Oi, seal vilgas vaim laiast laotusest, laulik, ülevaim purskab südamest sundimatult Joani võimsa helidest. Kõrgemale üles, üha tõuseb maast siniõhus üles nagu tuleraas lend agarus viipsu lauldes taas ja taas õrnalt õhumähe sinu üle vaod. Nõnda varjab tähepäevavalgusaul täis lõõritustan ilm. Kuid ise silmist kaod. Tõepoolest. Milline sõnal väljendamata veetlus haarab möödujad lõokese laulu kuuldes. Vaevalt näeme laulikute ennast värisevad tumedat punktikest päikesekiirtest, kullatud suures kõrguses, kus valged suvepilved ujuvad üle sinise taevalõoke. Seal põldude laulik ja laulab õhk ise. Tagasihoidlik pruuni sulestikuga lind aga laulmises priimus laulika pilvedesse ning põldude kohale jääb ainult tema laul. Heliseb rõõmus. Lindudel heliloojatel lindudel laulu kunstnikel on inimestest, kolleegidele, muusikutele kaheldamata professionaalne mõju. Lehekülgedel Bubba võib loetleda takte lõike terveid helindeid mis kasutavad mõne laululinnuviisikäände või imiteerivad paljuhäälselt linnukoori või leiavad inspiratsiooni linnulaulurõõmust. Kergusest. Bethany kuuenda sümfoonia teine osa. Rimski Kosakovi ooperi lumivalguke lindude koor ja tants, Haydni ja Vivaldi aastaajad, Ravelli ooper, lapse võlur, Straussi valsi, Lood, Viini metsadest algus. Ent veel rohkem on heliloojaid, kes tunnevad nii-öelda omakasupüüdmatult huvi lindude laululoomingu vastu helistades treenitud kõrvaga sulis laulikute tehnilisi võtteid, meloodilise saavutusi, ootamatuid rütme. Näiteks Sibeliuse rääkis sageli oma linnulaulualastest tähelepanekutest, kusjuures kuuldud, huvitavamad katked seisid tal meeles aastate kaupa. Nii oli ta kord kuulnud kella kahe paiku hommikul aias jalutades üheaegselt käo kukkumist, metstuvi Gudrutamist ja koovitaja nukrat hüüdu. Teata sedagi, et kägu kukkunud ebapuhtalt mitte tuurisega mullis, vaid kuskil seal vahepeal. Et lindude häälitsused Sibelisele kui heliloojale palju tähendanud avaldas selgesti ühest ütlusest Brasiilia helilooja vilja loobase muusika kohta. Märkan, et tema on elanud hoopis teistsuguses lindude maailmas kui mina Brasiilias papagoisid, kelle hüüdnud läbitungiv. Kõrv harjub väga kergesti seisuste kriiskavate häältega lausa teadlase huvist. Cyrillus Kreegi puhul. Haapsalu ümbruse linde tundis helilooja nii välimuselt kui laulud suurepäraselt. Kui juhtuski mõni võõras vastu, jättis helilooja häälitsuse meelde. Emiteeris seda pärast nii tõepäraselt, et teadjam võis pärast eksimatult öelda, millise linnuga tegemist 20 aasta vältel tegi kompaniist koguni järjekindlaid Vornitoloogilisi vaatlusi jälgides mõne lemmiku eluviise päevagi vahele jätmata. Läti heliloojalt kirjanikult Margers Saarinsilt pärinevad read. Mingi varahommikul metsa. Hoidke hinge kinni ja te kuulete sümfooniat, mida ükski inimene pole kunagi loonud ega loo. Seal ei valitseja inimlike emotsioonide rusu, pealetükkivus. Puudub temaatilise arenduse sügavus. Seal kõlab ütlemata rikas metsa kontrapunkt. Kuninga Franso esimese õue komponisti geenikuulsaks saanud helides lindude laul ühineb, kord valjeneb, kord eemaldage linnukoor kaunilt meisterliku