No nii, selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Pere filmida, kuulata teine kuulamiseks. Laboratooriumis palun kogunev kus ema oma väga selge tähelepanu köik nardodern modell ei mõjuta. Jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, tere hommikust. Alanud on perepilt. Stuudios on Tiina Vilu ja Toomas Tross ja Viljandimaal perepiltnik Andres Noormets. Perepilt kiikab kooli, loeb klassis pingeridu ja püüab lastele põue pugeda. Tänane saade on märkamisest ja pere olulist neist otsustest, mis võivad muuta elu. Perepildi. Uudishimu keskmes on kooli vahetus ja selle põhjused. Esimest korda esimeses klassis hakkama mul olid kahed ja oligi, et esimeses klassis hakati panema hindeid ja minul olid need hinded enamasti kahed. Mul oli niisugune tunne, et ma ei tea lihtsalt mitte midagi ja mul oli selline tunne, et kõik teised testid kogu aeg, et ja mul ei olnud mitte millegi peale tõhkalised kätt, ma ei teadnud mitte midagi. Ma olin absoluutselt kinnine. Ma sain üldse teada, mis selle sõna oma arvamus Saiknelist selles teises koolis teada ma ei julenud teha suud lahti öelda oma arvamus ja ma olin täiesti kindel, et see on vale, et ma ei tea midagi. Esiteks oli esimeses klassis mul 36 õpilast, hästi palju lärmi oli klassis õpetaja pidevalt kutsus korrale. Ei, esimene kas tegelikult kui nagu inimene läheb kooli, sest on mul väike süda peaks nagu õpetama rohkem ja nagu rohkem nagu ma ei tea, kuidas ma ütlen hell olema või niimoodi. Räägivad kolm last ja kaks ema, kellele koolivahetus õnnelikult mõjus. Esimese intervjuu tarvis läheme Tallinnast välja ja anname sõnajärje Andresele. Meid ümbritseb kaunis sügisilm ja istun õues Marta ja Katriniga ja tahan teada niisugust asja, et miks see on niimoodi. Mõnikord peavad lapsed kooli vahetama, lähevad ühte koolja, järsku peavad minema teise kooli. Sätivad need asjad kuidagi niimoodi. Ma arvan, et meil lihtsalt juhtus niimoodi. Alguses valisime sellise kooli, mis oli kodule kõige ligemal, et oleks võimalikult mugav käia koolis, aga siis tekkisid probleemid ja ema, ma ei tea, kas oli ema süda mingi asi mu sees, ütles, et päris õige kõik ei ole. Ja sealt hakkas kerima ja kerima üks mõte, et midagi peab muutma, võiks olla natuke rahulikum, see esimese klassi lapse elu. Tähendab, see oli siis esimene klass, siis peale seda tähendab tuli see see mõte, et peaks nagu muutuma, ise käis nagu esimese klassi pealt. Esimese klassi pealt käisemate. Mis siis lahti oli või mis oli valesti, sest see ei ole üldse nagu tavaline, et esimese klassi poole pealt nagu minnakse ühest koolist teise, tavaliselt mõeldakse, et see esimene klass on niisugune oluline ja et lapsel oleks nagu hea turvaline olla seal kõik niimoodi ühe koha peal sa peaksid midagi pidi ikka siis. Lahti olema. Marta ai tea, vee. Mul ei läinud seal üldse hästi. Mul oli seal ebamugavusi, mis tegi olemise ebamugavaks. Mõned inimesed, kes tegid ennast ise ebamugavaks, näiteks rääkisid tagaja, vast imelikult sosistasid ja see on kõik nii nõme. Ja kui siis ega pealt näed, ja siis pääst tuleb keegi, ütleb, tee, sosistas ise midagi talle vastu öelda ja seesama. Aga see oli siis rohkem nagu noh, lastevaheliste suhete pärast, mitte suhete pärast, ütleme, õpetaja. Õpetajatega ega vist oli siis oli ei tea, ei, ei tundunud õpetaja olevat just minu jaoks. Selline omamoodi õpetaja oli, ei meeldinud mulle. Mismoodi see on, kui lõputu ei meeldi. Räägi sellest natukene. Näiteks kui ta ei anna abi, kui ta Ta suhtub vanematesse imelikult. Panin seda väga palju väiksele, kuidas õpetaja avad minu ema silmadesse rääkist? Paljud lapsed ilmselt ei ole nii tundlikud, ei pane niisuguseid asju tähele ja lasevad sellel olla. See pole üldse nagu tavaline, et niisuguseid asju tähele pannakse. Kassa, kas õpetajale aga rääkisid sellest, kas enne või pärast või oled sa seda rääkinud talle? Ei ole, ma ei ole seda näinud ka pärast seda. Ärevat. Katrin, mis sa sellest arvad? Marta on keeruline laps väikesest peale ja tegelikult ma natukene ennem kooli minekut olin kursis, mis õpetajaga tal tegemist tuleb teha, aga ma vaikselt lootsin, et küll kuidagi ikkagi sujub meie omavaheline koostöö, nii minu õpetaja kui lapse õpetaja ja lapse üldse kõik see süsteem, mis peaks koos toimima. Aga tundus, et kõigepealt Martale ei