Esimesel oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval anti välja tänavused muusikapreemiad. Klassikaraadio stuudios on muusikaajakirjanik Tiina Mattiisen, kes pälvis preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest. Tere tulemast ja palju õnne, aitäh. Praeguseks on teil kindlasti olnud aega selle preemiale järele mõelda, aga millised mõtted teid valdasid hetkel, kui te sellest teada saite? Ma ilmselt ei ole väga originaalne. Esimene ehmatus oli ikka, et miks mina. Aga kui sama ütles oma auhinda kätte saades Vello Pähn, et tal oli natuke piinlik, siis ilmselt selline reaktsioon ongi. Muidugi ma ei hakka võrdlema Väljapaistva dirigendi ja muusikatoimetaja suhtumist asjasse, dirigent ongi esil ja, ja ei olnud auavaldustega, aga aga minu meelest muusikatoimetaja kui selline hakkab silma siis, kui ta midagi halvasti teinud. Et kui ta on oma tööd hästi teinud, siis on see normaalne, seda üldse ei märgatagi. Aga seekord juhtus vastupidi, seekord juhtus vastupidi ja, ja see oligi mul vaja endale selgeks teha, miks see niimoodi juhtus. Ja. Ma ütlesin ka seal ja ütlen praegu, et ma tõesti tänan muusikanõukogu selle eest, et ta pööras tähelepanu või väärtustes mingit valdkonda, ehk siis muusikaajakirjandust. Et sellel on oma tähtsus ja tähendus ja ja võib-olla on praegu aeg, kus on vaja seda meelde tuletada, kui me mõtleme päevalehtedele ja meediale, kus kogu aeg on vaja mingit põnevat uudist ja kust sellised traditsioonilised seda žanrit võib-olla välja tõrjutakse, nii et ma võtan seda nagu sellist laiapõhjalist auhinda, mitte mitte otseselt minu isikuga seotud asja. Läheme mõtetega tagasi teie teekonna algusesse, kas te mäletate, millal sündis see otsus, et teist peab saama muusikaajakirjanik? No ma mäletan, sellist otsust pole kunagi olnudki. Eks see meie elu on ju palju juhustes kinni. Ja kui sa õpid muusikateadust, siis ühtepidi on võimalusi, mida tegema hakata ju väga palju teisipidi töökohti, kus sulle mingisugune Walking kindlustatakse, võib-olla ei olegi väga palju ja neid teevad vabane väga tihti. Aga minu erialaõpetaja oli Helju Tauk, kellel olid ka raadioga tihedad sidemed. Ja nii ta siis koolis ma ei mäleta isegi seda, kas ma olin kolmandal või neljandal kursusel, ma pakun, et kolmandalisega alles kuulis, et Eesti raadio muusikatoimetaja, sest ära minemas kaks teenekad, staažikad toimetajat Helga Aumere ja veidrikke vaidlema istusid ühes kabinetis kahekesi. Ja nii me siis kaks Helju Taugi õpilast, Maia Lilje ja mina siia sattusime esialgu muidugi proovima, et mis see üldse on. Ja kas sobib meile ja kas sobime meie, aga nii see läks. Ja edasine edasine tuli ka justkui nagu iseenesest. Ma ei tea, kas ma hakkan siin jutustama, aga täpselt nii ta oli, et kui ma olin 10 aastat umbes raadios töötanud, et natukene ka kirjutanud ühes või teises lehes siis järsku oli sirpi vaja uut muusikatoimetajat? Jah, ja nii ma olen liikunud ilma igasuguse initsiatiivita, selles mõttes initsiatiivita, et ma võiks midagi mingi koha saamise nimel ette võtnud. Aga kas te olete mõelnud selle üle, mida muusikaajakirjanikuks olemine on teile andnud või teilt võtnud? Ma ei tähtsustaks üldse selle sõna teist poolt see, mis määrab, on muusika. Ja selles mõttes ei saa see minut mitte midagi võtta, see saab ainult anda. Ja see teine poolajakirjanik, jah, muidugi. Ma olen siiski valdavalt olnud ka ajakirjanik, mis puudutab raadiot ja