Tere, head inimesed, kes te ei ole parasjagu kinosaalis mõnda PÖFFi filmi nautimas, vaid kuulata selle asemel raadiot, algab kinovärgiga mandariin ja nagu arvata võite, hakkame rääkima just nimelt PÖFFil linastuva uutest filmidest. Saates on nagu ikka filmikriitikud Emilie Toomela. Tere, Ralf Sauter, tere, Andrei Liimets. Tere ja mina maare hinda alla. Täpsemalt keskendume kuuele PÖFFil linastuva filmile maailma eripaigust erinevatel teemadel, põhinedes siis isiklikel senistel filmi muljet. Kohe esimeseks võtame siis PÖFFil kõige esimesena linastunud filmi, milleks on prantsuse film igavik prantsuskeeles siis ette tee ja see jäi oligi PÖFFi avafilm, rohkem seda PÖFFil näha ei saa, aga hiljem siis vähemalt kuus räägivad, et see tuleb siiski kinos Artis ja see pärineb režissöörid, kes on tegelikult hoopis Vietnami juurtega elab tänapäeval juba pikemat aega Prantsusmaal ja tal on nii põnev nimi, et me tegelikult siin stuudios enne üritasime seda hääldada, harjutasime. Ma lasen teile kõigepealt seda, mida Google Translate meile andis. Igatahes ühesõnaga ma vist ikka ei hakka proovima seda uuesti hääldada, aga peab ütlema kohe sissejuhatuseks, et igavik ei ole tema parim film ja minu lemmikfilmide vaata noppis rohelise papaia lühne des endokriin papaia, et see oli tõesti suurepärane ja tohutult mõnusa tunnetusega film. Aga ma tõesti ei tea, võib-olla teie teised, teate miks ta tegi nüüd sellise filmi nagu igavik, mis kujutab siis ühe küljelt rikka perekonna ajalugu läbi erinevate aastakümnete läbi erinevate põlvede. Ja noh, need tegelased on tõelised sellised Burfoa ühiskonnakihti kuuluvad inimesed, kes tööl ei käi, aga selle eest kasvatavad üles terve suure hulga lapsi. No ma saan aru küll, miks ta selle filmi võis ette võtta, sest kui lugeda puhtalt selle filmikirjelduste tausta, siis see tundub ju päris põnev, et ta justkui räägib hästi pika aja jooksul prantsuse elust Prantsusmaal, eks ole, võib jääda mulje, et saab teada üht-teist prantsuse ühiskonnaga Ta prantsuse kommete kohta lisaks loomulikult müüvad seda filmi minu meelest väga hästi peaosalised, siin on selline prantsuse näitlejatari raskekahurvägi ame liist, mis linastub ka muuseas sel PÖFFil prantsuse fookuse raames. Aadridatu Berenis Peeaa, kes on tuntud filmist artist näiteks, ja meloni Larend, kes on näiteks üles astunud Tarantino vääritutes debastes. Aga film ise kogu selle lubavuse juures on minu meelest hästi-hästi tühi ja selline ennastimetlev, et kohe öelda, et prantsuse ühiskonna arengutes siin küll mitte midagi teada ei saa, pigem selle pea kahe tunni jooksul, mis film kestab? Loetletakse lihtsalt mingisuguse aastase intervalliga kokku, kes on ära surnud, kes on juurde sündinud sellesse suurde perekonda suvesse, aga seda vaatamata sellisele suhteliselt poeetiliselt ilulevale unelevale, pildikeelele tehakse seda mingisuguse niivõrd korduva kalkuleerivusega, et seal ei teki sisuliselt mitte mingit sihukest poeesiat või huvi huvitavat. Kõlab minu jaoks, et et see film on kuidagi masinlikku minust hästi küündimatult konstrueeritud, et mul tõesti ma ei tundnud, et ma oleks midagi teada saanud, et see film oleks mind kunagi kuidagi puudutanud. Õudne piin oli vaadata. Jah, tõesti, et mees sellise Meid ei täiesti pinnapealse kostüümi draamana kuidagi loomulikult selline produktsiooni väärtus selles filmis oli suurepärane, et väga kaunid kostüümid seal testiga olid ja ja kogu see ümbruskond, kus olid tõeliselt selline lopsakas rohelus ja kaunid merevaated, et see oli väga-väga ilus, aga sealt kaugele majale, et see nagu väga ei läinud, et ühel hetkel ma märkisin seal kaks sõbrannat, kes mõlemad siis järjest neid lapsi kandsid, perele? Hakkasid nagu omavahel natukene midagi hakkas nende vahel toimuma, mõtlesin, et ah et äkki tuleb ära. Et väike selline nagu homoseksuaalse homoseksuaalsuse element ka, aga ei, see teema unustati kohe ära ja mindi edasi ikkagi seda sama vana juba sissetallatud rada pidi. Minu lemmikseen sellest filmist selline, kus üks meesterahvas läheb ujuma ja siis kaob kuskil eemal tee all ära ja siis tema abikaasa istub rannal. Siis saab aru, et midagi on nagu valesti, tõuseb püsti, seisab seal rannal, vaatab teda vaikselt jätada, natuke valjemalt, siis hüüab tükk tükk aega, siis hüüab natuke veel, seisad seal sammas, siis võtab oma lapsed kokku, läheb koju tagasi, räägib teistele, mis juhtus, ja sellelt, kel juba pisarsilmil siis tuleb üks tema, niisuguste inimesed sellest filmist tuleb sinnasamma randa ja hakkab