Stuudios on Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaat Jüri Kruus, tere tulemast. Tere. Pälvisite selle suure preemia kirgliku panuse eest Eesti vokaalkunsti jäädvustamisse. Kirglik panus eeldab suurt armastust. Kust see suur armastus alguse sai? Võib-olla alguses on just nimelt ainult üks sõna muusika mis heliseb mul sees, heliseb mul ümber. Mida ma kohtan, iga hetk. Tegelikult muusika heliseb ka vaikuses, kui ma lähen loodusse, ma mõtlen, et kuidas maailm on saanud niivõrd fantastilise nähtuse kui muusika. Kui palju ta suudab anda inimestele. Ta suudab inimestel kasvatada loomingut, arendada mõtlemas viisi, on abiks isegi nende kõige raskematel hetkedel innustab mis võib tähtsam inimese elus olla? Ma arvan, võib-olla see on ka üks, mis nii minus kui miljonites inimestes kogu maailma sunnib just nimelt seda žanrit, seda muusikaliiki, seda heli eriti armastama. Vokaalkunstiga olite ju siin aastakümneid Estonia Teatris silmitsi. Kuidas see siis niimoodi läks, et selle vokaalkunsti jäädvustamine nii-öelda teie peale jäi? Ma võin öelda, et kõik areneb ja kui inimeses sees kogu minu lapsepõlv oli ümbritsetud muusikaga. Mul kodus käis väga palju toredaid inimesi, toredaid muusikuid, mu ema kontsertmeister oli eni, helises nii laul kui ka instrumentaalmuusika kogu aeg minu ümber, lisaks ema kabelitunnid see kõik nagu kujundas must mingisuguse erilise terviku. Kui ma räägin üldse endast, siis kõigepealt mind väga üllatas see Preemia aastapreemia. Ma olen väga tänulik selle eest, kuid ma ei taha öelda sellise sõna, et ma olin õnnelik, et mind märgati. Ma tegelikult ei tee ühtegi liigutust elus sellepärast et keegi peaks mind märkama minu tööd hindama. Kõik see, millega ma võin tegelenud, olgu see muusika, olgu see loodusfotograafia näitemängud, kõik see, see on tegelikult minu sügav sisemine hobi. Ma armastan seda lõpmatuseni ja ma panen 100 protsenti iga sellesse toimingusse. Et seal oleks tulemus. Ja kahtlemata ma olen püüdnud ennast täiendada kõik võimalikult ükstaskõik, mis alal nagu ma ütlesin, just nimelt laul, see on ju lapsepõlves helisenud minu ümber. Ema on rääkinud mulle paljudest tolle aja väga headest eesti lauljatest. Samas ma pidevalt kuulasin häid esitusi raadios. Viibisin Estonia kontsertsaalis viibisin Estonia teatrietendustel ja see kõik pani nagu mulle mingisuguse aluse hindama seda, mis meil on hindama laulu, väljendusliku väärtust, mis võib veel olulisem inimese sees olla, kui ta saab kuskilt niisukese tabamuse, mis hoiab tema hinge kaua-kaua soe. Ja ma usun, et see ei ole mitte vähe oluline. Juba varasematel aastatel. Ma kuulsin raadiost selliseid lauljaid nagu Ott Raukas, Olga lund, Aino Külvand, Elsa Maasik. Need olid põhiliselt Heino bedus saare poolt restaureeritud võtted. Esimesed hetked, kui ma tutvusin Heino Pedusaar ega Eesti raadios ma nägin, kuivõrd väärtuslik see töö on. Kui need huvitab, see töö on. Aga mul ei tulnud mõttessegi seda, et ma kunagi hakkan just nimelt restaureerima heliülesvõtteid. Aga siis algas mu töö Estonia teatris. Ma kohtasin väga põnevaid esitajaid. Viibisin erakordsetel ooperietendustel ja selle ümber. Mul oli võimalus ja ma võin öelda, et ma olen väga õnnelik, et minu elus on olnud võimalus viibida suurepärastel etendustel mitte ainult Estonias, vaid tegelikult