sobinud ja lihtsalt ma arvan, võib-olla see inimese tüüp ja noh, mis seal salata. Ma ootasin jah, natukene teistsugust suhtumist mitte ainult ütleme oma lapsesse, vaid üldse esimesse klassi lapsesse. Ja suuremad mured hakkasid siis just tekkima, kui Martal hakkasid tekkima sellised nii ütelda psühhosomaatilised valud, need kõhuvalud ja peavalud ja ja õpetaja ei usaldanud last. Ta arvas, et ta tahab ära koolist jääda, viilib saatis ta arsti juurde arst ei leidnud midagi, saatis lapse koju, viie minuti pärast oli kodus kõik valud kadunud, aga tundes Martat ikkagi nii-öelda sünnist saati Et lapsel olid need valud, aga need olid seotud muredega ja siis kodus läksid kõik Need valud ja hädad mööda ja tantsis, laulis kõik oma pinged välja ja need valud ja hädad ei lõppenud. Ja siis ma arvasin, midagi peab muutma. Ja sealt hakkas kerima see mõte, et peaks vahetama kooli eelkõige mitte ma ei ütle, et kool on halb, et kõik sõltub ikkagi personaalselt õpetajast, kas ta sobib sinu lapsega, kas sellel lapsele sobib suur klass, väike klass ja Marta puhul ma sängi koolis öelda nii-öelda vabanduseks, et mu laps vajab väiksemat ja rahulikumat keskkonda. Et mitte otse välja öelda, et pedagoogi pärast vahetame. Aga kui palju te sellest asjast nagu kodus rääkisite, kas oli pikk arutlemine või oli see lihtsalt ühel päeval selge, et see tuleb lihtsalt. Rubla, see oli minu jaoks väga-väga-väga raske periood, lapsega ma loomulikult arutada ei saanud, jah, me rääkisime küll tema probleem kreemidest ja üritasime seda jooksvalt kuidagi lahendada, et kannatame ära ja küll me kõik saame tugevamaks ja aga ütleme, minu lähedaste poolt ma ei leidnud mitte ühtegi tuge, ei lapse isa poolt ei minu vanemate poolt, sest neil oli endal nii palju muid muresid. Ja see oli minu jaoks väga raske ja siis hakkasingi vaikselt uurima teisi kooli variante. Tuttavad, teised õpetajad, lapsevanemad, küsisin läbi ja, ja siis lõpuks tundus, et üks variantidest võib-olla sobib ja siis läksin järgmisesse kooli kohale, leppisin kokku kohtumise aja, see oli siis esimese klassi lõpus. Seal kutsuti meid lapsega kohe vestlusele ja muidugi uuriti ka, et millise lapsega siis tegu on, et ta nüüd siis hakkama ei saa alas koolis, aga ma olen otsekohene ja ma rääkisin uuele direktrissilt kära, mis, mis mina arvan ja mis ma tunnen ja missuguse lapsega on tegu ja mulle meeldis uues koolis see suhtumine, et kõigepealt soovitati meil rääkida lastepsühholoogiga psühhiaatriga, mitte nüüd, et nad meid kahtlustaksid, aga et seda üleminekut kuidagi leevendada, sest neil on koostöö päris hea ja muidugi võtsin selle pakkumise vastu ja me Martaga käisime korduvalt ja korduvalt vestlemas lihtsalt rääkimas lastepsühhiaatriga. Vahest ta rääkis ainult Martaga, vahest vestlesime kolmekesi ja ühe korra õnnestus kaasa võtta ka isa kes oli hiljem meeldivalt üllatunud ja nüüd jutu lõpuks öelda ka seda, et hiljem Marta isa tunnistas, et, et mu otsus oli ikkagi õige ja ta kahetseb, et ta ei, ei tegelenud selle asjaga võib-olla nii süvitsi, et kui oleks mina oodanud Tänane üliõpilane räägib Tiinale oma koolitee algusest. Sinuga on niimoodi, et sa oled, esines. See klassi läinud ka elus kaks korda. Nimetan, et ma jään esimesse klassi istuma. Ma ei saanud esimest korda esimeses klassis hakkama, mis see tähendab, et sa ei saanud hakkama, mul olid kahed. Ja oligi, et esimeses klassis hakati panema hindeid ja minul olid need hinded enamasti kahed. Kas sa üldse mäletad seda, kuidas sa läksid sinna täitsa esimesel päeval, missuguste mõtetega ja ootustega, kuidas kooliks nagu valmistunud olid? Marwan, lihtsalt tahtsin kooli minna, aga ma ilgelt kartsin seda. Mäletan. Meil on niisugune hirm, oli kogu aeg ja seda mäletan ka, et kui ma koolis juba käisin, siis oli kõik kodutööd, mina kõik mul ema, isa ära. Kas sa siis kohe päris esimestele päevadel hakkasidki, kohe kahtlesid saama, et ühtegi viitevi nelja ei saanud tavaliselt lapsed saavad esimeses klassis ikkagi häid hindeid. Ausalt, ma ei mäleta. Ma ei mäleta, ma tean lihtsalt, et üks matemaatika töö näiteks, mis on nagu meeles, et seal oli pooled tehtedel liitmised, pooled lahutamised ja mina olin kõik need tehtud liitnud selle eest oli näiteks kaks. Siis noh, niisugused asjad, mida sa veel sellest ajast mäletad, ma mäletan