Ja head nädalavahetust, kallis raadiokuulaja Ooperigurmaanid jätkab ka sellel hooajal koostöös Eesti Raadio ja Rahvusooper Estoniaga. Aga aga meie saade saab natukene teistsugused tuurid nüüd peale, tahame muuta selle saate natukene lõbusamaks ja sellepärast sai välja mõeldud üks selline formaat mis eeldab siis seda, et me kuulame kaunist ooperimuusikat, aga seltskond siin selle laua ümber on, on suurem kui saatejuht ja tema külaline, meid on lausa neli inimest hetkel ka siin selles avasaates ja ma olen endale seda saadet juhtima palunud abiliseks ühe sellise härrasmehe. Tõnis lendur, lepp ja, ja võin ka ise põhjendada, miks ma palusin Tõnisel. Esiteks on ta selline sõnaosav mees, ta on olnud ju lausa pressi lemmik siin mingil aastal lendab üsna kõrgelt, tema kõrge lend on kadunud, teda siis sellesse saatesse siin täna ja taustana võin öelda, et ei olegi tegemist nii väga muusikakauge inimesega. Tõnis, äkki sa ütled, et milles seisneb sinu muusikataust? Tõnis Lepp, alunud sõna sulle, aitäh sulle, Neeme kuningas oli see, kes siiani rääkis ja siis mina, Tõnis, tere, tõesti kõigile raadiokuulajatele. Ma ei teagi, millest pihta hakata, võib-olla sellest, et kõigepealt tuligi päris suur üllatus Neeme poolt sellise ettepaneku tegemine tulla rääkima päris ja kui neeme siin viskas vekslit välja, et ooperist ma päris mööda käinud ei ole, siis just sellel sügisel möödub 20 vastad, kui ma tulin tööle rahvusooperis Estonia koori lauljaks. Ja ma mäletan väga sooja ja mõnusa ja sellise heldin tundega kõige selle aja peale. Ja eks omal ajal sai ka isegi konservatooriumi läbi käidud, nii et mingid eeldus, et seda saadet juhtida mul on. Ja kuna see saade on sellise viguri ka nagu Neeme juba praegu lubasid, saab nalja ja, ja, ja ei ole üldse mitte nii tõsimeelne, kui ta siiamaani on, siis need kohe selguvad vigurid, mis saates tulema hakkavad. Võib-olla olid siis selleks lõplikuks jahhigi kinnituseks, et miks ma selle päris põneva ettepanekuga nõusse jäin, need, ma arvan, et ma viskan jälle jutuneeme seda tagasi, räägi, miks ja mida me siis nüüd tõesti teistmoodi tegema hakkama. Nojah, aga kõigepealt võib-olla ikkagi kuulaja tahab teada, mis diplom sul siis nagu muusikuna siiski on? Kuulame järgi ma võiksin olla muusikapedagoog ja koorijuht, nii et natuke veel edasi õppida, oleks võinud ka dirigendiks saada, aga jaa jah, nagu sa ütlesid, et need tiivad kas või selga ja ei lasknud mitte korralikult koolis käia ja proovisaalis istuda, värske õhk tõmbas rohkem. Nonii, rohkem me nüüd endast ei räägi. Me hakkame nüüd rääkima külalistest ja sellest saatest lähemalt, olgu siis kuulajale kõigepealt öeldud, et me kuulame igas saates viis muusikapala ja meid on tulnud siis aitama kaks inimest, siis nimetame tinglikult võistkonnaks, et mina, mina kutsusin ühe külalise ja minu tänaseks külaliseks on minu hea ja tore kolleeg palavalt armastatud Helgi, see salatere helgi järeline, tere teistelegi ja palun siis Tõnis tutvustaja esitlega oma salapärast külalist väga tõsist inimest siin laua taga hetkel istun. Kuna ma pidin kutsuma siis ka omalt poolt ühe külalise ja mina olin, aga selles mõttes võib-olla lihtsam, võibolla raskem igal juhul, kuna mu enda sellise teadmised ja kompetents ooperist kõvasti loksub sinna-tänna taha tuge saada, siis ma kutsusin endale külla Ma ooperit väga hästi tundva inimese, kes on isegi mitte hiljaaegu suurel laval kandnud ette ühe aaria mustlasparunist ja minu meelest väga edukalt. Nii et minu kõrval istub siin praegu Hannes Võrno tervist, väga meeldiv aitäh kutsest. Miljonär Võrno ja Helgi õnnesen Sallo on siis meie meie abilised, meie abilised ja kirjutades olgu öeldud ka siis niimoodi, et üks pala siis sellest tänasest ja nagu ka igast järgnevast saatest läheb siis meie poolt valituna siis võit ja pala läheb edasi järgmisse ja siis konkureerib juba järgmiste muusikapaladega ja hindama me hakkame seda ka sellisel natukene teistsugusel moel, et me ei pane koolipoisi hindeid ühest viieni ega ka mitte 10 palli süsteemis nagu iluvõimlemises või mõnes muus või ma ei teagi. Igasugused hindamissüsteem teeme on ju olemas ja üldse on ju muusikat