24. jaanuaril näitleja Evald Aaviku 75. sünnipäeval esietendus Tartu uues teatris tükk nimega Eevaldi tekk. See on näitleja Evald Aaviku introzbeks tiiv tema loomingust läbi filmide ja uue teatrilavastuste lavastuse autorid on Gabriela Liivamägi ja näitleja Evald Aavik ise. Ja nüüd mul ongi võimalus vestelda siin teatrikohvikus Evald Aaviku, ka Tartu uus teater. Teater on Eesti teatri lähiajalukku avanud mänguliselt ligi 10. tükis alates aastast 2008 ja teiegi olete nendes tükkides kaasa teinud, aga kuidas on see tagasivaade siis lahendatud, seekord? Tagasivaade on filmidele põhiliselt suurde teatrisse puutub, siis mina võin ennast nimetada teatri asutajaliikmeks, kui Ott Aardam lavastas vil vanas Lutsu teatrimajas. Etenduse nimi oli sadamavõim. Sealt sai uus teater alguseni hiljem regulisi ristide klubisse ja nüüd on tal oma maja siin. Aga ega ma ei tahtnud mingit juubelit endal ju pidada. Ja asjaolud sundisid mind siin minema sinna naudel videomaailma rohkem. Kuna Kultuurkapital siin oli mul kukil ja, ja siis me otsustasime, näitame minu film siis ma räägin inimestega filmi saamisloost, seal nendest juhtumistest ja saalis on ju ainult 50 inimest, nii et seal ma usun, et tekib kena vastastikune vestlus sellel teemal. Nii et see on tükk, millel ei ole, tekstis on teie poolt vaba improvisatsioon. Päris vabada ei ole, tal on oma kindel järjekord. Näidatakse filmida, on minu jutt, need pildid, mis seinal on, nad peavad omavahel klappima. Nii et üldiselt ega jah, mul ei ole nii metreeritud, see teksti pikkus. Mismoodi aitab teid lavastuse teine autor Gabriela Liivamägi, kes on fotokunstnik? Tema paneb kokku ja kõik selle monteerib kogu selle kupatuse ja kõik need filmid ja eks ta teeb seal ajastame umbes, kui ma räägin mõnest filmist, siis jookseb see film ma räägin omast elus, siis võib-olla tulevad mõned fotod seinale seal tema paneb kõik selle montaaži kokku tehnilisi töö ja see on päris suur töö, selle ta teeb, teeb kõik ise ära. Äsja tuli avalikuks ka, et saite elutöö preemia kultuurkapitalilt ja just filminäitlejana, millises suhtes tegelikult teie elus on olnud teatritöö ja filmitöö, sest ma olen näitlejatelt nagu varem kuulnud, et see teatritegemine on tegelikult näitlejale väga-väga oluline, nagu võib-olla muusikule live kontsertide andmine. Minul on öeldud kui Vanemuise teatrisaali, sa ei ole seal mingi teatri näitleja, filminäitleja, aga kõik oleneb olukorrast sellest õhkkonnast, kui on inimesed jagatud teates klannedes. Ja, ja kui sa siis saad pukki filmi kutsem, siis sa oled sellest kõigest vaba. Sa oled äkki looja, sa oled võimeline midagi tegema hoopis hoopis teistmoodi. Sa oled võimeline äkki ujuma vees vee all Kuigis? Saarlasena ma ei oska ujuda, aga ma olen ujunud vee all, nii et keegi ei uskunud, et, et sa ei oska ujuda, aga filmis juhtuvad niisugused imed. Ega elus ei ole ma kunagi villast ennast kukutanud või kogemata kukkunud, aga filmis on see võimalik, seal juhtuvad oma modeemiat seal, nii nagu laval on, inimene on haige ja läheb lavale, siis valu kaob ära ja filmis on ka, võib juhtuda selliseid imesid. Välja tuua 11 filmi. Aga aga kui mina alustasin oma filmitööga esimene oli Emily inimesed sõdurisinelis 31 võttepäev oli mul mitte nii palju ära, et jäi ainult 11. Ja siis oli niimoodi, et siis ootused, millal, millal see näitleja rääkima hakkab, eks ole? Ma ei mäletanudki, mis asja ma seal rääkisin. Aga filmid on alati, on uus seltskond ja hea suhtumine ja seal on omad omad raskused, nagu iga tööga ja on ka niisuguse väga palju. Filminäitleja Eestis on ikka, ilma teatrit ei saa, meil on ju üksikud vist ühe käe sõrmedel vähem isegi need, kes on päris filminäitlejad siin ainult filmide peal veel on nii väikene skulptuur, et meil peab inimene teades hoidma, siis ta peab ennast näitlejana hoidma vormis. Nii et teater on