Mai avama jutu lehteks mõnda reisiraamatut, milles on kirja pandud põnevad seiklused või mille piltidele jäädvustatud tükike kauge maailma omapära ning värvikirevust. Ka ei võta ma seekord ise matkakoti raskust kanda, et mõnes põnevas kohas ära käia. Ma istun sügavasse tugitooli, pistan suhu oma kõvera piibu ja suundun mõttes merele. Ma kutsun appi kujutlusvõime, mõned kuuldud jutud. Poisikesepõlves lemmikuix olnud kirjanikud. Tahan ära käia mõnedes nende raamatutega seotud kohtades, põigata mõttes sadamatesse, kus ma ammu oleksin tahtnud viibida. Laota nende ette mõned merekaardid, katsun neid lugeda. Tõepoolest, geograafiline kaart võib teda lugeda oskavale inimesele palju jutustada. Armastan kõige enam vanu ja koltunud merekaarte. Neist tundub õhkuvad väga kaugete maade ja endiste purjelaevade aja romantilist hõngu. Niisuguseid kaart. Ta armastas väga kirjanik Konstantin Bowstovski. Need kuulusid ta kirjaniku töö, lahutamatute saatja, tuuker, vee, tema raamatu illustratsioonid on niimoodi tehtud, et nende tagapõhjaks on justkui selline kaardileht. Kord Pariisis viibides nägi kirjanik ühel tänaval vana raamatukaupmehel vanu prantsuse kaarte. Just selliseid, milles ta oli kogu aeg mõelnud. Nende servadele olid joonistatud sireenid, Reaiidid, punnpõsk-sed tuulepoisid tormi puhumas alla, väärteo olid aga pandud hiiglase katlased merd ja maad oma õlul kandma. Kaardid olid ainult liiga kallid ja jäidki seepärast ostmata. Kahjutunne jäi kauaks ajaks aga püsima. Kirjanik kirjutas selle oma põgusasse Pariisi muu nähtu hulka. Jutustus tõlgiti prantsuse keelde ja keegi tema uutest tänulikest lugejatest saatis kirjanikule mõned sellised kaardid. Mu ees on niisiis lahti rullitud veeväli mis haruharva suudab õigustada tallama kalleelse poolt antud nime. Vaikne ookean. See on tegelikult maailmamere võimsamate taifuunide väri naist või veealuste vulkaanide poolsetest tekkivate hiigellainete tsunamide tegutsemisala, kõigi ilmakaarte tuultele, valla avarus. Arret, selles määratus senises vee väljast tunduvad kaardil vaadatuna pisikeste justkui ära eksinud Päppidena. Kuna seisame Tšiili rannikul üsna pealinna San Diego lähistel siis vaatame teraselt merele. Otsejoones läände. Hästi kaugel rannikust toob kujutlusvõime meie silme ette saared, millel on. Mitusada aastat tagasi paiskas kord kuri saatus ja juhus ühele neist neljast saarest meremehe, kellel polnud mitte midagi muud peale ta kahe käe ning lootuse kunagi inimeste hulka tagasi pääseda. Meremees elas järel peaaegu viis pikka üksinduse aastat. Tänini. Kuigi see ütleb meile üsna vähe, oli Aleksander selg Kirk. Hoopis tuttavam on, kui kutsume teda selliselt nagu inglise kirjanik Tanel defow. Robinson Kruus, aegs jahu, Jaan Fernandeesi, üks pisikestest saartest pole enam mingit terrain, koognita tundmatu maa vaid Robinsoni üksilduse ning kõigi järgnevate seikluste toimumiskohaks, mis teilegi tuntud on. Hiljem merede ajaloost olnud ette teisigi umbes samalaadseid juhtumeid, kus keegi satub üksikule saarele ja peab seal iseenda eest võitlema. Neid üksindus, perioode on hakatute Fleur raamatu peategelase järgi nimetama Robinson aadrideks. Ühest kurvast ja natuke teistsugusest