suhteliselt raske hinnata, aga me teeme seda, sellise meeldib ei meeldi skaalal ja teeme need tulemused siis teatavaks siis, kui kui kõik lood on kuuldud, nii et loodame, et pinget jätkub kuni saate lõpuni. Aga pangem siis peale meie tänane esimene võistluslugu selleks on Riviera Leonka Vallo ooperi pajatasid proloog ja seda esitaturudieeru Raymondi. Nonii esimene lugu, see kuulatud ja vist rääkimata, see selline võimalikult aus hindamismeetod sellele punktide andmise süsteemile ei tahtnud panna numbreid, numbrid oleks üks suurem, teine väiksem, samas muusikahindamine nagu Neeme ütleski juba on väga raamatutöö, sest et ei ole olemas paremat halvemat pärast me kasutame hindamisel noodinimesid ehk siis tooremi faas olla siit too ja tänu sellele on meil kaheksa palli hindamissüsteem ja noh, selles mõttes ma ikkagi noodid paneme ritta, alumine, too on kõige alumise hinne mitte kõige madalam, noh võib-olla ja ülemine toon siis see kõige kõrgem hinne ja kuna kõik noodid on ilusad, seda tagab siis ka selle, et mitte ükski saates kõlanud lugu ei saa olla kole ega mitte kuulatav ega kellelegi liiga tegema. Mu meelest mu meelest võiks nagu sissejuhatus öelda nagu selle asja ära, mis nagu mis võib olla, kuulajat hakkab selle saate jooksul edaspidi nagu panema mõtlema, et miks Võrno nii arvab, miks ta naerab sisse, sest mul on nagu selles, et klassikalise muusikaga muusika koha pealt selline niisugune oma väljakujunenud niisugune salamaailm, niisugune reeglistik, et kuidas on mingisugust muusikat, nagu hindan enda jaoks nagu sümpaatseks ebasümpaatseks või mis mingi mingisugusel muul kriteeriumile hindan. Ja sinna selle alla käib ka näiteks see, et, et ma pole seda mitte tänase saate ega, ega, ega täna saab tänavuse aasta, vaid juba hästi ammu enda jaoks laste muusikakoolis juba avastanud, et igal pillil on oskus kõneleda mingisugust keelt. Minu meelest nendest kannel on selgelt lätikeelne instrument, orel on selgelt saksakeelne instrument viiul näiteks seevastu jällegi itaaliakeelne ja nii nagu igal pillil on oma mingisugune võimalus paralleeli tõmmata mingisuguse erineva suurim rahvakeelega siis, siis on ka selgelt see, et on olemas nii-öelda erineva muusika esitamiseks õiged või siis sobivamad, mitte õiged, aga sobivamat keeles. Ja mu meelest nagu äsja kõlanud äsja kõlanud kala oli üks, üks selge viide ja selge näide selle kohta, et, et see on õige keel sellise muusika esitamiseks. Et ma ei oleks, ma ei oleks päris kindel, kas seesama pala oleks näiteks prantsuse keeles niisama niisama veenev, et seal mingisugune võttisel on, sestap on, on alati sellise profaani puhul niukse muusika hindamise juures nagu oluline see, et nagu kõik asjad oleksid nii-öelda paigas armastatud kompositsiooniõpetaja kunagi kunstiülikoolis, et kompositsioon on täiuslik siis, kui mitte midagi pole juurde panna ja mitte midagi pole ära võtta. Ja mu meelest vot see lugu, mis meil siin esimesena saate alguses kuulsime, oli minu meelest nendest, kus, kus võiks öelda, et kompositsioon oli vähemasti väga hästi täiuslikult paika pandud. Aga ta Heigidega, sinul on ju selle looga nagu. Isiklikud suhted ja vot see ongi nüüd raske lugu, et ma olen sellest loost nii tähendab kaelast saati sees, et ma ausalt kuuldakse midagi muud vahelduseks juba ja nii, kui see lugu peale hakkas, ma mõtlesin, püha issand jälle, et kui palju võib, see viitab muidugi sellele, et selles esituses ma väga vabandan, see on suurmeister, kes laulis, aga tähendab midagi uut minu jaoks ei olnud, et ta oleks mu kõrva nagu kiki pannud ja, ja siis need kanalid kõik lahti teinud, mäeks ahminud seda. Nii et sellepärast kuigi muidugi tahan bariton ja bariton, ma ei salga, see on minu lemmikhäälerühm, sest et see on inimese mees, inimese kõige normaalsem hääl, tenorid on kõik sealt üleval tühjad ja pressivad sinna, aga aga bariton on, on lihtsalt jumalikult ilus hääl ja sellepärast muidugi ma panen kamm pärast neid noodinimesid. Ma katsun muidugi vältida neid Miisid ja baasid, sest nüüd on minul endal olnud eluaeg väga rasked üle minuga noodid, nii et neid ma kindlasti ei hakka panema. Ma ütlen ka pärast, mis ma siis