hädavajalik filminäitleja olukorda, mängustiil on natukene teine, seal on erineva suurusega plaanid ja need panevates natuke nõuavad teistsugust olekut. Ja mängu ja teatrilaval on suure vaia, sa pead jõudma Teatris viimase reale, kinosa jõuad viimase reana, suures plaanis võiks olla, kui sa oled ekraanil, aga teatriteaduses on teine, teine teine maailm, natukene need ilma teatrit ei saa. Lisaks Vanemuisel Ede olete Vanemuises, olite te tõesti üle 20 aasta, olete olnud Ugalas ja siis noorsooteatris ja nüüd siis Tartu uues teatris siin taas. Ma läksin tülli tolleaegse teatrijuhiga ja Kaarel Hirdiga tulin ära. Selleks ajaks olime juba tegelnud Kuressaare teatri taastamisega ja ma tegelesin sellega ligi kümmekond aastat. Vajasin saarlastele teadvustada, et teil on olnud linnateatri tolledoimete linnateatrikutseline trupiga Realis olema umbes 50.-te alguses likvideeriti teiste väikelendate teatritega ja seda asja ja tegin niisugust teatripropagandat ja ja mul oli üks saarlane. 2005. aastal läks Pariisi, tegi seal oma isikliku teatri, tema nimi on Harju Marist. Hiljem emigreerus ta Kanadasse, Ateenas Montrealis. Transistor sai prantsuse valitsuselt kõrge ordeni ja mina kutsusin mõnda aega neli aastat kirjavahetuses. Kutsun teda Saaremaale, ta kohtuks noortega Saaremaal, oli vaja natuke uusi tuuli ja see oli ju see aeg, 80.-te lõpp. 90.-te algus, eks ole, see oli minu missioon, olin nagu laulev revolutsioon Eestis või see balti kett, mina järsem tollel ajal Saaremaa teatri asja Saaremaal oli väga tugev rahvateater. Seal on 60 inimest, eks oli, kõrgema koha peal konteineriga, nemad ei olnud huvitatud sellest kutselisest teatrist, noh tegelesime samal ajal, kui me olime, siis täna tulin, tegelesin ka teatriga, tegelesin oma kodulinnateatriga ja siis oligi tuli, mul kutsub Ugalas manen väiksemasse teatrisse. Ja seal sain tuttavaks Kaarel Kirnetega, tema ütles, et tema tuleb ka Saaremaale, tema töötas tolle noorsooteatris ja siis ma läksin noorsooteatrisse ja meil oli ühine projekt paika pandud, kõik siis tuli noorsooteatris uued juhid, need leid, selle vana seltskond kõik laiali. Kilvet kadus ära siis hoopis Pärnus ja nii läks, nii et kutseline teater, kui ma rääkisin ka Kuressaare linnaisadega, see oli siis nagu sõimusõna omal ajal, aga mina loobusin lõpuks sellest seal siis olid niimoodi, et seltsimees Viller oli siis Estonia direktor ja käisin tema jutul. Ma tuleks Vanemuises tagasi, jah, tule tule. Aga näitleja kohta ma ei saanud ja ma sain Vanemuise tööandja eluruumide majandusjuhataja koha. Seal ma olin 13 aastat kuni pensionile jäämiseni. Ma ei saanud oma korterit kätte, mis minule ettenähtud elasens sans sõlmeta toas. Ja esimesel tööpäeval, kui olin Vanemuises, oli hooaja avamine. Panin ülikonna selga ja oli ukse peale kopp-kopp-kopp ja tegin ukse lahti, ukse taga oli kantpea ja mul hambad sisse ministri peatusesse mehelikult. Ja siis ma olin päris armetu, lihtsalt suus. Suures majas, suitsetamisruumis või suitsetamisruumis. Kummalisel kombel oli Sulev Keedus Istusid ja mina istusin nagu lastud vares teises toa servas, nemad olid seal juba minu poole, vaatavad minu poole ja lähme sinna publiku suitsetamisruume juttu sellest keelust. Ma tundsin, Liis Semperi ka võiduga keedus, aga ma olen juba ühe filmi teinud. Ja siis siis nad pakkusid mulle rolli, siis ma hakkasingi mängimegi orikas Jaagupit seal, minul üks kõige filmi, ütlesin, noh, mis ma olen teinud, on kõige terviklikum ja ja kui Soosaare jõulud Vigalas on natukene noh, episoodid on üks on ühest rühmatus teineteisest kuni tinglikult öelda, siis see ring on terviklik, on palju ja nii, et ta läks siis filmi peale, nii et selle, kui ma seal elasin, seal tööandja eluruumides majandusjuhatajana. Mis ma tegin seal ka film ja vot see on palgata puhkust, pea filmi. Jah, georkika valmis 