Alanud on teatriluubi uus hooaeg, esimese saate puhul olen ma Von Krahli teatris, räägin juttu Von Krahli teatri kunstilise juhi ja muidu juhi ja direktori kõikide muude asjadega isiksus Mart Koldits. Aga ja see ei ole mitte minu isiklik eelistus, et ma just siin kontrollis olen, võib-olla natuke on ka, aga see ei ole põhjus, vaid martsa, ühtlasi oled ka 28. lennuõppejõud juht, ma ei teagi, mis ametlik nimetus on. Nii et ühesõnaga sinu vastutada on ka kõik need tudengid, kes nüüd edaspidi ka igasugustesse erinevatesse teatritesse lähevad. Ma esialgu pole küsinud, et kuidas need kaks Von Krahli teater ja 28. lend sel hooajal seotud on? No niimoodi ongi, et kuna esimese avaliku diplomilavastuse kombe kohaselt toob välja siis kursuse juhendaja, noh ma igaks juhuks ütlen märkusena, et paneme kursuse ühendada Anne Türnpu kahasse, eks ole, õigemini Anne Türnpu ongi nii-öelda see kursus ühendaja, mina olen siis tema, see paariline ja noh, see lihtsalt muut pidi olekski võimatu esiteks minul oma aega sättida, teiseks see, et ma tundsin seda ka, et kaks esimest aastat lavakunstikoolis annavad näitlejale sellise tehnilise käsitööoskuse ja, ja ütleme, loo jutustamise ja sõnade trikeskse õpetuse. Et nüüd, kolmandal kursusel peaks tutvustama ka muid võimalusi teatris ja kuna ma ise oma lavastajavalikutes või loomeeelistustes olen praegu ka sellise pigem ikka mitte sõnateatri selle üldlevinud tähenduses tegija, vaid otsin ka nagu sellist teistsuguseid hetki laval ja eelkõige pooldan just grupitööd ja autoriloomingut 10 meetrit, kus materjal ja kunstiakt luuakse siis proovisaalis selles protsessis osalevate inimeste endi tunnetusest, mitte siis mõne eks ole, kirjaniku välja mõeldud teksti ei tehtud. Et siis ma mõtlesin, et see on neile esiteks väga vajalik ja et nad peaksidki seda proovima, siis sellest tuleneb ka see lähenemine, et hirmsasti tahaks, et see tööprotsess kujuneks niimoodi, et nad saaksid selle lavastuse luua võimalikult enda, Pealt ja ennast isiksusena vahendina kasutades ei keskendu kellegi teise väljamõeldud loo kujutamisele või ettemängimisele või sinna sisseelamisele vaid kuidas teha kunsti enda elust. Hetkel. Õigupoolest ma nüüd õigesti meeles, et neli lavastust on tulemas uut lavastust välja sel hooajal ja neist kaks on tegelikult lavakatega ja ühte lavastust, sina rist siis Mart Kangro. Aga see sinu lavastus? Ma sain aru niimoodi, et esimeses proovis siis sa käskisid neil kohe kirja panna, et mida nad siis õigupoolest ootavad, ma ei tea, kas endalt laval või avastusest, mis sul meelde jäi, kas mingisugused tõeliselt üllatasid? Sealt jäid meelde sellised huvitavad asjad küll, et seal räägiti, et, et noh, tundub mulle õige tunnetus, et nad tundma hakanud, et tahaks midagi muud, eks ole, kui psühholoogilist realismi ja eriti positiivne oli see. Sealt tuli välja nendega vestluses, et nad saavad aru, et ega seda tõelist psühholoogilist realismi eriti ei tehtagi Eestis. Et see on nagu sellelaadne toode tihti kukub välja, eks ole, seda, et näitlejad tõesti jumal elab ja reaalselt suhtleb, seda on hästi raske saavutada ja tegelikult paljud, kes väidavad, et teevad tegelikult seda ei tee nagu