Tere algab helgaja, mis vaatab tagasi möödunud muusikanädalale. Vestlusringi on kutsutud helirežissöör Tanel Leesment ja dirigent Ksenja kraabova. Arutleme selle üle, mis toimub kontserdi ajal Stahlis publiku poolel ja milline on kuulajate roll kontserdi kujundamisel. Kõigile köhijatele jagab häid nõuandeid doktor Eve-Mai Kuulpakk. Mina olen saate toimetaja Miina Pärn. Head kuulamist. Kaja. Möödunud muusikanädal kulges 10. Tallinna klaverifestivali tähe all. Neljanda novembri avakontserdil oli peakangelaseks Kalle Randalu, kes tähistas oma kuuekümnendat juubelit soleerides Neeme Järvi juhatusel ERSO ees. Tallinna klaverifestivali kunstiline juht on alates 1998.-st aastast Lauri Väinmaa. Esimene festival sündis nagu suures osas selle mõttega, et tutvustada väljapaistvaid pianist välismaalt, keda Milt ei tunta siis nüüd on tasapisirõhuasetus muutunud. Ja selle põhjuseks on Youtube'i kanal, kust on võimalik kuulata kõiki maailma väga häid, keskmisi ja väga halbu pianist. Ja selles ongi probleem, et inimesed ei tea, mida kuulata ja nad ei suuda eristada halba heast. Ja nüüd, kui me kutsume pianist, kes on tõesti Märt, siis me ka teame seda, et kui inimesed, olles käinud kontserdid saanud elamuse, teavad, keda kuulata jälle edasi sealt, sest see info on olemas. Tänavusel Tallinna klaverifestivalil soleerisid ainult head pianistid. Lisaks Kalle Randtalule astusid publiku ette Mihhail Pletnio Angelesse huvit Nelson Kärner, Florian Crumpek, Hando Nahkur, Aleksander praager, Holger marjamaa ja Joel-Rasmus Remmel. Aga festival kestab veel. Laupäeval, 12. novembri õhtul on Estonia kontserdisaali laval eesti klaveriorkester. Kavas on mitmed esiettekanded ning õhtu ja ühtlasi ka klaverifestivali krooniks kõlavad muuhulgas ka Kevin Briersi uudisteosed ja Rein Rannapi seade modest mussarski legendaarsest teosest pildid näituselt. Möödunud Tal oli oluline ka Eesti koorimuusikasõprade jaoks. Reedel, neljandal novembril tähistati pidulikult koorijuhi ja helilooja Alo Ritsingu kaheksakümnendat sünnipäeva. Suurejoonelisel kontserdil Tartu Ülikooli aulas astusid üles Tartu akadeemiline meeskoor, üle-eestiline metsatöötajate meeskoor, Forestaalia meeskoor, Sakala Viljandimaa kammerkoor ja Alatskivi kunstide kooli laululapsed. Kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Noortesto ei tea. Üheksandal novembril alustas klassikaraadios noortestuudio viiel järjestikusel kolmapäeval esinevad meie klaveritoas muusikakoolide õpilased üle Eesti. Kõneleb toimetaja Anne proomik. Esimeseks külaliseks oli Loksa Muusikakool. Esinesid 11 õpilast, teisest klassist kuni lisa-aasta õpilasteni ja lastega koos, mängis pilliga kooli direktor. Klaveril saatis õpilasi Alari lahe. Kuulame väljavõtet kontserdilt. Siin on ka kooli direktor Lauri Mettus vihjena võin öelda, et saate täna kuulda ka tema musitseerimist. Aga kõigepealt ma küsiksin Laurilt, et kuidas elab Loksa Muusikakool. Teil on täna siin klaveriõpilased, viiuli, flöödi, kitarriõpilased, ka puhkpilliansamblit kuuleme. Meil on täna esindatud kõik pillid, mida me Loksa muusikakoolis õpetame. Akordionit ei ole täpselt nii. Loksa Muusikakool tänases seisus elab väga hästi ja elame juubeliaasta tähe all ja meil on väga tore, et meid on külla kutsunud klassikaraadio. Mitmes juubel siis kukub, meie saame juba 45 aastat vanaks. Aga kuidas seal on Loksa muusikakoolis lugu pillidega. Kas teie pillipark on piisav? Alati võiks parem olla ja kindlasti otsime ka kõiki võimalusi selle jaoks ja meil on toredaid toetajaid. Ja loomulikult on Eesti vabariigi poolt käima lükatud sellised toredad pilliprojektid nagu varaait ja igal lapsel oma pill kustkaudu me saame pille osta, juurde muretseda. Ja meie tänases kontserdis osalevad ka Altplokkflööt ja tenorsaksofon, mis on siis saadud just nüüd viimase projektiga igal lapsel oma pill. Heligaja saates arutleme me tavaliselt selle üle, mis toimub kontserdilaval, aga täna pöörame pilgu hoopiski publiku poole ja räägime sellest, kuidas kuulajad kontserte mõjutavad. Klassikaraadio stuudios on helirežissöör Tanel Clement ja dirigent Ksenja krabova. Me oleme tavaliselt täiesti harjunud kontsert, analüüsime, arvestades vaid seda, mis toimub laval. Aga kontsert olukorras lisandub mingis mõttes täiesti prognoosimatu faktor publik kelle mõju muusikateose ettekandele on ehk alahinnatud või peetud vähetähtsaks. Alustame sellest, et öelge, kui suureks te hindate publiku rolli kontserdi kujundamisel ja kui palju te olete selle peale üldse oma elus mõtlema pidanud? Mina arvan, et publiku mõju on tohutu ja ma mõtlen sellele pidevalt valmistajate kontserti. Minu jaoks on see tähtis, sellepärast et kui me räägime nüüd mingist mürast ja suhtlemises publiku ja üldse lava vahel, siis minu jaoks on see tähtis, sest mulle tundub muidugi mõistlikkuse piirides, et inimesed on siis