkinud, aga elav ettekanne on ikka midagi muud, teistel maadel niisugust giganti nagu tormis võin julgelt öelda ei ole. Peale Debretseni sõitsime Budapesti, kus viimasel päeval oli meil kontsert. Kaunis pansionis hotellis on buda poole peal, mäe peal avanes võima võimas vaade doonolejal parlamendihoonele. Kaunis koht. Saal oli väike, oli oma. Muidugi, täis ja Budapesti oli jõudnud juba see väike teade sinna tulema ja kuna Budapesti koorid olid ise Debretsinis, siis Nad tegid maksimaalse selleks, et täis tuleks. Meid võtsid vastu seal Ungari Nõukogude sõprusühingu inimesed ja ka koorijuhid ja koorikooriühingu esimees lausus väga soojasõnu peale. Kõik tahtsid neid väga veel kord näha ja loodame, et ma nende inimestega tingimata kohtume. Võib loota, et järgmine kutse ehk ei lase ennast väga kaua oodata. Nojaa, see on niisugune asi, nagu ta on ja seda me kunagi ette ei tea, aga üldiselt on üpris vähe Euroopa riike, kes meid ei kutsunud enda juurde. Nii et kõik need festivalid üle maailma, kelle esindajad seal Neid kuulasid, avaldasid soovi neid oma festivalidel näha. Kas me sinna sõidame või ei sõida, aga, aga see teadmine, et meid seal oodatakse ja meie nendest festivalidest võiksime oma taseme poolest osa võtta, see, see andis teatud kinnituse tehtud tööle. Nüüd on kultuuriprogramm läbi. Kas teil tuleb nüüd lõpuks ka puhkus kätte? Sellel suvel? Puhkus hakkab kolmandal augustil ja kestab 14. augustini. Siis hakkame edasi tööle. Oma 10 lauljaga Hortus muusikuse koosseisus, kellega sõidame Helsingi muusikafestivalile. Helsingi Juhlavikud. Nii et siis reiside ja elamusterikas suvi. Ilusad elamused on saadud soovintsised, tuleksite veel toredamatega tagasi aeda? Midagi. Ei saa. Minna linna.