läbipaistva põlifooniaga. Lindude häälitsused on väga erinevad kuid väga vähesed pakuvad viisikäände, mida võib otseselt muusikaliseks nimetada. Segavat mitut laadi klissandud veerandtoonid. Kõlisevad drillerid. Näiteks tšehhi helilooja Liannašekil olid suured kogemused inimkõnemeloodia uurimisel kuid ühe varahommikuti kireva kukega ei taheta vees. Kirjas kordab kompaniist, et isadele häälitsust kuidagi noodipaberile. Kuidagi mõistame veel laululinde põldlõokest pääsukest kuldnokalepalindu ööbikut, kägu kukub. Aga tikutaja nekitatiivadega rähk trummeldab, toonekurg laaberdab nokaga kana küürutab kakkuda, oigavad. Ent ometi võib ka viimaste häältes teatud tingimustel muusikat leida. Jutt on nimelt Ungari teadlase Peeter sööge äärmiselt huvitavatest katsetest. Õpetlane analüüsi pinnuhääli nagu aegluubis. Ise nimetate oma meetodit akustiliseks mikroskooriks aeglustades magnetofonilindile salvestatud linnulaulu 16 kuni 128 korda. Saavad kuuldavaks meloodiad, mida inimkõrvalkiirusel ei taju. Inimene eristab sekundis umbes 20 eri heli. Vahel võib neid sekundisse mahtuda kuni 400. Nii selgub paljude lindude, nagu hanede või kurgede täiesti ebamuusika kaasateks peetavad häälitsused sisaldavad tegelikult kauni külalisi helikombinatsioone. Ka Heino Jüri salu puhkpillikvintett on kaudselt seotud ornitoloogiaga. Nimelt on helitöö teises osas kasutatud Eerik Kumari raamatus, kuidas vaadelda linde avaldatud peoleo laulu, joonistust. Osa hoolikalt valitud tämbrid peegeldaksid nagu põhjamaise laotuse tumedat sina, mille taustal heliseb linnulaulu imiteeriv hõbedane flööt. Viimaste aastakümnete muusika publik on juba harjunud eksperimenteerivaid desteostes leiduva kirjutusmasina krõbinaga krabisevat paberiga ettekannete käigus puruks löödavate serviisidega. Aga 1924. aastal tekitas üldist kõmu, kui Itaalia helilooja toriinoresbiigi kasutas oma orkestriteose Rooma piiniad kolmandas osas ehtsat ööbikulaulu. Kontserditel ei plaksutanud muidugi puurilinud ööbiku laul kõlas orkestrihelide sekka heliplaadilt. Partituuris on üksikasjaliselt märge, millise firma, millist heliplaati tuleb kasutada. Kuigi sulest pärineb ka üks kaunimaid lindudest inspireeritud helindeid, nimelt 1928. aastal kirja pandud sviit väikese koosseisulise orkestrile. Linnud. Me oleme sellest osa pealkirjaga tuvi. Sujuvast ülevõimelises helikangas korduvaid harfi kõlasid võime pidada tiivaga relusteks viiulite kõrgeid Farlet helisid Gudrutamiseks. Ent ka ilma konkreetsete kujutelma deta haarab maitsele muusika, rahulik väärikus. Fotorinoles piinlikku loomingule annab tema huvi ning poolehoid vanade muusikatraditsioonide vastu. Tema helikeeles kohtame igivanu kri koriaani meloodiaid minevikuhõngulise laade naiivselt lihtsalt kadentse süüdis. Linnud kasutab ta muusikaliste ainet seitsmeteistkümnenda 18. sajandi heliloojatelt baskiinilt Ramolt Kalloolt. Järgmise osa ja teema pärineb prantsuse heliloojalt Ramolt. Osa kihab lõbusast toksimisest, kaagutamisest. Päikest ja õhku tulvil graatsiline orkestri kõla on näiteks helilooja suurepärasest orkestratsiooni