peaaegu maailma kõige suuremates Cooperi teatrites alates näiteks Buenos Airese kolonnist, rääkimata la skaalast viini diaatrit kooklandis ja nii edasi ja nii edasi. Vene teatrites näiteks suures teatris ja marinskis ma vaata, käisin mõnikord mitu-mitu korda kuu jooksul ja see kõik nagu kujundas minus mingi erilise tundeskaala. Et ma hakkasin hindama jagama seda väärtust, mida pakub Estonia teater, see tähendab, et ma tunnetasin seda õiget latti jäiga etendusega iga esitusega. Iga kuulduga see latt üha tugevnes, arenes ja arenes tasemele millest ma ei tagane mitte ühelgi juhul. Ma mäletan, see oli 1980.-te aastate keskel, kui Estonia teater pidi minema Rootsi külalisetendusi andma ja minust ohutult Elisesse tunne. Mis oleks, kui me saaks välja anda plaadi, õigemini kogumikku Estonia teatri tolleaegsetest lauljatest? Ma tegin ettepaneku ja see haakus. Ma kirjutasin Annotatsiooni, kujundasin programmi. Enn Tomson tegi heli ümbervõte. Te võite ette kujutada, milline rõõm oli, kui avaetendusel Stockholmi kuninglikus ooperis oli see plaadikomplekt kahest heliplaadist teatri müügilauas. Inimesed viisid tutvuda nende lauljatega, kes hetkel meil hoidsid Estonia teatri suurvormi. Ma mäletan, et just nimelt sel hetkel, kui ma viipsi raadiuse tutvusin Heino Pedusaar tööga. Mul tekkis mingisugune eriline eriline tunnetus, et mis oleks, kui saaks võimalikult palju just nimelt koguda kokku neid plaate, mis kunagi on välja antud. Need olid 78 kiirusega plaadid ja mida ammu-ammu enam kuskil ei olnud saada. Need olid nimetatud eestiaegsed, plaadid, eino peidus, rääkis, et tema oli küllaltki palju kogunud kokku ja mida ma tegin aine sinuga Kalinini rajoonis ja ma küsin tänav tänavakaupa, korter korteri kaupa uste taga. Ega teil juhuslikult ei ole olemas vanu plaate? Ja teate, Ma sain neid. Ja mitte vähe. Olin väga õnnelik vaated, juba 100 plaati oli mul käes. Ma läksin muusikamuuseumisse ja andsin need plaadid sinna. Ja seal olid nii Alfred Salliku, Benno Hanseni, Artur Rinne, samuti meie orkestriga salvestatud lugusid. Ja see oli ju miski, mis kuulus tulevikku. Sest et kogu see lindistus, see tegelikult oleks muidugi kaduma läinud. Aga nüüd ta nagu oli jälle olemas ja täiendas muusikamuuseumi arhiivi. Kui ma hakkasin esimest korda restaureerima plaate. Mulle tuli see väga juhuslikult. Tegelikult ma põhiliselt koostasin programme firmale forte ja nii ilmusid mitmed-mitmed, plaadid. Aga ükskord, kui ma järjekordselt tegime heliplaati, ent homson korraga haigestus, aga heliplaati tuli järgmine päev esitada. Heliplaadifirma forte direktor Mart Maripuu ei andnud mingeid järeleandmisi. Ta ütles, et homme on kunstinõukogu ja olgu plaat olemas. Selle ajani ma olin väga jälginud, mida Enn Tomson teeb, sest et ilma tehnilise teadmiseta ei ole võimalik kõiki neid nõudeid. Nii ta vajab ja nõuab korraliku salvestuse tegemine üldse teostada. Ja ma olin Lauteri tänaval hiilootja majas, enne ei tulnud ja nii ma pidin alustama. Tegin terve öö, püüdes kõike tuletada meelde, mida Enn Tomson nõudis, mis tegelikult oli vaja. Ma olin täitsa kindel, et see kukub läbi. Ja kui pärast Mart Maripuu ütles nädala pärast, et Jüri kõik on korras, Moskva võttis selle vastu. Mul käis mingisugune eriline eriline tunnetus läbi, enne oli siis seal ja ütles, et no Jüri ja nüüd sa