Angaaris. Horo tarbeid, kalme. Millal? Ja tootama kutsuvad. Seistes kõrge Russalka. Tuule. Oma siin on leidnud alju. Imetähti leidub igas seeni. Aitabki. Ja loodusrüpes veega. Auniks pärli üks teiste hulgas sind ei armasta. Kadriorus Tallinna ja vist küll kogu Eesti kõige kaunimaks pargis on taas algamas iga-aastane kevadine lust ja lillepidu. Seda ilu ja kaunidus tan siin jätkunud aastakümneks isegi aastasadadeks. Parki hakati rajama Peeter Esimese käsul ja korraldusel 1718. aastal Trentelmi sumer mõisa krundile. Tänaseni on säilinud tammesalus tol ajal istutatud puid, mis praeguseks enam kui 260 aastat hiljem on kasvanud võimseteks hiiglasteks. Võõramaistest puuliikidest on pargile iseloomulikult hobukastan ja sirel. Barokkstiilis loss ehitati aastail 1718 kuni 1723 ehitust alustas Venemaale kutsutud arhitekt Nikolai Tšeti. 1720. aasta juunist jätkas ehitustööde juhtimist Mihhaiilsempso ehitusele epaniit. Ma olen ise ka Tallinnas viibides käed külge. Kolm punast tellist lossi merepoolse otsaseinas hoitakse pidevalt, krohvisin värvist vabad. Need olevat Peeter, esimene ise seina müürinud. Kadriorg oli alul suurejooneline prantsuse stiilis parkkanalite ja kas kaadide ja v mängudega. Vesi juhiti parki Ülemiste järvest kiviplaatidega vooderdatud kanalite kaudu. Samuti asus siin hulgaliselt skulptuure. Veetorustik ja parki kaunistanud skulptuurid viidi aga peagi. Peterfi. Peeter esimene andis pargile oma abikaasa Jekaterina auks nime Katariinal Taal vene keeles. RKT rindaal. Eestlaste keeles ja meeles on uhke nimi üsna omapäraseks kulunud. Ja kuigi nimes pole enam endist suursugusust säilinud, on Kadriorus ometigi alles kaunidus, mis teeb ta vägagi väärikaks eriti seiskuda. Kastanid süütavad oma valged küünlad suureks kevad balliks. Sulgege silmad ja kuulake. Lossi saali avatud aknast on kuulda Filipp teelemanni. Kadrioru sünni kaasaegse helilooja menuet mängib meie kaasaegne flöödimängija Samuel Saulus. Mõelgem sellele, et taoline muusika on kunagi kõlanud tantsuks selles lossisaalis. Kadriorg on vastu võtnud teisigi kuulsaid kõrgeid külalisi. Praeguse lahe tänava otsa lähedal mererannas oli poolteist 100 aastat tagasi supelasutus. Mererand ulatus siis üsna Narva maantee lähedale. Siin asus ka rannasalong, mis üsna pikka aega teenis tallinlasi kontserdisaalina 1903. aasta mais. Seega siis 77 aastat tagasi, toimus siin Soome helilooja Jean Sibeliuse Finlandia esimene ettekanne Eestis. Dirigeeris autor. Finlandia isamaalise lõppvaatusele on raske leida võrdväärset kogu muusikaajaloos. Teose avalik esitamine Soomes oli surve aastatel keelatud. Mujal Harri riigi territooriumil tuli selle pealkirjaks kasutada mingit muud süütumat nime. Sibeliuse juhatas seda Riias ja Tallinnas ise Ämprom töö. See on muusikapala vabas improvisatsioonilised vormis nime all. Soome filharmoonia orkestriga kontserdireisi ajal Pariisi 1900. aastal olid teose nimi Suomi. Skandinaaviamaades-Prantsusmaal. Läpa tõi niisiis Soome Isamaa. Kadrioru pargiga seotud mitmeid tähtsaid kultuuriloolisi sündmusi. Näiteks sai just siin Kadriorus Paul pinnast kutseline näitleja. Siinkohal lehekülg tema mälestuste raamatust. 