Tere õhtust, head raadio, kahe kuulajad, kellel juba on PÖFFil kõrini ja kas ei soovi enam sõnagi sellest kuulda, võib nüüd rahuliku südamega raadionuppu kinni keerata, aga nendel, kes on suured PÖFFi sõbrad, soovitada raadiot hoopis valjemaks panna, sest algab kinovärgiga mandariin, mis on täna pühendatud PÖFFi alafestivalidele ehk saate teises pooles, teeme kiirkohtingu, lasteaia noortefilmide festivali just filmijuhi, Micranstremi lühifilmide festivalist lippolges produtsenti Grethe nelise ning animafilmide festivalil Enemite Dreams kunstilise juhi Olga Pärnaga. Aga enne seda räägime filmist, mis PÖFFi varjus vaikselt kinoekraanidele hiilinud on ehk ulmedraamast saabumine inglisekeelse pealkirjaga Raival samuti internetiavarustes kõigile kättesaadavaks tehti Leonardo DiCaprio produtsendi käe, hipsteri, habeme ja mänbanni all valminud dokumentaalfilmist forte flaad. Saadet on juhtimas nagu ikka ja alati filmikriitikud Emilie Toomela. Tere väiks auter Tre, Andrei Liimets tõre ja mina Maarja hinda alla. Võib-olla kõige halvem film, mida ma sel aastal vaadanud olen, on iseseisvust päev vastuhakk Roland ennerichi, hiigelsuur madin, kus tulnukad, kes juba korra 99. aastal, et maale üritasid lõpu peale teha, tagasi tulevad ja siis uuesti vapratelt inimestelt kolki saavad. Sellest ühest käkist rohkem häirib mind tõenäoliselt see, et mulle tundub, et kuskil levi kinos ongi sellised hiigelsuured spektaaklide saanud võrdusmärgi ulmefilmi žanriga, mis on aga žanr, mis pakub tegelikult kõige rohkem võimalusi inimkonna oleviku tuleviku mõtestamiseks ja rääkimaks sellest, kes ja kus ja kuidas me oleme ja kuidas me edasi võiksime minna. Õnneks on kanada lavastaja Denis vilnöör, kelle senine renomee on küllalt laitmatu, arvestades, et ta on lavastanud mitu väga erinevates žanrites filmi alates sellisest et perelooja süüloo draamast nagu põlemine 2010. aastal, kuni siis kartellide hingeelu kaardistavasikaarjani eelmisel aastal välja. Kanadalane teeb siis peaproovi oma järgmiseks lavastajatööks, millest, milleks on kauaoodatud pleidranneri järg ja seda siis filmiga saabumine või Raival mis räägib sellest, kuidas mõningates punktides maakera peal ilmuvad ühel päeval igasuguse hoiatuseta hiigelsuured maavälised transpordivahendid, kosmoselaevad või kuidas iganes neid nimetada. Ja inimkonna kimbatust, mida nendega ette võtta, kutsutakse teiste seas lahendama üks lingvistilist õppejõud, kellel siis palutakse tõlkida või saada kontakti nende võõrastega, et saad aru, kust nad pärit on ja mida nad soovivad. Kahtlemata tegemist on aga kvaliteetse ulmefilmiga jah, et kui sa mainisid iseseisvuspäeva järge samuti ka minu jaoks, eks sellised negatiivsed häid filmielamusi käesolevast aastast, et hea meel on näha tulnukate saabumisest rääkivat filmi, mis ei kujuta suurt hävingut ja laastamistööd vaid mopiks. Hoopiski kasutab sellist vägivallatut lahene lahendust, et tegemist on rohkem intelligentse tasakaaluga ka filmiga, kus siis süsteemi jadamisi pealt mängitud lingvist püüab aru saada tulnukate keelest ja mulle meenusid kohe näiteks Robertson äkise kontakt Emmeid samalani märgid ja siis ka kaugemalt 50.-test üks teos nagu päev, mil maailm seisis paigal, mis samamoodi räägib kommunikatsioonist tulnukate inimestevahelisest mõistmisest ühise keele leidmisest. Kohati meenutab ka mingit videviku tsooni episoodi, siin just on sellised monotoonselt värvitoonid. Just kosmoselaeval toimuv on selline väga mõistatuslik ja kohati unenäoline ning samamoodi tuuakse sisse ka siis pildid peategelase tütrest ja lõpus siis jõutakse juba suuremate kaalukate ideede kahjuks muidugi sellest tiimist on väga raske rääkida ilma mingitesse suurematesse spoilerid tasse laskumata. Mina mõtlesin selle filmiga seoses surmafilmidele laiemalt, et see on minu meelest hästi positiivne, et nüüd on viimase aja jooksul tulnud sellest tõstžanritest nagu vampiirifilmid, zombifilmid ja tulnuka filmid. Mingid sellised head näited, et vampiirifilmides Tony laverslaste laiv ehk armastajate igavene elu, mis oli suhteliselt hiljutine nüüd sellel sügisel. Zombifilm The Kölvide Olde, kihvt kõigi annetega tüdruk. Ja nüüd siis tulnuka film Raivole ehk saabumine. Ja minu meelest, mis neid filme ühendab, on see, et nad on nagu mingis mõttes sellised žanrifilmid, aga see teema iseenesest ei domineeri selles filmis. See on nagu kuidagi mingi selline nagu väike vastuliikumine või selline vastuvool