Tere, mina olen Annebrummik. Novembrikuu esimeses helikajas vaatame tagasi kontserdirohkele nädalale. Lähemalt teeme juttu rahvusmeeskoori elitaarsest kavast unenäo valgussarja, Heli ja keel avakontserdist, kus Mart Siimanni ja Eduard Tubina teosed põimusid luuletajate uudisloominguga ning rahvaliit duo Mati Turi Martti raide viimasest esinemisest Mozarti ja maaler. Eelmisel reedel tähistas Estonia kontserdisaalis 50 viiendat juubelit. Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steineri sõnul jõuab kooliandeid üle kogu Eesti. See on mõnevõrra naljakas fenomen, et kuidagi ju Tallinna elanikkond kasvab ja kasvab ja peaks nagu põhilised isegi ma ütleks, et võiks ju Tallinnast tulla, aga naljakal kombel meie vastuvõtt, et väljaspool Tallinnat pigem nagu suureneb, kui väheneb, et meil on õpilaskodu üsna täis hetkel ja ja ikka tuleb tahtjaid ja veel, nii et mõnes mõttes tänu ka ütlema, et väljaspool Tallinnat ja ka väljaspool Tartut tehaksegi väga head teed. 28. oktoobril toimunud muusikakeskkooli juubelikontserti eesti muusikute gurmee saab järele kuulata klassikaraadio koduleheküljel. Pühapäeval, 30. oktoobril tähistati Estonia kontserdisaalis Roman Toi sajandat juubelisünnipäeva. Eesti muusikas on üks selline inimene, kes on oma elu pühendanud selles mõttes eesti muusikale, et olles ise eemale Eestist, on ta suutnud jääda siduvaks osaks Eesti ja ütleme siis väliseesti ühiskonna vahel. Ta on olnud helilooja, talunud õpetajad, olnud koorijuht aga võib-olla kõige rohkem veel just nimelt ühiskonnategelane ja osanud igasugustel aegadel olla ühiskonnas mees, kes hoidis sidet, lõi sidet Kodu-Eesti ja Välis-Eesti vahel. Roman Toi rääkis kontserdi kunstiline juht Hirvo Surva. Ka see kontsert on klassikaraadio kodulehel taas kuulatav. Pühapäeva õhtul kõlas Niguliste muuseum-kontserdisaalis Tõnu Kõrvitsa teose Linnutee laev esiettekanne ja teoses tabat Maater Eesti esiettekanne. Laulis kammerkoor kolleegium muusikale. Mul on hea häälestus, kuna see koor on suurepärane ja ja Henrik samuti hea dirigent, nii et ma arvan, et see muusika on heades kätes. See oli üks väga tore võimalus, kui kolmelt heliloojalt telliti sellele iidsele vanale tekstile teos Stabat mater. See oligi selline pikem projekt, kui terve aasta jooksul sai päris mitu korda Londonis käidud, proovides salvestusel, plaadiesitlusel kontserdil. Selle teose tellis siis sääseks Tinn, võib-olla Inglismaa üks parimaid koore ja Earl Christopher on rahvusvaheliselt väga tuntud, koori dirigent. Konsulteerisin Vello Salo ka, kes mind alati on aidanud, sellistel puhkudel saan ju tõesti pikk teos, 21 salmi vist on seal kokku pidi väikese sellise valiku tegema, aga ma vaatasin ka läbi ajaloo väga harva, kui on kasutatud seda tervet teksti, et ikkagi on tehtud oma selline valik ja seda pisut lühendatud, et see on lubatud. Viimane salm oma helguse müstilisuse poolest. See oli hea. Sammeta mõjub sellise erilise valgus kiirena. Kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Pühapäeva õhtul tähistas kaheksakümnendat juubelisünnipäeva legendaarne kolaratuur sopran Margarita Voites. Juubeliõhtul olite ta tulnud tervitama rohked sõbrad ja koostööpartnerid. Lisaks tiiva enda esinemisele sai vaadata lühifilmi Margarita Voites Est. Ja siis isa ütleb, et kolme aastaseni ma olin tulnud välja ja kuulutanud Ahmanin jahendastel riietanud niimoodi, et mul oli veel ema, suur ret oli ümber. Siis ma ei tea, kas lambivari, mis sul peas pidi oleme ja siis ma tulin välja, ütlesin Yartista. Lartistan ju artist, aga see ei tähenda ju tegelikult laulmist. Seda ma ei oska praegu üldse seletada, kuna isas tol ajal ka ei osanud mulle öelda, et kust ma selle võtsin. Teisipäeva, esimese novembri õhtul jätkus kloostri aidas vanamuusikasari, mida korraldab Andres Siitan. Noh, selle kontserdisarja idee on muidugi see, et pakkuda vaheldust, et mitte ei oleks ainult Eesti esinejad ja mitte ei oleks ainult väljastpoolt tulnud esinejad, vaid nii ühte kui teist ja, ja samas ka omavahel koos mängima panna eesti muusikuid ja väljastpoolt tulnud meie seekordseteks külalisteks on Haanja päritolu praegu Soomes elav tšellist koda luupe lopeesi nagu ees soome pianist, peamiselt nüüd haamerklaveri mängimisele keskendunud anna kuva ja Eesti publik neid tõepoolest ei tunne kuvatav lõppe lobee sinikui ees, tema on jah, nagu ma ütlesin, hispaania päritolu. Ta on suurepärane tšellist, aga selle kõrval ka muusikateadlane, kes on väga palju aega ja vaeva pühendanud just eriti klassitsismiajastu interpretatsiooni uurimisele. Tänane kava ongi just valdavalt klassitsismi ajast, Hayden, Beethoven küll algatuseks mängib ta ka paar osa Bachi tšello süüdist number kaks. Klassikaraadio salvestas kontserdi ja eetrisse jõuab see uue aastanumbri sees. Kolmapäeva õhtul toimus Kaarli kirikus hingedepäeva kontsert, kus Esiettekandele tuli Armeenia genotsiidi ohvritele pühendatud teos Tigran Mansoriani. Reekviem nime kirjakene muusikast, mida ta unistab terrigeerida ja Tigrandmanzureani reekviem on tekkinud sinna nimekirja. Viimasel viiel aastal tekkis võimalus juhatada hingedepäeva kontsert ja sinna ma ta panin. Juhuslikult oli Tallinna kammerorkester ja filharmoonia kammerkoor nii vabad, et said midagi uut õppida repertuaari juurde, et siis kasutasin selle võimaluse kohe ära. Aga selle heliloojaga ma olen ise kokku puutunud mitmel korral seal väljaspool Eestit. Ta on suur Arvo Pärdi austaja käinud paljudel kontserditel ja lisaks ta heliloomingut on palju salvestunud ka Issemm. Esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kersti Inno teeb juttu Eesti rahvusmeeskoori kontserdist unenäo valgus, kus kõlasid Richard Straussi, Hugo Wolfi ja maks, reegeri heliteosed. 