noh, minu arvates. Et liim kindlasti jääb ja, ja see tungibki mingisugused õeluseni jõuda. Aga lihtsalt kuna tänapäeva teater on muutunud ja, ja seda on juurde tekkinud sellist teistsugust lähenemist teatrile ja ütleme, tänavateater nõuabki tihti näitlejalt hästi suurt enda loomingut siis ma siiralt tahaks seda, et, et nad ei oleks nii abitud, kui nad lõpetavad kooli, et see võtab 10 aastat aega, enne kui nad julgevad kuskil projekti korras siis teha kunstiakti, mis tõesti nendest endist tekib, mitte see ei ole käsu korras, seinad loetatakse. Suhestub kuidagi Priit Võigemast, jõuakesin toob välja nüüd esimese hooaja uuslavastuse, milleks on lastelavastus kummitaarseni põhjal ja kes ütles, et talle tundub, et terve ülejäänud aeg on olnud ainult üks ettevalmistus selleks, et ta julgeks välja tuua lastele vastu. No selles mõttes kindlasti seostub, et see on väga pull lugu, kuidas sa kraan tavalised lastele vahetus ei tee, eks ole, ma olen ise ühe teinud, mul tekkis ka elus täpselt selline tunne, et mingi tung, et see tundus nagu, et seal on midagi selles maailmas ja tahaks proovida, noh, tegin selle kraanimuinasjutud kunagi ja siis on veel kaks laste lavastas üldse Graali ajaloos olnud üks oli siis soomlase tehtud käbekärp ja siis kunagi tegi Sven Guntu minu teadmist mööda, seda ma ei näinud. Ja see oli noh, 10 või rohkem aastat tagasi ja siis see kuidagi mõnusat kujunes. See, et ühel hetkel tänaval tuli Priit minu juurde, ütles, et kuule, ma ei tea, mis plaanitsuse Krahlis on, aga et mul niisugune tunne, et nii imelik kui see ka ei tundu, et mul on üks lastelavastuse idee, mis minu arust oleks ainuvõimalik teha Krahlis. Ja siis mõtlesin, okei, saame kokku, räägime, ja enne kui ma jõudsin uuesti rääkida, tuli ott kartau minu juurde ja ütles, et mul on niisugune tunne, et ma tahaks teha mingi lastelavastuse. Mul on mingisugused materjali mõtted ja mul on juba mingid muusikajupid, mida ma tahaks teha, et noh, ma tahaks nagu live pillimängu kasutada. Ja siis ma ütlesin kohata, kuulata, kui me pidime kokku saama, tule ka Saksamaal kokku, järsku järsku tekib mingi eriline tuua, sellest tekkiski. Ja nüüd siis nii on, et tuleb taaskord kraanide lastelavastus, et me kunagi ei tea, millal sa jälle tuleb, aga kui kellelegi nagu vastupandamatu tung teha on, siis, siis me teeme Muidu läheb selline üldine küsimus sellepärast et nüüd eelmisel hooajal põhimõtteliselt kraal siiski muutis oma senist suunda vähemasti teatri vallas ja ja tekitas sihukseid uusi suundi, võib-olla juurdega muuseulasega. Ma ei tea, kas sa saad korraks niimoodi võib-olla öelda, mis sul olid need algsed mõtted ja kui palju need siiamaani toimivad või, või millest saad aru saanud, et ei tööta. See on päris vähe aega möödas, eks ole, noh, üks hooaeg-ajalt ja need valikud, mis siis sai kohe nüüd algusest tehtud, tunduvad küll, nagu sa ikka väga õiged valikud tehtud oleksid. Noh, see, et mis me nagu siin trupiga otsustasime, et me paar hooaega tegutseme niimoodi veeruvalt, et meil ei ole nii, et viis inimest palgal, eks ole, ja siis nemad vihuvad järjest tükke, nii et nad lõpuks töötavad täiesti üle, eks ole. Et teeme niimoodi, et nende