Robinsonaadist. Lugesin hiljuti ajalehest. Selles räägiti raamisaarest, mis asub Vaikse ookeani läänepoolses küljes. Tere džungli padrikul sulguvad veel praegu 25 aastat pärast sõja lõppemist Robinsoni tena. Ringineeri jaapani sõdurid, kes sõja ajal siia toodi, hiljem aga unustati. Neile on võimatu selgeks teha, et maailmas valitseb ammu rahu. Keset ookeani, et seda peenikest saare prügi Asuvad Samoa saared, tükike igavese suvemaad. Ühel neist saartest, upolul elas pärismaalaste keskel keset metsikut loodust oma elu. Viimased viis aastat kuulus kirjanik Robert Louis Stevenson Põneva raamatu aarete saar. Kirjutaja. Ta armastas seda loodust ja neid inimesi. Ja samalased austasid oma kirjanikku nagu pärinaks viimane nende hulgast. Nad andsid talle isegi uue Samoa nime. Kirjaniku surm oli neile lahutamatuks löögiks. Pärismaalased matsid Steveansoni saare tipu. Hauale pandi lihtne mälestusmärk, millel on kahes keeles sama ja inglise keeles katkend Steveansoni luuleteosest. Reekviem. Siia, kus avar taevas tähtedest sädeleb kaevake haud, mis saab asemeks minule. Elasin rõõmsalt ja surem ka rõõmuga. Heidan hea meelega siia puhkama. Mälestuseks mu hauakivile märkige. Ta lamab siin. See oli ta viimne tahtmine. Peremees on lahelt koduranda sõudnud. Kütan viimaks Kinkudelt koju jõudnud. See mälestusmärk vaja mäel, mis kõrgub terve saare kohal on vist küll maailma kõige raskemini ligipääsetav mälestusmärk üldse. Teed siia läbi džungli tunnevad üksnes pärismaalased. Eemala Euroopa kisast-kärast sõitis ka üks teine mees, maalikunstnik, kelle nimi oli pool koge. Kogen valis selleks kohaks Okeaania kõige kaunima saare Tahiti. Kunstnik, keda huvitas primitiivsete rahvaste elu maalis siin ta hiidilaste, tõid kordneid oma saaki kogumas kord keset puuvilju, tahiti ilusaid tütarlapsi kollasel merikarpe täis rannaliival. Kogen tahtis maalida murdlainetust ennast, mis ei vaikinud päeval ega ööl. Palmi sahinat pea kohal võrratult sinist taevast ja merd ning saart, mis olid rohkest päikesest üle kallatud. Ta jäi elu lõpuni siia. Tuleme uuesti stiibersoni juurde. Selline kapten armastas temagi veeavarusi ega kujutanud oma ega ka loodud raamatute kangelaste elu ilma mereta. Ületame siis koos temaga selle võimsa ookeane ja heidame ankru Põhja-Ameerika lääneranniku suurimas sadamas San Franciscos. Muu hulgas just selle sadamakõrtsides armastanud kirjanik istuda moe pärast piipu kiskuda ja kuulata, mida räägivad vanad habetunud mere hulkurid. Reisilt tulnud kalamehed, seiklusest nakatatud meremehed. Räägi siin kuuldud loo suutis ta osav sulg pärast oma teostesse põimida. Alates kas või kõigile tunduda tarbesaarest ja lõpetades kirjaniku parimaks tunnistatud jutustusega röövitud. Räägitakse, et saarest endast, sellest kuusest paranduste saarest kuulnud ta esimest korda just sellises kõrtse jutus. Hiljem on tõestatud, et varanduste saarel või aarete saarel on tõesti oma eeskuju või nagu öeldakse, prototüüp olemas. Selleks peetakse väikest kookossaart Kesk-Ameerika ranniku läheduses. Saarest mööduvad hoovused ja seepärast oli siia juba iidsel parvede ajastul soodus sattuda ja peita mereröövlite poolt kokku röövitud indiaani ning teiste rahvaste aardeid. Mõnede arvates