Tere hommikust, on taas rõõm meie suurearvulist kuulajaskond tervitada treenerite stuudiost ja täna on siin minu seltsis kaks auväärset kolleegi Margus Mets, Pärnu Postimees, tere. Tere ja Sulev Valner, Eesti Raadio ja mina ka siin Eesti raadio poolt siis juhtimas Mart Ummelas nimi. Algas sügis, kõigepealt tahaksin kõigile soovida õnne. Sügise alguse puhul on imeline sügis alguses jätagi tükil ajal nii ilusat päeva ja tõeline päev rahvapeoks, kui nii võiks öelda ja ilmselt just neil hetkedel kogunevat rahvamassid meie Tallinna linna südamesse, et tähistada Eesti vabariigi uue presidendi valimist. Nii ühelt kui teiselt poolt, ma tahaks loota, et see oleks suur rahvapidu hoolimata sellest, missugune on tulemus mis arvutuselev. Mina tahaks ka väga loota, et just nimelt, et rahvast tuleb välja ja et see sildistamine sellel puhul, et need inimesed, kes seal väljas on, et nad on ühelt poolt või teiselt poolt et see nagu töötaks niisugust, seda, et, et, et see rahvas on tegelikult eestlased ja täpselt samamoodi nagu rahvas 345 eestlast seal Estonia maja sees. Ennekõike on eestlased, kes valivad president Eesti vabariigile ja, ja minu meelest on väga kuidagi väiklane inimesi defineerida ainult selle järgi, et nad kuuluvad mingile ühele või teisele poole või ühte või teise parteisse. See on enamiku tõsiste inimeste jaoks tegelikult isegi solvav, et teda defineeritakse ainult selle järgi, et sa oled see Selle parteilane enamasti inimesed on palju rohkem kui ainult see, see on üks noh, tõesti tänasel päeval päeval paljude jaoks oluline iseloomustav tegur. Aga see ei peaks olema, ütleme ka valijamehe jaoks ju määrav, aga, aga ma arvan, et meie asi muidugi siin üldse on hästi vähedena ja nii-öelda rääkida mingitki juttu, mida võiks tõlgendada mingi propagandana, sest sest esiteks oleks nagu kohatu valimiste päeval viimasel minutil. Teiseks oleks ilmselt ka mõttetu, sellepärast et need valikud on tehtud. Need valikud on väga selged ja eriti need inimesed, kes õhtul meie saate kordust kuulavad, et kui me siin hakkaks nüüd väga tuliselt vaidlema ühe või teise kandidaadi eeliste üle, siis mõtleks, et mis asja. Ainult ma tahaksin pimeduses, teadlane ei tohiks takistada seoses sellega, et samal ajal ei tohi jätta muljet, et meil oleks nagu keegi öelnud, et me ei võiks avaldada oma arvamust siinkohal, sest see oleks märksa hullem. Vaatamata sellele, ma usun, et kuulajad ei looda, et siin järgem nüüd tund aega väga tulist vaidlust ja tänane seltskond on kokku pandud selliselt, et üks meist toetad riiklit, teine ilvest ja kolmas hoopis mingeid kompromisskandidaati. Ja kui sellist tulist vaidlust ei järgne, siis ärge arvake seda, et tõesti, kas keegi 34. keelas neil seda teha, võime ise leppisime telgitaguselt kokku, et me seda ei tee, et me ju tegelikult olime saate ees, et tõesti nagu Sulev ütles, noh väga väga üksmeelsed selles, et seda, see ei ole õige koht nagu propagandat teha. Ja tõesti, see ei ole eestiviimine, ükskõik millise valiku valijamehed teevad, et okas langeb valik Rüütli kasuks langeta Ilvese kasuks või tõesti, on see 20 kuni 30 valget sedelit kastis, kas see ei ole tegelikult Eesti jaoks viimne viimnepäev? Ma tahaksin lisada veel Margus, et tõepoolest tänane koosseis on ülimalt juhuslikult kokku saanud, sellepärast et seda mõjutanud just seesama sündmus, kuna Aarne Rannamäe, kes pidi olema täna saatejuht. Peab olema Estonias ja selle tõttu ka Ott Ummelas, kes oleks pidanud täna oleme, oli eelmisel korral. Nii et see on suur juhus, et me täna siin just istume. Oli vandenõuteoreetikutele teadmiseks, kes arvavad, et peenvandenõu, et miks just meiega olla. Jah, et nagu võiks arvata, et üks arvab ühteviisi teineteistviisi kolmeskonna diseks. Nii, aga me ei hakka täna siin sellel teemal nagu öeldud, mõtteid vahetama, sest see oleks üsna naeruväärne tõesti nii korduses kui ka kui ka olukorras, kus valijamehed on juba Estonia, see kindlasti nendel on kõike muud teha kui meie saadet kuulata. Aga kui nüüd ikkagi vaadata edasi ükskõik siis kumb see lahendus meil tuleb ja, ja me oleme nagu ühte meelt selles osas end. Vabariik saab presidendi, kuidas saab. No on teoreetiline võimalus, et asi võiks minna tagasi riigikogusse, siis on täiesti uus olukord ja ma arvan, et arutame siis, kui see nii juhtub. Aga kui ikkagi täna president valitakse, siis on Eestil nagu ees suhteliselt kaks erinevat teed. Ilmselt. Ma arvan, kuigi nagu on öeldud, on mõlemad presidendikandidaadid ju noh tinglikult öeldes vasakpoolsed. Aga siiski ilmselt see on eelmäng ikkagi kevadistele. Riigikogu valimistele. Noh, minu meelest näitab see, Ma tahaks ka öelda, et see suur vastasseis, mis on kulmineerunud viimase kahe nädala jooksul ja kui vaadata eriti neid debatte, mis olid partei enda liidrite vahel, siis foorumi saade läheb võib-olla tõesti tele teleajalukku kui ühe sellise suurema vastasseisuna. Minu meelest ei olnud nii tulised vaidlused isegi mitte laulva revolutsiooni ja tele teleekraanil. Et minul oli kogu aeg tunne, et küsimus ei ole selles, kellest saab Eesti president. Tegelikult oli see nii-öelda parteipoliitiline suur vastasseis, mis on viimaste aastate jooksul Eestis kulmineerunud ja me võime selgelt öelda, et poliitiliselt on meie mind, nii meie valitsus meie parlament on tegelikult lõhki ja läbi selle on lõhki tegelikult ka eesti rahvas, kuigi ma julgen öelda, et võib-olla 50-le protsendile Eesti rahvast ei lähe üldse see Toompeal toimuv tegelikult enam enam korda. Ja kolmandik eesti rahvast ikka valutab südant Eestimaa tuleviku pärast, aga see kolmandik on ka kindlalt lõhenenud nii-öelda kaheks. Me võime seda vastasseisu näha siin põlvkondade vahel uue ja vana põlvkonna vahel nii-öelda vasak parempoolse maailma vaate vahel võib-olla veel läbi oma tutvusringkonna või nagu sina, Ummelas on sageli olnud, et seal jutt kõnnide vahel Eestimaa jaotleb. No vähemasti majandusringkondadel klannile vahele Et me oleme, me oleme lõhki ja selles mõttes ei ole midagi teha ja ega jõuga meid, et ühte moodi mõtlevaks tegelikult ei seo. Ja ma olen just viimaste nädalate jooksul mõelnud viimasel nädala jooksul mõelnud, et kas Eestis toimuva midagi väga ainulaadset hetkel hetkel Euroopas kui me vaatame seda, mis toimus tegelikult Rootsis, kus sai lüüa sotsiaaldemokraadid, 10 12 aastat võimul olnud Göran Persson kui selline tugev ja juba Euroopa ja ka