Ja pere on kõike tore tervitada jätkuva vananaistesuve puhul. Ja teatada, et rahva teenrid kõigele vaatamata ikka vikerraadio eetris, kes teab juba mitmendat aastat ikka kolmikutega kolmikute kaupa. Täna siis Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest, Ott Ummelas, ETV 24-st ehk siis avalik-õiguslikust meediast ja sealtsamast minagi, saatejuht Aarne Rannamäe. Noh, täna on siis üks etapiline päev selles mõttes, et täna pannakse uksed kinni ja lukku ka kui valijamehed enam nii-öelda muutuda ei saa täna Tal on siis see hetk, kui, kui kell kukub ja ja, ja sealt edasi algab üks suur suur spekulatsioonide laviin, mis kõiki meie lugejaid kuulajaid-vaatajaid eesti inimesi tabab. Sellepärast, et mõistatus ja ringmäng, kes saab Eesti presidendiks, jätkub täie hooga veel täpselt nädal aega, kuni siis järgmisel, laupäeval, 23. septembril kogunevad siis valijamehed Estoniasse ja, ja selle presidendi arvatavasti ka ära valimas. Aga me jõuame presidendivalimiste jutu juurde õige pea oma oma saates. Kui presidendivalimistel temaatika läheb üldiselt rubriiki kõva sõna ja mida iga päev edasi, seda, seda kõvemaks ja sõna muutub. Aga, aga teeme meie algust ühe kõvateoga ja mina ega ei mäletagi, et, et meil oleks nagu sündinud meie riigis viimase 15 aasta jooksul oma kohalik terrorist. Aga kui me räägime siin rahvusvahelisest terrorismist, siis, siis ma arvan, et seda 70 nelja-aastast Vladimir, et Vladimir mahowit võib vabalt nimetada terroristiks. Sest ta kavandas oma biooma teo pikalt ette, ladus ennast atribuutikat täis, võttis oma relvad ja läks ja laskis külmavereliselt lihtsalt inimese maha. Ma ei tea nüüd terrorismiks ses mõttes klassikalises tähenduses saab nimetada realist, üritab mingit sõnumit edastada. Karmin, Vladimir vist nagu erilist sõnumit ei olnudki laiemale avalikkusele. No aga ta pahandas, ta pahandas konkreetselt, kas siis selle ametniku peale või selle ametkonna peale või või Eesti riigi peale, et tal oli, ta ei olnud oma endale korterid saanud. Ja sööta need väga Eesti riigi peale, mõtles ta vist arvas, et see konkreetne inimene ongi kogu selle kogu selle hädaga. Aga ma, ma just mõtlen seda, noh, nii-öelda ainulaadsust. Jah, ta tuletas mulle küll meelde seda, seda paari aasta tagust ei oskagi öelda ristikäiku, kus, kus Eesti läbisid need Venemaa noorukid kaks sõpra ja tegid siin ikka ütleme nii, päris jubeda. Sa pead silmas Ustimenko ja selle teise venna nime, ma ei mäletagi. Medvedjev, kes, kes maha lasti, jah, jaa. Et tegelikult, et on ju senini isegi võib-olla päris hästi läinud, et et selliseid asju nagu väga ei ole ette tulnud, aga, aga kuidagi jälle tulid selles meie politseitöös ette. Et see noh, ma ei oskagi nüüd öelda ükskõiksus või, või hoolimatus, janune nüüd nii-öelda Politseitöö juurde me jõuame, aga, aga see on, see on muidugi jah, küsimuste küsimus, et miks need asjad meie riigis niimoodi toimuvad. Aga omaette fenomen siiski ju see on, et tuleb üks taat vene inimene paneb selga Hitleri ja saama kujutistega vist T-särgi ja, ja relvastab ennast ühe seaduslikku ja ühe ebaseadusliku püstoliga ja mingisugune algeline pommi vöögi ümber või vähemalt mingisugune karkus olla midagi sees olnud, mida vist veel uuritakse. Ja lihtsalt läheb ja jalutab sisse olles muidugi veel kaks nädalat varem, eks ole. Ühes teises kandis tahtnud samasugust kirvetööd toime panna, aga, aga läks kahjuks või õnneks teistpidi ja siis temale kahjuks ja, ja need inimesed jäid ellu. Erinevalt nendes klassikalistes terroristidest olid siiski selle 70 nelja-aastase Vladimiri motiivid. Mulle tundub siiski isiklikud, mitte mitte poliitilised. Küll aga, kui sa ütled, et see oli oli, oli üks esimesi selliseid selliseid tegusid, mille kohta. Me me võime hakata ütlema, et see oli, et see oli nagu, ütleme, sellise terroristliku värvinguga. Tegelikult minule meenub küll, et kui need niinimetatud pae tänava pommimehed omal ajal kätte saadi, siis nemad ju ka tegelikult põhjendatud põhjendasid tegusid ka mingisuguse poliitilise kliimaga või rahvusliku viimaga. Tookord tekkis minul ka sama küsimus. No need kaks veel võib öelda härrasmeest ei ole nagu süüdi mõistetud, et et me ei saa tegelikult veel sajaprotsendiliselt väita, et need ongi need. Pae tänava pommi panid. Jah, see on muidugi lahtine, aga kui see meediasse jõudis, siis minul tekkis küll küsimus, et kas, et kas seda ei või ka nimetada nagu selliseks terroristliku värvinguga teoks. Aga mis seda Vladimiri lugu puudutab, siis noh, tegelikult ka nii-öelda nende klassikaliste terroristide, kellel on, on need poliitilised motiivid neil ju ka tegelikult põimuvad sageli ka mingid isiklikud põhjused, et miks nad üldse on sellele teele läinud ja nii edasi. Jah, ega ma ei tahtnudki teid väga ärgitada vestlema teemal, kas see on terrorism, ei ole terrorist, lihtsalt kui inimene kannab sama kujutisega ja Osama Kooser Hitler ka, eks ole, siis näopilte siis oma oma rinnal, siis siis tahtmatult mõtted lähevad sinna, loomulikult see ei ole nagu ott, ütles klassikaline, kõrvaldasin selle sihtkoha pealt. Et kuidagi meil on selline suhtumine ka siin Eestis kultiveeritava, et et et vot kui nüüd Eesti päritolu inimesed panevad siis midagi sellist svastika laadset selga või kus siis on, neil on sõnum ja samas nii palju, kui mina tean ikkagi noh, venekeelses elanikkonnas, tegelikult selle asjal nagu erilist nii-öelda sümboli väärtust ei ole, ma kuulsin, tuleb meelde, paar kuud tagasi käisin kuskil Kurtna laadal, kus, kus kõige kõvem matke ära tegid, tegid keset laata, tegid vene noormehed kaks, kaks vere noormeest, kes müüsid svastikat, noh, niimoodi kilode kaupa. Ja noh, ma ei usu, et nemad arvasid, et, et seal on üldse mingisugune alatoon või, või asi või pidasid kuidagi häbiväärseks. Ses mõttes Ja no meie ei ole psühholoogidega, psühhiaatrid, meie ei tea, mis selle taadi peas toimus ja loodetavasti asjaomased inimesed, tohtrid ütlevad, et miks ta nii tegi pärast korduvaid vestlusi loomulikult selle, selle meesterahvaga mulle meenub üks kohtupsühhiaater, kas kunagi ütles, et