panin, no käinud väga kena esitus oli. No see oli jah, tõepoolest suurepärane esitus ja ehkki ütleme, selline kriitikanooltega, mitte kriitikanoolte on, aga sellise väikeste kommentaaridena on siin ka öeldud, et mulle tundus, et see esitas, et see tempo oli üle mõistuse aeglane, aga siiski laulja tuli selle aeglase tempoga suurepäraselt toime. Ja, ja noh, on kritiseeritud ka tegelikult Leonka valla orkestratsiooni näiteks kujumas kanni talupoja auga seda lugu, koos mängitakse siis talupojaood, kestratsioon jällegi jäetakse kõik dirigendid ja muusikud Agale jonka valla puhul on mõningaid selliseid jutte või signaale, et orkestreeri ana ta ei olnud nii tugev, et, et võinuks tema hea kaaslane respiigi selle selle üle streerida. Aga nüüd on meil siis esimene pala kuuldud ja väikesed kommentaarid ka saadud. Tõnis tahad ka midagi kommenteerida või sa soostunud oma oma võistkonnakaaslase hinnanguga, nagu mul oleks päris keeruline isegi Hannesega kuidagi juurde öelda, sest et Hannes ütles kõike seda nii kenasti ja kõik neli, kes me siin oleme, lugu ju maha mingit pidi viinud tempo, sinna-tänna aeglane, raske välja vedada, olgu siis nagu ütleme võib-olla muusika võõrale inimesele ära öeldud, et aeglaselt laulda on keerulisem kui kiirelt laulda, mis nii mõnegi teise elukutse juures on võib-olla vastupidi. Nii et jah, kui me siin seda tempot leidsime, et on aeglane, siis see tegelikult on pigem nagu meistrimärk ja selline tunnete rahastamine ja nii et see see oli nagu varjatult suur kiitus selle esimesele loole. Aga jätame need punktid siis praegu hetkeks õhku veel endasse, nad said päris kenad keskmised hinded, ma ütleks. Ja näis, kuhu see saade nüüd edasi läheb. Järgmise palana oleme siis valinud ühe Putšiini toredat ertseti armastatud ooperist poeem, mis on siis Rudolf Amar tšello ja Mimi BRZ ja laulavad meile Mirela freeni, Luciano Pavarotti ja Sesto pruskantiini. Vaikus oli korraks stuudios. Ma nüüd püüan nii-öelda meie tiimi, meie meeskonna mõtet kuidagi kenaks asjatundlikuks saada. Hannes, sina kindlasti oled ka mõelnud selle peale, et operoni, teater, muusika, teater ja kui muidu oleme harjunud, et tegema kõike seda, mis laval toimub, me vaatame inimese näoilmeid. Me vaatame nende olekuid, nende hoiakuid, siis ooper kui muusikateater peaks kogu selle sisu ja kogu selle tunda ja need asjad ju läbi kõrvade ilma, nägemata meieta malama. Ja praegune seen, mis siin, kus on nii palju tundeid ja ei pea ju olema inimene, kes valdaks keelt, aga ta saab aru, et siin oli mingi suur südamepuistamine, suur mingi tunne, mingi mitte lihtsalt arutamine, et kus me täna kokku saame. Ja mulle sinu sissejuhatuses peidetud niisugune veenvus oli väga sümpaatne, ma ise mõtlesin sama asja täpselt selle selle ettekande ettekande jooksul siin, et et mulle meenus üks Ilu meeldejäävamaid ooperikülastusi, mis oli umbes üks, kaheksa üheksa aastat tagasi, kui ma käisin Savonlinnas Savonlinna ooperifestivalil. Kuulasin seal Wagneri Partsifalit sellel minu kehapikkust arvestades tohutult kitsaste pingiridadele vahele paigutatud nendel plastmasstrammitoolidel. Ja, ja see kõik see neli, neli ja pool tundi seda, seda etendust tegelikult nagu ühel hetkel sa unustad ära, kus sa istud ja et sul on see kõik nii, nii ebamugavalt, see tundubki, et sa oledki saatnud ainult kõrvad sinna kohale. Sellepärast et sain seal lavakujundust, ei ole olnud mingeid suurejoonelisi kostüümiga, mitte midagi seesugust, isegi mitte mingeid valgusefekte lihtsalt olid Moskva suure teatri artistid, kes esitasid Partsi faili ja see neli tundi oli täpselt samamoodi on lummav, et seda võib võtta nagu paigutada neljaminutisse ja sa jõuad selle kõik ära rääkida, ütled, et ainult viis suurt sõna, et see oli kõik täpselt nii kõva asi. Ja ma usun, et ma teid ühegi suurele ooperisõbrale professionaalile liig, aga ma ütlen, et minu jaoks on Putšiini üks niisugune nii niisuguseid niisuguseid autoreid, kelle, kelle puhul on minul alati muusikat kuulates niisugune tunne, et jumal tänatud, ma olen terve. Ma seisan veel ühes tükis, koos, tekib sugune sibula hakkimise tunne, et mul on nagu südames rõõmuga, silmad nutavad, vot