16. oktoobril sai Estonia kontserdisaalis Eesti rahvusmeeskoori esituses kuulata kolme eripalgelise saksa hilisromantismi helilooja muusikat. See on nüüd selline meeskoorimuusika, mida meie kontserdisaalides saab küll erakordselt harva kuulata. Ja ma palusin stuudiosse kaks koorijuhti, Merike, Tora ja Ants Soots, kes on rammi võimete ja repertuaari tegemistega olnud väga pikalt ja põhjalikult kursis. Millised on teie tähelepanekud sellest kontserdist? Tähelepanekuid, muljed? Minu meelest see pühapäevane kontsert oli gurmaanide jaoks, sest minusuguse, kes ma olen suuresti kivis romantilise muusika austaja siis need teosed olid lausa maiustama Kalad. Selles muusikas on seda kõla, sügavust ja harmoonia, tihedust ja koloriidi rikkust nii tohutult palju, et see on lihtsalt lummav. Mikk Üleoja ütleb oma kava annutatsioonis ka seda et kas vähe kuuldud või üldse mitte kuuldud ja kui mingite kontserdikavades on olnud üksikuid teoseid, kas maks reegelilt või siis ka Richard Straussi siis tervet kontserti sellisel kujul, antud juhul siis reegel Straussi ja Hugo Wolf tervikkontserdi ei ole ja see on koorile ikkagi väga suur katsumus. Pähkel see ette võtta. Ja nagu Mika kavanatratsioonis ütleb, et ainult Eestis vaid ka maailmas on ta ikkagi väga vähe lauldud ja just temaga kättesaadavus. Et selles mõttes ei tohi neuromantistiku helikeelt ja väljenduslaadi nagu alla hinnata mõni 21. sajandi või 20. sajandi seos võib-olla võib-olla kättesaadav vangi. Taas rahvusmees korsele pähkliga hakkama sai. Tundub, et koorm ka selle hakkamasaamise üsna järjekindlalt nii-öelda investeerinud viimastel aegadel laulnud ikkagi väga keerukaid partitule väga suurte helikeeleliste ja väga suurte vokaalselt nõudmistega teoseid ja see teeb ka võimalikuks maks regeri meeletu armoonia kulgemise sellega hakkama saada, noh nii nagu ka Richard Straussi Me ju teame, et nii keerukate komplitseeritud muusikat lauldakse harva. Tagantjärele võiks öelda, et see raskusaste ület tati. Nii et ma märkasin, et Richard Straussi kolme meeskoorilaulu tekstile laulsid osa lauljaid peast. Järelikult oli ületatud üks raskusaste, et ka lauljad võisid nautida seda keerulist partituuri. Kui te nüüd võrdlete neid teoseid ja neid ettekandeid, mis tundus nagu meie koorile paremini sobivat ja mis tuli raskemalt kätte kuulates. Mic ülal ei teinud valiku reegeri 10-st laulust kanti, et esimene kuni kolmas ja kaheksas kuni 10., et ma ei teagi, mis printsiibil panin. Reegel annab ennast ikkagi väga raskelt kätte ja tema seal toitu harmooniline ebapüsivus ja harmooniline selline orelimängija fantaasia nagu reegel puu. Et ta võib olla jälgitavam ja nagu paremini oma käte segakooriteostes meenub psalm 100, millega on ka kunagi tegeldud, mees koolis seda kõlapilti kätte saada, noh, see on äärmiselt raske, ülesin, tuleb koorida spetsiifilised probleemid juba võib-olla nagu aeglasema kulgemisega muusika, rahumeelsem karakter, et Ta on kuidagi jälgitavam ja võib-olla ka kuulaja jaoks on kõnekam, et sinuga natuke kontserdi kompositsiooniline moment, et noh, vahel see reegel, et ta on nagu natuke. Ta tahab teksti ja tema vaimuda kõike sinna oma harmoonia alla painutada, nagu ühtegi muud väljendusvahendit ei olegi maailmas olevat. Jääb vahel mulje, et selle tõttu mulle nagu õhtul serenaad ja hüvasti ja võib-olla ka Reekviem ja seda oli lihtsam haarata ja ta kõnetas mind kiiremini, seda enam, et hall pilvemass hakkab teksti jälgida. Ma pidin saama ainult seda otse helimulje, mis sai mulle jätta. Noh, peab arvestama, et see kõik on ikkagi Opus 83, mis on ikkagi kirjutatud juba tema elu viimasel perioodil selle vastu näiteks Hugo Wolf, kelles on ka juba väga noorpõlve teose Euroopas, 13, kui tõesti uskuda, et need on kirjutatud kuueteistaastaselt Sand annab aimata suurt meistrit. Aga noh, loomulikult oma arengus on ta hoopis teises faasis, kui on maks, reeger ja ka näiteks Rihažouci kolm meeskoorilaulu ma ei mõtteline rahvalauluseadeid, seal on suur ajada distants. Et noh, mis aga nagu küpse helilooja väljendusvõimalused Richard Straussi ma olen nagu ise kogenud rammiga. Loomulikult on ta mulle tuttavam ja ma kuulan seda nagu kõrgendatud uudishimuga ja ma lihtsalt tunnen seda muusikat paremini kui teisi. Tagasi tulles reederi juurde, ma tunnetasin, et see oli väga targalt, et üles ehitatud kava, et just see maks, reegeri põimik oli pandud esimesse poolde, sest see tõesti esitab nii suuri nõudeid, ütleme, et