näiteks logopeedi, siis ma ei osanud r-tähte ja logopeedi juures pidi pilte joonistama ja isegi need joonistas mul ema või isa ära. Isegi leid, või nagu Mul ei olnud mingit sihukest enese kindlasti altkäe või sihukest, ma ei oskanud joonistada ka enda arvates üldse. Aga millest siis selline enesekindlus, et see alguse sai, kas see oli juba enne seda, kui sa kooli läksid? Ei, ma ei tea, mis sa läksid, ikkagi naerusuised tüdrukuna, patsid peas esimesel septembril lilled, teos küll väikse hirmuga ikkagi õhinaga kooli ja ikka ikka ma arvan, pigem see tuli sellest nagu mul oli niisugune tunne, et ma ei tea, lihtsalt mitte midagi ja mul oli selline tunne, et kõik teised tõstsid kogu aeg kätt. Ja Mul ei olnud mitte millegi peale tõsta lihtsalt kätt, ma ei teadnud mitte midagi. Mäletad, kuidas õpetaja sinusse suhtus või kuidas need kõik teised, kes kätt tõstsid, sinusse suhtusid, ma ei tea, ma arvan, et see oli rohkem nagu minus, et ma ise tundsin seda ilgelt halvasti ennast. Aga mis mu emale öeldi, oli see, et ärge muretsege, et üks poiss veel kehvem. Aga siis hiljem on mul vanemad öelnud, et, et mitte kohe alla anda, et äkki ei ole ike ikka nii loll, et proovime uuesti kaasa, siis koolis käisid seal esimeses klassis tollel esimesel korral lõpuni käisin, käisin lõpuni ja siis läksin uuesti teise kooli. Kas sa tundsid ennast kehvasti ka, kui, kui sa tead, et üks on meil klassis sinust kehvem, aga teised tõstavad kogu aeg kätte, neil on midagi öelda, sinul üldse ei ole ja liitmise asemel sa lahutad või, või, või sa mõtlesid, et ah niimoodi siin koolis vist käibki? No siis ma ei teadnud, et veel kehvem minu arust ei olnud lihtsalt õige asi, viske koolis käimine ei olnud sinu arvates õige asi, siis see oli lihtsalt see seal koolis, kus ma käisin, see oli nii täiesti nägu, läks mööda lihtsalt. Mul ei olnud õpetajaga ka mingisugust sidet või kontakti võrreldes sellega, kuhu ma siis läksin järgmisel aastal. Mul on nagu kooli algusest nii palju asju meeles. Esimesest esimeses klassis seal üldse, nii et sa oled selle esimese katsetuse kooliga nagu oma mälust natukene ära kustutanud ilmselt sellepärast, et see ei olnud võib-olla kuigi meeldiv diste, aga samas ei olnud see kooli minek sulle väga suur üllatus, sest veidi vanem õde, kes ju käis koolis ja sa olid näinud tema pealt, kuidas kooliminek käib ja mis seal koolis tehakse isegi kunagi kooli kaasa võetud lasteaias. Ta võttis kooli kaasa ja siis mõistsin tema kõrvast. Noh, selles mõttes mul on kõik selge ja ma olen väiksest lapsest peale olen, ma käin tantsuringides kõiksugustest asjadest, aga räägi, kuidas tuli see otsus kooli uuesti alustada või kuivõrd sa nii väikse lapsena ise oma vanematele kuidagi märku andsid, et sa vist ei tunne ennast väga hästi ja see kooli asi läheb sinust väga mööda. Ma arvan, isegi minult nii väga ei küsitudki seda või ei arutatud mulle lihtsalt tuli see otsus vist või noh, ma olin nii väike. Aga lihtsalt, et võttis esimese klassi selline inimene, kellest minu ema oli kuulda, tegeleda usaldas, või siis ta leidis, et oh, et ilmselt on, see oleks õige asi ja oligi ilmselt, sest pärast seda mul on tõesti, mul on head hinded olnud järjest esimeses klassis, kohe tulid nagu sihuke, niisiis otsustasid sinu vanemad, et nad panevad sind teist korda uuesti koolis astud teist korda esimesse klassi hoopis teise kooli, mis sa arvasid sellest, teised läksid edasi teise klassi, miks, kas sul ei tekkinud küsimust, et miks mina pean uuesti alustama kooli kusjuures ei, teki oligi selline, et neid sidemeid oli tekkinud, nii vähe selle esimese klassiga sõpru ei olnud, oli, aga need olid siuksed. Ma ei teagi võrreldes sellega, mis hiljem tuli, oli neid vähe. Ja see teinekord, kui ma läksin esimesse klassi, siis sain aru, et esimest korda me läksime nagu suurte maailma kohe hinnetega. Mitte mingisuguseid selliseid mängulisi lahendusi ei olnud ja kohe, kui ma läksin teist teist korda esimesse klassi, kohe oli noh, totaalne muutus, et ma olin nagu õiges kohas või nagu laps oli õiges kohas. Missugused hinded siis olid? Kõigepealt üldse ei olnud hindeid seal, aga siis ma läksin lõppu nalja viitega. Polegi kunagi õppimisega probleeme olnud, rohkem kui ainult selles esimeses klassis, mis sa ise takkajärgi arvad, et kas sa ei olnud kooliks