samamoodi seal rannas hüüdma, seda meest siis, kes on ilmselgelt ära uppunud, selleks, et siis ma tahaks öelda, et see film on satiir või selline stseen võiks midagi selle kõrgklassi kohta rääkida, aga kahjuks see film minu meelest võtab ennast nii lõputult tõsiselt, et see on lihtsalt väga õnnetult halvasti kirjutatud. Või see on väga hea näide sellest, kui õnnetult halvasti see film on kirjutatud, et siin on nii palju, selliseid napaka ei pea mitte midagi, ütle vaid kokkuvõttes kohti. Nii et kuna sel aastal on PÖFFil prantsuse fookus, siis seal on kokku 46 prantsuse filmi ja koostööfilm, et seal on väga palju häid linateoseid ja see on üks neist, mida me ei soovita. Aga prantsuse häid filme sel aastal on muidugi väga palju. Tegelikult. Ida-Euroopa riikidest küllap kõige tuntuma väärikama kinoajalooga riik on Poola ja mulle tundub, et just viimasel paaril aastal on Poola kino väga jõuliselt tegemas sellist mõningat justkui tagasitulekut, sellepärast et mitmed tegijad nagu Andrei vadja meie seast värskelt lahkunud ja on juba enne seda mõnda aega tagasi natuke taandunud ja nüüd on tulnud peale uus põlvkond väga tugevaid lavastajaid. Selle kõige paremaks näiteks oli loomulikult, et filmida, mis ka meil kinodes linastus ja mitu uut Poola filmi on nähtaval ka siis Pimedate Ööde filmifestivali selle aasta kavas. Vahest Poolas kõige rohkem tuntust kogunud neist on selline draama nimega viimane perekond, mis räägib ühe kunstniku elu kolmest kümnendist sellises sotsrealismi kastmes ja vähemalt vormilt väga sarnaselt kulgeb ka film, millest täna natuke lähemalt räägime, ehk siis armastuse ühendriigid, mis on toomas Vassilevski draama, mis jälgib kolme või tegelikult lausa nelja naisterahvast, kes siis kuskil 90.-te alguses ülemineku perioodil otsivad lähedust, armastust, hoolivust, aga ei taha seda mitte leida. Nii et see film sai ka Berliinis hõbekaru parima stsenaariumi eest, et enne filmi vaatamist ootused olid küllalt kõrged tegelikult ja tegemist on siis neljast loost koosneva draamaga. Et mis keskendub siis sellele armastuse erinevatele dimensioonide vähemalt tutvustuse järgi? Jah, eks niipidi võib seda ka nagu tõlgendada, minu jääks mõjusse võib-olla mingil määral isegi rohkem sellise nostalgiaga. Sellisel nostalgiaküljelt kained saadki aru, et kõik see, mis enne toimus, ei olnud alati lilleline ja roosa ja jah, et siin raske on nagu selle filmi kohta öelda, et see oleks üli ülihea, aga samas selline sovjeti käsukäsitlus oli siin päris huvitav, võib-olla nagu veidi teise nurga alt kui tavaliselt, et kuidagi võttis oma embusesse selle, et jah, et see ongi postkommunistlik maa ja olukord ja mis siis saab, aga et meil sellel ajal ikkagi on ka täiesti teistsuguseid inimlikke tundeid. Et müheks rääkis filmimist sellest. Nii armastuse Hend riike kui viimset kliimast, perekonda ma läksin vaatama ennekõike ootusega, et ma saan teada midagi Poola ajaloost ja noh, see on muidugi minu viga, et see ootus võib-olla selles mõttes natuke sellele oli, et nad mõlemad jälgivad rohkem üksikisikuid kui mingeid trende ühiskonnas. Mis on selle filmi puhul, võib olla põnev, on just see niisugune 90.-te alguses selline teatav ebakindlus inimeste seas, et ei ole nagu mingeid kindlaid väärtusi, ei ole enam nagu nõukaaeg, ei ole ka päriselt, et veel vaba aeg või sihuke lääneliku värtsid ei ole peale jõudnud, inimesed natuke siuksed nagu õnnetud ja suunatud ja pidetud. Mis mul selles filmis meeldis, on see, et siin on selliseid nagu hästi ebamugavaid seene ja miks see mulle meeldis, on sellepärast, et see ebamugavus tuleb suuresti. Sa päriselt ei olnud nagu mingeid selliseid seene, mis on enamasti suuremas osas seotud, tsin filmis seksiga ei ole varem näinud, sest see film läheb päris nagu lähedale nendele tegelastele väga sellistele sihukeste, Sintiimsetesse seenidesse, intiimsetesse hetkedesse ja need ja need on need hetked, mis kuidagi sunnivad vaatama ja teevad need tegelased kuidagi omaks, panevad nendele tegelastele lõpuks kaasa elama, sest sa oled nendega justkui mingites väga isiklikes hetkedes kaasas olnud. Aga mis mulle selle filmi puhul omakorda ei meeldinud, on mingisuguse üldistuse astme puudumine, et ma natuke oleks oodanud, et see film suudab kujundada nende nelja loo pealt mingisuguse natuke selgema üldistuse või ma ei taha öelda moraali, sest see kõlab nagu natuke odavalt, et justkui film peaks mingi moraali sõnastama, aga mingi üldistus või selline ivake võiks ometi olla, sest muidu mul jäi natuke mulje, et