kunstist. Järgmise osa pealkirjaga ööbik telje muusikaks on tundmatu inglise seitsmeteistkümnenda sajandi helilooja viis. Helikangast tajume õrnust ja soojust, mida tekitab inimhinges öine halli kuueline laulik. Rabiseva kõlalised lestakäigud toovad mõttesse väikeste tiibade Võriseva lennu. Viimaseks suleliseks respiegi helimaalingud on kägu. Peale tuttava kukkumise sisaldab sadelevalt orkestreerinud lõpuosa nagu metsasügavusest, kaikuvaid kajasid loodusele värve ja varjundeid. Viiulid, nagu püüaksid võistelda tuules sahisevad eestikuga. Kogu tsükli lõpust annab märku osa viimaste taktide suurejooneline pidulik kulg. Linnumuusikat on heliloojad kirjutanud laias laastus kahest eri küljest lähtudes. Esimene võimalus võib lähtuda linnulaulukõlast ja põimida enam-vähem linnulähedasi motiive helikangasse nagu äsjakuuldud Heino Jüriisalu teos. Levinumaid selliseid heliloojaid, innustunud helikujundeid on kahtlemata käo kukkumise langev Tertz mis oma lihtsuse Äradontavusega lausa meelitab end kasvatama. No palasid on paljudel heliloojatel nimetada võib hindiumiti Assans, tantsi, Lüdigi Ellerit. Tänases saates juba kõlas käomotiivina autorina respigi orkestrimuusika. Võime seda nüüd võrrelda prantsuse helilooja luik loota geeni samateemalise, väga elujõulise, väga tuntud kaunistuste, rikka Harokoominiatuuriga. Linnulaulu hetkelisi haistvaid raskeldabatriaid kõlasid täht-tähelt järgivate heliloojate muusikast on kõige põnevamad kindlasti kaasaegse prantslase komponisti oli vee misseani lausa muusikaliseks orntoloogiaks. Nimetatud helindid. Haruldaselt ergas loodusetaju pärineb lapsepõlvest jaan kujunenud Grenoobli ümbruse Alpiaalsedel kuhu ta praegugi ikka ja jälle tagasi pöördub. Mis järjele kuulub ütlus. Põhimõtteliselt on iga loodud muusika vaid lähenemine loodusele. Loodus sisaldab kogu rütmi ja kogu värvisillaks kõikehõlmava loodus muusika juurde peab kompaniist linnulaulu. Helilooja käsutuses on määratu linnulaulu üleskirjutuste kollektsioon kogutud rännakul mööda Prantsusmaa metsi ja mägesid, alukale reisidel kogu maailmas. Mitmed Olivier Messiaen helitööd kujutavad endast nagu linnulaulugeograaf jaotlast. 1953. aastal loodud klaverikontsert. Lindude laul hõlmab 38 Euroopa linnu heliportreid. 1956. aastal lõpetatud eksootilised linnud klaverile ja kammerorkestrile stiliseerib India, Hiina, Malaisia, Kanaaridele, saarte lõuna ja Põhja-Ameerika lindude häälitsusi. Pole ime, et kui heliloojalt küsiti, tema lemmik kompaniste nimetas, mis seal küll hulga kuulsaid nimesid ent lisas. Uskuge, mul pole ühegi kompolisti suhtes eelarvamusi, kuna muusikud, keda kõige enam armastan ja austan, on kahtlemata linnud. Linnud on suured õpetajad mis jään peatava tabamatud peegeldada oma teostes linnulaulu võimalikult originaalilähedasena. Tulemuseks on kaelamurdvad rütmid, ülikeerukad, helikombinatsioonid, mis näivad filmitud laadse sätendava dekoratiivse heliornamendiga. Olivia seal koovitaja palad ohutust kaks tundi kestvast klaveritsüklist lindude kataloog. Huvitava linnulaulu kujutava katsena, mis püüab samuti tabada tabamatut, seekord aga