selline tunne. Nad täpselt sedasama, ma tahaks edasi lisa ju või tähendab liituda sellega, et, et Putšiini on tõesti selline, et kui mõnest verbis need kõik kiidavad vertid kangesti, jah, ta on tõesti tore, aga vat Putšiini on minu meelest ka see, kes läheb sulle naha alla. Hingesoppi, mitte ühte tühja kohta ei ole ükskõik millise tema ooperi mina võtan näiliselt ka näiteks niux Durandote niimoodi, et seal ju tegevust nagu nii palju ei ole, aga täpselt sama tunne tekib ka, et, et sa oled nii pingelised, kui lõpeb, sinu kaelasooned on alati läbi ja ja siin ka praegu, kui ma seda kuulen, tõepoolest, kui sa sõnadest aru mitte midagi ei ole kunagi ooperis käinud, aga seda ansamblit praegu kuulates, sul hakkavad kõik kohad kihelema ja sa tunned, et tõesti, et see on midagi, midagi suurt ja traagilist asja aetakse praegu. Helgi, kas sul on silmadel midagi viga, et ma vaatan, su ripsmetuss on paremalt seina? No näed, Putšiini, mis ma teha saan, püha müristus. Nii et see oli selle muusika mõju ja just nimelt ja no Putšiini on selline autor tõepoolest, et kes võiks öelda, kas see oli ka nagu muusikas ooperimuusikas oli kuidagi nagu naisteekspert, et tema kõik kõik ooperid räägivad naistest ja tema nende saatustest, aga siin ka selles kuuldud lõigus oli, oli ka tegelikult oli oli ka nagu Rudolf tegelikult kahju, sellepärast et ta julgenud tunnistada siis miile seda, et ta kardab, et armastus tema vastu on kustumas ning on asendumas kaastundega ja ta ei tahtnud nagu seda, et seda teada saaks. Aga nimi kuulas seda kõike pealt, nii et tõepoolest selline tundeskaalal selline noh, väga väga liigutav ja traagiline stseen inimesel ajal sealsamas ka. Aga läheme edasi, aeg sunnib takka ja palju ilusat muusikat on veel kuulamata Tõnis, sinu videoteegist või vabandust diskoteegist siis jah, oleks oleks järgmine näide, jah, minu tõesti diskoteeki oleks vist õigem öelda, sest et päris diskomuusikat veel üldse kodus on, aga aga plaadikogu, plaadikogu sõnast diskist ja mul oli tõesti eile selline huvitav õhtu, et vot siin vaatasin, mis üldse kodus leidub ja ega palju leidunud, aga ma usun, et kui me siin aasta aega seda saadet kenasti ära teeme, siis hakkab juba leiduma, lähed poodi, ostad vaata rohkem juurde. Tahan või nad, ma usun, et tekivad ja ikkagi ja sellised asjad toredad asjad tekivad iseenesest koju. Ja millegipärast arvasin, et ega ooper on ikkagi väga mitmekesine ja siin kui praegu olid sellised kurvad, sügavad või sellised ikkagi märja silma tunded siis ooperis reeglina muidugi lõpp kurb, aga On selliseid hetki, kus on, vaatad nalja ja hooplemist ja kõike muud. Ja meil pole ükski meie mees veel laulnud ja mul on siin välja pakkuda kuusiku esituses Rossini Sevilla habemeväest Figaro aaria ja ma arvan, et tuleme nagu tükk maad kõigile tuttava muusika juurde, nii et paneme ta peale. Püüdnud. Mul tuli kohe muidugi see on nii popp lugu, et seda esiteks, kui sa kuuled seda, siis on niisugune tunne, et et milles küsimus? Ma olen praegu ise ka ja võtan need sõnad ette ja panen raudselt laulu ära, et see on nii lihtsalt esitatud tema poolt, kes teda tunneb ja teab, et kui suur hääl tal oli ja üldse kui suur ja nisukene kogukas mees talli, kuidas tal nii nobedalt kõik see värk liigub seal, see on uskumatu. Aga mulle tuleb kohe meelde see, et kindla peale, et, et see helilooja oli nii nagu hästi niiske kelmikas mees ja tal oli väga hea sõber, annad, läksid millegipärast nagu omavahel natukene nagistama niukene ja siis ta tahtis sõbrale väikse käki teha veiniklaasi juures ja siis kirjutas selle talle valmises. Palun, laula ära nüüd. Ja, ja teine võttis kätte ja mõttelaulis ära ja nad olid jälle sõbrad. Ühesõnaga mulle tuleb täpselt niisugune tunne, kui hetkeks ei ole noh, nii tavalises olukorras, aga midagi kirjutatud, et see on just nagu kellelegi väikse vimka tegemine. Tegemist on neurosiini, ühe kõige tuntuma ooperiga aegu veel teada seda, et ta sellele tõesti kirjutas loetud päevadega, siis see pidi olema mingi geeniuse sähvatus küll, mis, mis sellised. Aga mis meie vastasvõistkond siis ma ei tea, kuidas, kuidas sellel võistkonnal on nimi ka on mõeldud