kui, kui kinni võetud üks eestik, kõige enama seksuaalperverssuste varustatud meesterahvas kellel vist avastati neid terve eestlaseid, loeti kokku peale 30. Ja kas mõtlesin vana lugu, ma ei mäleta, kas ta tappis ennast ise ära vangikongis ja ütles, et oi kui kahju, et ta seda meest enam ei ole, et, et see oleks olnud tõeline uurimisallikas. Loodetavasti nüüd selle Vladimir iga niimoodi ei lähe, et et tohtrid jõuavad vaata enne teada saada, mis selle mehe mehe peas peas kõlkus. Aga, aga sinnamaani ootama, aga nüüd jah, et kas neid asju saab ära hoida? Kindlasti saab. Üldse Eesti, Eesti ametiasutused ei ole harjunud veel nii-öelda globaalselt mõtlema. Üle ilmastumine ei ole jõudnud veel meie peadesse, kui me vaatame kas või suvalist Eesti ametiasutust, kui, kui lihtne tegelikult on inimesel sinna sisse pääseda. Kes isegi ei kavatse kurja enam, kui ta seda kavatseb siis ja niukse tõhusa ettevalmistuse teeb, siis ei ole mingi probleem sisse saada. No ma arvan, et meie linnaosavalitsused olid lihtsalt niuksed läbikäigu hoovikus kus kõik linnakodanikud praktiliselt võisid pist linnavalitsust Tallinnas Vabaduse platsil on nagu, nagu erinev sellest, aga aga linnaosavalitsusse võis igaüks sisse jalutada ja seda Vladimir itki nähti seal ju korduvalt koridorides tolgendamas. Et küllap küllap see on nüüd nagu üks momente, mis, mida, mida asjaomased peavad nagu arvestama. Ja see ei käi ainult juhend sihukeste valitud organite majade kohta, vaid vaid ka muud ametiasutused, ministeeriumid, kaasa arvatud see maja, kus meie oleme ja kõrvalmaja ja muud taolist. Oletame knows. Jah, selles mõttes paanikat ei ta külvata, nüüd aga, aga noh, igaüks, kes, kes meist välismaal on käinud vastavates asutustes, saab ikka aru, kui, kui palju nagu kordades erinev on see turvatase eriti viimastel aastatel. Ega sinna mõnes mõttes ei ole, ei ole midagi parata, sest me oleme ikkagi vaesed veel riigina. Teisest küljest tõesti meieni ei ole, ei ole jõudnud veel saamine, et jah, kuigi nii-öelda moslemiäärmuslased ei ole Eestis nii-öelda kanda kinnitanud veel ja ja, ja me justkui ei ole nii-öelda oletatav sihtmärk ja, ja mida kõike veel. Et sellised juhtumid just tõestavad, et et need asutused on sihtmärgiks. Ikka väga tõsiselt. Ja võivad saada üha rohkem. Kui niisugune frustratsioon, stress inimeste hinges ikka süveneb, siis jällegi ärme analüüsime, Vladimir, et aga üldse pahameelt võib avaldada nii tohtri juures kui ka linnaosavalitsus ja mujalgi ametiasutustes. No mina küll ei pooldaks seda, kui nüüd selle ühe juhtumi põhjal hakatakse ütleme, kõikvõimalikes ametiasutustes need massiivsed turvameetmed kasutusele võtma, et et kui sa otsingu eespool ütlesid, et kui me võrdleme nüüd Eesti ja nii-öelda välismaa-ametiasutusi, siis seal on nagu palju paremini turvatud. Ma ei ole selles üldse. Võib-olla tõesti mingi väga kõrgetasemelised kohal nagu parlamendid ja valitsused on, on tõesti korralikult või korralikumalt turvatud kui meie omad, aga kui me lähme nuttide tavalisse linnavalitsusse kasvõi näiteks Saksamaal või, või kasvõi kuskile sinna osakonda või kuhu iganes, siis seal küll mingeid jah olen küll ma olen õppinud seal, pidin ka seal suhtlema nende asutustega ja seal küll mingit massiivset turvasüsteemi ei ei olnud. Aga mis aga paneb selle Vladimiri juhtumi puhul mõtlema? Ilmselt kõiki inimesi on küll see, et, et räägime sellest, et Eesti on nüüd väga arenenud infoühiskond ja e-ühiskond ja meil on e-maksuamet ja kõikvõimalikud sellised asjad siis küsimus on selles ikkagi, miks politseisisene info ikkagi nii aetud, et liikus ja ja inimene, kes oli juba esimesel septembril inimesi tulistanud, et ta lihtsalt nii kaua vabaduses oli ja politsei ametkonnad suhtlesid omavahel kirjaga, aga sellest on, on juba ka päris palju räägitud. Jah, minul jäi ka seda uudist kuuldes mõtlesin kõigepealt aru, et millest räägitakse. Et ikkagi päris, kui suu lahti, et, et mis asi, mis Eesti Post. Et kui, kui üks politseiprefektuur teatab teisele, palju see vahemaa on 200 kilomeetrit, eks ole. Teada teisele, et kuulge, Meil siin üks mees tulistas ja haavas kahte inimest. Ja, ja ta on kuulutatud tagaotsitavaks ja aadress on seal teisel Tallinnas Lasnamäel ja aadres niisugune ja meie andmetel ta isegi elab seal. Et kuulge, minge võtke ta kinni. Ma ei saanud aru, millest, millest jutt käib. Siis ma hakkasin fantaasia tööle, et üks prefektuuri politseiametnike istub oma puhta töölaua taha toksib valmis selle kirja, siis ta tõmbab keelega üle ümbriku, selle liimiriba, siis ta paneb selle ümbriku kinni. Siin mingisugune sekretär asjale tuleb, võtab ümbriku, läheb, paneb lähimasse postkasti, siis see kiri on teel kuus, seitse päeva ikka, eks ole, konsorteerimisega eriti siis, kui kui veel nädalavahetusse satub siis juhtub niisugune õnnetus, et, et läheb valesse lahtrisse, noh ikka juhtub minuga HDTV. Ülemisel korrusel on ka mõnikord valesse lahtrisse juhtunud, noh siis ta seisab seal päevakese või kaks, eks ole. Ja, ja siis, kui, kui selgub, et Ossa pagan, see see vend on juba vahepeal siin ühe inimese maha kõmmutama siis siis kõigile, ah näed, jah. Tähendab seal sõrm tähendab selle pärast ju keegi nagu ei, ei, ei põegi alguses hakati rääkima, kirjad võiksid liikuda kiiremini. Aga sellepärast, et ei kasutata nagu 21. sajandi vahendeid. Noh, see, ma ei tea, kas see, kas nüüd pärast seda juhtumit oodatakse ümber või vaadata või jääbki niimoodi. Konkreetselt ikkagi küsimustele samas politseitöökorralduses ja milles ilmselt, et need erinevad üksused siis omavahel piisavalt tihedalt ei suhtle. Et, et nagu ma aru sain, siis, kui see kiri jõudis Tallinnasse, siis ta läks nii-öelda valesti kohta, siis tuli vahepeal tuli vahele nädalavahetus ja seepärast jõudis kiri õigesse kohta. Mitte reedel, vaid alles teisipäeval. Ei noh, isegi kui ta oleks jõudnud nii-öelda lühema ajaga kaks, kolm päeva lühema ajaga. No see on see, on kujuteldamatu, et niisuguseid asju aetakse tänapäeval kirja teel. No ma ei tea, mina olen siin saates politseid vormi kritiseerima ei taha nagu. Väga