avatud ja nad suudavad ka vastu võtta rohkem seda muusikat või seda, mida mul öelda on, kui ma kuulen neid või kui nad ei ole staatiliselt selline anonüümsed keha, et mu selja taga, ma ei tea, see tundub mulle kuidagi eluterve, et mingisugune müra on või noh, ta tekitab mingisuguseid impulsse inimestes, kes kuulavad. Ja tavaliselt ma tahaksin kontserdi eel või alguses enne muusikat mingisuguse kontakti inimestega saavutada ja sellise piiri ja tõkke sealt vahelt eemaldada. No muidugi see kõik väga sõltub, mis muusika tuleb ettekandele, kas see on üldse sobilik ja kuna minu maitse on selline, et ma võib-olla ei. Me ei esita Arvo Pärdi muusikat või noh, ma ei tea, mul on teistsugused eelistused ja nii edasi, et siis sobib, kui ma ajan publiku natukene suhtlemisAldiks rohkem. Et mulle sobib, see mulle sobib, kui nad võib-olla vahepeal, ma ei tea. Itsitavad või noh, ükskõik mida, ma ei tea, see loob elusa atmosfäär, ma võin sellega tööd teha või kui on maid kurb lugu läks hinge, siis siis ma kuulen ohkeid ja kõik on loomulik. Mul tuleb meelde teisest sfääridest ka, kui sa käid teatris, siis kui see on aus, siis sa reageerid kuidagi ja see võib olla olekski tore. Nii, või kui me räägime mingis muudes stiilides, kui me käime džäss kontsertitel, siis publik on veelgi ausam. See ei vähenda selle muusika sisu, Vi kvaliteeti. Reageerib seal kohapeal seal hetkes olles. Minu arust on see väga ilus, mulle meeldib seal. Publiku rolli alahinnata ei ole võimalik selles mõttes, et publik teeb kontserdist kontserdi, vastasel juhul on tegemist, kui publikut ei ole see proov, läbimäng tühjas saalis. Ja mida see publik annab siis tegelikult jah, kaks asja, et kõigepealt seina ütles, et selline onu tunne selja taga, et keegi elab sinuga kaasa pluss nagu räägivad muusikuteni. Tegelikult publik annab ka esinejale energiat. Et ka see on nagu positiivne. Enda postjadest võttes ta muidugi ka muudab akustikat teatud määral ja mitte just vähe. Aga see, et kas ta on nüüd vaikne või rohkem lärmakas või vähem lärmakas. See sõltub tõesti nüüd väga paljudest teguritest, et alates stiilist kuidas kontsertidele plaksutada iga soolo peale ja see on nagu väga oodatud ja teretulnud siis teisest küljest ma arvan, et Arvo Pärt oma teoste pausidest ei kirjutatud, mobiil neid sisse, et see vaikus peab olema osa muusikast, kuna ta on kirjutatud nooti. Ja seda vaikust me nagu kõik väga sooviksime kuulda. Ja kolmandast küljest me ei saa eeldada, et publik saalis on absoluutselt hiirvaikne ja sealt mitte ühtegi taustaheli ei kosta aetud. No see ei ole lihtsalt võimalik. Et kui me räägime, et kas on mingi absoluutne vaikus olemas, siis on küll, aga seda saab tekitada tehniliste vahenditega ja mitte kuskil kontsertsaalis või elavast peast nüüd ela vaikus on tore. Oodatud. Kui rääkida nendest helidest, mida ka publik või ümbritsevad olud kontserdile lisavad, kas need on oodatud või mitte, see on teine küsimus. Aga üks muusikaajaloo märgilisemaid teoseid, mis neid helisid uurib, John Keithi neli. 33, kus siis muusik tuleb, lavale ei mängi oma pilliga mitte ühtki nooti, viibib seal neli minutit ja 33 sekundit ja teos, kui on iga kord erinev, on iga kord erinev ja moodustub nendest helidest nendest juhuslikest helidest, mis sel ajal nagu inimeste kõrvu ulatuvad. Jon Keitš leidis, et iga heli, mida me teeme või mis kuskilt tuleb, et see on muusika. Kui me toome need ideed kontserdisaali konteksti siis kas ja millisel juhul te käsitlete publiku poolelt tulevaid helisid ettekande osana. Ei no seda nüüd eeldada ei saa, et publik osaleb ettekandes. Et ma eeldan publikult ootan sellist ettevalmistatud, et ta teab, mida ta tuleb kuulama ja käitub vastavalt selleni, et kui rääkida, äärmustasid kasu sinnamaani välja, et mul tuleb köhahoog peale. Aga ma ootan ära, kuni tuleb see kulminatsioon või partissima. Köhatan siis vaikselt, mitte ei tee seda mingi pianishima lõigu ajal, eks, et et ma arvan, see publiku teadlikkus on siin üks selliseid olulisi tegureid. Mina kindlasti ei, ei oota, et sealt ilmtingimata mingisugust Publiku hulgas tuleb, aga tuleb paratamatult, sest iga inimene, kui need on juba 100 tükki koos, Nad võivad arvata, et oh, ma olen nii vaikselt ja, ja ma ei, ma ei tee mitte midagi, siis tegelikult kui selle 100 inimese vaikus formeerub, siis on ikkagi täiesti kuuldav taust, rääkimata siis veel kõikidest nendest mehaanilistest taustahelidest kahjuks aeg-ajalt kummitavad jälitavad ja mille vastu me oleme jõuetud. Et need tegelikult ei ole nii meeldivat kui kui see publiku poolt pakutav vaikus. Seda, et publik võiks olla osa muusikast kuidagi teadlikult. Seda ma ei, ei oota ja ma ei tea. No välja arvatud tõesti need juhud, kui jazzkontserdi jazzkontserdil publik aplodeerib soolo peale, see tähendab, et on nord kehv soolo. Et publik järsku hakkab