maailma mastaabis sotsiaaldemokraatide sümbol sai lüüa tegelikult väga napilt, ühiskond hääletas ta maha või Rootsi ühiskond täpselt samamoodi lõhki selle vasak ja parempoolse vahel ja seekord oli niimoodi, et seesama vasakpoolne maailmavaade sai lüüa, see, mis toimub tegelikult Ungaris. Seesama peaminister on tegelikult ju ka puhas sots, kuigi samal ajal on ta üks jõukamaid Ungari ärimehi. No nii nagu pärssogeenidel üks jõukamaid, Rootsil. Teist aastat sotside võimule tulles elas, oli elanud kahetoalisest tagasihoidlikud korteris, aga mõned aastad tagasi kolis uhkesse ajaloolisse lossi, mis seal ühiskonna jaoks ka täielik šokk. Nüüd, ja kui kuulata seda, mis eile õhtul ka Poolas toimus, kust täpselt samamoodi valitsusse liikmed võtsid sõna ja parteide esindajad? Kuigi seal ei ole sotsiaaldemokraatiat Sotsiaaldemokraadiga rääkisid täpselt sedasama sümboolikat, et ühiskond on lõhki. Me vaeva ühtsust, ühtemoodi mõtlemist ja nii edasi, rahu ja, ja kõike seda. Aga kas ei ole selles samas jutus, mis seal praegu rääkisid, peidus ka siiski mingi hoopis teine lõhenemise punkt kui see vasakpoolsuse parempoolsus, mis on küll tugevad sildid ja ma kujutan ette, kuidas meil kaenlas järgmisi valimisi hakkab jälle jutt ikkagi, et kuidas astmelise tulumaksu ja proportsionaalse tulumaksu vahel valimine on Eesti elu põhiküsimus. Et ja tegelikult enamikel rääkijaid ei usu tegelikult ise ka seda, et, et selles nagu põhiküsimus on, et et Ungaris läks mässuks sellepärast, et peaminister mitte ainult valetas, vaid lausa tunnistas, et valetas ja, ja ütles, et pärast seda kolm minutit mõtles ja siis ütles missis. Et et ikkagi Kaar pääsoni puhul, eks ole, noh, on just see, et, et niisugustele võib-olla inimestele, kes nagu tahtsid temas näha niisugust ikooni, eks ole, kes on puhas, eks ole, seesama, mis sa välja tõid. Noh ütleme, et sõnade ja tegude, mitte väga kokkulangevus. Et, et see võib olla ajas rohkem isegi kopsu üle maksa kui see, et, et nüüd, et kas, kas otseselt mingi vasakpoolsuse või parempoolsuse toetamine on nagu põhiküsimus valijate jaoks ja, ja eks eks kõlab nagu meilgi ikkagi üha rohkem väidet väidet, et, et ka meil on siin valimine ikkagi mingi mingite tõdede ja valede vahel või et ja see noh, et, et see, et see piiri, aga, aga mis minu meelest on nägu hästi sümpaatne ja mis ilmselt seal õues praegu praegu toimub, on see, et igal juhul need presidendivalimised on kõvasti aktiviseerinud eesti rahvast ja tõepoolest, inimesed, kes võib-olla vahepeal juba mitu aastat on mõelnud, et, et me noh, ajan omale, ma olen oma liistude juures ja, ja las nad siis noh, et enam-vähem seal riigilaevuke noh, maitse küsimus, et kas ühed või teised võimul on. Et siis sedasama kultuuritegelaste kiri, sedasama muusikute tänane kontsert, millele minu meelest siiski nagu pahatahtliku halvustusena külge poogitud seda, et umbes nagu nagu kõik need muusikud seal Tõnis mässalissini esinevad seal umbes sellepärast, et nad on, ma ei tea, poliitiliselt seotud kellelegiga. No ei usu, ma arvan, et see tõukejõud seda kontserti näiteks korraldama ei ole selline, et nüüd ma ei tea, need muusikud on, on need kohutavad parteilased või veel hullem, et nad on näiteks ma ei tea, kellegi poolt kinni makstud. Ma arvan, et see on ikka tulnud üsna südamest ja, ja väga paljud inimesed nende presidendivalimiste kontekstis on nagu südamest tundnud, et tahaks midagi kaasa öelda. See on ju väga positiivne. Ja eriti tore on, et kumbagi kontserti juhib koolivend ühel pool, Mihkel raudtee, seal pole, Allan Hook. Nii et noh, ei ole niisugust teravat vastas. Aga ega see ei olegi paha, et kui inimesed aktiviseeruvad, et see, et millise poole nad valivad, on juba nagu järgmine küsimus. Aga. Kus on õigus, hea, kui nad ei ole ükskõiksed. On õigus, jah, inimesed ei ole, Eesti poliitika vajab värskenemist. Ja muide, ma tahtsin väite peale, mida Margus tõi, noh ütleme sotsiaaldemokraatia kriisist. Siin on nagu kaassügavamaid või ütleme nii, sihukesi spetsiifilisemaid põhjusest tegelikult on ju sotsiaaldemokraatia või leiboristid kriisis ka Suurbritannias. Tony Blair lahkub ja on ennustatud, et kahtlemata nad ei leia sama karismaatilist juhti leiboristide-le kui tema ja see võib viia konservatiivide võidule taas Suurbritannias, et sinuga küsimus paljuski selles, et need inimesed, kes on esinenud sotsiaaldemokraatia puu all, ei ole õigustanud, võib olla maailmavaateliselt seda, seda positsiooni, nii nagu sa ütlesid ka päästioni kohta, eks pääson tegelikult tegelenud noh, võiks öelda endale rikkuse kokku ajamisega portselanist rääkimata, kes on üldse üks Ungari rikkamaid inimesi, ometi kasutab sotsiaaldemokraatia nii-öelda loosungit. Nii et noh, siin on võib-olla küsimus pigem selles, et sotsiaaldemokraatia Euroopas Puhastamist ruumist ei, mina ei ole vaidleks vastu, et ega see, et sa oled rikas inimene, ei tähenda, et sa ei võiks olla väga õiglase meelega ja kui me kas või siin värskelt eesti näiteid vaatame, eks ole, kuidas ümberjagamisele toetab Arnold Rüütlit, noh, kuidas ütleme, Oliver Kruuda seotud keskele, tähendab, ütleme sotsiaaldemokraat vähem. Ta siiski ma arvan, et tema kuvand ikkagi selline väga vasakpoolne ja vaeste rõhutute kaitsjana on väga selgelt vasakpoolsed. Ei, ikkagi kuvandina küll. Nojah, mina liigitaks pigem konservatiivi tõlge, aga me lubasime mitte hakata ise arvutama. Hiljutises Päevalehe intervjuus ütles, et ta on pigem natuke parempoolne, ma mäletan seda, see oli suhteliselt üllatav lause, kui ta Urmet Kook Ma tahtsin ainult veel lisada, et ma näeksin selles nii-öelda Rüütli vastasuses suurel määral sedasama, mis Euroopas on, et on nagu tüdinetud nendest vanadest nägudest, niin, Blair, kui pärsson selle kohta öeldi ju nende siis, et nad on, nad on ära tüüdanud meid, selles on see vastasuse üks põhjusi, noh aeg-ajalt peab uuendama brände, peab Uuelda uuendama trende, aga jah, see miinimumini. See on nii inimlik ja tegelikult minu meelest ongi see, et et sotsid reaaldemokraatia oleks justkui Euroopas kriisis, minu meelest ta kui maailmavaatena tegelikult kriisis ei, ei ole. Vaid küsimus ei olegi mitte maailmavaates, vaid alati öeldud, et see poliitiline jõud, kes liialt kauaks jääb võimule ükskõik millises riigis tegelikult mugandub stagneerunud, stagneerunud, ükskõik milline ta maailma vaade on ja see oli ka Rootsis põhiargument tegelikult, et