väga nagu pidevalt saatest saatesse märkan Sullivani. Vinguda sel teemal aga, aga noh, et miks peaks politseisisene suhtlus ka oluliselt erinev sellest, kuidas neil seda infomüra tekib, tekib inimestega suhtlemisel ja ei ole mina ainuke, kes, kes nagu seda väidab. Ei, no üks asi on inimene, kes sul ei pruugigi meeldida, kes võib-olla ei oska käituda, kellel müts kuklas ja kes ülbitseb tänaval ja kellelt kellest pooled on kinni pandud, pannakse seepärast, et nad on pistist võtnud või, või lähevad lihtsalt noh, marjamaale paremat paremat tööd otsima, see on, see on nagu teine küsimus. Aga, aga, aga hoopis muu asi on süsteem, mis on loodud. Süsteem on, vaata süsteem näeb ettekirjade saatmist mõrtsukate tabamiseks. Siis noh No ma räägin süsteemist ka selles mõttes, et kui süsteem näeb ette kulude kokkuhoiu politsei häirekeskuste puhul selles, et noh, Hiiumaalt sa helistad häirekeskusse, mis asub kuskil mandril ja, ja üritad seal selle korrapidaja selgitada, kus sa nüüd oled siis siis see korrapidaja või kõne vastuvõtja peab teadma peab aru saama, et mis kohtuse nüüd kirjeldad ja kus sa oled ja. Siis ma olen nõus? Ei, ma olen ott on niisugune 110 protsenti nõus, ainult et ümbrik ja mark maksavad rohkem, kui kui meili või faksi saatmine. Või interneti kasutamine, mis on hoopis tasuta, eks ole, kui ta ükskord juba sisse pandud. Et, et politseil võiks olla ju oma turvatud mingisugused kodeeritud asjad, mida saadetakse ju sekundi kümnendikega ühest linnast teise ja nii kui see pabermasinast Tallinnas välja, nii patrull juba teel ja 74 aastane Vladimir käed väänatakse selja taha ja, ja ongi kõik. Ja Tatjana Trasanov oleks praegu elus. Aga no ju siis seda tulistamist, mis leidis esimesel septembril aset ja mille käigus siis üks või kaks inimest sai haavata, ei peetud politseis piisavalt raskeks, teoksid selle järel mingisugune üleüldisem ja kiirem operatsioon, korraldada. Noh, ma ei tea, võib-olla siis nüüd politsei, hakka mõtlema selle asja peale rohkem, kui kui avalik surve ja mida sealhulgas on, on kõik need faktid nagu tuvastanud, et nii see asjaajamine käibki. Teine asi on muidugi relvaluba, eks ole, mis selle selle venna puhul jällegi on, pakub niiskust. Mõtteainet, et üks relv oli tal ju seaduslik ja see oli, oli mingisugune teisejärguline itaalia püstol, aga, aga see, see teine, mis oli ebaseaduslik, see oli ikka tõsine tegija. Millest siis ka Sarzanovat tulistati. Ja et see relva loasse puudu puutuvat. Ja niimoodi tagantjärele tark olla ja öelda, et, et riigikontroll juhtis juba tõesti 2004. aastal tähelepanu sellele, et, et relvaloa andmisel ei tohiks vaadata ainult seda, et kas inimesel ikka silm on särav ja käsi kindel, vaid peaks ka vaatama seda, et mis ta seal peas toimub, natuke rohkem. Loodetavasti nüüd tõesti hakatakse rohkem seda Vaimse tervisekontrolli tegema. Mulle jäi küll segaseks kummast kummast reostunud täpselt tulistas, aga noh, see võib-olla ei olegi oluline, aga, aga noh, kui meil See on tuvastatud, üks relv oli ebaseaduslik nimetatud teedee, mis, mis ei tohigi olla uuesti uue seaduse järgi viha, nagu eraldi läinud seda teed, et relva. Paan 10 korda odavam, kui ta enne oli või? Noh, 2000 krooni pealt vist 200 krooni peale langetati seda hinda, et noh siis minu meelest see on olulisem, olulisem märk sellest, mis suunas me liigume. Neid lumeraliseerumiseni numbritest ma ei ole kuulnudki, sellepärast et see ei ole minu jaoks nagu kunagi aktuaalne teema olnud ja omama seda relva ja ma ei tahagi teda omada, ma arvan, pigem, et see on, see on ohu allikas iseendale, kui ja enda mind ümbritsevatele inimestele, kui, kui see relv on minu käes ja ja kui ta juhtumisi satub kurjategija kätte. Aga, aga nojah, kui kui see tõesti on 200 krooni ja me võrdleme seda näiteks noh, millega me võrdleme, võrdleme seda autojuhilubade saamisega, eks. No see on missugune kadalipp tänapäeval, et, et ma tänan jumalat, et mu sünniaasta on see, mis ta on, tema enam ei pealube hakkama taotlema, et et see on kohutav, see on rahalises mõttes kohutav ja vintsutus rida on, on ikka jube selleks, et saada saada neid seaduslikke lube, siis ma räägin päris loa hankimisest, mitte nende ostmisest. Ei ole ju saladus, et neid ikka hangitakse nii-öelda vasakult. Ja ja autojuhiload lähevad ju tuhandeid kroone maksma kui mitte kümneid tuhandeid inimesel, kes vist isegi jah, üle 10 üle üle 10 juba juba kindlasti jah, et et noh, samas jällegi need, kes, kes tahavad meile vastu vaielda, ütlevad, et Ameerikas piisab autojuhiloa lauale panekust ja lähed suvalisse relvapoodi ja lihtsalt ostad relva. Ja samas laiemalt. Mõeldes, et võib-olla ongi kasulik, et meil neid autosid ei teki, ei teki rohkem juurde, kui praegune. Tuleb. Aardusid autot kuus tuleb juurde, vaata autosid ei teki rohkem juurde, kui meil inimesi on, sest et kui inimesel on kolm autot, siis ta korraga sõidab ikka ühega? Jah, et see, see on nagu limiteeritud, aga samas kolm püstolid vööle panna, noh kaks nagu antud juhul me teame, eks ole, võib küll ja võib kasutada mõlemaid. Jumal tänatud, et selle vennal vist oli viimane kuul rauas, kui ta Juhan hindamit tulistesse, et oleks tal veel olnud neid, siis oleks veel võinud kannatada saada. Mine sa tea, võib-olla oleks enda maha lasknud, oleks Eesti riigil kulusid jälle igal juhul me ei teadvusta endale ilmselt? Jah, see on ka õige lause, aga me ilmselt ei sageli ei teadvusta neid, neid ohtlikke numbreid, me räägime rohkem siin nii-öelda sotsiaaliast aidsihaigetest ja narkomaanide eest ja, ja üldse sellistel teemadel, aga, aga me ei teadvusta, et Eestis on liikvel. Ma olen antud relvaluba välja vist 28-le 1000-le ja kopikaid peale inimesele ja kokku üle 50000 relva. Nii et praktiliselt ongi igal relvakandjal tegelikult ongi peaaegu kaks relva. Nii et see Vladimir, 74 aastane vene inimene oligi niisugune eesti keskmine. Muidu üks oli tal ebaseaduslik ja palju ebaseaduslike on, seda, seda ei tea vist keegi. Aga samas, ma arvan, mitmed kuulajad ütlevad meile, et aga võrrelge neid nii-öelda relvaintsidentide läbi kannatada