selles nagu žanri maailmas, mis on minu meelest täiesti tervitatav nähtus. Juba selle filmi treiler, panime seda filmi hästi ootama, sest minu meelest ta annab päris hästi edasi seda kuidas see film üles ehitatud on, et ta ei ole nagu absoluutselt märul, vaid vaid ta on sihuke kihvt ülesanne, et nii vaatajale kui nendele filmi tegelastele, mille nad peavad lahendama, antud hetkel, siis kuidas suhelda kellegagi, kellega sul puudub ühine märgisüsteem, ehk siis keel, kellega sul puuduvad ühised kontseptsioonid. Ja noh, kui Ma ütlen kohe ära, et see film mulle väga väga meeldis, nagu öeldud, ma, ma olen suur ulme austaja, olen väga kaua oodanud selliseid tõeliselt tõeliselt intellektuaalselt kaalukaid, ambitsioonikaid, ulmefilme, see on üks neist, kui üldse midagi ette heita, siis võib-olla mingil määral see film vahepeal on isegi natuke nagu liiga selline tehniline, ratsionaalne ja sealjuures ka stiililt võib-olla natuke nagu unelev, et et ta, et ta mulle tundus, võiks olla isegi veel põnevam mingil emotsionaalsel tasandil kaasavam, kui ta on. Aga noh, see on niisugune väike väike kriitika, mida lihtsalt tõsiselt ei tasu, et ma väga imetlesin seda, kuivõrd see film suudab siduda kokku sellise indiviidi küsimused surmast ja saatusest üldse elus olemisest. Ja sellised väga globaalsed teemad sellest, et, et kuidas me käituksime, kas me, kas me oleme liigina valmis ja kus me liigina oleme, et kohtuda mingisuguse võõra tsivilisatsiooniga ja kuidas me suhtlesime? Eneseomapärane konksud tulnukate saabudes üritatakse aru saada tulnukatest, aga siis tuleb välja, et isegi rahvused omavahel ei suuda õigupoolest ühte suhelda, tegelikult mul oli mingi isegi rohkem ta pigem meeldis mulle. Aga tants, stsenaarium, stsenaarselt natuke mugav ja noh, näiteks kui siin eimi Adamsi tegelane üritab tulnukate keelt tõlkida, noh esiteks me isegi ei pakuta mingit seletust, onju, et miks nad ei palu tulnukatel näiteks rääkida inglise keeles, sest nad suudavad maalida küll sümboleid, aga noh, vähemalt tundki mingi seletus, et miks nad ei võiks õhku näiteks tähti teha ja ütleme lõpupoole siis tuleb mängu juba tulnukate jutt väga kauges tulevikus, selle kohta ei pakuta mingit seletust ja noh, okei mõnele selline ütleme ebakindlus sobib võib-olla, et, et ei antagi kõiki selgitusi, aga just see, et kuidas tulnukate keelt mõistma hakatakse, et siinkohal Phildajaid mingit Advaid hüppeid ja, ja ühesõnaga, ma oleks tahtnud natuke paremini teada saada, kuidas jõutakse nende tulnukate sümbolitamis. Loo kohal seisukohalt on tegelikult väga oluliselt sügavama mõistmiseni. Aga samas mulle tundub, et selle filmi kontekstis nad ei olnud jälle nii olulised, et selles mõttes, et mis mulle väga meeldis, oli just see, et vaatajale jäeti nii palju nagu ruumi või sellist iseseisvust sinna vahele, et, et see ei olnud nii tihedalt kokku pakitud, et sa lihtsalt sa said omaenda potentsi, seal oli filmi vaadates kasutada, eks ole, jutustatud kõiki asju algusest lõpuni ette-taha ära. Kusjuures mina ei nõustu absoluutselt, ma ei, ma ei saa üldse aru, kuidas filmidest ja ütleb, et okei, siis nad hakkasid järsku aru saama ja meelde, et kuidas ja siis järsku ma ja siis ma peaksin juskui leppima sellega, et. Said aru, see on minu meelest üks selle filmi küsimusi, et kuidas see kommunikatsioon üldse seal toimis ja toimib, eks ole, et seal ei ole sellist nagu ütleme kommunikatsioonis on alati see nii-öelda sõnumi saatja, siis on vahel eks ole tõlgendused sõnumi vastuvõtja sõnum ise. Ja noh, siin erinevaid mudeleid, kuidas seda semiootiliselt ja kommunikatiivselt lahti seletada, aga minu meelest näiteks just kommunikatsioonide teoreetiliselt see on hästi põnev filmest siukse lingvistika seisukohast ja sellest, kuidas me üldse mingeid tähendusi enda peas mõtestame, kuidas on, kuidas mingit kontseptsiooni tekivad kontseptsioon, ajast kontseptsioon noh, siin mingid lihtsamad näited relvast, eks ole, ja nii edasi ja kuidas me neid lahendame siis kellelegi, kas keegi saab siis aru, kui tal seda kontseptsiooni üldse näiteks ei oleks seda kontseptsiooni võimalik tõlkida tema jaoks kuidagi? Jah, aga vaata, see osaku seimi Adamsi tegeleda seletab, et miks ta ikkagi küsib mingeid konkreetseid küsimusi tulnukatelt selleks, et teha suuremad küsimused, tulnukat tehakse arusaadavaks ja siis pärast seda kohe öeldakse, et okei, me saame aru, mis need sõnad, mis need sümbolid tähendavad, need kuidagi