eeskätt siis tenoritele. Esimese oktavi siin noote ei ole üldse harva esinev nähtus, vaid korduv reegerist. Mulle enim meeldisid see kahe koori lugu, rõõm olgu su tegudes, kus ma tajusin seda, et mõtle, rammi on võimalik niimoodi pooleks lüüa. Et need kaks erinevat koori moodustavad niuksed heas ansamblis oleva kaks väikest kammerkoori. Et see oli lõpmatud, sümpaatne ja hästi oli tõesti ka jälgitav viimane reekviem. Kuigi ma sorisin oma kontserdikavade karbis ja leidsin, et 2011 märtsikuu sees on norra dirigent Ragnar Rasmussen siin teinud ka mõningaid Reigeri laule. Nendest siin ka kolme, esitati nüüd, et need olid nagu kordavalt. Aga jah, need nagu kerkisid esile number kaheksa ja number 10 sellest reegeri plokist. See oli nüüd väga stiilne kava. Paksu lopsaka harmooniaga nõudis koorilt palju, aga mida sa kuulajad nõudis või pakkus kuulajale, kuidas saalis viibides oli kogu seda tervikut vastu võtta? Jah, tavaliselt sellise ühe pealkirja või ühes Tseevi või ühe elemendi kavad alates sisaldavad selliseid riskimomente, seda enam, et siin on ikka kõik a cappella. Õnneks need autorid nagu siiski eristuvad, nagu ma enne rõhutasin, et nad on elu erinevatel etappidel ja ikkagi ajaliselt erinevatel aegadel ja erinevate käekirjadega loodud. Et kui oleks olnud täiesti maks, regeli kõik 10, siis oleks ta olnud juba üle doseeritud, siis pidanuks mingi kava, teine pool midagigi kuidagi teistmoodi seda tasakaalustama. Aga jah, selline teravdatud tähelepanu sellisele neuromantismine ja sellistele suurepärastele heliloojatele näidetega nafta võimaldab või jah, koori vokaalselt võimalusi väljendada ansamblid isi ja peab ütlema, et selline vokaaltehniline ja vokaalesteetika ja ansambli line ja ka intonatsiooni häälestuslik kõik need aspektid, need on rõõmustavalt ikkagi terve kontserdi vältel väga stabiilsed, mis on sellele koorile viimasel ajal nagu muutunud. Rõõm oli, nagu kogeda seda, esimese tenorivõimalused on nagu avaldanud ja mitmekesistunud ka väga raskeid olukord ja nad oskavad rakendada selliseid võtteid, mis teeb selle partituuri elavaks ja meeldiv oli ka kogeda nagu teise tenori küpsemist. Võib-olla siin nagu varasem mälestus kuidagi segakoor, kes on viimasel ajal väga palju laulnud hästi hulganisti 21. sajandi ja tänapäevase avagandistliku faktuuri ja Evi, kellega teosed, et see nõudis ka sellist ümber alistumist vokaalis lihtsalt teistmoodi lähenemist mitte nii nagu võib-olla vanamuusikas või klaster armooniates. Jah, ühesõnaga ikkagi selline romantiline väljenduslaad. Ja selle tõttu oli ka meeldiv kogeda sellist. Ütleksin niimoodi, et see on nagu hakanud julgemini ja tundlikumalt raseerima. Ilmselt see stiidi ja võib-olla ka dirigendi ja koori koostöö arenemine ja üksteise ja teine selline tunnetus usaldusel, raseerimist tundlikkust on tekkinud juurde. Et kooriarengus oli see igal juhul selline väga rikastav kogemus, see kava, ma arvan, et kindlasti see oli nauditav, see oli huvitav ja et koor oli selle kavaga süvitsi kõvasti tööd teinud, et oli jälgitavad need tekstid tähendab see saksa keel ka traditsiooniliselt välja toodud hästi ja see esituse ütleme interpretatsiooni line matk, kus oli ka mis jõudis nagu saali kuulajani, tõsi, peab ütlema seda publikut ei olnud just palju, aga ma usun, et need, kes sellele kontserdile tulid, need said sealt palju. Eesti rahvusmeeskoori kontserdil käisid Ants Soots ja Merike Toro. Küsitles Kersti Inno. Laupäeval, 29. novembril sai no teatri kammersaalis taas alguse kontserdisari Heli ja keel, mis on tänavu pühendatud kaduvatele keeltele. Kava koosnes Smart Siimeri ja Eduard Tubina muusikast, mille vahel esitasid oma uudisloomingut noored, värske rõhu autorid Christian haljak Hannelile Kaldma ja Kelly Turk. Muusikutest esinesid viiuldajad Arvo Leibur ja Harry Traksmann, vioolamängija Toomas Nestor, tšellist Aare Tammesalu, kandlemängija Kristi Mühling sopran, arete Teemets, mari laulja Anna Michina, bariton Tamar Nugis. Klaveril Diana Liiv, klavessiin Ene Nael ja Mart Siimer mängis nii klaverit kui harmoonium. Kammerkoorikolleegium muusikat. Kaale juhatas Endrik Üksvärav. Kontserdil käisid lavastaja Anne Türnpu ja literaat matuura. Nendega vestled toimetaja Johanna Mängel. Ma ise tunnen, et kui midagi peetakse kaduvaks kadumisohus olevaks, siis tekitab väga kurva ja igatsusliku tunde. Kuidas teile tundus, kas seekordse heli ja keele sümbioosis andis selleks püsima jäämiseks nagu natukenegi lootust matture? Jah, ei no lootust ikka ei tundunud kuidagi nii väga kurb ausalt olles kuigi ma mõtlesin sellele, et kui kontserdi nimi oli kaotatud sõna või kadunud sõna seda tõlkida last vööd ja nagu ma aru saan, siis Elia keele selleaastane suund või temaatika üldiselt on ka puudutada selliseid kultuure ja keeli, mis on kas hävimisohus või, või siis ka võib-olla kadunud, ma täpselt ei tea, mis neil plaanis siis on. Edasi. Aga ma mõtlesin küll sellele, et kui me võtame oma eesti keele ja soome-ugri keeled laiemalt, siis valdav osa nendest veel olemasolevatest soome-ugri keeltest jääb ju praeguse Venemaa aladele ja