jätkatki. Ja vot see oli esimene hetk, kus ma mõtlesin, et jah, et järsku ma suudan neid oma mõtteid teostada. Ja mis esimene plaat oli? Esimene plaat oli mõne Hendrik rummi plaat ja seda oli muidugi väga raske teha, sest et Hendrik oli mul sõber ja Hendrikut ei olnud enam ja võtta kätte panna nii tuttav hääl, nii tuttavad, salvestused, Hendriku tegelikult enamus salvestusest kutsus mind salvestuse juurde. Aga ometi tegin ära ja nii sündis see plaat ja seejärel paljud-paljud teised. Kuni ma korraga mõtlesin, et järsku võiks teha heliplaadi sellisest lauljast nagu Ilvilaid restaureerida Milvi Laidi. See oli tõeline katsumus, sellepärast et sellest väga populaarsest lauljat tulist oli tegelikult järgi jäänud väga vähe, ainult mõned lookesed. Ja ometi. Mul oli võimalik koguda kokku terve heliplaaditäis erinevaid lugusid selle lauljatari esituses. Muidugi terve rida väga ära mängitud lugusid andis mulle Milvi Laidi ema Vasalemmas proua Hilda Iisak. Neid oli salvestatud sellistele plaatidele nagu restorplaadid, lapp, plaadid, mis olid raske helipeaga kunagi ammu-ammu ära mängitud kus ei olnud mitte ainult üks prõks, vaid need olid sadu tuhandeid ja neid tuli kõiki välja lõigata ja katsuda säilitada seda helipilti, mis laulja tegelikult endast kujutas. Ja kui mul ükskord oli see erivõte valmis, siis Ma isegi ei olnud endas kindel, kas tasub seda välja anda sellisel kujul. Aga need inimesed, kes kuulasid, seda ütlesid, türjed. Ma õnnitlen sind. Et see on väga tore, et sa sellise asja tegid. No mis tähendab olla restauraator? Paljud mõtlevad, et see on ainult ümbervõte. Üks asi on see, kui helirežissöör lindistab stuudios. Tal on konkreetne laulja konkreetne helipilt. Kõik sätib selle järgi, teine asi, kui mul on olemas need mõtted, mis on juba tegelikult kahjustatud või on ainult ümbervõtted, originaale mul ei ole. Ja võib-olla isegi need lauljad, need kunstnikud, mentalistid, keda ma pole varem kuulnud. Kuidas ma pean lähtuma sellest? Kas ainult tehnilisest küljest? Kõige tähtsam ja kõige olulisem on siiski kõrvad kuulmine ja vot see pagas, mida ma kolin oma eluteel saanud ja olen saanud ja täiendanud end kogu aeg. Kahtlemata see aitas kaasas, sest ma panin kõige suurema rõhu eelkõige just kõlalisele. Et laulja hääl kõlaks täpselt sellisena, nagu ta oli. Paljud restauraatorid kujutavad ette, et kõik on korras, siis kui võtta ära kahinat panna kaja juurde. Aga tegelikult see on ju keemia ja öeldakse, et tänapäeval on olemas mingi erakordselt välja mõeldud heliaparaadid, mille abil saab võtta ära taina, selliselt ei ole üldse tunda. Aga tegelikult minu kõrv kohe tunnetab ära kõik selle mis on puudu originaalis. Ja ma iialgi ei lähtu sellest, nii et kõige esimene on minu meelest just eelkõige heli puhtus. Näiteks ma mäletan, kui ma tegin miilitsakorjuse plaati õigemini plaate, siis minul oli terve rida selliseid võtteid, näiteks fonogramm, filmis suur valss, kõik seda võtet teavad, keegi ei tohi siin eksida. Panin lindi peale, kuulasin, kuulasin. Aga kuidas saavutada, et kolju seal oleks selline, nagu ta tegelikult oli. Ma tegin mitmeid ümbervõtteid ikka praapisin välja, ikka praakisin välja. Ja siis ma mõtlesin, et, et ma alustan sellest pikast viiuli sisse juhatades, mida mängisin tossas eidel. Mul oli kodu, terve rida selliseid plaate, kus