plaksutama, Michal lööb kampa sel viisil, et nagu kogu asi koosnebki sellest, et vaata, et lihtsalt, mis temperamendiga inimesed on kokku tulnud, kuidas nad julgevad, kas nad saavad aru, et see, et kiki kriipsu võttes sea, siis kas ma vastan sellele kogu see mäng hakkab sealt pihta, et see on nagu omaette niisugune pikem inimesteni olgugi, et see ehitab üles hoopis teistelt asjadelt, et sul on huvitav vaadata, täitsa paned need inimesed, kes on tavaliselt olnud pimedas, paned nad nagu siis valguse, et palun väga, meie lihtsalt seisame, ma tahan teada, kuidas teil on niisugune tunne, et teie olete nüüd laval, kui nad teavad seda teost, kui nad saavad aru, miks inimesed seal laval vaikivad ja nii edasi, et seal nagu Ma natukene loob sellise sotsiaaleksperimendi tunnetuse, ma ei ütleks, et see on nüüd osa muusikast, ma loodan, keegi ei pane pahaks. Aga jah, mulle sobiks, kui publik võtaks osa emotsionaalselt sellest, et aga seal on omad piirid. Muidugi. Kujuta ette, kui ma nüüd teen lastekontserti. Nad kõik seal võtavad emotsionaalset osa sellest vastupidi, seal oleks huvitav, kui järsku saaliaks vait, siis sa saad aru, et miskit jõudis kohale. Et kui kari lapsi järsku on hiirvaikselt ja suured silmad ta seisab mis toimub laval, et iga asi peab olema oma kontekstis õige õlveteti mobiilhelinat ja sellised kommikrõbinad, noh see ei saa olla normaalne, ta ei suhtle minuga. Jah, ta lihtsalt näitab, et tal on ükskõik või ta ei pane tähele või ta lihtsalt. Ma ei tea, miks ta siia tuli, vahetevahel inimesed tulevad kontsertidele sellepärast, et, et on vaja mingeid muudel põhjustel puudub üldse arusaam sellest eetikast ja kuidas peab käituma, et sellest on kahju. Aga mis ma tahtsin veel öelda selle case'i kontekstis ka natuke, et tegelikult on märganud, et kuulmine on selline huvitav asi nagu kalibreeriv ennast ise ehk et kui meil näiteks sellele teosele eelneks mingisugune tõsine rokkpala ja siis tuleks lavale pianist näiteks esitama seda teost, see tunduks kuidagi hästi-hästi, vaikne. Praktiliselt tõesti nagu mitte midagi ei ole kuulda. Aga siis läheb kaks minutit mööda ja inimene nagu harjub selle vaikusega ära, hakkab leidma hoopis mingeid uusi helisid seal sees. Et ma kujutan ette, kui see 94 33 vaid 10 minutit pikk siis selle aja peale inimese kõrv otsiks järjest uusi ja uusi helisid sealt välja ja lõpuks ei saame ikkagi vaikusest rääkida, sellepärast et tuul õõtsub akna taga ja mis kõik veel, eks, et, et see, mida, nagu alguses ei kuule, mida sa pead vaikuseks tegelikult see kõik muutub ajas. Mets on väga lärmakas. Lähen vaikusesse jalutama ja siis sa saad aru, et sa oled nii lärmakas. No sõltub, millal muidugi ess mitte. Okei, ma lähen linna tagasi. Aga tuleme korraks kontserdi eeltingimuste juurde. Kas vaikus iseenesest on kontserdi eeltingimus, kas üks publiku ülesandeid on hoida vaikust? No lugupidamisest artisti vastu, nad võiksid seda teha. Ma arvan, et jah, see oleks ilusam. No ikka, see ju on mingisugune keskendumine või korraks hetk, kus sa tahad kuulda, mis seal teisel öelda on, ses mõttes, et kujuta ette, son vestlus, kui ma tahaks kuulda, mis sul öelda on, maju? Ei kogu aeg ei räägiks enne, et niikui sa suu lahti teed, siis ma ütle midagi. Noh siis siis ei ole vestluse, sa tulid kohale, sa tahad kuulda, mis seal tuleb siis korraks istuda, keskendud ja see on vaikus nii-öelda. Et see võiks olla iseenesestmõistetav. Artist, kes tuleb lavale Eksuda, tahab keskenduda 100 protsenti pühenduda oma teose esitamisele. Teda ei tohi häirida tegelikult publikest, tuleb teda kuulama. Võiks teha kõik võimaliku enda poolt, et artist tuleb sealt laval hästi ja teda mitte häirida kõrvaliste helidega. Mingisugune vastutus kõige paremas mõttes või noh, enda ettevalmistamine, kontserdiks sul on, kas see vastutus, et sa valmistad ennast ette, et annad artistile võimalust keskenduda, anda endast parima, aga sa pead olema ka ette valmistunud, et mul vahetevahel tundub, et sellest nagu jääb vajaka publikus olles, ma olen ise ka publikus olles tuled ikka oma tegemistest kuidagi pea laiali, aga dirigendi ja helirežissöörina, kust jookseb teie taluvuse piir, mis hetkel publik on oma ülesandes kuulajana ebaõnnestunud? Jälle sõltub kõik muusikast stiilist, aga mingeid näiteid, see, kui kontserdi ajal võetakse vastu telefon, öeldakse, et kuule, ma ei saa tegelikult praegu rääkida, et kontsert käib, et noh, see nagu äärmus, mida ei saa kuidagi tolereerida. Praegu kogemus näitab, et enne kontserti võidakse publikule öelda, et lülitage telefonid välja, vilgutada tulesid, ma tea, sildid seinte peale niikuinii kellelegi jääb sisse, et noh, see ei ole pahatahtlikele. Häirib jälle väga. Mis teebki kurvaks, on see, et jälle need erineva iseloomuga mõrad, mis tulevad, et, et kui on noh, täiesti inimesel tuleb köhahoog peale ja on näha, et ta hoiab