kahtlemata on mitmed neist ohustatud ühel või teisel määral, kus inimestel on raske saada oma emakeeles kas siis kooliharidust või on ka raskusi kirjandust välja anda või video. Ja selles võrdluses ma jäin kõigepealt mõtlema, et kui lähedal tegelikult me oleme sellele kadunud sõnale kadunud keelele oma eesti keelega, et me oleme tegelikult üks väheseid soome-ugri keeli, mis on veel noh, justkui mitte ohustatud, kuigi teistpidi võiks öelda, et me oleme samamoodi ohustatud. Aga, ja noh, kontserdil ausalt öeldes mina nagu pigem tundsin sellist rõõmu või pigem oli see Peomeeleolu, mõnes mõttes, mis seda kontserti kandis minu jaoks. Kas oli see õhtu siis kuidagi pidulike peomeeleolus? Anne? Kodune pidu, kodune pidu, jah? No vot, et eks me võime eesti kombe kohaselt iriseda lõputult võimalike asjade üle. Võtaks korraks ühe teise teema ma mõtlen soomeugrilaste lauluvara ja maailma peale siis kummaline või ilus on see, et neil ole, olles pöördumine mitte ainult inimeste poole, vaid ka kõikvõimalike vägede energiat, nagu tänapäeval öeldakse, mitte inimlikke substants side poole. Et kui mõelda, kui vaadata näiteks popkultuuri, siis seal lauldakse ainult inimesel, eks ole. Väga harva vaimulik muusika või vaimulik muusika enamasti on suunatud mitte inimesele või inimese kaudu kusagile mujale või muud kaudu inimeseni. Aga soome-ugri lastel on see aspekt muusikast väga tugev. See aspekt sõnumist, et oma laulu või loitsuga püütakse jõuda kellelegi nii, kes võiks maailma muuta nüüd see muutev aspekt ja mitte ainult siis horisontaalne tasand, vaid ka vertikaalne tasand, võiks olla see mis nende muusikat iseloomustab. Ma vaatasin nagu sellest aspektist, et kas ma suudan leida midagi, millel oleks mingisugune horisontaalne aspekt. Lisaks sellele, et see on kontserdikülastajatele siin ja praegu interpreet-ile ja nii edasi. Ja mind puudutas väga mind puudutas Arvo Leiburi meisterlikkus. See oli midagi niisugust, millele tekkis juurde vertikaalne tasand läbi selle kerguse läbi selle virtuoosse ja mõnel kombel oli seda ka sees selles Mori tsüklis, kuigi see laul ise ei ole eriti vana, vaid tundub, et see on niisugune Lominga täiesti mööda panna, aga mulle tundus, et see on Chast uskade stiilis. Mori rahvalaul, kus mingisugune suurem kontekst jookseb läbi selle tõttu, et nad annavad nagu erinevaid võrdlusi ja siis nende võrdluste, mitte sobimisest, tekib järsku mingisugune kummalisi, natuke suurem kontekst. Et seal ma tajusin ka midagi niisugust, mida ma võiksin vertikaalina sõnastada. Et ühesõnaga kokkuvõtteks korra veel. Et mu jaoks jäi see aspekt välja toomata. Ja ta ilmnes vahetevahel läbi interpreetide meisterlikkuse. Ja mul oli väga kahju, et Mori laulikud kuulsin nii vähe pilte oli tast palju. Ma lootsin, et ahaa, et seda saab veel ja veel. Aga korraks teda oligi. Ja sellest oli väga kahju. Ja see oligi vaid ühes teoses Mart Siimanni laulus. Aga väga huvitav, et see muusika vägi ilmnes just Eduard Tubina loomingus Tiiveli pale, mida mängis viiuldaja Arvo Leibur. Tubina muusika iseenesest? Ma ei ütleks, et on väga ilmtingimata väga põnev või sellist väge täis. Kas üleüldse selline kõrvutus nüüd Tubineja martsiimeri loomingu näol ja siis tuues mängu need kaduvad keeled ja hõimupäeva oli see põhjendatud. No idee on ilus, et tõesti neid siis kaduvaid keeli rohkem esiplaanile tuua ja selle eesmärgiga tegutseb juba hõimupäevade üritus juba mitmeid aastaid ja lisaks sellele ka teised programmid, mis siis fennougri Alt sellega seotud on, nagu hõimurahvaste kirjanduspreemia ja erinevaid muusikuid ja, ja siis luuletajaid ja kirjanikke on käinud Eestis. Zimmeriga Tubina alal ma ei ole kummagi osas eriline asjatundja et kui ma selliseid kõrvalpõike teen. Ma olin Anne juttu kuulates mõtlema, et mingis mõttes üldse kogu see kontseptsioon ei puuduta võib-olla erandlikult seda kontserdit, vaid laiemalt kui selline rahvalaul, tuua vormi, mille juured on hoopis kuskil mujal nagu mingi klassikaline laul või kuidas me seda nimetame, et mingis mõttes seal juba iseenesest on teatud vastuolu ja ma arvan, et seal on ka see moment, kus verd Itaalia horisontaal võeti siis vertikaal nagu kaduma minna kuna ta teenibki mingis mõttes teist otstarvet. See vorm, isegi kui see sisu on mõeldud selliseks noh, pluss tihti need laulud on ju nagu isiklikud laulud. Aga ma jäin sellele ennekõike mõtlema selle kontserdi selle viimase tsükli ajal, kui olid lihtsalt klaver ja laul ja need Eesti rahvaluuletõlgendused. Seal tekkiski see, et kuidagi oleks oodanud seda, et et see tekst vaid see rahvaluuletekst kuidagi puudutab lauljat. Ja siis saan ka mina oma puudutuse selle kaudu kätte. Jah, muidugi see vormi ja sisu vahel on seal väga suur vastuolu, et regilaulu laulda klaveri saatel ooperihäälega. Aga inimlik puudutus tuleb läbi mõlemast tegelikult. Et võiks ju korra mõelda, et miks seda saani tehti nii pikalt, mis selle põhjustas, või et see ei ole lihtsalt naljanumber, vaided, et et sellel on mingisugune tähendus. Nojah, et mul oli kuidagi nagu väga kurb, sellepärast et ma pean regilaulust ikkagi