sotsiaaldemokraadid on väga hea, kui nad vahepeal on opositsioonis. Et siis nad saavad nagu värskelt jõudu juurde, leiad võib-olla nii-öelda uusi uusi nägusid ja kui ma vaatan, kui ütleme meie neid parteide liidreid olgu seesama Reiljan või Savisaar, kes minu meelest on nad ka natukene nagu ammendanud ennast ja ta läinud närviliseks, minule meeldis näiteks aastatetagune Savisaar, palju rohkem tal hästi terav, hästi jõuline. Praegune tekst või ütleme, aju minu meelest nii hästi enam ei ela, aga me ei tööta ja ta läheb palju sagedamini närvi ja kasutab ka selliseid väga väga stampväljendeid. Ja minu meelest on väga hea, kui ta mingi hetk oleks ka natuke opositsioonist, sest et see võim Tallinnas lootus saada, omab president lootus võita riigikogu, see on natuke liiga palju iga poliitiku jaoks ja see teeb iga poliitiku sellises olukorrast mingis mõttes ka mugavaks. Et võib-olla väike tagasilöök oleks tegelikult väga-väga-väga-väga kasulik. No pigem ma arvan, et Savisaare viimase aja ütlemistest paistab ikkagi selline just nimelt närvilisust, sellepärast et, et võib-olla asjad ikka ei ole päris päris niidid teos, kõik, et see tundub pigem niisugustest, natuke isegi uskumatutest juttudest, mida ta siin on rääkinud sel nädalalgi tänavarahutustest ühelt poolt ja teiselt poolt sellest uskumatutest palganumbri lubadustest, mida, mida ta teisipidi on rääkinud. Ma toon mõnes mõttes näitlejad, mõtleksid mõningasest moraalsest paanika. Ühesõnaga, see tükike sellest, et meenutame Kuu kaks kuud veel kuu aega tagasi olid need äärmised enesekindlad, see ebakindlus ja kõhklus ja lüüasaamise võimalus on tekkinud tegelikult ju viimase nädala isegi viimaste päevade päevade jooksul. Nojah, seda kindlasti, kuigi ma tahaks öelda, et jah, ütleme Keskerakonna tegevuses on tunda selgelt nii-öelda ideoloogilise tagada toa puudumine. Et väga-väga palju neid ütlemisi, mida Savisaar välja ütleb, ütleb ta ilmselt suuresti improviseeritud. Ja see muidugi lisab nendele sellist noh, mõtleme kasvõi sedasama, mida ütles Jaan Krossi kohta, eksju, no ei saa kuidagi sellist suhtumist, noh ma ei tea, aktsepteerima. Aga aga ärme lähe ainult Keskerakonna kallale, vaid vaatame, ütleme, läheme. Võtad, võtame sellesama Isamaaliidu ja Res Publica täpselt samma ja identiteedi ja nende uute nägude kriiskus paaniliselt otsitakse tegelikult uusi inimesi, keda tuua nii-öelda tribüünile ja mitte ja mitte ainult nii-öelda parteijuhina, vaid ka uue ideoloogia ja selle nii-öelda välja välja mõtlejana. Nii et see ei ole ainult ütleme Keskerakonna kriis ja kui sa vaatad neid samu nägusid, olid kõik seal foorumis olid koos siis tegelikult need on kõik nii-öelda vanad vanad näod, sest uut värskust oleks vaja võib-olla igasse igasse erakonda, ka Reformierakonda. Vanuse poolest nad kõik ei olnud väga vanad, aga, aga tõesti, pigem oli see, et ka mina tundsin sedasama foorumit vaadates, et et ta hakkaks juba igatsema näiteks, et Jaak Aaviksoo oleks selles seltskonnas isegi. Tarmo kõuts oleks midagi teisiti, mina oleksin igatsenud mõnda tarka naisterahvast lisanud meeste kampsun, ausalt öeldes poiste poistebänd ekse, mis meil valitseb, hakkab minule. Minule tuli see niisugune paralleel, ma käisin eile Mart Siimanni 60. juubelil, seal näidati seina peale ühte huvitavat seitsmendast videokokkuvõtet oma tegemistest ja seal oli seal vilksas hulk niisuguseid poliitikuid varasemast perioodist ja minul on üha rohkem tekkinud niisugune, kus öelda võib-olla juba juba ka nagu teatud peale aja Eesti poliitikat jälginuna on tekkinud teatud nostalgia. Ma ei tea siis ilusa lapsepõlve järele, et sel ajal, kui Eesti poliitikas tegid ilma noh, see põlvkond, ütleme, Tiit Vähi, Marju Lauristin Andres Tarand, Siim Kallas, vot kuidagimoodi see põlvkond oli suurem, kui on see see seltskond, kes suuremas osas, kes täna istus seal isegi noor Savisaar, eks ole. Et noh, et see kõik, mis oli, ütleme noh, ma ütlen, et see, see kõlab ka juba nagu mingi vanainimese jutuna, kuidas noorpõlv oli ilusam. Aga tõesti, ma mõtlen Eesti poliitikale noh, umbes kümmekond, 12 aastat. Kas see siis see kõik oli kuidagi aatelisem ja eile just vilksas sealt jutust läbi ka see jutt, et see, mille eest näiteks Tiit Vähi omal ajal peaministrina tagasi astus, et kas tänases poliitikas keegi astuks selle eest tagasi sinnapoolegi? See oleks täpselt nagu see Ungari peaministri jutt, et mis asja pole mõelnud, kas ma tagasi astun. Kui Tiit Vähi puhul oleks neist tuvastatud see, et ta oleks saanud ühelt ärimehed sõna otseses mõttes altkäemaksu, oleks mingisuguseid ja, või korteril vähemalt poolteist miljonit odavamad oleks ära tõestatud. Valitsus oleks tagasi astunud sellesama skandaali pärast, aga praegu ütleb savisaarega, et nojah, siis tegelikult turistid ka ei, kõik on, kõik on korras, pole probleemi. Ei no tänase minule tuleb just ikka just meelde sellel aastal eriti noh, ka seoses Lennart Meri lahkumisega. Mis teha, ikkagi see väljend, tule taevas appi ja kui mõelda, mille puhul ta seda ütles, eks ole, see oli Mart Laari pildi tulistamine eks, et ehk mõnes mõttes võib ka öelda, et ta ütles, noh kui nii-öelda teada, et, et nii-öelda omale mehele justkui. Ja kui ma mõtlesin, et kas, et kui ma vaatasin, kuidas oleme ikkagi näiteks tänane president vältis mingisugust sellelaadset või üldse ütleme läbi selle selle viimase aja, et sellelaadseid noh seisukoha võtta, et see on kuidagi sümptomaatiline sellele tänasele poliitilisele kultuurile? Aga ma tahaksin õlle vastu öelda selles osas, et kogu aeg, et noh, poliitiline kultuur on alla käinud, eetikat ei ole, aga samal ajal läheb Eestil tohutu hästi majanduslikus mõttes, eks ju elatustaseme mõttes kõik sotsiaalsed näitajad kasvavad, eks ju, võib-olla et see ongi siis lõivu, mida me oleme pidanud maksma selle edu eest. Me oleme andnud majandusjõududele võimaluse tegutseda ilma eetilise kontrollita. Ei majandus, jõutusid, ma arvan, neid ei saagi kuidagi. No aga kui sa siin mainisid Sõõru maad ja, ja, ja ja ruudat näiteks, siis eks ju, need on ju need, kes on nagu nende paljuräägitud skandaalide ühed käivitavad jõud. Ma ei taha öelda, et just konkreetselt nemad, aga Kruuda juhtum on see, milles on ju süüdistatud Savisaar jätkuvalt, eks, või oleks keegi müünud nii odavalt seda Keila-Joa maja, siis ei oleks seda kesi sündinud. Mina julgeks öelda seda, et Kruuda puhul on selge näide