seda tagasi või paratamatu kontsert olukorras, sinna ei saa midagi teha. Aga kui see, kui keegi, kellelt sümfoonia teist osa otsustab hakata šokolaadi sööma, krõbistab paberiga see on tegelikult ju ärahoitav. Ja see, et mobiiltelefoni ikkagi üle kontrollida, et on väljas see on ju ka teostatav, eks, et et ma arvan, et võib-olla see piir ongi pigem, mitte nagu detsipillidega seotud, aga selle põhjast põhjustega jah, selle psühholoogilise momendiga, et kas me oleksime saanud seda vältida või me ei oleks saanud vältida, et kas ma vihastan selle peale või ma ei tea selle peale. Sealt läheb see piir nagu läbi. Pill tuli korraks enne jutuks laste teema ja tõepoolest lapsi peetakse alati väga ausaks publikuks. Aga ilmselt see aususe moment on olemas ka täiskasvanud kuulajate puhul lihtsalt kuidagi varjatumal kujul. Ja nüüd jättes korraks kõrvale küsimuse, kas see on aktsepteeritav või mitte, et aga järsku on nii, et ka täiskasvanud inimesed hakkavad köhima ja neil tekivad kõrvalised mingisugused mõtted ja nad ei hoia vaikust sel hetkel, kui neil hakkab kontserdil igav. Ma olen täiesti nõus, aga mul on ainult üks, aga seal on see, et kas sai ikka, et jääd siit, mis sorti muusikat, häält kuulama, sest vahetevahel mulle tundub, et ei teadnud, natukene peab ennast ette valmistama, päriselt, seisund säästab sind sellest asjast nüüd, kui täiskasvanud inimene, me eeldame, et sa suudad natukene olla üle oma instinktidest ja olla viisakas või siis keegi ei ütle, et see võib püsti tõusta ja hästi rahulikult vaikselt ära kõndida, Ogi, mitte keset pausi, aga. Seal on võimalused olemas, mine päriselt igalühel oma parem, kui säilib vähem, tõuseb püsti konkreetselt. Mine ära, vabalt, keegi ei solvu, dirigendina olen ma üldse seljaga, ma ei näegi seda. Et seal on see asi, et inimesed alati ei tea, väike protsent on muidugi see, et nad arvasid, et see on see, mis neile meeldib ja nüüd tõesti võib-olla nad ei ole nõus selle interpretatsioon moniga, nad ei ole rahul kvaliteediga ja muidugi need asjad juhtuvad. Ja no aga vaata, kui väike protsent see ikkagi on. Ma arvan õnneks suht teadlik publik, et neid probleeme väga. Sest mingisugustest, kiriku pooltundidest või niimoodi, et vahetevahel olen näinud, turistid satuvad sisse, et nad ei ole valmis ja nad ei tea, mis toimub, et kas on avatud selline pooltund, kus võib samal ajal tekkida ja kuskil teha pilte ja niimoodi seal vahetevahel veider, et sellest võiks ju teatada ka ukse peal või nii edasi. Aga noh, nad on ausad, kui hakkab igav, siis tuleb lar. Seoses sügishooajaga muutub tõesti väga aktuaalseks ka köha teema ja meie viimastel kontsertidel on tõesti mingisugused pikad, vaiksed lõpud, oluliselt valjem, sellest on see köha, mis seal kõlab ja mingis mõttes see sekkub ettekandesse. Kui te olete kontserdil ja näete seda olukorda lähedalt, siis jättes kõrvale eluohtlikud juhtumid, kus inimesed on lämbumas, kui rangelt kontserdipublik suhtub vaikusehoidmisesse, kas see väike köhatus pääseb nagu kergelt üle huulte? Ma oma naiivsuses loodan, et ei pääse. Ma ikkagi arvan, kuna ma ka noh, saalis viibin suht vähe võrreldes seal klaasi taga istumisega. Kui palju näiteks punaste nägudega inimesi seal on, kes ootavad valjemalt kohta. Aga ma millegipärast väga loodan, et see nii on, et et inimesed ikkagi püüavad ennast kontrollida. Eks nad peavad kontroll, ma ütlen ausalt, ma vahetevahel publikus istudes ja sa näed seda vaest punast nägu, kes juba tõmbleb, teeb väga veidraid hääli, mis kuuldub ainult võib-olla kahereale, siis mõtled. Appi, palun lihtsalt köhi ära. Ausõna, ma elan üle köhi ära, sest sest mul hakkab kahju silus. Vahetevahel olen kommi ulatanud, et noh, et natukene saada mingit asja käima, et, et see on palju häirivam, kui sa näed, et silmanurgast sa ei suuda enam keskenduda, millele sa lihtsalt vaatad, et vaene inimene ma ei tea, see köha ei häiri mind kujust. On ka veidraid inimesi, kes ikka mõnuga ja hästi valjult. Ja on ka kontserti, kus tundub tõesti, et kõik tuberkuloosihaiged on toodud kollektiivkülastusele lihtsalt lakkamatult, ühest alustate siis, teine saab julgust. Tipphetkel umbes. Need, samad inimesed, kui sa oled kuskil õues bussipeatuses siis on neid täpselt neid samu inimesi, kellel puudub oma kehahelide suhtes mingisugune blokk, nad ei saa aru, nad köhivad pool karjatades ja nende jaoks on see täiesti normaalne ja kontserdisaalis täpselt samasugused. Siis ma ütlen, et noh, ta on sellega harjunud, tema jaoks on stsenaarium ta köhis niimoodi. Ja tema jaoks nivool on täiesti normaalne. Aga kui rääkida psühholoogilisest aspektist, siis kuidas teile tundub, kas inimesed 11 ka selles osas mõjutavad? Kuulsin sellist lugu, et oli kontsert Londonis, Kuninglik filharmoonia, orkester on laval, oota dirigenti, saalis on vaikus. Enne dirigendi saabumist kostab üks köhatus. Talle