väga palju ja mul on tunne, et ta suudab omal moel inimesi puudutada. Kuigi mõnikord ta ei ole suunatud inimestele. Aga seekord. Ma kuulasin teda nagu mingit väga võõrast asja väga kummalisest televiisorist või noh, mingisugusest teisest aparaadist, et mul oli sellest nagu väga kahju, aga teiselt poolt igasugune uus vaateviis on väga teretulnud alati. Väga oluline on see, kuidas üht lugu jutustatakse. Ja sellel õhtul seal teatri kammersaalis mõtlesime päris tihti samadele asjadele, et kuidas see lugu minuni paremini jõuaks ja sõltuvalt sellest, kas tegemist oli siis teksti lugemisega Velise muusikaline lugu siis jutustus on ikkagi väga tähtsal kohal. Ja siduvaks lüliks oligi sellel kontserdil tegelikult kolme noore autori tekstid, mis kõlasid muusikapalade vahepeal. Need olid värske rõhu autorid Christian haljak, Annelile, Kaldma ja Kelly Turk ja tegelikult kõik need tekstid, mida nad seal ette kandsid olid, kirjutas, mõeldud spetsiaalselt selleks õhtuks. Nende uudislooming lähtus siis kavas olevatest teostest. Kuidas teile selline kõrvutus tundus? No see oli võib-olla üks element, mis mind alguses ehmatas. Võib-olla, kui välja arvata Hannele Kaldma, kelle luule oli selgemalt tõesti selline kuidagi metoloogiasse vaatan ja ja samas seda nagu kaasaegselt mõtestada, et väga-väga huvitav autor kahtlemata aga võib-olla laiemas pildis algul see ehmatas ja et see kontrast oli suur siis ma jäin samas jällegi mõtlema selle peale, et meie, nende hõimurahvaste tänapäevases luules või tänapäevane luule on neil enamasti väga teistsugune. See on suurelt jaolt ikkagi selline rahvusromantiline ja lüüriline, kuigi seal on teatud erandeid ja ka selliseid modernseid hääli. Ja selles võrdluses ma jäin mõtlema, et tegelikult teistpidi võib ka öelda, et see oli selline julge eksperiment need kaks asja siin kõrvuti panna. Siin on nüüd võib-olla kuidas võtta, ma arvan, et ühtepidi selle all tõenäoliselt kannatas sellise terviku narratiiv kui seda otsida. Et võib-olla see oli üks asi, millest võiks öelda tee võib-olla puudu sellisest ühtsest siduvas narratiivist õhtule. Teistpidi, ma arvan, sellised noored ja väga teistsugused hääled luulassis jällegi andsid võimaluse teistsuguseks dialoogiks või teistsugusteks küsimusteks ka näiteks selle kohta, kuhu üldse kuhu see sõna siis liigub mida tänapäeva regilaulikud kõnelevad, no näiteks või tahtmata nüüd otseselt midagi konkreetselt viidata või väita, aga mõnes mõttes võiks ju ka mõelda, et ega see sõna kadumine, võidetud keele kadumine, et see ei pea olema alati selline. Kuidas öelda mingi füüsiline fakt, et keelt ennast kui sellist ei eksisteeri, enam aga lihtsalt keelest hõivata, kaduda teatud mõtted, teatud mõõtmed, teatud sõnad, samuti. Teiselt poolt jällegi Jon keel, kogu elav keel on muutumises. Tema tugevus Vahastada mingisuguse sõna kadumise või tähenduse muutuse pärast. Oleks õige rumal. Mu meelest vabandust. Tervikuna üldiselt see kontrast mulle siiski pigem meeldis. Et seal võib-olla oli mingeid üksikuid nüansse, mis mulle tundusid siiski võib-olla veidi veidrad, aga suures pildis mulle see kõrvutus, kontrast tundus julge ja ma arvan, et, et võib-olla teistpidi, see oli parem kui kõik ühes tonaalsuses. Nii muusika kui luule. Noh, ütleme nii, et kui oleks olnud nagu enne mainitud läbiv narratiiv oleks seda kergem olnud vastu võtta, aga nii oli võimalik. Ühelt poolt on selge see, et ruumipaigutus, pisikesed lohakused, kui sa lähed teatrisse tegema, siis tuleb kaasata valguskunstnik, tuleb kaasata lavameister, kes kasvõi selle tagumise riide tõmbab sirgu, tuleb kaasata inimene, kes kui ma kuulan laulu kaks-kolm minutit ja ma ei saa aru, mis keeles see on need, siis võiks see tekst tulla mulle videoekraanilt või kuskilt nähtavale, et ma saaksin natukenegi aimu sellest, mis tekst on, et noh et näiteks Dio Dio Dio et ega seda eesti keelt siis niisugusel moel ei räägitud, see pandi niisugusel moel kirja. Aga ega see eesti keele niimoodi uue ei kõlanud tol ajal. Ja kui me mängime kirjaviisiga, siis ma tahaks, et see kirjutab, too, see pilt oleks mul ka visuaalis olemas, et ma näeksin seda sõna niisugust vormi. Muidu tekitab ta segadusi. Ja tõepoolest, et ma ei saa aru, mis keeles tegevus toimub, et kui siis ja nii edasi ja nii edasi ma ei saanud päris hästi aru viie minutitest pausidest, mille pidamine oligi seal nagu keeruline. See tekitas niukseid kummastusi, et pigem oleks võinud nad lihtsalt siis tekkida need pausid, kui inimesed vajavad järgi mõtlemise hetke, kuigi Plapsutamistega lõhutakse alati ära. Et noh, ühesõnaga natuke närviliseks tegi see ühelt poolt võimaluste mittekasutamine, et sa oled teatrisse sai, tarvita neid võimalusi. Aga teiselt poolt ma saan aru, et see idee või tahtmine niimoodi asju kokku panna on olnud ilus, aus ja puhas. Ja alati ei lähegi nii nagu tahaks. Et selles mõttes ma saan ka nagu aru, kuidas asjad mõnikord kipuvad käest minema ja juhust usaldada, nõnda et temast saaks üks tegelane. See on suur kunst, et seal nagu oodati teda kogu aeg, aga samal ajal ei tehtud tast välja, kui ta