sirpi. Aga järjest rohkem ma olen olnud nagu muusikat toimetaja noh, eriti muidugi Entsüklopeedia kirjastuse perioodil. Aga et sellist mikrofoniga objektile jooksmist ja pöörast tahet ise midagi kirjutada, et on ikka vähem. Et pigem ma olen kogu aeg oluliseks pidanud, et pilt, mis jääb meie muusikaelust ja loomingust, et see oleks võimalikult lai ja mitmekesine, et et pigem olen ma otsinud ja peale käinud ja et leida võimalikult palju kirjutajaid, erinevaid kirjutajaid. Ja noh, selles mõttes ise olen ma saanud väga huvitava vaheldusrikka rutiinivaba elu, kus üks päev ei sarnane teisele, ehkki mingid tsüklid muidugi korduvad, aga sisu on ikkagi alati uus. Ja sellisele inimesele, kes ise ei oma muusikat ega ka esita, on selline võimalus olla kõigile nendele, kes loovad ja esitavad nii lähedal ja nendega suhelda. Lihtsalt kingitus. Et neid inimesi, kes armupäevi aastaid rikastanud joonistanud on palju, mul ei ole muud kui tänutunne võetud midagi. Te mainisite juba oma õpetajat, aga millised kolleegid või muusikud on Didier mõjutanud, sel teekonnal? Kui ma raadiosse sattusin, siis, siis ma olin muidugi hädaks, ütleme ausalt, selles mõttes, et et minu ametinimetus oli vennasrahvaste muusikatoimetaja ja vennasrahvas, sest muusikast no hea küll, õnneks kvalifitseerus sinna ütleme Šostakovitši, Prokofjevi ja mingid sellised klassikud, keda võib ju lõputult mängida, kui kerge üht või teist teost alati raadiost kuulata on, see on teine asi, aga aga põhimõtteliselt vennast rahvaste muusikast ei teadnud ma ju üldse mitte midagi. Ehkki meil oli ka konservatooriumis selline aine. Aga meie väga šarmantne professor Leo Normet muidugi ei teinud üldse saladust, kitsetalle huvi ei pakku ja ta rääkis meile palju huvitavamaid asju, mis meil olid ka huvitavamad. Kust nüüdismuusikast või siis rahvaste muusikast mängisigasid põnevaid plaat ette ja ja see konspekt, mis siis selle eksami sooritamiseks vajalik oli, see sai suhteliselt väheste loengutega kirja ja koosnes vähemalt sadadest nimedest, kui mitte tuhandetest nimedest, eks ole, ja siis esimene reaktsioon, kui sa pole muusikat kuulnud, siis jätad umbes niimoodi meelde, et Mirzo ja on on Armeenias, eks ole, nime lõpuni ja on, eks, ja kui on müür sooja, siis on kuskilt Kesk-Aasiast, et ja nende nimede taga ei olnud ju suurt midagi. Ja siis, kui sa tuled raadiosse sulanud, siin kartoteek palju suhteliselt vanu ja natuke ka uuemaid kartoteegikaarte papi peal osa tindiga kirjutatud osa juba moodsamad trükitud, eks ole. Aga et ega need nimed sulle siis ka eriti midagi ütle. Et selles mõttes üks päästerõngaid oli tõesti Ofelia tuisk, kes oli vabakutselisena juba Elga Aumere ajal teinud küllalt palju saateid, oli kuude viisi olnud Moskvast teinud kontserte kommentaaridega ja ja, ja nende moodsamate ja põnevamate ja vähem tuntud heliloojatega tegelenud. Ja siis ma lugesin neid tema saateid ja pidasin temaga ka nõu ja eks temaga julgustas mind, ma mäletan hästi, et see oli siis 70 Nelime või 75, kui snitki esimest sümfooniat siin mängiti, ažnidki oli siin ja siis ma palusin, et ta teeks võib-olla snikega intervjuu ja tema ei, tema küll ei tee teed ise ja mina. Ah, hästi ei julge ju, ja aukartus ja nii edasi, kuigi snitki oli siis ka noor heliloojaga siiski juba juba sellise kuulsuse ja erilisuse auraga. Aga istuste meil Eestis siinsamas korrus madalamal, siis kaheksandal korrusel ja tahtis kuulata Pärdi muusikat