Tänane pajatus puudutab tragöödiat, mis leidis aset naistepäeval, kaheksandal märtsil 1988. Selle eellugu on lühidalt järgmine. Irkutskis kasvatas Ninell Sergejev Novitskina peret kuhu kuulus seitse muusik andelist poega. Joodikust isa oli nagu tuhanded teisedki temataolised pere hüljanud. Vanim vend Vassili hakkas kohalikus klubis trummi mängima, innustas ka teisi vendi ja mõne aastaga sai ta kokku unikaalse Dixilanud orkestri seitsmest vennast. Peagi kutsuti neid esinema festivalidele Riiga, Leningradi, Tbilisis ja mujale. Ühel festivalil kuulsin neid minagi. Noorim vend Serioosa mängis paniot, mis ulatus talle põlvini. Tahtnuks küsida pill, kuhu poisi viid. Irkutski filharmoonia tahtis poisse oma ansambliga võtta, kuid seda ei lubatud põhjendusel, et poisid pole lõpetanud muusikakooli. Ometi said nad ühe grupiga 1987. aastal sõita esinema Jaapanisse. Seal tekkis mõte atakki raja taha, kuid seda ei tehtud, kuna ei tahetud maha jätta. Ema. Koos emaga poleks neid aga kunagi välismaale lastud. Nii otsustati kaaperdada lennuk ja põgeneda võeti 11 piletit tuu 154-le Irkutskis Leningradi emale, õele ja tema kahele väikelapsele ning seitsmele vennale. Et sundida pilooti lendama. Londonisse ehitati kontrabassi sisse tõeline relvaladu ehmatamiseks ka kolmnurga jõulist pommi. Arvati, et relvi pole vaja kasutada, piisab hirmutamisest. Sellest ettevõtmisest on tehtud dokumentaalfilm, mida siin ümber jutustada läheks liiga pikale kui piloodile saadeti pardasaatjaga sedel korraldusega maanduda. Londonis võeti muidugi side Leningradi omooniga ja tehti pettemanööver. Vahepeal on vaja tankida lisakütust Soomes kotkalennuväljale. Keegi muidugi sinna lennata suvatsenud maanduti lähimal sõjaväelennuväljal Soome lahe ääres. Veeževus. Omoonil võttis sinna jõudmiseks aega üle tunni. Selle ajaga läks situatsioon lennuki pardale üha närvilisemaks. Kui vennad nägid lennuki aknast veoautot relvastatud omoonlastega, oli kõik selge. Viimastel oli muide korraldus järgmisel juhul hävitada lennuk kõigi pardalolijatega. Põrandaluugist tungiti lennukisse, algas huupi tulistamine. Üks pardasaatja kirjeldas seda irooniliselt. Geniaalsema operatsiooni on raske ette kujutada. Kui lennukis puhkes tuli, saadi avada kaks väljapääsu liugustega. Kuid paanikas reisijad hüppasid kõrgelt betoon sillutisele, kus omoonlased neid tervitasid automaadivalangut, jalahoopide ja muude jõuvõtetega. Omaani üksustel puudus raadioside ja tegutseti, kuidas pähe tuli. Bilanss oli kurb, umbes 35 vigastatud reisijat, kellest üks suri ja mitu jäi invaliidiks. Surma said kolm vanimat venda ja ema, kes oli palunud end maha lasta. Kaks noorimat, kui alaealised, jäid kohtuta ülejäänud ka õde Olga said vanglakaristuse. Praegu võime mõelda, poisid oleksid võinud veel mõne aasta kannatada, kuni hermeetiliselt suletud Nõukogude liit lagunes. Kuulake pisut seitsme venna muusikat, kahjuks segab dokfilmi tekst.