1906. aasta suvel ilmus Tallinna Kadrioru kontsert ajada välismaalt Saksa näitetrupp direktor Otto Tuuve juhatusele algatusel. Kontserte ja teatriruumid olid äärmiselt primitiivsed. Orkestri lahtisest hoonest tehti näitelava ja selle ette ehitati katuse ja meetrikõrgusebarjääriga vaataja ruum. Seinte aset täitsid kokku tõmmatavad kirjust, purjeriidest, kardinad. Toolid seisid reas nagu tavalises teatris ja näitelava taha ehitati laudadest putkad. Näitlejate riietusruumid mängiti peamiselt lust, mänge ja kergeid laulumänge. Ühel pühapäevasel päeval ilmus varahommikul minu juurde direktor Tuuve koos kontserte ja einelauapidajaga kivi kingiga ja palus mind õhtul etendusest osa võtta. Kaasa mängides olin üllatatud. Selgus, et üks tema näitlejast oli budget teinud ja tema direktor Tuuve oli kuulnud, et mina olevat vilunud asja lavastaja, näitleja ja rääkivat hästi saksa keelt. Ta palus mind teda välja aidata ja õhtune etendus päästa. Kui ma sellega hakkama saan, siis hea meelega oli minu vastus. Sõitsime kohe kontserte, ajada proovile käsituli, mingi naljamäng. Minu stseenid võeti mitu korda läbi, nii et seisukohad olid selged. Siis sõitsin koju, osa õppima. Kodu sellest taipasin, milline õnn oli mulle osaks saanud esmakordselt mängida kutselistega. Nüüd oli vaja juhusel sabast kinni haarata ja mitte enam lahti lasta. Õppisin oma osa innuga kogu päeva ja õhtul mängisin nii et lõbu tundsin ja teised ka päästsin etenduse ja uued kolleegid kiitsid minu mängudirektor Tuuve ei viivitanud ja tegi mulle ettepaneku astuda tema trupi. Püüdsin talle küll selgeks teha, et olen maavalitsusest tegev ja kartsin sekeldusi võimudega. Kui nüüd teenistusest, mis mulle lahkelt tagasi anti oma soovil lahkun. Kuid direktor tuubi pealekäimisel sega mu enda tuline soov oli. Rääkisin järgmisel päeval linnapeaga. See tundis minut. Teatritungija vabastas minu otsekohe teenistusest. Seejärel kirjutasin alla oma esimesele teatrilepingule 12. juulil 1906. aastal 70 rublase kuupalgaga. Rikas on Kadriorg, mälestusmärkidest ja skulptuuridest. Kõige vanem säilinud mälestusmärk, õigemini küll hoone on Peeter esimese majamuuseum. See on endine Trentel nii suvemõisa eluhoone ja oli Peeter Suure residentsiks 1714.-st kuni 23. aastani, siis ajal, mil lossi ehitamist polnud veel alustatud. Praegu mäekalda tänav kaks asuv hoone Tallinna linnamuuseumi filiaal. Peetrimaja lähedal muruväljakul asub antiikskulptuur Apollo, mis varem paiknes Alatskivipargis. Ülemnõukogu presiidiumi hoone ees on skulptor August Wommi poolt loodud esimese Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe kirjaniku ja arsti Johannes Vares-Barbaruse büst. Luigetiigi ääres asub aga Friedrich Reinhold Kreutzwaldi meie lauluisa Paint skulptorid sakslase Danilo püstitatud 1957. aastal. Siinsamas lähedal on veel kaks muuseumi, Eduard Vilde majamuuseum, Koidula tänav 34 ja Anton Hansen Tammsaare memoriaalmuuseum Koidula tänav 12. A. Tänav ise ei kanna asjatult meie suurima poetess Lydia Koidula nime, kes elades kroonlinnas peatus Tallinnas viibides samas tänavas oma õe juures. Tol ajal oli see instituudi tänav. Alates seitsmeteistkümnendast jaanuarist 1923 kannab aga tänav Lydia Koidula nime Kadrioru rannal asuvat kaks mälestussammast. Mõlemad, meenutamaks traagilisi sündmusi. Jevgeni Nikonov mälestussammas püstitatud 