saanud inimeste arvu nende nende hukkunutega, igatahes siis meil teedel öeldakse, jäävad sinnapaika. Kas, kas süüdi või siis täiesti ilma süüta. Mulle ongi ainult, et mida see võrdlus meile annab? Ei tea, et võib-olla kõige rohkem sureb inimesi meile, südame-veresoonkonna haigustesse võib jääda mulje jätmiseks. Pooldame seda, et autojuhtimisel oleks leebemad tingimused nii-öelda autojuhiloa andmisel ja, ja see ei ole õige. No igatahes fakt on see, et kui me et Ameerikas on küll leitud nagu selge seos relvade kättesaadavuse lihtsuse ja, ja kuritegevuse vahel ja kui me võrdleme nüüd Eestit teiste Euroopa maadega, siis meil on kasemõrvade suhtarv võrreldes elanike arvuga on ikka väga kõrge, iseküsimus, kui palju siin tõesti mängib rolli relvade kätte saada või see, kui palju mingid muud probleemid Nojah, sest auto ju juhilubade kättesaadavus ei ole, ei ole kättesaadavuse keerulisus ei ole ju võrdeline sellega, mis tänavatel toimub. See, see ei ole omavahel mingisuguseid korrelatsioonis, see, see lihtsalt ei vasta tõele, eks ole, see inimene laualiiges läheb purjus peaga sõitma, kes läheb väsinud peaga sõitma, kes ületab kiirust ja teeb mida iganes, eks ole, ja saab surma või, või, või tapab teisi. See on rohkem nagu kultuurituse ja kasvatuse ja, ja käitumise küsimus mitte sellepärast, et ta sõita ei oska. Aga, aga load antakse sulle selle eest, et sa oskad sõita. Et sa oskad boksi tagurdada ja libedal teel sõita ja ja tunned liikluseeskirju vähemalt teoreetiliselt, eks ole. Et seal nagu seda relvaga mu meelest täpselt sama asi, et et relv õigetes kätes on, on tõenäoliselt hea asi ja, ja enesekaitse küsimus, aga, aga relv valedes kätes. Eriti kui rinna peal on, on kaks härrasmeest joonistatud, eks ole, siis noh, ja nii edasi. Kõige olulisem on ikkagi selgeks teha, et mis selle inimese peas toimub. Ehk kas ta on, kas ta on terve, kas ta on vaimselt tasakaalukas, stabiilne ja terve autojuhi puhul seda raske küsida. Kas mul on selline tunne, et kui kui mingeid teste võiks ju teha et veel hullemaks ajada asjalubade saamist? No ja kui autoroolis on sageli endal tunne, et oleks mul see spondi autosime, avaks tule mõne mõne kaabaka pihta, kes, kes teisi kaasliiklejaid terroriseerib. Olgu, aga tuleme nüüd nii-öelda vot siin on jällegi kõva sõna, on kõvateoga nagu otseses seoses, eks ole. Ja tulema nüüd kõva sõna juurde. Ehk siis ei ole praegu meile olulisemat asja kui, kui, kui oma kallis president, kelle me Meie peame ära valima. Järgmisel laupäeval, noh, mida päev edasi, nagu ma saate alguses ka ütlesin, mida päev edasi, mida tund edasi, seda, seda hullemaks see kraaklemine läheb ja ja enam sõnu sõnu praktiliselt üldse ei valita, ütleme kõige ebatsensuursed, samad sõnad on ainult ainult puudu. Aga mõttes on need ka juba välja öeldud, sellepärast et kuidas seal riigikogu, mis sõna see oli, mittesaastaga? Oligi ilusasti saast. Saast tuleb välja, ei olnud saast, mida, mida Janno Reiljan kasutas? Ei mulle küll tundub, oli saast. Suits, vodka, õnsconscons ja tänases õhtulehes küll Janno Reiljan õiendab, et mitte kõntsa all ei pidanud ta silmas mitte inimesi, vaid, vaid seda poliitikat, mida need inimesed ajavad ja küllap tulevased küllap tulevased riigikogu liikmed, riigikogu valimised ja valijad saavad nagu selle kõntsa välja sealt pühkida, aga aga paraku kogu meie üldsus mõistis seda asja ainult ühtepidi, mitte nii, nagu Janno Reiljan, aga see selleks. Noh ega kaugemale polegi, nüüd on mõlemad presidendikandidaadid sõnasõtta kistud. Ka Kadrioru peremees reageerib igale ütlemisele artiklile, mis on tema vastu suunatud väga-väga kiirelt ja, ja väga teravalt, nagu me eelse kohtunik Maruste artikli peale kuulsime. Võib-olla oleks pidanud nii käima juba varem, aga aga ilmselt ma ei tea, kui palju nüüd nõustuvad minuga. Kadri loss ilmselt on, on nüüdseks ka endale selgeks teinud, et et see määramatus mis on nii-öelda terve aasta valitsenud, kuni siis selle ametliku nii-öelda teadaandeni, et, et president Rüütel ikkagi taas kandideerib valimiskogus. Noh, selle asja oleks võinud ilmselt lahendada paremini. Siis sa pead silmas, mis asja. Kandideerimisotsust selle tegemise eest ei oleks tulnud ära öelda, siis juba varem. Nojaa, aga teisest küljest, kui sa mõtled selle protsessi nagu ühe osapoole peale, siis see pool, kes president Rüütlit toetab, kui ta oleks näiteks teatanud alles no ütleme esmaspäeval ehk siis ülehomme oleks teatanud, et Rüütel kandideerib, siis oleks ju palju musta pesu jäänud pesemata või ma eksin, või oleks, oleks noh, kogu see kogu see verbaalne sõda jäänud jäänud olemata või oleks raske on võimalik muidugi, et üleüldse sellest teada andes palju oli tegelikult. Et jah, see õigus tal oli ja noh, tõenäoliselt, Kui rahvaliit ja Keskerakond ei oleks teinud oma pakti, oleks nimetanud omavoliliselt, nagu me aru saame presidenti oma oma leppega randiks. Kui oleks, olekski püsinud selline ebamäärasus. Määramatus selles suhtes, et kas ikka kandideerib või ei kandideeri või noh, umbes nagu üheksanda Maire Moskvasse minek. No sel juhul oleks olnud ilmselt ikkagi ka ka Rüütli pooldajatel raske ütleme, kohalikul tasandil toetust hankida, ma arvan, talle ja siin oligi, oli ikkagi vaja see, see asi välja öelda. Nüüd aga mis, mis aga puudutab sedasama Maruste artiklis, mida sa eespool mainisid, siis minu arvates on siin väga väga halenaljakas on see, kuidas kuidas rahvaliit selle artikli järel pöördus Euroopa Inimõiguste kohtu poole, küsides. Sellest küll vist ei ole veel pöördunud, aga lubanud. Jah jaa, jah, ribas pöörduda kohtu poole, küsida, kas see on nende ametlik seisukoht? Et see on minu arvates väga selles mõttes väga vanamoodne lähenemine. Euroopas räägitakse üha enam sellest, kuidas inimene ei tohi olla üksnes oma tööandja arvamuse ori ja inimese primaar Barney identiteet ja peaks olema tema, tema, tema töökoht. Et jah, et see võib tunnistada, et, et Euroopa Inimõiguste kohtuniku staatuse annab ka selle inimese sõnadele rohkem kaalu. Aga sellegipoolest on meie arvates väga eba ebademokraatlik