välja. Figaro, okei, ei no see valutingimustest veel kokku lepitud, aga teinekord teeme tõesti võib ju panna ka nime. Mina ise ei tahakski väga pikalt rääkida oma viguri ka selle tõesti, ma arvasin, et see on lugu, mida igaüks peab teadma ja on kuulnud ja sellest on ju. No seda on moodsast muusikast popmuusikas siin-seal kasutatud aparaat teatas, kasutatud ja milles kõiges. Aga, aga nii nagu Helgi, sa ütlesid, et jääb mulje, et lihtne lugu ja kõik selline asi siis tegelikult sellise ettekandes sooritamine. No see on ikka meistriklass ja surmasõlmlennukiga, see on täiesti, ütleme surma sellele lennukisse ja ma mäletan lihtsalt sellist seda aega, Olavi kaasaveli õppis tema juures ehk Tiit Kuusiku juures laulmist. Ja hämmastav oli see, et vanahärra oli juba väga kõrges eas, see oli päris mõned aastad enne tema päris lõppu ja jutt oli sellest, et ta iga hommik ärkab üles, ta teeb iga hommik hääleharjutusi, ta iga hommik Teevenda. Ta viib vormi, poleks seda, mitte millestki on tarvis, jaluta, käis konservatooriumis, ta tuli, tal ei olnudki muud teha, ta elas selles nii et ta on eluaeg vaeva näinud, et saada tulemus selline, et me vaatame, vilistades võiks seda laulda ja see ongi see meistri, kas teha asi pealtnäha nii lihtsaks ja tegelikult kõigi jaoks nii kättesaamatuks. Ma olen teie kõikidega siin täiesti nõus. Kui mul jätku võib-olla nii professionaalide seltskonnas nii palju selliseid muusikalisi termineid, mida kasutades me alati üritan sellise küsima kunstilise maailma või selle enda enda õpitu poole pealt nagu mingisuguseid võrdlusi sisse tuua ja see pala oma sellises noh ärge pahaks pange, aga selle siis peaaegu et mobiili helinaks mobiilihelina staatusesse jõudnud loo sellises populaarsuses on, noh, mul ei ole siin ühtegi lisada enam, mis puudutab selle äsja kõlanud ette kanda meisterlikkust. See on nagu täiesti selge ja selle loo meisterlikkuse juurde ma tahtsingi tuua mingi sellise mõnusa näite, et et inimesed, kes on Veneetsias käinud, kindlasti kogenud enamik, kes on võtnud endale nii-öelda rendigondli ja kes on teinud endale gondliga sõitu Veneetsia nendel uhketel kanalitel siis kindla peale on nii, et kui nüüd võtta kätte ja proovida, siis absoluutselt iga kondilier näitab sulle täiesti erinevat maja nimetada seda Marco Polo omaks. Et samamoodi on ka ilmselt sedasama ette kantud palaga, et iga esitaja, kes seda pala esitab, teeb sellest nii-öelda oma Marco Polo maja, mida ta turistile näitab, et nimed nüüd ma teen seda, vot niimoodi. Ja seda, see tähendab nagu seda, et et taeva täna on Eestis olnud ja loodetavasti ka tuleb veel niisuguseid kas või üks sajandis, kes suudaks esitada niisugust nii-öelda mobiilihelina staatuses popooperit niisuguse mängleva kerguse ja sellise veenva meisterlikkuse ka nagu Tiit Kuusik, et siin ei ole nagu noh, tarka lisada enam küll rohkem midagi, aitäh, Tõnis oli väga hea, väga hea, armas palasin saates aitäh sulle. Ja me läheme oma saatega edasi ja kui ei ole seda mainitud, siis mainita, kui see siinkohal ära, et me siis valime ühe sellise loo, mis meil läheb ka järgmisesse saatesse edasi, aga loo saate valida ka teie, lugupeetud raadiokuulajad ja anda meile siis märku sellest kas siis meiliaadressil info ät oopera poee rõhutanud Opera on siis ühekordset tähed või siis jällegi posti aadressil postkaardiga Rahvusooper Estonia, Estonia puiestee neli, Tallinn ja märgusõnaga panid, nii et jääme ootama, teie valikud, aga ise läheme siit järgmise muusikapalana edasi ja teile elu veel keerulisemaks teha ja raskemaks siis head muusikat muudkui tuleb ja tuleb. Ja kõlagu siinkohal siis jälle selles saates juba võib olla mitmeid kordi olnud, aga, aga sellele kooslusele mitte mängitud palaga mis kõlab meie saate signatuuri seas, see on ei midagi muud kui kuninganna aaria ja ja sellele esitab Beverly Hogg. See oli siis öökuninganna aaria järjekorras, neljas kas lugu meie sellesse valiku sarjas ja noh, see on nüüd ausalt öeldes küll ka ooperiinimesele noh, nii ära leierdatud lugu, et kui enam midagi tarka pähe ei tule, siis, siis siis pannakse ka see lugu peale ja ütleme, sellised võib-olla ooperikaugemad