väga järsult pluss. Lisaks sellele kommunikatsiooniosale muidugi jah, siin nagu sa mainisid aega, et see teema tuleb ka veel juurde, mis sai selle filmi nagu see uba või nii, et jaa Need, pildid tema tütrest, mis kuidagi väga imelik praegust loomingut tahvlivad, samuti tõmbasid feimi tembotki, tegeleme tempo, tempo on kohati väga ebaühtlane. Tempo on jah nagu öeldud, natukene unelema, aga noh, minu meelest see on imeilus, kuidas ta tõesti selle isikliku sihukse üldise seal lõpus, kui veab, ma mulle väga meeldib, et see film on, julgeb olla selline väga akadeemiline, räägibki lingvistilisest relatiivsusest ja siin filmis mainitud sellest sapiiri vurphy hüpoteesist, mis väidabki, et inimese mõtlemist kujundab täielikult see, kuid millist keelt me räägime, meie mõisted ja arusaamad on peidus keeles, selle üle on väga palju vaieldud ja ma üritasin natuke lugeda teaduslikku tausta selle osas, et kus siis tänapäeval ollakse jätkuvalt täieliku kindlasti ei ole, et kas mingi, mis, mis nagu väljaspool keel meie arusaama arusaamises eksisteerib, aga see film on ikka väga-väga ambitsioonikas pakatiivne nende lõpulahenduste järelduste osas ja selles, kuidas ta seob kokku keeleindeksis arusaamad ja siis aja ajatunnetuse, et need ideed, mida ta julgeb, see, millega ta seal lõpus julgeb mängida, väga-väga vinged minu meelest. Aga noh, loomulikult nagu sellised head filmid ikka, siis ta küsimusi viskab õhku rohkem kui ta vastuseid annab, aga see ei ole halb. See oli minu meelest on see väga hea lõpusõna ja ma olen väga nõus kõigega, mis sa ütlesid, aga ma tahaks selle hea lõpusõna ikkagi ära lõpetada Randoomse kommentaariga, et see on nii tore, et sa mainisid akadeemilistest. Ainus asi, mis mind selle filmi juures, mis üldiselt ei ole minu jaoks suurepärane filmielamus ajas natukene muigama, oli see, et need sümbolid, mida tulnukad, Manased meenutasid mulle Eka 100 logot. Aga enne järgmise filmi juurde asumist kuulame veidi muusikat ja kahjuks on käesolev saadega muusika osas natukene nagu erisaade ja kahjuks siis seetõttu, et meie hulgast on lahkunud muusik, luuletaja ja kirjanik Loora Goen, kelle looming on olnud suureks inspiratsiooniks ning mõjutanud ka filmikunsti. Seega väikese austusavaldusena, kuulame tänases saates neurot Goeni muusikat, alustades looga tide labium, mis pärineb tema eelviimaselt plaadilt. Ja nüüd head kuulajad, jõuame ulmefilmi saabumise juurest hoopiski dokumentalini, mille nimeks on Pifoodia plaad. Selle peaosas ja Brutsingi toolis on Leonardo DiCaprio kes oli filmi valmimise ajal ühtlasi ka ÜRO rahusaadik keskkonnakaitsealal ja lavastajaks. Sellel filmil on fish Tiivens. Pifoodiat laad oli tänu National Geographicu-le kättesaadav internetis ka täitsa tasuta, et hetkel mulle tundub, et kraanid on kinni keeratud, kuigi paarist kajastame seda leidsin üldiselt seda filmi peaks küllalt lihtsalt niisama vaadata. Ja tegemist on filmiga, mis siis käsitleb küllalt teravalt keskkonnaprobleeme täpsemalt siis üritatakse seda lugu rääkida Leonardo DiCaprio isiklike mälestuste kaudu, mis on päris huvitav lähenemine ja Sid Fimmist liigub läbi terve staaride paraad eesotsas siis Barack Obama, paavsti John Kerry ja mitmete teiste poliitikute ning teadlastega. Ja selle filmi sisu oli küljelt tugev ilmselt nende jaoks, kes kliima soojenemisest jää sulamisest ja ja ookeanitaseme tõusust seni väga palju ei tea. Need, kes seda teemat juba rohkem tunnevad, siis nad ilmselt uut infot ei saa. Küll aga võib seda filmi lugeda tänuväärseks selle võrra, et täiesti üritavad head asja teha ja väga meeldiv on näha, kuidas üks Hollywoodi kaliibriga näitleja püüab anda oma panuse sellesse, et midagi maailma heaks ära teha. Ja mis mulle selle filmi juures kõige rohkem meeldis, oli tegelikult see, et plaat ei keskendu ainult kriitikale ja probleemide näitamisele, mida tihti väga paljud kliimadokid teevad, vaid ikkagi toodi välja ka päris konkreetseid lahendusi, mida meie oma igapäevaelus saame teistmoodi teha. Nagu ma enne juba teistele saatejuhtidele mainisin, siis oli mul rõõm vaadata neljapäeva hommikul filmi saabumine, mis räägib inimkonna suurtest probleemidest päeva õhtul siis filmi before the flaad, mis räägib inimkonna suurtest probleemidest ja sinna vahele ja otsustasid ameeriklased valida Donald Trumpi. Selles, just sellesse poliitilise tasandi tähenduses on minu meelest see before the flat kõige krameta näitab suuresti sellist