siin või seal oma pea välja pistis. Sest suvilasse kontserdite juurde juhus kuulub küll. Et just see soomeugrilaste kokkusaamiste kontserdite eripära on see, et tekib mingisugune niisugune soe sugulaste sünnipäevatunne ja asjad hakkavad nagu ise kulgema, keegi hakkama hoopis mingit teist laulu kuskilt mujalt laulma. Et see on nagu väga tore ju iseenesest. Ma jäin praegu mõtlema, et võib-olla teatrikeskkond, teatrisaal ise seda mingisugust ootas teda laual. Vormi tahab saada vormi ja kui sa lähed teise asja peale välja, siis sa saad seda natukene märgiliselt toetada. Aga kui me nüüd utoopilised mõtleme, siis milline oleks võinud see keskkond olla, kus taolist kontserti nautida saada kätte see, mida tõeliselt vaja. No ma ei tea, võib-olla see teater tõesti mingil määral tingib keskkonda, aga mulle pigem võib-olla tundub, et see küsimus ei ole niivõrd selles mingis hoones või ruumis. Aga ma olen selle juhuse siis püüdmisel või mittepüüdmise mõttega, ma olen nagu nõus küll, et võib-olla lihtsalt leida seda kohalolu iga esineja enda jaoks leiaks selle kohalolu, et on hetkel sellega, mida ta parajasti siis teeb. Ja et tema on selle ava ja tema on selle, selle loomingu avaja selle hetkeavaja ka. Et selles mõttes, kas tõesti võib-olla see kontsert jäi nagu rohkem lihtsalt kontserdiks. Et me kuulasime ta ära, seal oli huvitavaid momente, et seal võib-olla tekkis küsimusi, mille üle hiljem veel mõtiskleda. Aga noh, ilmselt ta jah ei jäta sellist seda tunneta jätnud, et vot sa olid ühes hetkes, kus tõesti midagi sündis nagu ja sa olid selle tunnistajaks kuidagi või said sellest osa või isegi olid osaline siis kaudselt selles et seda ma ei tea, seda vist ma nagu eriti ei tajunud. Olen tihtipeale mõelnud, ma tegelikult tahaksin kuulda või kuulata klassikalist muusikat, rahvamuusikat, popmuusikat ma tahaksin kuulda metsas, tahaksin kuulda, niiet interpreedi esinejat, lauljat ma tahaksin vaadata mere peale, ma tahaksin noh, seesama variant, mis on olemas kõrvaklappidega. Et siis järsku nagu tekivad mingisugused niukesed haakekohad, mida kontserdil väga harva leiab. Ja seal on vist ongi see, et kui on meil klassikaline muusika, siis on tegemist interpreedi ka. Ja ma ikkagi tooksin välja mari naise, kelle puhul ei olnud see mitte ainult interpretatsiooni, vähemalt minu jaoks kõlas nii, et see oli tema asi. Ja, ja kui see oleks veel rohkem olnud kõikidel Nende asi, et siis oleks see võinud võib olla palju toredam kontsert, aga teiselt poolt väga professionaalsed lauljad, väga professionaalsed muusikud. Ääretult keerulised helimaastikud, mida Mart Siimann ehitab, et need on nende hoidmine, nende nende tekitamine on väga suur kunst tegelikult ju, ja nõuab väga suurt professionaalsust ja seda nad olid kõik. Aga seda jah, et, et see oleks minu asi. Ja seda ei saa ka nõuda. See kas on või ei ole. No eks see on võib-olla mingil määral hankige see selline asi, mis kas juhtub või ei juhtu nagu et no muidugi, see eeldab teatud valmisolekut. Jah, ja soome-ugri asjade puhul võitleme nende mari mordva saami esinejate puhul see ei ole enamasti nende interpretatsioon, vaid see on nende isiklik asi. Ja sellepärast seda nagu ootabki juba võib-olla valesti. Ja siis teed liiga, et näed, et, et kontsert iseenesest on nagu vabrik koos, aga sina ütled, et see ei ole ploom, see ei ole ploom. Muidugi ei ole ploom prooviks mõeldud. Lihtsalt tõmmu ootused olid teistsugused. No vot, sellepärast ma võib-olla olengi nii rahulik, et ma tulin nagu soft ilma ootustetab sellele kontserdile, et ka võib-olla sellepärast ma ei tajunud nii palju mingit pettumust või kuidagi. Et võib-olla ainuke asi, mille peale ma jäin mõtlema, noh kui ma nüüd tegelikult olen oma kõige esimese jutu algusesse tagasi. Et see kaotatud sõnavi kadunud sõna lasteaias ka sellest päris täpselt ei saanud aru, miks selle kontserdi pealkiri on inglisekeelne. See kadunud sõna küsimus ja selle narratiivi küsimus, et ausalt öeldes mulle päris täpselt ei jõudnud kohale, et mis asi see siis kadunud on, kadumas kui võtta puhtalt seda siis programmi või neid teoseid, mis ette kanti. Et sellepärast ka võib-olla ei olnud sellist. Selle kurbuse kohta, mis algul mainisid, võiks ju öelda näiteks igatsus või mingis mõttes igatsus on juba iseenesest kuigivõrd vertikaalne, näiteks et et sellepärast nagu seda väga ei tajunud, et pigem oli selline kodune pidu, jah, niisugune tore olemine teatud minaarsete nüanssidega, aga need olid nagu pigem helilised kui meeleolulised, et et see küsimus eemale õhku natukene sellest tervikust või ka siis sellest nimest, millele sa täpselt siis pidi viitama peale selle, et tõesti me kuulsime marikeelset rahvalaulu ja ilmselt sissesari laiemas plaanis on nagu selle suunaga, et kajastada selliseid väikeseid või kaduvaid keeli ja kultuure. Mul on siiski tunne, et tasapisi me jõudsime selle kaduva asjani. See võiks olla just see isiklik plaan ja kohalolu. Jah, et no ma olen kirjanduse analüüsiks, ma ei tea, kas oluline on, aga noh, näiteks, kui võtta need luuletajad, et siis noh, ma näiteks võtan Christian