vastab teine köhatus, kõik otsustavad kogu saal praktiliselt, et nad teevad selle oma väikse juhatuse praegu ära. Saades aru, kui tobe on see olukord, purskab terve saal lõpuks naerma. Et kui palju siin on seda psühholoogilist aspekti, et inimesed nagu. 11, tema abikaasa, tekib küsimus, kas on võimalik nagu etta, ära köhib. Aga eks ta julgustab kindlasti kaasköiat natuke, ma arvan, et tema nägi, ma tegin ruttu ära jääd, no ta juba segas pigem niikuinii kaks keha kõrvuti. Et see on hea, kui see tähendab seda, et 10 minuti pärast üks köha nagu ära ja siis on pigem positiivne ja kõige hullem on see, kui selline teadlik kuulaja lohh. Nüüd tuli korteri kohta küll ma nüüd. Aga uss ära, et seal nelja. Kütab eral kastega köhade varal katkestama. Kui ta ikka tuleb kõrvaldada. Aga kas te võiksite oma elust jagada mingisuguseid konkreetseid juhtumeid, kus teil on selgelt meelde jäänud publiku sekkumine kontserdi kulgu ükskõik mil viisil? No minul on tegelikult kaks mälestust, need ei olnud otseselt publiku sekkumised, aga noh, need on sellise nii-öelda välise teguri sekkumised, üks neist on selline, mida oleks võinud ette näha. Ma ei mäleta, mis aasta EXPO see oli, see oli vist Hannoveris kant. Peeter Vähi teos, prim saladus mille teine osa on ka Keidrist saanud. Inspiratsiooni. Ma nüüd ei pea, alati, kui palju ta vaikus seal vahel on, aga, aga ka parasjagu aga jäeti kahe silma vahele väike tõsiasi, et see oli vabav kontsert. Maa oli suhteliselt näituseväljaku servas ja sealt kõrvalt sõitis iga viie sekundi järel mööda buss ühele poole teisele poole. Seda siis külastajaid nagu ühest otsast teise. Nii et alguses ajas naerma. Ajas nutma, ma ei tea, see tundus, et kuidas selline asi nagu jäi, aga see teos ütleme nii, ei kandnud välja sellises olukorras. Aga teine halenaljakas juhus puudutab ühte mu enda kolleegi. See oli Estonia kontsertsaalis võimendatud kontsertide minestus kolleeksiks keset Maali helipuldiga ja see oli väga keeruline kontsert ja ta võitles seal algusest peale igasuguste tehniliste probleemide ja akustiliste murede ja vilede pakkida asjadega. Ja, ja noh, ma ise vaatasin seda rõdul ja siis see oli mingi käsk, kontsert, kas bigbänd mäletan täpselt ja noh, inimene oli püsti hädas seal puldi taga ja näheda laiutab käsi. Ja siis Ühel hetkel ta tundis, et ta peab ka verbaalselt ennast välja elama sõna läbi, mida ma siinkohal ei tahaks korrata. Ja ta ajastasele täpselt generaalpausi kohaselt. Ehk et bänd laval Vagatas saalis kostus kõht aega, kommentaar. Bänd jätkas, et see jääb, ta kavatseb moraale, helirežissöör peaks enne õppima teosed. Nagu selgeks peaks, millel on pausid, millel ei ole. Ksenja midagi sinu elust, minul on olnud päriselt väga tore puusik, mitte kordagi ei ole midagi juhtunud, aga ma alati kuulan hästi palju häid lugusid. Näiteks kui kehvades filharmoonia kammerkoor sõitmas või ramm juhtub midagi. Igatahes kombel aldis kontserti välismaalt Talle ja minu arust oligi väga ilus vaimulik muusika ja kui ma ei eksi, oligi Arvo Pärt hästi-hästi ilus kontsert ja näeb, et esireas Nad nägid juba ammu istuvad sihuke vanem, vanem saksa paar naudivad täiesti, on muusika sees väga ilus ja viimane teos siis lõpeb vaikusesse, siis veel pühalik, vaikus on kirikus tükk aega, selline, siis küla kuuldub eest daami suust. Mul praegu täiesti kõrvalised sähvas pähe veel üks mõte või isegi mitte mõte, aga aga tegur, mis näitab tegelikult meie publiku sellist suhteliselt head, ikkagi ettevalmistust ja teadlikkust on see, et kui me ikka sümfooniaosade vahel kuuleme aplausi, siis on tõenäoliselt tegemist turistidega, kes on kogemata sattunud kontserdile või kus nad ei ole. Noh, nad ei tea, kus nad on või kuidas käituda, eks, et, et see on ka üks selline oluline vaikuselõik ju, tegelikult mis on kirjutatud nooti sisse mida tuleb austada ja mida teadlik kuulaja teab, kuidas käituda. Äärmisel juhul poetab vaikselt köha, aga ta ei lõhu seda vaikset Mul on vedanud, mul ei ole keegi vahele seganud ja kõige häirivad inimesed kusjuures kontserdipublikus on olnud need, kes võib-olla teevad tööd selles mõttes, et näiteks fotograafid Kuigi need on arenenud viimasel ajal Loodetavasti sellepärast, et nad ei saa aru, et nad on nähtavad kuna nemad vaatavad seda kogu asja läbi kaamerasilma. Tunduvadki, et nemad on vaimud, vaata mulle tundub siis nad ei saa aru, et ta lihtsalt marsib praegu täiesti publiku ette. Tema on oma maailmas, mis on ohtlik natukene nüüd ma saan aru, ta võib-olla on väga kirglik fotograaf, viibitki omas maailmas, aga aga publikule, mina näen küll. Siin käib krõks püks. Jätkuks sellele sinu operaatorite fotograafiline teemale, mõni meenus üks-üks olukord, võib-olla teate Kevin varajase teostiivsus filmi kätte, eks ju, et kuidas ta algab, kuidas ta lõpeb mis on stoori kõik ja, ja samamoodi takistab tausta. Ja