ja, ja rääkisime kaua ja eks saadegi sai tehtud ja oli, oli ju väga võluv ja mahe ja huvitav inimene ja siis tasapisi läks meelest ära ka. Et mina pole mitte keegi ja tema on suur, et ja et sedalaadi kohtumisi ja niimoodi ma hakkasingi, sellel ametialal avanes võimalus käia. No ma ei tea, võib-olla kolm-neli korda aastas ka mingis lähetuses kas siis mingi heliloojate liidu kongressile või, või siis mõnele nendele vähestele festivalidele, mis siis olid. Hilisemast ajast saab öelda, et olen Lutazlovskiga ühes liftis sõitnud, seal pole, et tõesti, võib-olla praegu noh, naljakas isegi öelda, aga, aga siis oli see ikkagi ka nagu. Ja siis läks asi põnevaks. Et eks ma siiski seal võis naljakas välja näha selles mõttes, et seal suur lõpmatu kõlal ja siis need suured lindikarbid, mida tuli kaasa tassida. Igal pool lähed kuskile laadi jaama ja siis tahad uusi asju küsida, telli, loete teoseid, igal pool öeldakse sulle, et milleks on neid vaja on, et võtta, et meil on siin ikka klassikud, sellised tuntud juba NSV Liidu rahvakunstnik ja paremini salvestatud ja eks see natuke selline sõelaga vee tassimine oli selles mõttes, et enamasti sai see kaasa võetud muusika ühekordseks kasutamiseks, sest need olid tõesti kas mingeid kontserdivõtted või mingid mis nendest noorematest autoritest oli, et ega teistes liiduvabariikides sellist hiilgavat elu nagu meil siin, kus kõik Gide Eesti heliloojate teosed sisuliselt lindistati ju Eesti raadios ERSO, mängis ära ka kõik konsi lõpetajate teosed ja üldse ikkagi kõik said endale korraliku tagasiside, kõik autorid, kuidas nende teosed kõlavad ja mis on. Tollel ajal oli see ikka suur asi, nad on seda ka ise kiitnud, aga noh, see materjal, mis mina kohale vedasin oma ihurammu ka, et eks läks sinna fonoteeki mingi märkusega, et ühekordseks kasutamiseks või see, aga endal oli põnev. Ja kui ma nimel kuulas, siis võib-olla oli, näiteks oli mul siiamaani meeles, raadios olid sellised kohustuslikud kuulajad. Ma ei tea, kas tänapäeval on iga päev keegi kuulab raadiot ja siis pannakse seina peale välja, et mis hinnang on just Kiira Kahn oli väga kauane ja silmapaistev toimetaja, siin raadiomajas mitte muusikatoimetaja oli kuulanud mu kontserdi kommentaaridega, mis ma tegin Tigran mantsurianniga Armeenias ja ja siis ütles, et ta avastas nii hõrku ja huvitava muusika tänu minule, mul on siiamaani meeles, et keegi kuulas ja sai millegi võrra rikkamaks. Või näiteks leidsin nüüd hiljuti sahtlist Silvestrovi esimese kvarteti partituuri, ehk siis ta oli ka noor helilooja, eks ma käisin tal kodus midagi ta käest küsimas. Ukrainas oli eriti raske, sest seal oli selliseid väärikate tähtsate heliloojate rida lehes, et hetkel raske oli kuidagi mööda pääseda või üles otsida. Aga et siis me juttu ajasime, eks saatega tegime, aga, aga siis ta kinkis mulle oma pühendusega sellenootikese, mis tal siis palju vist siis ei olnudki veel, aga nüüd on mul selline mälestusese kapis. Te olete öelnud, et väga tihti ei suuda sõnad üksinda muusika mõju edasi anda. Aga millised erandid siin on? Tegelikult noh, niimoodi ei öelnud, kui ma ise arvan, et ma ütlesin, et, et vahel tundub, et et sõnast üksi jääb väheks. Ja seda selles mõttes jah, ma ütlesin, et ma nagu kadestan raadiot, ma mäletan, raadiosahtleid tegime, siis oli nagu natuke probleem, eks ole, et jutt läheb huvitavaks, siis pannakse muusika mängima ja kui muusika hakkab kulgema, läheb