haljakes meil alustas minu jaoks on selline võib-olla osavalt komponeeritud, aga selline väga intellektuaaliseeriv luule, kus ma tegelikult seda persooni enam ei taju. Autor ennast mitte millegiga jawa mootorit ennast ei näe seal küll huvitavalt konstrueeritud autorit ennast selles tekstis ei taju. Igaühega oli seal natukene isemoodi, aga noh, kui ma oma kirjandusmuredest hakkan rääkima, siis üks asi, mis mind just puudutab võib-olla kaasaegse kirjanduse luule juures, on see, et et tihtipeale räägita enam endast või kui endast räägitakse, siis sellest räägitakse ka siukseid kontseptsioonina mingisuguseid stand-up x2 ja, ja noh, võib-olla nagu kuigivõrd viimane esitus siis mis oli iseenesest väga hästi esitatud, aga sellegipoolest oli selles mõttes selline Mul on natuke tunnet, noorte inimeste luulet ei olegi nii väga mõtet arvustada, sellepärast et nad on nii, nii noored ja nad katsetavad ja neil on tohutult aega veel ees. Et jõuda suurepäraste vormideni ja suurepäraste sisudeni. Kannatus kirjutada, on vaja tohutut kannatust, väga palju kirjutada ja väga palju seda esitada, põruda ja, ja uuesti ronida ja jah, et puhas rõõm, et niisuguseid inimesi on ja laskub. Nool, kuja tantsigu eluga, luuletusi. Ei, kahtlemata, et see on ikkagi õnnistus, et meil justin, tuleb uusi uusi põlvkondi, nimelt luuletajaid ja autoreid, kes omakeelselt Need loovad neid samu etteheiteid on tehtud ju ka nendele autoritele, kes praegu on juba vanad ja neid etteheiteid enam neile teha ei saa. Et meil on, see minandus on juba välja kujunenud ja võtab osa loomingust tugevalt. Et see ilmselt on nooruse märk või sai nagu ei samastu või ei julge oma nime alt asju teha või või hoiad kerget distantsi igaks juhuks. Aitäh Mathura ja Anne Türnpu selle tagasivaate eest, Heli ja keel hooaja avakontserdile. Tugevat iseolemist siis meile kõigile. Jah, ja kindlasti edu sellele sarjale. Edu sellele sarjale jah, et kui me tõime välja mingisugused vead, et tegelikult ju tahaks, et niisuguseid asju toimuks, et need saaksid Kulkalt raha, et oleks noortele luuletajatele ka heliloojatel ruumi aega esineda, ma just mõtlesin korraks, tulen tagasi. Et millal Tubina ja neid heliteoseid viimati mängiti. Et tegelikult ei ole Eestis Eesti kontserdimaastikul kohta, kus eesti folkloori alusel loodud asju mängitaks või lauldakse, et tormis on nagu iseenesest mõistetav, aga väga paljudel teistel autoritel on samamoodi folkloori põhinevaid heliteoseid luuleteoseid. Et kuidagi ei ole nende jaoks kohta, et tehke Eesti riigi sünnipäeval, on selleks õige aeg, aga väga tore oli kuulda ja niisugust muusikat, mida ammu ei ole kuulnud ja mille olemasolust ei teadnudki niisugusel moel. Kontserdisarja Heli ja keel avakontserdi Lost Word teemal arutlesid Anne Türnpu jamatuura küsitles Johanna Mängel. Neljapäeva õhtul andis kontserdikavaga Mozart ja maaler, Eesti hinnatumaid liituvasid Mati Turi ja Martti raide. Mustpeade maja saalis esitasid nad kava, milles põimusid Mozarti soololaulud ja Mahleri trükkertti laulud ning poisi põlusarv. Mozarti laul nagu vokaalmuusikat kohutavalt palju ja, aga, aga mis on kirjutatud just niimoodi nagu klaveri või siis seal mõned on ka klaver või orel, selliseid saatele neid nii palju ei ole ja ja need enamalt jaolt siukse olustikulise taustaga. Ega ta ei ole neid suurtele lavadele nagu mõelnud, nii et siis me vaatasime, et mis nagu oleksid võib-olla rohkem kontsert-likumad ja ja kahtlemata üks või teine lugu ikkagi kõnetab sind nagu jõulisemalt ja siukse teatava sisulise eredusega, võib-olla torkab silma ja, ja mis teemad olid ka meile, võib-olla hakkasid nagu meile paremini ja rohkem nagu silma sealt sai nagu see Mozarti valik nagu tehtud, aga Me oleme osa, saavad iseenda maitset. Mis kõnetab, see ju ongi see, mis vaja, aga Mahleri puhul on ju nagu selle kontserdi selline teema või pealkiri ütlebki poisi võlusarv, et, et see on nagu see keskne tsükkel, kust meil on siis viis laulu sellel kontserdil ja ega see on küllalt vähe esitatud, peab ütlema nagu üldse mitte esitatud, et võib-olla ka. Kui keegi mõtleb Mahleri laulude peale, siis ta mõtleb Ansseli laulude peale, siis tulevad jälle rükerdi laulud meelde võib-olla ka selline tsükkel nagu surnud lastelaulud, mis on üks väga-väga sünge koloriidiga teos. Aga selles poisi võlusarvest me nagu teame, et selline asi on olemas, aga ega me väga ei tea, mis seal olemas. Nüüd on, nii et sealt seda me nagu vaatasime natuke sinna sisse ja ja, ja siis sealt tegime valiku tulevikus vaatame võib-olla põhjalikumalt ka, eks paistab seal ju väga palju välja selle suhteliselt seda mõtlejaid, et see on päris ulatuslik teoseid, seal saaksin peaaegu mitme õhtu jagu materjali. Kohe peale kontserti jagasid muljeid Eesti filharmoonia kammerkoori sopranit Annika Lõhmus ja Karoliina Kriis. Kas Mozart, võimaler minu jaoks kindlasti maaler on mul mõlemad, ma ei tea, minu jaoks oli ikkagi natukene tõesti võib-olla see Mozart jääb pisut nagu soojenduseks mulle isiklikult, nagu need Mozarti laulud ei, ei pakkunud nii palju pinget. Sest mulle meeldib Mahleri selline