püüda kuidagi mingeid probleeme tekitada selle seeläbi, et ta on öelnud välja, mis tal südamel on. Seda muidugi ainult et ma arvan, et oma süü on siin ka Postimehel ja Rait Maruste seda ka eile õiendas. Vist esmalt läbi Aktuaalse kaameraga, täna on see ka mitmel pool äratoodud, et noh, ei ole vaja alla kirjutada täpselt tema nime ja panna temattalaris pilti sinna, et see noh, kohtunik ei mõista Eesti sisepoliitika ülekohut vaid see oli tõesti Eesti kodaniku arvamus, kes siis jah, täidab seda, seda ametiposti, mis ta, mis ta praegu täidab kõrget ja, ja auväärset, aga aga igal juhul võimendada seda nii-öelda justada mustvalge, paarib fotoga ei, ei, ei olnuks väga vaja, aga ma mäletan, et ajalehtedes on kaine selliseid apse olnud, et inimeste teadmata viimane on see doktor Nurm, eks ole, kes avaldas arvamust presidendi vaimse tervise kohta ja ja kes ütles ka, et Ta pani omavoliliselt tema ametikoha täpse nimetuse sinna alla ta ei, ta ei esinda haigla arvamust, ta ei esinda isegi mitte mingit Harlaskonna arvamust, vaid ta, vaid ta esindab ainult iseenda, kui, kui kauaaegse tohtri arvamust See on tegelikult selles mõttes ka ka väike õppetund, et tegelikult ma võin öelda, et ajalehed tavaliselt tulevad vastu inimestele, kuna tõesti paluvad, et palun, ärge esindage mind või, või esitlege mind minu konkreetse ameti kontekstis. Päevalehe arvamustoimetus tuleb küll siin tavaliselt vastu või me paneme vähemalt sinna lõppu märke, et see on inimese isiklik arvamus. Ei tähenda, et selle peale peab inimene tulema ja ise paluma, et, et ma usun, et lehes, kui on kiire artikkel nagu ammu ära toimetatud ja küljendatud, tehtud kõik temaga, mis vaja, siis viimasena otsitakse võib-olla mingi pilt, eks ole, ja loomulikult noh, kohtunik Maruste leitakse selles sellises sellisel kujul, nagu ta oma oma tööd teeb ja selles mõttes ütles õigesti, et ta on neutraalne ja tasakaalus, loomulikult siis paari kannab ja, ja kohtuistungil aga aga muul ajal on, on ta inimene nagu, nagu iga teinegi. Rääkimata sellest, et ta on Eesti kodanik ja Eesti kodanik võib, võib sekkuda Eesti siseasjadesse, küll ajalehtede ilmsetele aru saada, mitte ajalehtedeni. Leiame ainult laiendamise kogumeid. No jätame, tahame kõik nii-öelda lisada sõnumile kaalu ja, ja noh, võib-olla nendest kaalutlustest lähtuvalt Teeme siis seda, mida me teeme nendel nimetatud juhtudel, aga aga eks kuna siin tuha pähe raputamine, eks on läinud, siis noh, on selge, et meedia on, on päris paljudel juhtudel seda nii-öelda kampaaniat ise kallutanud ka mitmes suunas, et, et noh, ma ei saa öelda siin, et Eesti meedia on olnud tasakaalustatuse must musternäide viimastel kuudel. Eriti kui, kui lähtuda siin mingisuguse nii-öelda põhjamaise meedia traditsiooni vaatenurgast. Aga nagu paljud on öelnud enne mind, et Eesti ajakirjandus ei saa olla parem kui Eesti ühiskond tervikuna või Eesti parem, kui on Eesti Eesti poliitiline kultuur, ei saa olla ka Eesti ajakirjandus, kultuur ehk siis ajakirjandusena, me peame kasvama. No avalik-õiguslik meedia on saanud just eriti kõvasti nahutada, erameediaga on, on, on teine lugu, sellepärast et erameediale sageli poliitikute hammas ei hakka peale ja Nad jäävad lühikeseks, ainukene võimalus tegelikult on ju minna kohtusse. Aga jõuad sa siis iga asja pärast kohtusse minna, pealegi kui kui sa ise käid, siis ise poliitika käib õhkõrnal jääl ja ja lootust kohtust õigust saada on, on tegelikult kaduvväike, aga aga avalik-õigusliku suhtes on, on pandud kruvid kruvikeerajat ikka päris tõsiselt praegu valmis ja kruvid on sees ja neid hakatakse vaikselt kinni keerama. Lasin üksikute näidete järele. Meil ei ole vaja kaugele otsida, et ringhäälingu nõukogu hakkab arutama siin ETV mõningaid saateid. Kultuuriminister esines avalikult riigikogu puldist, nimetas konkreetseid ajakirjanike nimesid ja vist ka saateid mis teda ei rahulda. Ja ikka taotakse ühte sama mantrat, et ajakirjandus on tasakaalust väljas. Aga jääks ta võiks ta võib-olla kohati olegi ja ega, ega siis selle selle vastu ei saa. Minagi küll ei kuulu nende hulka, kes, kes tahaks endale vastu rinda ja ütles, et ei, kõik on, meil on kõik korras, aga te vaadake ise. Aga suuresti muidugi tasub poliitikutel vaadata ikkagi peeglisse. Ja kui kõlavad ikkagi sellised sõnad, et järgmised valimised pühivad kõntsa välja. Ja loll ja rumal ja idioot, vot mis on muutunud nagu, nagu tavaliseks sõnavaraks ja kui öeldakse noh, 80 absoluutsesse eesti kultuurieliiti toimuva inimese kohta, et jääge oma liistude juurde või kuidagi roonilis mürgiliselt, et oleks võinud jääda oma oma liistude juurde. Noh, eks siis eks needsamad poliitikud siis annavad nagu tooni ette, mismoodi ka ajakirjandus peab siis, ega siis me oleme samasugused inimesed. Ja kui, kui, kui nüüd öelda ärge võimendage, noh, kas me oleks pidanud siis tegema kas, kas mitte tsiteerima Villu Reiljanit või, või mitte, tsiteerima Edgar Savisaart või või, või Janno Reiljanit või ja, ja see, et, et juhtub juhtumisi need need kõik nimetatud ja veel veel mõned, eks ole, kuuluvad nii-öelda ühte gruppi. Noh, see on Nende viga ju siis teine, teine teine pool ajab oma poliitikat kavalamalt ja saab läbi ilma sellise sõna parata ja ja, ja noh, ei ülbitse avalikult. Sest noh, ma ei, ma ei tea, see, see ületab tegelikult juba igasugused piirid, aga aga kasutada Pärdi järvi, krossi jumal kõikide kõikide nende kohta selliseid väljendeid öelda, et tänavapoliitik aeg peaks olema läbi kadunud neli ütles selle kohta, tule taevas appi, vaadake Euroopasse, kus, kus tänavapoliitika tahetaksegi. Vaadake, mis seal tänavatel toimub ja rääkimata sellest, et isegi isegi Nõukogude rajal, muide kui kui, kui kruvid olid täiesti kinni siis nõukogude võim ehk kommunistlik partei ikka leidis võimaluse, et rahva seas armastatud kultuuritegelasi nii-öelda postamendi otse seada, et saada nende käest arvamusi. Minu meelest selles mõttes oli alles äsja sai valmis üks, üks päris hea film, mille nimi oli siis Mikk, mis kandis, rääkis Mikk Mikiveri ja rääkis väga ausalt, sellest. Ja seal on