Rahvusvahelisel muusikapäeval tunnustas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital enim silma paistnud muusikategelasi ja kollektiive. Ansambel U sai premeeritud sisukate rännakute eest kaasaegsel muusikamaastikul. Sealpool on rõõm kõneleda ansambli löökpillimängija Vambola Krikuliga. Palju õnne. Väite seitse aastat tagasi sarnase tunnustuse Eesti kultuurkapitalilt. Kas te olite seekord üllatunud ka? Noh, eks need preemiad olla alati pisut ühest küljest ootamatult, aga teisest küljest väga oodatud. Kui sa oled ikkagi teinud oma asja väga suure pühendumisega ehk siis ikka loodad vaikselt, et keegi sind märkab. Aga jah, võib öelda, et tuli küll ootamatult natukene, kui päris aus olla. No läheme korraks tagasi aastasse 2002, kui Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannese eestvedamisel ansambel asutati. Mida sina sellest ajast mäletad ja milliste mõtete või ideedega te esimest korda kokku saite? No eks need mõtted ole esimesest korrast kuni siiamaani tegelikult suhteliselt sarnased, eks käima tõukav jõud on ikkagi olnud läbi aastate sama, et on vajadus lihtsalt mängida huvitavat muusikat ja, ja kogeda erinevaid muusikalisi partituur ja erinevat muusikat ja üritada lahti hammustada seda pähklisust. Küsimust, et mis asi üldse muusika on. Et selles suhtes nüüd 14 aastaga ei ole palju muutunud, et me oleme ikka tegelikult need, kes, kes me siis olime. Ja ma loodan, et veel pikki aastaid niimoodi Lugu on selline tähtis sündmus, siis pidulikel aegadel ikka meenutatakse. Kui sa mõtled selle nende 14 aasta peale, siis kui sa peaksid sealt kokku korjama näiteks viis sündmust, siis mis need u ajaloos on? Ma tegelikult ei oskakski välja tuua mingisuguseid erilisi kontserte, Nad, meil on olnud igasuguseid kontserte, meil on olnud noh, täiesti selliseid klassikalises mõttes väga konservatiivseid kontserte, kus Me oleme mänginud hästi palju nüüdismuusika klassikat, et mida võiks siis pidada selliseks korralikuks konservatiivseks kontserdiks on olnud selliseid. Samas on olnud ka väga eksperimentaalseid kontserte noh, mõni välja tuua see Stocouseni austensiiventaagen, mille jaoks me neli ööd-päeva puhastasime. Või siis nüüd just hiljuti kevadel mängitud sati eksissioon, kus me mängisime 18 tundi pikka kontserti aga erilisemad võib-olla üks erilisemaid asju viimaste aastate tegemisest. Ta on meie viimane plaat, mis oma kontseptsiooniltan pisut eriskummaline, arvestades tänapäeva sellist lõika ja kleebi salvestustehnikat, siis viimane plaat, mis välja andsime, on live-plaat, ehk siis täiesti ilma väärideta. Selline aus plaat, et see meie enda jaoks tähendas väga palju, et me saime sellise plaadi välja anda, see tähendab meie jaoks mingisugust kvaliteeti. Kui palju õnne 14 aasta jooksul muutunud, teie publik? Publik suures osas on ikkagi jäänud samaks. On kurioosum, mida ka Taavi ütles 2009. aastal Kultuurkapitali eelmist preemiat vastu võttes, et et me elame kummalisel ajal selle poolest, et mitte kunagi mitte ühelgi ajastul ei ole veel selle ajastu kaasaegset muusikat nii vähe esitatud kui praegu. Et selles osas on uus muusika ikkagi nišitoode ja me jah just masse kontsertidele ei meelita, kuna me ei ole ka seda nii-öelda marketingi ja turundust kõige olulisemaks pidanud oma tegevuse juures. Et meie publik on väga laia taustaga, et on muusikainimesi, on teiste kunstiliikide inimesi, aga on ka täiesti inimesi muudest eluvaldkondadest, mitte üldse nii-öelda kaunite kunstide valdkondadest. Meie publik. Me tunneme paljusid nägupidi, see, see nägude arv aina kasvab. Õnneks. Kui palju te omavahel arvutate ja analüüsida ja kui palju te olete näiteks mõelnud sellele, et miks esitatakse kaasaegset muusikat nii vähe? Taaskord see on nišitoode ja see, et ta ei, ei saagi vast meelitada tohutu palju suurearvulist publikut, meie saalid on, kus me esineme, on ka muidugi oluliselt väiksemad kui Estonia saal, et me palju meie esita võtavast muusikast on kaunikesti vaikne ja see eeldabki iseenesest juba väiksemat ruumi. Ja siis võibki öelda vabanduseks, et publikut kahjuks ei mahtunud rohkem, sest seal on nii väike. See muidugi tekitab alati mõnusalt sellise täissaali tunde. No just see arutelu on meie puhul olnud alati