1998. Ta oli nii kompromissitu kunstiline film. Kuidas ta näitlejana tunnete, kas te ise saite ennast ka kunstnikuna väljendada seal ja milline on üldse näitleja vabadus? Need on vabandust, annus, vabandust, aga ma adumusest lõpuni sel tiimi tähendused ära jõutakse, siis seda ma ei tee, seda tegi suurepäraselt Peeter Torop. Teata muusika sina numbris. Ta ei kritiseerinud seal näitlejat, vaid ta rääkis sellest märgilisest süsteemist, mis seal on? Näitleja saab ikka tegude eest näitleja. Aga nendel on ju palju tegevusi, on, eksole, on vee alla minekut on hobuse seljast kukkumised, eks ole, see on omand, tempod on, saab ühteteist välja panna. Aga muidugi, väga huvitav oli see meie Aafrikat Tansaania reis. Madis Kõiv oli ju, töötas jooki. Palju KOOS, Sulev Keedus, Eda Sulev Keeduse praegu pole, läheb ilm ka joonile kahe peale kirjutatud, seal oli episood Aafrikas, selline on see, mis on, ärge taksis, mina mängisin jaaniõhtut teha ja siis üks noor ma sai ranna, siis võtab. Pistad talle silma peast välja ja mul oligi niimoodi, et mul oli kaks läätse silmas tähelepanu vaadata, siis on mul pill modemi värvi ja pealiigutusega ikka nii, et ühe silmaga näeb nii, et sellega tuli harjuda ja ja ühest klassist oli vähe, kontrastsemalt läheb, on ta kaks läätse. Aga me käisime Aafrikas. Püüdsime Jaani 1000, mitte midagi peale välja. Nemad ei tee mitte midagi sellist, mis me ainukesena kätte saime, oli poisi ja tüdruku ümberlõikamise pidu oli, see oli suur, suur, suur, suur, suur pidu on, ei seal ole kõik lehm näidata, milline smadele ära tapeti, eks ole, ja ja siis pandi vardasse ja küpseta, keerutate seda ja suured tantsud käisid kõik. Aga. Kirik, aga see oli niisugune ümarik majaveena jortan tuli siis kirikuõpetaja noormees laudu, seal panin valge lina peale püsti üles piibli kätte ja kirikus olid siis ainult naised ja lapsed. Ja see, kuidas nad laulsid nii fantastiliselt ilusad laulud, niivõrd ilusad laulud, ja siis noh, keedus ütles, et veebruaris erinevaid katsu läbi viia, seda. Äratas sind. Nad ei saanud absoluutselt mitte millestki aru, mitte milliskond ei kontakteerunud, nad olid niivõrd sellesama jumalateenistusi sees. Nii et see ebaõnnestus. Ja jaanituli ebaõnnestus. Nii et mis oli stsenaariumis kirjaniku välja mõeldud, see ei töötanud seal Aafrikas absoluutselt. Ja me ei saanudki Aafrikast palju materjale, me saime väga minimaalselt materjali, aga minul oli see sellele vaatamata ülimalt huvitav reisija. Ma huviga avastasin teie eluloost, et te olete kunagi alustanud oma professionaalset teekonda viiuliõpingutega siis jätnud selle pooleli läinud Vanemuise teatri stuudiosse. Kas see musikaalsus kuidagi seostub näitlejatööga? No see on ikka hea kui nälja, musikaalne muidugi ma ei hakka teile rääkima seda muusikakooliõpingutest, see on omamoodi, oli lugu ja, ja see on päris päris pikk lugu, et võib-olla ma kunagi ei saa nagu mälestused valmis, siis ma sellest kirjutan, aga musikaalsus on muidugi hea. Kui ma tulin koolist ära, siis teatrijuht pakkus mulle orkestris kohta. Mina tulin Tartu muusikakooli viiuldajad. Kontserti number kaks mängisid muusikakooli lõpetajad, nii et ma olin juba Kuressaares, oli mul juba orkestris mängimise kogemus, ma olin, solistikogemus on olemas, aga noh, teatas mingit draamanäitlejakogemust, mul ei olnud, sest kooli juhatuse maantee sporti muidugi jalgpalli, mõndy muusikat ning kõiki muid asju, aga mitte mehitavalingu. Käisin kinos hästi palju ja kino oli minu nooruses oli väga populaarne, kinod olid täis ja sinna värske piletile isegi saanud. Aga see musikaalsus, eks maju osalesin ka nendes etendustes. Külavahelaulud, seal ei vaja laud, seal sai isegi natsimoodi viiulit, käeksutatena, käeksutamistoli, lihtsalt jõulud, Vigalas, seal oli niisugune. See on Amburis, oli kah mul üks episood keeduse filmist viiulit mängima ja