see, see teema täpselt samamoodi toodud, et kuidas, kuidas võim. Ehk see, see jube koletis, kes meil siin Lenini väljakul istus, et, et kuidas, kuidas niivõrd rahva seas austatud respekteeritud suurt kunstnikku püüti ära kasutada ja kuidas kunstnik sellega kaasa läks. Aga see on juba järgmine teema. Aga aga ma ei ole kohanud, et teist teist sellist väljendit, et olge vait täna, Sven Tüür vastab muide, et ükski poliitik ei suuda tema tema tema suud sulgeda, kuigi tema sellele sellele kirjale Seal alla ei kirjutanud. Ja see poliitikute suhtumine, et, et justkui poliitika tegemine peab jääma nende pärusmaaks ainult nende omaks või noh, võib-olla see oli selle, selle konkreetse poliitiku suhtumine, noh see on. Põhimõtteliselt see oligi tööna, aga kummaline, et teil on õigus vait olla sel hetkel, kui meie valime meile endale president. Sellest kumas see mõttelaad läbi. Andeks, aga, aga see president on kõigi meie oma ja igaühel meil, kes meil on õigus selle kohta midagi öelda, isegi isegi nendel, kellel ei ole õigust öelda, ma pean silmas mittekodanikke, kellel ei ole õigus valida, eks ole. Riigikogu näiteks ka nemad võivad avaldada arvamust, sest nad elavad siin, kui neile on antud Eluaegne elamis- ja tööluba siin, siis, siis siis isegi nemad võivad selle kohta öelda, rääkimata siis Arvo Pärdist või, või Jaan Krossist või kellest iganes tabelist, lihtsalt kui meedia juurde tagasi pöörduda, et. Milles on poliitikutel olnud õigus, võib-olla on see, et, et meedia veel noh, üllatavalt on olnud selles faasis selles presidendikampaanias, et, et ta ei ole suutnud eristada nii-öelda sisulisi asju tihti. Sisulisi asju nii-öelda isikuomadustest, ehk et noh, kui kui sinna õnnestuks tõmmata piir vahele ja, ja ajakirjanikud suudaks suudaks mitte minna nii-öelda isikuvastase kriitika juurde siis, siis oleks ju tore, siis kasvaks kõvasti. No aga samas Eesti president on, on juba niisugune institutsioon, kus need isikuomadused mängivad ju väga olulist rolli. Et, et siinkohal minu arvates on, on nendest rääkimine küll küll väga oluline. Mulle meeldis see lõik ilveseprogrammis, kus ta viitas sellele et president peab vastutama otsuste eetilisuse eest ja, ja kui juriidilised juriidilise korrektsuse sildi all väänatakse ja rikutakse seaduse mõtet, siis ta peab sekkuma. Aga selleks peab olema ise inimene, kes suudab olla kes kellel ei ole nagu eetilises plaanis ette heita suurt midagi. Me räägime isikuomadusi, nagu sellelt erinevalt. Et, et just, et kui üks küsimus on, on, on selles, mis puudutab Johannes Hinti ja desintegraatorid, siis seal on tõesti tegemist nagu sisuliste küsimustega, kui ja kui me räägime samas noh, kuupäevad unustamisest 78 aastase inimese puhul, siis, siis mulle tundub, et meedia arvab, et lugeja on loll ja et lugejale on vaja seletada mida noh et mida siis inimene teeb valesti või kuidas ta on ikkagi oma vanuse kohta nagu teeb teeb ilmselt siis ootamatuid asju. Ma ei tea, mul tuli jällegi niisugune ootamatu mõte pähe, et küll sa tsiteerisid siin praegu Ilvese valimisplatvormi või seda mida võib sisuliselt nimetada valimisplatvormiks. No me oleme avalik-õiguslikus eetris, et sa pead ka kohe midagi positiivset Arnold Rüütli valimisplatvormist siia kõrvale panema, muidu me oleme jälle tasakaalust väljas. Jah, ma lugesin neid mõlemaid jälikult ja võrdlesin ja noh, no rüütli rüütli valimisplatvorm minu arvates meenutab natuke rohkem mingisuguse partei valimisplatvormi ja ilvese oma, selles mõttes nagu räägib rohkem sellest presidendi võimupädevust ja püsib kuidagi selle piires, et Rüütel annab niisugusi konkreetseid lubadusi, nagu et laste sünnitoetused, olgu-olgu suuremad pensionitõus jätkub ja nii edasi ja ja seevastu ilves hoidub, hoidub nendest ja kui Ilves räägib samamoodi perepoliitikast või siis tema demograafiast, siis ta ütleb, et see on presidendi mõttekoja ülesanne välja pakkuda ideid. Aga seevastu rüütel annab niisugusi lubadusi, mida tegelikult saab võtta ja täita ainult ainult partei. Ühes tänases lehes jällegi Villu Reiljan ütleb, et, et ilvese platvormi ei ole tõsiseltvõetav, sellepärast et kõige tähtsam küsimus ehk demograafilise olukorra iibe jätab ta oma platvormi lõppu. Jällegi, see, ma ei taha üldse, seda, hakati arutama, et kas see peab olema platvormi alguses või lõpus või üldse puuduma või ainult sellest rääkimagi, see, see on teine küsimus. Aga jällegi see nii-öelda kõva sõna küsimus, et, et ilvesel surm ei ole tõsiseltvõetav, noh. Arnold Rüütli platvorm mina küll ei saanud ja öelda, et ei ole tõsiseltvõetav, see vägagi tõsiseltvõetav, me saame teada, mida, mida president ja, ja praegune presidendikandidaat arvab elust ja, ja, ja päevapoliitikast ja, ja selles mõttes ei ole vaja pida selliseid sõnu. Kui meil on tõsiseltvõetav president, siis endaga tõsiseltvõetav presidendi platvorm ja, ja kuna meil on tõsiseltvõetav kandidaat Ilves, siis on see samuti tõsiseltvõetav. Ei ole vaja. Ei ole vaja loopida niimoodi sõnu, et üks on, üks on kõik ja teine ei ole mitte midagi. Nii nagu me viimasest ekspressist lugesime ühe meie suurärimehe kelle, kelle näopildi asemel oleks võinud ilmselt olla ka dollari kujutis, sest et peale raha võimu ülbuse sellest artiklist nagu mitte midagi muud ei näinud. Seal oli väga huvitavaid nüansse tema ja poliitikute ja poliitika seostest. Aga näiteks niisugune lause, et, et noh, umbes et Lennart Meri küsimata ei, ei, sellel mehel on see, et, et kes see veel niisugune on. Aga öelge, mis ta teinud on, ütles ta. No tule taevas appi, Lennart Meri seda tegigi, ta oli üks põhitegijatest selleks, et seesama ärimees saaks praegu oma miljoneid teenida. Aga selle, selle ta unustab ära, kui seda riiki ei oleks, siis tema ei sahkerdaksin oma oma kinnisvaraga. Ei, ei otsustaks toetada ühte või teist poliitikut, ei mängiks neid mänge. Aid, noh, lõpetame, lõpetame, see on üleskutse tegelikult kõigile. Ka ajakirjandusele, et lõpetame niukse niukse sahmimis ära, et see, see ei vii mitte kuhugi. Aga eeskätt on see muidugi üleskutse poliitikutele, kes, kes meil on, on siiani