poliitilist otsustamatus, et astuda vastu nendele meid globaalselt puudutavatele probleemidele, mille tõsiduses on nagu film ka välja toob 97 protsenti teadlastest absoluutsel üksmeelel. Ja ometi on meil hulk neid, kes väidab, et see kõik on siis kas hiinlaste, juutide statistikutega, kelle iganes konspiratsioon. See film on, selles mõttes põnev, et DiCaprio ju tegi, viimati pälvis Oscari sellise filmi nagu terve edenenud mees, kes jäi ellu eest. Ja ma ei tea, kas ta ta on muidugi olnud tegev nii-öelda keskkonnakaitseväes ka enne seda vähemalt sellise hääletorule, aga, aga just selle filmi valmimise jooksul nii tema kui lavastaja Alexandra aina riidu rääkisid päris palju meedias, sellest, et kuidas nad nägid ise seda, kuidas Kanada metsikus looduses, kus pidi olema siis lund kõvasti, seda absoluutselt ei olnud seal siis kliima soojenemise tõttu nad pidid koguma, filmimise ümber kolima. Jääd täpsustan siin ka seda, et kui tavaliselt kliima soojenemisest räägitakse selles võtmes, et Eesti ilm lähebki soojemaks, siis tegelikult Euroopat peaks just mõjutama sedapidi, et meil läheb külmemaks ja sel aastal, kus detsember kätte novembri alguses ilmselt keskmisele eestlasele tundub see küllaltki lihtsasti arusaadav. Noh, eks loomulikult ühe aasta põhjal on pikale ulatuvaid järeldusi väga raske teha, aga aga testis film küllalt veenvalt erinevaid probleeme ja näitas nii teadlaste abil kui ka selle abil, et käidi koha peal vaatamas, kuidas asjad siis päriselt on? Ma olen kohatesti pelglik selliste propagandafilmide suhtes, et alati on mingi kindel kontingent inimesi, kes ei ole sügavamalt teema peale mõelnud ja siis järsku nad tunnevad ennast juba valgustatud. Ta on ajas muutuvad üleolevaks, üritavad teisi harida ja ma mäletan, et näiteks 10 aasta taguse lingiga kuidagi oli nii et, et noh, need nagu taimetoitlased on vist aru saanud, on jäetud kõik enam-vähem teavad, kuidas loomi lihatööstuses koheldakse võitjaks ajaga. Kunagi oli küll hästi palju seda joru, et, et noh, et kes ei tea, siis kuidas neid loomi koheldakse, tuhata öös ling siia, siis saad teada, aga noh, nägilane ja sorry, et minna sellise šokeerimisega väga ära ei osta. Aga flady osas ma olen küll tänulik, et ta juhib tähelepanu probleemile, mida me aktiivselt ei taju enda ümber, mis on selline aeglane ja passiivselt süvenev ja silm teeb seda just, aga kainelt kaalukalt ning nagu mainitud, siis Leonardo DiCaprio noh, võib tekkida mingi eelarvamuse tahet, tuntud näitleja siin üritab ennast heast küljest näidata või siis kuidagi püüab hästi targana paista, aga mulle meeldib, et on siin hästi vaatleja rollis ka ise õpib hästi palju nende asjade kohta, et, et justkui ütleb filmis ka, et, et ma ei ole teadlane ja siis me saamegi nagu tema temaga koos targemaks nende probleemide osas ning nagu ei meele mainis, meeldis ka see, et film pakub välja erinevaid lahendusi, kuidas inimesed saaksid. Mida inimesed saaksid arvesse võtta, et noh, vahepeal tekib tunne, et noh, et ma sain mulda selleks ajaks, kui maailm ikka elamiskõlbmatuks muutub, aga tegelikult see on asi, millega me ühiselt läksime koos tegelema inimestena ja siin kõik selles osas ei teki väga palju sellist kollektiivset mõtlemist. No minu jaoks kahjuks eelarvamus, keda sa Ralph kirjeldasid, ümber lükatud ei saanud, et noh, mulle tundub põhimõtteliselt. Võimatu selle filmi kohta selles mõttes midagi halba öelda, et loomulikult on tore, kui selliseid olulisi küsimusi laiemale publikule söödavaks tehtavalt tõstatatakse filmimaailmas. Aga lühidalt ma võtaks selle filmi kokku niimoodi, et oli mingi imelik segu laest Viitina John Oliver Est maikal muurist terentsema liiki filmidest, kusjuures DiCaprio millegipärast arvab, et on Morgan Freeman, et kummaliselt minu puhul, kelle jaoks keskkonnas säästmisega seonduvad teemad on enamasti olulised ja huvi pakuvad siis just minusse film, vastupidi, tekitas sellist mingit refleksi mingeid sellest nagu vastupanu selle suhtes, et mul oli väga raske seda filmi vaadata. Ma pidin kusjuures kaks korda alustama, teisel korral suutsin lõpuni vaadata. Kusjuures kriitikud on päris palju seda filmi kritiseerinud just seetõttu, et seda on, et, et see on võib-olla veidi isikupäratu ja me ei tunne nii tugevalt siin lavastajakätt. Ma ei tea, ma pean ütlema, et üldiselt sellise kunstidokumentaali või siis hoopiski mängufilmi puhul ma leiaksin seda samuti väga tugevaks miinuseks. Aga sel