ansambel esitas seda ka Tallinnas mingis kirikus ammu aastaid tagasi. Ja kuna tegemist märgilise teosega ja seda väga harva ette kantakse, siis oli ka üks televisioonikanal palutud täpsustamata siin numbreid või muid. Ja see teos lõpeb ju sellisena tegelikult, et publik on suht kimbatuses, et mis teha. Ja üldjuhul oli niiviisi, et teavad, lõppes rahvas istus viis kuni 10 minutit rahulikult oma koha peal mõtles toimunule järgi aplausiga midagi, noh, sina ei olekski sobinud, aplaus vastuseks siis kõik vaikselt lahkusid orkestreid. Aga noh, teisest küljest muidugi, teades kui palju maksab operaatoritöö minut siis oli väga kummaline vaadata, et see kontsert, kus meil seal televisioonikanal osalus oli niimoodi, et viimase akordi kaja oli vaevu hääbunud. Rahvas istus Ardunud saalis on nagu alati ja siis hakkas kolin peale, kassetid, väljak, kolakad, jalad kokku, kaamerat, kastidesse, siis see teos oli lõhutud ei ole tegelikult sellepärast, et see järgnev vaikus oli tõestanud, et ta on ju osa sellest teosest tegelikult, et inimene jõuaks vaikselt tõmmata nagu otsad kokku ja selle lõhkusid. Operaatorid, võib-olla me jõuame sinna välja, et kui me räägime, et väga hea on selline ettevalmistatud publik, et võib-olla peaks ka kogu tehnilist personali, kes nagu osaleb, asjas ette valmistama, teoorias tegemist, vastutama ja kuidas seda koledat ette. Võib-olla ta kiirustas järgmisele salvestusele kuskile, ma ei tea, eks seal igal juhul seal oli näotu. Ma korraks veel pean ütlema, et ma olen näinud ka selliseid kontserte, mida ma tean, kantakse üle ja seal kontserdi keskel oli tantsijatega üks asi ja ma nägin seda pärast kodus ka ja see oli väga Vähke, aga kogu aeg, mõtlesin, et kas seal kae tantsija vahel oli. Tegelikult publik nägi Suurepärast kahe tantsija, operaatori tantsu, sest see, kuidas ta liikus nende vahel, see lihtsalt mõtlesid, tekibki seal, on hoopis teised küsimused, et kui on kontsert, millele sa müüd piletit ja ta on laivis, siis see peab andma sulle samad kvaliteeti kui seepärast televiisoris. Et see ei saa olla see, et mina näen, kuidas tantsivad tantsijad ja operaator, mis olid koomiline. Sest seal on veel kõrval veel paraatori eest maksma ja veel inimene, kes seda kaablit seal temalt tiris, noh, see oli ilus aeg, aga see lõhkus selle teose ära. Jällegi. Mul tuli praegu meelde üks suht äärmuslik juhus, ma ei mäleta, kui palju aastaid tagasi see oli. Tõnu Kaljuste ja Tallinna kammerorkester Viinistu selles tehases seal. Jaa, kontsert hakkas pihta ka mingi suht vaikne lugu ja siis tuli mingi viis hilinenud rootslast tagatukse siis Omarustele vaikselt plastmasstoolide vahel ja Tõnu pidas loo kinni siis ootas natukene vaatlussaali, umbes olete kohale jõudnud või ei ole, need ei saanud üldse aru, et mis nagu toimub, et ei olnud ka mitte midagi, siis kui nad olid maha istunud, alustas otsast peale. Mina mäletan ainult seda, kus mitte ei, publik ei sekkunud, vaid loodus sekkus, see oli vägev. Mäletan teatri etendust, kus koor laulis ja oli torm ja kukkus katus sisse. Pool katust lendas ära, sest see oli suveetendus, oli jõud, kus meeskoor laulis ja siis oli, oli torm siis natukene katuseosa lendas ära, seal oli helipulti ja ma olin ka üleval. Minu mälestus on see, kuidas helirežissöör siis ütleb, et lahkuge kõik siit. Mina lahkun viimasena. Sa oled täitsa hull, sinu pea kohal, tähendab, katus ei mõelne, viskan puldi. Professionaal täiesti. Loodussekuse see suvi Birgitta festivalil ka väga õigeaegselt Mozarti reekviemi tegime. Ja elu enne, siis kui Latvia koor oli vihmavarjudega lavale hakkasid laulmas väljas paukus, nii et sähmise kõik selle peale mõned kodanikud ütlesid, et Eri Klas õlevalt tahab osaleda tehase summade. Kui aga see oli väga-väga stiilne, et harva, kui sellist sellist kogemust saab publikule pakkuda. Lõpetuseks, palun teilt kummaltki kolm head soovitust kuulajatele, kuidas olla hea kontserdipublik? Lähen klišeede manu. Ole sina ise, juhul kui sa olles sina ise ei oska käituda, siis ära ole sina ise. Muidu ole sina ise. Et kui sa oled avatud suhtlemisaldis inimene, siis ole ka aus kontserdil ses mõttes, et reageeri asjadele, mis sulle pakutakse. Kui sa oled vaikne inimene, siis naudi kontserdit teistmoodi, aga tõesti ole sina ise, ma ei tahaks elusees, mu selja taga oleks kari piinatud. Zombisid, kes ei julge liigutada ka jaan krampis ja mõtlevad tund aega sellele, et nad ei julge liigutada mitte sellele, mis laval toimub. Teine asi, valmista ennast ette. See oli minu esimene mõte, praegu küll, ma arvan, et see ongi ainult üks ja kõige olulisem punkt, et valmistu ette ja sealt võib siis tõmmata, kas sinu soovitud kolm lisapunkti ehk et mõtle, kuhu sa lähed. Mida sa kuulama lähed, keda sa kuulama lähed ja tegelikult võib sealt veel edasi arendada väga palju neid punkte, aga, aga see, et ole