sellest ärimees, kellel on raha ja raha kaudu saavutada poliitiline võim nagu pähe löönud ja kõik need noh, juba kümmekond intervjuud, mis ta erinevatele ajalehtedel jaganud on ja maalinud oma selle miljardiga, millega ta ei suuda midagi peale hakata ja ei suuda sinna raha juurde kasvatada. No tähendab, ärimees ta Eesti pinnal ka ei ole, et pangu, pangu Kalev kasumlikult tööle, oleks üks, üks tegu nii-öelda tehtud. Et seal hooplev ooplev, mida hopla ärimees, keda tegeleda ärimeeste enda ringkondades ka väga tõsiselt ei võeta ega hinnata toolile ärimees niimoodi ei käitu. Tan edev täpselt samamoodi tegelikult ka Sõõrumaa, kellele meeldib selline avalikkuse tähelepanu keskpraalika tegelikult oma miljonitega seesama ju raha eest ostetud kaks lehekülge seal tekstis oli ka sees, et oh, tublid mehed, et te mind toetate Äripäeva küsitlustes, et panen kohe miljonimängu etc, vaatame, kuhu me selle miljoni koos ära jagame. Et see ei ole nagu tõsiselt võetav asi, et Eestis on väga palju tõsiseid ärimehi, kes käituvad hoopis-hoopis teisiti ja tegelikult Eesti majandust arendavad. Ma olen sellega nõus, aga ma tahaks just küsida seda, et Sõõrumaa ja Kruuda, need nimed me teame ja neid on ajakirjandus lahanud risti ja põiki, aga võib-olla siis need teised ärimehed, kes on nagu tagasihoidlikumad ja kes võib-olla toetavat siis teisi jõudusid, et noh, me ei tea, lihtsalt. Nendest midagi, aga mina ei ole, küsiks, et miks see Sõõrumaa poolne arvamusavaldus kuidagi halvem oli, kui, kui mõni teine arvamusavaldus. Aga kas me oleme seda öelnud ma mõtlengi, et me ei ole seda öelnud, muide, eile ilmus Postimehes ka teine vastaspoole nii-öelda makstud arvamusavaldus kellelegi. Härra Lints oli tema vist. Ei, mina mulle lihtsalt ei meeldi selline noh, ütleme rahaga praalida. Tüüpiline Eesti kirjandusloost. Me mäletame Mogri Märdi siis küll ja küll, eks ju, et see on, see on jah, võib-olla tõesti niisugune matslikkuse näide, aga ma veel kord tahan öelda, et tõepoolest Sõõrumaa on see, kellest annab rääkida, sest tal on tõesti palju pappi, nagu öeldakse, aga kurb. Sellest võib-olla ei, ei anna rääkida, kes tegutseb, ettevaatlikum ma lihtsalt ei tea, ma ei tunne nii hästi seda sfääri. Ta vist on kõva tegija, siiski ütleks maaga nii, nii vähe, kui ma nüüd võib-olla võrreldes mõne teise inimesega seda ärimaailma. Kõike sisemust tunnen, aga. Arvestades jah ja selle ettevõtte edasist laienemist Venemaa suunal, siis muidugi seal peab midagi taga olema, kui me isegi ütleme Kui sa, ütleme, Oliver Kruuda puhul ütled, et noh, et sellega on natuke nii ja naa, et ühest küljest käibed on väga suured, aga tegevuse kasumlikkus Ja arvestades, et ta on nagu loobumas oma ärist, on ka jutuks olnud, mis on ka tõesti küsitav alati, et Eesti miljonärid tihtilugu nagu muutuvad Rantiieldaks, lihtsalt hakkavad elama oma intressidest, selle asemel, eks ju, et rahvuslikku majandust edasi toetada, me näeme ju, kuidas väga palju nii-öelda hästi minevaid ärisid on lihtsalt maha müüdud. Mina ma ei öelnud seda, et surm ei ole arvestatud tegijad Eesti ärimaastiku, seda ta kindlasti on, aga kui me räägime, sest raha ja poliitilise võimu nagu koosmõjust, et see hetk, kui ärimehed hakkavad maalima oma sidemete ja oma rahaga poliitiliselt väga olulistel hetkedel, see on minu meelest eriti valus, valus, valus märk. Kindlasti on Eestis väga palju neid, kes toetavad parteisid, toetavad üheaegselt nii keskerakonda kui ka Reformierakonda Maali, sellega, mida nad, mida nad teevad, see on minu meelest sellise eetilise poliitilise ja ütleme ärieetikakriisi kriisi tundma. No muidugi, kui kroonikat sirvides, siis leiab sealt ka teisi ärijuttu Jonaalinud tõtke, mitte kroonikast. Vaid vaid nii postimehest kui ka äripäevast, kes neid teemasid on viimasel ajal lahanud. Nojah, eks nad ole neid lahanud teatud tagamõttega, eks ju, sest me teame, et Sõõrumaa oli omal ajal rüütli ihukaitse, nii nagu Jaan Tootski oli eri selles kuidas seda nimetati tollal seda eriüksuse. Nii et noh, selles mõttes on muidugi teatav niisugune soov kallutada ütleme ühele või teisele poole ka lugejas konna arvamust. Ma arvan, et see ei ole päris siiras, alati olnud. Kes siiras, aga, aga mõte on see, et kui poliitikud hakkavad vastu võtma nii-öelda praktiliselt avalikke kingitusi ärimeestelt, olgu need siis suvilate näol või, või oma oma raamatutele nii-öelda rahalise toetuse, väävli, milles iganes. Vot see on minu meelest sellise ärilisi ja eriti poliitilise kriisiga Et see on mul, aga ma veel kord kusjuures ei ole taunitav ja ei, tähendab kaunitavaks tänases ühiskonnas, minu meelest see on selline, nagu ta on, kui, kui seal selle välja tõid, siis on taunitav, eks ju, siis ta ei räägi, mina võin seda, mina tahtsin öelda, et noh, et ma loodaksin, et selline nii-öelda uuriv ajakirjandus läheb üha üha sügavamale, me rohkem saame neist juhtumitest teada, et see ei piirdu ainult paari-kolme nimega, keda on väga lihtne ekspluateerida, sest neil on nagu silt juba küljes. Minu meelest. Kõige olulisem, võib-olla isegi valiku koht läbi selle presidendivalimiste kampaania, mille üle tegelikult inimesed ka tõsiselt südant valutavad ja muret tunnevad, ongi see, et kui poliitikatega tegemise viisi küsimus mitte selle tulemuse, vaid selle nii-öelda demokraatliku protsessi küsimus, et et väga paljudele jääb tunne, et presidenti Eestis tehakse, mitte ei valita vaatlikult tõepoolest nende 345 inimese vaba, siira nii-öelda eestimeelse tahte alusel parim võimalikest, vaid vaid seda tehakse, et neid mõjutatakse ja vot see ja üldse see, see, see oht on nagu sellised sellised korporatiivsus, autorid, väärsuse oht on see, mis minu meelest on, on nagu ka võib-olla väga paljusid inimesi väljastpoolt poliitikat praegu nagu toonud nagu sellesse notari juurde ja mida Jaak Aaviksoo sel nädalal lausa noh nimetas niisugusse hiiliva vaikiv ajastu ohuks ikkagi oma oma väljaastumistes, et ja mina nagu tahan väga loota, et see ei ole võimalik ja seda ei saa tulla. Aga noh, sellise ohumärke tõepoolest on vaja õigel ajal märgata ja on vaja õigel ajal öelda, et et on olemas mingid demokraatliku ühiskonna mängureeglid mida, mida me peame ühiselt nii-öelda austama ja kokku leppima ja et, et neid ka nii-öelda seada, seada nagu kahtluse alla, neid ei saa asendada sellega, et lihtsalt tundub olevat kasulik teha niimoodi. Ma tahaksin sulle meenutada, kust pärineb see mõiste vaikiv ajastu, see pärineb Eesti vabariigi ajaloos 30.