püsipalgale kedagi, aga et pidevalt ollakse palgal kui kuskil projektis osaleda, eks ole. Ja teine siis siis see, et me nagu võtsime veel rohkem täieliku suuna sellele, et isegi oma kommunikatsioonis, eks ole, et ei ole mõtet mängida neid mänge, et kaasaegses eksperimentaalses proovis päris loodavate etenduste puhul me teame ette mingisugune pool aastat, mis on etenduse pealkiri või mis teema on või kuidas iganes, eks ole. Et tegimegi sellise kommunikatsiooni üldse, et heal juhul kuu aega enne me siis käime välja selle, mis pealkiri on proovisaalis tekkinud ja millest see lavastus on ja töötasime need nagu suhtlusmudeleid ümber. Ja nüüd, mis puudutab siis neid inimesi, kes siia lavastama ja tegema on saanud, siis see, et me noh, me mõtlesime ka sellise hoiaku, et see Von Krahli nii-öelda grupeering, need inimesed, kes siin Von Krahli ka ennast seotud tunduvad et nende hulka tekitada natukene ka pidevalt igas lavastuses oleks mõni täitsa uus nägu Von Krahli suhtes noh, et nii-öelda verd segada ja nii on see olnud igas lavastuses ja on tunda seda, et see nagu mingisugusele töö värskusele see annab nagu loomingulise selle juurde, et alati mingi harjumatu faktor lisaks proovis ja ja uued inimesed ikka toovad uut värskust ka. Aga noh, et see on ikkagi balansiküsimus. Et ei, kaoks ära see traaligrupp Aga teoreetiliselt võiks ju olla niimoodi, et mitte ainult uued näitlejad ja lavastati toosta värskust, vaid kuivõrd kraalid on tõesti erinevad suunad, siis võiksid ju need ka neid midagi lisada. Kas see on niimoodi või see kõik töötab eraldi või ma arvan, et seal võib-olla see koht, kus üleüldse võiks mainida, et mis nüüd sel hooajal siis veel on tulemus peale nende nelja uue lavastuse Lisaks nendele neljale lavastusele jah, Peetri eesotsas töötame me, eks ole, selle teleseriaaliga ja ühtlasi me tahame luua sellist uut formaati noh, Eesti mõttes uut formaati, mis on nii-öelda Von Krahli akadeemiast välja kasvanud raadiosaadete sari, vaata Von Krahli akadeemiast kujunes kunagi välja raadio ööülikool ja nüüd me tahaks teha midagi sellist nagu, mis on nagu raadio ööülikool, ainult et lavastatud mängulises vormis, et me võtame ühe teema, hakkame lahkama, aga et see info, mis selles raadio ööülikoolis on, eks stab ühelt inimeselt ehk siis üks vaatepunkt sisuliselt, aga et me võtame ühe teema, hakkame mööda erinevaid inimesi sellega käima ja tekitame sellise mingi sellise gruppi, kes käib ja otsib, lahkab ühte teemat, mis võib jõuda nagu väga imelike kunstiliste tulemusteni. Ühesõnaga sellist raadioteatri ja raadio populaarteadusliku loengu miksi. Et selliseid analoogseid asju on välismaalane, näiteks ma olen kohanud, et on teil päris populaarseks, on Ameerikas on Reidio läheb vist oli sellesse libile päris edukas niisugune projekt päris huvitav, mis lahe lõbus viis ka ennast harida, järeldusi siis nagu kuuled siis tänapäeval noh, tehnika nii kätte saada, et nii lihtne isegi ise ise raadiosaadet teha, eks. Ja kuna viisin lavastusi tehes pidevalt, kutsub inimesi rääkima, nendest loenguid, asju on, et siis saaks seda kuidagi süstematiseerida ka. Eks ole, seriaal siis raadiosaade siis. Me, Taavi Eelmaaga, siis