teadlik Ma olen täiesti nõus ja lihtsalt MINA KUI VÄGA palju temperamentsem inimene tunneb vajaka ka mõningatest sellest esimesest asjast, mis ma ütlesin, ma tõesti tunnen, ma ei tea, ma tahan suhelda inimestega mu selja taga, see võtab ka minul päris palju pingeid, maha, muud midagi. Aga kokkuvõtlikult siis nagu Shakespeare'i Hamletit, et valmisolek on kõik. Ma tänan, et te tulite ja jagasite klassikaraadiokuulajatega mõtteid Ksenia kraabova ja Tanel Kreesment. Ja soovin teile siis nauditavaid kontserte. Nii nagu teie seda õigeks peate. Äitäh. Lisaks huvitavale arutelule otsime heligaja saates ka probleemidele lahendusi. Kõigile köhijatele annab head nõu Ida-Tallinna keskhaigla kopsuarst doktor Eve-Mai Kuulpakk. Et kõige alustuseks tahaksingi teada lihtsalt väga ratsionaalselt, miks inimesed köhivad ja mis asi on köha, kust tuleb köha. Organismi selline kaitsereaktsioon ja köha tekib enamasti selleks, et kui on vaja nagu hingamisteid puhastada, et kas siis on tekkinud mingisugune selline rögamoment, et midagi hingamisteedest välja köhida. Võib-olla selline ka puhtteadlik köhatamine selleks, et lihtsalt ette nagu häälow käre või seda kuidagi selgeks rühida. Aga eelkõige on ta ikkagi organismi kaitsereaktsioon, et kaitsta meid igasuguste tolmu kübekest eest ja kui siis juba haiguslikud, tekib selline suurenenud sekreedi eritust, et ikkagi hingamisteid puhastada regast, et see on nagu selle püha eesmärk, et vabastada hingamisteed. Millises olukorras köhimine on vältimatu ja millele saab ise otsustada? Köha on vältimatu siis, kui on ikkagi selle taga mingisugune päris hingamisteede infektsioon. Et siis on selline, et tekib limaskesta ärritus võib eelkõige olla ikkagi rohkem seotud sageli ülemiste hingamisteede infektsioonidega, mida Eesti kliimas on väga kerge, omale saadav on ohus, tekib ka selline sekreedi langemine ninaneelu sealt juba häälepaelte ja, ja, ja tekib selline köhatamine või siis kui on juba päris tõsised kopsuhaigused on kopsupõletik, on krooniline bronhiit, kus selline röga on igapäevaseks kaaslaseks, siis on kahtlemata vajalik see röga korralikult välja köhida. Keerulisem on alati see, kui on selline kuiv ärritusköha, mis siis tekib ka klassikaliselt sellisest kliimamuutusest talvel õhumuutusest, suvel kõik kurdavad konditsioneerid üle, tekib selline nagu limaskesta ärritus, et see ei pruugi olla selline haiguslik köha selle koha pealt. Aga see kõditab ja on, on kahtlemata väga-väga segav. Aga kui me räägime ühest kontserdisari kontekstis, te käite ise ka palju kontserdil. Milliseid tähelepanekuid te ise olete teinud? Köha kontserdisaalis kuuleb sageli, et kui on sellised klassikalised kontserdid Estonia kontserdisaalis, kus on ikkagi selline Akadeemilisem õhkkond ja, ja selline tõesti saal on tavaliselt vaikne ja tasane, siis seal see köha ikkagi väga sageli on köha kuulda ja, ja ütleme seal nagu seda vähemalt kopsuarst tõesti seda märkab, mõnikord mõtlen, et võiks ikkagi olla kaasas siis kas mõni abistav rohi, kui inimene istub lähemal või, või teinekord mõtledki, et köhijaid on rohkem kui teinekord Tööl ukse taga istudes. Teine olukord on, kui on tõesti mingisugused sellised kirikukontserdid ja niigus, hajukese köha natukene eemale ja inimesi on tänavalt, inimesi on rohkem, on nagu seened, teine õhkkond, et seal võib-olla ta ikkagi häirib vähem. Aga kontserdisaalis kahtlemata. Ma arvan, et see köha on ikkagi kuulda ja, ja mõnikord ka segab ikkagi kaaskuulajaid. Aga kui palju inimesed 11 mõjutavad, et on see kuidagi ka psühholoogiline, et kui üks juba köhima hakkab, siis teised mõtlevad, et teen Kauma vaikse köhatusena para. Üldse arvan, et see kontserdisaali köha on sageli psühholoogiline Se enamasti tekib ikka sellisest ninaneelu köhast ja on see ärritus olemas ja kui seal kontserdisaalis istuda ja teinekord ongi see, et kui sa ainult mõtled, et ma ei tohi köhida, siis see köha tegelikult peale tuleks, on see klassikaline kurgus, hakkab kõditama ja see on päris hull, tunned kontserdisaalis ei ole ka kahtlemata mugav mingisuguse joogipudeliga käia, et see nagu on kasuka silmatorkav ja segab isegi see hea mõnus parfüümi lõhn, mis võiks sealt eesistuja pealt tulla aeg-ajalt selle, selle õhuvooluga, mis sa kohe tunned, põse kurbus hakkab küüditamis on päris hull tunne ja kus ainuüksi mõtled, et sa ei tohi köhides ja kindlasti köhid. Õnneks vähemalt Estonia kontserdisaalis on küll juba ma olen aastaid märganud, et vähemalt esmaabiks on seal noormeeste juures müügil olnud kamenton, mis vähemalt on selline esmane abivahend, mida võiks võib-olla siis ka kaasa võtta sinna saali. Aga ikka kui see plaksutamise moment on siis need, kes on vapralt vastu pidanud selle hetkeni mitte vahepeal köhatada, siis tõesti, siis on selline üleüldine köha ikkagi tegelikult täiesti kuulda. Aga loodan, et palju