nagu suunda näidanud. Jah, minu jaoks need programmid tekitasid selle küsimuse just mitte kummagi presidendikandidaadi suhtes, vaid vaid siis Keskerakonna ja Rahvaliidu suhtes, et me näeme, et maailmavaateliselt on tegemist ikkagi üsna sarnaste programmidega kui mitte öelda, et väga sarnastega see, et mis kohale keegi paiguta viibe noh, minu meelest see ei ole väga määrasin. Lihtsalt küsimus on selles, et, et kui Keskerakond ja Rahvaliit kui nad minuga nõustuksid, selles, et tegemist on on nende maailmavaadet ka ilvese puhul toetava platvormiga, siis, siis tekib küsimus, et, et noh, mis neile ei meeldi. Ilveses. Et kas siis ilvese puhul on, on, on mingisugused mitte sisulised küsimused otsustavaks. Et jah muud ma nagu nende, nende nende programmide puhul ei oskagi öelda ilvese puhul, mis oli nagu huvitav oli see, et ta tõstis väga kõrgele selle nii-öelda Eesti ühiskonnasiseste lõhede kaudu järgmise küsimuse. Ehk ta rääkis seal, et ta ei tahaks nagu enam linna ja maa vastandumist. Jaa, jaa. Rikaste ja vaeste vastandumist, noh see on võib-olla selles mõttes üle pingutatud, et ma saan küll aru aru sellest, et meile ei meeldi seesama endiste ja uute küsimus, mida, mida jätkuvalt üritatakse nii-öelda üles tõsta, et noh, minu jaoks on see nagu samasugune asi, kui, kui pidevalt korrata seda, et mingi kõik venelased ära Narva jõe taha. Aga, aga kaotada lõhet nagu noh, varanduslikke klasside vahel. Tore, aga, aga seda saab ikkagi nii-öelda konkreetse poliitikaga. Ja vanade ja noorte vahel ma kardan, need lõhed jäävad eksisteerima selles mõttes, et. Sa pead silmas nüüd ilvese platvormi ja neid neid vastandamise ja tema tema soovi neid vastandamise mitte enam enam näha ja eks ta tavalise natuke ladva kolimisel täita täitsa nuga, aga mure omaette mõelnud, et miks ikkagi seekord nii nii teravaks läinud, noh ütleme just sellepärast, et presidendi võim on meil niisugune on nii piiratud täpselt kui ta on. Ja ma saan aru, kui, kui muda ja veri lendavad enne kohalikke valimisi kohalikul tasandil või, või enne riigikogu valimisi, kus, kus tõesti kaalul on, on, on terve riigi kurss ja, ja raha ja kuidas kõik eelarvet jagada ja kuhu raha anda ja ja soojad kohad ja nii edasi. Siis miks, miks see nüüd nii on, aga, aga võib-olla see ongi ongi väga hea, et see nii on. Teisest küljest nii nagu kõik asjad on siin või enamus asju on siin maailmas paradoksaalselt. Et, et põrkuvad, põrkuvad kaks täiesti erinevat maailma ja presidendikandidaadid, mõlemad on totaalselt erinevad inimesed. Ja vot noh, kui keegi tahab öelda, et siis esimene Eesti ja teine Eesti saavad kokku kui kuigi ma ei jaga seda, seda jaotatust nii, nii nagu minu meelest Eestis ei ole olemas ei vasak- ega, ega paremtiiva, on, on lihtsalt konkreetselt poliitikat, mis, mis üks, võib-olla kord vasakpoolne ja, ja kui me lähme veel nii-öelda Euroopa võrdluste peale, siis meie vasakpoolne sageli on, on seal väga parempoolne, et, et noh, need, need teljed nagu ei, ei kehti küll, aga need inimesed on, on totaalselt erinevad maailmavaatelt oma Leimuselt, oma taustalt, oma millest iganes, maailmavaatelt ma ikka ei nõustuks. Jah, et. Maailmavaateliselt noh, vähemalt see, mis ta nüüd on öelnud kampaania käigus see minu jaoks nagu ei erine oluliselt nendest nendest Rüütli nii-öelda avalikustatud Et kui me võrdleme nende neid paberile pandud programme, siis siis need tõesti mõelda, et seal taga oleks, oleks kui me räägime sellest maailmavaates, nagu klassikaliselt parem osaks teile, parem-vasakskaalal ei saa öelda, et seal oleks mingisugune fundamentaalne erinevus, et pigem on, see on see arusaam üsna sarnane, aga küsimus on, on, on justkui selles stiilis ja sellest, kuidas seda esitletakse. No ma arvan, et stiil pole, pole ainukene muidugi on, mõlemal on kaks kõrva ja kaks kätt ja olemad räägivad eesti keeles ja nii edasi, aga aga kogu see nii-öelda kogu see olemine, mis ei tule ju ainult nendes platvormides välja, vaid vaid kogu see noh, mida me teame mõlema kohta eelnevatest eludest siis siis tegu on, on noh, kahe nagu eri planeetidelt inimesega ja, ja paraku noh, kui sinna Ühe toetajad ütlevad, et me tuleme, paneme oma 80 kultuuritegelast vastu siis no ma tahaks näha, tähendab, noh üks seostub nagu intellektuaalsusega, okei, teine võiks seostuda rohkem nagu nagu maalähedusega või. Hiiumaaülikooli tudengite toetama. Jah jah, nii et, et ma arvan, et, et see, see asi teinekord 2001, kui, kui Rüütel esimest korda ametisse valiti, see nagu olemata jäi, siis suuresti kindlasti jäis olemata, sellepärast et, et noh, keegi ei uskunud, ütlen noh, keegi on vale sõna, aga võib-olla Villu Reiljan uskus, aga, aga ma arvan, et ka mitte eriti. Aga ta tegi vähemalt tõsiselt tööd, et Rüütel saaks siis siis nüüd just kaevati nii-öelda Rüütli mineviku asjad välja ja see on toodud nii-öelda kilbile rohkem. Ja, ja, ja, ja see on põhjustanud jah selle selle nii-öelda terava kokkupõrke mis, mis läbistab tegelikult kogu Eestit praegu. Ja kolmas asi miks, miks iga asi muutub kui presidendivalimiste presidendivalimised, kui eelmäng, eks seda riigikogu valimistele muutub üha, üha tähtsamaks on see, et raha tuleb järjest juurde. Nagu me ka sellel lõppeval nädalal nägime. Sarvesai sai kinnituse. Valitsuses läheb parlamenti, noh, mis tast seal järele jääb? Varasem kogemus näitab, et Parlamendis väga palju muutusi ei tule. Aga raha on niivõrd palju, et esimest korda meie, meie uue riigi ajaloos on tegu ülejäägis eelarvega. Ja see on ka aja märk. Jah, kuigi see ülejääk on. Majandusteadlaste sõnul liiga pisike, ehk see üks miljard krooni noh, 75 miljardi kohta enam-vähem on ikkagi jube vähe, Eesti pank siin soovitab või soovitas. Et see ülejääk oleks, oleks pigem pidanud olema seal viie miljardi kandis, ehk siis millal Eesti pank viitab, on see, et praegu on kõik tore. Majandus kasvab, eelmisel kvartalil kasvas 12 protsenti. Ehk siis seda raha tuleb kogu aeg juurde, mida see majanduskasvu tähendab? Ja, ja heal ajal peaks suutma seda raha rohkem kõrvale panna arvestusega, et see hea aeg ei jätku kaua