tõepoolest täht-tähelt sõna abil näib Johannes Semperi luuletus ürgmetsas. Ürgmets olen oksad täis lindude viled soravalt voolavat lauluviisi, millele rähni taovad takti. Taamal, kus tüvede sambad samblaga kaovad, tagapõhja kiiguvad oravad nad keele oksil õhust ümbert ei teagi kust, kuid kuuleb kurgust Gudrutavaid mehikuid, reisinimetuid, hääle, justkui sõrmega tõmmatakse, ruutusid pestes kuskil, kui keegi hööveldaks laaste piiratud ümber õitseva eestülastest rinnuni lopsakate kasvude vahel tunnen, kuis latvadelt hallijana sajab. Helide vihmarütmiga. Ent räägime nüüd teisest võimalusest. Muusikaliteratuuris leidub nimelt arvukalt teoseid mis ei sea endale ülesandeks jäljendada linnulaulu peent ning püüdmatult maailma vaid võluvad silme ette lõokese juubeldava laotusse pürgimise kotkama majesteetlik hõljumise, tuvi rahulikku leebuse. Sellist üldisemat laadi, ühtaegu habras ja nukker tundub garamoobala linnud. Lindude ammust ajast lindudele omistatava võluvõimega on seotud üks erandlikemaid kohti Richard Wagneri loomingus. Ooperis iifid, kolmanda vaatuse metsa üksindus moodustab omalatvade kohina kaikuva jahisarve lindude sadinaga nagu romantilisi tülilise saare keset Wagneri ooperimaailma vägevaid kirgi ja roilisust ähvardavust. Noorel kangelasel Sifriidil on vägitegude vahel väike hingetõmbeaeg. Sügavas metsas istuta hetkeks võimsa pärnavarju puhkama. Sihvidi peas uitavad unistused ja oletused. Ta ei tea veel, kes ta on. Kuhu suunata oma pulbitsevast jõudu. Üha süvenevas vaikuses, najatata veel mõnusamalt puutüvele. Ümberringi elavneb vähehaaval mets. Vaikusemaad võttes pääsevad muusikasse üha enam valitsevad metsakujundid. Äkitselt tärkab sihvridis huvi linnukese vastu, kes on valinud paiga okstesse otse tema pea kohal. Kangelane on kuulnud, et lindude keelt võib ka inimene omandada. Ja järsku on linnul talle midagi tähtsat teatada. Aga hoolimata kõigist püüdlustest meisterdab koguni vilepilli, millel püüab linnuga vestelda ei õnnestu tal mõista heatahtlikku linnukest. Appi tuleb juhus. Tapnud samas salus veidi hiljem kohutava lohemaa Puudutab Sigrid koletise verega määrdunud sõrmedega juhuslikult huuli ja enne nüüd mõistab ta lindude keelt. Kuna muinasjutulinnud on inimestest teadjamad Ansifriidil metsalindude nõuannetest, tema vägevates võitlustes palju abi. Nüüd siis seesama Wagneri muusikas. Ka Eesti muusikalugu teab jutustada mehest, kes mõistis lindude keelt Viljandimaa lõunaosas surealist Pärnu poole Kure kõrgraba naabruses mühavad tihedat põlistada. Väikemetsa tee viib nende keskele peitunud tallu, millest edasi laiub vaid raba ning kohiseb mets. Paljud muusikamehed väidavad, et mitte väga ammu kohtasid sellest alus ehtsat metsa tarka, kes olnud sõber laanehaldjate ja kase piigadega. Saanud aru lindude ja puude kõnest, mis kõige põnevam metsa tark olnud, vahendajaks salapärase metsamaailma ja inimeste vahel mõistnud metsaga tõlkida inimhingedekeelde variandi, nendest jutustustest leiame luulevormis. Siit saame teada ka metsavana nime. Kuula, kui palju mehe ümber on hääli koduma küngastel orgudes