inimesed. Noh, me saame sellega. Härra, hirmutada või, või teiselt poolt ka ooperisõpradeks teha. Aga mulle tundub, et et mis liig see liig, et see, see lugu tuleks võib-olla ära keelata mõningates aastateks, et teda värskelt jälle uuesti kuulata, ehkki see ettekanne oli, oli see oli super, selles mõttes, et see lauljanna kasutas selliste instrumentaalsete häälekäsitust ja ja ka mis arvavad meie teised eksperdid sind. No ma tulen kohe sul vastu eksperdiks, selles mõttes tahad ära keelata asja, mida mina ei julgenud tänases saatesse kaasa tuua, nimelt kaks asja, võluflööt on mu lemmikooper mõlule, dist, lemmikaaria, kõik sellega seonduv asi on mulle kuidagi ka hingelähedane. Väga perfektne esitus. Ja sa tuled, räägid, et selle peaks ära keelama, sellepärast et see on nii hea, see on teda liiga, teda kuritarvitatakse teda nii-öelda, eks pluateeritakse üle seda pala mida, mida ka meie praeguseni. Vaata meie võib-olla tõesti praegu selles saateformaadis, see kõlab nagu ühe seakasvataja lause selle kohta hiljuti, kui öeldi kultuuritegelastele, jääge oma liistude juurde. Hullemini paneme umbes kinni ja lõpetame ära mindi püha taevas. Ei no ma nüüd ei saa aru. Ma uuesti see mu lemmikooperipoisid, ärge ärge paneme selle, paneme seljad kokku, et kaitseme ikka seda lugu niipalju kui võib kuulatele peaks huvita võib-olla noh, selle selles ooperis üsna palju selliseid märke, mida võiks lihtsalt meelde jätta, esiteks lugu jääb ju kõigile meelde ja siit on hea seltskonna katta teinekord teadmisega, et näiteks selles aarias on kirjutatud sisse kõige kõrgem nootmis üldse naishäälele kusagil mingis partituuris helilooja originaalis ette nähtud läinud on seal faase neljas kolmanda oktavi faase, neljas aste ja Merase neljas lugu, need siin sümboleid, kui me läheme üldse võluflööti. Ma ei ole siin, saarel on väga-väga arutada, mina ei räägi rohkem vabamüürluse. Hakkame ka rääkima, hakkame muidugi. Sellest ei räägita niimoodi avalikult ja raadios ja jah. Naishääled üldiselt need on väga üksikud, kes mulle meeldivad, kallas ja siis niimoodi, aga selle selle harjaga muidugi selles mõttes ma olen sinuga nõus, et kui on kehv esitus, siis tuleb ära keelata küll, sest etaan vahel mõnel on selline seal nagu ma ei oska teisiti öeldes nagu traati ja nii kui sa natuke seda puudutad, selle prõks pooleks ta on noh, niisugune traadine, hääl teisel, eks ole, on niisugune nagu, ma ei tea, mis materjal see on, missa tõmmata sirgu ja siis näpuga teed, siis ta hakkab võnkuma. Sellel naisel oli küll praegu talle saatjat instrumentaalne jah, okei, aga tal ei olnud nagu sellist jäika Davey niisukest, külma nist kiledat häält ja kui, kui on niisugune kiledam hääl ja kui ta kukub seal üleval tõkkega, siis on ikka tõesti täiesti talumatu, on saalis istudes. Nii et ühesõnaga, et jah, see on, seal peab olema täitsa eriline hääl, kes seda, seda laulab, et ta ei tohi olla väga terav, kuigi see roll ühesõnaga on ju selline õel ja tige nagu näiliselt, et tal peab olema külmust ja sellist, et ei tohi emotsiooni olla, aga mulle meeldivad need kõrged hääled just siis nagu meil omal ajal Voites oli, kellel on seda, mida kõrgemale läheb, seda, nagu ta läheb nagu nagu sügavamale ka, et ta läheb nagu seda venitama sedapidi ja teistpidi, et siis on ta koloratuur väga hea kuulata. Ma just tahtsin öelda, et võita, siis tegelikult laulis, kes oli nagu dramaatiline koloratuur, laulis seda ikkagi palju sama tehniliselt küll, aga, aga selles oli, oli noh, teistsugust sellist vokaalset võlu ja siinkohal meie palavad tervitused Margarita Voites üle, kellel on, kellel on sünnipäev. Ribakene, kui sa kuuled, siis noore terve Hannes, tule appi? Ei mina olen küll Tõnisega nõus, et mingil juhul ei tohi mingit keelu ega käsuga korda sisse seada ja ma olen väga nõus ka ka Helgi arvamusega selle kohta, et see on ikkagi esituses kinni, kuidas, kuidas midagi teha ja ja ma ei tea. Minul on minu meelest ettekanne oli, oli väga hea, parim, mis ma täna olen kuulnud. Sellest ja sellest konkreetsest asjast parim, mis ma täna olen kuulnud, jah. Nonii, meil on kuulata veel üks muusikapala, aga kuulajale siis meeldetuletuseks, et