ja tuleb ka kehvem aeg, kus oleks eriti just pensionide maksmiseks oleks võtta seda raha kuskilt. Ja, ja noh, see on väga vastuolus loomulikult sellega noh, kus me praegu poliitiliselt oleme. Me oleme valimiseelses aastas ehk siis või valimistel ja aastas, kus on vaja poliitikutel näidata, et nad kulutavad siia-sinna ja kolmandasse kohta raha Raske öelda noh, kes on, kes on siin hea ja noh, Eesti pangas. Puhul on ka öeldud. Indrek Neivelt siin hiljuti juhtis tähelepanu sellele, et Eesti pank kipub olema selles mõttes silmakirjalik, et ta võiks ju kasutada oma vahendit palju tõhusamalt, ehk oma vahend on siis see, et ta lihtsalt võtab raha nii-öelda pankade käest ära ja noh, sunnib neid hoiustama seda raha nii-öelda kohustuslikus reservis keskpanga juures. Et Eesti pank on seda teinud väga või siis esimesest septembrist alates väga-väga vähekese. Noh, ta on võtnud ära majandusest, mis nüüd oligi kolm, natuke kolm ja pool miljardit krooni, mis on tegelikult sama palju raha või sutsu rohkem kui Eesti elanikud iga kuu laenavad. Ja noh, kui sa võtad selle kuu aja raha ära, see ei ole nüüd ka väga kõva sam. Neiveltiga juhtisin tähelepanu näiteks Horvaatiale, kellest meie arvame, et me oleme oluliselt paremad ja, ja meie poliitika on varem, aga Horvaatia keskpank näiteks ütles, et et, et kes siis kommertspangad peavad võtma 55 protsenti rahast ja, ja jätma selle keskpanga juurde reservi meie puhul praegu Eesti pank siis nõudis 13-lt protsendilt 15-le. Jaanuarist. Et noh, tegemist on selles lihtsalt, et Eesti pank annab soovitusi ja, ja justkui nagu lööb hädakella, et, et poliitikud ei tee seda ja teist, aga kas ta ei võiks ise teha rohkem? Noh, eriti arvestades seda, et Eesti pank enam ei saa midagi muud teha, ei saa siis intressi määruv määrasid ise ise sättida. Indrek Neivelti artiklist, mis suurt vastukaja leidis ja Eesti Panga vastusest sellele kriitikale oli siin lõppeval nädalal üks vikerraadio Reporteritund pühendatud, nii et seal räägiti nendest asjadest põhjalikult, aga aga tunnistame ka, et, et olukord on siiski äärmiselt erandlik. Eestis kasvab rahamass nii kiiresti ja et möödaminnes lisaeelarvest ostetakse tagasi raudtee sisuliselt. Samas jah, tõenäoliselt suures pool sellest rahast, mis läheb raudtee ostmiseks moodustaks ütleme kas või näiteks Tallinn-Tartu neljarealise sele Hayway kiirtee väljaehitamine, eks ole. Umbes sama raha eest saaks ehitada püsiühenduse Saaremaaga, mis iganes, tähendab noh, raha on muutunud niivõrd väikeseks. Me oleme tegelikult täiesti täiesti uues situatsioonis. Et nüüd on küll prioriteetide küsimus rohkem ja õnneks ka uues eelarves, me oleme nii palju oma saadetes ja Eesti ajakirjandus on rääkinud sellest. Aga kogu selle palgajuttu, päästjate palk, õpetajate palk ja politseinike palk ja nii edasi ja nii edasi. Et nüüd lõpuks ometi siis tundub, et, et miskisugune asi hakkab liikuma, et see rahamass, mis on, on nagu otsustajate käes on niivõrd suur. Et seda saab tõesti nagu vabamalt jagada ja palgatõusud siin on noh, mis enneolematut 25 protsenti, 30 protsenti. Et see loodetavasti meelitab siis ka inimesi nii-öelda tööle jääma. Ja mitte ainult tööle jääma, vaid vaid meelitab kuusi inimesi sinna sinna tööle tulema. Nojah, samas küsimusega me ühtegi sellist väga väga läbi murdelist otsust ei ole, ei ole nende palgatõusude juures näinud, noh, nägime, et haridusminister küsis 20 protsenti palgafondi juurde, öeldi talle, et et noh, 14 protsenti on, on võimalik seda alampalka tõsta. Politseinike ja päästjate puhul, noh, selle aasta lisaeelarvest räägitakse Meist mõne 10-st miljonist ainult noh, kuigi jahi kõik järgnevad aastad peaksid siis veerand veerand miljardit, siis on nii-öelda neile kõikidele kokku sisejulgeolekuks, aga selles, et ega, ega noh riik küll põhjendab seda nii, et et mingist ühekordsest hüppelisest palgatõusust ei, ei pruugi sündida midagi head. Aga karta on, et kui me monitoorime seda asja väga kaua ja loodame, et vaikselt tõstes nagu asjad paranevad, noh ma ei tea, ma olen muidugi selline väga, väga subjektiivne küsimusega, aga. Suuremat julgust oleks, oleks minu meelest nende rahadega. No ma ei tea, kuidas teile aga, aga raudtee tagasiostmine mulle isiklikult meeldib luigele see, mida majandusminister nii-öelda selle otsuse langetamise järel teatas, et noh, kaugel pole see aeg, kui meil supermoodsad rongid vohavad Varssavisse ja Berliini ja Brüsselisse ja kuhu iganes. Noh, see see siis nüüd selle otsusega kuidagi seotud ei ole ja siis me ostame tegelikult tagasi ainult raua. Aga, aga, aga kus need investeeringud on, mis, mis tulema hakkavad, kes peavad välja vahetama kõigepealt selle, selle veeremipargi, mis on arvustamist tõesti, meenutab möödunud sajandi algust ja teiseks, kus on need liiprid ja rööpad, mis, mis kannatavad sellist sõitu? Ja kus on ka raudtee ajaloolised jaamahooned meenutaks? No need on lastud ära laguneda, suuremas suuremalt jaolt Jah, meie siin suhted on muidugi nii-öelda reisijateveo osas sellesse asja väga, aga noh, siin oli, oli hea, oli lugeda hiljuti Hanso Luige kirjutist Ekspressis sellest, kui, kui tore meie nii-öelda ida idaäri välja näeb ja millal see Eesti raudtee nagu oleks võimalik. Edu muul saab põhineda kui, kui lootusele, et naftavood nii-öelda jätkavad siit meie kaudu sinna välismaale liikumist, et kui need naftapuud ära kaovad. Kui äkki keegi Moskvas otsustab teistmoodi, noh nii nagu me oleme läinud Leedu puhul, nii nagu. Jah no see andi puhul, see on pikk ja, ja väga keeruline teema mis viib otsapidi välja ka Eesti-Vene suheteni ja kõigi muude ja lõppude lõpuks pronkssõduri. Aga, aga seda me täna kõike ei jõua, jõua rääkida, meile eraldatud aeg otsas Külli-Riin, Tigasson, Ott Ummelas, Aarne Rannamäe olid täna stuudios ja järgmine kord on siis siin Rahva teenrites uus meeskond. Ja, ja alustab see saade siis täpselt tund aega enne seda, kui kui Estonia kontserdisaalis saavad kokku valijamehed, nii et ei ole raske aimata, mis on järgmise saate üks üks peamisi teemasid täna aitäh kuulamast ja ja kuuleme jälle.