korral mulle isegi täitsa meeldisid, film mõjus kuidagi sellise nagu vahetu ja lihtsana, kohati isegi nagu äkki isegi segaselt selles mõttes, et need erinevaid klipid vaheldusid küllalt kiiresti ja seal oli tõesti nii palju tuntuid, inimesi, kes rääkisid sellest probleemist. Et siis kui sinna Alex sellist väga palju kunstilist lähenemist või, või oma lavastajanägemus sisse toodud, siis ilmselt siis ta oleks nagu liiga paljuks juba läinud. Aga siit jah, filmist Ma arvan, et see näide, mis mulle kõige rohkem kõlama jäi, oli see, et mis me ise lõpuks ikkagi teha saame. Et vähendada keskkonnasaastet. Et noh, selle filmi järgi siis kõige suurem probleem on süsinikuga ja et meil on lihtsalt liiga palju süsihappegaasi. Ja kihvt näide oli siis see, et seal oli toodud välja, et kui ühe veiseliha burgeri tootmiseks kulub palju CO kahte kui saax toyota priiusega 68 kilomeetrit. Et see pani mind mõtlema, et võin küll jätta kord nädalas selle burgeri söömata, kuigi see mulle väga meeldib. Aga testi, et just veiseliha söömine, et kui tohutult palju ikkagi see toodab meie keskkonnale kahjulikkust. Et see on lihtsalt uskumatu ja seda võib tuhandeid kordi öelda, see tundub ikka uskumatu ja tundub veel uskumatum, et mina saaksin sinna midagi teha selle filmi väitel vähemalt juba lihtsalt veiseliha vähem söömine nad üldse ei propageeri, kusjuures seal veganlust vaid vähem söömine ja näiteks kapis kanali helistamine peaks tegema väga suure vahe, öeldakse isegi, et 80 protsenti vähem süsihappegaasi läheb siis selle selle võrra meie keskkonda ja noh, teine asi muidugi siis palmiõli vält esimene mida ilmselt on väga, väga raske teha, sest seda leidub lihtsalt nii paljudes toidukaupades kui ka kosmeetikatoodetes, aga sellegipoolest, et kui on vähegi võimalik seda vältida, siis palmiõli ja loomaliha on need kaks asja, mida see film väidab, et, et saavad teha suure vahe, kui inimesed üksikisiku tasandil pööravad sellele pööravad sellele tähelepanu. Ja see lage, selline nina alla hõõrumine, vaid lihtsalt kasulikud näpunäited ja isegi DiCaprio ise ütleb, et tema selline jalajälg on kindlasti suurem, ütleme keskmisel inimesel, nii et Eestit sellise ebameeldiva ninal hõõrumisena, nii et see on film, millega saab väga ilusasti dialoogi astuda. Teisel muusikapausil kuulame Urmet Goeni lugu ERRi pani nõus, mis kuulub ilmselt tema enim filmides kasutatud lugude hulka. Viimati ehk siis käesoleval aastal on see meie kinodes kõlanud vähemalt kahe filmi taustal, milleks on voor, tooks ehk sõjakoerad ja infiltrater ehk sisse imbuda? Nagu saate alguses lubatud, algab nüüd kinovärgiga mandariini Reisile sinuga rubriik ehk meil on külas PÖFFi kolme alafestivali esindajad, kes tutvustavad enda festivali ja selle programmi ning selgitavad, miks sina hea raadiokuulaja peaksid just nende festivali külastama. Alustame võistleja number üks, milleks on lasteaia noortefilmide festival Just film, mida esindab selle juht, mikronstram. Tere, minu nimi on Mik, mina korraldan siis lisaks põhifestivalile ka defis sellist salafestivali nagu lasteaia noortefilmide festivali just film mis tänavu saab juba kuueteistkümneaastaseks. Ja kui ma peaksin kuidagi kokkuvõtvalt just filmi kokku võtma, siis see ongi lastele ja noortele suunatud filmifestival Me toome aasta jooksul ekraanile ligi viis 20 täispikka filmi mis siis on just mõeldud nooremale kinopublikule ja omakorda siis. Festival jaguneb väga mitmeks programmiks, tänavu koguni viieks, mis on ka ühtlasi just filmiajaloo üks rekordeid. See PÖFF on 20 loomulikult loob teatud ootused ja, ja tegelikult kui ma järgi mõtlen, siis iga festival loob ootuse, sest et sa teed seda aastaaega ja loomulikult sa tahad, et ju kõik oleks väga-väga hea. No mille puhul siis just tänavu erineb, ongi see, et meil on uusi programme tulnud. Et kui meil on traditsiooniliselt programmid, noortefilmide programm, mis siis on noortele mõeldud 14 plus, filmid, lastefilmide programmis on siis perefilmid, muinasjutud, rõõmsad lood tänavakultuurist, dokumentaalfilmide programm, kus on siis peaasjalikult muusikat, ekstreemsporti kogu seda külge siis uute programmi täna tänavu on näiteks programm rändab maailm, mis räägib hälli kriisist, pagulastest, oma kodu, oma koha koha otsimisest, ehk siis kõigest sellest, mis praegu ühiskonnas on ja maailmas tegelikult tervikuna on väga terav ja on nüüd jõudnud ka meile, need on rasked lood aga mitte mitte väga depressiivsed