-test aastatest, millele eelnes vapslik liikumine. Ja mis oli suunatud nii-öelda poliitilise noh, ütleme sellise priimeelsust politikaanlusega vastu, mis oli tekkinud Riigikogus väikesi gruppe, palju omavahelised vaidlused väga väikeste teemade pärast, poliitiline, niisugune konkurents või, või selline ja selle vastu ja niisugune paha, eks ole, kiuslikku ajakirjandus, ajakirjandus ja selle vastu tõusis üles siis see nii-öelda see Vakslikest vabadussõjalaste liikumine, kes siis kandsid seda nii-öelda eetilist. Aga kuidas, nagu öelda eetilist imperatiivi, eks ju, mis paraku lõppes nagu me teame siiski Konstantin Pätsi jõulise käiguga. Et ma järgnes siis tegelikult vaikiv ajastu, ütleme et noh, ma olen nüüd saaks liid olusid päriselt tänasesse päeva tuua, sest ma siin noh, nii ei näe seda lähemasin päts, ega ei näe ma siin vabadussõjalasi eriti selles mõttes nagu tollal küll olema, aga tundub, et ma olen näinud radikaliseerumist või tulevikule väga suure tähtsuse omistamise natukene sama samasuunalist mõtteviisi, et mina vaataksin seda vaikivat ajastut natuke teise nurga alt. Et minu meelest just see nii-öelda liigne tähelepanu omistamine minevikule, sealt õiget Lähed vaenlaste ja sõprade otsimine on pigem minu jaoks rohkem niimoodi vaikiv ajastu tundemärk kui, kui võib-olla mõned muud nähtused meie ühiskonnaelus. Et me peaks nagu olema oma ajalooga ikkagi suutma ükskord ära leppida. Niisugune ta nagu ajastu kaks kõige põhilisemat tunnust oli parlamentarismi mahasurumine ja vaba meedia mahasurumine. Ja kui me nüüd vaatame, eks ole, et, et selliseid noh, kui riigikogus presidenti valiti, siis hakkasid kõlama hääled, et ega see riigikogu polegi väga legitiimne valima tema mandaat. Ta on juba natukese nagu vananenud ja minu jaoks olid nad üsna ärevust tekitavad hääled. Minu jaoks on suhteliselt ärevust tekitav märk see, et näiteks on seatud viimastel päevadel kahtluse alla niisugune põhimõttelise kahtluse alla vabariigi valimiskomisjoni nisugune erapooletus, pädevus. Ma ma ei välista üldse, et vabariigi valimiskomisjon võis teha mõne vale otsuse. Eks Ma võrdleks seda situatsiooniga, kus näiteks jalgpalli maailmameistrivõistlustel anti mõned viimase minuti penaltid õudselt vaieldavad. Ja mõni mäng otsustatigi sellega. Ja aga samas me peame ütlema, et see kohtunik, kes väljakul oli, talle oli antud õigus seda mängu juhtida, tegi seda oma parima äranägemise kohaselt. Võib-olla eksis võib-olla seal eksimuse tõttu talle hiljem. Me ei anta enam teist sellist võimalust. Aga sellel hetkel olid mängureeglid niisugused, et otsustab tema. Eks, mingis mõttes, vabariigi valimiskomisjon on täna jälle olnud olukorras, kus mul on nagu olnud kahju kuulata seda juttu. Noh, tõesti, vaadates seda komisjoni koosseisu väärikatest juristidest räägib, et, et umbes nagu rääkinud, tegid õudsalt erakondliku otsus, et ma, ma mõtlen, et ma, ma arvan, et meil kellelgi pole pädevust hakata juriidiliselt hindama, mis nende valijameeste valimisega toimus. Aga noh, mu nagunii-öelda minu kuidagi aru saanud tundub küll uskumast, et seal taga on mingi poliitiline motiiv et osa vale otsus, aga see ei ole kindlasti poliitiline otsus. Ja, ja niisugused märgid nagu nagu umbes et saata tõesti, ma ei tea, paluda politseil uurida, kas ETV Foorumis lõpetanute ka ei tehtud valskust. Et umbes kultuuriminister nõuab kultuurkapitalilt uurimist, et kuidas saadi teha ühte ühte filmi mis et ega Kultuurkapitali umbes mingisugune ekspertnõukogu, kes sellele andis, ei olegi poliitiliselt kuidagi kallutatud. Et selles kõiges on selline paranoia, ausalt öeldes, et millest ma muidugi loodan, et see, et pärast seda tänast valikut see läheb üle mõnevõrra leevendus paranoia. Ausalt öeldes mind hakanud ikka väga tõsiselt häirima. Paranoia on kindlasti oma põhjused olemas, ma ei hakka nende juurde tagasi minema, ma lihtsalt tahtsin öelda, et sind oleks võib-olla selgelt vahet teha tõesti selles, kui inimene on ametipositsioonil ja seda ära kasutades nii-öelda sekkub vaba meedia tegevust ja see on kindlasti taunitav, kui erakonnad meediaga vaidlevad, siis sellest nüüd midagi otseselt taunitavat olla ei suhtlemise vastu ja meie suhted ja, ja ma ei näe nagu selles mõttes vaikivat vaikimist kusagil, nii mõlema poole seisukohal. On ju meedias olnud kajastatud? Ka ütleme seesama ETV hääletuse puhul sai on mõlemad pooled saanud nagu vastata. Ma tahtsin tuua sellise väga huvitava ootamatu paralleeli, et sellel nädalal oli ju väga palju sündisime Ungari sündmus, et Rootsi sündmused ja kui tõmmata paralleele näiteks Tais toimunuga et toimus teatavasti pööre, sõjavägi toodi tänavatele, et peaminister kukutati, kindral läks kuninga juurde, ütles, et meie riigis on kord käest ära. Oled sa minuga nõus, kuningas nooguts on küll kord käest ära. Ma toetan põhimõtteliselt riigikukutamist, teeme demokraatia on olnud ohus, leiame uue demokraatliku juhilisele Taanis või täiskorra majja. Ja kommentaarid olid ju tai enda inimeste poolt ka midagi erilist, meie siinsed inimesed harjunud aeg-ajalt siin nagu kord majja luuakse, viimane riigipööre olevat olnud seal sõjaväeline vist 15 aastat tagasi ja mõtlesin seda, et kas siis tõesti noh kuidas see näeks välja Euroopa mastaabis, et olen veel ühiskonnas üks selline, kui ajakirjandus on neljas võim seal mingi viies võim ütleme, et kui Eesti riigis on kord täiesti käest ära, et siis toob kas siis sõjaväe tänavale võtab asjad enda kätte ja kehtestab taas siis nii-öelda selle demokraatlikku ühiskonda. Ma pole uued parteid, uued juhid ja, ja paika. Aga ma mõtlesin, et see ju 34 toimus seda demokraatlikku ühiskonda muidugi pärast. Järeldus ei kehti ja farsilaadse katsetele ja ka 90.