see on lihtsalt selline natuke õnnetu ilmega film taga õnnetutest, inimestest. Ja, ja noh, ma arvan, et üks positiivne asi, mis siin filmis oli, oli see, et siin keskenduti päris palju naistele, hääl, mille ühiskond neile tegelikult nii palju tähelepanu võib-olla ei pööranud, et noh, kui mõelda, kas kommunismiletis oli selles mõttes huvitav aeg, et ametlikult väga õige ja kõiki kutsuti ühtemoodi siis seltsimeesteks. Et justkui räägiti hästi palju sellisest võrdõiguslikkuse eest. Aga samas see film näitab küljelt täpselt seda, et milline see olukord päriselt oli ja avab nagu esimest korda justkui me oleksime selles ajastus, et millised võisid olla naiste Tõite tunded sellel ajal. Et jah, mitmeid huvitavaid külgi ja ma arvan, et see on kindlasti film, mis mida me muidu oma kinokavadest ei leia ja see on väga hea, et selle filmi tõi Eestisse ja selline ehe festivalifilm, et mida sa vaatadki festivalimelus ja sa tunnetad selle sellist filosoofilisemat konteksti just selle festivali ajal ja nähes palju erinevaid filme, aga ma ei kujuta ette, et ma näiteks seda igapäevaselt tuleksin selle peale, et oh, et kinos on selline film, läheksin seda, vaata et ilmselt mitte. Ma usun, kõik, kellel on eredalt meeles 80.-te kaheksakümnendad ja 90.-te alguse, ma arvan, leiavad nii viimsest, perekonnast kui armastuse ühendriikidest tugevate äratundmist, sest selle sotsrealismi selliste paneelmajades elatud kiiret elu näol Armastus Ühendriike on PÖFFil võimalik näha veel 26. novembril kell 19 15 Artise kinos, aga siit läheme siis armastus Ühendriikide juurest Ameerika Ühendriikide juurde ehk kuulame samuti. PÖFFil linastuvad Frank Zappa dokis, iidad question, Frank Zappa ini Soun põrtsa kõlavat lugu bobi Braun. Muide pikemalt sellest filmist küll tänases saates ei räägi, aga kiirelt öeldes soojalt seda soovitame ja Frank Zappa dokkan siis PÖFFi linastumas veel 21. novembril ehk homme kell kuus Apollo kinos mustamäel. Kuulasime just lugu Frank Zappa, Bobby Brown ja lähme edasi hoopiski prantsuse kino, aga sel aastal on PÖFFil prantsuse, kus siis prantsuse filmi saab eriti palju näha ja üks väga põnev film sealt on Parile plaaž ja see film pärineb siis ka piibli päritolu režissööri käe all. Liidia Terkki on tema nimi ja tegemist on siis tema esimese täispika filmiga. Sellegipoolest on ta lavastaja, kes on Prantsusmaal juba küllalt tuntud, kuna ta on valmis teinud mitmeid lühifilme ja ka kaks tõeliselt kõmulist dokumentaali milleks on siis posee seks Tois storis. Et tegemist on siis dokumentaali ka ühest tõeliselt legendaarsest prantsuse Tiitseist, Sex Toy ja see aastal 2014, siis tekitas küllalt palju poleemikat, et üle terve Prantsusmaa ja tegemist on tõesti väga hea filmiga, et kui teil võimalus on seda näha, et siis seda soovitan samuti. Aga PÖFFi kavas on siis Parile plaat ja tegemist on filmiga, mis räägib immigratsioonist, aga täiesti täiesti teises võtmes kui tavaliselt, et režissöör ise ütlesite. Ta ei tahagi käsitleda seda kui immigratsiooniteemalist filmi, vaid hoopis oma kultuuri ja oma juurte kaotamise filmi. Ja noh, ma arvan, et paljud eestlased suudavad selle teemaga küllalt hästi seostuda. Et lugu selles filmis on siis selline, et on üks naisterahvas, kelle mees läks Alžeeriast siis seitsmekümnendatel Prantsusmaale tööle ja, ja viimase viimaste nelja aasta jooksul siis keskealine Reggie avastab, et tema mees ei tulegi enam tagasi ja ei ole nendel aastatel kordagi enam Alžeeriasse tagasi külla tulnud, aga ei ole jätnud ka raha saatmist. Ja siis ta otsustab, et ta siis reisib esimest korda Prantsusmaale ja läheb vaatama, et mis tema mehest on saanud. Ja kui ta siis jõuab Pariisi, avastab ta oma mehe Pariisi äärelinnast täiesti kohutavates tingimustes elamas. Nimelt on seal erinevaid selliseid hästi väikeseid Nimelt on selle eks tuut suur tehas, kus töötavad siis erinevad põgenikud ja illegaalsed immigrandid, nad elavad väga kehvades tingimustes ja jah, eks see olukord seal selline on selline, mida üsna klassikaliselt võib ette kujutada, et millised immigrantide elutingimused võivad olla. Ja seal see naisterahvas siis avastab, et tema mees on täiesti võõraks muutunud tema jaoks, et enam ei tunne teda isegi ära. Põgenikekriis ja seeläbi võõraste, kui nii võib tänaseks üldse öelda kultuuride integreerimine Euroopa ühiskondades on olnud viimase paari aasta üks ilmselt kõige arutatum teema meedias ja rõõm on näha, et sel aastal on PÖFFil mitmeid filme, mis räägivad sellest oluliselt puutsemal viisilisest