just huvitamaksid, hakkad jälgima seda muusika kulgemist, siis hajutatakse maha ja siis tuleb jälle jutt. Aga kui õnnestub ikkagi seda kompositsiooni nii teha, et et tõesti räägitakse muusikast ja siis sa jõuad just selle kohani, see muusika on väga täpselt välja otsitud ja, ja ta just näitab sulle seda, millest on räägitud, et siis siis on võib-olla ka kuulajal lihtsam aru saada, sest ma olen. Vahel heidetakse ette muusika kirjutistele, et miks sellisest asjast üldse on vaja rääkida ja millest nad räägivad, mingit sellist instrumentaalsete juttu või mingit sellist. Et, et, et võib-olla tõesti, kui lugejal see kõrvus ei kõla, et võib-olla tal on raske aru saada või miksi üldse helilooja ütleb näiteks. Et ma ei oskagi oma muusika kohta midagi öelda, et kui ma oskaks öelda, siis kirjutaski muusik, et siis ma ütleksin, eks ole, et selles mõttes seda seda muusika, juuresolekut, sõna kõrvalolekut, et sellest on abilihtsalt palju, jah. Aga, aga on loomulikult hea muusika kirjutis saab ikka ise hakkama või, või ütleme ka probleemi tasandil või noh nüüd ma ei ütle seda küll, et muusikast ei ole mõtet kirjutada music väga mõtet kirjutada. Kas te oskate sõnastada, milliseid põhimõtteid te olete muusikaajakirjanikuna järginud? Mulle meenub, et näiteks Margus Mikomägi, kui ta kirjutab teatrist, on öelnud, et ta kirjutabki ainult nendest etendustest, mis talle väga meeldisid ja mida ta hindab, ja sellega, et ta neist kirjutab, ta tõstab neid esile, aga kriitikal võib-olla ka teistsugune eesmärk, milliseid põhimõtteliselt teie olete järginud? Noh, muidugi võib-olla ka teistsugune eesmärk või samas öeldakse, et ainult kiitmine õlale patsutamine ei vii ühtegi valdkonda ega ühtegi ka loovisikute edasi. Aga noh, eks kunagi sirbis, me olime omavahel isegi naljatamisi uhked, et meil ei tööta ühtegi ajakirjanikku. Et, et kõik olid nagu ma oma valdkonna esindajad ja selles mõttes on ikkagi see poolehoid nagu tugevam, kui soov kedagi kritiseerida, et ikkagi valib tellid kirjutise asjast, mida sa kas tead või eeldad, et see tuleb tähelepanu väärne või huvitav ja midagi maha ei magaks, et et kriitika on siis, kui on mingi probleemikäsitlus või mingi laiem asi, siis on nagu lihtsam, aga aga kirjutada näiteks mingist ebaõnnestunud kontserdist muidugi võib. Aga samas ma ei tea, jah, kas, kas see kuidagi aitab seda interpreet, et näiteks kui tal on näiteks mingi black out näiteks unustab teos ära või, või kaotab ennast väga harva, aga vahel juhtub selliseid asju. Et kas sellel on mõtet muidugi, mingi tendents on küll selline olnud meie muusikakriitikas, et meie oma esinejaid, interpreet näiteks, et me nagu tunnustame, julgustame, et vaata kui hästi ja et ta on arenenud ja nii edasi. Aga et siis, kui kuskilt mujalt tuleb interpreet et siis me ootame nagu, et tuleb mingi väga, väga suur ja väga hea ja siis juhtub, et ta saab ka kriitikat, kui ta ei ole nii erakordne või, või nii vaimustav, nagu ütleb mingi reklaamlause või, või ka meie enda oot või ka isegi varasem kogemus mingi plaadi või millegi järgi, et ma olin suhteliselt algaja muusikatoimetaja veel sirbis, kui. Ma sain üsa üsna pika kirja professor Bruno Luki käest kes oli väga pahane, et sirbis oli ilmunud selline mitte piisavalt lugupidav ja ja üsna kriitiline kontserdiarvustus oleka kanni kontserdist. See, kes kirjutas, oli ka üsna algaja noor inimene, ühesõnaga, aga pädev. Aga tema ootus ilmselt