ma endale lasin kõrvadesse, see kõlab, mida andis Stradi vari Guarneeri mati tossas, veider mängis just nimelt Stradimalil. Sedasi vahetad ära hammatiga ega Guarneeriga. Ja ma püüdsin teha just nimelt korda kõiksepealt tossas heideli mängu. Ja mis juhtus siis? Tossas eidel oli korras ja selle järgi tulime lihtsa sissejuhatus, esimesed fraasid ja korraga oli ka korjus korras. Melissa Virts, kellele matsin selle mõtte üle, kirjutas mulle, et see kõla on parem kui isegi filmist. Kas ta nii oli, aga mul on vähemalt õnnelik, et Melissa kõlab sellisena nagu ta tegelikult peaks kõlama. Mitte kunagi inimene ei toi ainult aparaadile loota eelkõige just nimelt oma kõrv koma kogemus oma tähelepanu ja iga salvestuse juures peab olema tohutult enesekriitiline sest et me ei tee seda endale. Me teeme just nimelt selle inimese jäädvustamiseks kaugele-kaugele tulevikku ja nii nagu mina teen, kui ma teen hästi, on kõik korras. Kui ma teen vigadega, kui ma teen, mitte sellise inimese, kes tegelikult on siis parem kui niisugust võtet poleks olemas. Ma võin näiteks suurest ajaloost öelda, et küllaltki palju maailmas on tuntud lauljaid. Ja kui ma võrdlen isegi möödunud sajandi algul sisselauldud vanade heliplaatide kõlaga ja pärast restaureeritud võtetega siis enne kuulaks just nimelt neid vanu plaate, siis seal on selle laulja hääl. Tänu kajadele tänu kainete äravõtmistele on kadunud kõrged noodid. Laulja hääl on muutunud ähmaseks. Eriti naljakas oli, kui sajandi algul 2000-l aastal anti välja heliplaat Enriko Kruus ost kus valitses niinimetatud nagu Nonois süsteem, see tähendab, et kogu kahin võeti ära ja lisati kaasaegne sümfooniaorkester sümfooniaorkestri täiskõla. Ja siis juhtus erakordselt hirmutav. Kõigepealt tänapäeva stereoheli ja siis see möödunud sajandi ära Lintsitud karuso heli millerinud tõelise kruusoga, mitte midagi ühist. Ja nii on väga paljude lauljatega tehtud ja ma pan eriti jälgima, et minu töös selliseid lugusid ei juhtuks. Jüri, kui palju neid plaate võib nüüd praeguse seisuga kokku olla, mida teie olete restaureerinud? No ma võin öelda, et kokku on neid olnud ligi 200 ja kui arvestades seda, et igal plaadil on kuskil 20 lugu, siis kokku korrutage seda 20 korda 4000 kuskil ei tea, kusjuures igat lugu tuleb tohutut kuulata, jälgida tehnilisest küljest kui ka just eelkõige kõlalisest küljest. Sest minu jaoks on eelkõige ma kordan, kõla kõla ja just tämbriline puhtus. Sest et ma olen kuulnud näiteks Artur Rinnet, Artur Rinne võtted, isegi neid, mis on raadios. Mõnes mõttes kõlab rinne sellisena, nagu ta hääl tegelikult looduse poolt oli antud, samuti Aleksander Arder. Aga on olemas ka võtted, mis tehniliselt kõlavat laitmatult. Aga keda seal ei ole, on laulja, see, kelle jaoks tegelikult sebrat tehti. Kas praegu on ka midagi käsil? Teate mõttes on ju tohutult palju. Aga nagu ma alguses rääkisin, et minu jaoks ei ole oluline sõna mina, minu jaoks on olemas see kõige tähtsam. Et saadaks aru seda väärtust, mis meie ümber on, Holm mõistetakse kui oluline on nende salvestuste taastamine tulevikku, sest tegelikult see oli ju selline minevik, millele toetab ka paljuski tänapäeva Estonia rahvusooper. Tänu teile, Me saame kuulata neid ajalooliselt kauneid hääli, kes on siin eesti rahvast rõõmustanud. Aga kas midagi kripeldab hinge