lihtsalt valmis või miski jahmatas sind niivõrd, et lõi nagu juhtmed täiesti sassi. Ma arvan, et, et kui oleks olnud see teine õpetaja selles esimeses esimeses klassis, siis oleks asi korras olnud, sest see meetod või see oli arust lihtsalt nii sihuke range ja distsiplineeritud ja selline. Ma ei usu, et seda tegelikult on ilmselt tänapäeval kestaga, mida ta tegi siis lihtsalt ta oli sihuke range, sihuke nelinurkne, kõik olete kastis, on, ütleme seda jah, ütleme seda pildi joonistama rähn pildi peal, siis see peab ikka täpselt rähn olema värvi seda roheliseks, kuigi noh, miks mitte, miks ei võiks olla rähn pildi peal, roheline. Mis sa arvad, mis sinust edasi oleks saanud, kui sa oleksid sinna klassi ja kooli edasi jäänud sinna tollesse esimesse, kus seal olid indeks kohad juba esimeses klassis ma arvan, et oleks täiesti keskpäraseks õpilaseks ajanud. Ma ei tea muidugi, kas mu vanemad oleks seda lasknud, aga ma arvan, et ma ei oleks üheksandast edasi läinud. Et minu jaoks olekski tavaline olnud see, et pole halvad hinded, sellid siis küll päris väike, aga kas sa nüüd täiskasvanuna nagu suudad mõelda ennast nii palju tagasi, milline sina olid seal seal esimeses koolis, esimeses klassis milline olid sina teises koolis, teises klassis, kas need on täiesti erinevad inimesed ja millised nad on? Maalin? Absoluutselt kinnine, ma sain üldse teada, mis selle sõna oma arvamus saitmelist selles teises koolis teada. Ma ei julenud teha suud lahti öelda oma arvamus ja ma olin täiesti kindel, et see on vale, et ma ei tea midagi, siis mis teises koolis oli kohese, pandi fantaasia rõhud, et igasuguseid oma lähenemisi, et tee nii nagu sina tahad ja kuidas sulle meeldib ja seal oligi teises koolis hakati nagu õpetama sind, kui et saaksid kellekski, et sul läheks mingisugune enda nägemus asjadest või eelmises koolis oli, et sa saaksid lihtsalt tead, et AB CD ja see on ükskõik, kuidas sina neid näed. Milline ime. Läheme tagasi Marta ja tema ema Katrini juurde, kes räägivad meile Kogemustest koolivahetusel Marta, kuidas siis oli, kui sa läksid teise kooli, kas siis kõik muutus kohe või oli oli seal mingisuguseid nii-öelda sisseelamisraskusi? Kõik muutus kohe, kõik olid nii sõbralikud, nii kõvasti nalja, kohe siis, kui esimene september oli, siis sain pinnin, habras, kohe jäätis, kes hakkas minuga suhtlema ja siis järgmine päev sain juba teiste käsu sõbraks ja läks kenasti. Aga see on tegelikult vist hästi oluline nende asjad nagu, nagu ära tunda ja, ja sellele reageerida, sest et see ei ole üldse väga tavaline, sest tihti ikkagi öeldakse, et oh, need asjad lähevad üle ja küll aeg annab arutust ja kõik need muud varasemad sinna juurde. Ja kokkuvõttes ei tea keegi midagi, mis, mis sellest pärast välja tuleb, et oleks tüdruk hoopis teistmoodi välja näinud ja kõiki neid asju alla neelanud ja. Muide, kolmat moodile, kui inimestel kuskil mujal on samasugused nagu probleemid või kahtlused või, või niisugused mõtted, et kas äkki peaks nii või naa tegema, mis sa, Katrin soovitaksid. Ma soovitaksin küll kõigepealt vaadata ikkagi kodu juurde kooli ja siis vaadata, millised Antsiaal, õpetajat personaalselt see õpetaja, kelle juurde laps läheb, et ikkagi minna ja, ja kas või nelja silma vahel rääkida, see on väga raske muidugi raske aega leida, et millal ma nüüd sinna lähen ja mis ma, mida ma taga siis räägin. Aga võib-olla kui vähegi on võimalus, siis minna lihtsalt küsima ja uurima, mis võimalused ja klassid ja ruumid ja lapsed ja õpetaja, et teil on hea nii-öelda asja kooli see on hästi tähtis, et tuleb näha seda õpetajat just, kellega mu laps hakkab iga päev kohtuma. Aga suurtes linnades on ju niimoodi, et juba esimesse klassi tehakse sisseastumiseksamid ja on nii oluline, et sinna kooli sisse pääsetaks ja see pole nagu üldse oluline. Kes seal konkreetselt vastu võtab, sest paratamatus, kui ma tahan sinna sisse saada, siis ma võtan selle vastu ja see oleks nagu veel eriline, ilmselt ülbus hakata veel küsima, et millest sa koos need inimene. Sest sa oled niigi loteriivõidu saanud ja sinna sisse saanud, sellepärast vist ongi väiksemad koolid ikka tüki maad paremad on noh, vähem inimesi. Ja nende nende vähematele jagub rohkem tähelepanu. Kuidas sulle tundub? Kas seal koolis, kus sa praegu käid, kas sinu jaoks jagub