oli ka selles, et tuleb nüüd olleka kann ja me saame kõik mingi sellise väga vaimustava elamuse, aga alati ei pruugi ju nii olla. Nii et selles mõttes jah, võib-olla mingit ebaõiglust on ikka ka nendes hinnangutes, aga, aga jah, minu eesmärk on olnud küll jah, pigem võib-olla ka ajaloole kõigele mõeldes talletada seda, seda väärtuslikku, mis sel hetkel sünnib ja siis kaob, sest see kontsert nüüd muidugi on need salvestused kas või raadiosalvestused on järelkuulatavad ja et see nagu ei kao kõik, aga noh, kõiki kontserte te ju ei salvesta või keegi ei suuda salvestada. Et see on nagu hetkeväärtus, et kui midagi imelist või väärtuslikku või ka ütleme sellise hea internetiseisukohalt tema arengus olulist sünnib, et siis oleks ju hea, kui sellest mingisugunegi märk pähe jääks. Aga see on muidugi ainult väike osa kogu muusikaajakirjandusest on kontserdiarvustus. Aga noh, kuna see mujalt meediast on peaaegu kadunud, siis sirbile oli sellega ikka väga suur surve. Aga milliseid tendentside praeguses muusikakriitikas märkate, kas on mingi valdkond näiteks, mis on täiesti tähelepanuta jäänud? No sõltuvalt väljaandest igal pool jääb midagi ilmselt tähelepanuta. Et ma olen ise ka seda pattu teinud, et, et kui ma tean, et see asi on nii tähtis või, või, või see nimi on nii kõlav, et sellest kindlasti kirjutavad ka päevalehed et siis võib vahel võib-olla Sirbi seisukohalt ka kergemini muidugi mitte, ma ei saa öelda, et kõige tähtsamatest asjadest võib kirjutamata jätta, aga lihtsalt, et siis sa tead, et vähemalt, et see ei kao kindlasti märkamatult või jälge jätmata. Nii et võib olla võib-olla, et keskmine tuleb õige, kui kogu meie meedia kokku panna. On siiski rohkem olnud süvamuusikale keskendunud, muidugi stan järjest laienenud ja laieneb veelgi, et ja et siis ta on ikkagi ju kirjutatud rohkem või, või püütud kirjutada regulaarsemalt ja ja eks, uue ja noorema muusikatoimetaja tulekuga see valdkond ka ilmselt avardub. Aga siin ei ole probleem ainult toimetaja, toimetaja maid, sest siin on natuke probleem ka selles, et nendel valdkondadel, kus muusikategija ei pruugi olla muusikat õppinud, et siis ei ole ka sealt kirjutajaid võtta, selles mõttes selleks, et üldistada või analüüsida siis on nagu mingit sellist ka hariduslikku gaasi rohkem vaja. Et see kirjutajate leidmine ja kasvatamine teistes valdkondades on probleem omaette, et ma olen ka muusikaakadeemias näiteks jätsiosakonnas rääkinud, et nad juba üle 10 aasta koolitavad ja meie mängijate tase paraneb järjest, aga et järsku kasvas ka sealt nende seast ka mõned kirjutajad, et eks selle kirjutajate koolitamisega on vaja tegeleda. On selline küsimus, et kas meil on julgust teha ausat muusikakriitikat nii väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki? Noh, see ongi keeruline, ega siis millegi ütlemata jätmine ei ole kaebaus. Tegelikult nüüd ma nagu arvan, et valetama ei hakka ju ükski kriitik, aga, aga seal on juba see inimene võtab ja kirjutada ikkagi ka siis kui see objekt talle millegi poolest on oluline. Enamasti ta ei võta ju arvustada asja, mis talle näiteks üldse ei meeldi või või mida ta ei vaja Tartust. Et oligi nüüd kevadel tegi selle konkursi uute autorite leidmiseks. Ja seal oli näiteks üks selline noor inimene, kirjutas arvustuse mingi uue muusika kontserdist ja kohe alguses ütles ära, et see mulle tegelikult ei meeldi ja erilist huvi ei paku, aga siis ta ikkagi