ka teie saate saates osaleda ja innukamad osalejad kindlasti teid ootab siis ees mitmeid-mitmeid, üllatusi, auhindu, kui me teeme selle sellest saatest vahekokkuvõtte. Kui te saate siis kuulata oma oma kõige meelepärasemaid lugusid uuesti ja andke meile siis teada oma valikutest või valikust, siis õigemini siis märkige siis üks, üks pala, mille me hiljem üle kordame ja saatke siis see valik aadressidel info ät, ooperaaee või postkaardiga, Rahvusooper Estonia, Estonia puiestee neli, Tallinn, märgusõnaga ooperigurmaanid. Aga Tõnism, palun, juhata sisse siis meie tänase mängu viimane muusikapala, miks selline valik ja, ja mida me siit nüüd peame, hakkame ootama, jah, sina üritasid mind, mina üllatan sind, ega siin, nii see asi käib. Mina pole varem oper gurmaanide saadet teinud, sellepärast palumas pühenduda Estonia ooperisajale, nii nagu siin aasta aega alles sellest rääkida saanud ja võtsin siia lõppu ja sellise pala balangul nii vale sõna tegelikult ooper muusika, kofeiini, seeni, mis olla kõigile meie inimestele vähemalt sellise piduliku või sellise sünnipäeva või igal juhul tähtsa sündmuse puhul kõigile hakkab selline asi kummitama šampanja, maitsva šampanja, maitse tuleb suhu ja kõik, kõik sellised asjad. Ja see seltskond, kes seda ette kannab, samamoodi selline natuke võib-olla isegi peohõnguline, sest et küll seda kontserti, kus see lindistus on pärit, vedas nagu Pavarotti, aga ta kutsus sinna oma sõpru ja sõbrad ei olnud mitte kõik ooperimaailmast, sealt oli ka päris servast serva sõpru ja ega siin ette lugeda, kes selles muusikapalas kaasa löövad. Võib-olla polegi mõtet, aga pigem kuulame seda, või sa tahad lasteaiad, rööviaatast siis joogilaulus aasta traga Jaltas, joogilaule sa juba said haavarotti ainult võõrastega, sest just just olgu kuulajate öeldavategadega neeme ka päris oma mõtteid lugeda, luges pigem seda ikkagi plaadi kaanel siin taha praegu uhkelt. Et kõik muidugi spetsialistidega, jaht, Verdi Traviata joogilaul ja Pavarotti ja ta sõbrad. Tunnis tegeletakse, valik oli, selles mõttes oli väga hea, et, et siis, kui need need kähinad sinna vahele tulid ja suhteliselt ütleme, Maidlejad ebamusikaalselt, aga, aga varase tõlgendusega seal vahepeal laulsid ja siis tuli jälle uuesti Pavarotti ja oli nagu sõõm värsket õhku. Tuli sisse, mis sellele loole, et suur tänu sulle selle näite eest, et kus nii-öelda ütleksin, et ooperipeale Jah, ma tahaks lihtsalt lisada neemele muidugi natuke jälle vastu. Mina olen eluaeg-ajalt selle poolt, et kui on ikka sees muusika, siis ei oma mingit tähtsust, mida sa laulad, noh, selles mõttes, kas see on nüüd ooperimuusika või on see jätsu lugu, kui ooperilauljad võtavad kätte, teevad plaate džässmuusikas? Ma ei ole eriline asjatundja, džässis? Ei, ei, see ei olnud ühesõnaga muin tihtipeale jääb seal nagu vajaka ühest koma teisest ja siis siis tekib mul täpselt sama küsimus vastu, et miks see siis nii-öelda see teine laulja ei võiks laulda ooperimuusikat, muusika on muusika ja kui tal sees on muusika minu pärast lasku takka, eriti niisugusel kontserdil. Ma ei usu, et nüüd need lauljad läheksid ooperilavale kuigi pliks, mitte täitsa täitsa lahe kuulata kontsertkorras niisugust asja. Ei no eks ta vist oligi sellise rohkem nagu pidulikku show'd lihtsalt lõbu, lõbus kokkutulemine, sest et õllepruulija niisugune mõnus ja ta oligi tegelikult ikkagi oma omal ajal õllepruulija staatusesse. Verdi kirjutas ju nii, nagu ma ei tea, kes meil siin kirjutab iga päev uusi lugusid ja veidi kirjutas ooperiõhtul juba rahvas laulis. Ma. Ei leia, et selles selles mõttes, et. Lugusid tuli ja need olid rahva loodia. Vat sulle siis minu jaoks on see terava jatta joogilaul olnud hästi varasest lapsepõlvest saadik selline pala, mis või vabandust, oli stseen. Eriti just joogi lauljased, raviaatilise Verdid rajata joogilaul on see asi, mis, nagu absoluutselt ei assotsieerunud mitte mingist otsast sellise kihisev, šampanjamulliga keelel ja kõige selle siukse poode ja pitside-satside ja selliste krüsanteeme, aga vaid minu jaoks on see niisugune selgelt pikas nahkmantlis natsi koonduslaagri mingi killer, Skype, süstal käes