dramaatilisus ja, ja, ja mulle õudsalt meeldib klaverisaated. Parti Raide, lihtsalt täielik võlur, täielik võlur. Ta lihtsalt mängib nii hästi, et täiesti midagi üle mõistuse. Ja no muidugi, Mati oli ka täiesti super. Mulle ikkagi meeldis moodsat ka väga. Aabens hindu, mis mulle väga meeldib, seda ma olen ise laulnud ka kunagi, see on niisugune eriline lemmik, aga ma ei kuule üldse väga lugude kaupa, kuulan mingit meeleolu, emotsiooni üldiselt, nii ilus kontsert oli lihtsalt. Nii võrdset partnerit. Kuidas te iseloomustaksite nende koostööd? No mulle tundub, et see on juba ammu sissetöötatud, et mul on selline tunne, et neil ei olegi, Neil ei olekski ilmselt proovis vaja väga nagu rääkida. Ma arvan, et nad mõistavad teineteist täiesti sõnadeta ja ma arvan, et neil on väga sarnane muusikatunnetus. Tundub tõesti, et nad nad mõtlevad täpselt ühtemoodi. Kuidas sobib Mustpeade maja saal sellise kontserdi läbiviimiseks? Ma leian, et see on väga hea koht, et see juba see interjöör ise nagu lisab sellele kontserdile mingi sellise oma nüansi juurde, et minu meelest noh, akustika muidugi on superhea alati muidugi see küsimus, et kuda pidi need toolid, eks ju panna, et et kas, kas, nagu pikkupidi saal, võilaiupidi saal, aga ma arvan, tänasel kontserdil see oli nagu väga hea lahendus, et oli, oli just nagu laiupidi pandud. Ma võib-olla räägiks mingites lugudest rääki, midagi mulle kõige rohkem ikkagi meeldisid. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, et Mahleri lood, aga mulle väga väga meeldib, kuidas Mati Turi oskab niivõrd erinevaid emotsioone nagu esile tuua, et kuidas ta suudab laulda lüürilist laulu niimoodi, et noh, tõesti on nagu klimp kurgus, pisarad silmas ja samas, kui on mingi selline karakteersem lugu, mingi vähekene grotesksed või et see, kuidas ta nagu selle iroonia sellest välja toob, et see on lihtsalt niivõrd äge, et mulle meeldis kõige rohkem teisest poolest vidi söönen, trump, asend, mis on siis, kuidas üks noormees nagu läheb tütarlapse ukse taha õhtul hilja või vist oli isegi varahommikul ja palub sisselaskmist ja ja see on lihtsalt nii kurb lugu, mulle meeldivad sellised lood, millel on millel on mingisugune sügavam alltekst, mis nagu võib-olla kohe ei tule esile. Aga kuhu see lugu nagu välja jõuab, et see on kokkuvõttes, kui ma seda nagu teksti lugesin, seal lihtsalt nii kurb. Sest noh, nii nagu mina sellest aru saan ilmselt see noormees nagu teab, et ta nagu ei tule enam sõjast tagasi. Ja see, kuidas Mati seda lihtsalt laulis, ma mõtlesin tõesti, et ma võtan kotist paki taskurätikuid. Aga järgmine lugu oli optes Huenzerstants, selline groteskne lugu, kuidas kägu ja ööbik hakkavad pidama lauluvõistlust ja valivad endale kohtunikuks Eesti. Ja see, kuidas matis laulis, seal ei lihtsalt supernaljakas, et see, kuidas ta nagu oskab, oskab nagu kõikide vahendite, siit aga tuua selle groteskne väljas lihtsalt super. Aga näha ka seda, et publik sellisel korralikul kontserdil ikka püüab nagu vei naeru tagasi hoida. Oli küll nii ja mul oli kohutavalt kahjad lugude vahele plaksutatud ja ma täitsa tundsin nagu kuskil seljaga, et kuidas pärast seda lugu ma tundsin, kuidas inimesed kohutavalt aplodeerida, aga kuidagi oli selline väike, kammitsetud tunne millegipärast ei, ei juletud. Aga ikkagi kõige rohkem mulle meeldis viimane lugu, mis oli Isbinde, vältab handenge, kommend seal lihtsalt kogu aeg olnud, üks minu lemmiklugusid Mahleri laulude hulgast ja sellel on lihtsalt selline tekst, et noh, ma ei saa, iga kord, kui ma kuulen seda teksti, siis mul on pisar pisara silma. Et ma ise olen tahtnud kogu aeg seda lugu laulda, aga mul ei tule see välja. Et matil matil õnnestus see lihtsalt niivõrd ilusasti, et seal on meeletult pikad fraasid ja seal on väga suurt Estituur, seal läheb hästi madalale asemele, samas läheb nagu hästi kõrgele. Et noh, kui ma võib-olla teisi lugusid ei tea, nagunii detailselt ei ole nagu nooti vaadanud. Ja siis selle loo puhul ma sain aru, et Mati on tõesti imeinimene, sest et absoluutselt ei, ei taju nagu ära seda, et kui suur see tegelikult see distituur on, ta laulab lihtsalt niimoodi, nagu kõik oleks, ma ei tea, kõndi piires, eks ju. Fantastiline, see on tõesti õudselt raske lugu, hästi-hästi ilus ja milline mõte. Mina hindan laulja juures hästi seda, kui laulja oskab olla õrn. Ja eriti kui meeslaulja oskab olla õrn ja Mati seda oskab imeliselt lisalugu kiskus minul ka ikka pisara välja. Ma loodan, et nad jätkavad seda koostööd, sest et tegelikult see on ikkagi suur väärtus, et Mati Turi, kes on maailmas juba nagunii tuntud ja et ta ikkagi tuleb ja teeb siin Eestis ja ja ma tean, et Eesti on tal väga südames, et oleks rohkem neid, kes kutsuksid teda kontserte andma. Niisugused olid muljed Mati Turi ja Martti raide kontserdilt. Tänases helikaja saates vaatasime tagasi ka rahvusmeeskoori kontserdile unenäo valgus ja kuulsime muljeid sarja Heli ja keel avakontserdilt. Saatele tegid kaastööd Kersti Inno ja Johanna Mängel. Mina olen toimetaja Anneberommik. Saate mängis kokku Evelin Voodla. Aitäh kuulamast.