-te alguses sa mäletad, Eestis oli ka mingi seltskond, hakkas Tallinna poole liikuma. Et. Nii hull see olukord Eestis siiski ei ole, et see nii-öelda viies viies kolonn kuskilt tankid, tankid tänavale, töö ei ole demokraatia kaitseks. Soomustransportööri siiski siiski mõned mõned on, aga mõtlesin, et kus on noh, täiesti erinevad, sellised vaatlikud riis taida peetakse siiski demokraatlikuks riigiks Aasias. Üheks demokraatlikumaks riigiks. No vaata, vaata, see on täpselt see olukord, et kui ma jälle toon selle, see demokraatia, kui mängureeglite järgi toimuva nii-öelda mängu, eks ole, olemuse siis see, mis days toimus, oli see, et umbes, et jalgpallimängu lisaajal, eks ole, keegi võttis palli sülle ja viis selle vastasmeeskonnale väravasse, et lihtsalt tõdeda, et kehtestada õiglust, eks ole, või veel enam, et pealtvaatajad läksid platsile ja tegid õige tulemuse, eks ole, mängule, et noh, põhimõtteliselt demokraatia, kui mehhanism jälle välistab sellise võimaluse. Et on öeldud. Ta on väga vastik ja, ja, ja, ja halva tulemusega valitsemisvorm, ainult et paremat pole nagu välja mõeldud. Et ja sama sama küsimus on nagu selle vaba meedia puhul, et loomulikult vaba meedia tähendabki riski, et see vaba seda vabadust ka kasutatakse, selleks, et öeldakse asju, mida ei ole ilus öelda, näiteks et ütleme, mina ütleks, et kui eesti meediat milleski süüdistada näiteks viimase aja jooksul, siis. Ma ei ütleks, et selle, selle asja nimi oleks kuidagiviisi erapoolikus, vaid vaid pigem võib lihtsalt öelda, et Eesti meedia ja mitte ainult viimase, ma ei tea nädalate, kuude või poole aasta jooksul, vaid juba pikalt, et Eesti meedia on suhteliselt julm nähtus ja suhteliselt julmalt käitutakse ja, ja kui ütleme tuleva me saame tulevikus teise presidendi, kui on täna siis president võib-olla ka üsna kindel, et kui tal midagi juhtub, siis Eesti meedia suhtub temasse tegelikult suhteliselt julmalt. Et selles mõttes on jah, eriti eriti sellises Narvas, kus näiteks kui kui Toomas Hendrik Ilves saab presidendiks ja ootused on väga kõrgele tõstetud siis ja igasugune mittevastavus neile ootustele saab väga kurjalt karistatud, et see, see on päris selge Mina tahaks natuke selles mõttes selle vastu vaielda, et sa jälle kasutad mõistet Eesti meediat nagu vaatad Eesti meediat ühe ja, ja niisuguse homogeensesse jagamatut tükkinemisekse lahmakana. Ma arvan, siiski, Eesti meedia on tänasel päeval nii palju arenenud, et siin on väga erinevaid ja väga äärmuslikke nähtusi olemas. Ma siiski jätaksin põhiosas avalik-õigusliku ringhäälingu sellest hinnangust välja. Ja ma tahangi pigem öelda seda, et vaata, kui me räägime siin mingitest erapooletuse erapoolikuse põhimõtetest, siis võib meediat, et noh, püüda nagu vaadata kuidagi tervikuna, aga selleks, et näiteks nii-öelda, et keegi saaks suhteliselt noh, ütleme siis niiviisi julmalt käsitletud, selleks piisab ühest meediaga. Ma lihtsalt, kes seda teeb, eks ole, selleks teised ei pea seda nii-öelda toetama noh, piisab ühest nii-öelda väga karmi hoiakuga ajakirjanikust isegi tihti. Et, et nii-öelda, et tekiks tunne, et kedagi on väga ebaõiglaselt rünnanud. Jah, aga kuidas sellega tõepoolest, nagu sa ütlesid, kasvab ka teatav niisugune suundumus või, või ükskõiksus selles suhtes, mida seal öeldakse, ka siinse kampaania käigus on ju väga halvasti öeldud nii ühe kui teise kohta ja ausalt öeldes me võtame neid hinnanguid juba üha rohkem reservatsioonidega ega me ei suhtu neisse enam väga tõsiselt, nagu tähendab, selles mõttes õõnestab tõesti oma jalgealust, mida rohkem ta radikaliseeru, seda vähem Usaldusväärne ta on muidugi. Mina kaitseks selles mõttes nagu ajakirjandust jälle, et ma eile kohtusin Pärnu keskerakondlasest linnapea Viisitammega ja kui te mäletate, siis mitu korda süüdistatud just Keskerakonna poolt ajakirjandus sellest, et haridus on nagu üheülbaline ja, ja teeb nii-öelda ilvesest presidenti ja nad ise pole sõna ja mis mis iganes, küsin otse tema käest, et et kas Postimees on jätnud mingisugused olulisi artikleid, seisukohti avaldamata, enne seda oli just vaat tagasi ilmus märk partiisid on meilt väga pikk ja põhjalik lugu rüütli rüütlikaitseks ja ütles, et ei, ei ole kindlasti seda, et seda, seda, seda süüte ei, ei, ei ole, aga ajakirjandust on süüdistatud taas taas sellest. Ajakirjandusest on ikka kohutavalt süüdistatud, viimastel nädalatel ma ütleks nii, et kui laenuta mõistet, siis mina nagu tunnen, et see, mida Eesti meedia kohta on öeldud viimastele mõne nädala jooksul just noh, Arnold Rüütli toetajate Mul ei ole kummagi presidendikandidaadi suhtes ei olegi, kui et see võib olla, noh. Nojah, aga ma ei tahaks, et minu meelest oleks hästi huvitav tõepoolest. Pärast seda kampaaniat nüüd võtta näiteks viimase kuu, Eesti meedia tõesti selline rahulik analüüs ette, et mida siis kirjutati kelle poolt ja kelle vastu tegelikult nagu rohkem oli. Ja mulle tundub, et see tulemus võib olla üllatav. Ma kuulsin ka Marguse kolleegi Sakala peatoimetaja käest ühel seminaril sel nädalal juttu, et nemad olid Sakalas näiteks lugenud ja leidnud lihtsalt vähemalt arvuliselt. Rüütli pooldajad said rohkem sõna- kui Ilvese pooldajad nende lehes. Et kui nüüd vaadata ka suuri lehti, kes võib-olla selgub, et noh, see, see ei olegi päris nii, nagu nagu ütleme siin küll iga päev me lehest loeme seda manamist, kuidas meediaga lood on. Rüütel ütles eile otse televisiooni eetris seda, et seitse korda rünnatud teda kogu aja jooksul ja ükskord on rünnatud ilves, mis oli selgelt tegelikult valed. Vale öelda jah, aga siin ma tahaksin kiita tõesti Margo, sinu lähtesest ma sellepärast ütlesin, et Eesti ajakirjandus ei ole üks ühine lahmakas, et seal on tõepoolest maakonnalehed, on seda asja vaadanud teistmoodi, ma võiks öelda, et maaleht on olnud küllaltki niisugune tasakaalustatud, võiks öelda isegi nii, et Eesti Ekspress on siiski üsna tagasihoidlik olnud kogu temaatika käsitlemisel põhiliselt ja millest me räägime, räägime ikkagi kolmest suurest päevalehest, võib-olla nende suhtumistes on olnud täheldatav teatav valdumine ühele või teisele poole, sest noh, tõepoolest, meenutades neid lehti, mul ei tule küll ette ühtegi peale vastaspoole esindajate kirjutist niisugust kriitilist hinnangut Toomas Hendrik Ilvese tegevusele ma ei mäleta, ühtegi sellist, ma võib-olla selleks ei ole alust, võib-olla ta on ideaalne kandidaat, aga ma lihtsalt mäleta seda küll teise teise teise poole osas on neid olnud kõigis neis kolmes ajalehes, nii et noh, eks siin mingisugune tõetera siiski Sinu isa küsida jah, et kui tänases Päevalehes just üks Hiiumaa valijamees arvamusküljel ütleb, et aga mida te siis mõtlesite, et, et kas te, kas te tõesti arvasite, et nagu Arnold Rüütli minevikust selle kampaania jooksul räägitegi esmase Kärla väga õige küsimus lihtsalt täiesti retooriliselt, et kui juba kevadest peale, et mida te siis mõtlesite, et noh, et, et selles mõttes ma ka ei saa hästi aru nagu sellest teatud määral nagu hüsteeriliselt