tähelepanu? Ja jääb ülegi. Minule väga meeldib seal koolis õpetaja ja meil on nii väike klassilt, õpetaja saab kõigiga tegeleda ja üldse kõik sarni õpitud pähe. Jah hinded läksid küll järjest paremaks, see oli minu jaoks väga positiivne. Esimeses klassis hindeid ei pandud, aga mida klass vanemaks, seda paremini tuli see õppimine välja. Ja see, see oli mulle üllatuseks, sest tavaliselt on vastupidi, alguses on kõik väga hästi ja mida vanemaks siis, seda mugavamaks minnakse oma õppimisega. Huvitav, miks see niimoodi on, et need asjad teinekord nagu valesti lähevad? Ma isegi ei tea, kas ma nüüd valesti alustasin, et ma sinna kooli panin, aga, aga et ma selle vahetuse tegin, seda ma kahetsen see ja, ja jälgisin just last ja lapse tervist, eelkõige. Ma arvan, et see peab olema tähtis, muidugi endal peab olema hästi palju aega, sest kui me kooli vahetasime, siis tuli sinna juurde kohe transpordi küsimus. Paraku pidime rohkem arvestama nii enda ajaga kui, kui abikaasa, ajagaja, teise lapsega ja nii edasi, aga ma kaheksandalt. Tead, asjad ei peagi olema ilmtingimata kõige lihtsamad ja kättesaadavamad, nendeni tuleb teinekord nagu jõuda ja kasvada. Mida sa nendele lastele soovid, kes praegu koolides õppivad, igal pool ja kellel tundub, et noh, need asjad võib-olla ei ole päris nii, nagu peaks. Rääkige emaga, vahetage kooli, suhtuge teistesse hästi. Lapsevanematele soovitaksid. Ma arvan seda, et pange oma laps õigesse kooli, arvestage lapsega, et talle meeldiks seal koolis käia. Mitte see teile meeldiv. Tiina jätkab jutuajamist tüdrukuga, kes käis esimeses klassis kaks korda kuid täna kannab uhkusega üliõpilased teklit. Missugused olid sinu suhted vanematega, et kuivõrd sa oskasid nagu neile märku anda või abi palud, et ema-isa, et mul ei ole hästi, kas see kool peabki selline olema? Õega näiteks eespool toimusid emadelt, nagu nägid, kuidas temal kooliga oli. Tal oli kooli, kes kõik hästi, sest seal oli restoran, õpetaja, tea, kas see on kuidagi seotud, aga selle esimese klassi all neli või viis kuud oli mul ema välismaal ja võib-olla ongi sellest mingi mõjutas, et võib-olla isast ainult ei piisa, et näha, mis toimub, või noh, ilmselt nähti, aga lihtsalt, et ei saanud sellist kontakti. Tegelikult ma sain kontakti küll, aga no ma ei tea, mis te vanematega hiljem sellest arutanud olete uuesti kooli minemisest, uuest algusest, miks see nii oli ja mida see neile tähendab ja mida see sulle tähendab hiljem, kui me oleme rääkinud, see on ainult kõige parem asi, mis üldse on saanud olla. Me oleme ühte maailma näinud ja tänu sellele. Ma sattusin sinna, kuhu ma sattusin, sest see kool, kuhu ma siis sattusin, kool kooliks, aga õpetaja, kelle käe alla sattusin, oli, ma arvan ta on üldse kõige parem. Väikeste laste õpetaja, ma arvan. Ja ta on lihtsalt inimesena juba pärl. Selliseid olukordi on tulnud ette, neid tuleb veelgi ette, paljudel peredel kindlasti, kus lapsed ei tunne ennast mingitel põhjustel õiges kohas olevana, mida sa soovitad nendele lastele ega nende vanematele, kuidas siis käituda? Ja minu arust on, sellest saab kohe aru, et kas asi on õiget, minu arust peab olema vanematel ka selle õpetajaga kontakt ja et saaks täiesti suvalistel teemadel ka rääkida selle õpetajaga, et kui on usaldusvanematel selle õpetaja vastu, siis saabki kõik korda, sest selle väikse lapse usaldus minu arust tulebki vanematest läbi või ma arvan, mingil määral siukseid, otseseid ei tohi väga ruttu teha kindlasti, et midagi kohe muuta, mida vanemad peaksid märkama või tähele panema, kõik lapsed ei oskagi öelda ka siis, kui nad on juba vanemad. Ma ei tea 13 14 aastased, et ega ei olegi kohe lihtne aru saada, mis mul viga on, miks mul üks või teine asi ei sobi. Kuidas vanemad võiksid märgata, et lapsel ei ole nii hästi kui võiks, see pole tegelikult keeruline rääkida. Oma lapse õppetöös osa võtad siis tahes-tahtmata näed seda tuleb lihtsalt nagu kui laps on väike, tuleb tavaliselt koos elada. Noh ilmselgelt kui see laps üksinda ja tegutsebki, siis ongi väga raske midagi näha. Aga mida sa soovitad lastele? Näide, olge rõõmsad ja kui kool kolis rõõmus ei ole üldse, siis siis ta ütleb oma vanematele, et tal on koolis kehv olla ja kõik läheb jälle selle peale, et peab omavahel rääkima. Ja mis vanematel on just väga oluline on