tihti sellel teemal on lihtne minna või laskuda sellistesse suurtesse üldistustesse väga emotsionaalsest sildistamisesse. Sellel PÖFFil on päris mitu filmi, mis, mis lähevad oluliselt sügavamale, näiteks mängufilmidest võiks välja tuua veel sellist Hollandi filmi nagu Layla M, mis linastub veel 22. ja 26. novembril ja räägib ühe Hollandi Hollandis elava moslemineiu radikaliseerumisest. Ja PÖFF-i viimasel päeval on veel eetris Berliinis. Auhinnad tuli merel dokumentaalfilm siis praegu aset leidvast pagulaskriisist, aga tulles tagasi siis filmi juurde, millest praegu räägime, siis tegu on tõesti sellised väga tundliku inimliku ja südamliku looga, mis näitab hästi kuidagi indiviidi selliselt. Ma väga sügavalt isiklikul kulul tuurilisel ja juurte Est rääkival tasandile. Seda, mida migratsioon inimestele tähendab ja kuidas inimesed kasvavad lahku ja kuidas kannatavad selle all peresuhted ja needsamad kultuurilised juured. Ja kindlasti ei ole tegu selle selle festivali kõige nagu põnevama või tempacama filmiga. Et ta on sihuke väga aeglane, eriti alguses tükk aega ta nõuab niisugust kannatust ja sisseelamist, et, et milliseks see lugu üldse kujuneda võib. Aga tänu sellele ta on just selline hästi hästi eluline ja ja nagu öeldud, inimlik ja isiklik ja südamlik. Ja nii palju, kui ma kuulsin, siis režissöörilt endalt, siis ta rääkis seda, et tema jaoks ongi see mingil määral nagu armastuse lugu, jah, ja teiselt poolt nii nagu sa kaitsed, Andrei et täiesti nagu teistmoodi käsitlus immigratsioonist ja sellest, et et tegelikult see ennekõike ei ole mitte põgenik, vaid sa oled inimene, kes on kaotanud oma kultuuri. Et see ei ole enam seal vanas kohas ja see ei ole täiesti integreerunud ka uude paika. Et väga huvitav mõte ja siin filmis on kindlasti tundega selliste feministliku alatooni, et seda tunneb hästi sellest, et kuidas see lugu ikkagi on justkui selle Penelope lugu, kui minna, siis mitoloogiassed. Kabiiliast pärit Penelope alustab oma sellist rännakut, et ja otsinguid et siis leida oma Odysseus, keda te ei jõua ära oodata, siis selgubki, et mu sisse või ei ole täitnud oma missiooni. Et põnev mõte ja selle režissööri, siis Liidia Terkki filmides kajastub päris palju seda, kuidas naisi ühiskonnas tajutakse ja kuidas tema ise filmitegijana positsioneerub, siis sellise küllaltki maskuliinsus filmimaailmas. Pimedate Ööde filmifestivalil siis seda filmi kahjuks enam näha ei saa, kuna viimane seanss on, täna aga soovitame kindlasti silmad lahti hoida, et kui kusagil tekib võimalus vaadata, siis tundub, et soovitame igati. Võtame järgmisena, et Türgis valminud draama nimega pulmatants, mis linastub debüütfilmide rammis ja selle režissööriks on sitem, see skin. Loodan, et ma ütlesin piisavalt õigesti. Filmi tegevus leiab aset Istanbulis. Tegelasi on päris palju. Nende seas siis näiteks mees nimega Ahmet, kes töötab Istanbulis taksojuhina ning on aktiivselt vaktsiin aktiivsetes suhetes oma perekondadega. Sama lugu on temast oluliselt vanema naisterahvaga nimega Leila kellega tal tekib tõsine intiimsuhe. Ühesõnaga, mida Ralph üritab öelda, on see, et film räägib taksojuht Ahmetest, kes tutvub endast umbes poole vanema naisega, ehk siis ühiskond peab nende suhet väga halvaks nimetatud mehe ema üritatel hoopis Põluvat või siis mitte nii võluvat naabritüdrukut naiseks suruda tüdruku nime enam keegi ei mäleta. Ühesõnaga, et selline alges jah, ühesõnaga, et lugu on selline keerukas ja. Peaks justkui visualiseerima siis ühiskonna ja üksikisiku vastasseisu, neid kohtumispunkte pingeid, paineid aga kukub välja niimoodi, et annab päris naljakas. Naljaka osas ma ei tea, meenus hästi tugevalt ja see võrdlus ei tule antud filmile kasuks eelmise aasta selline ka siin saates mitu korda kiidetud draama, nagu mustang teema on selles mõttes samuti räägib väga tugevast generatsioonide jaga sugudevahelisest väärtus lõhest türgi ühiskonnas mustang näitas seda maakohas perifeerias, siis jah, antud juhul on see konflikt toodud otse Istanbuli. Ma arvan, et need teemad tõesti on huvitavad, et siin on selliseid põnevaid hetki, mis näitavad seda, mis nii-öelda ütleme, türgi perekonna keskel toimub näitab vägivalda naiste suhtes väga tugevaid ja aeglaselt kujunevaid võimusuhteid ja seda, kuidas justkui noored arvavad, et nad suudavad sellest üle olla üle võtnud mingil sellised mingid sellised individualistlikud väärtused. Aga kuidas need väärtused ikkagi siis kuidagi annavad teed nendele vanadele väga jäiga jäikadele sugudevahelistele ja