1960. aastal skulptor Erika hagi kuulsa balti sõjalaevastiku vapra madruse mälestuseks, kes hukkus 1941. aastal Harkus. Teine mälestusmärk Russalka mille on loonud professor Amandus Adamson ja mis avati 1902. aasta kahekümnendas tembril meenutab 1893. aastal Soome lahes hukkunud soomuslaeva ja tema meeskonda mälestussamba looja Amandus Adamsoni enda mälestussammas, mille autoriks Albert Herkel asub siinsamas lähedal puude varjus. Muusikalise pildi Russalkast annab Eugen Kapp oma Tallinna piltides. Kadrioru skulptuurid pole seega veel ammendatud. Russalka juurest taas lossi poole siirdudes mööda merealleed, näeme tammesalus mälestusmärki, meenutamaks püssis 1900 seitsmeteistkümnendal aastal detsembris mõrvatud revolutsiooni võitlejaid Mihkel Aitsami Rudolf Wimbergi, Jüri kalmu. Arvukalt skulptuure sisaldab Kadrioru lossitagune maa-ala nimetatud skulptuuride, näed, siin on esindatud eesti kunstnike viimaste aastakümnete looming. Kunstihuvilist kutsub Kadrioru loss, kus praegu asub Eesti NSV riiklik Kunstimuuseum. Siia on koondatud Eesti rahvusliku kunsti põhivarad kõigilt aladelt. Esindatud on eesti kunsti suurkujud Johann Köler, Ants Laikmaa, Kristjan ja Paul raud, August väitsenberg, Eduard Wiiralt, Jaan Koort ja paljud teised. Eesti kunsti kõrval on muuseumis veel Lääne-Euroopa kunstiteoseid, nende hulgas ka Pärt. Notke kuulus surmatants. Kadrioru lossi juurest siirdume seekord hundikuristiku juurde, kus väike juga sööstab Lasnamäelt alla olles alguseks kohaojale. 1600, jah, 88.-st aastast pärinevalt Samuel Waxembelki poolt koostatud Tallinna plaanil on hundi kunistiku kõrval märge koht, kus varem röövlid end mäel varjasid. Röövlid tungisid teelistele kallale mäkketõusu kaevandis, kus ohvril olid põgenemisvõimalused minimaalsed. 19. sajandi keskpaiku kuulusid siinset maad Tallinna töösturile Georg Arnold heegersile tema pojale kuristikule andsidki romantilise nime Rolf luht. See on hundikuristik töösturi perekonnaliikmed, mõjutatuna Carl Maria von Weberi ooperinõidkütt lavapildist. Nimetatud ooperit etendati tol ajal Tallinna saksa linnateatris. Praegu aga kuulame veel ühe Tallinna pildi Eugen Kapi süüdist, seekord pealkirjaga hundikuristiku oja. Tõetruu pildi hundikuristikust kevadel saame Johannes Piiteri raamatust pilte ja hääli Eesti loodusest. Kirjelduse on professor Paberi hüpanud 1932. aasta mais. Igal kevadel, kui Tallinnas juhtun viibima külastan Kadrioru õrnimat laululindu punakuuelist karmiinleevike, sest ta on hilisemaid meile saabujaid ja asub selles Kadrioru osas, mis on hundikuristiku naabruses. Ülal mäeveerul punetab suur rändkivi. Kirik kohalt tormavad kollakashallid, veejoad, nool kiirelt alla kuristikku, muutuvad õhuga seguneda, vahumassiks, paiskuvad sügavikust kõrgele õhku ja voolavad pöörase kiirusega allapoole. Tugevam tuuleiil lennutab kõrvale peent vee tolmu. Essasid Kose veerul kasvava Sanglepakrooni. Kohiseb kaljult kaljule kukkuv vesi. Miljonite vahu mullikeste lõhkamiskohin summutab muud hääled. Koldest väljudes tormab jõgi mere poole. Teda piiravad kollakas liivakivist kalded, mille veerul kasvavad võililled. Järgnevale Astangule jõudes muutuvad rohekad veejoad uuesti lumivalgeks vahukoguks, mis tõttab metsiku kiirusega alla orgu. Astangukihilise seina on veejõud sügava koopa uuristanud, mille kohal hõljuvat kidule sanglepa paljastanud juure kahlud. Kiirelt ettevõtte veejugade värvimäng ja kaljult kaljule langeva veekogu kohin. Võluvad. Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul oli Kadriorus ka mitul lõbustusasutus Dust Café järvi all endine šikertti salong, restorane ja kontserdisaaliga, hilisem mereväe ohvitseride suveklubi, mis lammutati alles 1938. aastal. Siis veel VLÜ restoran ja võõrastemaja hotell de France. Samuti juba kõne all olnud maadesalong, kus korraldati kontserte ja rahvapidusid. Küllap löödi omal ajal saapad poolest klantsima ja mindi Kadriorgu tantsima, nagu seal öeldud Boris kõrveri Manivald kesamaa laulus hoidepoisid. Laulge poisid praegu köige kallemmes väikses linnas armsas Tallinnas, ehkki hallid dema paesed. Meile või sa hulgud mööda kitsast vad neiu silmast vas. Poisi kohale jõudma jätasy. Kui sul leitud pole õiget kallimat, vaata ringi meie armsas Tallinnas Stroomi rannas kiilu, kõrge, äkki laulab tööd roog. Õhtu saapad hästi, klants eema ja siis Kadriorgu lähme sööma, oi te poisid. Rind. Neiu, ma ei jäta. Alati pole Kadriorg siiski olnud vaikne, romantiline, rõõmus paik puhkehetke veetmiseks põline, põrkunud vägagi erinevate sündmuste tunnistajaks. 1940. aasta pöördumistele juunipäevadele, Agaka süngetele lahingupäevadele 26. ja 27. augustil 1941. aastal. Paul Kuusberg romaanis südasuvel annab sündmustest Kadriorus järgmise pildi. Me saame käsu vastupealetungile minna, sakslased kadriorust minema peksta ja Lasnamäe veerule välja jõuda. Mõni päev tagasi oleks niisugune käsk tundunud mulle kindla tõendusena et algab meie suur vastupealetung. Nüüd aga mõistan, et meie rünnaku eesmärgiks on lihtsalt vaenlase peale tungib pidurdada, aega võita. Hoolimata kõigest tõstab see mu tuju. Lasnamäe jalamile jõuame kiiresti. Me ei kohtagi erilist vastupanu üle meie peade vihisevad küll kuulidega, need lendavad puude latvade kõrguselt. Sakslaste kuulipildujad ei tulista meid. Maid saadavad oma valanguid kuhugi mujale. Hundikuristiku juurest me üles ei pääse. Vaenlase tuli sunnib meid paigale. Nende kuulipildujate ja automaatide valangud muutuvad järjest tihedamaks. Ümber hakkavad lõhkema miinid. Õnneks kostavad ka Lasnamäe veerul lõhkemise raksatused. Seal plahvatavad meie sõjalaevade kitsarööpmelise raudteel edasi-tagasi ähvardava soomusrongisuurtükkide mürsud. Õhtupoolikul tungime siiski Lasnamäe veerule, mitte hundikuristiku nõlvakud pidi, vaid märksa paremalt Peetri majakese kohalt, kus tänav üles keerab. Paerünnakul kohtume madruseid, kes on enne meid siia jõudnud või on kogu aeg seda positsiooni enda käes hoidnud igal juhul nad on ääretult visad ja surmapõlglikult poisid kes kuulivihmas ja miinisajus pead ei kaota. Tagalminemisele ei mõtle. Sõja karmidel aastatel kirjutas helilooja Edgar Arro tuntud ja armsaks saanud laulu Kodulinn Tallinn. Tekst Otto Rootsilt. Ka selles laulus pole unustatud Kadrioru kastanite kohinat. Oma. Me ei loobu mu o. On kevad ja Kadrioru kastanid süütavad taarsema küünlad, et osa võtta suurest kevadpaist. Kadriorg. Meie parkide kaunimaid pärle kutsub ja meelitab kõiki osa saama suurest pidu rõõmust. Igal aastal kordumatust ja uuest.