kellasid seal mingeid liiga ilusasti. See klappimine filmiga kokku ja habel valesti mängime, vaatasin ja mõtlesin, et aga kas sa võtad seda puhta heliga? Ei võta. Siis ma ütlesin, et ma ei oska teist korda jälle täpselt niimoodi valesti mängida. Siis jäi seitsme katki, aga ma olen käinud ja Moskvas olid vanasti Vanemuise ring hüvesid ja seal oli üks Dagestani esimene muusikal teos pahade uni pruudiga ning sõidame, mängisime Moskva krossi teatri suurel laval. Muusikalis väga keeruline. Nii et mul on tulnud Vanemuise laval. Et selles osalenud ja, aga ma olen nagu selle riiulist olen taandunud ja riiuli ka niimoodi, et veel üldse tuli iga päev mingi oma nii-öelda sa pead iga päev mängima, sest ta arvad, et sa mänginud. Aga tahad kätte, siis saab, et enam ei ole õiget positsiooni tunnetust ja seal on vaja heli, puhtus, kõik, eks ole, ja nii edasi, kui ma olin veel Kuressaares ksenoon, minu õpetaja oli raskusi, ta kadus vahepeal ära, seda esindada mööda joogikohti otsimas, et kuule, pole tundileid. Otsisin teda taga korter, niimodi, ta jäi minuga hääle ka. Ja käpikud sellepärast ka venisid ja kõik ja tema oli vana Eesti laskurkorpuse mees. Valge orkestris mängis viiulit. Kas teil on tagasivaates kõige lemmikum roll, mida meeldib meenutada? Huvitav huvitav roll oli, ma olin nagu 66, tulen teatrisse, kutsuti teatrisse ja 69 tuli. Jaan Tooming. Jaan Tanel tegi oma esimese etenduse. Kitzbergi laseb käele suud anda ja see proovib, protsess oli, viimati huvitab, see oli hoopis hoopis teistlaadne, kui oli teatriühingu draamastuudios ja ka tavalavastaja ja ütleme niimoodi proovides. Ja seal oli vaja aega kõige muu kõrval ka füüsilist võhma. Sest meil olid ikka matid põrandal ja mille möödakäijatel Arra põlvili maas ja mängivad ja see oli väga huvitav protsess on. Ja teleetendust kahjuks ei olnud rohkem kui 11. Tagantjärele Öeldakse, et noh, vaat kus oli, etendas, aga tollel ajal oli võib-olla mõni üksik inimene, kes ütles hea sõna. Näiteks Sovetski Estonia krite kirjutas, ta tegi maatasa selle jubedus. Ja huvitav oli teha muidugi Hermakülaga mees, kes saab kõrvakiilu, Tomi mängis peaosa, mina pesana mäletan, mane Puusepp oli haige ja me olime väikse maja ovaalsaalis. Mis meil oli seal paar lehekülg oli teksti, dialoogi, eani ja ja siis oli niimoodi, et meie proviseerisime terve tonni elanud, siis vaatas pealt ja. Hästi mõnus Tooming oli Jaapan. Jaaniga sai sõna teha. Siis hakatakse valgust panema kõik, siis on kõik see proovisaali töö see nagu stagneerunud Ta on ühes hetkes on ta nagu jäädvustatud ja siis ta jääb proovist oli alati uus proovistoli alata, uus proovisime, katsetasime, tegime sellest proovist on mul väga head mälestused. Muidugi oli huvitav teha ka külavahelaule. Avastaja tuli Vanemuises, Linna tegi, siin on mitmed Jaan Toominga sai ka tehtud siin juba peale seda, kui ma tulin juba selle tööandja eluruumide majandusjuhatajaks saada. Ma arvan see teha sealt see filmi ka teha. Ja siis me istusime 13 aastat istud täitsa eraldi. Teised õppisid kõik suures majas hindasidki, õppisid arvutiga tundma ja mina ajasin oma tööandja eluruumides pätte taga. Duširuume korda ja nõudsin heebiverlase sisse ja niisugused asjad tehniliste probleemidega tegelema ja vaatasin, et minu töömeest oleks iga päev tööd, et oleks eile jah. Nii et, aga, aga siis selles mõttes olid filmid olid suur vaheldus, oli vaheldus sellest kõigest vaba. Isegi midagi selles filmis. Nii vestlesime Evald Aaviku ka Tartu uue teatri kohvikuruumis. Palju õnne, Eevald Aavikule. Kell sai täis 75 eluaastat ja möödunud nädalal pälvis taga Eesti Kultuurkapitali elutöö preemia kui näitleja, kelle ainulaadsed ja jõulised tegelaskujud on läbi eri aegade rikastanud Eesti filmikunsti oma inimliku sügavusega etendusi. Eemaldi tekk on võimalik Tartu uues teatris külastada veebruaris ja märtsis.