vanuste vahelistele traditsioonilistele suhetele. Aga mis puudutab seda, kui ta, kuhu see film need teemad viib, siis kahjuks tan võrdlemisi segaselt üles ehitatud. Et just väga tugevalt monteeritud ja ja ta kuidagi ei suuda selle looga fookust minu meelest väga tugevalt hoida. Täpselt ma enne just Ralphi karutasime, tundub isegi natukene uskumatu, et Türgist tulevad kaks erinevat filmi nagu mustang ja pulmatants, kuigi noh, mustang on, tegelikult on Prantsusmaa film, et ta lihtsalt Türgis ja Türgist tehtud. Aga et kui seal film ikkagi võrdluseks võtta, et siis ongi mustang, kellel on mingi selline kindel fookus kindlal tee, mida mööda ta läheb ja ja selle kaudu nagu avab neid teemasid ja pulmatants on lihtsalt selline kaootiline ringi sõitmine ja karjumine. Taksoga ringi sõitmine. Mustand oli tõesti üks minu möödunud aasta lemmikfilme ja ta oli selline väga tunda ehe ja andis hästi edasi, sellist nende peadega ei ole seda emotsionaalset maailma ja see film on selles mõttes isegi olemuselt natuke keerukam, et ta näitab erinevaid põlvkond, et siin on ka vanad naised, kes istuvad koos ruumis, räägivad umbes sellest, mis seebikaid vaatavad ja siis see keskelne naine on siin läbitegelane, et tema suhted emaga on siin väga tugevalt esiplaanil ja samuti siis temast noorem mees, kellega tekib armusuhe nagu Andrei meelisteemad on tõesti väga olulised, aga film kahjuks ei moodustu sellist hästi huvitavat kandvat lugu kõigest ja enne seansi alguses mainitud siis režissöör kelle nime ma ei proovi uuesti täheldada, siis varasemalt teinud ka teleseriaale. Minu arust paistis nagu väga väljakutset on sellise elaseid. See ongi, et selliste filmide puhul, et üks asi, mis kindlasti natukene nagu teeb raskemaks seda vastuvõttu, on see kultuurikonteksti erinevus, aga mulle tundub, et selle filmi puhul pigem jah, on ikkagi nagu filmikunstile omaste võtete altvedamine režissööri nõrga nägemuse või käe tõttu, et sellepärast ta lõpeb sellise hästi pikkadele seriaaliga. Vähemalt selles osas on positiivselt meelestatud, et kuidagi see rõhuasetus on saatidest kohati endale naistegelastele väga hästi, et ka režissöör ise naine ja muidugi eile mainiti ka seda, et PÖFFi debüütfilmide Pramiseni suht palju naislavastajaid ja mitte sugugi sihilikult ning ma annan, see kajastub ka filmida enda jutustamislaadist. Ja siis käib seal vahepeal ringi mingi segane ahneid, kes ei suuda ennast normaalselt väljendada, tekitab kõigest palju segadust. Res sekundeeriks Relfil, et jah, see film toob palju olulisi teemasid nagu öeldud, pildile, aga kahjuks ta kuidagi jõua nendega kuskil hätta, jääb sellevõrra poolikuks. Natuke kohmakaks. Tallinna kinoekraanidel pulmatants enam rohkem tõhvile linastu, aga tartlastel on võimalik siis kindlaks teha, kelle juttu siin uskuda ja mis nende teie filmist arvate, täpsemalt linastuv pulmatants siis Tartus Cinamoni kinos. 21. novembril ehk juba homme kell pool kaheksa. Aga siit kuulame jälle vähe muusikat, et VEEL lähe PÖFFil linastuva muusikadoki puhul, milleks on ta Rolling Stone'i solee ja trip across Latin America ehk siis Rolling Stonsolee reis läbi Ladina-Ameerika nimetatud bändi lugu tuumanud Kloom filme ennast on võimalik PÖFFil veel näha lausa kolmel kolmel korral, ehk siis 22. novembril, teisipäeval Apollo Kinos, Solaris 24. novembril nelja päeval kosmosaimaksis ja viimast korda jälle Solarise apollos laupäevaleht 26. novembril. Mulle tundub, et isegi kui arvestada PÖFFil sageli domineerivad väga raskeid keerukaid ja kompleksseid teemasid, siis üheks selliseks viimaseks tõeliseks tabuteemaks kinos on lastevastane vägivald, eriti kui see on veel aste vastane, seksuaalne vägivald. Selle teema võtab päris julgelt film nimega flaami taevas või Flemisch, Hewen või Lessiil flamaan. Mis on lavastaja Peter Monzarti? Ma loodan, et täna ei ole meie kõige halvem päev lavastajate nimede hääldamisel. Draama, mis räägib siis ühest prostituudist, kes kes on harjunud oma tütart selles mõttes siis tööle kaasa võtma, et ta ta suure osa tema elust möödub plaami taevana tuntud bordelli või lõbustusasutuse täiskasvanute lõbustusasutuse nimelises kohas ja tütar on temaga sageli seal kaasas, istub väljas autos, kuni ema töötab, aga ühel päeval satub tütar väga traagilisel kombel siis rünnaku ohvriks. Ja film räägib ennegi, kui sellise väga jälgi sündmuse psühholoogilistest tagajärgedest. Nii sellele tütrele tema emale, kes on sunnitud väga tugevalt reflekteerima oma eluvalikuid ja siis arvatavale isale, kes neist