On maju, mis äratavad meis mälestusi, näiteks koolimaja, kus kunagi sai raamatutarkust ammendatud, enne kui aastat meile elutarkust õpetama hakkasid. Hoopis teist laadi mälestusi äratab maja pagari tänavas, kus nii mõnelegi meist nõukoguliku riigitruudust õpetada püüti. Õnneks ei tea nooretsest midagi. Minus kutsub mälestusi esile maja number kolm Sakala tänavas. Kunagi oli see number 35 all, enne kui Rävala puiestee tekitati. See maja on käinud käest kätte, oli seal töötavad rahvakultuurihoone Eestimaa Kommunistliku partei haridusmaja. Vanalinnastuudio kõiki ei mäleta tagi ehitama hakati seda enne sõda kas kaitseliidule või sõjaväele. Katus saadi peale, kuid seisma ta jäi nagu vana raadiomajagi. Kui elasin seal taga kaupmehe tänavas, käisin sealt iga päev mööda, kas tundidesse konservatooriumi või tööle restorani Klooria praeguse vene draamateatri keldrisse. Ent mainitud majas käisin paar aastat iga nädal kolm korda, siis, kui ansambel Rütnikud mängis tantsuks, andis kontserti seal asunud kultuurihoones. See oli tore aeg, olime noored ja tantsupublik oli noor. Vahel meenutab mõnigi auväärne daam või härra, kuidas sai Sakalas tantsimas käidud. Meie otsene ülemus oli kultuurihoone direktor Aleksander Tamm omaaegne populaarne laulja, kelle plaadid keerlesid raadios ja kodudes. Tema oli olnud Eesti raadios esimesed sõnad öelnud halloomees ja kuulunud kolmeliikmelisse osaühisus Raadio Ringhääling nõukogu kuu kuid rahamehed olid ta sealt välja tõrjunud. Loodetavasti meenutatakse teda ka eeloleval Eesti raadio 80. aastapäeval. Kultuurihoones pidi tamm valvama ideelise puhtuse eest, kuid mängisime Rütnikutega Ameerikas ringi isegi kõige džässi vastasemal ajal tema poolt mingit survet ei tundnud. Teine hea ülemus oli majandusülem Fret raudtee, keda teavad kõik, keda ta laulupidude ajal õigetesse ridadesse juhatas. Kohtasin hiljuti tema abikaasat ja kuulsin, et ta oma Nõmme kodus ikka hoolega jälgimise Eestis ja maailmas sünnib. Kui hakati nõudma, et me mängiksime ka midagi rahvalikku siis leiutas raudtee niinimetatud sikupolka. See oli soomlaste Yenka eelkäija. Läks oli keskele ja kogus endale pikka rivi hüplejaid sabasse. Lõpuks läksime lavalt alla ka meie Aarne Oidiga, kes oma pille liikudes saime mängida. Ent meie lemmikmuusikaks jäi sving ja sellepärast kõlagu selle vajaduse peale Uno Naissoo faks nagu Rütnikud seda Sakalas mängisid.