sobib selliseks aarete saareks rohkem Kuuba ligidal, Kariibi meres asuv tunduvalt suurem piinose saar. Armastan alateadlikult seda vastu vaikset ookeani pööratud rannikut rohkem kui Atlandi-poolset Ameerikat, kus üks linn on teises kinni. Millegipärast kujutan ette oma külaskäiku sinna septembri algul mille üle California loodus on lennanud sügise esimesed tiivad ja puudutanud õrn kollaselt seda ookeani äärset loodust. On just see aeg, kui puude vahel lendlevad loiult härmalõngad ning pärastlõunane päike tekitab unisust. See on väikese Uigatuse hetk enne suuri tuuli enne sügistorme, mil suur ookean hakkab jälle täies jõus üürgama. See on California suve päris suve lahkumised milles võib ära tunda sügise lähenevat kõla. Me istume sel hetkel kusagil kõrgel mäeveerul ja vaatame kaugele silmapiiri kaduvate ookeani ning linna, mis meie Allevad. Vaatame seda pilti, Jack. Läbipaistev purpur, udu, mis polnud aur, vaid värviline kangas. Harjas Sakkelesime harju. San Francisco lebas oma küngastel suitsuses Winas. Linna südamesse tungiv laht oli nagu tuhmilt läikiv metall-leht kus purjekad liikumatult seisid või triivisid aeglaselt laisa tõusu tõukel. Kaugelt Amal paisi mägi. Vähemalt paistis läbi hõbedase hämu kõrgus kogukana kuldvärava kohal, mis loojuva päikesepaistel näis kahvatu kuldse tee rajana. San Franciscos möödusid Londoni enda poisi ja rasked aastad ja siia kuldvärava linna kiskus teda alati hiljem tagasi. Pärast ilmarännakuid ehitas ta siiasamasse kuu orgu, maja jäigi tema viimaseks koduks. Me ei saanud kahjuks Martini silmade läbi näha võimsat, kuid ometi pits kerget silda, mis nüüd üle lahe, kaardub. Kuldvärav seal Rein, mis San Francisco lahte suure ookeaniga ühendab. Peale San Francisco kuldvärava on maailmakaardil Velgaks kuldset lahe nime. Et neid näha, suundume uuesti merele. Võib-olla saame kaasa minna väikese kotiku püügi laevaga, millega noor Jack 16 aastase noorukina Jaapani rannikule suundus sellele oma elu esimesele suurele merereisile, mille muljetest ning läbielamistest esimene tõsisem kirjatükk sai jutustus pealkirjaga taifuuni Jaapani ranniku lähedal. Läheme selle laevaga kaasa hoolimata kõikidest ohtudest, sest mõte reisil on kõik võimalik. Elame sisse laeva ellu, trootsime koos oma noore eeskuju ka kõiki ohtusid. Jaapanist üle Jaapani mere on lausa käega ulatada sadamalinnani Kaug-Idas, millele rajamisel pandi püha kohustus valitseda Ida Vladivostokini. Me oleme Vladivostoki Kuldsarve lahel. Hommik, mida Euroopas alles oodatakse, on siin täies hoos. Kuldses Kaug-Ida päikeses tõuseb seegi linn, merest mööda saab kaden nõlvu järjest kõrgemale. Me oleme sattunud suure sadama töösümfooniasse. Ekslemine keset saabuvate ja lahkuvate laevade kord nukraid, kord heledaid vilesid sest laevad on nagu inimesed. Ka nemad kurvastavad lahkudes kodusadamast, kus nad kord sündisid ja vette lasti ning rõõmustavad siia tagasi jõudes vaadelda sadamaelu ja saginat on kõige toredam ajaviide, mida ma maailmast tean. On olemas veel üks kuldsarv. Mul õnnestus seda kordise näha. Olime lõpetamas reisi ümber Euroopa ja sisenesime Bospurusse. Bosporuse on maailma kitsaim väin. Ainult kolmveerand kilomeetrit lahude baasiat