eraldi elab. Ja siin filmis on nagu kaks dimensiooni, et esiteks on see, et kuidas lapsevanematele on niikuinii raske oma väikestele lastele seletada, mis nad oma ülejäänud elus teevad siis kui nad ei ole kodus. Mis on, ma arvan, iga lapsevanema jaoks nii või naa keeruline, aga juhul, kui tegemist on, siis sellega peetakse pereäri, milleks on siis bordell veelgi keerulisem oma lapsele rääkida, millega ema tegeleb ja siin ongi kuidagi. Siis me jõuame nagu selle teise pooleni, et kui see laps saab siis teada, millega ema tegeleb. Aga see viib kohe sellele kõige õudsem selle tagajärjel, mida ema üritas vältida, sellega ei räägi oma lapsele, et mis tema töö sisuks on. Ent siin hästi nagu keeruline ja raske ja mõjus lugu, ütleksin mina. See eriti lastevastane seksuaalne vägivald tõesti kinomaailmas minu meelest järjest enam tõstab pead teemana mina, suur pedofiiliafilmide armastaja olid mul eelmise. Olin veel eelmise aasta lemmikfilmid ju mängufilm lämbe Rosbartrichest, mis rääkis käsis osalt pedofiilidest oli mu lemmikmängufilm lemmik dokkali tšehhi dokumentaal Daniels World, mis rääkis. Ta jutustas keses noore pedofiili lugu. Et selles mõttes plami taevas kindlasti sinna listi. Nüüd lisandub aga, et kui eelnevad filmid olid kuidagi kas siis jaotatud kaheks või siis keskendusid ainult sellele pedofiili poolele, siis praami taevas vastupidi räägib, sest seal Noh, veel väljaarenemata maailmatajuga lapse sellisest traumajärgsest stressist, et see on siis nagu selline ohvripoolne, ma ei teagi, sotsiaalpoliitika, kitsaskoht, tee või kitsaskohtades paiknevad paratamatust ja igapäevaeluteemadega tegelev film Päris provokatiivne film minu meelest mõningatelt oma sellistelt sisuliselt arengutele, et ennekõike just sellepärast, et ma kujutan ette, kui sellise teema julgeks mõni Ameerika filmi Hollywoodi film ette võtta, siis kujuneks selliseks moraliteest moralid teeks, mis räägib sellest, kuidas ohver ehk siis mitte isegi pidades silmas seda last verd kui psühholoogilises mõttes tema ema võtab ette oma elu täielikku ümberkujundamise. Aga selle filmi üks huvitavamaid esines see, et see, et see naisterahvas kuidagi keeldub ennast nagu sihukse nõrga ohvrina tunnistamast et ta võtab nagu natuke teistsuguse suuna. Jaa, jaa. Kui mulle miski ei meeldinud, siis see, see film nagu natuke flirdib ja sellise kättemaksu narratiiviga ja see kuidagi jääb natukene nagu poolikuks lõbusamalt minu jaoks, et on natuke nagu sihukseid ettearvatavad lahendused, mis kuuluvad just enamasti sihukeste kättemaksust rääkivate filmide juurde aga samas on see kindlasti ei ole see põhiline või iva selle filmi juures, et, et natukese mingi selline järeldusi viimases kolmandikus jäävad mingisugused mingisugune punkt jääb nagu panemata. Aga nagu öeldud, mulle hästi meeldib see, et see film on julgeda tõesti raskel teemal, räägib nagu küllalt kindlalt enesekindlalt, aga visuaalselt efektne üldse nagu väga hästi filmile lihtsalt kokku pandud. Muidugi näitlejad on tugevad, et on kuidagi, mulle tundub, sest ilmselt hästi raske rääkida juba selle hästi-hästi keerulise Eba standardse teemadel, et aga seetõttu vähemalt ta pakub üksjagu mõtteainet ja see moraalne kompleksis on kindlasti positiivne. Ma kusjuures vaidleks selles osas ikka vastu, et sa kättemaks, osa, mis tõesti moodustab ainult väikese osa sellest filmist, ei ole ka siiski noh, mingi asi nagu iseenesest kuidagi ülepingutatud, et ta avab ikkagi väga selliseid keerulisi moraalseid dilemmasid selle juures ja kusjuures minu meelest film paneb just väga hea punkti endale, et see viimane stseen oli tõesti suurepärane, siis sai juba publik naeratage selle stseeni üle, et, et kui see film iseenesest oli selline tõsine huvitav, põnev jälgida, aga tõsine, siis filmi lõpus ikka korra naerdaga. Ja flaami taevast on siis võimalik ühe korra veel PÖFFil näha. 26. novembril ehk laupäeval kell neli Artise kinos. Žanrikino, või siis närvikõdi pakkuvate ekstreemse hote filmi tausta Lähen PÖFFil pakkuda tänavu öiste värinate programme, sinna kuulub üks parimaid tänavusi zombifilme nimega rong pusanisse, mis on valminud siis Lõuna-Koreas osutunud seal erakordselt edukaks. Kui ma ei eksi, siis vist isegi kõige enim teeninud Lõuna-Korea film tänavu ja nagu pealkirjast eeldada võib, toimub tegevus siis rongil, mis seondub soolist Budanisse ja sinnapoole on suundumas teiste seas üks ärimees koos oma väikese tütrega. Paraku ei oska nad aimata, et vallandanud ohtlik viirus üle terve riigi, mis muudab inimesed