hästi, läbib meie töös, sest me oleme alati afišeerinud seda, et me oleme demokraatlik institutsioon, meil puudub kunstiline juht, kunstiline juhtimine. Et me arutame kõiki kavasid koos, loomulikult alati on vaja algimpulssi kellegi poolt, kes tuleb mingisuguse partituuri ka proovi või saadab või saadab lingi või siis kuskil seal on tulnud mingisugune ettepanek millegi mingi loo mängimiseks. Aga see tööprotsess, see tõesti, see kätkeb endas hästi palju analüüsi ja sügavuti partituuridega tegemist. Et muud moodi ei saakski, kui, kui jah, oleks, oleks meil dirigent, kui meil oleks kunstiline juht, siis oleks see tööprotsess mõnevõrra noh, selles mõttes jälle lihtsam, et sa tuled kohale ja sa, sa teed seda, mida, mida keegi teine sulle ette mõtleb, et isiklik vastutus justkui väheneb. Et aga jah, et selle vastutuse võtmine on nii kohustus, kuid samas ka meeletu privileeg. No me räägime täna hommikul juttu vahetult enne Eesti riikliku sümfooniaorkestri proovi, taustaks kõlavad pillihelid igapäevaselt töötudki ERSO löökpillimängijana ja oled sidunud end mitmete kammermuusikaprojektidega aga mida tähendab sulle ja mida annab sulle ansambel luu? Pean jälle tsiteerima Taavit, kes, kes mõni aasta või mitte mõni aasta tagasi, vaid nüüd võib-olla juba rohkem aastaid tagasi mängis hästi palju ka popmuusikat. Ja tema ütles kuidagi niimoodi, et jah, et, et ega ma teen seda sellepärast, et saaks ansambel uut teha. Et see õu ansambel on ju noh, kuidas nüüd öelda hobi selle kõige paremas tähenduses, et, et see on see asi, millele pühendume, mis muidugi ei tähenda seda, et me ei pühendaks oma muudele tegemistele, sest kõigil meil on hästi palju muid tegemisi ja me peame nendes tegemistes kõigis olema professionaalsed. Aga ansambel kindlasti on üks hästi olulisi pidepunkte mulle isiklikult vaimses plaanis, et mis hoiab meele väga ärksana, millel puudub halvas mõttes rutiin. Et ma pean olema alati väga ärgas, sest et muidu saavad sellest aru ka teised ansambli liikmed ja mis veel hullem, publik saab aru, kui ma ei tee seda asja veenvalt. U sügishooaeg tõotab tulla väga tihe. Juba sel laupäeval annate kontserdi Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilastega värske helifestivalil Tallinnas aga edasised esinemised viivad teid Eestist väljapoole, kuhu uus rändab sel sügisel? Nüüd kohe ülejärgmisel nädalal, meil on tulemas kontsertreis Itaaliasse, kus meil on kolm kontserti, kaks neist Palermos ning üks meil on suur au osaleda esimese. Ja olles aukartust äratavad nimekirjas, kus teiste ansamblitega pärast seda juba mõne nädala pärast lähme Brasiiliasse külastame seal ühte ülikooli, kus anname lon kontserdi eesti muusikast ja samuti osaleme festivalil. Ning hiljem veel siin, mõne kuu pärast tuleb minna New Yorki ning sama kuu lõpus veel ning ka veel Islandile ja sinna vahele peavadki mahtuma Eesti kontserdid. Need tihe hooaeg tuleb. Kõik need kontserdid on erineva kavaga. Miks niimoodi, miks mitte esitada ühesugust kava nendes erinevates paikades? No nii ja naa, sest et noh, eks me katsume väljaspool näidata ikkagi ennast oma kõige parematest külgedest ja kasutada repertuaari, mis on meile tõeliselt omane. Aga samas igal festivalil on profiil natukene erinev ja me lihtsalt puhttehniliselt ei saa seetõttu igal pool sama kava esitada ja võib olla ei oleks see ka arukas, et see on seesama, mis ma mõtlesin halva rutiini all, et kui sa käid ja mängite 50 kontserti järjest sama kava, siis, siis ei ole see professionaalses mõttes lihtsalt huvitav enda jaoks loomulikult väga mugav. Aga siis võib tera muutuda natukene vähem vahedaks. Mida te eesti muusikast esitate? Brasiilias on see, kus te seda teete? Nii Brasiilias kui Itaalias meil eesti muusikast, meil on ikkagi omad heliloojad, keda ma alati hea meelega mängima. Tatjana Kozlova-Johannes, Helena Tulve, Märt-Matis Lill. Ma julgen öelda, et nad on meie ansambliga kohati kokku kasvanud külge pidi ja me alati töötame nendega hea meelega. Ja mulle tundub, et ka vastupidi, niimoodi. Ansambli U 14 aastat kestnud sisukad rännakud kaasaegsel muusikamaastikul. Sellesse on mahtunud nii palju kontserte, plaadistamisi, kuhu veel, mida te veel tahate teha ja kuhu jõuda? No selle kohta võib