see, et tea kuidagi niimoodi kasvatama oma last, et ta julgeks olla enesekindel. Anname sõna Andresele ja tema jutukaaslaseks on üks koolipoiss. Sina oled ka oma elus kooli vahetanud niimoodi, et hakkasid ühes koolis käima, pärast jõudsid teise kooli, praegu sa oled juba kolmandasse jõudnud, aga see on niisugune loomulik edasijõudmine, et räägi, miks sa siis selle esimese kooli teise vastu vahetasid? No ma ei tea, põhiline põhjus oleks see, et ma kolisin ära ka sinna teise linna sellele siis ma läksin sinna kooli ja siis noh, see ongi suhtlemine põhjuse ja noh, ma ei tahaks öelda, et nagu halb õpetaja oli, aga noh tegelikult oli päris karm siuke suhteliselt õpetaja. Sellepärast ka Sain ma õigesti aru, et, et sul olid õpetajatega mingisugused probleemid, sa ei saanud päris hästi nendega nagu ühele lainele niivõrd pöörde, kas see oli esimeses või teises või kolmandas klassis. Aga mis siis juhtus, mis seal siis oli? Ma nagu päris selgelt ei mäleta. Aga nagu ühte asja mäletan, et õpetaja kutsus mind klassi ette lugema. Lugesin täiesti neljal ära ja siis ta ütles, too päevik lauale ja pani päikse kolme. See on nagu sihuke naljakas fakt. Sealt tundus, et, et see, et see, kuidas õpetaja käitu peale päris õiglane Noh, mitte päris seda ka, aga noh, esimene klass tegelikult kui nagu inimene läheb kooli, sest on mul väike süda, peaks nagu õpetama rohkem nagu rohkem nagu ma ei tea, kuidas ma ütlen hell olema või niimoodi. Hinded ei ole veel nii olulised, sellepärast et kõiki oskavad enam-vähem niisuguse nelja peale lugeda ja mis seal ikka siis, eks olulisem on see, et kas on huvi ja kuidas kaasa töötatakse ja nii edasi. Praegu ma tean, et esimeses klassis vist ei panda hindeid, pannakse lihtsalt, et töötab hästi ja on tubli ja midagi niisugust päris hindeid ei pandagi. Tegelikult pandi kell, meil oli nagu kiitustega värki, oli ka, aga minu üllatuseks ja üldse siiamaani imestan seda, et esimeses klassis hakati panema teise veerandi alguses, sest sind ees juba, et üks veerand oli seda kiitust ja pahanduste võrkusid. Nonii, aga siis ikkagi ühel momendil oli niimoodi, et panid asjad kokku ja läksid teise kooli. Kuidas esist toimus, kas rääkisite kodus läbi seda kuidagi või kuidas see otsus sündis? Minapäiselt nagu isiklikult seda praegu ei mäleta, aga mingi, kui oli selline, et ma rääkisin sellest probleemist oma emale ja siis hakkaski see plaan nagu kehva. Et noh, otsustati lihtsalt ära, et tuleb kooli vahetada, siis koliti ka. See oli ka siuke periood. Kuidas seal uues koolis siis olema hakkas, oli seal palju teistmoodi. Nagu esimeses klassis mul olid nagu suhteliselt halvad hinded ka sellepärast et nagu see õpetaja ja nagu kõik, nagu et seal oli karm kord ikka nagu esimeses klassis juba, aga kui ma läksin teise klassis, läksid ikka neljade viite peale, et muidu olid kolmed ja neljad nagu paar viitega. Aga siis oli põhiliselt ikka 500 neljad, et see oli väga tore, kooliõpetaja oli ka väga tore, kõik oli toredale. Aga oskad sa öelda, mis seal siis teistmoodi oli? Miks siis üks nagu oli niisugune noh, oli kah ja polnud päris õige, aga teine oli väga tore. Esiteks oli esimeses klassis mul 36 õpilast, hästi palju lärmi oli klassis õpetaja pidevalt, kutsus korrale teises klassis oli nagu seal, teises koolis oli näiteks 14 õpilast klassis, ainult et suhteliselt väikeklassi, kõik olid sõbralikud. Kuigi see oli maakool, aga linnale lähedal, et mis seal ikka minna, et väga sõbralikud õpetajad. Ja noh, üldse. Aga nüüd sa läksid uuesti siis sellest maakoolist linna kooli, kas on siis tunne, et see maakool on, ütleme, nõrgem olnud, või oled sa samal tasemel nende nende lastega, kes on kogu aeg linnakoolis õppinud või kuidas sa ennast seal seal linnakoolis tunned? Noh, et teise kooli ma lõpetasin ära, seal oli kuus, klassis oli algkool ja siis ma läksin linna kooli. Ja nüüd ma olen seal päris ei julgegi öelda, mitu nädalat olnud, aga hästi on mind vastu võetud ja nagu keskmiselt inimesi on ka alguses ma mõtlesin, noh nii kui nii võtta hästi vastu ja noh, mis seal ikka on jah. Aga väga hästi on võetud ja ma leidsin väga palju sõpru uusi endale distänama, käin rulluisutamas sõpradega ja sealt koolist. Toredad inimesed on ka seal natuke rohkem on inimesi, aga noh ikka tore rahvas. See on selline tunne ka, et