kontserdikuulajad seda ei märkagi. Köhi ja sinu kõrval ei ole, aga, aga kopsuarstina ikkagi märkan seda, jah, tõesti. Aga räägime veel mingisugustest soovitustest, mida võiks kuulajatele anda, mida nad saaks enne kontserti teha või millega ennast kontserdi ajal varustada. Nende köha ei oleks. Nagu suurim sündmus sellel muusikaüritusel, mõistlik on ikkagi niimoodi, et kui on ka selline väga hea kontsert tulemas ja võib-olla ammu oodatud, aga kui on ikkagi konkreetselt selline päris hingamisteede infektsioon ja tõesti olnud ka selline palavikuhaigus ja võib-olla siis on esimene võimalus kaaluda hoopis koju jäämist, sest kahtlemata see ei ole mugav ja kui ikkagi inimene on päris selline tugeva köhaga üritab ennast seal tagasi hoida, et see võib olla tegelikult päris häiriv ja ma kahtlen, et see inimene ka ise ei naudi tegelikult seda kontserti. Kui nüüd on ikka selline tavaline ärritusköha meie kliimas sõltuvalt või sellest, et infektsioon on juba möödas, aga ütleme, et teatud tingimustel see köha tekib, siis ikkagi on päris palju abi meie käsimüügis olevatest erinevatest imemistablettidest, imemisrohtudest on ka sprei variandid olemas või siis eelkõige rahustaksid seda kurku. Neid on apteegis päris mitmeid ja tegelikult siis tasub ikkagi enne kontserdile tulekut võib-olla apteekriga nõu pidada. Sageli need küsijad ka ise juba teavad, mis on nagu nende selliseid lemmikravimit, mida kaasa võtta ja käekotis hoida. Aga kui ei ja ega see meelde siis ikka meie klassikalised müntonid hoolsid, mõnikord aitab mõnda ka väga tugeva piparmündiga selline närimiskumm, et midagi seal kotis ikkagi peaks nagu olema. Arsti seisukohast eelistan rohkem ikkagi sellist apteegikaupa, aga samas ikkagi ka kontsert, sahhis müüdav münt on kindlasti asja ette, kui see köhaselt kõditama hakkab. Alati on hea näiteks vaheajal siis tõesti lonks vett juua või seda ärritust tagasi võtta, aga väga palju on see ikkagi psühhogeenselt seotud. Tõesti, ja kui sa kuuled tõesti, et keegi seal saalis köhib see mõtete kasutan ka ruttu juustu, püüan siis samal hetkel ära köhatada. Aga räägime korraks sellisest juhusest, kus inimene on kontserdisaalis ta ei oodanud, et ta võib tekkida soov köhima hakata, tal ei ole mitte midagi kaasas mingit jooki, mitte mingisugust. Imemistabletti, kuidas ta saaks ennast päästa. Kui tal ei ole ühtki kõrvalist abivahendit, vot see on väga raske küsimus, ongi raske küsimus, sest sellel momendil hakkab ikkagi selline psühhogeene keha ikkagi väga segama. Siin ei aitagi muudkui tahtejõud, et eks ikkagi vaikselt nagu neelata ja mõnikord on ka vastupidi, et kui õrnalt see sülgele sinna häälepaelte piirkonda nagu satub, et ta siis ikkagi hakkab otsast peale sealt midagi kõditama. Et ega siin väga head lahendust ei ole, lihtsam on alati, loomulikult, kui inimesel on selline rägava köha, teinekord, eks mehine hea köhatus kergitab selle röga üles ja ongi selleks korraks möödas. Aga ega siin ei ole head lahendust tegelikult selle koha pealt, võib-olla siis proovidagi korra parem üks kord üks tugevam köhatus teha, et mitte siis vaikselt seda otsivat köha, aga head lahendust ei Olesid. Aga lõpetuseks kuidas teile see pilt tundub, kas see keha on meie kontserdisaalides nagu saanud mingisuguse kandva rolli endale või tegelikult ei ole see probleem nii hull? Ma arvan, et see probleem tegelikult ei ole nii hull, et minul on võib-olla sihuke professionaalne kõrv seda kuulda ja märgata. Et kahtlemata, eks selline periood, kus võib-olla on sügisene aeg talvine aeg on olnud mingisugune väga hull ilm sel päeval, kui on kontserdile tundub, mõjutab ja, ja muidugi on väga keeruline kontingent, igasugune laste kontsert seal on täiesti seal küll kõik köhivad ja ragisevad ja ega ei saa ikka koju jätta kuskile. Aga ma arvan, et see ei ole päris selline probleem, aga kahtlemata see on inimesele endale hästi-hästi piinav ja hästi ebamugav on olemas ka üks kord elus istunud ise niimoodi kontserdi maa ainult hingasin kohaks sisse-välja, et mitte köhides oli päris hull, vaatasin ukse poole ja ja muidugi ma arvan, et kui inimene jääb ikka väga hätta selle köhaga, siis võib-olla ei ole ka vale ikkagi tõesti vaikselt püsti tõusta ja, ja ikkagi saalist lahkuda, et mõnikord on näha, et tõesti see noh, pidurdus ei tule mitte kuskilt, et seal see häirib kaaskuulajaid, aga see on ikka kõige suurem šokk ebamugavus ikkagi iseendale. Aga ma ei arva, et see on suur probleem. Suur tänu heade nõuannete eest oktorenemaigulback. Liiga ja head kuulajad, selline sai tänane heligaja. Meie vestlusringi teemaks oli vaikus kui tingimus ja kõnelesid helirežissöör Tanel Leesment ja dirigent Ksenja kraabova. Häid nõuandeid jagas ka Ida-Tallinna keskhaigla kopsuarst doktor Eve-Mai kuuldak. Saate tegid toimetaja Miina Pärn ja helioperaator Helle Paas. Soovime teile ilusat nädalavahetust.