laule, laantes, laulud järvedel, jutud laukaid ja halvestel vaiksed viisid madalal murulgi omad mõtted. Kaedal Kivilgi kavalad kõned, igal lillel oma leelo kes ainult aru saaks laulude mõttest kõnelejaks kõigile metsade muinasloost seletaks ära kõik salajad, sosinad kirjutaks üles, kõik looduse hääled. Elab kas kusagil selline võlur? Laante keskel ja tundmatuid leedel soode ja saludesse üles on tare Hüpassaares üks madalam maja. Habemik põhja Tark elab seal tares. Mart saareks hüütakse teda. Temase mõistabki laante Leelot ussisõnu ja lindude häält. Tõepoolest, Mart Saare ja metsasuhted olid erakordsed ehtne metsas saadik rändas ta laantes, rabades soodes päevade kaupa. Raamatud ja noodipaber kindlasti ühes. Ei mõõtnud seal kilomeetreid, vaid vaatas, mõtiskles kuulatas. Nagu tema kasepiigad ja laanehaldjad. Nagu puud, kellega ta pidas pikki kahekõnesid, oli ta isegi metsapereliige. Mühisevad kohisevad suulises maailmas oli heliloojal palju kaitsealuseid sõpru. Üheks lemmikuks oli lõoke, mis seepärast ongi nüüd kuuldele tulev Mart Saarelõokest jutustav laul linnuke. Nii liigutav oma lihtsuses elluses. Ka eemal kodusest Hüpassaare põlisLaanest jäi Mart Saar metsamaailmaga nagu mingi nähtamatu sidemega ühendatud helilooja poolt ühes maakirikus mängitud orelikontserdilt pärineb järgmine mälestuspilt. Mart Saar mängis kaua ja hingestatult. Väljakuulutatud kahetunnine kava sai läbi, ent helilooja jätkas üha suurema vaimustuse ja kaasaelamisega nagu unustades kuulajad aja ja iseenda nagu unustades kõik peale muusika. Ja võib-olla peale metsa. Viimaks nagu vastu tahtmist, lõpetades naishelilooja erutatuna hajameelsena ja oli äkitselt kadunud. Kohaliku seltsimajas korraldatud pidulikul einel olid kõik kutsutud ammu kohal. Puudus vaid aukülaline helilooja ise. Lõpuks hakati teda üha kasvava murega taga otsima. Nagu pärastpoole selgus, huvitas Mart Saar samal ajal juba lähedal asuvas metsas jahutades põliste puude all looklevaid üksildast radadel, kontserdil muusikast jäägitult süttinud meeli. Värvika martsa metsakodu, loodust ja helilooja muusikat võrdleva mulje killu on kirja pannud Villem Kapp. See oli ühel ilusal suvepäeval, kui võtsin ette 15 kilomeetrise matka Suure-Jaanist Hüpassaarde, et külastada meie muusikapoeeti. Päev oli kesksuviselt soe ja vaevu jõudsin ta kodusse, saabus palava päikese tulemusena kosutav äikesevihm ja sumbutajas põuast janunevad maapinda. Kui vihmasadu oli lakanud, siirdusime maastraga välja. Päike oli jälle hakanud paistma ja soojendas Hauravat loodust, mis oli tulil metsa lõhnu. Põdrasammal, mis mõne tunni eest oli pudenenud tolmuks oli nüüd veest lõhnav ja värviline. Rohuotsad kandsid raskeid piisku, mis särasid pärlitena sillerdavast lindudest, hõiskas mets. See oli Hüpassareloodus. Ja kui õhtul hakkas vanameister oma helitöid klaveril tutvustama, siis tundus, nagu peegeldaksid kõik Hüpassaare, metsade ja kanarbiku värvid ning soolaugaste uduaurud saare loomingu helides nagu oleks männilatvade mühinal ühinenud linnulaulude sillerdamistega. Kõlab Mart Saare palju lauldamaid kooriteoseid. Lindude laul.