ja kui, kui mõelda, siis mille puhul nad siis võiksid erineda kuidagi just filmi programmis, siis ongi noh, see ongi see, et need probleemid, need rasked probleemid läbi noorte laste enda silmade, sest rändekriisi nii-öelda varju jäävad just need lood ja nüüd me toome need ekraanile siis tänavu. Teine uus programm on teadusfilmide programm, see on siis neljas silmis koosnev programm, kus siis näitame läbi filmikunsti füüsikalisi nähtusi matemaatilisi bioloogilisi ehk loodusteadusi propageerime. Et kui festivali ikkagi peaasjalikult räägib sotsiaalsetest teemadest pehmetest teemadest, siis me üritame promoda loodusteadusi läbi filmikunsti, et tegelikult On see maailmas üks väga suur ja väga vahva omaette firmi aru tööstus, mida arendatakse, et vaatame, kas meil õnnestub siis lapsed ja noored panna füüsikast ja elektrist rääkivaid filme vaatama, ehk õnnestub. Ja üks programm on meil veel, see on siis laste õiguste programm varasemalt kandiste eriprogrammi nime, aga kuna ta on juba kuues aasta, siis on naljakas nimetada seda eriprogrammiks. Tegu on juba traditsiooniga, seal on 10 filmi, mis siis raiuvad laste ja noorte õigustest ja näiteks õigus lapsepõlvele, õigus kodule, õigus haridusele. Et ka tänapäeval Euroopas meil siin eksisteerivad täiesti sellised probleemid nagu vaesus koolivägivald, perevägivald, alkoholism, narkootikumid, et see programm, kus me saame rasketest teemadest noortega rääkida nii-öelda filmikunsti vahendusel, et see on selline hea käimapanev või tõuka nagu jõud, et kogu selle suurem eesmärk ongi, et läbifilmiga midagi õpetada, midagi nagu päriselt nagu ära lahendada, eks ju. Et olete öelnud, kui kas või üks üks noor saab kinos mõnele raskele küsimusele vastad, vastad vastuse sisuse hästi. Naljaga pooleks öeldes, et on sihuke kolli aasta väga palju kolli filme heas mõttes. Näiteks mul tuleb kohe meelde film Abule ele. Missis räägib ühest vahvast koletisest, kes hoiab lapsepõlve mälestusi ja joob magusat limonaadi ja elab keldris. Ja kuidas siis täiskasvanud inimesed hakkavad taga ajama. Aga lapsed Sistra kaitsevad? See on väga südamlik, väga-väga ilus kogu peremuinasjutt. Kui ma vaatan kohe ka lasteprogrammis, siis on näiteks kulli mulli. See on siis film, väiksed draakonid, kes seiklevad ja peavad teised Racoritest. Hoolt kandma. Ja kui ma veel vaatan, siis film Nad kutsuvad meid koletiseks, koletisteks on nüüd natuke tõsisem, see on nüüd laste õiguste programmis olev dokumentaalfilm sellest, kuidas noored poisid teevad pättust ja siis satuvad kinnipidamisasutusse ja mõnda võib ähvardada isegi eluaegne kinnipidamine. Et see on selline hea, hea hoiatus ilm, et kus maal lõpeb nagu nali ja kus maal hakkama nagu tegelikkus, et teinekord poisid teevad nalja aga lähevad üle piiri ja, ja et asi veel segasem oleks, siis üks koletise nimeline film on veel. Kui koletis kutsub, mis öeldakse, et on selle aasta kindlasti üks suuremaid ja uhkemaid muinasjutt, et ja on talle isegi ennustatud juba ka järgmiseks aastaks Oscareid, eks näis, kas see on nii ka tõeliselt suur, tõeliselt uhke film, mis siis minu meelest sinna nagu kategooriasse läheb. Teiseks astub võistlustulle rahvusvaheline lühifilmide festival slipp pulkadest, mida on esindamas produtsent Grethe Nellis. Minu nimi on Grete Nellis ja mina tutvustan rahvusvaheliste lühifilmide festivalil pool kärss ja meie festival on siis kohe PÖFFi alguses, 12.-st novembrist kuni seitsme ametlikult 16. novembrini, aga tegelikult toimuvad seansid täiesti PÖFFi ametliku lõpuni. Ja meie näitame siis lühifilme igasugusest erinevatest žanritest, nii dokumentaalidest kuni mängufilmideni ja eri programmides. Ka lühifantaasia ja õudusfilmideni ja lühifilmi formaat on meie jaoks hästi huvitav formaat, kuna see erineb väga palju suurest täispikast filmist sest lugu peab ära jutustama keskeltläbi viie kuni 10 minuti jooksul või 15 minuti jooksul. Ja on lausa ka meie programmis tänavu filme, mis on kõigest ühe minuti pikkused, et see loo jutustamise viis on juba väga erinev ja meile meeldibki lühifilmidest mõelda kui unenägudest ja oleme seda ka üritanud sellel teemal kuidagi edasi mõelda ja mõtiskleda, et kui palju me kasutame fantaasiat ja kui palju lühifilm just on sunnitud, aga tal on ka vabadusse väga palju fantaasiaga mängida. Lühifilmi puhul on hästi oluline see, kuigi ta on keskeltläbi selline 15 minuti pikkune film siis festivalil näitame neid sellises täispika