see, see väike kool, kust sa tuled, on sulle rohkem nagu enesekindlust andnud. Sa tead, kes sa oled, mida sa toimetad? Sul ei ole sellist tunnet, et sa pead kuidagi vaatama, et kuidas need teised on. Noh, enesekindlust on küll väga palju sõlmile kolanud, teen, mis teen. Kui vae Tõns lähen, istun kasvõi nurgas üksinda. Tavaliselt tulevad sõbrad mind tüütama klassikaaslased, päris hästi läheb praegu tegelikult õppimine nagu et võiks mõeldud pigem ka natuke paremini kui eelmises koolis. Ehk siis teises koolis, sellest. Nii et on olnud päris hea kool, kust sa tuled, seal on päris hea põhi all, et sa ei ole sugugi nagu erineval tasemel, kui need, kes on kogu aeg seal linnakoolis õppijad. Mida sa tahaksid teistele sellidele soovida, kes koolis käivad, mis sa ütleks neile? Esiteks, nagu kõik ütlevad, et õppi äss aga et teiseltu nagu teistest, et nagu elage oma elu kas või istuge üksinda nurgas, nagu minagi, vahepeal. Otsige sõprust ka nagu kassivendadega asjade vahel. Issand kõik Doram, aitäh sulle. Siin, eks tragi ema. Ma tean, et mitmed sinu lapsed on ühel või teisel põhjusel koole vahetanud. Räägi, mis seal taga on. No seal taga on soov leida lapsele õpikeskkond, mis talle sobib ja arvates tundvat oma last ja tundes vajadust, et vaja vahetada seda, mis hetkel just oli Need põhjused on ilmselt noh, mitmesugused ühesugused, teistsugused ja kolmed-sugused aga noh, keegi mingisugusel hetkel peab mingisuguse otsuse tegema, mis on selle otsuseni viinud ja kuidas need sündinud on. Otsuseni on viinud ikkagi oma tunne, enamasti tavaliselt ilmselt võtab selle vastutuse ema peres, sest noh, mingis eas on ikkagi laps nagu ema kuidagi tunnetab paremini, võib-olla tema nagu seda arengute vajadusi selles selles ajas. Ja võib-olla ka natuke on muidugi seal hirmu emal, eriti kui laps läheb kooli esimesel aastal, on, on kindlasti ise ka väike hirm, et kuidas laps kohaneb eriti. Tead, et laps on mitte väga tasakaalukas, siis sa ei tunne õpetajat, kelle juurde ta läheb. Sa tead, et kool on suur, klass on suur, siis tekivad teatud hirmud. Meie peres oligi nii, et kui siis aasta jooksul ütleme, et see hirm võib-olla ei olnudki niimoodi valdav, vaid lihtsalt tuli teadmine, et see keskkond ei sobi. Meie lapsele õpikeskkonnaks ja hakkasime siis vaatama muid variante, kus on väiksem klass, väiksem kool ja, ja see sobis meie varjendisse, sobis. Kui paljude pidid oma oma perekonnaelu ümber seadma seoses selle koolivahetusega Ei pidanud üldse ümber seadma, et kuna vahemaad ei ole meie elukohas nii suured ja nii pikad, siis sellised päevarasime momentidest küll midagi ei muutunud. Aga noh, ütleme, et praegu oli lihtsalt niuke hea juhus, ütleme, et see uus kool oli ka suhteliselt lähedal. Aga kui sobivam kool oleks olnud oluliselt kaugemal, kas siis oleks ikkagi otsustanud sobivuse järgi või oleks seal hakanud ikkagi mingisugused logistilised küsimused mängima? Organisatsioonilised küsimused? Kindlasti oleks siis pidanud leidma võimaluse. Ma arvan, et see, see ikkagi lapsele sobilik keskkond oleks olnud olulisem, et need võimalused pere transportimiseks ja lapse transportimiseks oleks käiko leidnud. Aga nüüd, kui see vahetus sai, sai teoks ja kõrvalt vaadates siis seda, seda koolilast, kuidas tema enda olemine muutus, oli seal suuri muutusi või, või kuidas see toimus? Noh, ega ta üleöö nüüd niimoodi üle muutunud, et ega seal ütleme selles esimeses koolis siis nüüd ka nii must masendus siis veel ei toimunud, aga lihtsalt võib-olla arenes kõik, kõik läks nagu rahulikumaks ja lapsel tulid sellised. Olid märgid, et, et on kõik parem ja talle on see, see keskkond on sobilikum. Enesekindlus kasvas, ei kuulnud enam nii palju seda lauset, et ma ei saa või ma ei oska ju siis see tuli ka sellest, et oli väiksem klass, oli õpetaja, kes jõudis lasteni kellel oli aega nagu iga lapse jaoks rohkem. Aga kuidas seda õpetajat siis ikkagi valida, see on ikka suures osas ju loterii, kes satub ja seal kõrval ei pruugi sugugi olla nagu mingisugust suurepärast väljapääsu kellegi teise näol, et kuidas see asi saaks olla nii et see kõik sobiks kõikidele suurepäraselt, et kuidas seda süsteemi üldse niisuguseks teha? Raske öelda, et siin on, siin on vist nii, et et igaüks vaatab, kuidas, kuidas Mul on nagu ikkagi sobilikum on, sest reeglina