kirjutas arvustuse, tekib siis küsimus. Ja ei olnud ka midagi eriti tähendab, no selles mõttes, et, et võib-olla sellise arvustuse saaks kirjutada siis ütleme kui ta alustab sellest, et mulle see valdkond ei meeldi ja ei ole minust siiani tähelepanu äratanud, aga ma läksin kontserdile ja leidsin seal mingi, sain ühesõnaga mingi elamuse või idee või ükskõik mida. Aga ta nagu ei jõudnud eriti sellega kuskile välja ja siis tekib küsimus, et miks seda siis arvustada või võtta, arvustada sellist asja, mis sulle huvi ei paku, et et inimene kirjutab ju ka huvitavamalt valdkonnast, mis te ennast huvitab. Kuigi seal võib tekkida jah, seda siis ütleme et mulle meeldib see pianist ja ma kirjutan temast kellelegi teisele meeldib teine pianist ja siis tema tahab teda arvustada. Et noh, seal peab ikka ka muidugi piiri ohja hoidma, et see ei läheks selliseks õlale katsetamiseks, aga ma arvan, et midagi sellist drastilist ei ole ja noh, ise ma proovisin. Või olen proovinud ise päris palju ka kontserdil käia, et loomulikult ma ei saa arvustaja hinnangut ümber teha, aga kui mulle tundub, et Ta midagi nagu liiga kuidagi kõrvale kaldub, et siis ma saan alustaga rääkida vähemalt ja, ja võib-olla ka saab mingeid lõikekas liiga kiitvaid ära näiteks võtta, kui, kui tundub, et, et ta on oma vaimustuses väga üksi. Me tähistasime äsja muusikapäeva. Aga teie olete esile tõstnud ka Pill tromandi ideed kuulutada 21. november muusikavabaks päevaks, milline näeks teie kujutluses välja üks muusikavaba päev? Noh, seda eelmine aasta proovik et eelmine aasta oli meil muusika-aasta ja siis tekkis selline idee, et katsuks Eesti teha sellise muusika vaba päeva ja Kristjan Üksvärav nägi selle nimel kõvasti vaeva, aga tulemus oli vist see, et minu meelest ainult Solarise keskuses vist tund aega keskpäeval need taustamuusika ei mänginud. Ma ei tea, mis mul ette tuli, et ma ei saanud sinna minna, et et oleks olnud ju päris huvitav vaikses kaubanduskeskuses ringi käia. Ma peangi silmas seda mittekontsertide ärakeelamist loomulikult vaid ma mõtlengi siin seda õhku natuke puhastada sellest igal pool ümbritsevast taustamuusika, sest et omamoodi võitleb sellega ju ka muusikapäev, kes viib kontserdid tasuta kontserdid kõikvõimalikesse paikadesse ja tõrjub nii-öelda elava muusikaga välja selle helitapeedi. See on ka üks võimalus muidugi, aga noh, see on ju võimatu, et igal pool ja kogu aeg muusikuid käiksid mängimas, aga juba see oleks samm, kui, kui see taustamuusika kõikvõimalikes avalikes kohtades oleks mõne pügala võrra vaiksem ja mitte nii pealetükkiv. Ja siis juba järgmine samm oleks, kui see oleks võib-olla natuke laiemapõhjaline ja varieeritum, et erinevamad muusikat kõlaks. Olgu siis taustaks ja lõpuks miks ka mitte, ei võiks vahel kuskil vaikne olla, et inimene oma kõrvu puhastaks. Et me võtame väga endastmõistetavalt seda, et kuskil midagi tümbsub. Ragiseb kas te igatsete disti vaikust ja Ega ma ei kiirusta kohe koduuksest sisse astun, ei pane raadiot või televiisorit mängima, ei pea tingimata kogu aeg olema. Aga ma tean, et paljudele inimestele on probleem, et nad peaaegu kardavad vaikust ja see vist ka ei ole päris õige asi. Inimene peab suutma enda ja oma mõtetega ka üksi olla ikka vahel. Suur tänu, Tiina Mattisen, et te tulite ja jagasite meiega oma mõtteid. Ma soovin teile veel kord, palju õnne muusikapreemia puhul ja jõudu kõiges, mis te edaspidi ettevõtete sultanu.