ringi, kelle kõrvus kumiseb vot just täpselt see muusika siuksel haige inimese lemmikmuusika, kes nagu on niukene, massimõrvar või mingisugune selline kurjategija, kes justkui näitamaks, et filmilooja või kes iganes püüab siis Liternatuurselt näidata, kuivõrd tegelikult sihuke inimlike lõbus inimene ta on. Ja siis tal on kindlasti kuskil mingisugune grammofon, kas mingisugusest kägisevas koonduslaagreid baraki nurgas mängib just seda lugu või siis veel hullemad kondlasega moodsaja tapjad, siis tal on mingisugune need kõrvaklapid peas ja ta kuulab seda lugu samal ajal siis pussitab kedagi kuskil kangi all. Täitsa vahva mõte, et siin-seal tuleb üht-teist lavale Seaga diisikuse, haige ta siis siia puutub, et ma seal peab ka lõpus ära surema ja ta kunagi oli üks mingi film, mille pealkiri oli tiiva üks hästi-hästi ammusest ajast. Ma mäletan lapsepõlves seda filmi, kus just nimelt oligi seesama episood, kus selle, kui ma õigesti mäletan, oligi seesama selle Verdi joogilaulupeo, kus käis üks niukene kiilakas ringi pika nahkmantliga viskes inimestele naaskleid selga. Käisi kuulas samal ajal verd joogilaule. Vaat sellised reaktsiooni. Tore olgugi et me peaksime nüüd otsad kokku võtma ja, ja ütleme siis oma oma oma eelistused, et me täna kuulsime siis viited kõigepealt pajatsete proloogi, siis Putšiini poeemist teisena ühte armsat võluvat tottimine olgu ära öeldud kohe, et oli minu soosik see viljahabeme eest homme saadud habemeajajat Tiit Kuusiku esitluses võluflöödikuningannat Maarja ja viimane siis joogilaul mõrvarite joogilaul. Et, et olge head, kallid külalised öelge siis oma oma võitja, mida alustate kaotajast või ütlete kohe võitja tund? No ma teen siis otsa ära, siis mul on see mure, mure murtud, vähemalt keegi ei saa süüdistada. Ma tegin kuidagi kellegi teise järgu, esimese nii-öelda seal seal hea, et sestap mina paneksin, ütleme ülemise Too paneksin Putšiini Pohhimis siis öökuninganna Maarja oleks siig siis pajatasid, oleksid la kuusik, oleks Soll ja siis Verdi jääb oma selle palaga siis peale. Mitte isegi paneme, paneme sisse. Fabia. See oli meie meeskond, on väga põhjalik ettekanne, olgugi, et me ju valime ainult ühte. Me peakski tegelikult teistele hinnalt panema, sest et muusikahindamine tänamatu ta nagu on. Kindlasti on meile 1000 vastu vaidlevad praegu oluliselt, aga me peaks olema nagu kahekesi koos ehk siis või peaks olema nagu meeskond. Mul oli väga hea ära kuulata poole veeskonna arvamus. Ma nüüd ei teagi. Poeem sai ülemised o Hannesel. Ja vaata aga vaata, mina siin ennekasile töö, kuninganna ja Mozart ma lihtsalt kohustusest omaenese hinge ees ütled, kuninganna saab selle ülemise, toob minu käest kätte, ma teisi üldse ei tahakski hinnata, sellepärast et muidu läheb kakluseks, seda intriigi meile pole tarvis, kõik ilus muusika oli meil see kokku ka selle probleemi puhul siiski ütle, sest et siis ta nimi siis niimoodi paneme siis poeemile. La ehk siis kuues noot. Just keegi. Minul on, on kõige kõrgem, sest et mul on valida kahe baritoni vahel ja, ja ma ei saa midagi teha, baritonid on mu nõrkus ja remontija kuusiku vahel siis tähendab see vilja või pajatasid, siis ma võtan selle kuusiku kõrgemaks tooks. Ja siis saab Putšiini, kuna seal olid Taborotiaatriniasse bariton, oli suurepärane. Juba käis läbi kaasminut tasakesi. Ahah, okei, nii jaa, ja minu siis soosik on ka see probleem 10 punktiga ja, ja teiseks ma paneksin vajadused punkti või mis ta ülemine, kaheksa ja kaheksa, just. Nii on siis lõppenud hooaja esimene ooperigurmaanide saade, mis oli mänguline ja kus oli hea meel tervitada uut saatejuhti Tõnis Lepa ning meie võluvaid saatekülalisi Helgi Sallolt, Johannes Võrnat ja, ja meie stuudio tiimsis võid, stuudiovõistkond valis siis järgmiseks proteks esindama meie meie maitset ja selleks oli siis Putšiini poeemist üks võluv Tertset raadiokuulaja tee aga kenad, kellel huvi on, saatke ka oma lemmiktänasest saatest aadressil info ät, opera, poee või Rahvusooper Estonia, Estonia puiestee neli, märgusõnaga ooperigurmaanid ja Teid ootavad, meeldivad kingitused ja üllatused ja auhinnad siis hiljem. Aga seniks kuulmiseni ja kohtumiseni.