vanemad kui laps hakkab koolika minema vähemalt aasta enne teevad ikka selle nimel tööd küll, et uurida, kuhu ta laps läheb. Mis kool see on, kes on see õpetaja, kelle juurde ta läheb? Kui nüüd on suurem, olen kohta, ei tunne tõest õpetaatia, ei tea tema selliseid nõudmisi ja, ja ei tunne inimesena, kuidas ta on siis noh, natukene anda õnne asi küll. Enamasti tegelikult peaks teadma tundma nagu oma last ikkagi, et mitte lihtsalt, et oh, kõik on käinud koolis ja küll sina saad hakkama, harjud ära ja et mitte sellist suhtumist nagu võtta vanemana, vaid ikkagi kui tead, et lapsel ei ole see tähelepanu veel nii kinnistunud ja ta on veel mängumaailmas rohkem, siis võib-olla mitte panna ikkagi suurde klassi, vaid leida võimalusi väiksemasse kollektiivi panna. See ei ole nii keeruline, tegelikult see on ikka vanema tahtmises kinni, rohkem. Siit jutust tuleb välja ikkagi see, et et vanemad peaksid väga tähelepanelikult juba tükk aega enne kooliminekut vaatama, kuhu see minek läheb ja kelle juurde ja kuidas see asi toimima hakkab ja, ja ilmselt peaks ikkagi esimesed paar aastat ka väga teraselt kõrval olema, et vaatama, kuidas see asi toimib. Kas seal mitte ei ole mingisugused salajased asjad, mida see laps nagu alla neelab ja näidata ei taha ja mis teeb tema olemise kibedaks, vaid vaadata tõsiselt nendesse silmadesse, et kuidas see asi tegelikult töötav, sest pärast on võib-olla juba väga hilja seda asja ära klaarida, sain ma õigesti aru. Ja kindlasti, et iga ema ja iga üldse vanemad, eks ole, ja pere üldjuhul arvab noh, ollakse päev päeva kõrval koos ja tuntakse 11, aga kuue-seitsmeaastaselt toimuvad lapses ikka sellised, noh, temast saab koolilaps ja ja, ja kui ta jääb vanematele kaugeks ja umbes nii, et oh, oled suur küll juba ja sa pead hakkama saama ja kõik, et siis võivad lapsesse tõesti tekkida sellised pinged ja hirmud, mis hiljem elus noh, võimenduvad ja, ja tal on raske elus hakkama saada. Peaks leidma lapsega kontakti ja jälgima teda esimestel aastatel küll rohkem. Kuidas see isa seal kõrval tegutsema peaks? Väga rahulikult ja normaalselt. Isa on selline tagala, et ma võtan nii nagu meie peres on, et eks ole, isa poole pöördutakse siis, kui nakas ema ei ole kodus või noh, vähemalt esimestel aastatel, et, et see on kindlasti peret erinev, et kui oleneb isa ametist, kui, kui palju ta saab olla lapse kõrvale. Et reeglina on ikkagi võib-olla esimestel aastatel ema, kes vastutab, viib, toob, transpordib aga mis on väga vajalik, sest näiteks meil on isa väga vajalik matemaatikas midagi vahvat, head ja mis iganes, et ei ole ainult see ema keskne see, kui koolis käimine ikka isa on ka oluline. Peaks endale nagu võtma siis selle sõnumi, et vaja on lihtsalt pidevalt olemas olla. Absoluutselt aitäh. Meie tänastest intervjuudest jäi kõlama, et enamus kordadel vahetati suur kool ja suur klass väiksema kooli ja väiksema klassi vastu. Hea, et meil veel mõned väiksed koolid ja väikesed klassid on olemas. Ja ega midagi vanemad, kuulake ja märgake lapsi ja lapsed julgegi oma vanematele ütelda, kui teil ei ole hea. Perepilt ootab teie kirju ja lugusid aadressile perepilte ERE või posti teel aadressile perepilt vikerraadio, Gonsiori 27 15, null 29, Tallinn. Tänase saate tegid Tiina Vilu, Andres Noormets, Toomas Tross. Helipildi pani kokku Maristomba. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla kuulmiseni. Kui hällidki viina diagnoose? Musega näe, kui kuu pealt grilli, teine mu pead ju ongi need ideed, mis kannab. Tedeni kuulajad, toode ei suuda keegi meist ema edasi. Kui kõik nii usukski oleks vaikne, muuda siis nii Hiiumaailmas aegs kedagi. Keskel kuulatud vibra asja saanud nii ilus tüdruk saadanis nutma ajab. Koegasneb tassides külm KGB maid tassile aegs neemägisendika jääda seal. Kõrgel õel omas täid pil meid meenub, teemadeks, muu toovad muudkui siis üks. Lennates uuris meil kõik on nii väiksed, tunduvad käigud. Tulesõda Geoski Klail vaadates balle Kallase ja poisid töö ja vahel ei tütar need vaid mitmekülgselt andetud, kes seal oma tungijaid ei püüa. Mäe kuula hääleicurgust riiulist nii elus tööd, roop, L3, mõtleku muinasjutud, ela mees, Rabri juulis Kaara liig kõrvalt. Veebless vasaku, kõrge. Omas käib veel maad. Belli või ema teevad mu toovad. Kui siis üks lennates uuris emeid.