peal, kellest veel peaks kindlasti tegema plaadis? Tegelikult mul on plaanis teha veel 18 heliplaati just nimelt eelkõige eesti vanadest lauljatest. Mul on tore kirjavahetus maailma erinevate põnevate muusikainimestega, kes on mulle saatnud ühtegi teist sellist, mida Eesti raadios ega nähtavasti üldse Eestis ei ole. Ja Ma tahan just nimelt, et meie rahvas, meie muusikud saavad aru kogu sellest väärtusest, mis meil on olnud, mis on kutsunud inimesi saali, mis on teinud ühest ooperi kontserdiõhtut erakordse sündmuse. Kolme miski kripeldab siis ma kindlasti tahaks rääkida ühest seigast. Mul on kodus kallis aparatuur, millega ma olin teostada ükskõik mis tänapäeva nõudmistele vastavat restaureerimistööd. Aga ma kordan, et kõige olulisem on just nimelt see, et ma pean teadma, mida ma tahan teha, kui ma hakkan ühest või teisest kunstnikust midagit looma tulevik seda enam panema selle hääle või viiulimäng heliplaadile. Aga selleks peavad olema teadmised. Kui ma alustasin tööd, siis Moly oli soovitus siitpoolt soovitus sealtpoolt. Aga ma olen korjanud kokku terve rida põnevaid salvustes üle maailma nii häid kui ka väga, väga halbu. Millised minu jaoks poleks üldse vaja välja anda. Ja vot sealt ma õpin, teen endale selgeks, milline peab tegelikult olema õige helipilt. Ja Ma ei saa mööda minna nendest inimestest, kes on mind ümbritsenud, kes on kuidagi andnud mulle mingi loomingulise ajendi sellele, et ma teen õiget tööd. Üheks selliseks hetkeks oli üheksakümnendad aastad, kui Estonia teater andis välja Verdi ooperi Nabucco ja mul oli võimalus viibida Eesti kahtlemata kõige parema helirežissööri Maydeomaadiku kõrval. Ja näha kogu seda tööd, mida Maido teeb, tunnetada kogu seda orkestri sügavust, mis sai selle töö tulemusena teoks. Kuma Maido salvestusi, kuulan siis need eralduvad kahtlemata just nimelt sellest tohutut professionaalsusest, täiusliku orkestri, lauljate vahekorra tunnetusest. Ja vot nendest lähtuda. Ma sain aru, et see on õige, et mitte ainult laulja, vaid kõik see, mis on heliplaadi peal. Kõik see, mida me mängime, on tohutult oluline. Nii bassid viiulit rääkimata laulja hääle õige fokusseerimine. Ja vot ma ei, ta tunnetas seda väga hästi. Ja vot just nimelt need hetked muidugi, lisaks veel kahtlemata need päevad, mis ma viibisin Moskvas, kui ma olin firma meloodia juures ligi kolm nädalat ja tutvusin nende helirežissööride ja nende restauraator intetööga mis mul oli väga oluline. Nad, isegi mitu korda lasid mul katsetada, kasutasid minu arvamust ja kui nad ütlesid, et Jüri, et see on õige siis ma mõtlesin, et ma olen õigel joone peal. Minu jaoks on üks väga põnev hetk see, et kui ma tegin miilitsakorjust, see oli esimene, kui ma tegin tavalise LP ja ma viisin selle plaadi Moskvasse. Aga Moskvas oli kodeegaa vastutav direktor Holgamatsiaskaja kes ei andnud armu mitte millegile. Iga prõks ükstaskõik, mis viga? Lindi peal ta saatis tagasi ja kui ma läksin Melissal korjusega sinna, ma olin täitsa järjekordse kindel, et ma olin madalam kui muru. Ja kui mõtlesin kuulasele lindistus ära ja ütles, et, Teate, ma tulin välja ja siis mul oli selline tunne, et terve maailm laulis minu ümber. See polnud järjekordselt jälle mitte mina. See oli see, et ma teadsin, et ma olen nendest inimesest teinud midagi õiget. Kui ma lähen näiteks