reaktsioonist, mis on olnud sellele sellele Doc eposele, mis, mis, mida kanal kaks näitas sel nädalal, mis noh, ei olnud meelest hinnangute järgi ei olnud see hea asi ja, ja ma ei, ma ei oska nagu isegi hinnangut võtta. Aga teistpidi, kui me sellele läheneme, siis ma, mis oli see kohutav kuritegu, et selle, selle filmi tegijad võtsid arhiivikaadreid panid nad järjestikku, et mida nad, mis, mis kuriteo nad sellega nüüd, et seda peab nagu ütleme, hakkame lausa jälitama, et kes julges neile küll. Kas nii-öelda tegi voorumi autor, kui ta väsib poliitikutel lihtsalt rääkida teile stuudiosse kokku ja asine rääkida? Te tegite poliitikud ise. Aga ma tahtsin sulle ühte asja öelda seda, et muidugi kui postimehest Eesti päevalehte võib-olla tõesti sellise väga täpse kaaluga mõõta, siis on äkki ilvese puhul toetust rohkem. Äripäev oli väga selge, toetas algusest peale väga selgelt ilvest ja oli oma juhtkirjas ka ainus leht, kes ütles seda, et vali mehed peavad andma oma hääle, võiksid anda ilvesele hindades on hea president, teised lehed on minu arust väga. Ma väga siiski tasakaalustatud ja näiteks täitsa kurioosne lugu, aga 19. septembri Postimehes kirjutab Postimehe enda ajakirjanik Indrek aga jah, et ma ei tea inimest, kes toetaks Ilvest. See on Väga üsna kõvasti otsinguid teinud, aga ma tahtsin öelda sulle Sulev selle ajalooküsimuses, et ma lihtsalt tahtsin küsida, et kas see on nagu midagi põhimõtteliselt uut välja tulnud võrreldes sellega, mida me ei teadnud. Krist aastal 1991 näiteks? Ei, aga ilmselt ei ole, aga, aga ega ega selles mõttes võib-olla oli ka selle samadel dokfilminõrkus, et, et tegelikult paljud inimesed on öelnud, et ega ei olnud väga huvitav kokkuvõttes, sest midagi tõesti midagi ei paljastanud tegelikult peale selle, mida me noh, põhimõtteliselt teadsime, et üks retoorika läks sujuvalt üle teiseks. Aga me teadsime seda, me teadsime kõik, aga vähemasti tuleb öelda, et siis kui ta läks üle, siis ta jäi sinna, eks, vaat see on see, mis tihtilugu ära unustatakse, jäänud tegelema, tegemist edasi-tagasi konkumisega, kui me mõtleme näiteks vaba Eesti liikumise peale, see võnkus ju veel 90.-te aastate alguseni ühel ja teisel pool, eks ju, ta ei olnud nii selgelt Eesti taasiseseisvumise poolel, nii et noh, küsimus on ka võib-olla selles, et et nii-öelda see õiglane ajalooline hinnang on andmata jäänud. Aga mina ütleks ka nii, et kui me me ikkagi läksime siin nagu presidendikandidaatidest rääkimise peale, aga et kui me räägime, et kas Arnold Rüütlisse on suhtutud Eesti ajakirjanduses, noh, selles mõttes tasakaalukalt, et umbes pooldavaid ja, ja mitte pooldavaid, noh, niisuguseid hoiakuid on sama palju, siis ma usun, et vastus on muidugi, et ei ole. Aga, aga, ja ma väidan, et see ei ole mitte mingi viimase kuu aja viimase poole aasta fenomen, vaid ma väidan, et ka 10 aastat tagasi suhtus Eesti ajakirjandus Arnold Rüütlisse. Noh, mitte väga erinevalt sellest, mis on täna lihtsalt on see väga pikalt selline suhtumine niisugune olnud. Jaa. Ei seal, ega ma ei taha öelda, et ei ole okei, eks ole, et see ei ole. Tekkinud nüüd, et muidu Arnold Rüütlisse suhtuti väga lugupidavalt väga hästi kõigi Eesti ajakirjanike poolt, aga vot nüüd viimasel kahel kuul nad kiusavad teda ei ole ju niimoodi. Tegelikult see kuvand on väga ammu välja kujunenud. Ma pigem ütleme tõesti vahepeal nüüd nende võib-olla nelja esimese presidendi aastaga, see suhtumine olid positiivsem või lugupidavam lihtsalt tulenevalt ametist, kui oli näiteks enne seda Jah, sest pedaali nagu vaja selle nelja aasta jooksul, aga nüüd enam hetkel ei ole nagu vaja. Mul tuli veel üks, üks mõte selles, et kogu aeg jooksis läbi see, et presidenti tehakse, tehakse poliitikute poolt. Tegelikult on see õige ja tehaksegi, ükskõik, kas selleks saab siis Ilves või Rüütel. Rahval ei olegi antud hetkel suurt midagi midagi kaasa rääkida, ükskõik millised need avaliku arvamuse küsitlused olla isegi loosungid tänavatel. Aga, ja tulevad riigikogu valimised märtsis. Riigikogu saab teha tegelikult rahvas tähendab alati meelde, kui siin stuudios oleme enne riigikogu või kohalikke valimisi rääkinud. Samas nüüd on see hetk, kus te saate kaasa, rääkige, minge valima noored ning egaa valima haritud inimesed ning egaa valijad, minge valima, need inimesed, kes tavaliselt ei ole võib-olla kunagi valimas valimas käinud. Kui vaatamata sellele, ütleme, märtsivalimiste puhul jääb seal valijate protsent rahvastikust sedavõrd madalaks siis tähendab seda, et rahvas ei pidanud seda ja seda oluliseks. Ja kui rahvas läbi nende presidendivalimiste läbi möödunud kohalike valimiste, saab aru seda, et tegelikult see riigikogu valimine on kogu selle poliitilise südames nii-öelda süda järgmisteks vastates, kui see jõuaks neid läbi nende jamade, rahva teadvuseni ja märtsivalimistel oleks rohkem inimesi valimiskastide juures senine olnud, oleksid tegelikult hea märk. Mitte ainult kastide juures, vaid ma tahtsin siin öelda, et mina olen ka kaalunud, et ma seekord kindlasti valin võimalik elektrooniliselt valida. Mina tahan elektrooniliselt valida, minu meelest ma ei taha sinna kasti juurde minna. See mulle meenutab kangesti nõukogude aegseid valimisi, on see kasti juures punase pun riided, aga et kõik, mõelge selle peale, et oma valik just nimelt kevadel elektrooniliselt, aga kuna me juba sellele valimisteemal läksime sina siin Sulev vahepeal viskasid õhku selle Edgar Savisaare 25000 kroonise keskmise palga asja, siis tõepoolest, et see on tekitanud minus natukene ebalust koos muidugi ka sellega, et Andrus Ansip on välja pakkunud 15 aastapärast olevat keskmist palka, sest no see on sama nii-öelda miskine horoskoopide tegemine. Sarnase loogikast lähtuvalt kaks sellist. Ma ei julgeks siiski öelda, et kaks suhteliselt ulmelist pakkumist mõlemad. Me ütleme JAH kaks suhteliselt Aga ega ma, ma ei taha üldse ses mõttes olla kuidagi negatiivne, mulle meeldib tegelikult soov seada kõrgeid eesmärke. Mulle meeldib ka usk sellesse, et Eesti lähiaastatel tõesti kiiresti areneb. Ma usun, et see nii ongi ja ma usun, et isegi Eestil on võimalik areneda, noh, kuidas öelda mõned teha mõni kiirem hüpe. Võib-olla, kui me oskame seda täna uskuda, lihtsalt sellise mehaanilise ütleme selle liitmisena, et, et ütleme et ju, kui väga hea majanduskasv on 10 protsenti, et me liidame neljaks aastaks 10, neli korda 10, saame, ütleme, 40 