näljaseks zombid, eks, ja algab siis meeletu võitlus ellujäämise nimel. Aga nende šansid ellu jääda on paraku suhteliselt väikesed, kuna nad on ikkagi rongis. Peale viit tõsist draamat jõudsime jah, sellise Sandrigina juurde suure zombifilmi austajana väga ootasin, seda filmi on ta saanud nimelt lisaks suurele kassaedule ka väga sooja vastuvõtukriitikute seas. Seda on kerge aru saada, miks, sest mingis mõttes on väga värske lähenemine, et kogu see tegevus on seatud rongi, teiselt poolt jälle on väga lihtne näha selles filmis hulka laenusid. Ta on teravhambad nalja visanud, et tegu on filmiga Snopyrcher, kus on, kuhu on lisatud zombid samuti siin on üksjagu visuaalseid detaile, mis on võetud üsna selgelt üle filmist, maailmasõda, sett või võrdväärset Brad Pitti ka. Aga sellele kõigele vaatamata seeta toimub tavalisele tavapärase Ameerika asemel Lõuna-Koreas see, et, et see rong pakub sellise väga kihvti logistilise paiga, kus muutub väga oluliseks nende tegelaste sihuke strateegiliste tegelaste strateegilised otsused ja see, kust, kuhu ja kuidas ja millal nad otsustavad liikudes ja pakub väga palju lahedaid võimalusi, mida on põnev jälgida. Seetse prioronkuga kihutab ja et on ära lõigatud ülejäänud maailmast, loob järjepideva sellise põneva õhustiku. Et film on lihtsalt visuaalselt väga efektselt tehtud, et ilmselgelt siin eelarvelised võimalused on, on olnud päris märkimisväärsed, väga head tööd on tehtud grimmi, eriefektide ja kõigega, siin on väga efektseid kaadreid suurepärane meelelahutus minu meelest kõigele Sandrigina austajatele kindlasti väga soovitatud. Ma arvan, et võrdluses Brüsseliga on tingitud mingil määral ka sellest, et tegevus toimub ikkagi rongil, kus on väga erinevast sotsiaalsest klassist inimesi, et ütleme, mingi suvaline kodutu versus väga jõukas ärimees ja siis nad peavad ikkagi koos tegutsema, et sellest olukorrast välja pääseda, siis muutuvad kõik kuidagi võrdseteks. Ta käsitles sarnast teemat ja filme suuresti draama ja märuli vahel leiab sellise väga hea tasakaalu, kui ta tahab, seda võib järsku muutuda selliseks väga pingeliseks märuliks, aga siin on ka selliseid tundelisemat hetked minu meelest üks parimaid ütleme, hiljutisi näiteid õudusfilmis, kus on, ütleme ikkagi meeldiv laps, tegelen ainult, et üldiselt lapsed õudusfilmides on selline väga mürgine kombo ja tõesti kaasakiskuv zombifilm ja noh, eriefektidega juba selle poolest head, et sind kuidagi see praktiliste digitaalsete efektide kombineerimine töötab suurepäraselt. Eks zombifilmide žanr on muidugi küllaltki laiali valgunud, nüüd lähme eest hästi palju selliseid kiiresti liikuvaid tormilise metslasi. Ja ka selliseid huvitava lahenduse näiteks hiljuti tüliga Stephen kingi romaani seal ekraniseering, kus siis mobiiltelefonidesse leviv signaal muudab inimesed samamoodi. Kas just zombid, eks, aga seda saab ikkagi jälle nimetada zombifilmiks, siis see määratlus on muutunud kuidagi nii laialdaseks või nii, et siingi siis kohtame selliseid üle keskmise rumalaid ja väga kiireid agressiivseid zombisid, nii et meil on siin korralikult ja kes siis soovib natuke jäiseid värinaid särada, siis lükake lähegi kosmosesse, kus nad on? Korea filmi. Talle omaselt muidugi, kui üldse midagi ette heita, siis ta natuke sentimentaalseks lõpuks läheb, et minu meelest ta, see natuke selles balansis natuke jääb puudu, see draamaelement siin nii tugev ei ole, et seetõttu, kes tunneb, et tal on aasta jooksul jaksa üheksa zombifilmiks siis ma soovitaks ikkagi vaadata ka siin saates kiidetud filmi kõigi annetega. Tüdrukute Köl võid, Olde kihvt, aga Kamprong pusanisse nagu öeldud, väga korralik meelelahutus. Rong pusanisse saab veel näha Apollo kino Solarises reedel 25, november kell 10 õhtul. Siin saate lõpus teeme veel ühe kiire lõpuspurdi ehk iga saatejuht nimetab ühe filme, mida ta soovitab veel PÖFFil vaatama minna ja alustame Ralfi eest, mis on sinu selline lemmik, mida sa soovitad ka teistel kuulajatel vaatama minna? Kuna ma olen praeguse seisuga valdavalt sattunud just filmi laste ja noortefilme vaatama, siis mulle sellise väga värskendava üllatuse pakkus hispaania draama nimega oliivipuu mis on absoluutselt igast küljest minu jaoks tugev sild, on väga sellise mitt temaatiliselt väga mitmekülgne, väga ilusti üles võetud, et ütleme, armastusega lavastatud film räägib siis naisest, kes töötab Hispaanias vormis ja tal on mälestused ühest muld vanast oliivipuust, mis on siis maha müüdud ja ta saab teada, et sedasama puu asub nimelt