metsakalmistule, ma jalutan, ringisad, ma vaatan üht-teist hauda, kaunist minevikku. Ja kui ma tean, et ühest või teisest nendest on minu töö tulemusena ilmunud taas heliplaat, kus kõlab nende looming. Mis seal kunstnikule kõige tähtsam on see, et tema looming ei sure. Sest ega asjata öelda, et inimene elab niikaua, kui temast räägitakse. Vot nii, ma püüan oma tööga teha, et kõik need inimesed, kes on mulle armsad, keda ma hindan ja kes on eesti kultuuris niivõrd palju tähendanud, et nad on olemas mitte ainult minevikus vaid kõlavad ka kauges tulevikus. Üheks põnevaks töölõiguks oli mulk, Georg Otsa heliplaadi tegemine. Ma olen Georg Otsast teinud terve rida heliplaati. Varem ilmus veel üks LP kuuma olin pannud Georg Otsa 1972. aasta kontserti, mis toimus Moskvas ja mida dirigeeris silantia. Aga esimene siidifirmat korter oli ju tema nagu koondplaat kus oli samuti üks väga põnev lugu. Duett Jevgenia neeginist kosteresest Ratasega ja muidugi lisaks kuuene komplekt, mida koos Eesti raadioga andis välja ka Estonia teater ja kuhu ma olin oodanud tõesti Georg Otsa vaadet kogu paremiku. Kuna ots oli niivõrd tohutult populaarne, teda mängiti palju, siis kahtlemata ka need salvestused, neid lindid, mida oli järgi jäänud, kahtlemata nad olid kõik kulunud Sainatega ja moondustega ja vot nüüd tuli vaadata, mida nendega teha. Ja ma olen tohutult tänulik just nimelt Moskva raadiole, nendele inimestele, Moskvas ka nendel erainimestele fanaatikutele, kelle kodusest fonoteegist mul oli võimalik saada originaalile lähedase salvestusi samuti ka heliplaadifirma meloodia. Kui ma tegin seda plaati, tekkis kogu aeg küsimus, et milline siis tegelikult oli Georg Ots, seal muld on üks või teine küsimus, et kas see ikka on Georg Otsa hääl? Kuidas ei ole siis Georg Ots seal, kui see on laulja, keda ma olen kogu aeg kuulanud see hääl heliseb mu kõrvas ja vot siin ongi niisugune lugu, et ma ei lase ühelgi oma töös kõrgete parameetrite üle forsseerimist passide, näiteks kahandamist, kajaga, Liisaldamist. Seda ei ole vaja mitte kellegile, see ainult rikub. Ja vot niimoodi ma püüdsin luua Georg Otsa sellisena nagu ta helises mul kõrvus ja ma loodan, et heliplaadi peale jõudis just nimelt sellisena. Teine huvitav töö oli mulle, mida ma tegin televisioonis, kus mul paluti, et seoses Georg Otsa järjekordse juubeliga Maaristaureeriks heliülesvõtteid nendele filmilõikudele, mis oli jäädvustatud lauljaga. Ja muidugi ma kasutasin nii oma restaureeringuid kui ka Eesti raadiost säilinud salvestusi. Ja me vahetasime ära need vanad fonogrammid ja panime peale õiget, vaat just nimelt selline nagu Georg Ots kõlas. Ja ma mäletan just nimelt üks televisiooni töötaja korraga vaatab mulle otsa, ütleb, et kas selline on siis Georg Ots seal, ma olen teda kogu aeg kuulanud teistmoodi. Ja siis ma ütlesin, et kuule, aga võtame selle 1963. aasta salvestuse mida Georg Ots laulis Moskvas koos Eugen keldriga, paneme peale, kuuleme seda mõtet. Mõtlesin, kas ta sarnaneb selle tööga, mida ma tegin. Inimene kuulas ja ütles ja see on selline. Nii et ühesõnaga kõige tähtsam ja kõige olulisem on eelkõige kõrvad ja enesekriitika. Suur aitäh, Jüri Kruus selle hindamatult väärtusliku töö eest. Soovin edaspidiseks jõudu ja jaksu, tugevat tervist ja inspiratsiooni järgmiste laulu aarete lihvimisel.