Euroopast. Tegelikult väin ei lahuta, vaid seob kahes maailmajaos olevat Türgit ja miljonilinna väina mõlemal kaldal. Istanbuli Bosporusest on kirjutanud poeet Sergei Jessenini. Bosqvaruses ma ei ole käinud temast palju öelda pole mul. Kuid ma merd su silmis olen näinud. Merd, mis miilab helesinist tul. Kõige parem on siia sattuda varahommikul. Kena kaks kallast, need on kaks tänavat, nii et võid mõlematel kõndivate inimeste näoilmed tabada. Näe, seal läheb kast seljas tööle vana saapapuhastaja nagu idamaa muinasjutus. Poodnik avab oma pisikest äri. Kollase udu sees tõuseb teravalt püstiminaret nagu Allahhi hoiatav sõrm. Sellest lina tänavast läheb vasakule, Euroopa poolsesse kaldasse laht nagu tänav. See ongi teine kuulus kuldsarv kujuline laht, millest käib üle uhke sild. Kubiseb laevadest. Kuldsarve laht on piir vana mošeed ning minarettide Istanbuli ja uuemal linna vahel. Sõidame edasi. Möödume vanast tuletornist, mida maalinud kunstnik Aivazovski. Ei. Merest ei saa kunagi küllalt. Tuleb meelde üks õhtu. Olime Põhjamerest sisenemas Inglise kanalisse, nagu meremehed kutsuvad väina Inglismaa ning Prantsusmaa vahel. Paremal tõusid merest heleda järsakuna kuulsad Doveri kriibi kaljud. Nende järgi nimetati kunagi tervet Inglismaad Albiooniks valgeks maaks. Kunagi jättis nende kaljudega hüvasti kodumaalt lahkuv George Gordon Byron. Suur inglise luuletaja. Teiste maailmakuulsat kirjanikku meenutab Jerzy saar inglise kanali Prantsusmaapoolses küljes. Selle saare kaldaliivas järsaku veerel seisab mälestusmärk mees ettepoole kummardunud, hoiab ühe käega oma mütsi kinni ja läheb justkui sellesse mere tuulde. See mälestusmärk on Victor koole, kes siin pagenduses elas tema poolt kirjandusse äratatud tuult ja tormi, millele ta siin nagu vastu sammub nimetati romantikaks. Kirjaniku surmapäeval toovad saare elanikud mälestussamba jalamile humala väete. Need asetab saare kõige kaunim tütarlaps. Atlandi-äärsete rahvaste uskumuse järgi toob humal elavatele õnne lahkunulile aga head mälestust. Edasi jõuame Vahemerre päris Prantsusmaa lõunaranniku lähedal möödume üksikust süngest kaljusaarest, millel kõrguvad vana kindluse müürid. Selles kindluses viibis pärimuste järgi krahv, kelle musketäri lugude autor Alexander Dumas on nimetanud Krahv Monte Cristo oks. 17 aastat kestis vangipõlv, alles siis õnnestus meie kangelasel hirmsast vanglast põgeneda ja üle sinise mere vabadusse pääseda. Meri eksleb isegi vaikse ilmaga siin vastu kaljut müürisid, sest meri on muutumatu. Saar kaob pikkamisi, sulab kaugusesse. Nagu lood ebaõiglastest, kuningatest, kartmatutest, muusketäridest, õilisetest krahvlidest, must meri. Krimirannik. Seisame Jaltareidil. Kunagi paistis siia valgus Tšehhovi Alta maja aknast. See oli üksiku mõtetes kirjaniku tuli sõidetud siin Venemaa äärel Nende mägede nõlval murdusid öisesse merre. Tšehhov kannatas tihti unetuse all suurtes, siis enda rajatud aias. Heledal aeguna paistis ülevalt Jaila laelt Krimmi lühiajaline lumi. Meremeestele tähendasse akna tulijat. Kirjanik elab, kirjutab, muretseb ja tunneb valu maailma pärast. Tšehhovi maja külalisteraamatusse on kirjutanud Konstantin paustovski. Seesama mees, kes armastas vanu