sakslane ning ta siis võtab appi onu ja enda ühe meestuttava, et see Saksamaalt siis veokiga ära tuua. Kuigi need šansid, see ka õnnestub, on väga väikesed, tal on see puu väga oluline ja siis ütleme, selline läbiv sümbol siin filmis või see, mis annab kõigele mis, mis neid tegelasi siis motiveerib ja temaatiliselt mitmekeelne, nagu ma ütlesin, selles mõttes, et ta räägib suuresti perekonnast ja mälestustest, aga ka keskkonnast ja loodusest ning samuti siis võtad lõpus sõnad ka aktivismi osas, et sihuke kerge aktivismi, kaitsekõne ja lihtsalt praefilm Paksu elamuse jaga suuresti movi, ehk siis kes neid fännavad, saab ka oliivipuust väga hea. Väga palju naudingut. Järgmiseks Emilia selline lemmik, mida soovitad ka raadio kuulajatel vaatama minna? Väga raske on üht filmi välja muidugi tuua. Esiteks ma soovitan kindlasti minna vaatama prantsuse komöödia, retrospektiivi filme seal tõesti prantsuse komöödia, kõiki kihtivad palad, kõik reas kümnendik et annavad tõeliselt hea üle vaat sellisest, et milline on prantsuse kino kunagi olnud ja kuhu ta siis tänapäevaks jõudnud. Aga uutest filmidest, meil on PÖFFi kavas üks tõeline pärl, mis on suhteliselt meediakajastus kõrvale jäänud, aga mis on tõeliselt hea film? See filmi nimi on poliina ja selle Ri režissöör on ansilinbrielotšai, kes on prantsuse lavastaja ja tantsu koreograaf ühtlasi ka Albaania juurtega ja tema on, ma võin vist isegi öelda, et Prantsusmaa kaasaegse tantsu kõige kõvem nimi ja testi tema tuleb ka ise, kusjuures Eestisse ja tema eripära on siis see, et ta ühendab sellist klassikalist balletti täiesti uudse lähenemisega ja on üks neist vähestest koreograafidest, kellel on õnnestunud ühendada need kaks lõhestunud valdkonda. Ja see film tuleb siis koos režissööriga kohtumisega kavasse 23. novembril 18 45 siis Apollo kinos ja siis veel ka 27. novembril 15 null null samuti Apollo kinos. Ja tõesti, kellel on huvi kaasaegse tantsu vastu või selle vastu, et milline on kaasaegne prantsuse film, siis film bõliina ja režissöör ansiliinbrio tšai tõesti väga-väga väärt leid PÖFFi kavas. Järgmiseks Andrei Senina. Töötute seast kahest lemmikust Layla M ja siis Frank Zappa dokumentaal sai juba eespool lühidalt räägitud või neile viidatud suur osa minu suuri lemmikuid või noh, ütleme mitte suur lemmik kõige oodatumaid filme on veel eelneva nädala jooksul vaatamisel ja ma ei hakka ka mainima ära filme, mis nagunii kinolevisse tulevad. Küll aga sininähtutest tooks välja veel ühe migratsioonist rääkiva filmi, mis, mille kohta ma isegi ei ütleks, et ta on nüüd erakordselt hea, aga mille osas ma kujutan ette, et tänu sellega kergele suhestumis võimalusele võiks tal olla Eestis väga lai publik ja selleks on oma hotellist pagulaslaagritegemisest rääkiv Norra komöödia pealkirjaga tere tulemast pärast see, mis on siis kavas veel 23. novembril kolmapäeval Kosmos, IMAX ja. Ja mina soovitaks siia lõppu kiirelt Saksamaa Austria koostöös valminud filmi erakud ehk tee ansiidla, mis räägib kolmekümnendates eluaastates täiskasvanud täis elujõus mehest, Albertist, kelle vanuritest vanemad elavad alpides üksikus talumajas, jah, nagu see kirjeldus võib tunduda, siis tõesti tegu on sellise rahulikku filmiga, kus vahetatakse võrdlemisi vähe lauseid. Aga ma pean ütlema, et üks huvitavamaid filme üldse tegelikult PÖFFil, mis ma olen seni näinud, filmi puhul võib välja tuua siis mitmeid sotsiaalpoliitilisi teemasid mida ta puudutab, avab, aga eelkõige on see minu meelest selline hästi isiklik lugu ja kusjuures tõeliselt huvitav on vaadata ühte vanainimest rahulikult oma muda seal aiateel lauta, kõpsimas lehmi lüpsmas ja siis tagasi tuppa teede kuivanud leiba sööma ja minna, et üks väga liigutav film elamusse lastasutasilt. Ja soovitan siis vaatama minna. Viimast seltsimees on 23. novembril ehk kolmapäeval kell 18 15 Apollo Kinos Solaris. Aga sellega on meie saade otsakorral. Saadet jääb lõpetama Xavier tolaani uues ka PÖFFil linastunud filmis süstla Findüümond ehk kõigest maailma lõpp kõlanud mopi lugu national, pluus. Rohkem selle filmiseansse PÖFFi kavast leida ei ole, aga kui ei ole just mega suured Xavier Dolan fännid nagu mina, kes on juba ette kõigele filmidele tema filmidele ära müüdud, siis jäänutega väga paljust ilmad. Kuigi film peaks ilmselt ka järgmise aasta esimeses pooles meie kinoekraanidele jõudma, nii et järgmisel aastal saate järele vaadata. Kinovärgiga mandariin on eetris jälle järgmisel pühapäeval ikka kell viis. Seniks soovime teile palju häid filmielamusi.