plaanime ka tegelikult ühte lavastust, aga me teeme sellises eriti ekspromt vormis seda, et sellepärast ma ei taht seda siin ametlikult välja kuulutada, et ma ei tea, kas see tuleb ja millal see tuleb välja. Et meil aeg-ajalt proovid käivad selle asjaga, millal tulemuseni jõuame, seda me ei tea, see on teadlik valik, et me seda sellisel meetodil teeme. Et selline kahe mehe, ma ei tea, mis tuleb, mis vorm see on, et austust ära päevist ei olegi. Vormidel on üldse teema, et on siin muide draamakomöödiateater, tants-performance kunstiakt. Teater on muidu kodu kunsta, kaob kohe ära, ainult et teil ei ole päriselt ära kadunud, vaid vastupidi, hakata vanu lavastusi näitama, nüüd ekraanidelt ka. See on juba selles mõttes vana asi, et, et see oli eelmine hooaeg juba täitsa edukalt kersti, seda hakkas vedama ja täitsa üllatus-üllatus, eks ole, töötabki täitsa põnev on endal vaadata siukses mõnusas vormiseks, istud seal salongis, kõigepealt on kuidagi selle asjaga seotud, eks ole, kontsert ja siis saad sellise tihti romantilises sellises VHS koloreeringus selliseid 90.-te ja 2000.-te manu lavastuse üle vaadata. Et see on jah, selline teatritagasivaade endale ja, ja ühtlasi ka Krahli fännidele siis võimalus vaadata, et mis ikkagi oli, mis omal ajal võib-olla elamust pakkus, ja inimestele, kellel ei olnud võimalust neid etendusi näha, ka näha, et mis, mis asja siin teadustehtud on? Selline elav arhiiv, ma jõuangi tagasi sinna, kust ma ühel hetkel alustasin, et kuidas need erinevad asjad, kui palju need aitavad kaasa näiteks ütleme, lavastust väljatoomisele just nimelt sellele värskusele, millega inimesed tulevad prooviprotsessi see, et on võimalus näha vahepeal natukene vana ja siis vahepeal teha eksprompt mingisuguste esimeses täpselt ei tea, mis see on ja kas ta üldse No ma ei tea, üldiselt ikka õige suhtumise korral ju kõik inspireerib, et ta annab nagu mingit konteksti teadlikkust võib-olla ja üldse, et siin majas toimuks asju ja erinevas vormis, et, et see on iseenesest nii huvitav nähtus, see, et mingid inimesed tulevad kuhugi kohale, istuvad maha hakkavad mingeid teisi inimesi vaatama, noh see see protsess juba sellega mängida, et aga võib-olla teeks nagunii, et see ei ole, ei oskagi nagu etenduses ongi vist justkui nagu oleks kiindunud. No ja siis on mingi kontsert siis vaatada. Väga meeldib, kui siin majas, mida rohkem siin igast asju toimub, seda parem on, et Peetri ideaal oli ka, kuidas ta ütles, et kultuurimaja et selline Etsi kultuurimaja, noh, et kõik teavad, et see on teater, aga et siin toimub ka mingeid väga hübriid-seid asju, et, et see on ju ainult põnev, see on lahe, on samamoodi see Augsi pidude seeria. Kuidas meie tehnikud üritavad ennast välja elada visuaalefektide ja asjadega ja teha seal nagu kunsti, eks ole. Ainult äge. Mis seal ikka, võtab mingi kokku, võib-olla siis sellega, et Von Krahlis nähtavasti saab näha kultuuri ja kuulda kultuuri väga mitme nurga alt ja muuhulgas üle vaadata siis ka lavakunstikooli uued tudengid, minu meelest alati jube huvitav vaadata ja mõelda, et mis neist siis saab. Aga ega ma rohkem sind kiusagi, aitäh, Mart Koldits. Mina olen Keiu Virro.