öelda ja vana klišee, et tähtis ei ole mitte lõpp-punkt, et tähtis on teekond. Et me ei ole seadnud endale mitte kunagi mingit sihti. Et viie aastaga viie populaarsema bändi hulka või midagi sellist, et et me oleme lihtsalt tahtnud mängida muusikat ja meil on väga hea meel, kui see ka publikut on kõnetanud. Meil ei ole plaani laiali minna, et elutöö preemia läheb veel väga kaua aega. Loodetavasti jah, siht on sihi puudumine, kaevame oma auku üha laiemaks, üritame leida veel rohkem vastuseid nendele küsimustele, mis me endale 14 aastat tagasi püstitasime, mis on muusika ja miks ta on muusika. See on piisavalt ja käima tõukav jõud minu arust. Kuulame katkendit kuuendal septembril eetris olnud intervjuust Tarmo Johannese, Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul iga. No kui siin 14. hooaja eel meenutada seda, kuidas ansambel uue alguse sai, siis teie esimene täiskontsert oli 2003. aasta oktoobris ja see päädis siis Steve Reichi isikliku sekkumisega. Ma ei taha küsida, mis on selle ajaga muutunud. Aga mind huvitab Mission ansambli suhu ikka täpselt seesama, mis kahetuhande. Kolmanda aasta oktoobris ma arvan, et jah, et seal tekkis selline veidi selline humoorikas tagantjärele mõeldes. Konfliktsituatsioon Ma arvan, et üks asi, mis on võib-olla jäänud samaks, on see, et me tegelikult Ta ehk heas mõttes ei tunne aukartust võtta endale väljakutseid, mis ka võivad konfliktsituatsioone nii-öelda kõnni kunstilisi konfliktsituatsioone tekitada ja, ja minu arvates on see tegelikult mõnes mõttes isegi olnud olnud hea, et neid selliseid konfliktsituatsioone tekib, sest et minu arvates see näitab, et kunstiga tegeletakse kirglikult ja ja ma arvan, et üks asi ka, mis on üpris jah, samaks jäänud, on see, et, et me jääme oma arvamusele endiselt selles küsimuses peale kõiki neid aastaid ja kui Steve Raitaks mind kuulama, siis, siis ma ei ole temaga endiselt nõus. Palju õnne talle sünni. Ja kui nüüd mõelda selle avakontserdi peale tihtipeale jutt läheb selle Pendulum jussike peale, aga kui nüüd vaadata ülejäänud kava, siis tegelikult oluline koht oli see, mis oli ülejäänu. Ja kui nüüd mõelda, et sellel pulees stock, hausen, müray Toivo Tulev. Nii et iseenesest ta oli nagu hästi julge kava, väga nagu selline midagi nagu, nagu täie, aga kohe nõu nagu vette hüppamine, et selles suhtes, kui nüüd mõelda takkajärgi, et, et siis me olime nagu päris julged, nagu see esimene nagu avahüpe oli päris tugev, nii et et kui nüüd jah mõelda tagasi, et siis nagu vahvasti tehtud ja mõelda, et mis on nagu jah, et samaks on jäänud selline selgrooks võib-olla on samaks jäänud, aga võib-olla jah, et aastad on õpetanud meid võib-olla? Noh, et see nagu Tarmo ütles, et see esimene kava oli küllaltki selline nii igas nii füüsilises, kunstilises kui igas mõttes oli väga julge ja ja väga suur väljakutse, siis elu on õpetanud pisut optimaalsemalt käituma. Teisest küljest just nagu me siin meenutasime seda eelneva turri, kontserti ma arvan, et mis on jäänud, on ka tõesti see, et me üritame siiski neid väljakutseid endiselt endale püstitada just selliseid nagu väga raskeid väljakutseid, et kindlasti meie mänguoskus on paranenud, ansamblitunnetus on paranenud, aga see vajadus tõesti mõnes mõttes nagu kasvõi endid piire nihutada, mingite omadega. Ma arvan, et see on see, mis on jäänud meie käivitavaks jõuks. Üheks käivitavaks jõuks. See oli katkenud kuuendal septembril eetris olnud intervjuust Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul, iga jätkab Vambola Krigul. Nagu meie intervjuu praegu kuuleb. Keegi, kes ei ole veel mitte kunagi käinud ansambli kontserdil, siis miks ta peaks laupäeval tulema kontserdile? Eks kontserdil käik on. Ühest küljest on ta selline meele puhastamine ja teisest küljest on ta vastupidi teadvuse laadimine millegi sellisega, mida sa ise kodus kogeda ei saa, et eks ta ole ju mõnes mõttes kontsert nagu iga teine. Lihtsalt kui inimene tahab kuulata uut muusikat laupäeval keskenduma šargilisee muusikale, mis on, võiks öelda, et on just kooskõlade poolest hästi ilus minu arvates. Ja kui inimene tahab saada klassikalise kaasaegse muusika poolest ilusat elamust, siis võib seda sealt kindlasti saada. Aitäh Vambola Krigul.