Pro, et contra. Pro ja contra. Jälle on käes september ja tuhanded pahaaimamatut lapsed kooli läinud. Ei saa ist ütelda, et vabatahtlikult eks vanemat, kes pole suvi otsa saanud, oma asju ajada, sokutavad lapsed kodust ära ja lapsed heidetakse kooli orjusse, mis paneb neile pitseri terveks eluks. Kutsuks sinna üles ranitsa demonstratiivselt aknast välja viskama ja orjuse ikett endalt heitma. Ja pärast eks kooli staadionil esimesed orjuseike heitmise maailmameistrivõistlused, eestlastel tulebki heitmine päris hästi välja. Olgu tegu meeleheitega, kettaheitega, judo või sumoheitega. Jah, kahjuks pole kuigi tõenäoline, et ükski õpilane praegu kuulama juhtub. Ja kui juhtubki, reageerib ilmselt küllalt uimaselt. Viis pikka koolipäeva meelekindluse peenikeseks odadeksakkinud. Midagi kompaktset seal ei ole, seega pöördun vanemate poole, ärge pange lapsi kooli, sa paned tõesti pitseri kogu eluks koolitarkust ega võib ju väga lihtsast Yorki lennata. Tegelikult need nii-öelda teadmised, mida koolis õpetatakse, ka salakavalat koodi. Näiteks saad suureks, lähed töövestlusele ja küsitakse su käest. Kui palju on kaks korda kaks ja nagu õpetatud peni haugatuse rõõmsalt neli. Ja oledki neli või kolm tilka verd kuradile andnud pannaksegi tööle ja rabad nagu Buratino lollidemaal pensionini välja või surmani, oleneb kumb ennem jõuab. Või teine näide tuleb sulle, välismaalane ligi lipsu käest, do you speak, inglissa ei vasta selle peale kolmnurk või põhjapõder või 32 või naatrium süsinikdioksiid vaid ütle, et nii nagu sa oled alati öelnud ja nagu on öelnud miljardit enne sind. Sestap välismaalasele jess. Ja mõni hetk hiljem oledki lennukisse ja lendate ära välismaale. Aga veel on lootust. Paljud lapsed pole jõudnud veel nii-öelda 12.-le redelile ja veel enam mõnetan alla 10 päeva koolis käinud. Vahest oleks esmaspäeval tagumine aeg minna streikima, piketeerima, yriteerima, Parikeerima blokeerima ükskõik mida, peaasi, et lapsed kooli ei jõuaks.