merekaarte. Venemaal on nelipüha kohta, milles peitub hiigelsuurt lüürilist jõudu ja mis on ümbritsetud tõelisest rahvalikust armastusest. Tšehhovi maja Jaltas. Lev Tolstoi majajasnaja Poljanas. Puškini haud pühades mägedes. Nendes kohtades püsivad meie süda, meie lootused Neisse on nagu koondunud elu kaunidus. Lugedes neid ridu maa nagu näen kodusõjaaegset tisse ja laastatud Jaldat on hiline sügis. Meretuul keerutab kaldadel lehti ja paberirämpsu. Keegi noor inimene on üksi, sellest talle äkki võõras ja teises linnas. Aeg-ajalt tulistatakse. Linn on täis bandiite hirm kannul, eks lõkse noormees pimedal tänavail targematega julgemata kusagile minna. Ta kardab seda pimedast. Näib nagu oleks kõikjal ainult laose teadmatus, nagu oleks koguma kaasatunud äkki mingisse väljapääsmatusse olukorda. Ta kiirendab sammu talle, näib, et keegi jälitab teda. Ta lausa jookseb. Kui ta on meeleheitel ja väsinud ning vajub ühte väravaalusesse istuma, tunneta äkki, et on pääsenud. Siis märkab ta, et on nagu alateadlikult jõudnud Tšehhovi majani. Majan tühi, kirjanikuna mu surnud, ta teab seda. Aga Tšehhovi headust tundub ulatuvat temani, aitab teda välja pääseda sellest hullumeelsest pimedusest. See noor inimene, kes tol öösel Tšehhovi maja ukse orvas nuttis, oli tulevane kirjanik Konstantin Bowstovski. Ma mõistan nüüd neid külalisteraamatu ridu täielikumalt. Me oleme veel Musta mere ääres ja ma võin oma tänases jutustuses ära käia veel ühes siinses linnas. See on mägi, selle rannikule rajatud näevad, tõusevad otse merest, selles linnas on palju aedu ja lõunamaist hingust seguneb merelõhnaga, jääd meelde igaühele, kes siin viibinud. Toredat kollasest kivist trepid viivad meid kõrgemale. Õhtune lainetel laksumine väikestes lahtedes, mis kõikjalt linna tungivad, sarnaneb laste summutatud naerule. Inimesed selles linnas on rõõmsad ja heasüdamlikud. Sellel linnal on mitmeid nimesid, kuna ta esineb paljudes juttudes. Asjatu on aga otsida neid nimesid isegi vanadelt merekaartidelt, mida ma väga usaldan. Kord nimetatakse seda Surbaniks, kus maabuvad kaugelt tulnud laevalt pardal merede saladused Gordon ta Kaperna Korlis valgete majakate ning sadamasildadega et sattuda sellesse linn. Siit aga uuesti meredele ja suurtele ookeanidele on meil vaja siseneda kirjanik Aleksander Riini juttude omapärasesse maailma. On küll kirjaniku loodud fantaasiamaailm, kuid pole siiski muinasjutt, see erutab meid kõiki, isegi täiskasvanud inimesi nagu tõeline. Avaldan teile väikese saladuse. Lugege esmalt neid jutustusi ja kui ta siis satute kunagi juhuslikult Sevastoopolis vaadake terase vald trenni. Võib-olla sarnaneb see linn ühtaegu kõigi nendega, millest jutustab Krimm oma raamatutes. Ning näeme äkki silmapiiril suurt purjelaeva mis läheneb meie sadamale. Ta on juba nii lähedal, et me saame lugeda nime son suurte kivististe tähtedega laeva esiküljele laotud. Võib-olla sellepärast, et nendesse paistab just praegu mere kohale tõusnud hommikupäike. Astume nagu imeväel põlvini vette ja Ena Sumame sellele laevale vastu. Sest me teame, et ta viib meid paljude saarteni. Toob meie silmade ette kauged rannikut, kus me veel kunagi elus pole käinud. Millest me ainult unistanud oleme.