filmi formaadis, et keskeltläbi poolteist tundi. Ja seansina näebki välja nagu täiesti tavaline kinoseanss, aga selle seansi jooksul näebs viite kuni seitset lühifilmi. Ja hästi oluline siinjuures on, on see, kui suure töö ära on teinud festivali programmi koostajad, sest festivalil esitletakse lühifilmid ikkagi eraldi kunstiteostena. Ja omavahel need filmid mõistagi ei suhtle, aga programmeri töö ongi siis programmidesse, võistlusprogrammidesse, eriprogrammidesse, nendesse seanssidesse siis koostada selline filmide kogum, mis omavahel kuidagi temaatiliselt suhtleks. Aga nõnda, et iga individuaalne film eriti võistlusprogrammis oleks ikkagi eraldi justkui välja toodud ja loogiline ja töötav. Meie juures on eriti äge see, et oleme tulnud väga tuntavalt Telliskivi loomelinnakusse Tallinnas ja Meie avamine ja näiteks väga eriline sündmus, öökino on mõlemad erinevate tubade klubis ja siis ehitame Telliskivi musta saali üles botakina ja sellist formaati oleme varem kasutanud, aga teinud seda balti meedia filmikoolis. Siis aga see aasta teeme seda just telliskivis ja tuleb kindlasti väga eriline, sest sellist selles ruumis ei ole sellist lahendust kunagi olnud ja meil kaks kunstnikku teevad sinna täiesti oma, siis nägemuse järgi täiesti uue kujunduse ja lahenduse. Et see läheb lahti esmaspäeval, 14.-st ja filmid jooksevad seal seitsmeteistkümnenda novembrini. Ma arvan, korraldajana on kõige ägedam või, või põnevam osa ongi see, et et kuigi teatud mõttes piiravad meid mõned faktorid, nii nagu ikka, eks eelarve ei ole ju selline kosmosesse ulatuv asi kunagi. Aga just see uute võimaluste otsimine, nii nagu see papp saalsel telliskivis ja, ja erinevate olemasolevate ruumide kasutamine, mis just meie sellise Kuidagi siis tunnetusega kokku sobiks. Me tunnetame ennast küll hästi sellise atmosfäärifestivalile, et meil on mõnes mõttes vabadus olla väljaspool suuri kinosid ja me saame luua selliseid keskkondi, mis oleks sellele filmi vaatamisele toeks ja samal ajal oleks ka nagu kogemus omaette. Et kui sa tuled, istud seal kott-toolis, sul on hea ja soe olla. Võib-olla on meie, meie mõni sõber ja partner, pakkunud sulle natukene midagi magusat filmi kõrvale suhu pista või, või natuke kohvi juua, et siis see on meie jaoks küll väga eriline ja oluline, et me loodame, et inimestel tekib Meie sentse vaadates selline hästi eriline tunne. Ma ühelt poolt soovitaks kindlasti meie öökino, mis toimub pühapäeval, 13. novembril õhtul kell 10 erinevate tubade klubis. Ja see on sihuke hästi eriline programm, sellepärast et et tal on kuskil neli, viis tundi materjali, eks ta jookseb ikkagi hommikuni välja ja see tunnetus ja atmosfäär on sellel üritusel olnud alati hästi tore. Aga loomulikult tasuks vaadata ka võistlusprogramme, sest et võistlusprogrammid on ikkagi väga hoolikalt kokku pandud ja seal on film, mis on võitnud Oscareid, mis on võitnud Euroopa filmiauhindu, kõik need suured auhinnad, mis kehtivad ka täispikkadel, filmidel on nende juures on olemas kui lühifilmide kategooria ja mitte ainult loomulikult võitnud filmid, vaid ka selliseid, millel on ka meie festivalil maailma esilinastused. Mis tähendabki seda, et seda filmi ei ole näinud peale filmitegijate enda, mitte keegi teine. Et see kvaliteet on täiesti maailmataseme taseme taseme kvaliteet, et kindlasti tasuks vaatama tulla ja ühe asjana vist ütleks veel juurde see, et kindlasti ei tasugi meie festivalil väga otsida, sest et need põhiseansid on meil kõik tasuta. Et nii toppab kinos kui, kui BFM-i majas, kui, kui, siis erinevate tubade klubis toimuvad seansid ainukesena on siis pärast meie festivali ametlikke kuupäevadele, kui toimuvad seansid kinos Sõprus ja seal on siis pilet Ja kolmandaks võistlejaks on animafilmide festivale nimetatud Dreams, mille nimel kõnelemas festivali kommunikatsioonijuht Heinrich Sepp ja kunstiline juht Olga Pärn. Tere, mina olen Heinrich Sepp, Ma olen ärimetit Viimsi kommunikatsiooni- ja turundusjuht. Animeetri Dreams on Baltimaade suurim rahvusvaheline animatsioonfilmide festival, mis toimub Tallinnas 16.