protsenti. Et võib-olla isegi on võimalik veel paremini, et läheks. Kuigi see on ka uskumatult hea näitaja, kui kuskil maailma majanduses näiteks neli aastat järjest 10 protsenti kasvatakse, kas ei ole 40 protsenti? Aga jah, aga see Kasikuga võttesse tähendab iga aasta 25 protsendilist kasvu, siis annabki. Kuigi see niisugune talupoja mõistusega tehtud arvutustehe ei vii kuidagi keskmist palka nelja aastaga kahe ja poole kordseks no eks ole, see on juba siis oleks peaks see kasvunumber olema, ma ei tea, 30 protsenti aastas. Ühesõnaga see, see on tegelikult, kui me sugune juba Me peaksime muidugi arvestama ka aja inflatsioonitegurit, kui mäletate, kas keegi mäletab, mis aastal see oli, kui Siim Kallas Reformierakonna liikmena käis välja selle 10000 kroonise Palga 1000 see oli enne 99. aasta valima. No täna oli see üheksa tuli 10000, minu meelest oli üheks üheksalise See sai tegelikult täis, sellel aastal. Ehk siis kolm aastat hiljem, kolm aastat hiljem, kui lubati. Muide, ma tahtsin sult küsida, Margus, see asi on juba mainisid. Äripäeva äripäevas ilmus eelmisel nädalal üks kirjutis, kus küsiti firmajuhtidelt, kuidas nendel on kavas erasektoris palkasid tõsta. Seal väga paljud väitsid, väga märkimisväärne osa neist väitis, et 15 kuni 20 protsenti tõstavad nemad järgmisel aastal. Palkasid. Tegelikult see palgatõus võib-olla siiski märksa kiirem, kui me siiamaani. See on sektorites kindlasti väga ja väga-väga erinev ja ma arvan, et need, kes konkurent Käib ju tööjõu pärast, me oleme sattunud olukorda, kus meil on sisuliselt ja tööpuudust ei ole enam. Et ütleme, kui ehitajate palk on juba jõudnud praktiliselt Euroopa keskmise ehitaja palgatasemele, siis ütleme tootmisettevõtetes liini töötajate palgad, eriti need, mis ei ole Tallinna, sõidan maakondades, on selline kolme-nelja 1000 kroonine palk täiesti tavaline ja seda palka selgelt ei tule tõsta mitte 10 protsenti, 15, vaid 20 või 25, see oleks täiesti normaalne. Aga, aga ma ei kujuta ette seda, et oleks võimalik mõne teises sektoris, olgu see siis rahandussektoris või, või ka avalikus sektoris teiste riigiametnike palka tõsta äkki 25 protsenti järgmise aasta jooksul on täiesti absurdne ja põhjendamatu et nende elusektorite palgad, mis on jäänud tuntavalt alla Eesti keskmisest, Nende palka tuleks tõsta 25 või isegi 50 protsenti aastas. Ei no kõik see jutt õpetajatest, päästjatest, politseinikest, seal tulekski võib-olla rääkida pigem 50-st protsendist tõhusust ja kohe, eks ole, aga, aga sellel on ka jälle mingisugune niisugune noh, peab olema mingi mõistlik katta ja sest sest kui me räägime sellest, et, et Eesti kroon lihtsalt tulevikus ei maksa nii palju kui täna, eks ole, et tekib mingi teine nii-öelda rahanduslik taust, siis me muidugi võime, ma ei tea, rääkida nii nagu ma ei oska öelda jaapanieenides, eks ole, selle palgale me võime neid nulle kirjutada lausa ridamisi lõppu ja siis on ükskõik, mis numbri seal pakud. Aga kui me ikka räägime, et Eesti kroon suhtes euroga on seesama, mis täna ja siis siis tuleks minu meelest võiks nagu ühtpidi on me kõik ju tahame, et need palgad oleks suuremad ja kasvaksid kiiresti. Aga, aga selline talupoja mõistusele käseb, et pigem luba vähem ja, ja hea on, kui läheb paremini. Ja, ja teine asi, kui me räägime sellisest tohutu inflatsiooni üles keelutamisest, siis peaks nagu siin ka mõtlema just eriti, et vähemkindlustatud inimesed, kasvõi näiteks pensionärid, kes on kogunud mingeid sääste. Me kõik teame ja mis oli maareformi kõige suurem niisugune ühiskondlik šokk, eks ole, oli see, et et inimesed, kes olid rublades kogunud mingisuguse kirsturaha, et see muutus sisuliselt olematuks nii-öelda see selle Tartus vähenes, noh ma ei tea, võib-olla 100 korda, et kui näiteks mõni pensionär on täna kogunud endale kirsturaha, eks ole, 15000 krooni ja kui siis selgub, et seesama nii-öelda rahasumma noh sellised hüperinflatsiooni tulemusena nelja aasta pärast, noh on küll, number on samasugune, aga see tegelikult maksab sama palju kui täna näiteks 1000 krooni. Siis ma arvan, et ei olda väga õnnelikud, ehkki rahanumbrid on väga suured. Aga ma tahan kinnitada siiski seda, et ütleme, palga suuruse palga tõstmine ei sõltu ainuüksi nii-öelda selle omanikud või tööandja heast tahtest see on tegelikult seotud tööviljakusega, mida praegu majandusanalüütikud on hakanud eriti kõnekad, nagu välja välja toome, see tähendab tegevus seda ütleme tootmisettevõte, kus hetkel töötab nagu 20 inimest ja saavad võib-olla ehk 5000 krooni palka, võib-olla seal peavad kahe aasta pärast töötama tegelikult ainult 12 inimest ja siis on nende palk võib-olla tõesti 50 protsenti kõrgem, tänasest aga seal tootlikumad seadmed ja nii edasi, et selle tööviljakuse kui sellisega meil tõesti ei ole hoobelda praegu Euroopast. Päris mitu miljonit jah, ainult, et ma tahaksin siinkohal jälle öelda, et siin ei maksa süüdistada meie tööjõudu, kes on halb ja kehv ikkagi pigem meie tootmise struktuuri meie majanduse struktuuri üldisemalt, neil on lihtsalt nagu tööjõumahukas tööjõumahukad, tootmisharud, mitte teadmistemahukad tootmise arvanud, et sellest tekib see eelkõige, et siin on vaja ka ikkagi majanduse struktuur peaks muutuma ja tõepoolest, see, mida sa ütlesid, Sulev on, on selles mõttes õige, et noh, kui me läheme sellise hüperinflatsiooni teed, siis me peame loobuma valuutakomitee süsteemist ja tõenäoliselt me peame siis ka devalveerima krooni ja muidugi, ehkki üleminekust eurole ei maksaks siis lähima 10 aasta jooksul vist eriti unistada, sest me ju ei täida neid nõudmisi üldisi nõudmisi. Kuidagimoodi mingis mõttes Ungari tee, kes läks insolatsiooni teed ja trükkis oma foorinte pidevalt pidevalt juurde, mida nüüd üles üles tunnistati, nii et. Kuidas, kuidas lõpeb raske öelda Ungari Argentiinast, noh, neid näiteid on maailmas ja selle üle me kindlasti Siimgi sama stuudiosse hakkame arutama ka teadlastega edaspidi igal juhul aitäh saadet kuulamast kohe avatakse valimiskastid või, või kuhu kohta need valged või või märkustega lehed pannakse. Igatahes kahe tunni pärast peaks midagi olema juba selgem kui ja õhtul, kui on see kordus, siis on loodetavasti kõik selge. Tervitan uut presidenti ja tervitame uut presidenti viiv lögaaemmoviimleva, nagu ütlesite prantslased Sulev Valner, Margus Mets ja Mart Ummelas kuulmiseni järgmisel laupäeval. Paraku ei ole minu juhtimisel.