-st 20. novembrini. Mina olen Olga Pärn, olen Dreams, kunstiline juht, me kutsume absoluutselt kõike, meie, meil on erinevad programmid, meil on väga toredad probleem, et lastele mõeldud nagu perede perede peredele program programmid ja on olemas. Harrastajatele, kes armastab klassikalist animatsiooni, et meil on see aasta uus formaat, animapärlid näiteks, et prantsuse skisi klassikat. Meil on professionaalidele nagu huvitavat programmid ja ja lai publikule ka me väga ootame. Sellel aastal on esimest korda meil kavas klassikapärlid nii-öelda. Meil tuleb linastusele metsik planeet, ehk siis laplanetsas Roland ooperi ja Renee lu film. See on üks suuremaid formaat, et ja, ja mis on väga oluline on see võistlusprogramm mis on siis maailmas ainulaadne võistlusprogramm, kuhu saavad, et ainult filmid, kus ei ole dialoogi ega taustateksti. Ehk siis see on selline pildilise väljendus väljendusviiside nii-öelda seal Bration või siis siis tähistamine tähistamine. No meil on niisugune programm, mis, mille nimi on meediana Estonia, seda ehk Uus Eesti anima näiteks, et see on 100 minutit pikk ja seal on. Me näitame kõige, kõige uuemat eesti film, et minu meelest müks tugevamaid programmidest ja väga huvitav selles mõttes, et see võiks, võiks tulla tulla vaatamas ja esimene kord koos, tõsi ka, et Mustamäe kinol me kannatame, igasugused erinevad programmid, palun vaadake, kes elab seal kaugel, tulge, tulge, tulge vaatamas ja isegi Pirkus, sest et need programmid, mis me seal panime seal mustamäel, need on kõik vaatamisväärt, ka tudengi animanäiteks on väga huvitav programm. Et paremini, mis oli tehtud animaosakonnas kunstiakadeemias 10 aasta jooksul. Ka meil on ja väga palju huvitavat programmid on Artises, mis meie korda tegelikult ei saanud kord kordama, et mustamäel. Aga tulge siis seda uurida. Meie kavas, viidiveer animapunkt ee me tegime see aasta uus veebilehekülg. Mis stiili veebilehekülge meil, me tegime koostöös. Einasto, me väga oleme uhked, et selle stiili peale tulge, tulge vedesse, vaadake, kuidas see välja näeb. Ja vaadake meie programmi, et ma võin, võin pool tundi tund aega räägime, et nende nende programmidest, aga jah, et ma arvan. Ja meil on näiteks, et sinilinnused. 17, november kell 10. Näit. Kutsu Juku, on sünnipäev 85 aastat ja Me tähistame, tähistame tema sünnipäeva, kutsusime külla tšehhi tsehhi. Kas neid on adva Taiseni üldse erinevaid, lihtsalt tšehhi animafilmid, tšehhi animafilmid, mis oli tehtud umbes saamas perioodil, see, mis oli tehtud ilma hellita, mis on huvitav, et see on just sellised stiilis nii-öelda nagu esimese Miki maos või Kleisheri stuudios tehtud? No see on sama stiil ja see on hästi näha, kuidas tol hetkel animatsiooni tehti igal pool sellest ma lihtsalt, et kuidas see tehnilised võimalused, et mingi, mille poolt, et kõik lükkasid seda maailma. Ja meil on laev, läheb niisik Se Nurmas latikas, kes mängib klaverit ja Tanel Ruben nuttes trastrummargismani trumme ja, ja me väga ootame seda sündmust näiteks, et tulge, nautige meiega seda. Tundke rõõmu sellest. Et ma arvan, et nagu Olga rääkiski, et siis see, mis võib-olla eristab tänavust programmi või mis teeb, panime eriliseks ongi üks on prantsuse fookus, mis on siis tervel suurel platsil ja teine on, on see ajalooline fookus, mis meil on nagu tulnud sisse ja mis on hästi põnev, et meil on ka külla tulemas Italia maailmakuulus Itaalia animatsiooni ajal olmesõnal Bertupendatsi, kes on kokku pannud sellise seansi nagu plaans ja seal on hästi palju huvitavaid ajaloolisi animatsioone. Ja muidugi jah, siis kutsu luku 85. Ja veel üks asi veel üks asi, mis meil õnnestus, tegelikult. Meil õnnestus praktilised iga iga pikafilmile saada. Külalist, kes presenteerib seda silmi selles mõttes, et see on ka ma arvan, et väga-väga oluline aspekt see tähendab, et kui meil on Meil me ei saanud tulla, aga tema asemel tulevad kaks Bradiossaret, kes, kes BFM-is samal päeval kell 11 teevad pika presentatsiooni näitavad dokfilmi, näitavad stoori, pordid räägivad, kuidas see film oli tehtud ja loomulikult need presenteerivad saame seda Eestis linastuselt sõpruses kell seitse samal päeval, sest ma räägin 19 novembrit näiteks ja meil muud muud. Meile usaldatud saate minuteid on selleks korraks täis tiksunud. Loodetavasti saite nõu, mida reedel alanud ja veel tervelt kaks nädalat Waltaval PÖFFi filmipõllul vaatama minna võite nüüd oma pereliikmed, sõbrad, et kõik, kes saate alguses teise tuppa varju, läksid uuesti raadiote juurde kutsuda ning hoiatada, et ka järgmisel pühapäeval räägime kinovärgiga mandariini veel PÖFF-ist. Seniks aga soovime teile põnevat omal käel avastamist ja loodame, et leiate sellest suurest kavastust endale meeldivat pärlid üles. Ja meie tänast saadet jääb lõpetama Leonard Goeni lugu Pifornil.